Vereta jahi veerandsada

„Vereta jaht 25“ esitlus Rahva Raamatus. (Paremalt) Hendrik Relve, Indrek Ilomets ja Urmas Tartes.

Vereta jahi TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ANDRA HAMBURG veerandsada

Sel kevadel möödus 25 aastat esimesest „Vereta jahi“ fotovõistlusest. Aasta oli siis 1997, kui Väätsa jahimajandi maile kogunes kümme nimekat loodusfotograafi, et selgitada välja, kes on nende hulgast kõige osavam ja õnnelikum.

Muuseas, üldse esimene „Vereta jahi“ kajastus ilmuski meie Jahimehe ajalehes, autor Peeter Ernits. Algusest peale on fotojahi peakorraldaja olnud Tiit Hunt, kellel on olnud alati kõrval palju häid abilisi ja sõpru. Ent võib kindlalt öelda, et Tiit Hundi huumorimeel, kiiksuga vaatenurk ja vahetu suhtlemine andsid „Vereta jahile“ kätte just selle õige tooni, mille pärast paljud Eesti loodusfotograafid ootavad seda kevadist kokkusaamist alati pikisilmi.

Ka esimene „Vereta jaht“ oli mõeldud pigem mõnusa seltskondliku üritusena. Nii meenutas Peeter Ernits 1997. aasta mai Jahimehes toonast üritust: „Võisteldi neljal alal. Esimesel õhtul tuli jäägrite välja loositud positsioonidelt „küttida“ kopraid, järgmisel hommikul oodata, millised metsloomad tormavad välja ajust, seejärel pildistada murdmaastikul pagevaid poliitilisi loomi, viimaks aga osaleda nn tunnijahil. Iga mees võis siinkohal pildistada tunni vältel ükskõik mida looduses.“ „Poliitilised loomad“ tähendasid, et metsas uitasid mõned tuntud poliitikud, kes tormasid üle lagendiku või läbi kuusetihniku ja järasid lisasöötmiskohas kuuse otsa riputatud porgandeid. Selline fotograafide veider mitmevõistlus oli mõistagi Tiit Hundi välja mõeldud.

Esimene „Vereta jahi“ võitja oli Arne Ader, kes sai pähe muistsete viikingite sarvedega kübara, millest kujunes iga-aastase fotovõistluse rändauhind.

KOOSTAJA INDREK ILOMETS Vereta Jaht 25

• Konsultandid Tiit Hunt ja

Hendrik Relve • Aasta Raamat OÜ, 2022

Kui aasta hiljem võistlus ei toimunud, hakkasid osalejad asja uurima ja nende tungival nõudmisel võttis Tiit Hunt 1999. aastal fotojahi korraldamise jälle ette. Traditsioon oli sündinud!

Tänavu kevadel Alutagusel kokku saades käis Indrek Ilomets välja hullu idee anda sügiseks välja „Vereta jaht 25“ juubelialbum. Arvestades sellise raamatu koostamise hiigelmahtu, tundus tempo kaelamurdev, ometi esitlesid raamatu koostaja Indrek Ilomets ja konsultandid Tiit Hunt ning Hendrik Relve 23. augustil Tallinnas Rahva Raamatu kaupluses uhket ja mahukat uhiuut albumit. Selles raamatus on meenutusi pea kõigilt „Vereta jahist“ osavõtjatelt, keda veerandsaja aasta jooksul on olnud ligi sada. Lisaks loomulikult suurepärased loodusfotod: kõik „Vereta jahi“ võidupildid, iga fotojahist osavõtja enda lemmikfoto ja n-ö žürii pildivalik – parimad läbi aegade. „Vereta jaht“ on kujunenud sündmuseks, millest osavõtt on meie loodusfotograafidele auasi. Fotojahi võitja kroonimine sarvedega viikingikübaraga „Vereta jahi“ näituse avamisel on uhke hetk. Peakorraldaja Tiit Hunt võtab rändauhinna vanast kakupesakastist välja ja eelmise aasta võitja „kroonib“ uue fotojahi valitseja. Veerandsajandi jooksul on kõige rohkem tiitleid kogunud Ingmar Muusikus, kes on viikingikübarat kandnud koguni kuus korda, Jarek Jõepera ja Indrek Ilomets on fotojahi kolmekordsed võitjad. Raamatu koostajad nimetavad fotojahist osavõtjaid „Vereta jahi“ vennaskonnaks. „Meie loodussõprade ja -piltnike hulgas on Vereta Jahi traditsioon legendaarse kuulsusega ja üldsuse silmis on sellel kõrge maine,“ kirjutavad Tiit Hunt, Indrek Ilomets ja Hendrik Relve raamatu sissejuhatuses.

Üksmeelselt kinnitab „Vereta jahi“ vennaskond, et neid toob igal kevadel kokku ikka ennekõike seltskond. Raamatu esitlust juhtinud Eesti parim putukapildistaja Urmas Tartes ütles, et kokku tulevad inimesed, keda võid tögada ükskõik mis asendis ja ükskõik mis kellaajal, aga keegi ei solvu!

Maailma risti ja põiki läbi käinud rännumees Hendrik Relve sõnastas „Vereta jahi“ fenomeni järgmiselt: „Esimene asi on ikkagi inimesed. Igaüks neist elab eri maailmas ja nendega koos molutada on väga vahva. Teiseks – tõusta vara ja olla looduses. Loomad tulevad alles kolmandas järjekorras. Loomad on ettekäändeks. Need on meeleseisundid, mille pärast kokku tullakse. Vabanetakse justkui mingist koormast. Eriline on kolmas päev. Kaks ööd juba magamata, pühapäeval hakkavad tekkima kõikvõimalikud nägemused, see on eriline nirvaanaseisund. Väga paljud loomapildid on peas kõvakettal alles ja parimad pildid on jäänud tegelikult tegemata. Vereta jaht on nagu lõputa küünlapäev – igal kevadel lähed ikka uuesti ja uuesti.“

Ajakiri Eesti Jahimees on tänu esimesele peatoimetajale Ülo Kraanile seotud „Vereta jahi“ fotovõistlusega algusest peale. Esimest kaht võistlust kajastas ajaleht Jahimees, kolmandal „Vereta jahil“ aastal 2000 oli Ülo juba ise osavõtjana kohal. Hilisematel aegadel on Eesti Jahimees ja Eesti jahimeeste selts kuulunud „Vereta jahi“ žüriisse ja pannud igal aastal välja eriauhinnad. Paljud fotojahist osavõtjad kuuluvad Eesti Jahimehe püsiautorite hulka, kelle fotod kujundavad ka meie jahiajakirja näo.

Vereta jaht on nagu lõputa küünlapäev – igal kevadel lähed ikka uuesti ja uuesti." Hendrik Relve

„VERETA JAHT 25“ ALBUM

• Kaalub 1,3 kg. • Pildid valiti albumisse umbes 3000 foto hulgast. • Albumi kaanepoiss on fotograaf ja alpinist Jaan Künnap, kaanefoto autor Enel Lepik.

Foto on tehtud Pootsis, kus

Jaan Künnap passis parasjagu haigrut. • „Vereta jahi“ jahiloomad on olnud kaks korda kobras, metssiga, metskits ja mäger; üks kord põder, metsis, hirv, ilves, teder, saarmas, metsnugis, metskurvits, ronk, kährik, kormoran, ilves, mink ja karu.

Tiit Hunt (paremal) räägib Urmas Tartesele, kuidas „Vereta jaht“ sündis.

- SISUTURUNDUS Saabas nr 45

Lastevanematele, kelle järeltulijad armastavad raamatuid lugeda, võib minu pandud pealkiri näida veidi tuttavlik, sest selles on väike sarnasus ajakirja Eesti Jahimees peatoimetaja Jaanus Vaiksoo lasteraamatuga „King nr 39“. Soovitan lugeda seda raamatut kindlasti ka täiskasvanutel koos lastega.

TEKST RENE JÄRVMÄGI FOTOD ARNE SAAGPAKK, TOOTJA

Erinevalt raamatu peategelasest Paulist mina sisse ei maganud ja jõudsin päris mitmel hommikul õigel ajal tõusta, et minna hirvepullide tegemisi jälgima ning kuulama. Aga kõigest järgemööda juba allpool.

Olin just kodinad autosse saanud, kui saarlasest sõber helistas ja toonitas mulle kolm korda, et võtaksin kindlasti kummikud kaasa, sest osa piirkonnast, kuhu oli plaan hirvepulle luurama minna, on paraja veekihi all. Mul olid autosse tõstetud tuliuued kõrge säärega saapad Härkila Moose Hunter, mis tootja kirjelduse järgi veel pealegi veekindlad.

Viisaka inimesena vastasin, et ja-jah, võtan kindlasti, aga tegelikult ma juba teadsin, et ei võta. Kui kohapeal selgubki, et ei saa saabastega hakkama, küll ma selle paari kummikuid siis ka Saaremaalt leian.

Igatahes olin pärast viit tundi auto- ja praamisõitu Saaremaal sõbra juures kohal ja plaan oli kohe järgmisel hommikul varakult metsa minna. Saare saun sel õhtul väga vingu sisse ei ajanud, sestap oli hommikul üsna lihtne ärgata ja ennast valmis seada. Jalga panin eespool mainitud saapad, mis muide näevad ka päris edevad välja. Ütlen ausalt, olin neid ainult korra kodus jalga proovinud ja kõik. Nii et pikemale jalutuskäigule minek oli väike risk, et sissekandmata saabas hakkab hõõruma või on kuidagi ebamugav ja juba õhtuks on vaja midagi muud jalga leida. Igatahes võõrustaja ei öelnud ka midagi muud, et ise tead, kui jalad pärast märjad on. No elame-näeme!

Möirgav hirvepull

Igatahes pimedas hakkasime juba liikuma ja esimesed mõnisada meetrit ei tundnud ega mõelnud ma kordagi saabastele. See on alati hea märk, sest siis istub saabas jalas hästi. Varsti jõudsime esimese vesisema luhaosa peale. Hommik oli vaikne, mitmest suunast kostis hirvepullide jõminat. Tasapisi jalgu tõstes liikusime aina edasi häälte suunas, lootes neid ilusaid loomi näha. Võõrustajad oli seadnud küttimiseks lubatud pullidele ranged kriteeriumid nii uluki vanuse kui ka sarvede suuruse kohta. Olgem ausad, selleks et õige loom küttida, peab ikka paganama palju õnne olema! Kuid ainuüksi hommikuses karges õhus näha ja kuulda möirgavat hirvepulli on omaette elamus, eriti mandrimeestele, kelle jaoks hirv ei ole väga tavaline uluk.

Tasapisi liikudes tegime hommikul ära päris suure ringi, millest omakorda julgelt pool maad mööda vesist luhapealset. Ringilt tagasi tulles olid mu jalad täiesti kuivad, saapad ise pealt mõnevõrra niisked, kuid mitte niimoodi läbi vettinud, et see kuidagi tunda oleks andnud. Jätsin need esialgu välja trepile tuulduma ja hiljem tõstsin kergelt sooja sauna eesruumi. Igatahes õhtusele ringile minnes oli ka pealispind enam-vähem kuiv. Oleks kasutanud spetsiaalset jalatsite kuivatajat, oleks need kindlasti päris heaks saanud.

Mul olid need saapad jalas kolmel hommikul ja kahel õhtul. Sain käia nii poris, vees kui ka hommikuses külmetanud ja kohmetunud rohus. Mitte kordagi ei olnud jalad märjad. Tuleb tunnistada, et pikad jalutuskäigud kõrgete saabastega teevad alguses jalad veidi valusaks ja kangeks, eriti kui pead vaikselt hiilima ja enne iga järgmist sammu jälgima, kuhu jalg maha panna. Tööd peavad tegema ilmselt sellised lihased, mida iga päev ei kasuta.

Jäin nende saabastega igati rahule. On selline ütlus, et ei higista, ei pigista, ei lase vett läbi. See ongi üldjoontes kõik, mida jahimees võiks ühelt saapapaarilt oodata. Kõrge sääreosa võimaldab vajadusel läbida veidi sügavamaid veetakistusi. Samuti on pika säärega saapas hästi fikseeritud jalaasend, kuid sääreosa ja tald on küllaltki painduvad, et nendega käimine oleks kandjale mugav ning turvaline. Minu arvates sobivad need saapad samavõrd hästi nii aktiivsele koeramehele kui ka kütiliinis kannatajale.

Igatahes minul on plaan hankida need saapad endale eelseisvaks ajujahiks. Aktiivset kasutust leivad need peamiselt metsas koertega käies.

Autor hirvejahil Saaremaal.

Härkila Forest Hunter GTX MID

Kui juba saabastele jutt läks, siis väike ülevaade ka teistsugusest mudelist. Tegemist on n-ö poolkõrgete nahksaabastega, mis minu arvates sobivad kevadel, suvel ja sügisel kandmiseks hiilimis- ja varitsusjahtides, sest niiske rohu ning vihmasaju ajal pakuvad need

jalale kindlat kaitset. Nimelt on saabastel nii varba- kui ka kannaosa tugevdatud, nii et varvaste kokkupõrkel kännu, kivi või mingi muu teele ette jääva takistusega kandjat kohe vanduma ei ajaks. Talla all on piisavalt palju mustrit, et vältida libisemist. Pori aga korjavad need talla alla hästi ja unustades saapad enne ruumi sisenemist tühjaks kloppida, võib kodus isegi väike tüli tõusta, kui hiljem hakkab kuivanud poritükke koridoris põrandale pudenema.

Eks igaüks pea ise järele proovima, aga minu laiale jalale sobis saabaste liist üsna hästi. Tallad on küll veidi liiga jäigad minu maitsele, kuid ei midagi ületamatut. Iga korraga muutusid need natuke pehmemaks ja mugavamaks. Küllap on sama lugu iga saapapaariga ehk kõik tahavad mõnda aega sissekäimist. Mis eriti meeldiv – jalg on alati kuiv, sest käimisel tekkinud niiskus eraldub jalanõudest tänu gore-tex-materjalile. On ikka hea küll, kui saapa sees on kuiv, soe ja puhas ühe korraliku ning pika jahipäeva järel.

Kasutasin Forest Hunteri saapaid mõned korrad soku- ja seajahil. Ühel sokujahil oli õnne ka loom küttida ja valges ruumis avastasin, et veidi verd oli sattunud saabastele. Lasin kohe voolava vee alt läbi ja oligi mure murtud.

Tegemist on igal juhul heade jalanõudega, mis passivad kandmiseks jahimeestele, matkasellidele või muidu looduses viibijatele.

HARKILA tooted on saadaval Jahipauna kauplustes ja veebipoes www.jahipaun.ee

www.harkila.com