Astilbed toovad aeda pitsivahtu

ASTILBED

toovad aeda pitsivahtu

Astilbed on suurepärased püsikud, sest lisaks rikkalikule õitsemisele on neil ka ilusad lehed, mis oma pitsilise mustriga kaunistavad aeda sügiseni välja.

Astilbed oma kõrge kasvu ja säravate õitega on aias tõelised pilgupüüdjad. Eriti efektsed on nad rühmadena nii peenras kui veekogude, terrasside või müüride ääres.

Nende pitsivahulisi õisi on kõikvõimalikes toonides, alates valgest ning lõpetades tumelillade, siniste ja oranžidega. Vaid kollaseid astilbesid pole siiamaani õnnestunud aretada.

Enamasti on nende õied püstised, kuid leidub ka selliseid sorte, mille õied ripuvad alla nagu vanikud. Üks niisuguseid sorte on Thunbergi astilbe (Astilbe thunbergii).

Lisaks võluvatele õitele on astilbedel ka erakordselt peen ja dekora-

tiivne lehestik. Ka lehetoonide valik on väga lai. Lisaks tavalisematele hele- või tumerohelistele läikivatele lehtedele leidub ka sorte, millel on punased, pronksi värvi või lausa mustjad lehed.

Lehtede värvus muutub vastavalt taime kasvamisele. Kui kevadel on toonid erksamad, siis suve lõpu poole need tuhmuvad. Lehestiku värv on erksam päikeselisemas kasvukohas.

Astilbed kuuluvad kivirikkude sugukonda ja põhjuse selleks annab õite ehitus.

Astilbede perekonnas on 14 liiki ning nad on pärit Hiinast, Jaapanist ja Koreast, kaht liiki astilbesid leidub ka Põhja-Ameerikas.

Astilbesid on nii madalaid kui kõrgekasvulisi. Madalamad on kähar astilbe (Astilbe × crispa) ja lihtlehine astilbe (Astilbe simplicifolia), mis kasvavad vaid paarikümne sentimeetri kõrguseks. Hiina astilbe (A. chinensis) aga võib sirguda kuni poolteise meetri kõrguseks. Samas on tal ka kääbusjas teisend, mis kasvab vaid mõnekümne sentimeetri kõrguseks.

Aia pilgupüüdjad

Meie aedades kasvatatakse kõige enam jaapani astilbesid (Astilbe japonica) ja hübriidseid Arendsi astil-

▲ Astilbe õite toonivalik on väga lai.

▶ Hiina astilbe sort ‘Little Vision in Purple’.

Astilbe ei kaota oma kenadust ka siis, kui õied on kadunud. Kauni vormiga lehepuhmas rõõmustab silma kuni külmadeni.

besid (Astilbe × arendsii), mille kõrgus jääb 50–70 cm juurde.

Astilbed rõõmustavad oma õitega juulist septembrini. Kõige esimestena alustavad õitsemist jaapani astilbed. Arendsi astilbede varajasemad sordid õitsevad juulis, hilisemad augusti algul. Üldiselt on hilisemad õitsejad madalamad sordid. Kõrgekasvulised hiina ja Thunbergi astilbe on aga hilised, õitsedes vahel kuni septembri lõpuni.

Kuid astilbe ei kaota oma kenadust kas siis, kui õied on kadunud. Kauni vormiga lehepuhmas rõõmustab silma kuni külmadeni. Küll aga võib maha lõigata õitsemisest alles jäänud ja pruuniks tõmbunud taimeosa. Mõnel sordil tekivad õitsemise järel kuprad, mis on päris kenad ja seetõttu võib need ka alles jätta.

Rammus ja niiske muld

Astilbedele sobib rammusam muld, kus on parajalt niiskust, sest läbikuivamist nad ei salli. Kui peenar on liivasel või paepealsel maal, siis jälgige, et nad põua ajal läbi ei kuivaks ja vajadusel kastke neid.

Astilbesid võivad kahjustada ka mai- või juunikuised hiliskülmad. Nad võivad külmakahjustusi saada väga kergesti, kuid see ei tähenda enamasti nende hukkumist. Seetõttu on külmaohu korral mõistlik oma taimed katteloori alla panna.

Seevastu talvekülmadele on nad väga vastupidavad ja kahju võib neile teha vaid väga krõbe külm, mis tuleb ilma lumeta maale.

Valguse suhtes nad eriti nõudlikud ei ole, kuigi täispäikeses õitsevad rikkalikumalt. Hästi edenevad nad ka poolvarjus ja varjuski, kuid õitsevad siis vähem.

ASTILBED JA HOSTAD – täiuslik kooslus

Hostade ja astilbede kasvutingimused on sarnased. Nii nagu hostad, eelistavad ka astilbed huumus- ja toitainerikast parasniisket kasvukohta, kus neist moodustuvad eriti lopsakad puhmikud. Kumbki liik ei kannata seisvat vett.

Hostade ilmekad lehed ja astilbede kaunid õisikud mõjuvad hästi veesilma või tiigi kaldal. Astilbed sobivad kenasti heki äärde, hostad murusse ja metsailmelisse aeda.

Hostade kellukjad õied on astilbede õitevahuga võrreldes tagasihoidlikumad. Kui need kaks taime kasvavad koos, siis eemalt vaadatuna tunduvad astilbede õied justkui hostade omadena.

Ka hostade õied mõjuvad võimsamalt siis, kui taimed kasvavad grupis. Hostade ja astilbede omavahelisel kombineerimisel tuleb vaadata sortide kasvukõrgust, vastasel juhul matavad hostad astilbed enese alla.

Sobitage väiksemad hostad gruppi, suurema kasvuga hiiglased võivad vabalt olla eraldi. Hostade kasvukõrgus varieerub 20st kuni 90 sentimeetrini, tugeva kasvuga sordid kasvavad ühe meetri laiuseks, nende lehed on tumehallid kuni kollakasrohelised, samuti kahevärvilised.

Hostade perekonda kuuluvad sinihall (Hostasieboldiana), Fortune’i hosta (Hostafortunei), süstjalehine hosta (Hostalancifolia) ja Smithi hosta (Hosta × tardiana), lainjas hosta (H.undulata) jt, siia lisanduvad ka hübriidid.

Kirjulehisel sordil ‘Orange Marmelade’ on kollased lehed rohelise äärega, sordil ‘Patriot’ on rohelised lehed valge laiema äärega. Suursuguselt ja rahustavalt mõjuvad halli lehega hostad.

Hostade ja astilbede miinusena saab välja tuua selle, et nad pistavad oma lehekesed mullast välja hiliskevadel, seni on nende kasvukoht ilmetu ja tühi. Planeerige hostade naabrusesse näiteks sibullilli, mis toovad alale värvi ja vormi.

Hostad ja astilbed heal kasvukohal ei nurise ning kasvavad seal pikki aastaid. Taimede jagamine ja ümberistutamine on hea ette võtta mai lõpus, juuni alguses või sügisel. Potis olevaid istikuid võib peenrasse istutada terve vegetatsiooniperioodi vältel.

Sügisel ärge kiirustage hostade lehtede äralõikamisega, need kõdunevad ajapikku talve jooksul. Kui teile aga selline külmavõetud sodi ei meeldi, eemaldage lehed pärast närtsimist.

Astilbede varsi ei ole ka vaja maha lõigata, need moodustavad tugiraami lumekuhilale, mis kaitseb pakase eest.

Pruunistunud õisikutega astilbed on ka sellises rüüs hostade kõrval väga kaunid.

Kui istutate astilbed peenrasse, kust umbrohud, eelkõige naat, on täielikult eemaldatud, katavad nad edaspidi kogu peenra tihedalt, nii et umbrohtudega suurt muret ei ole.

Astilbed võivad ühel kasvukohal kenasti kasvada kuni kümme aastat. Siis muutub taime risoom liiga tihedaks ja ta annab sellest märku vähesema õitsemisega. Siis valmistage astilbedele ette uus peenar, kaevake vanalt kohalt taimed välja, jagage risoomid ja istutage uuele peenrale. Mida kõrgemad on taimed, seda suurem peab istutamisel jääma nende vahekaugus, sõltuvalt sordist astilbedel 30–50 sentimeetrit.

Kui uus peenar on korralikult saanud rammusat mulda ja orgaanikat, siis piisab sellest, kui väetate neid kevadel aia üldväetisega. Kehvemal pinnasel oleks viimane hetk teistkordseks väetamiseks jaanipäeva paiku. Hiljem seda enam teha ei maksa, sest suve teisel poolel algab taimedel ettevalmistus talveks ja lehestiku kasvamist ei ole mõistlik siis enam soodustada.

Astilbede kasvukoha niiskusrežiimi hoidmiseks tuleb kasuks multšimine. Kui nad jäävad janusse, annavad sellest kõnekalt märku longu vajumisega.

Aednikule on kindlasti meelepärane ka see, et astilbedel ei ole peaaegu üldse haigusi ega kahjureid.

▲◀ Jaapani astilbed on varased õitsejad. ▲ Hiina astilbe õied on lühemad ja meenutavad tupsukesi.

▲ Astilbesid tasub sobitada kaaslastega, mis hästi katavad peenart ning lasevad neil esile tõusta.

▶ Thunbergi astilbe õied ripuvad allapoole nagu vanikud.

Astilbed võivad ühel kasvukohal kenasti kasvada kuni kümme aastat. Siis muutub taime risoom liiga tihedaks ja ta annab sellest märku vähesema õitsemisega.

Astilbede seltsilised

Astilbed on efektsed, kui neid kasutada ühel peenral ning varieerida õietoonide, kõrguse ja kujuga. Kui neid paigutada püsilillepeenrasse, tuleks otsida ka sobilikke seltsilisi.

Näiteks sobiksid astilbede seltsi kitseenelas ja korea kitseenelas, mille õied meenutavad astilbe omi ja nad õitsevad jaanipäevast alates. Ka on väga astilbelikud taimed tiarellid. Nendegi õied sarnanevad astilbedega, kuid nad õitsevad varem. Nende madal kasvukuju ja lehestik katavad kenasti taimede vahele jäävat pinda.

Hästi sobivad astilbede kõrvale kasvama ka efektse lehestikuga hostad.

JANA RAND