aja lugu / Blast from the Past: Kuidas

Kuidas tallinlased nõukaajal vabaduse viise otsisid

pildikad

Pärast teist maailmasõda suutsid meie põhjanaabrid soomlased säilitada vabaduse, Eesti jäi pooleks sajandiks nõukogude impeeriumi küüsi. Teisisõnu elasime Moskva ajas ja ruumis.

Olime kinni nagu koopas või kotis ja kommunistlikud võimulolijad otsustasid, mida meile väljastpoolt keelatud maailmast teada anda ja näidata või mitte. Õnneks sigines meile siia koopasse tunnel või kotisuu, millest nägime vabaduse valgust. Sealt avanes vaade vaba maailma paradiisiaeda.

See oli Soome televisioon, mille 1958. aastast helendavalt ekraanilt nägime, kuidas vabas ilmas elu käib. Ja kõik need filmid ja alati oodatud telesarjad ja naljasarjad ja isegi reklaamid! Oma käega me neid ilusaid ja ihaldusväärseid asju helendavalt teleekraanilt katsuda ei saanud, aga kõigest sellest osasaamine hoidis meis midagi ärksamana. Oli see vabadusiha või tarbimisiha? Tõsi, kui lindistasime telekast iga-aastast „Eurovisiooni“ või „Hittimittarit“, siis saime midagi ka päriselt omale hankida.

Soome televisiooni nägemine jagas Eestimaa kaheks tsooniks: tallinlased ja Põhja-Eesti elanikud olid privilegeeritute tsoonis, Kesk- ja Lõuna-Eestis Soome TV-d ei näinud. Üldiselt oli kõvasti enam kui kolmandikul eestimaalastest võimalik näha Soome TV-d, aga näiteks tallinlastest venekeelne kogukond „vabaduse valgusest“ suuremat ei hoolinudki. Paljusid neist rahuldas täiesti Moskva ja Leningradi TV menüü.

Eelviimane Eesti NSV kommunistlik valitseja, truualamlik Kremli käsutäitja Karl Vaino arvas, et Soome TV vaatamine oli peamiseks põhjuseks, miks eestlased Nõukogude Liidust lahkuda tahtsid.

Tallinna Linnamuuseumis (Vene tn 17) on veel pea aastapäevad avatud näitus „Soomest vabaduse viise otsimas 1960–1991“, mis räägib sellest, kuidas tallinlased ja põhjaeestimaalased nõukogude ajal Soome kaudu vabaduse hõngu hingata said. Ehk tõesti – 30 aastat oli siinkandi huvilistel ikka üsna silme ees, kuidas vabas läänemaailmas elatakse. Näitus keskendub aga just muusikale. Kelle laulu laulad, kelle viise esitad, sõltub ju alati peremeestest ja võimusuhetest. Muusika aga kõlas mitte ainult igal kevadel „Eurovisioonis“, mida agaralt salvestati, vaid nii filmides, telesarjades kui isegi reklaamides, mida sisse ahmiti.

MUUSika, MUUSika, MUUSika

Loomulikult tehti ka Nõukogude Eestis muusikat ja mitte vähe. Ja muusikapood oli grammofoniplaate vahel pilgeni täis. Paraku seda, mida tahtsid, naljalt saada ei olnud, isegi meie oma muusikat mitte. Soovitud muusika ei jõudnud enamasti üldse plaatidele või jõudis alles aastaid hiljem. Ka meie raadios ja teles män-

Ernos, esimene Lääne rockbänd Eestis 1968, tekitas tallinlaste seas biitlimaania hüsteeria (erakogu) M. A Numminen ja Jari Uhlenius - ainukesed Lääne muusikud, kes 1970ndatel Tallinnas käisid ja ühe salajase kontserdi tegid (taga paremal Andrus Põldroo) Foto: Tõnu Talivee.

Fantastiline Sielun Veljet Tallinnas maikuus 1986. Foto: Hans Lillemets

 Ismo Alanko intervjuu ajakirjas Noorus 1986.

giti laule, mis olid tulnud läbi käskudekeeldude ja tsensuuri. Angloameerika ingliskeelne popmuusika ehk see, mida just noored tahtsid, ei olnud aga juba ideoloogilistel põhjustel soositud.

Muusika kasvas nendel aastakümnetel meeletuks jõuks tänu muusikatööstusele, massimeediale ning koduelektroonika ja tehnika arengule. Eriti just popp- ja rokkmuusika said noorsookultuuri kõige tähtsamaks ja ühendavaks jõuks. Ühelt poolt meelelahutusmuusika, mis aitas meil meeleolu luua ja hoida ja tantsida ja olla. Teisalt muusika, milles peitus mäss ja vastuseis – alates juba rock’n’roll’i rebelitest.

See kõik andis elule mõtte ja stiili, meie minale pildi ette ning süstis enesekindlust. Sest kuigi nõukogude noori käskis-keelas kompartei ja kantseldas komsomol, ei pakkunud kommunismiehitamine mingit pinget. See oli, mida aeg edasi, tühi siht ja tühi käik ning tühi mula.

Muidugi olid noorte iidolid ka spordi- ja filmitähed, mõni tahtis isegi kosmonaudiks saada. Kuid oma tuppa või toanurka voodi kohale kleebiti ühe enam popp- ja rokktähtede pilte ja plakateid.

Soome TV-st ja raadiost otsiti siin ikka seda kõige kuumemat ja kuulsamat ning keelatumat – angloameerika kraami! Biitleid ja Rollinguid, Floydi ja Zeppi, Sweeti ja Kissi. Tegelikult esitati Soome meedias enam muidugi oma kodumaist toodangut. Juice ja Kirka, Wigwam ja Tolonen ja Pohjola ja muidugi Hurriganes. Tahtsid The Sex Pistolsit, said Pelle Miljoona ja Eppu Normaali. Tallinlased olid aga õnnelikud, kui midagigi kätte said.

Praegu on kogu maailma muusika kõigile kättesaadav. Vaid klõpsu kaugusel ja peaaegu tasuta ja kohe käes ja kuulata. Tollal oli see muusikahankimine tihti kõva töö ja vaeva taga, pidid ikka peale passima, kannatlikult kui kalamees ja järjekindlalt kui jahimees. Puuduse ja defitsiidi tingimustes oli vahest rõõm piskugi kättesaamisest ning sellest osasaamisest järsku ikka palju suurem ja intensiivsem?

1960–1969 – biiTliMaania SooME näiTEl

1960ndad algasid ju hoogsalt – Gagarin tegi tiiru kosmoses ja kompartei esimees Nikita Hruštšov ütles, et paarikümne aasta pärast elame kommunismis. Nikita lubas peagi näidata televiisoris ka viimast usklikku või preestrit. Noored oleks tahtnud televiisorist näha Elvis Presleyt! Või biitleid. Esialgu oli rõõm näha lihtsalt televiisorit ennast, muidugi, see oli suur imeasi, mis oli veel väga vähestes kodudes.

Soome TV-st nägime, millised need väljamaa bändid välja näevad, ning septembris 1968 olime tunnistajaks esimese Lääne rokkbändi kontserdile Eestis, kui päris elusast peast astus Estonia kontserdisaalis lavale soomlaste Ernos. Nii valjult, nii kõva heliga ei olnud keegi varem lava pealt kostnud! Elasime Ernose peal oma biitlimaaniat välja, hüppasime kontserdisaalis istmetelt püsti ja karjusime jeeeeee.

Tallinna jõudis aga järgmine päris Lääne rokkbänd alles 17 aasta pärast, maikuus 1986! Taas Soomest!

1970–1979 – ProgEST PUngini

1970ndate algul ajasid soomlased püsti uue ja võimsa, üle 300 meetri kõrge telemasti. Raadiolained tulvasid Tallinna suunas veel vägevamalt, mis soodustas veel laiema vaatajaskonna kujunemist Soome TV-le. Senise „lumesajuse“ pildi asemel oli enamusel võimalik saada selgete kujutistega „vabaduse valgus“.

Telekaid soetati üha rohkem, Soome heliplokk pisteti aparaati sisse ja oligi lääne muinasjutumaailm sinu elutoas! Õpiti enam aru saama nii soome kui ka inglise keelest. Saime osa läänemaailma magusast ja põnevast elust, nautisime Ameerika ja Briti filme ja telesarju. Filmide ja telesarjade teema- ja meeleolumuusika käivitas dopamiinid ja endorfiinid meie

ajus ning said hea tuju harjumuseks ja sõltuvuseks. 1970ndate teisel poolel, kui kriitikud vaid proget ja jazzrokki ning fusion’it kiitsid, aga tantsuhimulistele juba diskot tehti, käis ikka veel üks väga kõva pauk – tuli punkrock! Sellest räägiti Soome TV-s ja raadios kui millestki skandaalsest ja ohtlikust. Esialgu näidati punki Soomes TV ühiskonna- ja uudissaadetes nagu „Ajankohtainen Kakkonen“ jms. Punkkultuuri mõju oli Soomes suur ja kiire, üsna pea muutis punk Soome enda muusikamaastikku. Ja Soome pungi mõju Eesti vastavale alakultuurile on võimatu üle hinnata.

1980–1989 – värv ja vidEo

1980ndate algus aga oli ühelt poolt ehk ülaltpoolt meil eriti Moskvale alandliku parteijuhi Karl Vaino ja tema venemeelete seltsimeeste võimuväänamise aeg. Altpoolt... esialgu ei osanud küll oodata, et kõik see jama on pehkiva impeeriumi surmaagoonia ja et kümnendi lõpuks muutub maailm juba totaalselt. Aga vanakesed hakkasid pukist kukkuma Brežnevi järel järjest ja kümnendi teisel poolel hakkas juba perestroika. Ka Soomes oli Kekkoneni pikk ajastu ümber saanud.

Soome telekast vaatasime vaba maailma juba värviteleritest. Mõned salvestasid sealt videoid videodiskode jaoks. Paraku sai raadio, just Soome Yleisradio meile musafännide jaoks tähtsamaks kui varem, sest alustas Rockradio! Kolm korda nädalas kaks tundi! Toivelevyt, Kovan päivän ilta ja Rokkivekkari, Ocsid. Hiljem ka siinkandis ülipopiks saanud Klaus Flemingu Metalliliitto.

Punk polnud samuti kuhugi kadunud, vastupidi. Uus punk oli hardcore või hoo see, nagu soomlased ütlesid. Selle kiire müraga karastatud eesti noored hakkasid peagi Tallinna tänavamoodi ilmestama – harjad peas ja nahktagi seljas, kus irooniline sõnum. Küll olid osa punklaines esile kerkinud artistid hakanud enam poppi tegema, oli siis see uus laine või uus romantika, kus kitarride kõrval astusid pearolli hoopis süntesaatorid. Süntpopp sai popiks. Näiteks Depeche Mode’i või Duran Durani pärast olevat isegi Tallinna venelased hakanud Soome TV-d vaatama!

Ja nagu punk, elas hoogsalt edasi disko, oli ta siis Italo või Euro-disco või midagi muud. Kuid mõnedele punkaritele oli see värk ametlikult punane rätik, vaat et hullem kui punalipp. „Modern Talking tuleb hävitada!“ oli kiri punkar Roti nahktagil.

Justkui pommina mõjus 1986. aasta 19. ja 22. mail linnahallis toimunud Soome ansambli Sielun Veljet kontsert. Kui soomlaste Dingo-buumi elasid siinsed noored läbi n-ö kaugtöö vormis, siis siekkarid tõid oma laengud päris kohapeale. Sielun Veljet oli esimene Lääne täiega vähemalt 120% tõeline rokk- või indie-alternatiivbänd üldse Eestis ja Tallinnas. Soomest oli kaasas oma valgus ja helitehnika, mis oli siin enneolematu. Meeletu energia, maaniline-maagiline kohalolek. See oli võimas vabaduse võnge!

Kui suureks aga saab minna üks telesaate vaatajaskond? „Eurovisioon“ kogus küll igal aastal kenasti vaatajaid, aga mida siin kõige enam vaadata taheti? 1987. aasta ühel augusti hilisõhtul näitas Soome MTV erootikafilmi „Emmanuelle“. Seda vooriti Tallinna poole vaatama nagu laulupeole, üle Eestimaa. Tõenäoliselt löödi televaatamise rekord! 1980ndatel hakkas luksuslaeva „Georg Otsaga“ pihta päris n-ö massiturism. Esialgu ikka soomlaste näol, aga imeime – 1980ndate teisel poolel hakkasid perestroika ja glasnosti laines üha enam nõukogude eestlasigi Soome saama. 1988. aastal toimus Tallinna lauluväljakul esimene Rock Summer, ametliku nimetusega Glasnost Rock. See oli tähtis sündmus, mis tõi kokku pea 100 000 inimest. Sealt laululavalt hüüdis Sakari Kuosmanen: „Eesti vabaks“!

Avameelselt - soomlaste kaudu tuli meile ka seksuaalkasvatus.

Soomlaste trash-metali bänd STONE käis siin esimest korda 1988. aastal ja mõjus meie hevifännidele kui ilmutus. Foto: Urmas Lange

 Eesti-Soome sõprus - Muusikud Timo Vikkula, Mihkel Raud ja ajakirjanik, Rumba peatoimetaja Rami Kuusinen vajaliku kraamiga. (erakogu)  Esimene Rock Summer 1988 - legendaarne Public Image Ltd, paremal punkiisa John Lydon (endine Johnny Rotten). Foto: Urmas Lange foto

käis siin esimest korda 1988. aastal ja mõjus

Heavy metal tundus paljudele olevat kõige kõvem asi üldse. Aina kõvemaks ja kiiremaks läks, kui tulid trash’i tegijad, meile kättesaamatud Slayer ja Metallica. Kuid! Soomlastel oli Stone! Stone andis 1988. aasta suvel Tallinnas kontserdid linnahallis, Harjumäel ja öölaulupeol. See oli esimene lääne hevibändi või üldse esimene PÄRIS metal-kontsert. See laviin meie noori trash’i- ja veidi hiljem deathmetal-bände saab oma sünnis tänada suures osas just neid.

Ja vualaa, meie muusikud asusid uutes oludes Soomet vallutama! Kui Georg Ots välja arvata, siis seni olime Soomest saaja-pooled, aga nüüd hakkasime ise muusikat Soome viima! 1989. aastal asutasid soomlased plaadifirma Stupido Twins, esialgu selleks, et anda välja eesti punki ja indie’t. Nii ilmusidki plaadid üksustelt Ba-Bach, Röövel Ööbik ja J.M.K.E. Viimaste „Tere, perestroika“ järele oli nõudlus eriti suur, aasta lõpus oli see ametlikult Soome aasta müüduim singel number 3. Villu Tammest sai Soomes julkkis ja J.M.K.E. oli edaspidi oodatud igale ülemerekeikkale.

üHEkSaküMnEndad – vabadUS

1990ndate algul saime tunda kannatusi: tühjad letid, talongisüsteem ja toidunappus. Kuid 1991. augustis, pärast üht hirmuäratavat, aga lühikeseks ehmatuseks jäänud riigipöördestseeni, sai Eesti taas iseseisvaks, Nõukogude Liit varises kokku. Ega soomlastelgi polnud see kerge – Soomes algas 1990ndatel majanduskriis.

Mart Sander jätkas Soomes Georg Otsa jalajälgedes – 1991 mängis Mart Soome 1960ndate nostalgia muusikafilmis „Iskelmäprinssi“ üht peaosa!

Eesti muusikutest mõnedki ajasid kokku maist mammonat ja fimme nii, et ostsid siin korteri ja auto. Isegi ühe Soome kontserdi eest saadud tasu eest sai Eestis elada pikemalt. Vähemalt kuni Eesti krooni tulekuni 1992. aasta juunis. Poed said pungil kaupa täis ja tekkis võimalus ka kauplusest päris heliplaate osta, aga esialgu olid mujalt soetatud piraatkassetid need, millele hammas peale hakkas.

Tänu sellele oli jätkuvalt hea allikas Soome Radio Mafia, kust sai salvestada uut muusikat hommikust hilisõhtuni. 1990ndatel läks Soome televisioon veel rikkalikumaks: oma kanaliga alustas MTV3. 1995 sündis noorteprogramm Jyrki, millest sai ka vast viimane MTV3 muusikaküllane saade, mida enam-vähem massiliselt siinpool vaadati. Ja siis tuli veel telekanal Nelonen!

Kõigele vaatamata aga hakkas 1990ndate lõpul suurem osa siinsest telepublikust ja veidi hiljem ka raadiokuulajaist eelistama Soome raadiolainete vastuvõtu asemel kodumaiseid kanaleid. Nii riigikanalid kui ka erakanalid said enam head sisu. Vaataja valikusse olid saabunud ka satelliit- ja kaabeltelevisioon. Musafännid soetasid odavaid Poola ja Vene piraatkassette soositud albumitega.

Üle 30 aasta Soome meedia võimu Põhja-Eestis oli otsa saamas. Lõppes ainulaadne aeg, mil lääne ja vabaduse ihas eesti inimeste tähelepanu köitis lähemalt just ka Soome kultuur. Täna on sellestki ajast möödunud veel 30 aastat. Kes meist veel vaatab Soome televisiooni ja kuulab Soome raadiot?

 Röövel Ööbik käis Soome Rumba rublade eest USAs - pildil koos legendaarse Sonic Youthi liikmetega New Yorgis. Foto: Meelik Mallene

 J.M.K.E lasti Eesti NSVst esimest korda välismaale tänu Soome kommunistide kutsele, bänd esines nende peol. (erakogu)

SoUndS likE frEEdoM: as Seen on finniSH Tv & Heard on The radio 1960-1991

The exhibition @ City Museum Of Tallinn (Linnamuuseum, Vene st 17) tells about how the people of Tallinn and Northern Estonian were searching for the freedom and the music from Finland during the Soviet era. From Finnish television and radio, through the connections with Finns and Finnish musicians. Over 30 years.

After the Second World War, the Finns were able to maintain freedom and independence, but Estonia remained in the hands of the Soviet Empire for half a century. Like kept in a cave, the Kremlin chiefs decided what people needed to know about outside world. And what kind of music do we need to listen to. Fortunately, we had a tunnel here in the darkness from which we saw the light of freedom. It was Finnish television where we saw how people live in the free world. It was like a fairy tale in music! Unfortunately - the people in the middle and in the southern part of Estonia were cut off the rays of Sun of Freedom or the reach of the radio waves from Helsinki.

This story tells about the ways in which talliners found the songs and music from Finland to listen to. Music that came from the free world. So even more than sea waves in the Gulf of Finland, during the Soviet era we felt connected to Finland by radio waves!

How to listen to Finnish TV?

Watching Finnish television from here began almost as soon as it was launched - 1958, Estonian TV had already started broadcasting earlier, in 1955. Of course, very few Estonians had televisions at the time, only in the late 1960s did the number of TV sets begin to increase significantly.

Talliners were strongly motivated by the fact that from 1965 another Yle channel was added to the selection, where MTV still had its own evening input, commercials and entertainment programs could be seen.

Still, for many viewers the picture on Finnish television in the 60s came in "through the snowfall", ie the picture was

not clear nor stable.

Finnish TV viewing increased here massively as a breakthrough in the 1970s. In 1971, a new powerful transmitter antenna was completed near Helsinki, in Espoo, which significantly expanded the possibilities to watch Finnish TV in the northern part of Estonia.

In Estonia, the visibility of Finnish TV covered territorially about a third and more than half of the population, ie more than half a million viewers.

But - if you also wanted to listen to sound and voice on Finnish TV, you had to add a so-called Finnish block or sound unit to the TV set.

In the late 1970s, when television began to show more color programs, another color unit for the PAL system had to be added to the TV. As the Soviets had SECAM system.

The sound/colour unit were built and installed also semi-officially, but they were even made by radio amateurs/ engineers who got the necessary parts & gadgets from the black market.

Due to the fact that Finland and the Soviet Union were officially "friends", watching Finnish television was not "officially" forbidden. But for the Communists and the government, the great interest of the Soviet people in the "bourgeois television" was a big headache and concern.

Over the years, however, it did not go beyond complaining. More serious measures were taken only in the 1980s, when Karl Vaino was the helmsman of the Estonian Communists.

In 15 June 1982 the decision was made to ban the viewing of Finnish TV in public institutions and the installation of “sound units” was no longer was allowed in shops and workshops. (It was said that Karl Vaino had a dream to build a metal fence in the Gulf of Finland so that hostile waves would no longer infiltrate the Estonian SSR.)

Also here in Tallinn, the authorities ordered the removal of Finnish antennas from the roofs of buildings, but the campaign was short-lived and in the end nothing really changed.

The general viewing of Finnish TV began slowly to decline after Estonia regained its independence and more so in the second half of the 1990s as domestic media supply increased and private channels progressed. And also the cable TV and satellites became an attractive alternative for music and film lovers. And much later, of course, the Internet took the power over.

lEia ja loE MEid ka vEEbiST!