mõttehetk

Foto: Olga Makina i metledes Tallinna Toompea ja vanalinna vaateid vanadel gravüüridel, maalidel, graafilistel lehtedel või fotodel, võib üsna kindlalt väita, et läbi sajandite on Tallinna tunnuseks olnud kõrgustesse tungivad kirikutornid. Nende kõrval Toompea linnus ja linnamüür oma arvukate tornidega. Ja muidugi raekoja torn. Viimastel aastakümnetel palju rännanud eestimaalased võivad kinnitada nagu ühest suust – Eestimaa loodus on kõige kaunim ja Tallinna vanalinnale ei ole konkurenti. Kirikute tornid on aga kindlasti Tallinna visiitkaardiks.

Loodetavasti jäävad Tallinna kirikud meid ja meie pealinna külalisi lummama ka edaspidi. Seda muidugi juhul, kui oskame oma kultuuripärandiga väärikalt ümber käia ja seda hinnata. Kunstiväärtused, mis vajavad pidevat hoolt ja tähelepanu, sealhulgas riigi või linna rahalist tuge, ei piirdu Tallinnas ainult Niguliste muuseumis olevate Bernt Notke „Surmatantsu“ ja Hermen Rode kappaltariga. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on üks suurimaid mälestiste omanikke Eestis. Kirikule kuulub ligi 45% riigi kaitse all olevatest kunstimälestistest (ligi 6500 eset) ning üle 60% kaitse all olevatest pühakodadest (157).

Vahendeid selle riikliku kultuuripärandi eest hoolitsemiseks pole aga piisavalt. Isegi mitte nii palju, et kogu selle pärandi senist seisukorda säilitada. Kuigi nende varade juriidiline omandiõigus kuulub kohalikele kogudustele, on need tegelikult kogu rahvale kuuluv pärand. Nende väärtustega tutvumine ja nende imetlemine on kättesaadav kõigile, sest kirik ei tegutse muuseumina. See pärand vajab aga palju hoolt ja raha,

KiriKuTe Tornid Tallinna ViSiiTKaardil

urmas viilma, EELK peapiiskop

Kui läheme raamaTuKoguST raamaTuT laenuTama, ei mõTle me Kunagi, eT Selle hoone igapäeVane ülalpidamine Või aJalooliSe hoone Korral Selle reSTaureerimine peaKS olema raamaTulaenuTaJaTe õlgadel.

mida kirikutes tegutsevatel kogudustel pole piisavalt. Võiks ka küsida, kas peabki olema?

Kui tõttame värskelt rajatud kergliiklusteele oma hommikujooksu tegema, ei kujuta me ette, et selle tee aukude lappimine, talvel graniidipuistega katmine või lumest lahtilükkamine oleks sellel teel sörkivate rahvasportlaste vastutusel. Kui läheme raamatukogust raamatut laenutama, ei mõtle me kunagi, et selle hoone igapäevane ülalpidamine või ajaloolise hoone korral selle restaureerimine peaks olema raamatulaenutajate õlgadel. Nõnda ei peaks see olema ka ajalooliste kirikuhoonete puhul, mis on kõigile avatud nii kunsti nautimiseks kui ka hingerahu leidmiseks. Paljudes kirikutes toimuvad jumalateenistustele lisaks ka kontserdid ja näitused. Nõnda on ajaloolised pühakojad osa meie kultuurist.

Seni, kuni omavalitsuste ja riigi eelarvetes vahendeid napib ja poliitilist tahet ajalooliste pühakodade restaureerimiseks piisavate vahenditega eraldamiseks pole, püüab mitme Eesti tuntud ettevõtja asutatud EELK Toetusfond ehk Kirikufond kutsuda inimesi annetama. Seda selleks, et kaasata täiendavaid vahendeid ajalooliste kirikuhoonete ning meie hindamatu arhitektuuri- ja kunstipärandi toetuseks. Kirikufond on võtnud eesmärgiks aidata teadvustada ajalooliste pühakodade kui kultuuripärandi toetamise vajadust ning kaasata selleks nii avalikku raha kui ka ettevõtjate ja üksikisikute annetusi. Selleks korraldatakse annetuskampaaniaid ja tehakse teavitustööd. Igaüks saab aga ka omalt poolt Eestimaa kirikute kordategemist toetada, tehes oma annetuse või sõlmides fondi heaks pangas püsikorralduse. Täpsem info kõigi toetamisvõimaluste kohta: kirikufond.ee.