Tegija / Doer: Ramon

LÄBI RASKIDE TÄHTEDE POOLE!

„Ra-ra-Rasputin“ oli omal ajal popp diskolugu. Sel aastal on aga „hurraa-ra-ra“,

sest RASMUS ja RAMON RASK

tähistavad oma ettevõtete kümnendat tähtpäeva!

Tekst: Pulss Fotod: Pulss, erakogu

Uurimegi esmalt, mis on Rasmuse ülipopi jäätisetootja La Muu ja Ramoni Advokaadibüroo RASK edu taga ning kas aja jooksul on ettevõtmises midagi muutunud? Ramon: Advokaadibüroo asutamine on olnud suhteliselt intuitiivne teekond. Alguses RASKi teise asutajapartneri Tarmo Petersoniga kahekesi ja siis juba kasvava meeskonnaga oleme läbi kogemise ja katsetamise püüdnud sõnastada neid väärtusi, kuidas koos toimetada ja kliente teenindada. Kümne aastaga pole me veel kindlasti jõudnud punkti, kus oleks midagi kivisse raiutut. Iga reegel on kaalutav ja põhistatav ning kaasa saab rääkida kogu meeskond. Mis on mu peamine järeldus kümnest tegutsemisaastast? Ei ole võimalik üle tähtsustada head meeskonda! Saan täna aru, et kümme aastat tagasi Tarmoga koos büroo rajamine oli väga suur õnnestumine. Seepärast on olnud tore puhtale lehele joonistada – on olnud palju ruumi ja pliiatsid on teravad. Aga ees seisab väljakutsete rohke aeg, seega lähiajal mugavustsooni kukkumise pärast nähtavasti muretsema ei pea. Rasmus: Mäletan, et kui me Priit Mikelsaarega La Muud lõime, siis tahtsime teha ettevõtet, millesse oleks hea tunne panustada ka kümne aasta pärast. Võin küll öelda, et see hea tunne on nüüd, kümme aastat hiljem täitsa olemas! Esimesed aastad olid kui mesinädalad, kus nõudlus uue toote järele oli suurem kui võimekus toota. Praeguseks oleme La Muuga siiski juba selliste klassikaliste tootmisettevõtete arengufaasis, kus tuleb vaeva näha, et leida uusi kasvuvõimalusi ning püüda konkurentidest sammukese innovatsioonis ees olla.

La Muu puhul tunnen, et läbi aastate on ettevõttel palju fänne, kes nii tootest kui ka brändist väga hoolivad, kes saadavad kirju, pakuvad ideid, elavad kaasa. See on väärtus, mida tahaks väga hoida ja kasvatada. Viimasel aastal on lisandunud siia ka uus mõõde – meie suhted klientidega (Rimi, Selver jt) on muutunud sisukamaks. Näiteks tegime koostöös Rimiga just uue toote, mille tooraineks on üleküpsenud banaanid, mis muidu oleksid raisku läinud, aga banaanijäätise sisse sobivad oivaliselt! Tore projekt keskkonna mõttes, aga eriti tore oli näha, kui palju see motiveeris Rimi ja ka meie töötajaid. Win-win, nagu öeldakse!

Meestepuu: Isa Märt Rask väikeste poegadega. Juba ammu on poisid taadist pikemad. Pikad mehed mõlemad, aga noorem vend viskas pikemaks ka vanemast! Kust on teie ettevõtluspisik pärit, kas kuulus isa ja minister Märt andis eeskuju või oli ehk teie lastetoas veel midagi innustavat? Ramon: Arvan, et lastetoast saime kaasa hulgaliselt õigeid väärtusi. Meie vanemad ei ole ju kumbki ettevõtjad, küll aga ettevõtlikud inimesed. Ehk siis ettevõtluse ABC-d meile keegi koduseinte vahel ei tutvustanud, küll aga põhimõtet, et asjad ei sünni iseenesest. See tähendab, et kui on probleem, siis on ka lahendus ning lahenduse leidmisel on oluline meeles pidada, mis on õige ja mis vale. Lisaks oli mul abiks vanem ja targem vend. Väikseks jäänud kossuketside ja trennisärkide kõrval andis Rasmus juba lapsepõlvest mulle ette selge sihi ja lati, mida taga ajada ja püüda ületada. Seega, kellel kaks või enam last – keskenduge esimesele, see aitab juba järgmiste jaoks vagu ajada. Rasmus: Mina läksin küll vanemate sõiduvees samuti õigusteadust õppima ning töötasin põgusalt advokaadina, aga suhteliselt kiiresti tajusin, et mul on valik saada keskpäraseks juristiks või minna oma teed. Oskust ja julgust oma peaga mõelda ja tegutseda – seda oleme kindlasti vennaga näinud nii isa kui ka ema juures ning nii ei kartnud ma tundmatusse astuda. Vastupidi, mind paeluvad olukorrad, kus teadmatust on palju, aga samas on ka lootust, et hea õnnestumise korral võib midagi suurt ära teha. Ettevõtluses just nii asjad käivad. La Muud luues arvasid paljud, et olen hulluks läinud, kui otsustan hakata jäätist tootma. Mu kogemus ütleb, et just see, kui inimesed sind pööraseks peavad, võib olla märk, et oled õigel teel. Ettevõtja ongi hull, aga lihtsalt keskmisest paremini informeeritud hull.

Mis on see, millel hetkel on fookus? Rasmus: Keskendun ikkagi La Muule ehk et olen kaarega La Muu tegevjuhtimise juures tagasi. Aasta olin eemal, aga sain aru, et oli vara eemalduda, ja tulin tagasi. Hea meelega, hea energia ja ideedega. Praegustel segastel aegadel väljakutsetest puudus ei ole, alates toorainete kättesaadavusest ja hinnakasvust kuni inflatsiooniga kaasneva inimeste ostujõu vähenemiseni, aga samas tunnen, et teen oma asja ning olen õiges kohas. Avatud Koolis olen lapsevanem ja hoolekogu liige. Noor kool on oma niši leidnud ning seda veavad väga suure energia ja heade teadmistega noored õpetajad ja koolijuhid. Ramon: Minu jaoks on olnud ja on jätkuvalt kõige paeluvam advokaaditöö. Olen seda näinud vanaisa ja isa pealt ning tahtnud ise advokaadiks saada. Tõsi, selle kõrvalt on tulnud ette ka mõned „hobiprojektid“ ja Lutheri Masinasaali renoveerimine büroohooneks oli üks sellistest. Lähtekohana oli tegemist suhteliselt „toksilist“ laadi projektiga – muinsuskaitse all olev arhitektuurimälestis, lagunemisohtlik, keskkonnakahjustusega (masuudireostus) ning muinsuskaitsjad olid selleks ajaks tagasi lükanud ligi kümmekond eelmiste arendamishuviliste ettepanekut.

Samas oli selle hoone uuesti elule äratamine ka meeletu võimalus – taastada midagi, millel on Eesti arhitektuuriajaloo, sh mööblitootmise ajaloo seisukohast märgiline tähendus, muuta vana tootmishoone uue aja büroohooneks, kus vineeripresside asemel on digitaalne äri (Lutheri Masinasaal on praegu bürooks Äripäevale, aga ka Boltile, RangeForce’ile ja mitmele teisele tehnoloogiaettevõttele). Tulemusega võib rahul olla. Lutheri Masinasaalile on omistatud viis arhitektuuriauhinda, sh on see Tallinna raekoja ja Lennusadama kõrval kolmas objekt Eestis, mida on tunnustanud Euroopa Nostra kui hästi renoveeritud üle-euroopalist arhitektuurimälestist.

Teine samalaadne projekt on minu jaoks ka Alliklepa sadamaküla rajamine. See on töö, millega meie isa alustas 25 aastat tagasi, kuid mis jäi pea 20 aastaks, kui isa oli riigitööl, soiku. 2017. aastal alustasime sellega uuesti, nüüd juba kahekesi koos. Eelmisel aastal jõudsime sadama avamiseni. Pikemas plaanis tahame kunagisele elavale rannakülale anda uue hingamise ja elu, nii nagu see oli enne nõukogude okupatsiooni ja rannarootslaste äraminekut.

Hetkel elame maailmas, mis on muutumas nii poliitiliselt, ühiskondlikult, väga tuntavalt ka majanduslikult jne. Kuidas teie tegutsete? Keskendute tööle ja loodate, et läheb kõik hästi? Rasmus: Kui kolme põrsakese loo analoogiat kasutada, siis ma usun, et väike Eesti riik on alates 1990ndate algusest näinud kõvasti vaeva, et ehitada oma kodu tugevatest tellistest, nii et seinad pealepuhumisega pikali ei kuku ning talvel sooja peavad. Ma usun, et Eesti riigi alustalad on tugevad, meil on tugev demokraatia: mitmeparteiline parlament, sõltumatu kohtusüsteem, toimiv põhiseadus ning suhteliselt madal poliitiline korruptsioon. Meil on palju liitlasi, kes jagavad samu väärtusi. Ning meie oma riigi kaitsetahe on tugev. See kõik on hea alus uskumaks, et kõik läheb hästi – oleme oma saatuse teekonnal roolis, mitte tagaistmel. Isiklikult olen valmis Eesti riiki kaitsma igas rollis, kus suudan kasulik olla. Ramon: Ühelt poolt on tõesti hullumeelne aeg, ebastabiilsuse näitajad on laes. Teisalt, advokaadina ja advokaadibüroo ühe partnerina tundub mulle, et see on nagu palavik. Kuigi ebameeldiv ja kurnav, siis hädavajalik, et haigus seljatada. Ebastabiilsusega kaasnevad raputused sõeluvad igas majandussektoris välja tugevamad ehk need, kel on võime ja tahe edasi liikuda, kohaneda. Ja need, kes kohanevad, ka võidavad. Arvan, et globaalses kontekstis on meil eestlastena siin omad eelised – oleme oluliselt suuremast kaosest 1990ndatel välja roninud ja need liigutused on paljudel veel lihasmälus olemas. Advokaadibüroo tegemistes oleme sellest arusaamast juhindunud ka tulevikuvaates – teisisõnu, peatumise või tagasiastumise asemel astume kolm sammu edasi. Palavikust tuleb jagu saada. Vajaduse korral jäävanne võtta.

Paraku ei ole see darwinlik vaade lõpuni õigustatud – kindlasti on ka ettevõtjaid, kelle pihtasaa-

mine ei ole kaugeltki õiglane „looduslik valik“ ja teises ajas-kohas oleks nad ehk kasvanud millekski märksa vägevamaks. Lisaks on alati tarbijavaade, kus kannatajaks on paraku majanduslikult kõige vähekindlustatum ühiskonnaosa. Viimase kahe rühma kaitse on see, mille suhtes ootan riigilt juba praegu selget sõnumit, et mis on plaanis. Hetkel kahjuks veel midagi liiga selget kostnud pole. Samas loodan, et pundarkriisid (tervise-, energia- ja julgeolekukriis) on valitsusliikmeid piisavalt karastanud ning varasematest käkkidest on tehtud õiged järeldused. Eks näeme. Eksamiaeg on sügisel käes.

Ja last but not least – linnaruumist… Mis kantides olete Tallinnas elanud ja kuhu olete jäänud pidama? Rasmus: Kui alustada algusest, siis üles kasvasime hoopis Sauel, viiekorruselise paneelelamu kolmetoalises korteris. Nagu kõik teisedki nõukogude aja lapsed, möödusid me päevad õues ringi joostes, kas jalkat või pesapalli või vihma korral paraadna trepikojas kaarte mängides. Kõik oli nii, nagu peab!

Minu esimene oma kodu oli Liivalaia tänaval, ühes tsaariaegses puumajas, kus me koos abikaasa Kariniga puuküttega korteri renoveerisime. Kui sealt edasi vanalinna kolisime, lammutas uus omanik peatselt kogu maja ning nüüd laiub tühjal krundil juba üle kümne aasta kvaliteetselt asfalteeritud autoparkla.

Kui La Muuga alustasin, siis müüsime riskide maandamiseks kõik maised varad ning kolisime Kalamajja üürikorterisse. Aga nüüd oleme perega juba viis aastat elanud Kalamaja pargi lähedal oma päris kodus ning siit ei taha küll enam kuhugi edasi liikuda. Oleme jõudnud pärale! Kalamaja küla on oma kesklinna läheduse, aga samas siiski täiesti oma vaibiga, mu meelest suht ideaalne koht inimesele, kes peaasjalikult tunneb ennast linnainimesena. Kõlab kui kinnisvarakuulutus, aga siin on tõesti kõik lähedal: meri, park, mänguväljak, kohvik, pagarikoda, vajaduse korral ka kontor, ateljee või tootmispind. Alustavate rohenäppudena oleme hakanud veidi ka tagahoovis toimetama ning nii tundub, et otsest vajadust suvila või maakodu järele Kalamajas elades pole. Ramon: Oma päris esimene kodu Tallinnas oli mul Gonsiori tänaval, pruuni terrasiitkrohviga kaetud pikas Stalini-aegses korruselamus. Esimese lapse sündimise järel jäi aga korter pisikeseks ja hakkasime otsima suuremat elamist. Jõudsime oma otsingutega Veerenni, Vaikse pargi piirkonda. See tegelikult oli meile juba tuttav piirkond, kuna meie vanemad elavad seal lähedal ja Rasmuse esimene korter oli samuti selle piirkonna veerel. Sõbrad kutsuvad seda heas mõttes „vaese mehe Kadrioruks“. Eks seal mingi iva on – palju rohelust ja väljakujunenud, paljuski ajalooline hoonestus. Viimased tosin aastat elamegi seal, nii et võib öelda, et ka meie oleme oma linnakodu leidnud. Siin on mõnus tasakaal haljasalade ja linnaruumi tiheduse vahel. Üks ei ahista ega õgvenda teist. Samas peitub siin nähtavasti ka selle asumi suurim väljakutse – kuidas säilitada asumi keskmes oleva pargi, haljasalade ja liikluse toimivus olukorras, kus üle tee Baltika kvartalis (Uus-Veerenni) juba toimub ja endise Tallinna vangla alale on kavandatud ulatuslik uusarendus.

Elamuarendus iseenesest on minu arvates igati tervitatav tegevus – tekivad kodulähedased teenused ja piirkond kujuneb üheks tervikuks. Samas surve kasvades Vaikse tänava pargile, oleks hädavajalik mõelda seal näiteks ühiskondlike tualettide loomise, puhkealade (pinkide), samuti jalgrattateede loomise peale. Küsimus pole arengu pidurdamises, vaid selle mõjude hajutamises, leevendamises. Eelmisest suvest näide elust enesest: lastekamp, kus ka meie noorem laps agaralt toimetab, lohistas meilt kuurist parki põõsaste vahele ämbri, kus saaks keset mänguhoogu kärmelt hädal käija. Lapsed on nutikad ja mängud mängimata ei jää. Lisaks arendavad ka käigult linnaruumi.

Maakodust. Jah, nii minu kui ka Rasmuse teine kodu on pea kogu meie eluea olnud Alliklepa. Minu vanemad alustasid Alliklepal oma suvekodu ehitust enam kui 35 aastat tagasi. See oli veel aeg, kui kõik asjad tehti ise. Ehk siis oleme seal Rasmusega isa juhendamisel ja järelevalvel läbinud elamuehituse baaskursused, alates segu tegemisest, müüri ladumisest, lõpetades viimistlustööde ja mööbli ehitamisega. Valetaksin, kui ütleksin, et see lapsena alati rõõmu pakkus, samas on see kasvatanud Alliklepa tugevalt hinge külge. Ühtlasi ei jookse mööda külge maha ka oskus labidat või kruvikeerajat käes hoida.

Mis on Tallinnas elades hea ja mis on see, mis peaks palju parem olema? Ramon: Mulle Tallinn elukeskkonnana meeldib. Tallinn on kompaktne. Võrreldes teiste Euroopa riikide pealinnadega on Tallinn veel hästi hoomatav ja jalgsi-tõuksiga kenasti uudistatav. Arvan, et Tallinn võiks senistes raamides olla veelgi tihedam. Seejuures ei tähenda linnaruumi tihedus seda, et sealt peaks puuduma haljastus. Vastupidi, kompaktne linnaruum nõuab tasakaaluks ka jõulisemat haljastust – rohkem betooni eeldab rohkem rohe-

Vennad Ramon ja Rasmus on tegijad ka iiberindel –nooremal vennal kaks last ja vanemal kolm last kasvatada.

lust. See omakorda eeldaks aga suuresti teistmoodi mõtlemist inimeste liikumisest.

Mitmerealiste autoteede asemel peaks fookus olema jalg- ja kergliiklusteede võrgustiku loomisel. Toon näite elust enesest. Mul ei ole viimased kolm aastat linnas liiklemiseks autot, vaid kasutan valdavalt tõukeratast. Veerenni asumist oma büroosse, Rotermanni kvartalisse, peaks mul kõigi arvutuste kohaselt olema teoorias kõige kiirem liiklemistee läbi väikeste tänavate (Tatari, Süda või Kentmanni). Praktikas on aga kõige kiirem tee mööda sama teed, kust autoga, ehk siis mööda Pärnu maanteed Viru ringini. Seda põhjusel, et seal on teatud pikkuses rajatud rattatee, samas kui väiksematel tänavatel need puuduvad. Punudes rattateede võrgu tihedamaks, saame ka linnaruumi paremini toimima. Seega olen tugevalt seda usku, et Tallinna linna kui kvaliteetse elukeskkonna võti seisneb selles, kas liikluslahendustes toimub paradigma muutus või jäämegi kord kolme aasta jooksul sõiduridasid üle värvima. Rasmus: Tõepoolest ei tule vast kellelegi üllatusena, et Tallinn on väga autosõbralik linn – üldjuhul ummikuid ega parkimismuresid pole, elanikele kodu lähedal parkimine odav või tasuta, nii et tundukski imelik auto mugavusi mitte kasutada! Samas, meie pere elas alles hiljuti mitu aastat ilma isikliku autota ja võime kinnitada, et väga kenasti saab hakkama, isegi rattaga liigeldes, aga eelkõige teevad Boltid ja Citibeed elu väga lihtsaks. Kui sündis Stig, siis sai aga suht kiiresti selgeks, et viieliikmelise pere jaoks on auto siiski mugav lahendus.

Samas linnaarengu seisukohalt võiks Tallinn olla pigem jalakäija- ja ratturisõbralik linn. Ma sõidan iga päev rattaga ning oma kodukandis tean viise, kuidas liikuda kiiresti ja turvaliselt, aga oma külast välja minnes tekib ka minul ratturina hirm – üks asi on rattateede võrgustiku lünklikkus, aga pigem on hirmutav liikluskultuur, kus ratturit põhimõtteliselt liiklejana ei nähta. Ja kultuuri muutus on palju suurem väljakutse kui punaste ribade mahavärvimine. Loodan, et sellised algatused nagu autovabaduse puiestee Tartus jõuavad ka Tallinnasse ning aitavad lõhkuda autokeskse linna sõna otseses mõttes kivistunud liiklusmustreid.

BETTER THAN AVERAGE CRAZY!

Brothers Rasmus and Ramon Rask celebrate the 10th anniversary of their companies!

So what`s really behind the success of Rasmuse’s eco ice cream manufacturer La Muu and Ramon`s Law Office RASK, and has anything changed in the business over time? Ramon: Founding a law firm has been a relatively intuitive journey. At first, with Tarmo Peterson, RASK’s second founding partner, and then a growing team, we have tried to formulate these values of how to deliver and serve customers through experience and testing. My main conclusion from ten years of operation - a good team!

I understand today that setting up an office with Tarmo was a great success. But there is a challenging time ahead, so you probably don’t have to worry about falling into the comfort zone in the near future. Rasmus: I remember that when Priit Mikelsaar and I created La Muu, we wanted to make a company that would feel good to invest in 10 years. I can say that this good feeling is fully present today! The first years were like honeymoons, where the demand for a new product was greater than the capacity to produce. However, La Muu is already in the development phase of a classic manufacturing company that is struggling to find new growth opportunities and strive to stay ahead of its competitors in innovation. I feel that over the years, the company has a lot of fans who care about both the product and the brand, who send letters, offer ideas and live with them. This is a value I really want to keep and cultivate.

Where does the thing about your entrepreneurship come from - did the famous father, attorney and politician, Märt set an example, was there anything more inspiring in the “kinderstube”? Ramon: I think we got a lot of right values from our upbringing. Neither of our parents are entrepreneurs, but they are enterprising people. The ABCs of entrepreneurship were not introduced to us by the walls of our homes, but the principle that things do not happen by themselves. This means that if there is a problem, there is a solution, and it is important to remember what is right and what is wrong when finding a solution. In addition, I had the help of an older and wiser brother. Rasmus gave me a clear goal and a bar to chase. So if you have two or more children, focus on the first one, it will help to make a furrow for the next ones. Rasmus: Although I also went to study law in the water of my parents and worked briefly as a lawyer, I realized quickly that I had the choice to become a mediocre lawyer or go my own way. The courage to think and act with our own heads - we have certainly seen this with both my father and mother, and so I was not afraid to go into the unknown. When creating La Muu, many people thought that I had gone crazy when I decided to start making ice cream. My experience is that just because people think you’re insane can be a sign that you’re on the right track. The entrepreneur is crazy, but just better than average crazy.