Luubi all / Focus

Kuidas Voldemorti tähed tuppa toodi

Ära tuli! Minister Andres Sutt koos kolme EASi graatsia Kadri, Liina Maria ja Heiliga. Ja muidugi Michelini-mees!

Michelin Guide’i võimalikust tulekust Eestisse räägiti restoranivaldkonna ja turismimajandusega seotud inimeste hulgas juba aastaid. Räägiti ootuse, põnevuse ja õhinaga ning siis vaibus kõik sootuks.

Tekst: Andres Peets Foto: Rene Riisalu Maailma elu ja melu lammutanud koroonakriis viis lootuse. Kuni äkki, aprillikuus, teatas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), et Michelin on Eestis ja nende restoranivalik tehakse teatavaks 25. mail.

Eestist sai Balti regioonis esimene Michelini restoranigiidiga riik ning tähed ja tunnustused on välja jagatud. Kuidas aga kulges teekond tähtedeni?

Protsessis osales hulk toetajaid ja nõuandjaid, aga põhilise töö tegid ära kolm daami EASi turismiarenduskeskusest (rahvusvaheliselt Estonian Tourist Board): direktor LIINA MARIA LEPIK, turismiturunduse valdkonnajuht HEILI KLANDORF-JÄRVSOO ning välismeedia ja toiduturismi juht KADRI GRÖÖN. Pulss uuris kolmelt sangarilt, kuidas kõik õnnestus.

Millal tekkis idee ja millistele nuppudele pidi vajutama, et see teoks saaks? Heili: Idee läks idanema ilmselt ikkagi Eesti restoranide püüdlustest ja soovist Michelini restoranigiidi pääseda. Minuni jõudis see aga 2018. aasta jaanuaris, kui tolleaegne turismiarenduskeskuse direktor Tarmo Mutso mu salapäraselt oma kabinetti kutsus ja küsis: „Mis arvad, kas läheme teele?“ Mina vastasin naljatades, et no kui Michelini Eestisse saaks, siis võiks küll töö tehtuks lugeda. Neli aastat ja natuke peale nii läkski. Kadri: Mina kohtusin nendega esimesteks mõttevahetuseks isegi natukene varem, nimelt septembris 2017, kui korraldasime Eesti saatkonnas Pariisis pressiõhtusööki Tõnis Siiguri, Matthias Dietheri ja Vladislav Djatšuk tiimidega. Esimene tõsine läbirääkimine toimus Taanis 2018 aastal. Liina Maria: Mina saabusin protsessi kõige hiljem, sest alustasin turismiarenduskeskuse juhina alles 2020. aasta märtsis. Nagu kõigile teada, läks siis turismis päris tuliseks, sest lahvatas pandeemia. Aga ka kõiges selles hulluses ei vajanud ma pikalt moosimist ega põhjendamist, et kas peaks võitlust jätkama. Muidugi! Selles olukorras veelgi enam, sest sellist tunnustust ja restoranidele uue motivatsiooni andmist vajas Eesti nüüd rohkem kui kunagi varem. Heili ja Kadri olid teinud juba suure eeltöö, minu ülesandeks jäi rahastus purki saada.

Ilma poliitilise toetuseta (raha) poleks ilmselt olnud Michelin restoranigiidi siia tuua võimalik. Kellele kuulub suurim tänu toe eest? Heili: Michelini jõud on selle objektiivsuses ning erasektori rahastuse ja hindamise lahususes. Et see jätkuvalt nii oleks ja et nad saaks turgude inspektsioone võimalikult anonüümselt, sõltumatult ja märkamatult eri riikides ellu viia, on vaja ka neil garanteeritud rahastust. Finišisse viis selle projekti ikkagi ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, kes mõistis, et see on võti vähemalt ühe koroonakriisis rängalt kannatada saanud turismisektori haru hoogsaks taaskäivitamiseks ning annaks lisamotivatsiooni ka väliskülastajatele Eestisse tulemiseks. Liina Maria: Eks oli ka eelmistele valitsustele tutvustatud plaane ning ega vastu poldudki, aga eri põhjustel jäid otsused siiski ootele. Kui 2021. aasta veebruaris tuli uus valitsus, siis oli see hea võimalus tutvustada täispaketti, millega turismisektorit kriisist jalule aidata. Selle hulgas oli ka Michelini plaan, mis mängis olulist rolli. Et õigel ajahetkel oli õige plaan ja tegutsemistahet täis minister Andres Sutt. Ma arvan, et Michelini Eesti giid on üks parimaid näiteid era- ja avaliku sektori koostoimest – restoranid on teinud oma osa laitmatult ja andnud põhjuse Michelinil Eestisse laieneda, aga nemad partneriks ei sobinud. Küll aga sobisime selleks meie, kes me jagame Micheliniga ühiseid eesmärke ja väärtusi – arendada ja tunnustada kohalikku toidukultuuri. Meie ühised pingutused meid sellesse ajaloolisesse punkti tõidki.

Kuidas see teistes riikides on toiminud, kas ka mujal on pidanud restoranikultuuri toetamiseks riik oma abikäe ulatama? Oleme meie ses mõttes ehk ainulaadsed? Liina Maria: Ainult tublidest restoranidest ei piisa siiski kusagil. Nii palju kui meie teame, on eelduseks alati see, et kõigepealt läheb Michelin koostöösse kas riigi või linna kohalike omavalitsustega ning seega peab olema huvi ja võimekus riigi või linna tasandil olemas. Leping linna või riigiga on ka üks garantiisid süsteemi sõltumatusele. Ka Michelin pakkus alguses, et ehk piirdume vaid Tallinnaga. Sellega polnud me kohe alguses nõus, teades, kui palju tublisid restorane on ka väljaspool Tallinna, kes vajaksid tunnustust ja motivatsiooni veelgi pingutada. Heameel on suur, et see otsus tõestas ennast juba esimesel aastal.

Nüüd, kus Eesti on näidanud eeskuju, kas on võimalik viia meie kogemus väljapoole, näiteks teistesse Balti riikidesse? Heili: Mis puutub Michelini süsteemi pääsemisse, siis meil oli õnne, sest kui aastaid tagasi läbirääkimistesse asusime, siis oli Michelinil juba piisav huvi

EASi turismiarenduse direktor Liina Maria Lepik,/välismeedia ja toiduturismi juht Kadri Gröön / turismiturunduse valdkonnajuht Heili Klandorf-Järvsoo

Eesti vastu. Kas neil on taoline huvi ka Läti või Leedu vastu, pole meil teada. Seega on teistele riikidele üsna raske häid soovitusi anda, kuniks Michelin pole ise huvi üles näidanud. Liina Maria: Kogemust jagame ikka hea meelega ka naabritele ja juba on mõlema riigi huvi läinud väga suureks pärast meie uudise avalikustamist. Enne peab aga olema väga tugev toode ehk restoraniskeene piisava potentsiaaliga, et Michelin kaaluma hakkaks. Loodame, et on, aga seda peavad nad nüüd omavahel läbi rääkima.

Kuuldavasti toob Michelini restoranigiid Eestisse lisaks toidugurmaanidele kaks miljonit eurot ja täiendava lisatuluna laekub lisanduvate reisikulude kaudu 1,5 miljonit eurot. Seega laekub turismisektorile aastas täiendavalt 3,5 miljonit eurot. Aga restoranigiidi hindamissüsteemi ülevalpidamine nõuab samuti raha. Kes need kulud kannab ja kui suure rahasummaga võiks olla tegemist? Liina Maria: Need on lepingulised summad, mida katavad need riigid ja linnad, kuhu Michelin on jõudnud. Summa on igas riigis ja linnas erinev, selle kujunemise alused räägitakse iga kord eraldi läbi. Kui öelda välja mingi arv, siis kahjustaks see järgmiste lepingute sõlmimist. Kindlasti pole summad kuidagi võrreldavad juba riigi ja kulinaariaskeene suuruse poolest – Michelini süsteemi tasud Prantsusmaal või Hispaanias on täiesti midagi muud kui Eestis. Ent ühtegi lepingut pole mõtet sõlmida, kui kasu ei ületaks tasu. Ja kasu on kumulatiivne: Eesti kui suurepärase toidu maa maine ülesehitamine pikaajaliselt ja rahvusvaheliselt, mis toob meile igal aastal juurde uusi külastusi ja korduvkülastusi ning puhast eksporditulu.

Kas Michelinil saab siin olema oma esindus? Liina Maria: Michelinil pole kohalikku esindust, on ainult täiesti sõltumatud inspektorid, kes roteeruvad riigist riiki. Korralduslike üksikasjade ajamine ja lepingu haldamine toimub turismiarenduskeskuse kaudu.

Olete palju panustanud Michelini saabumisele Eestisse. Kui palju on see jõuvarusid kulutanud ja mida see on teile isiklikult andnud?

Heili: Paljude suurte ja aastaid läbirääkimiste faasis olevate projektidega on ilmselt nii, et sa pead uskuma ja olema valmis panustama ka teadmata, kas need sinu eluajal teoks saavad. Lisaks oli hirmus raske hoida seda kõike saladuses, mis oli vältimatu. Närvirakke ja unetunde võttis omajagu, sest mitmelgi korral oli see käeulatuses, aga ilmselt siis tähed ei soosinud. Nüüd kui Michelini giid on Eestis kohal, tunnen tohutut rõõmu ja uhkust, et Eesti restoranid on nii ägedad ja kõrgel tasemel – minu hinnangul meid tunnustati oodatust rohkem. Tunne on tõesti selline, et saan rahumeeles öelda, et praegusel hetkel on minu töö turismiarenduskeskuses tehtud. Kadri: Michelini restoranigiidi Eestisse toomine on olnud alati osa pikemast strateegilisest toiduturismi edendamisest, millega oleme järjepidevalt tegelenud. Kui tutvustame Eestit kui suurepärast turismisihtkohta, siis keskendume kolmele põhiteemale, milleks on toit, kultuur ja loodus. Toiduteema juhina olen selle projektiga algusest peale kaasas olnud ning see on alati olnud ka meie tegevuste prioriteet. On olnud keerulisemaid hetki, aga nüüd, kui esimene saavutus on tehtud, Michelini restoranigiid on Eestis, siis jääb ainult õnnetunne. Ja rõõm jätkub, sest projekt ei ole läbi, vaid alles algab. Liina Maria: Olles suur toidusõber ja Eesti restoranide tänulik külastaja, siis meie restoranid on inspireerinud ja motiveerinud meid läbi selle teekonna. Ka lõpus suutsid nad meid veel premeerida pingutuse eest, et tunnustusi oli rohkem, kui suutsime loota, ja need õnnelikud näod on olnud seda kõike kuhjaga väärt. Üks raskemaid pingutusi oli tõepoolest hoida seda uudist salajas nii omas organisatsioonis kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ning seetõttu kandis projekt nime, kelle nime ei tohi nimetada ehk siis Voldemort. Senimaani harjutame seda endast välja. Aga teame nüüd ka, kes oskavad riigis hästi saladust hoida ja kellega luurele minna.

Ei hakka uurima, milline on teie lemmikrestoran Eestis. Ometigi võiksite mainida ühe või kaks oma lemmikrooga mõnest restoranist. Las siis lugeja ise arvab, kus sellist head pakutakse. Heili: Ma ei ütle kunagi ära väga hästi tehtud plangulõhest ja (rebitud) lihast. Lisaks armastan väga ka Parma pitsat. Kadri: Proovin restorani külastades alati avastada uusi maitseid ja valida menüüst midagi, mida seal varem proovinud ei ole. Tihti valin ühe pearoa asemel kaks eelrooga, et maitseelamust suurendada. Liina Maria: Erinevalt Heilist olen mina suur taimetoidusõber, sest taimetoidumenüü on palju põnevam ja maitsed ehedamad. Samuti olen kestlike põhimõtete austaja ja restoranid, kes seda põhimõtet minuga jagavad, saavad mu lemmikute nimekirja kergemini. Tunnustatud Fotografiska ja Põhjaka võib siit juba välja lugeda, aga mu suureks õnneks on neid palju veel. Osa said tunnustatud, osale hoian juba aasta pärast pöialt!

"...EESTI RESTORANID ON NII ÄGEDAD JA KÕRGEL TASEMEL – MINU HINNANGUL MEID TUNNUSTATI

OODATUST ROHKEM!" HEIDI

PER ASPERA AT ASTRA MICHELIN

In May 25th Estonia became the first of the Baltic countries to be included in the Michelin Guide. Top of the list are 2 restaurants with a Michelin stars - NOA and 180 Degrees both in Tallinn.

In the region Finland has seven restaurants awarded a star by Michelin. Sweden has a single three-star Michelin restaurant, four twostar restaurants and 14 one-star restaurants.

Per aspera ad astra! While it took an effort of many in the process, the main work was done by three ladies from the Enterprise Estonias Estonian Tourist Board - Liina Maria Lepik, Heili Klandorf-Järvsoo and Kadri Gröön.

As ladies admit it was Andres Sutt, the Minister of Enterprise and Information Technology, who brought this project to the finish line, realizing that it is the key to the rapid restart of at least one branch of the tourism sector that has been hit hard by the corona crisis, and would provide additional motivation for foreign visitors to come to Estonia.

“While Michelin initially suggested that maybe it would be better to limit the guide only to Tallinn area - we did not agree with this, knowing how many good restaurants there are outside the capital that would need to be further recognized and motivated,” tell ladies from Tourist Board. “It is gratifying that this decision proved itself in the first year right away!”

And talking about Tallinn gourmet and fine food landscape, the ladies were asked to pick one or two of the favorite dishes from local restaurants ( without names of the restaurants)

Heili: I will never say no to a very well done plank split and (ripped) meat. In addition, I also really love Parma pizza.

Kadri: When I visit a restaurant, I always try to discover new flavors and choose something from the menu that I haven't tried there before. I often even choose two appetizers instead of one main course to increase the flavor experience.

Liina Maria: I am a big friend of vegetarian food, the veg menu is much more exciting and the flavors are more authentic. I'm also a fan of sustainable principles, and restaurants that share this principle with me make my favorites list more easily.

PATAREI MEREKINDLUS – elust pulbitsev merelinna sümbol ja tõmbekeskus

PATAREI MEREKINDLUS Arendaja: US Real Estate Arhitektuur: HG Arhitektuur, Arhitekt 11 ja Lunden Architects Sisearhitektuur: Arhitekt 11 Maastikuarhitektuur: VÄLI Valgusarhitektuur: Silman Valmib: 2026

2026. aastaks valmiv Patarei Merekindlus on saamas uue hingamise, kus elu ja valgus saavad vabalt voolata. See on võlvkäik kõige uue ja huvitavani – nii ideede, elamuste kui maitsete juurde.

Paik, mis on kogukonna ja kaubanduse keskpunkt, sidudes kokku äri ja vaba aja, töö- ja seltsielu ja kus ainulaadses sümbioosis on nii ajalooline kui kaasaegne arhitektuur.

Praeguseks Euroopa arhitektuuripärandisse kuuluva Patarei Merekindluse rajamine algas 1829. aastal. 19. sajandi keskpaigaks kaotas kaitserajatis oma sõjalise tähtsuse ning hoonekompleks kohandati ümber kasarmuks, kus paiknes periooditi üle mitme tuhande sõduri. Vabadussõja järel rajati kasarmusse kinnipidamisasutus. 2019. aastal saabus aga pööre, mil kinnisvaraarendaja US Real Estate selle suursuguse, ent ajahambast puretud hoone ära ostis ja sellest merelinna sümboli ja tõmbekeskuse teeb.

Kuigi Merekindlus on läbi tegemas suurt transformatsiooni, säilitatakse selle ajalooline arhitektuurne miljöö. Sellest saab strateegiline maamärk kogu Tallinna linnas, asudes kiirelt areneva Kalaranna elamu- ja äripiirkonna südames, naabriteks Lennusadam, Noblessneri kvartal ning vanalinn ja Kalamaja. Koos Merekindlusega valmib 2026. aastaks ka unikaalne 310 meetri pikkune merepromenaad, mis avab lõpuks Tallinna linna merele. Kalaranna ja Lennusadama vahel kulgev

promenaad rikastab kogu Patarei Merekindluse keskkonda, kus saab nautida nii toiduelamusi kui kauneid vaateid. Merekindlus on selgelt näha ka merelt, tervitades uhkelt Tallinna lahe poolt tulijaid.

Merekindluse kontseptsiooni väljatöötamisel ei ole lähtutud ainult hoonest endast, vaid on vaadeldud piirkonda laiemalt – milliseid lisaväärtusi loob Merekindlus ja mida pakub sellele omakorda ümbritsev piirkond. Eesmärk on olla avatud ja osa kogukonnast. Hoones tegutsema hakkavad ettevõtted loovad väärtust ja tekitavad nii omavahelist kui ka kogukonnavahelist sünergiat. Vaatamisväärsust pakuvad nii ajalooline kindlus koos moodsa arhitektuuriga, hoonete vahel olevad avalikud ruumid, aastaringset melu pakkuvad katustega sisehoovid, Rahvusvaheline Kommunismiohvrite Mälestusmuuseum kui ka silmapaistev promenaad. Kõik see kokku moodustab elust pulbitseva ja orgaaniliselt toimiva tervikliku keskkonna.

Sisearhitekt Hannelore Kääramehe sõnul pakub projekt palju põnevaid väljakutseid ja võimalusi ning ehitisel on tohutu potentsiaal. Kindluseks ehitatud hoone on võimas ja maskuliinne, aga kergete ja pehmete materjalidega luuakse keskkond, mis on soe ja helge. Kontrastiprintsiip vana ja uue vahel säilib ehk esile tuuakse mõlemad ning need ei konkureeri üksteisega.

Merekindluses saab olema üle 14 500 m2 paindlikku, jätkusuutlikku ja dünaamilist büroopinda, mille iga ruutmeeter oma atmosfääri ja iseloomuga, olles ideaalseks töökeskkonnaks. Avatud büroode asemel tulevad pigem poolavatud bürood. Selleks on Kääramehe sõnul Merekindluse kõrgete võlvidega ruumid ideaalsed, mida soovitakse maksimaalselt eksponeerida. Mõlemad hoovid kaetakse katusega ja nii tekib Lüneti hoovi eriline uue arhitektuuriga büroomaastik, kus alumisel korrusel on vaiksemad tööruumid ning aatriumisse avaneva erineva funktsionaalsusega rõdukorrusele on planeeritud büroode köögi- ja puhketsoon, nõupidamiste boksid ning palju ruumi vabas vormis koostööks. Gorži hoones paiknevate büroopindade eripäraks on aga kõrged võlvid ja merevaade.

Merekindluse üüripindade ampluaa on väga lai – väikestest kaubandus- ja teeninduspinda-

dest suurte büroopindadeni välja. Üüritavat pinda on rohkem kui 30 000 m2 ja need on jagatud kolme kategooriasse: toitlustus/meelelahutus, kaubandus/teenused ja bürood/töökeskkonnad. Iga kategooria pinna paiknemine on hoolikalt läbi mõeldud: kuidas inimesed liiguvad, kus on parimad asukohad restoranide jaoks, kus asuvad vaiksemad tööalad. Kesklinna pool Gorži tiivas renoveeritav muuseum on ligikaudu 5200 m2 ning Merekindluse südames asuv black-boxsündmuskeskus on veidi rohkem kui 1000 m2 . Büroopindasid on nii väiksematele 10–20 töötajaga ettevõtetele kui ka enam kui 300 inimesega firmale.

Lisaks on võimalik ruume üürida ka uues Vesilennuki 2 asuvas büroo- ja eluhoones, kus büroopinda on kokku ligikaudu 3 100 m2. Kaubandus- ja teeninduspinnad pakuvad võimalust avada Merekindluses toidukauplust, lillepoodi, ilusalongi, barbershop’i, lemmikloomakauplust, kunstigaleriid või väikest 10–15 m2 suurust disainipoodi. Suuremad restoranid, mis asuvad peaväljaku ja peasissepääsu läheduses, mahutavad õhtustama üle 100 inimese. Väiksematele hommiku- ja lõunarestoranidele-kohvikutele ning tänavatoiduäridele on pakkuda 10–100 m2 ruume, mis asuvad nii Vallikraavi tänava ääres kui ka Gorži sisehoovi toidutänaval, kus on võimalik nautida mõnusat hommikukohvi või midagi lihtsalt kaasa haarata. Katustega kaetud sisehoovid on kusjuures erakordne lahendus nii Eestis kui lähiriikides – nii saab lemmikrestorani õhtusööki või hommikukohvi nautida terrassil aastaringselt.

Lisaks saab Merekindlus olema täis kunsti ja kultuuri, mida saab ammutada muu hulgas muuseumis ja kunstigaleriis, kus on plaanis korraldada näituseid, mis meelitavad igas vanuses kunstihuvilisi. Patarei Merekindlus on esimene Eestis, kes taotleb LEED sertifikaati muinsuskaitse all olevale hoonele. VÕTA ÜHENDUST JA VALIME SU IDEELE SOBIVA ÜÜRIPINNA: Sandra Metsa sandra.metsa@usre.ee 5667 5713 patarei.ee

PATAREI SEA FORTRESS – a symbol and hub of a buzzing maritime city

Due for completion in 2026, the Patarei Sea Fortress is being given a new lease on life – one in which light and energy are free to flow. It will be an archway to all things new and exciting, be they flavours, ideas or experiences. It will be a community hub and a centre of trade, tying together business and pleasure, working and social life, with a unique symbiosis of contemporary and historical architecture.

Construction of the Patarei Sea Fortress, which today enjoys European architectural heritage status, began in 1829. The defensive structure had lost its military importance by the mid-19th century, when it was repurposed as an army barracks, at times housing upwards of several thousand soldiers. Following the War of Independence a detention centre was established within the barracks. A change came in 2019 when the property development company US Real Estate purchased the grand if crumbling structure and set about making it a symbol and hub of Tallinn as a maritime city. Alongside the fortress, which sits at the heart of the rapidly developing residential and business district of Kalaranna, the completed site will also feature a unique, 310-metre waterfront promenade, opening the city up to the sea.

The concept for the fortress is for it also to be part of the local community. Not only will the newly renovated historical structure itself be a sight to behold, with its modern architecture, but so will be the public space between the buildings, the covered courtyards guaranteeing full use year-round, the eye-catching promenade and the new International Museum for the Victims of Communism and Research Centre of Communist Crimes. All of this together will form a buzzing, organic, fully integrated environment.

The fortress structure will be home to more than 14,500 m2 of flexible, sustainable and dynamic office space, every square metre with its own atmosphere and character. Instead of fully open-plan offices, Patarei will feature semi-open office spaces. Both courtyards will be covered. For the Lüneti Courtyard, this will result in a unique office landscape with new architecture where the lower level features smaller work spaces while the balcony level, which will open up to the atrium and serve a variety of purposes, will be home to the office kitchen and relaxation area, meeting boxes and plenty of space for freeform cooperation.

A wide range of premises will be available for rent in the fortress, from smaller commercial and service spaces to large offices – more than 30,000 m2 in total. They will be divided into three categories: catering/entertainment; trade/services; and offices/working environments. The space in the Gorži Wing (on the city-centre side of the fortress) which is being renovated to house the museum covers almost 5200 m2, while the blackbox event centre at the heart of the structure will

be just over 1000 m2 in size. There will be office spaces for modestly sized companies with just 10-20 workers through to larger firms with 300+ employees. Rooms will also be available to rent in the new residential and commercial building at Vesilennuki 2, which is to feature approx. 3 100 m2 of office space. Culture will of course play a major role in the complex, most notably in its museum and art gallery.

Patarei Sea Fortress is the first project of its kind in Estonia to apply for LEED certification for a building under heritage protection.

VEEL PUTRU!

„Kas ei võiks olla nii, et suursaadik Lätist saaks Eestis olla alaliselt,“ naljatab peagi suursaadiku

kohalt lahkuv RAIMONDS JANSONS ja lisab,

et selline soov tekib vist paljudel, kes Eestis pikemalt töötavad.

Tekst: Thea Karin Fotod: erakogu

Juunis täitus Jansonsil ettenähtud viis aastat. Eestis oli tal suursaadikuna töötada kolmas kord. „Olla suursaadik naabermaal tähendab ühekorraga nii eelist kui ka suurt vastutust, aga ka rõõmu.“ Viimane aasta oli eriti huvitav – Raimonds Jansons oli diplomaatilise korpuse vanem, mis lisas palju ülesandeid ja huvitavaid kohtumisi. Tema ametiaega mahub hulk kõrghetki: 2018. aasta valitsuste ühine kohtumine Riias, pärast pikka aega Läti presidendi visiit Eestisse ja 2019. aasta laulupidu. „Minu jaoks oli kõige liigutavam see, et ainukese mitte-eestikeelse lauluna esitati lätikeelset rahvalaulu „Rīga dimd“, mida dirigeeris ka läti dirigent.“ See näitab, kui lähedased on meie traditsioonid, lisab Jansons, et nii mõnigi külaline on vastuvõtul laulnud ühiselt lätlastega „Viljandi paadimeest“, igaüks oma keeles, samamoodi nagu seda tegid presidendid Läti presidendi visiidil.

Saabunud juunis 2017 Eestisse, avastas Jansons siiski, kui vähe me vastastikku üksteist teame: me ei tunne kuulsaid popstaare ega telereporterid. „Ka „Smilersi avastasin ma alles Eestis,“ ütleb ta. Lätlaste jaoks on huvitavad eesti jõulutoidud: „Ka mina õppisin lõpuks verivorsti pohlamoosiga sööma!“ Lähemaks tutvumiseks on aga veel paar sammukest juba tehtud – nii on Telliskivis avatud Valmiermuiža saatkond, kus pruulikoja baaris ja butiigis pakutakse läti kuulsaimat õlut.

Kuna Raimonds Jansons ise on väga sportlik, siis on üks tema lemmiklinnaosi Tallinnas Pirita. Harjutamine seal on viinud ta välja ka Võhandu maratonile. Seda isegi kaks korda, muheleb ta, kuigi see on paras väljakutse – 100 kilomeetrit, 19 tundi. Hiljuti tegi ta kaasa Tartu rattarallil ja on osalenud ka suusamaratonil.

Suursaadik tahab eestlastele südamele panna, et Lätiga tasub tutvuda ka kaugemalt kui Riias, nimelt ka ida-lääne suunal. Sel suvel on hea põhjus minna Lätti juulikuisele Positivuse festivalile.

Lätlastele meeldib Eestis just saartel käia, seal on puhkusetunne erilisem. „Meil ei ole ju ühtegi, teil aga tervelt 2222,“ naerab Raimonds. Sportlik on tegelemine ka eesti keelega ning abikaasa, kes on vene koolis eesti keele õpetajaks, koostab talle

MINU JAOKS OLI KÕIGE LIIGUTAVAM SEE, ET AINUKESE MITTE-EESTIKEELSE LAULUNA ESITATI LÄTIKEELSET RAHVALAULU „RĪGA DIMD“, MIDA DIRIGEERIS KA LÄTI DIRIGENT.

harjutusi. „Ma saan „Aktuaalse kaamera“ uudistest aru ja see on tähtis,“ ütleb ta. Keelt õppides on selgunud nii mõnigi läti ja eesti keele sarnasus ning ühte väljendit saab kasutada lausa otse: vèl putru (’veel putru!) on mõlemas keeles täpselt sama tähendusega ja seda on ta õpetanud kõikidele oma ministritele ja riigisekretäridele. Jansons muheleb eestlaste tuntud läti lemmiksõna saldējums juures: „Sõbrad ütlevad, et kui nad tellivad kahte jäätist, siis ütlevad nad saldejums-jums.“

Raimonds Jansons on peale kõige muu ka kalamees ja sõpradega mitu korda Peipsil kalastamas käinud. Lemmikkala on koha.

Toredad kontaktid, mis Eestis aastate jooksul tekkinud, võtab ta endaga muidugi kaasa. „Need suhted elavad edasi ja selle üle olen väga õnnelik.“

SPORTS AND POLITICS AND MORE PORRIDGE!

"It would be nice if the ambassador from Latvia could be in Estonia permanently," jokes Raimonds Jansons, who will soon leave the post of ambassador, adding that such a wish will probably arise for many who work in Estonia for a longer period of time.

In June, Jansons turned five years old. This was his third time as ambassador to Estonia. "Being an ambassador to a neighboring country is both an advantage and a great responsibility, but also a joy." The last year was especially interesting - Raimonds Jansons was the head of the diplomatic corps, which added many tasks and interesting meetings. His term of office includes a number of highlights: the joint meeting of governments in Riga in 2018, the visit of the President of Latvia to Estonia after a long time and the song festival in 2019.

Arriving in Estonia in June 2017 Jansons discovered how little the neighbors know each other: we don't know famous pop stars or TV reporters. However, a few more steps have already been taken to get acquainted - this is how the Valmiermuiža “embassy” is opened in Telliskivi, where the most famous Latvian beer is served in the brewery bar and boutique.

As Raimonds himself is very athletic, Pirita is one of his favorite parts of Tallinn. Practicing there has also led him to the local marathon events. The ambassador wants to remind Estonians that it is worth visiting Latvia further away than in Riga, the capital, namely in the east-west direction.

Latvians like to visit the islands in Estonia, “the feeling of a holiday there is more special.” "We don't have any islands, but you have 2222," Raimonds laughs. Learning the Estonian language is also somewhat sporty challenge, and his wife, who is an Estonian language teacher at a Russian school, prepares exercises for him. "I understand the local TV news and that's important," he says. While learning the language, the similarities between the Latvian and Estonian languages have become clear, and one expression can be used directly in both langueges: vèl putru ('more porridge!') Raimonds has been teaching this to all his ministers and politicians!

Suursaadik tutvustamas lätlaste jaanipäevakombeid.