EUROOPAS TUNTUD, EESTIS TOODETUD

IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee

Pereisa Kaido (41) ostis eelmisel sügisel tüki metsa. Õigemini metsamaad, sest metsa sel maalapil praegu pole –aasta enne ostu oli seal tehtud lageraie. Maikuus kavatseb vastne omanik sõbrad-sugulased istutustalgudeks kokku kutsuda, vahepealse ajaga on aga püüdnud end metsa majandamise üksikasjadega kurssi viia.

„Tegelikult ei olnud mul veel mõni aeg tagasi üldse mingit plaani metsa osta – ma olen mitmendat põlve linnainimene, mida mina metsaga teen! Küll aga oli meil abikaasaga tasapisi küpsenud mõte, et väike maakodu võiks ju olla – saaksid lapsed suvel paljajalu ringi joosta, põõsast oma käega marju ja peenrast maasikaid noppida. Kuskil viis aastat tagasi hakkasime selle plaaniga ringi sõitma ja kinnisvarakuulutustes pakutavat üle vaatama.“

Oma leida pole lihtne

Esialgu oli plaan leida mõni väiksem talu või maja, mis ei vajaks ülemäära suurt remonti, oleks looduslikult ilusas kohas ja poleks pealinnast liiga kaugel. „Ikka selline tahtmine – mere ääres, metsas sees ja kesklinnas,“ naerab Kaido. Tasapisi nihkus piirkond linnast aina kaugemale, sest lähemalt midagi sobivat lihtsalt ei leidnud. Pikkade otsingute tulemusel jäi mõni koht küll silma, millega otsustati lähitutvust teha, kuid väga lootusrikas asi ei paistnud.

„Lõpuks läks ikka nii nagu kuuldavasti sageli läheb,“ muigab Kaido. „Naine ütles: kuule, läheme vaatame veel korra seda kõige esimest kohta. Oli sügise kõige ilusam aeg, puud väikese talu hoovis majataguse võimsa kuusemetsa taustal veel eriti värvilised – seal tekkis esimest korda tunne, et see võiks meie kodu olla küll.“

Pärast ostu läks esimene suvi suurte remonditööde tähe all: maja vajas soojustamist, aknad vahetamist, küttekolded korrastamist. „Kui maja juba meie oma oli, tekkis mõte, et see ei peaks olema ainult suvekodu vaid seal võiks soovi korral ka talvel aega veeta,“ räägib Kaido. „Tagantjä-