5 minute read
Taktika: kolmene kaitseliin
TAKTIKATREND: kolmese kaitseliini uus tulemine
MART TREIAL
Advertisement
mart.treial@ohtuleht.ee
Jalgpall areneb ja muutub ajas pidevalt, seetõttu kerkivad aegajalt esile teatud taktikalised trendid. Viimasel ajal näib jälle üha enam hinda tõusvat kolmemeheline kaitseliin, mille eeliseid ja puudusi alljärgnevalt lahkamegi.
Teeme alustuseks mõisted klaariks. Miks ma räägin kolmemehelisest kaitseliinist, kui see tähendab tegelikult kaitsefaasis viiest liini? Vastus on lihtne: ainult kolme keskmise mehe peamine ülesanne on tagala kindlustamine, tõusvatelt äärekaitsjatelt (wingback’id) ootab treener suurt panust ka ründefaasis.
Kolmemeheline kaitseliin pole miskine moodne leiutis, vaid selle juured ulatuvad umbes saja aasta taha. Laiemat populaarsust kogus see 1980ndatel ja 1990ndatel. Iseäranis Itaalia meistriliigas, mille klubide treenerid võtsid snitti Johan Cruyffi juhendatud FC Barcelonast, mis kasutas 343 asetust (rombiga keskväljal). „Kui neli meest valvavad kaht ründajat, siis oled keskväljal kuus kaheksa vastu vähemuses – nii pole variantigi lahingut võita. Pidime nihutama ühe kaitsja ettepoole,“ on Cruyff selgitanud lüket, mis mõjus toona revolutsioonina.
Tundub loogiline, sest jalgpall on oma olemuselt võitlus territooriumi pärast.
Koondisejalgpallis jutustavad kolmese kaitseliini edulugu näiteks Carlos Bilardo Argentina ja Rinus Michelsi Holland, mis võitsid vastavalt 1986. aastal MMi ja 1988. aastal EMi. Toona oli üks kolmest tagumisest mehest niinimetatud libero, kes pidi ühtaegu keskkaitsjaid julgestama, aga olema ka osav rünnakute algataja. Meenutab nii mõndagi praegust tipptiimi, või mis?
Sajandivahetusel vajus kolmene kaitseliin mõneks ajaks varjusurma, sest võistkonnad hakkasid kahe puhta ründaja asemel aina enam kasutama üht kesktormajat (433 või 4231 asetus). Sellest tulenevalt muutus kolme keskkaitsja kasutamine ebaefektiivseks, sest see andis vastasele keskväljal või äärtel suurema vaevata arvulise ülekaalu.
Kuigi Itaalia meistriliiga oli tippudest ainuke, kus kasutati kolmest kaitseliini stabiilselt ka 2000ndatel, hakkas see taas kuulsust koguma pärast seda, kui Antonio Conte tüüris hooajal 2011–12 Torino Ju
Mine spordi valuvabalt!
JULGESTUS: Kolm keskkaitsjat aitavad välistada 1 vs. 1 olukorra vastase ründajatega. Pildil piiravad inglast Mason Mounti (valges) Poola keskkaitsjad Kamil Glik (vasakul) ja Michal Helik.
ventuse üheksaaastase vahe järel meistriks. See oli esimene kord pärast AS Roma triumfi aastal 2001, kui tšempioniks krooniti meeskond, kes kasutas peamiselt kolmest kaitseliini.
Contega umbes samal ajal hakkas kolmest tagalat katsetama ka Cruyffi kunagine hoolealune Pep Guardiola. Esmalt Barcelonas, seejärel Müncheni Bayernis ja Manchester Citys. Kuivõrd Conte ja Guardiola saavutasid niiviisi edu, on see tasapisi imbunud mujalegi. Koondisejalgpallist meenub kohe Louis van Gaali Holland, mis jõudis 2014. aasta MMil fi naali.
Sel kevadel jäi kolmese kaitseliini populaarsus eriti silma. Nii talitasid näiteks meistrite liiga poolfi naalis Londoni Chelsea ja Madridi Real, Eestis on seda tänavu katsetanud pooled Premium liiga meeskonnad eesotsas tiitlikaitsja FC Floraga. On huvitav jälgida, kui palju näeme selle taktika variatsioone EMi fi naalturniiril. Hiljutistes MMi valikmängudes talitasid kolme keskkaitsjaga näiteks Belgia, Itaalia, Saksamaa, Venemaa, Šveits, Ukraina, Soome, Šotimaa, Ungari, Poola ja Wales.
Mis on kolmese kaitseliini eelised?
Kolmese kaitseliini taktika jaguneb peamiselt 352 ja 343 asetuseks, kuid mõistagi kätkevad need omakorda erinevaid variatsioone. Lisakeskkaitsja peamine eesmärk on muuta tagala kompaktsemaks ja turvalisemaks. Kui vastane kasutab kaht tipuründajat, siis aitab lisamees välistada 1 vs. 1 olukorra. Seega ei pääse vastase kiirus ja tehnika nii hõlpsasti maksvusele, sest tal on vähem tegutsemisruumi.
Kui neljase kaitseliini vastu on ründaval meeskonnal võrdlemisi lihtne tekitada äärtele ülekaal või leida kesk ja äärekaitsja vahel tühi tsoon, siis kolmas keskkaitsja aitab kenasti mõlemat probleemi lahen
EPA / Scanpix dada. Tõsi, see eeldab, et ka poolkaitse ja kaitseliini vahe on kompaktne ja mehed liikuvad.
Üks võtmetsoone väljakul on trahvikastiesine. Mida rahulikumalt saab vastane seal palliga toimetada, seda suurem on oht. Kui panna kolme keskkaitsja ette kaks keskpoolikut (343 muutub kaitsefaasis enamasti 541ks), sunnib see vastase äärelt tsenderdama või kauglöökidele. See peaks kaitsvale meeskonnale sobima, sest trahvikast on omadest pungil.
Pallivaldamise puhul on kolme keskkaitsja eelis, nagu Cruyff sõnastas, et kuue mehe asemel saab kõrgemale viia seitse. Seejuures peavad keskkaitsjad olema võimelised korralikult söötu lükkama ja rünnakuid alt dirigeerima. Tõusvad äärekaitsjad on selle formatsiooni ühed tähtsaimad lülid, sest nad peavad olema ühtaegu meeletu töövõime ja suurepärase tehnikaga. Nende ülesanne on hoida mäng laiana, kunas ääreründajad sisse lõikavad, või teha ülejookse, kui ääreründajad tõmbavad vastase äärekaitsjate tähelepanu endale. Variant C on, et äärekaitsjad liiguvad ründefaasis hoopis keskväljale niite tõmbama, defaasis hoopis keskväljale niite tõmbama, nagu oleme näinud Guardiola meeskondades, aga ka Vladimir Vassiljevi ja Marko Savici Levadias.
Tõsi on ka see, et mida rohkem mehi üleval on, seda hõlpsam on teha edukalt kõrget pressi ja võita pall tagasi vastase kolmandikul või poolel.
Mis on puudused?
Kolmese kaitseliini peamine haavatavus on üüratu tühi ruum wingback’ide taga, kui wingback nood on rünnakule tõtanud ja pall juhtub ootamatult kaduma minema ning äkkpressing ei toimi. Teisisõnu, võtmekoht on üleminek rünnakult kaitsesse, mis on loomuldasa segane aeg ükskõik mis formatsiooniga, kuid neljase kaitseliini puhul ei võimendu korralagedus nii palju. Ohu neutraliseerimiseks on vaja kiireid ja vastupidavaid keskkaitsjaid, kes jõuaksid vastaste ründajatega võidu joosta. Samas ma ei kujuta ette, kes suudaks püsida näiteks Prantsusmaa koondise välkkiire ründaja Kylian Mbappe tempos, nii et vastaste treeneritel mõtteainet jagub.
Puuduseks võib pidada sedagi, et iga meeskonnaga pole mõtet kolmest kaitseliini rakendada, sest see on oma dünaamilisuses nõudlik nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Mehed peavad teadma, millal kuhu liikuda ja keda julgestada, sest muidu võib pahandus kiiresti majas olla. Ent nagu on öelnud Jürgen Klopp: „Asi Ent nagu on öelnud Jürgen Klopp: „Asi pole kunagi süsteemis, vaid alati mängijates. Minu töö on panna mängijad positsioonile, kus nad suudavad oma oskustega võistkonda kõige rohkem aidata.“
