TAKTIKA
38
TAKTIKATREND: kolmese kaitseliini uus tulemine MART TREIAL mart.treial@ohtuleht.ee
Jalgpall areneb ja muutub ajas pi devalt, seetõttu kerkivad aeg-ajalt esile teatud taktikalised trendid. Viimasel ajal näib jälle üha enam hinda tõusvat kolmemeheline kait seliin, mille eeliseid ja puudusi all järgnevalt lahkamegi. Teeme alustuseks mõisted klaariks. Miks ma räägin kolmemehelisest kaitselii nist, kui see tähendab tegelikult kaitse faasis viiest liini? Vastus on lihtne: ainult kolme keskmise mehe peamine ülesanne on tagala kindlustamine, tõusvatelt ääre kaitsjatelt (wingback’id) ootab treener suurt panust ka ründefaasis. Kolmemeheline kaitseliin pole miskine moodne leiutis, vaid selle juured ulatuvad
umbes saja aasta taha. Laiemat populaar sust kogus see 1980ndatel ja 1990ndatel. Iseäranis Itaalia meistriliigas, mille klubide treenerid võtsid snitti Johan Cruyffi juhen datud FC Barcelonast, mis kasutas 3-4-3 ase tust (rombiga keskväljal). „Kui neli meest valvavad kaht ründajat, siis oled keskväljal kuus kaheksa vastu vähemuses – nii pole va riantigi lahingut võita. Pidime nihutama ühe kaitsja ettepoole,“ on Cruyff selgitanud lüket, mis mõjus toona revolutsioonina. Tundub loogiline, sest jalgpall on oma olemuselt võitlus territooriumi pärast.
Sel kevadel jäi kolmese kaitseliini populaarsus eriti silma. Nii talitasid näiteks meistrite liiga poolfinaalis Londoni Chelsea ja Madridi Real, Eestis on seda tänavu katsetanud pooled Premium liiga meeskonnad eesotsas tiitlikaitsja FC Floraga.
Koondisejalgpallis jutustavad kolmese kait seliini edulugu näiteks Carlos Bilardo Ar gentina ja Rinus Michelsi Holland, mis võitsid vastavalt 1986. aastal MMi ja 1988. aastal EMi. Toona oli üks kolmest tagumi sest mehest niinimetatud libero, kes pidi ühtaegu keskkaitsjaid julgestama, aga olema ka osav rünnakute algataja. Meenutab nii mõndagi praegust tipptiimi, või mis? Sajandivahetusel vajus kolmene kaitse liin mõneks ajaks varjusurma, sest võist konnad hakkasid kahe puhta ründaja asemel aina enam kasutama üht kesktor majat (4-3-3 või 4-2-3-1 asetus). Sellest tulenevalt muutus kolme keskkaitsja ka sutamine ebaefektiivseks, sest see andis vastasele keskväljal või äärtel suurema vaevata arvulise ülekaalu. Kuigi Itaalia meistriliiga oli tippudest ainuke, kus kasutati kolmest kaitseliini sta biilselt ka 2000ndatel, hakkas see taas kuulsust koguma pärast seda, kui Antonio Conte tüüris hooajal 2011–12 Torino Ju
Mine spordi valuvabalt!
