Autokogu röövis mehe eraelu. Lk

LAPSEPÕLVE RADADEL. Jelgavalane ohverdab kogu isikliku aja autode putitamisele. «Palun igal aastal naiselt vabandust, et kogu aja töökojas veedan»

Verni LeiVak

toimetaja

Jelgava kesklinnas asub suur autoremonditöökoda Anru Motors, mille omanik Ruslan Grigorovitš on sealsamas avanud ajastunäituse, keskendudes Lätis nõukaajal toodetud tehnikale.

«Restaureerin, ostan kokku, panen näitusele, osalen kõikvõimalikel retroüritustel, ka Eestis,» lausub energiline mees sissejuhatuseks. «Oli aeg, kui abikaasa, kellega meil on kaks last, väljendas rahulolematust, et kogu aja garaažis veedan, aga tänaseks on ta käega löönud. Iga aasta 10. augustil, kui näituse sünnipäeva peame, kingin talle suure buketi lilli, et paluda selle eest vabandust.»

Hinnalised vanad autod Ruslani sõnul nakatas teda tehnikapisikuga isa, kes sovhoosis piimaauto juhina töötas.

«Juhtus, et kui ta uue auto sai, siis ma kaks päeva kooli ei jõudnudki – seadistasime seda isaga koos,» räägib ta. «Olen sündinud 1975. aastal ning see, et praegu nõukaaegset tehnikat kogun, ei tulene mitte soovist seda aega tagasi saada, vaid see on lihtsalt minu lapsepõlv. Iga pisimgi detail siin meenutab mulle seda.»

Grigorovitšid sõitsid tol kaugel ajal ringi tuttuue Moskvitš 2140ga, mis oli tegelikult laenuga soetatud. Pisut rohkem kui kümme aastat hiljem võisid nad aga uhkustada masinaga Žiguli 2108. Vt lähemalt anrumotors.l V /muzejs K 2 nr 14 aardil l Vt K

Mikrobuss Latvija on näituse uhkus.

Fotod: VernI LeIVAk

Ülevaatenäitusel on vaatamiseks kakskümmend üheksa autot ja väikebussi ning peaaegu kõik nad on täiesti töökorras. Zaporožetsitest on puudu vaid üks, Tauria, Žigulid on esindatud täies koosseisus, Volgad ja Moskvitšid ootavad täiendust. Arvata, et vanad Vene autod on väga odavad, ei maksa. Juba ammu küsitakse nende eest hingehinda, eriti nende eest, mis on hästi säilinud.

«Kõigil autodel on üle 90 protsendi originaalosad ja kõik nad on vanemad kui 30 aastat,» tähendab ta. «Ent ausalt öeldes ei tahagi ma päris hästi säilinud autosid osta, sest ma ei tea ostes, mis neil «naha all» on. Mõni on auto väljastpoolt üles putitanud, aga sisu kohta ei saa seda sugugi öelda. Mulle on oluline, et isegi iga kruvi või seib oleks originaal.» Nagu sünniks laps Ruslanil on juba silmapiiril viis autot, mida ta kindlasti osta tahaks, aga paraku on ekst-

Mõista, mõista, mis see on? Ühiskorterites kasutatud telefoni ooteaja muusikaga sisustaja. Asetanud toru atribuudile, hakkab see mängutoosile sarnaselt muusikat mängima, kuni naabritädi telefoni juurde kutsutakse.

ra ehitatud näitusesaal masinatest ja muudest asjadest triiki täis. Mistõttu enne, kui hoonele teine korrus peale saab, ja just selline plaan Ruslanil on, ei tule paraku nende soetamine kõne alla.

«Millal teise korruse teeme, ei oska öelda. Ehitusmaterjalide hinnad on lihtsalt nii laes. Ent paari aasta perspektiivis on ikkagi, mida restaureerida. Sügisel alustame Tšaikaga,» lubab ta. «Seda võin küll öelda, et kui restaureerimine läbi saab ja sa veendud, et auto sõidabki, on see tunne võrreldav lapse sünniga. Ma armastan kõiki autosid, mis näitusel väljas on ega suudagi seetõttu ühtki oma lastest teistest armsamaks või kallimaks nimetada.»

Küllalt ei saa kunagi Kollektsionääridega juhtub tihti nii, et ajades kindlaid asju tikutulega taga, satub teele nii mõndagi muud. Täpselt nii läks Ruslaniga.

«Hakkasin koguma ka muid masinaid ja tehnikavidinaid, mida Nõukogude Lätis toodeti,» avaldab ta. Lisaks kuulsatele Riias või Jelgavas toodetud RAF-väikebussidele on näha telefone, Straume miksereid, fotoaparaate, triikraudu, oktoobrilaste ja pioneeride atribuute, grammofoniplaate ja mida kõike veel!

Uuri lähemalt Jelgava turismiinfokeskusest või helistage numbril, mis välisuksel näha!

Ruslan Grigorovitš lapsepõlveradadel. Näitust saab vaadata ka tänavalt läbi suurte akende, õhtuti on ruum valgustatud.

Fragment näitusest, mida omanik ka muuseumiks nimetab. Mannekeenilgi on seljas ajastutruu riietus.

Miilits tööpostil.

Lätist viidi omal ajal Poola kõiksugu kodutehnikat, saadud raha eest osteti teksapükse.

Suvitajate ootel

Jelgava kesklinnast mõne kilomeetri kaugusel Ozolniekis on sealse järve juurde loodud Masti veeseikluspark koos suurepärase restoraniga.

Masti Chill ja Grilli kõneisiku Sabine Stube sõnul ostsid uued omanikud järveäärse krundi neli aastat tagasi ja asusid siin varem unarusse jäänud söögikohta hoogsalt renoveerima.

Nüüdse restorani teeninduse ja toidu kohta pole küll ühtki etteheidet. Samuti pole ammu näinud sedavõrd suurt hulka teenindajaid ühe külastaja kohta, mis teeb protsessi kiireks ja meeldivaks. Vt lähemalt www.5masti.l V K 2 nr 15 aardil l Vt K

Seiklusparki võib suvel tulla kogu perega, sest atraktsioone jagub eri vanuses ja tervislikus seisundis olevatele inimestele rohkesti.

Selle kõrvale ehitatakse aga vabaõhukontserdi- ja peoplatsi, mis juba sel suvel väravad avab ja kus korraldatakse üritusi ka argiõhtutel.

ZEZERIGA CIECEREL. Tehkem Via Baltical sõites väike peatus Brocēnis. Laevasõit jõge meenutaval järvel

Vilnis Vecmanis töötab tegelikult agronoomina, kuid keerab meelsasti Ciecere järvel Zezeri nimelise laeva rooli, olles ühtlasi selle kapten.

«Olen kapten jah, aga kõige madalama järgu kapten,» ütleb ta naerdes ja rõhutab kohe, et kuigi Cieceret peetakse tema kuju arvestades jõeks, on siiski tegemist pikliku ja väga sügava järvega. On isegi neid, kes järve sootuks kanaliks kutsuvad, sest pikkust on järvel üheksa ja pool kilomeetrit ning mõlemas järve otsas elavad inimesed usuvad, et järv «algab» just nende juurest.

Sõit Zezeriga kestab päris pikalt, kuid ei maksa arvata, et see piinlikus vaikuses toimub. Kui vaja, tutvustab kapten ise mööda libisevaid vaatamisväärsusi, räägib haruldase maastiku kujunemisest, kõige sügavamatest kohtadest ning jutustab värvikalt keset järve asuvast elaniketa saarest, mille uhkuseks on iidne tammik ja mida väisavad suviti need, kes alternatiivsetest teadmistest rõõmu tunnevad. .com/ Vt lähemalt faceboo K ugitiszezer K K 2 nr 16 aardil l Vt K

Ekskursiooni saab kuulata ka läti-, vene-, leedu- või inglisekeelse audiogiidi vahendusel, mille kapten ülima kergusega sisse lülitab. Vilnis märgib leedukeelse giidi olemasolu põhjendamiseks, et Leeduni on Brocēnist vaid 30 kilomeetrit.

«Minu jutt huvitab tegelikult rohkem kohalikku rahvast,» kinnitab kodukoha ajalugu põhjalikult tudeerinud Vilnis, kes võib detailse täpsusega rääkida sellestki, millised huviringid näiteks 1990. aastatel kohalikus kultuurimajas tegutsesid või millisesse kohta uppus viimase sõja ajal Nõukogude tank. Seetõttu mainime siinkohal, et Brocēni sai linnaks alles üsna hiljuti ning loodi kunagi töölisasulana, et oleks, kes 1936. aastal valminud tsemenditehases tööd teeks. Pole ime, et linna sõpruslinnaks on meie tsemendipealinn Kunda.

Kaptenina tegutseb Vilnis juba kolmandat aastat ning laev Zezer kuulub tema firmale. Elades Brocēnis 17 aastat, ei suutnud ta mõista, miks keegi sellist laevasõiduteenust ei osuta ning võttiski asja ise ette.

Astu laeva! Vilnis Vecmanis tegutseb nii agronoomi kui ka laevakaptenina.

Foto: VernI LeIVAk

Eat & Chill asub Salduses otse Via Baltica ääres.

Foto: VernI LeIVAk

atandchillsaldus Vt lähemalt faceboo K .com/ e K 2 nr 17 aardil l Vt K

Muudkui söö ja tšilli!

Saldus on linn, mis samuti Via Baltica juurde jääb ja kuna tee ei lähe linnast läbi, vaid selle äärest, on rajatud juurdepääsutee otse restorani Eat & Chill ette.

Kuuldavasti seisis maja, milles asuvad nii restoran kui laste mängumaa Happy Kids, tükk aega kasutult, kuni sinna mullu detsembris need kaks asutust rajati. Muidugi segas ka COVIDi aeg, aga asja pani liikuma just rajatud juurdepääs suurelt maanteelt.

Lihtne ja mitmekesine toit, taskukohane. On suupisteid, suppe, pitsat, mereande, pelmeene, hamburgereid, ahjuribi ja muid tõsisemaid praade, vokiroogi, salateid… Serveeritakse restoranile kohaselt, pakkudes põhiroa valmimise ajal omaküpsetatud leiva ja maitsevõi mekkimist.

Peakoka sõnul valmistatakse aga näiteks karbonaadi teisiti kui mujal. Lihatükk kõigepealt marineeritakse, siis asetatakse vaakumtsirkulaatorisse keerlema ning alles seejärel pistetakse ahju küpsema.

du S CHILLSAL nd ebook. C om/ eA t A FAC F oto:

Kvaliteetaeg lastele

Kõrvuti restoraniga Eat & Chill asub laste mängumaa Happy Kids. Omaniku Madara Bobkova sõnul alustas ta mängumaa loomisega nelja aasta eest ja 70-ruutmeetrisel pinnal. Kuna lapsi toodi tema juurde hoiule aina rohkem ning sellega seoses sagenes ka sünnipäevade korraldamine, nõudis see suuremat ruumi.

«Olen väga tänulik oma võõrasisale, kes mind algul rahaliselt toetas,» ütleb Madara. Nüüd on laste käsutuses 600 ruutmeetrit, kus ohutult mängida ja end rüblikutena tunda. Naise sõnul on see kvaliteetaeg ka lapsevanematele ja vanavanematele, kes heldinult laste mängu pealt vaatavad või võivad soovi korral hoopis kõrvalasuvas restoranis head-paremat nautida.

«Meie järgmine plaan on ehitada hoone teisele korrusele hotell ja oleme väga rõõmsad, kuid meid Eesti naabrid üles leiavad!» kinnitab Madara.

Pikal teekonnal tahavad lapsed jalgu sirutada, joosta ja mängida. Fotod: HAppy kIdS SALduS

idssaldus K Vt lähemalt faceboo K .com/happy 2 nr 17 K aardil l Vt K

Kaks aastat tööd on kandnud vilja. Perepoeg Armins, pereisa Arnis ja pereema Agnese.

Fotod: VernI LeIVAk

METSAKOHIN. Perefirma hakkas tootma kanget alkoholi.

Kuidas harrastusest pereäri sai

Verni LeiVak

toimetaja

Sellist hoolitsetud majapidamist nagu Varakļāni linnas perekond Broksi oma, näeb harva. Tänavalt vaadates ei aimagi, et elumaja taga toodavad nad joovastavaid jooke.

Arnis Broks on endine päästja, tugev mees, kes koos abikaasa Agnese ja poegadega Vara Klānu ehk Vasevärvi Maa kaubamärgiga jookide taga seisavad. Kõikidelt pudelietikettidelt vaatab vastu rebane, kes on pereliikmete sõnul tarkuse sümbol. Sest tark võtab pitsi ja peab aru.

«Teeme nastoikasid ja kõigi jookide jaoks vajaminevat materjali nagu rabarbrit, vaarikat, mustsõstart ja teisi marju, aga ka ebaküdooniat ja kõike muud kasvatame ise,» rõhutavad Arnis ja Agnese, kes on piiritusejooke müügiks tootnud vaid kaks aastat.

«Mu mees on tõeline meister,» ütleb Agnese, «ei hoia toorainega kokku ja just seepärast ongi jookidel ehe maitse.»

Algul tegi Arnis jooke oma tarbeks. Esimene oli «Ozols» ehk tammejook, see kõige kangem, 42-kraadine. Kuna mees polnud kade oma loomingut teistelegi tutvustama, siis ei jõudnud ta enam küsimustele, kas neid ka endale osta saab, vastata. Samuti muutus tüütuks, et kuulujutt hüvadest jookidest levis ning alkohoolikud kasvõi keset ööd vastu väravat tagusid.

Ei jäänud muud üle, kui asi ametlikult ära teha. Mis sest, et kangete piiritusjookide valmistamiseks on väga ranged seadused ja tingimused, mille täitmist ametnikud ikka ja jälle talanu.l V K Vt lähemalt V ara K 2 nr 13 aardil l Vt K

vakliente teeseldes kontrollima tulevad. Seni on kõik seadustele vastanud ning tegelikult võiks toota palju rohkemgi, kui seadused seda vaid lubaksid. Aastas tohivad Broksid toota vaid 1000 liitrit absoluutalkoholi, kui see number kellelegi midagi ütleb. Igatahes leiab seda viieteistkümnest poest üle Lätimaa.

«Kui juua ära terve liiter kella viieni hommikul, siis muidugi võib pea ärgates valutada, aga üldiselt on meie joogid mitu korda destilleeritud ja väga puhtad,» kiidavad nad oma kaupa. Lätis, muide, on Arnise sõnul kanget kraami tootvaid väikeettevõtjaid saja ringis.

Perekonna joogitegu ning tooteid võib uudistama tulla, kuid kindlasti tuleb oma tulekust varakult teada anda, ning mitte üle kümne inimese korraga. Loomulikult kuulub ekskursiooni juurde ka kõigi kuue erineva joogi degusteerimine, millele sekundeerib sakuskade maitsmine. Kes aga eelistab lihtsalt jooki kaasa osta, saab seda teha Varakļāni linna Top või Latsi poes või tellida internetipoest lausa koju.

Kui aga juba perele külla minnakse, paluge pereema, et ta teile ka erilist mesilasmaja, kus isegi pikutada saab, näitaks.

Sinine klaver on lava vasakul küljel!

Fotod: VernI LeIVAk

Midagi hingele

Sadamalinn Ventspils sai uhke kontserdisaali Latvija kolm aastat tagasi. Samas asub ka kohalik muusikakool, mis haarab hoonest 70 protsenti.

Mõtted linna akustiline kontserdisaal ehitada liikusid otsustajate peas juba 2005. aastal, kuid kõik venis raha puudumise tõttu.

Produtsent Anna Zagorska sõnul on saalis koos rõduga 576 istekohta ning kindlasti üllatab publikut sinine klaver, mis on tõstetud vasakule poole lava nelja meetri ja 70 sentimeetri kõrgusele ning selle on disaininud ja ehitanud Läti meister Davids Klavinš.

Kuigi taolisi piaanosid on maailmas üksikuid teisigi, teeb antud instrumendi unientspils.l V / Vt lähemalt muzejs. V dabas-muzejs V piejuras-bri 2 nr 19 K aardil l Vt K

Kontserdisaal Latvija, kus asub ka kohalik muusikakool.

kaalseks tõik, et mängu sellel saab kuulata kontsertidel liveettekandes. Kuna pill on mõeldud kaasaegse muusika mängimiseks, saab selle kõla nautida kord kvartalis peetavatel ülesastumistel.

Juuli lõpuni on majas vaikus, kuid juba augustis, kui peetakse ka Ventspilsi päevi, juhtub siin nii üht kui teist. Jälgi sündmuste toimumist kontserdisaali kodulehelt.

Punase mütsiga jaamaülem Dace Kamele koos vagunisaatjatega, kes kõik reisid kaasa teevad. Foto: VernI LeIVAk

Rong see sõitis…

Ventspilsi vabaõhumuuseumi ajaloolane Dace Kamele tutvustab nii muuseumi vaatamisväärsusi kui kutsub teid meeleolukale rongisõidule.

Kui Ventspilsi kompaktsele ja juba 60 aastat tegutsevale vabaõhumuuseumile, mille ehteks on mereäärsele linnale kohaselt kaluri- ja muud veel liikumise vahendid ning Liivi talu, ring peale tehtud, on õige aeg siirduda muuseumi alalt väljuvale rongile.

Jaamaülema kostüümi riietunud Dace sõnul ehitasid Kurzemesse enam kui 100-kilomeetrise kitsarööpmelise raudtee Esimese maailmasõja ajal saksa sõdurid, sest teedevõrgu puudumise tõttu oli ühest kohast teise liikuda väga keeruline. Kokku pandi see entspils.l V / Vt lähemalt muzejs. V dabas-muzejs V piejuras-bri K 2 nr 19 aardil l Vt K

justkui Lego – raudtee koosnes 10-meetristest osadest, mis tuli lihtsalt omavahel siduda. Lisaks armee vajaduste rahuldamisele said rongisõidust osa ka kohalikud elanikud, kes võisid nüüd Ventspilsi turule tunduvalt lihtsamini püütud kala tuua või koolis õppida. Rong sõitis 1964. aastani.

Muuseumist väljub kaks liini. Ühe pikkuseks on 1,5 kilomeetrit, teine on poole pikem ja sõidab linna seikluspargini.

Tõtt öelda on isegi poolteisekilomeetrine tiir väärt, et see vagunis kaasa teha. Reisijate heaolu eest hoolitsevad kaks vagunisaatjat ning keegi ei krimpsuta nägu, kui tuul musta kivisöesuitsupahmaka just reisijate suunas lennutab. Pilet maksab lastele 2, täiskasvanuile 3 eurot.