Uus teaduskeskus Vizium. Lk

Teaduskeskus Vizium saab seni sadamalinnana tuntud Ventspilsi kindlaks visiitkaardiks. Rõõmu erinevatest tegevustest jagub terveks päevaks.

TEINE REAALSUS. Teaduskeskuses Vizium saab nüüdsest isegi maavärinat kogeda.

«Üritame rahvast harida, mitte hirmutada»

Verni LeiVak

toimetaja

Kuidas saada juurde teadmisi füüsikast, loodusest, ainete vastasmõjust, helidest, valgusest, kogu maailmast? Täna Ventspilsis avatavas Viziumi keskuses saab vastuseid väga paljudele küsimustele.

Ventspilsi digitaalkeskuse ja ka nüüdse Viziumi teaduskeskuse direktriss Elina Kronkalne ja projektijuht Kristine Bergmane-Korāte andsid «Puhkusele Lätis» ammendava ülevaate, mis vastvalminud hiigelsuures hoones toimuma hakkab. Mõtteid oli siinkandis teaduskeskuse vajaduse üle vahetatud juba kümme aastat ning nüüd on tulemus käes. Koos hoonega läks keskus maksma peaaegu 27 miljonit eurot, millest kaks miljonit moodustas kõik, mis maja sees on. Hoone projekteerisid leedulased Direktriss Elina sõnul valmis uhke hoone eelmise aasta septembris ja ehitus kestis kaks aastat, tellijaks Ventspilsi linnavalitsus. Tegemist on naaberriigi Leedu arhitektuuriimega, loojateks ettevõtte Audrius Ambrasas Architects viis töötajat.

«Ventspils on turistisõbralik linn ning just suvel saabub siia suur hulk inimesi Leedust, Eestist ja Rootsist, sest meil on Rootsiga toimiv laevaliin,» räägib Elina. «Mida aga pakkuda neile sügisel või talvel? Seni on meie linnake sel ajal elanud justkui tardunud vaikuses, tänavad inimestest tühjad. Nüüd on põhjust igal ajal siia tulla. Kuid kindlasti saavad meie peamisteks külastajateks kooliõpilased, noorem põlvkond.»

Viimased üheksa kuud on tegutsetud seni tühjade ruumide sisustamisega ning juba mõni aeg tagasi hakkas asi ilmet võtma.

Suurim väljapanekuruum asub keskuse esimesel korrusel, kui tulija on oma 15-eurose pileti metroo sarnases turnikees valideerinud, kuid kokku on galeriisid seitse. Simulaatorid, nutiseadmed… «Vaadake enda ümber – te näete simulaatorite, nutitehnoloogia, füüsika, geograafia, tervisliku eluviisi- ja lasteala, mis mõeldud kuni 6-aastastele, kuid tegevust leiab ka 2–3-aastastele,» viipab Elina enda ümber.

Meie külaskäigu ajal käis peasaalis simulaatorite seadistamine, mistõttu võis veel hetk tagasi imestada lindil jooksva noormehe üle, kes – virtuaalreaalsuse prillid peas – paigaljooksul suunda muutis ja justkui kusagil orienteerus. Ei, ta polnud sugugi meelemõistust kaotanud, vaid oli lihtsalt üks testijaist-programmeerijaist.

«Simulaatorid virtuaalreaalsusel, erinevatel virtuaalsetel keskkondadel põhinevadki,» selgitab direktriss. «Näeb tõesti veider välja,» kommenteerib ta naerdes sama noormeest. «Ta kasutab praegu multifunktsionaalset simulaatorit. Veel on kasutuses maavärina simulaator, mida inimesed saavad kogeda istudes.» Nagu õudusfilmis? «Jah,» lausuvad Elina ja Kristine kooris. «Samal ajal saavad maavärina kogejad ekraanilt infot, miks on need nii tugevad, kui tihti ja miks toimuvad. Üritame rahvast harida, mitte hirmutada.»

Suurimas simulaatoris saab korraga istuda kuus inimest ja seal saab virtuaalreaalsuse prille kandes kogemuse, justkui sõidaksite lõbustuspargi Ameerika mägedel. Mistõttu olevat sealt alatasa kisa kuulda.

«Pakkusime seda ka ühele Läti naisajakirjanikule, kuid pisut asja proovinud, astus ta sealt välja, teatades, et ei soovita seda kellelegi,» naeravad direktriss ja projektijuht. Samas kinnitavad nad, et just simulaatorid annavad külastajatele kõige ebatavalisemaid ja unustamatumaid kogemusi.

On erinevaid puutetundlikke asjandusi, erinevaid displeisid. Elina ja Kristine demonstreerivad näiteks, kuidas puutetundlikul ekraanil saab osadest justkui mosaiikpildina kokku panna inimaju, mis ühtlasi aitab seda paremini tundma õppida. Sama saab teha ka 3D-formaadis.

Puutüve läbilõiget uurides aitavad targad masinad huvilisele selgitada, kuidas määrata puu vanust ja isegi seda, millised sündmused puu kasvamise ajal on aset leidnud.

Geograafia alal on aga näiteks võimalik uurida, millised on maailma soiseimad alad või mida ette võtta, et kliimamuutusi üle elada. Uurida looma- ja linnuriiki, metsi ja mägesid.

Veel leiab siit füüsika- ja matemaatikagalerii ning lasteala, kus kohtab muuhulgas lihtsaid konstrueerimisülesandeid ja võimalust liiklusmärgid selgeks õppida.

On ka kohvik, kus saab nautida eeskätt tervislikke tooteid.

On klassiruume ja auditooriume, kust kohalikud koolilapsed ilmselt igal nädalal vähemalt korra läbi astuvad. Tehnoloogialaboris saavad nad aga ise endale kasvõi T-särgi disainida.

Kõike, mis majas sees, ei tellitud sugugi otse ühelt ettevõttelt, vaid eelnevalt viidi läbi põhjalik konkurss.

«Me ei valinud võitjaid odavuse, vaid eeskätt disaini järgi, mis juhindub heledatest toonidest ja meenutab tulevikulinna,» avaldab Elina. Kogu hoone sisu on Läti ettevõtetelt.

Maailmakaart, mille keskel on Läti Fuajees köidab tähelepanu selle põrand, mis koosneb 600 000 Murano klaasi tükkidest ning kujutab maailmakaarti, mille keskel asub mõistagi… Läti ja Ventspils.

Elina usub, et lõplikult saab kõik valmis sügiseks. Just selleks ajaks, mil kooliaasta algab.

Hoone Leedu päritolu arhitektid nimetasid oma tööd Dune’iks, kuid Vizium tundus lätlastele siiski rohkem sobivat.

Huvitav on siin ka kõige väiksematel.

Keskendumist läheb elus alati vaja. izium.l V /en Vt lähemalt V K 2 nr 19 aardil l Vt K

Simulaatoritel on Viziumis tähtis roll.

Virtuaalselt läbi sahiseva lume.

Vana tuuleveski juures saab öödki veeta

Kõigepealt soetas ehitusfirma omanik Edijs Veinbergs Ventspilsi külje all oleva Pasiekste tuuleveski juures asuva tööliselamu. Toona ehk neliteist aastat tagasi oli veskigi müügis, aga kehvas seisus ja hind liialt kõrge.

Järgmise majanduskriisi ajal üheksa aastat tagasi otsustas Edijs härjal siiski sarvist haarata, sest nägi 1901. aastal valminud tuuleveski arendamises potentsiaali. Ajalugu uurinuna teab Edijs, et veski sai püsti ainult nelja mehe kätetööna ja tegutses veskina lausa 1964. aastani, olles Läti viimane töötav tuuleveski.

«Ostsime selle 13 000 euro eest, sest veski vastu tundsid huvi ka välismaalased, kuid lätlasena ei saanud ma seda neile jätta,» märgib ta. Seda enam, et hind oli langenud kunagisest pakkumusest umbes viis korda. Muidugi ei lugenud enam seegi, et veskil puudusid tiivad, kuid õnneks oli 1980. aastatel ehitatud uus katus, mis sisemuse korras hoidis.

Renoveeritud veski avamisele kutsuti isegi kunagi-

Ettevõtja Edijs Veinbergs.

se möldri tütar, kel oli, mida möödunust meenutada. Taastamistööde ajal leidis Edijs lausa paki Teise maailmasõja aegset Saksa raha, mille keegi oli sinna ära peitnud. Kokku 244 marka, mis oli omal ajal väga suur summa: «Selle eest oleks võinud osta kümme jalgratast!»

Kuna Baltimaades on vanadesse veskitesse tihti sisse seatud kohvikud, otsustas Edijs sama teed minna, ainult et kohviku asemel kõrtsi luua.

«Restoran oleks Ventspilsi jaoks mõttetu, sest siin pole vastavat publikut,» selgitab ta. Avamine toimus neli kuud enne koroonapandeemiat ning siis tuli uksed pikaks ajaks sulgeda. Alles nüüd loodab omanik, et saab asutuse aasta läbi lahti hoida. ejdzirna V as.l V /home Vt lähemalt V K 2 nr 18 aardil l Vt K

Kes tahab, saab siin ka ööbida. Mitte küll veskis, aga hotellitoad on nii endises tööliste elamus kui ka tiigi taga hoovil. Õigemini on tegu mitte hotellitubade, vaid kahekorruseliste kõigi mugavustega väikeste majadega, kuhu terve pere kenasti sisse mahub. Igal majal on nimigi – Vidzeme, Kurzeme, Latgale, Zemgale ning viies on Riga.

«Kuna ise elan poole ajast Riias, siis see viimane on mu sõprade jaoks ja maksab teistega võrreldes 30 eurot rohkem, sest riialased peavad end teistest paremaks,» naljatab Edijs. Öö eest teistes majades tuleb välja käia 125 eurot. Ööbimiskohti on koos töölismaja apartementidega kokku 50.

Veskis endas on kolmas korrus vaid sõpradele mõeldud, kuid kõrts tegutseb kahel esimesel korrusel, nagu ka 220-ruutmeetrisel terrassil, mis ringina ehitist ümbritseb ja kus saab aega veeta kuni 80 inimest. Lisades neile siseruumide kohad, on neid kokku 160. Neljas ja viies korrus on külastajatele suletud, sest seda ei luba tuletõrje.

Vana Pasiekste tuuleveski.

Modernsetest väikestest külalismajadest ei puudu ka kiire internet.

Fotod: VernI LeIVAk

Edgars Millers müstilise ohvrikivi juures.

Fotod: VernI LeIVAk s K orraldamise ursiooni K s K K eppige e l u: +371 2946 3028! o KK illersiga K dgars m e K 2 nr 20 aardil l Vt K

Kiriku interjöör.

LINNUTEE TUULED. Põlises Liivi pealinnas on libahundi haud.

Mazirbe väärib avastamist

Verni LeiVak

toimetaja

Kunagine liivlaste pealinn Mazirbe on tänapäeval asula, kuhu paar korda päevas käib Riiast buss ja on ääremaastunud. Ometi lehvib Liivi lipp majadel ja õuedel uhkelt siiani.

Liivlane Edgars Millers hoiab meie lähisugulasrahva mälestusel innukalt hinge sees. Mälestuseks võib seda nimetada sellepärast, et neid, kel liivi keel kodust selgeks saanud, on vaid üksikuid. Enamik liivi keele väheseid oskajaid on seda õppinud ja suuresti meie Tartu ülikoolis.

Mazirbes on kohalikku kultuuri ülal hoidev rahvamaja; kirik, kus, tõsi küll, tõsiusklikke kuuldavasti ei käi, küll aga viiakse läbi mitmesuguseid tseremooniaid. «Liivlased on nutikad inimesed, aga ka mässajad. Nad ei võtnud ristirüütlite vägivaldselt toodud usku kunagi omaks,» märgib ta.

Kiriku juurest surnuaialt leiab teadja isegi libahundi haua. Legendi järgi muutus libahundiks üks kiuslik kirikuisa, kes inimkuju enam ei saanud ning hundina ta surigi. Maha maetuna avastati aga igal järgmisel hommikul, et ta on hauast välja pääsenud, ning lõpuks kaeti see raskete põllukividega.

Lähedal kunagisel pühal liivlaste heinamaal asub suur ohvrikivi. Edgarsi sõnul käivad selle juures sensitiivid, et koguda viljastavat väge. Teatud kivi piirkonda käega distantsilt skaneerides peaks tunnetama soojust või elektrilööke. Kord saabunud järjekordne eestlaste grupp ning üks naine võtnud pendli välja.

«Kus see hakkas pöörlema!» hüüatab Edgars. «Rahvas ei suutnud ära imestada, kõik plaksutasid selle peale.» Endise koolimaja lähistel on näha kohalike ja külaliskunstnike näitust, kes kõik kohalikku vaatamisväärset jäädvustanud. Samas asub väike liivlaste eluolu tutvustav koduloomuuseum.

«Vaadake, kui kitsas oli vanasti abieluvoodi. Eks sellepärast oli ka lapsi peredes rohkem,» järeldab Edgars.

t lähemalt V coastalfeelings.com 2 nr 21 K aardil l Vt K

Teeme ise sklandrause

Sklandrausideks kutsutakse Liivimaal magusavõitu küpsetisi, mis koosnevad rukkijahust, soolast, suhkrust, mannast, hapukoorest, riivitud ning keedetud porgandist ja kartulist.

Kuramaal Kolka vallas Uši külas elav Janet Marinska valmistab juba aastaid turistidele või turistidega koos erilisi Liivi küpsetisi, mis kangesti meenutavad Karjala pirukaid. Nende nimetus «sklandrausis» tuleneb sõnast «aed», sest rukkijahutainast volditakse sisu kooshoidmiseks kõrge äär.

Kuni hõrgutised puuküttega ahjus küpsevad, jutustab Janet, et talu, kus ta elab ja mille ümber saab suvel telkida või kõrvalasuvas uues kahekorruselises moodsas majas elada, on saja aasta vanune.

Kui maitsvad need sklandrausid, mida süüakse jahtunult, on! Kes soovib, see proovib neid koos Janetiga ise valmistada – muidugi tuleb selles eelnevalt kokku leppida ning võt-

Janet Marinska just ahjust võetud sklandrausidega. Fotod: VernI LeIVAk

ta teadmiseks, et meistriklassis osalemine läheb maksma 10 eurot, kui seltskond kümnest inimesest koosneb. Ka jaheda ilmaga oma hoovil paljajalu asju ajav Janet on huvitav ja lausa karismaatiline isiksus, kellega koos olles juba igav ei hakka.

Majatäis Ameerika autosid

Arvis Ozolinš on koos poja Edgarsiga oma Tukumsi külje all asuva Milzkalne kodu hoovi ehitanud veel ühe maja. Suure garaaži, kus leiavad peavarju Ameerika autod, Jawa mootorrattad ja mis kõik veel.

Kui varem asusid sellel kohal lillepeenrad, siis kahjuks pidid Ozolinšid neist loobuma. Nimelt kiindus pereisa Ameerika autodesse ning kuna need enam mujale ei mahtunud, tuli kolm aastat tagasi ehitada kahekorruseline abihoone. Autokindlustuse ekspert Arvis tegeleb vanade autode restaureerimisega juba 20 aastat ning oma uhket kogu on ta korduvalt isegi Haapsalus näitamas käinud.

Esimesel korrusel on autod. Aukohal on 50-aastane punane Cadillac, millest kõik algas, kuid tegelikult tuksub Arvise süda viiekümnendatest ja kuuekümnendatest pärit autodele. Nagu ka selle ajastu muusikale, rock’n’rollile.

«Ameerika liikurid huvitavad mind eeskätt sellepärast, et nõukaajal me neid ju näha ei saanud,» ütleb ta ning otsekui paitab silmadega kollast Corvette C3 mudelit, mis oli tema kollektsiooni teine masin. Mõned Arvise uhkest kogust on olnud päris hullus seisus, kuid nüüd ei arvaks seda eales. Mitu Buicki on ta toonud siia isegi Ees-

Vaade teiselt korruselt.

Fotod: VernI LeIVAk

.com/ Vt lähemalt faceboo K ums K classicgaragetu K 2 nr 22 aardil l Vt K

Edgars ja Arvis Ozolinš oma kahekorruselises autogalerii-garaažis. tist. Üllatusena on eksponeeritud isegi vana tuletõrjeauto.

Et aga teisel korrusel muuhulgas väga muljet avaldav Jawade kollektsioon näha on, põhjendab peremees nooruse

KOLKA NINA. Lahtede kohtumispaik Kura poolsaare põhjatipus. Siin on eostatud vähemalt üks eestlane

Kes iial Läti kaarti vaadanud, ei saa eksida – Kuramaa terav tipp, justkui nina (liivi keeles kuolka nana), ongi õige koht. Nina on tekkinud tänu sellele, et just siin kohtuvad Kura kurk ja Liivi laht.

Millised metsad siin on! Tõsi, Ventspilsist teekonda alustades märkate, et ka siia on kohati jõudnud lageraie harrastajad, kuid üldpilti ei saa Eesti metsadega võrrelda. Tihnikuid jagub tänu Slītere rahvuspargile kümnete kilomeetrite kaupa. Kolka nina on paraku koht, kust saab vaid sisemaale tagasi pöörata ning siinne õhk, liiv, lahtede kohtumispaiga tõttu vahel lausa kaht värvi meri on võrratud. Otse parkimisplatsi juures on turistide külastuskeskus ning selle kõrval väliterrassiga restoran Divjūriņas, kus pakutakse normaalse hinnaga maitsvaid sööke ja jooke.

Rahvusliku ökoturismikeskuse Kolkasrags juhataja Jānis Dambītis korraldab kiire ekskursiooni. Ta rühib hoogsalt läbi liiva ranna poole, et näidata väikeseid tünnikujulisi päikesemaju, mille akendest avaneb hunnitu vaade merele ning nagu kinnitab Jānis, on just ühes sellises eostatud vähemalt üks uus eestlane. Täpselt seda ütles talle kena Eesti noorpaar. Öö majakeses maksab 50 eurot. asrags.l V K ol K Vt lähemalt www. K 2 nr 23 aardil l Vt K

Kolka nina. Meri annab, meri võtab.

Päikesemaja, vaatega merele.

Fotod: VernI LeIVAk

Ent siin on ka juba 20 aastat seisnud Saaremaalt Pangalt toodud dolomiidist tahutud mälestusmärk Liivimaa ja liivlaste mälestuseks ning kõigile, kes merel kadunuks jäänud. Samuti on paigaldatud mobiilne mälestusmärk ühele kuulsale ja põneva saatusega kaptenile, mida saab vajadusel isegi mujale teisaldada. Kusagil seal kaugel madalikul, kuue kilomeetri kaugusel asub Kolka tuletorn. 2024. aastal, mil tähistatakse Balti keti 35. aastapäeva, kavatseb Jānis korraldada Valguse tee ürituse, mille alguspunktiks saaks Kiiev ja lõpp-punktiks Tallinn. Just otsibki ta ettevõtmisele Eesti-poolset partnerit.

Tulge kangastelgedel kudumise meistriklassi, kutsub Daina Dubra. Foto: VernI LeIVAk

Uus käsitöömaja

Teel Riia poole tehke väike peatus Engures, kus 200-aastasesse pastoraati (Jūras iela 66) on leidnud kodu käsitöömaja Pērle Rada ehk Pärlirada.

Koondamaks kohalikke inimesi, kellele meeldib midagi õmmelda, kududa või isegi kangast kududa, saigi ühendus loodud.

«Teeme asju, mis meie meelest on kaunid ja materjalidest, mis on ökoloogilised,» räägib juhataja Daina Dubra ning lubab, et kui ette teatada, võivad nad huvilistele korraldada mitmesuguseid meistriklasse. Saab õppida nii kangastelgedel kudumist kui ka T-särgile trükkimist. Särgi võib soetada kohapealt! Vt lähemalt faceboo K .com/perleradaK 2 nr 24 aardil l Vt K