Ziemeri teatrimõis. Lk

ku S S F oke n II m IS dzeme tur I k, V IVA I Le Fotod: Vern

TEATRIMÕIS. Alūksne kandis asuv Ziemeri mõis viib teise dimensiooni.

Erakordse fluidumiga taskukohane suvituspaik

Verni LeiVak

toimetaja

Kui veab, tervitab teid mõisatrepil esimesena suur sinihall Vene sinise tõugu kass, kes justkui teades, et tulite majaga tutvuma, jookseb teie ees toast tuppa ja kui vaja, ootab järelegi.

Kõik selles vanas Ziemeri mõisas on teistmoodi, kui te ehk harjunud olete. Ei mingit ülespuhutust, võltsi aristokraatlikkust, teeseldud külalislahkust, veidrat klantsi või eneseupitamist. Kõik tundub kodune, hubane, täis loomingulisust ja rõõmu sellest. Jah, seda paika on kroonikates mainitud juba 1550. aastast ning mõistagi on aastasadade vältel omanikud korduvalt vahetunud, kuid praeguse, 19. sajandist pärineva eheda atmosfääri taga on selle praegune perenaine, tuntud Läti lavastaja Dita Balčus. Tegemist on igas mõttes raudse leediga, kel ette näidata omanimeline teatergi ning kes nullindate teisel poolel välistas väljailmunud kunagise omaniku von Wolffide pere katsed mõisa endale osta. Ei läinud läbi!

Ole kasvõi kogu aeg kostüümis Täna perenaist kodus pole, daam ajab Riias teatriasju, ning seetõttu tervitab meid hoopis kostümeeritud naabrinna Edita Oja, kes aja jooksul perenaisega heaks sõbraks ja tema abiliseks saanud. Kostümeeritud on lihtsalt sellepärast, et ka külastajad võivad end soovi korral ja muidugi tasuta ajaloolisse või mis iganes kostüümi riietada ning just neis rüüdes mõisas peatuda või lihtsalt aega veeta. Pärit on need kasutatud rõivad, kübarad ja mütsid Lätimaa erinevatest teatritest. Ja Oja on Edita perenimeks lihtsalt sellepärast, et tema abikaasa on eestlane. Raimond.

«Aga eesti keelt räägib ta täna juba halvasti, on selle peaaegu unustanud,» nendib Edita, kes on sündinud siinsamas lähedal. Nagu tema meeski. Palju parem kui euroremont Edita sõnul ostis Dita Balčus mõisa umbes kahekümne aasta eest ja nagu võibki arvata, oli see äärmiselt kahetsusväärses seisus. Keldrikorrusel tegutses siiski veel raamatukogu ja ülakorrusel oli kohaliku metskonna kontor. Et hoonet korda teha, pidi uus omanik rahastamise taotlemiseks pidevalt Euroopa Liidu institutsioonidele erinevaid projekte kirjutama ning õnneks mitte asjatult.

«Kõik edenes väga aeglaselt, aga kindlas suunas,» möönab Edita. «Dita on lihtsalt selline inimene, kes saab kõigega hakkama. Vaadake enda ümber – kogu mööbel on vanaaegne ja ruumidki näevad vanad välja. Minu meelest on see palju parem kui paljukiidetud euroremont.»

Mööbel on soetatud antikvariaatidest ja vanaaegse mööbli kogujatelt. Nii kui omanik miskit huvitavat müügil näeb, ei mõtle ta kaua ning ostab ära. Osa asjadest on isegi kingitud. Teisel korrusel on lava! Esimesed külastajad, kes leidsid öömaja läbi booking.comi või Airbnb, väisasid Ziemerit juba mais. Tulijate käsutuses on kaks korrust. Esimesel asub köök ja söögituba, aga ka ruumid, mida soovijate majutamiseks kasutatakse. Kokku on neid kolm ja arvestades, et ühe toa üüri ööpäevahind on vaid 40 eurot, on see vähemalt kolm korda väiksem summa kui ülesvuhvitud mõisates. Kaheksa euro eest saab ka hommikusööki ning kahekümne viie eest kolmekäigulist õhtusööki, mille valmistab üks perenaise tütremeestest.

Nimelt on Dital kolm tütart, kõik andekad professionaalsed muusikud ja kelle mänguoskusele võib selles majas samuti peale sattuda. Üks tütretütardest, kes lõpetas kevadel alles 9. klassi, on aga juba väga hinnatud tšellist, kes samuti meelsasti külalistele esineb.

Tulijaid on olnud igasuguseid. On neid, kes lihtsalt ööd veeta tahavad kui ka neid, kes just siin paari pandud. Editale meenub üks Läti poetesside kokkutulek, kui üksteisele luuletusi konkursi korras ette loeti. Aga miks mitte, sest teisel korrusel on ka lava ning perenaine loodab siia kunagi suisa Alūksne kandi teatri luua.

Edita, kes kuulis just äsja teisel korrusel millegi mahakukkumist, kinnitab, et vaimude olemasolu on kirjeldanud ka omanik. «Ta oli hakanud magama minema, teades, et on tuled kustutanud. Hommikul tõustes kõik tuled põlesid, ehkki majas peale tema kedagi polnud,» sedastab ta. «Päris algusaegadel olnud siin aga lausa hirmus magada, mistõttu palus ta pühaisal siin «puhastustööd» teha. Pärast seda jäänud kõik rahulikuks.»

Palju nipsasjakesi Ausalt öeldes on teisel korrusel täiesti võimalik, et miskit kas või tuule tõttu maha kukkus. Aknalauad on kogu majas täis mõistatuslikke nukke ja pisikesi ilu- ja nipsasju ning korrus kõrgemal püüab kindlasti daamide pilku väike buduaar, mille peeglilaual suur hulk lõhnaõlisid ja muid iluvahendeid. Siinsamas lähedal on ka vana grammofon, mis täie uhkusega töötab.

Paar sammu sellest kõigest eemal asub aga maast laeni teoseid täis tuubitud raamatukogu. Suur saal, kus paikneb ka lava, on põhjalikuma remondi eelses seisus, kuid vaatamata sellele saab laval esineda ning nagu ennist vihjatud, on juba mitmeid üritusi korraldatud.

Naabrinna Edita Oja ühes külalistoas.

Üks paljudest mõisa põnevatest interjööridest.

Kõik majutamiseks mõeldud numbritoad on erinevas stiilis.

Kellele meeldib põhjamaiselt karge tuba, see tuba on teile.

isit/ziemeru-muiza Vt lähemalt V isitalu K sne.l V /et/ V K 2 nr 4 aardil l t K V

Kostüümidraamat võib mängida kasvõi iga päev.

EEST ÄRA! Severins tuleb! Alūksnes veereb lõbusõidurong

Kaks aastat tagasi kirjutasime Alūksne järvel lõbusõitu pakkuvast Marienburgi väikelaevast ja sealsest paadirendist.

Nüüd on selle omanik, endine spordiäss Intars Dambis soetanud ka rongi, mis tema kodulinna tänavail huvilisi sõidutab.

Endise professionaalse bobikelgutaja abikaasa Elina Dambe sõnul sai kahe suure vaguniga tänavatel sõitev rong Severins soetatud ühe Euroopa fondi toel Ventspilsist.

«Nüüd on turistidel valikuvõimalus. Kui ilm on järvereisiks halb, sobib selleks rong, sest see liigub iga ilmaga,» tähendab Elina. Rongisõit kestab nelikümmend minutit ja seda saadab soovi korral eestikeelne audiogiid.

«Eestlased on alati väga rõõmustanud, et saavad eestikeelset ekskursiooni kuulata. On isegi nii olnud, et sõita tahab vaid kaks inimest ja kui kuulevad, et seda saadab nende emakeelne jutt, on nad kohe reisi kasuks otsustanud,» kinnitab ta. Tegelikult mahutavad vagunid kuni nelikümmend passažiiri. Pilet maksab 5 eurot, suurema grupi puhul küsitakse 4 eurot näost. Kahekesi sõites on vaja hinnas kokku leppida.

Vedurit juhib kas Intars Dambis, kes tänavu oma sportlasekarjääri ametlikult lõpetas, või Elina õemees.

«Paljud reisijad tahavad mu mehega isiklikult kohtuda ja pilti teha. Igal juhul on see ka ärile plussiks,» on Elinal selle üle vaid hea meel. sne.l V / erins

K V

isitalu

Vt lähemalt V en/ V isit/ V ilcienins-se K 2 nr 5 aardil l Vt K

Kulgeda rongiga mööda Alūksne tänavaid on mõnus. Rongi juhib endine bobikelgutaja Intars Dambis isiklikult.

Fotod: AInArS CekuLS (ALūkSne turISmIIFokeSkuS), VernI LeIVAk Tvaiks x Ogle on avatud hiliste õhtutundideni. Foto: ALūkSne turISmIInFokeSkuS

Burger ääremaalt

Alūksne on teadupärast koht, kus saab iga päev teha kitsarööpmelise raudteerongi ehk Bānītisega vojaaži Gulbenesse. Sinna 33 kilomeetrit ja tagasi sama palju.

Raudteejaama juures saab enne või pärast läbi astuda Bānītise muuseumist, aga ka kõrval asuvast burgerikohvikust Tvaiks x Ogle, et seal keha kinnitada.

Burgerivalikust soovitame kindlasti proovida 6 eurot ja 70 senti maksvat «Ääremaa burgerit», mille sarnast mujalt ei saa. Rukkijahust ehk musta värvi «saiakese» vahele on pandud li-

«Ääremaa burgerit» saab ainult siin. Foto: VernI LeIVAk

saks krõbedatele singiviiludele muuhulgas hautatud hapukapsast, mis teeb eine eriti mahlaseks. Uutmoodi maitseelamus on kindlustatud! isit/ sne.l V /et/ V K isitalu Vt lähemalt V

Vaade puidukeskusesse.

Fotod: VernI LeIVAk

Juris Bleiders on endisele laudale ehitanud teise korruse ja seal oma maailma loonud. Pildil põletab ta negatiivsust.

Puust klotse katsudes saab erinevat puitu tundma õppida.

PÕNEV KOGEMUS. Harrastuskunstnik ja tema puidumaailm.

Omapärane hariduskeskus laudapealsel

el/listing/

Verni LeiVak

toimetaja

Latgales Balvi maakonnas Rugājis elab harrastuskunstnik Juris Bleiders, kes endisest laudast on vorminud omapärase puiduhariduskeskuse.

Juris räägib, et kuigi on hariduselt ja töökogemuselt raudteelane, viisid saatuse kummalised teed teda kümne aasta eest hoopis puutööga kokku. Tisleri amet sobis talle suurepäraselt, kuid tööd tehes tekkis ka soov jutustada inimestele puidust lähemalt.

«Mida puit inimesele annab, milliseid puud meil kasvavad ja millise kvaliteediga nende puit on,» seletab Juris.

Põhimõtteliselt võtab mees huvilisi vastu oma lapsepõlvekodus, mille ta ema 60 aasta eest ostis. Siin ta kasvas ja me-

Meistrimees tööhoos. 1970. aastatel oli puusse põletamise tehnika meilgi populaarne. Vt lähemalt latgale.tra V shop K ing-wor K woodwor K 2 nr 6 aardil l Vt K

histus. Talu kõrval asub endine laut, millele ehitatud teisel korrusel asub omapärane, ainult Jurisele iseloomulik puidutundmise keskus, mis eriti lastele sobib. Ise nimetab ta seda töökojaks.

Erinevate puude puitu saab mitmel moel tundma õppida, milleks läti keele mittevaldajale (sest keskuses on kõik tekstid lätikeelsed) sobib eeskätt katsumine ja kompamine. On mitmesuguseid lauamänge, üks neist näiteks põhineb läti vanasõnadel ja kõnekäändudel. Sünnikuupäeva kaudu võib igaüks talle horoskoobi järgi õnne toova puu teada saada või puidust saetud «nööbi» oma õnne magnetiks kaasa võtta.

«Platseeboefekt,» naerab mees ise. «Kui usud, et see sulle õnne toob, siis toobki, aga kui mitte, ei tule midagi välja. Nii see elu seatud on.»

«Mulle meeldib esoteerika,» avaldab Juris ja demonstreerib, kuidas ta erilise vitsaga veesoonte kulgemist või «tule-

Suur «metsa kõrv», mille suunas sosistades soovid 80-protsendiliselt täituvad.

liine» kindlaks teeb. Viimaseid on vaja teada, kui majja ahi ehitada. Ise käib ta eluks vajalikke nõuandeid metsas saamas. Võtab puu ümber kinni ja tunnetab, kuidas pähe olukordade lahendused tekivad.

Omaette väljapanek on ruunimärkidest, mis mees ise puidule põletamistehnikat kasutades meisterdanud on. Ja eri värvi küünaldest. Igale nädalapäevale on mõeldud erinevat värvi küünal – esmaspäeval sobib põletada valget, sinist hoopis neljapäeval. Puust on valmistatud kõikekuulev «metsa kõrv», mille suunas sosistatud soov Jurise sõnul 80-protsendiliselt täitub. Omaette protsessioon tuleb läbida, et kõigest halvast vabaneda. Negatiivsus tuleb sõlme siduda ja siis tules ära põletada.

Ekskursioon lõpeb Jurise sünnitalus. Seal laua taha istudes pakub ta soovijatele isegi jooki, mida nimetab eestlastele tuttavalt metsakohinaks.

Oma võlumaailma näitab Juris 4 euro eest ja oleks tore, kui tulijad ette helistavad. Tema number on +371 2626 3396.

Nimeta populaarseim nahatoode!

Mõni kilomeeter Jurisest elab nahameister ja õmblusmasinate koguja Andris Ločmelis. Andris on Briežuciemsi noormees, kes oma nahktoodete brändinimegi välja mõelnud. See kõlab – Leatherely.

«Mulle on alati nahkaksessuaarid meeldinud,» tunnistab ta.

«Rihmad, jakid, käevõrud… Ostsin paaril korral võrusid ja rihmu poest, need osutusid kunstnahast tehtuks. Nii tekkiski otsus asi ise ette võtta. Esiteks võtsin kätte vana püksirihma, mille neetidega kaunistasin, ja nii see läks. Tuttavad ja sõbrad kinnitasid, et mul tuleb see hästi välja.»

Täna esitleb Andris oma töökojas kõiki tooteid, mida teeb. Arvestades, et tegemist on ainult ettetellitavate asjadega, pole need vitriini vaatamiseks pandud, vaid varem või hiljem tuleb neile omanik järele. Või siis paneb Andris posti.

Nahast kõrvarõngad, püksirihmad, käevõrud, käekotid, maskid intiimseteks rollimängudeks… Mida kõike siin pole!

Oleneb muidugi rikutuse tasemest, aga siinkirjutajale

Maske ei soovi siiani mõned inimesed maha võtta. Foto: VernI LeIVAk

eatherely .com/ l Vt lähemalt faceboo K K 2 nr 7 aardil l Vt K

on uudiseks, et kõige-kõige populaarsemaks müügiartikliks on sadomaso mängudeks hädavajalikud piitsad, mille tellijateks on peaasjalikult õrnema soo esindajad.

Andrise töökojas on võimatu mitte märgata kümneid, aga võib-olla isegi sadat õmblusmasinat, millest enamik töökorras ja mida meister igapäevaselt kasutada saab.

Mõistagi on tal igaühe saamis- või leidmislugu täpselt meeles. Esindatud on isegi hulk nukuriiete õmblemiseks mõeldud laste õmblusmasinaid.

Kui nüüd kellelgi huvi tekkis, siis igati taskukohase hinnaga nahatooteid saab Andriselt tellida elektronposti aadressil leatherely@inbox.lv, kes aga talle külla minna soovib, saatku kiri samasse.

Andris Ločmelis on suutnud vaatamata noorusele oma nahakunsti ettevõtte püsti panna. Fotod: LAtgALe turISmIInFokeSkuS

Sõnalis-muusikalist ägedate valgusefektidega kava saab vaadata linnuse Lõunatornis.

Foto: VernI LeIVAk

Oratoorium Marienburgist

Alūksne ordulinnus pühitseti linnuseks Maarja kuulutamise päeval ja sai seetõttu nimeks Marienburg. Linnuse kaheksandas ehk värskelt renoveeritud Lõunatornis saab iga päev nautida lätikeelset valgus- ja muusikakava «Kaitsta Maarjat. Marienburgi kaheksas vend», mida ehk isegi oratooriumiks võib nimetada ja mis keelt oskamatagi elamuse valmistab. Heliloojateks on Artūrs Maskats ja Mārtiņš Brauns ning eestikeelse libreto saab kassast.

Umbes pool tundi kestvat lugu, mis jutustab linnuse kaitsmisest läbi sajandite, kuulates ja vaadates liiguvad vaatajad korrus haaval üha kõrgeVt lähemalt V isitalu K sne.l V /et/ V isit/li V onijas-ordena-pilsdrupas/K 2 nr 5 aardil l Vt K

Lõunatorni ehk Dienvidu torni interjöör.

Fotod: ALūkSne turISmIInFokeSkuS

male. Seda saab nautida peamiselt püstijalu ja liikumispuudega inimestele see ei sobi. A lūksne park on nii suur, võimas, vaatamisväärsusi ja mälestusmärke täis, et seal jalutamiseks peaks võtma ekstra aja. Kel aega vähe – ja seda on meil kõigil alati vähevõitu –, seadku sammud Alūksne muuseumisse ja uurigu sealt, kas velorikša koos juhiga on vabad. Ja siis andke minna. Üksi või kahekesi, kaalugu te kokku või kakssada kilo. Rikšamees jõuab väntamise ajal teile isegi raja äärde jäävaid huviväärsusi tutvustada. Suure vaeva eest tuleb tasuda häbiväärselt väike summa, 25 eurot.

Muide, järve ääres on avatud suur velolaenutus Velo Osta, kust leiab iseseisvaks ringisõitmiseks lausa muinasjutulisi vahendeid. sne.l V / K isitalu

Vt lähemalt V et/ V isit/alu K snes-muzejs K 2 nr 5 aardil l Vt K

Velorikšaga saab Alūksne pargile reisijana tiiru peale teha. Pildil taustal Alūksne muuseum. Foto: ALūkSne turISmIInFokeSkuS

Fragment muuseumi teise korruse nukunäituselt.

Foto: VernI LeIVAk

Uudishimulikele

Alūksne muuseumi peetakse silmapaistvaks inglise neogooti arhitektuurimälestiseks ning seda linnakeses mitte märgata on võimatu.

Nagu kohaliku tähtsusega muuseumides ikka, saab seal ammendava ülevaate Alūksne kandi ajaloost ning nautida kohalike kunstnike ülevaatenäitusi. Erilist tähelepanu pöörake aga stendidele, kus väljas Alūksne pildid «enne ja nüüd». Tasub uudistamist, kuidas linn on muutunud ja kui kaunis see ka sõdade eel välja nägi. Teisel korrusel äratab tähelepanu kaugelt enam kui sajast läti rahvariidenukust koosnev väljapanek. Lisaks on võimalik allkorrusel vaadata linna lugu tutvustavat multimeediakava. Küsige seda teenindajalt. sne.l V / K isitalu

Vt lähemalt V et/ V isit/alu K snes-muzejs K 2 nr 5 aardil l Vt K

Andris Struckis on tõeline merekaru, kelle seltskonnas kunagi igav ei hakka.

Fotod: LAtgALe turISmIInFokeSkuS Vt lähemalt buruguru.l V K 2 nr 11 aardil l Vt K

PURJEKAGA JÄRVELE. Rootsi päritolu purjekasse mahub kuni 25 inimest. Buru Guru ja tema samanimeline peremees

Verni LeiVak

toimetaja

«Purjekas on nagu inimene. Elab täpselt sama kaua,» vihjab Čornaja asulas rahvast järvele viiva suure purjeka Buru Guru peremees Andris Struckis, keda ennastki Buru Guruks ehk purjetamisguruks kutsutakse.

Suur valgete purjedega mahagonist purjekas, mille õige nimi on Sea Esta, valmis Rootsis 1978. aastal laevanduse asjatundja Sören Hokanssoni eratellimusena, on saanud 44-aastaseks. See tähendab vee peal liugleva transpordivahendi jaoks parimat, kuldset keskiga. Laeval pole rotte ega kassi ning peremees on kursis, et närilised lahkuvad laevast enne selle uppumist.

«Nad kas juba lahkusid või pole neid siin kunagi olnud,» jätab suure habemega Andris asjad lahtiseks ja kõhistab naerda.

Kui mõnus on hääletult mööda vett kulgeda, saatjaks vaid varasuvine veelindude kauge kisa. Millegipärast võib paralleeli tuua isegi kuumaõhupalliga lendamisega, mis samuti täiesti hääletult toimub.

Purjekas oma lõbuks «Tõime laeva teispoolt Läänemerd kaks ööpäeva,» märgib Andris Struckis, keda sõitudel abistab ka teine, noorem Andris, perenimega Uškans. «Hirmus see sõit just polnud, küll aga kõhe, kuigi surmahirmu ei olnud. See kõik oli juba kaheksa aastat tagasi.»

Algul soetas vanem Andris laevukese kümnete tuhandete eurode eest niisama. Et oma lõbuks vahel Rāzna järvel või – nagu kohalikud seda kutsuvad –

Varahommikune vaade külalistemajale purjeka pardalt. Foto: VernI LeIVAk

Latgale merel tiirutada või tuttavatele lõbusõite korraldada. Märganud, et laevasõit pakub sootuks suuremale hulgale inimestele huvi, otsustas ta neidki – küll raha eest – sõidutama hakata.

«Ei saa isegi aru, miks see rahvale meeldib, aga tõesti on purjekasõitu rahvas armastama hakanud,» kinnitab ta. «Iseenesest on see ju «haige» idee purjetada nii suure purjekaga nn Latgale merel. Esimesed kolm aastat oli muidugi vaikus, aga nii kui info liikuma hakkas, muutus kõik kiiresti. Sõitu tullakse proovima isegi suurtest sadamatest, kus purjekaga sõitmine on sootuks võimatu.» Čornajas asuvat Rāzna järve peetakse Läti sügavaimaks järveks – keskmiseks sügavuseks on seitse meetrit. Läti suurimaks aga Lubana järve, mis asub siit poolesaja kilomeetri kaugusel. Rāzna järve keskel on ka asustamata saar, mis tegelikult kuulub vanemale Andrisele, mille lähedale on võimalik randuda ja kuhu eraldi tasu eest Andrised huvilisi viivad.

Linnud, kalad, nastikud «Meil on siin väga palju veelinde, keda jälgida. Ent järv kubiseb ka nastikutest, kes palavaga välja tulevad ja siis, pea püsti, ringi ujuvad,» jutustab habemega Andris. Järv on väga kalarikas.

Erinevalt paljudest teistest ettevõtjatest on ta rahul, et koroonapandeemia üle maa käis. Tänu sellele oli tal tavaliselt kolm korda rohkem külalisi, sest rahvas ei mallanud nelja seina vahel istuda.

«Peaksin vist COVIDile mälestusmärgi püstitama,» naerab ta nakkavalt.

Kaks tundi purjekasõitu maksab 200 eurot, aga kui see sõitjate vahel jagada, on summa täiesti vastuvõetav. Kes soovib sööki-jooki kaasa võtta, siis mõistagi pole see keelatud. Ehkki suvekuudel hakkab järverannas tööle ka väike kohvik.

Moodne ja mugav külalistemaja Zīdu Kolnsi ehk Siidiussi külalistemaja viies suures toas saab majutuda kuni kakskümmend viis inimest ja nende käsutuses on puuküttega saun, bassein, erarand ning sadam. Kui võtta suvisel ajal kogu maja üürile, tuleb ööpäeva eest tasuda 700 eurot, ent tube saab ka ükshaaval üürida.

Tavaliselt tullaksegi siia peredega, kuid on ette tulnud ka poissmeeste- või vallaliste tüdrukute pidusid. Hetkel, mil meie Čornajat väisasime, oli maja Ukraina sõjapõgenike käsutuses, kes elasid seal juuni keskpaigani. Osa neist oli tulnud kaarega lausa Eestist, sest Tallinna sadamas laevakajutis elamine polnud meelepärane.

Vana Rekava veski.

Foto: VernI LeIVAk

Endine veski ärkas uuele elule

Rekava on väike kohake Balva maakonnas, kus asub maakividest laotud vana veski, mis nüüd on ärganud uuele elule. Perenaise Vija Kulša sõnul on siin avatud kohalikel põldudel kasvatatavate saaduste pood ja söökla.

«Pakume Kotini-nimelise põllumajandusühistu toodangut,» ütleb ta. Nimelt on Kotini peremees Aldis Ločmelis nii ühistujuhist tööandja, veski omanik kui ka Vija abikaasa.

Ökoloogiliselt puhtast nisust, ubadest, hernestest ja muust valmistatud tooteid saab proovida kohapeal kui ka kaasa osta. Aegajalt korraldatakse degusteerimisi, et rahvast näiteks hernejahust valmistatavate toodete osas harida. als.l V K ei V otinu Vt lähemalt K K 2 nr 12 aardil l Vt K