popmuusika by Rahva Raamat

Tekst ÂŠ Mart Juur, 2010 Toimetaja Monika Pais Sisutoimetaja Erik Morna Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2028-0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon TrĂźkikoda AS

SISUKORD Collage „Käokiri” 10 Apelsin „14 lugu” 12 Fix „Värviline maailm” 14 Kukerpillid „Kukerpillid” 16 Apelsin „Apelsin” 18 Sven Grünberg „Hingus” 20 Ruja „Ruja” 22 Gunnar Graps & Magnetic Band „Roosid papale” 24 Tõnu Tepandi „Tõnu Tepandi laulud” 26 Fix „15” 28 In Spe „In Spe” 30 Tõnis Mägi ja Muusik Seif „Mäe kaks nõlva” 32 Kaseke „Põletus” 34 Rock-Hotel „Rock-Hotel” 36 Ivo Linna „Ivo Linna” 38 In Spe „In Spe” 40 Radar „Trofee” 42 Silvi Vrait „Silvi Vrait” 44 Radar „Balti rannik” 46 Kukerpillid „Kukerpillid II” 48 Ruja „Kivi veereb” 50 Mahavok „Mahavok” 52 Gunnar Grapsi Grupp „Põlemine” 54 Ultima Thule „Ultima Thule” 56 J.M.K.E. „Külmale maale” 58 Singer Vinger „Jää jumalaga puberteet!” 60 VSP Projekt „VSP Projekt” 62 Röövel Ööbik „Ilu” 64 Just Knud Qvigstad „Just Knud Qvigstad” 66 Shower „Brain Piracy” 68 5

Metro Luminal „Coca Cola” 70 Jim Arrow & The Anachrones „Jim Arrow & The Anachrones” 72 Vennaskond „Ltn. Schmidt’i pojad” 74 Pantokraator „Pantokrator I” 76 Onu Bella „Ma võtsin viina” 78 Röövel Ööbik „Popsubterranea” 80 Vennaskond „Usk. Lootus. Armastus.” 82 Sven Grünberg „Milarepa” 84 Metro Luminal „Ainult rottidele” 86 Mr. Lawrence „Swing” 88 Psychoterror „Tusk. Töötus. Armetus.” 90 Propeller „Propeller XV” 92 2 Quick Start „Olen loobuda sust proovinud” 94 Terminaator „Minu väike paradiis” 96 Best B4 „Best B4” 98 Joala/Linna/Mägi „Las jääda kõik mis hea. Vol. 1, vol. 2.” 100 Bläck Rokit „Esimene mees, kes ise lendab vol. 3” 102 Una Bomba „Honeycombat” 104 Smilers „Mõistus on kadunud” 106 Dallas „Dallas” 108 Borax „Mikropajon” 110 J.M.K.E. „Õhtumaa viimased tunnid” 112 Ines „Here For Your Love” 114 Genialistid „Armastus” 116 Luarvik Luarvik „Tabamata ime” 118 Vanilla Ninja „Vanilla Ninja” 120 Tõnis Mägi „Siirius” 122 Sõpruse Puiestee „Mustale Merele” 124 Reserva „Reserva” 126 Chalice „Ühendatud inimesed” 128 Hedvig Hanson „What Colour Is Love?” 130 Toe Tag „Legendaarne” 132 Tommyboy „?MC” 134 Loits „Vere kutse kohustab” 136 Rein Rannap „Tantsib klaveril” 138 Erkki Hyva „Varjust rambini” 140 Riho Sibul „Must” 142

No-Big-Silence & Kosmikud „Kuidas kuningas kuu peale kippus” 144 Vanilla Ninja „Traces Of Sadness” 146 Galaktlan „Constance” 148 Liisi Koikson „Väike järv” 150 Chalice „Süsteemsüsteem” 152 Tartu Popi ja Roki Instituut „Madise margikogu” 154 Taak „Koerapööriöö” 158 Shelton San „Spontaneous Black” 160 No-Big-Silence „War In Wonderland” 162 Neoandertals „Neanderthals Were Master Butchers” 164 Orelipoiss „Üheksakümmend üheksa” 166 Chalice „Taevas ja perse” 168 Zahir „Green Means Go” 170 Mirabilia „Log In Eye” 172 Tharaphita „Iidsetel sünkjatel radadel” 174 Mari Kalkun „Üü tulõk” 176 Laura „Muusa” 178 Birgit Õigemeel „Birgit Õigemeel” 180 Mari-Leen „1987” 182 Kosmikud „Ainus, mis jääb, on BEAT” 184 Vaiko Eplik ja Eliit „3: Kosmoseodüsseia” 186 Pia Fraus „After Summer” 188 Metsatöll „Iivakivi” 190 Chalice „Supervõimed” 192 HU? „Film” 194 Kerli „Love Is Dead” 196 Bad Apples „The Autumn People” 198 Chungin & The Strap-On Faggots „Chungin & The Strap-On Faggots” 200 Pedigree „Skeletal” 202 Siiri Sisask „11” 204 Popidiot „Antenna Of Love” 206 Sinine „Butterflies” 208 Veljo Tormis. Töötlused. „Laulu jäävuse seadus” 210 Röövel Ööbik „Ringrada” 212 Isikunimede ja ansamblite register Fotode autorid 223

214

POPMUUSIKA PUUDUTAB meid kõiki. Popmuusikast räägitakse ja kirjutatakse, popmuusikat kuulatakse, kiidetakse ja kirutakse iga päev. Popmuusika ühendab, kuid ehitab ka seinu inimeste vahele. Praegu on popmuusikat rohkem kui kunagi varem ning mida kirevamaks muutub pilt, seda vähem teab ühe või teise muusikastiili austaja, mis toimub seina taga. Popmuusikast rääkides tuleb niisiis kõigepealt täpsustada, millest me üldse räägime. See raamat räägib Eesti popmuusikast, tema minevikust ja tänapäevast, tutvustades albumeid, mis võiksid olemas olla igas kodus, arvutis või iPodis. Loomulikult ei piirdu Eesti popi rikkused 101 vinüülplaadi, kasseti ja CD-ga. Lisaks autori rangelt subjektiivsele valikule, mille alusel jõudsid raamatusse just need ja jäid välja mõned teised väärt albumid, peame arvestama asjaoluga, et paljud omaaegsed artistid ja ansamblid ei jõudnudki plaatide salvestamiseni. See kehtib kõigi 60ndatel tegutsenud kollektiivide kohta, kuid üpris lünklikult on plaadiriiulis esindatud ka 70–80ndate aastate Eesti popp ja rokk. Kus on Juunioride, Optimistide, Peoleo, Rajaca, Virmaliste, Mikronite ja teiste biit- ning folkansamblite albumid? Kus on Kooma, Psycho, Uue Generatsiooni, Meie, Ornamendi, Hetero, Ele ja Kaja Kõlari kauamängivad? Miks jäi ilmumata Peeter Tooma album? Miks avaldati Ruja esimese LP asemel vaid nelja looga EP? Nõukogude okupatsiooni ajal allutati kultuur tsentraliseeritud juhtimisele, üleliiduline heliplaadifirma Melodija töötas bürokraatlikult aeglasel režiimil ning lähtus ideoloogiast, mille kohaselt oli popmuusika näol tegemist Lääne kahjuliku mõju avaldusega. Estraad, džäss ja rahvalik muusika kannatasid tsensuuri all vähem. Olud muutusid soodsamaks 70ndate keskpaigas, kui esimeste Eesti ansamblitena pääsesid plaadistama Kukerpillid ja Apelsin. Plaadi jõudmine poeletile oli pikk ja piinarikas protsess, mis võttis aega terve aasta, halvemal juhul ka rohkem. Esialgu avaldati EP-sid, aga varsti ilmusid ka albumid, neid oli vähe, kuid seda suuremaks sündmuseks nad kujunesid. Mitmed tol perioodil ilmunud LP-d said klassikaks.

Kriitik Artjom Troitski nimetas Nõukogude Eesti roki esindusürituseks kasvanud Tartu muusikapäevi „roki kaitsealaks”. Kahemõtteline kompliment iseloomustab olukorda laiemaltki. Eesti popmuusika sündis ja arenes välismaiste eeskujude najal, meile jõudsid diskobuum, hevivaimustus, punk ja teised ülemaailmsed trendid, olid olemas mänedžerid, produtsendid ja kontserdikorraldajad. Kuid mida tähendab konkurents popmuusikaturul tegelikult, selgus siis, kui raudne eesriie langes, isamaalaulud said lauldud ja vabakaubandus – mida esiotsa esindasid Poola piraadid – lubas muusikasõpradel oma helinälga kustutama hakata. Enne kui muutunud olukorras uusi võimalusi nägema ja kasutama hakati, kogeti suuri probleeme. 90ndate algust peetakse põhjusega totaalseks madalseisuks. Kassette ja plaate ilmus harva, isegi väga tuntud muusikud vahetasid ametit, emigreerusid, mängisid kõrtsides või laevadel. Samas andis neil aegadel endast märku noor põlvkond, kes pani aluse Eesti popmuusika võimsale tõusule kümnendi teisel poolel. Nõnda jõuame tänasesse päeva, mil Eesti popmuusikat on rohkem kui kunagi varem – seda tõestab iganädalane plaadisadu. Ning Eesti popmuusika on huvitavam, sisukam ja parem kui kunagi varem. Seda raamatut kirjutades oli mu eesmärk näidata, miks just need väljavalitud albumid minu arvates olulised on. Kirjutan, kuidas albumid sündisid, kuidas neid vastu võeti ja kuidas retseptsioon aja jooksul muutus. Raamat räägib lugusid muusikast ja muusikutest, ajast ja oludest. Mõned lood on naljakad. Mõned inimesed, kellest juttu tuleb, pole muusikaga otseselt seotud, aga on muidu toredad. Kuna olen terve elu olnud paadunud muusikafänn, räägib see raamat tahes-tahtmata natuke ka minust endast. Aga ma luban, et iga lugeja leiab siit tükikese iseendast ja oma kõige kaunimatest mälestustest, avastades samas nii mõndagi uut.

Mart Juur

COLLAGE „KÄOKIRI” (Melodija)

1977

Triirilla, traaralla, trii-ridiridirallallaa Olin 13-aastane koolipoiss, elasin Otepääl ja kuulasin iga päev raadiot – otsisin muusikat. Kui vedas ja mind matemaatika tõttu pärast tunde ei jäetud (aga jäeti kahetsusväärselt sageli), jõudsin koju kella kolme paiku, näljane ja piinatud. Panin raadio mängima ja kuulsin diktori rahustavat häält: „Siin Tallinn, Stereoraadio. Algab pärastlõunakontsert. Ansambel Collage esitab Eesti rahvalaulu…” Pärastlõunakontsert ja ansambel Collage olid minu meelest lahutamatud nagu matemaatika ja hinne „kaks”. Pärastlõunakontsert oli müstiline saade. Kasvõi seepärast, et teadustati kahes keeles, eesti ja soome: „Viihdekonsertti alkaa. Collage-yhtye esittää Virolaisen kansansävelmän…” Milleks ja kellele seda tarvis oli, ei saanud tookord aru. Tagantjärele olen kuulnud melomaanidest, kes teisel pool lahte pärastlõunakontserti kuulasid ja lindistasid – ikka põneva ning eksootilise muusikavaliku pärast. Olen kuulnud ka entusiastlikust fännklubist, mis ansamblil Collage Soomes eksisteeris. Sest eks kõlanud nemadki eksootiliselt ja põnevalt, milles võib veenduda igaüks, kes kuulab Collage’i vinüülplaati „Käokiri”. See on müstiline album, millest võinuks saada vähemalt sama väärtuslik ekspordiartikkel kui olid liköör „Vana Tallinn”, Vana Toomase lamp, Kalevi assortiikommid 10

1. Mets neiude vahel (Karksi) 2. Laula kuni elad (Tõstamaa) 3. Loomine (Jõhvi) 4. Kodu kaugel (Kuusalu) 5. Joodiku kojukutse (Hargla) 6. Memme vaev (Kuusalu) 7. Hällilaul (Muhu) 8. Käokiri (Karksi) 9. Õhtu ilu (Audru) 10. Suur tamm (Järva-Jaani) 11. Kohus koju minna (Vigala) 12. Blues-polka (Mustamäe) Helirežissöör: Hannes Valdma Kujundaja: Kuulo Vahter

või tootmiskoondise Uku puunukud. Rahvamuusikaansambleid oli Eestis tosinate viisi, kuid teist nii šikki kollektiivi kui Collage ei leidunud. Etnograafilised vammused, kördid ja pastlad, sõled ja kulinad polnud nende rida, Collage’i preilid ja noorhärrad nägid välja nagu

modellid ja kandsid moežurnaali Siluett lehekülgedelt tuttavaid trendikaid riideid. „Rahva Hääle” lugejakirjades iriseti alailma, kas ikka sobib miniseelikus esitada rahvalaule, mida lauldes meie esivanemad mõisapõllul töötasid ja kannatasid? Puritaanile võis Collage olla paras peavalu, bändi pildidki olid tehtud Tallinna vanalinna katuste taustal, Pirita kloostris, purjejahi pardal või mis eriti peen – helistuudios puldi taga, kõrvaklapid peas. Kui mitukümmend aastat hiljem puhuti lõkkele mõttetu skandaal Viljandi kultuurikolledži vallatu rahvatantsutöötluse pärast (niinimetatud „tõurastatud Tuljaku juhtum”), kordus ajalugu farsina. Collage’i asutas 1965. aastal Raivo Dikson Tallinna Konservatooriumi üliõpilastest, leides innustust populaarsetest vokaalkollektiividest Les Doubles Six ja Les Swingle Singers. 1966. aastal sai kunstiliseks juhiks Aarne Vahuri. Ansamblile pani nime Anne Erm, see sobis kireva stiiliga, mida Collage viljeles. Laulumappi mahtusid rahvamuusika kõrvale lahedasti ära džäss, popp, bossanova, klassika- ja maailmamuusikatöötlused, tehti koostööd Uno Naissoo, Lembit Veevo ja Veljo Tormisega. Tormise mõju Collage’i küpsemisele oli otsustava tähtsusega. Esimesed LP-d „Collage” (1971) ja „Kadriko” (1975) olid traditsioonilised etnodžässi-albumid, kus Collage’i toetas Eesti džässmuusikute eliit: Tõnu Naissoo, Toivo Unt, Peep Ojavere, Avo Joala, Lembit

Saarsalu, Tiit Varts, German Pekarevski jt. Džäss ja rahvamuusika on liiga erinevad substantsid, et jäägitult kokku sulada. Muusika neil plaatidel meenutab mõistuseabielu, mida pole siiski põhjust rõõmutuks nimetada – raskepärasuses peitub oma võlu. „Käokirja” tegemisel kutsuti saateansambliks Apelsin ning parimas vormis olevate päikesepoiste kaasamine andis suurepärase tulemuse. Apelsini ameerikalik saund ning energia lisasid hoogu Collage’i jahedatele vokaalfantaasiatele. Tõnu Aare piprase suupillisoologa vürtsitatud „Laula kuni elad” kõlab nagu lõunaosariigi bluus. Võimsa hitipotentsiaaliga loos „Joodiku kojukutse” paaritavad Jaan Arderi kare viiulimäng, Ants Nuudi plärisev tromboon ja Gunnar Kriigi nõtked bassikäigud morni Eesti rahvalaulu Nashville’i salooniromantikaga. Puhas psühhedeeliahõng lehvib „Memme vaeva” suitsuste orelipassaažide kohal. Plaadi lõpetab koomiline pohmellijorin „Kohus koju minna”, mida küljelt rammib Apelsini häälest-ära-aetud „Blues-polka”. Mõjub eufooriliselt nagu peaparandus pulmapeo kolmanda päeva hommikul. „Käokiri” oma optimistlikus ajastuvaimus on helge ja seksikas album, mis inspireeris paljusid folkloorile toetuvaid bände alates Hõimust, Ummamuudust ja Kiri-uust. Collage’i otseseks järeltulijaks võiks lugeda Metsatöllu, kui töllud vaid sama peenelt riietuda mõistaksid.

Collage. Vasakult: Ivar Johannson, Anne Erm, Enn Tomson, Maire Eliste, Ole Valgma, Lea Gabral, Aarne Vahuri.

APELSIN „14 LUGU” (Melodija)

1978

Tahaks tantsida apelsinimajja 70ndate teisel poolel polnud Eestis populaarsemat punti kui Apelsin. Igast loost sai hitt, kontserdid läksid täismajadele, Apelsini traditsiooniline aastavahetuse-show oli ETV vana-aastaõhtu nael. Apelsini kuulsus ei piirdunud koduvabariigiga. Tõnu Aare vurrud, Mati Nuude seitel, Ivo Linna naeratus, Gunnar Kriigi pehmed põsed, Harry Kõrvitsa lokid, Jaan Arderi mahe hääl ja Ants Nuudi tromboon olid tuntud Gruusiast Kamtšatkani ning tuntus tõi kaasa lugematu hulga ettepanekuid abieluks (naistelt) ja viinajoomiseks (meestelt). Mitmed Eesti ansamblid tuuritasid Venemaal, ent rekordi püstitas Apelsin, andes 72 kontserti 19 päevaga. Apelsini kuulsus oli nii üüratu, et lõpuks murdus ka üleliidulise plaadifirma „Melodija” direktor, kes oli harjunud asju ajama tasa ja targu ega tõtanud moega kaasa jooksma. Plaadimaterjali marineeriti Moskvas rohkem kui aasta, ülemuste arvates polnud Ants Nuudi viiulipartii loos „Kaks punast huult” nõutaval tasemel. Nüüd löödi kääksutamisele käega ja „14 lugu” pääses fännide rõõmuks trükki. Kui palju Apelsini debüütalbumit pressiti ja müüdi, kui palju teenis „Melodija”, seda ei tea keegi, aga räägitud on miljonitest. Bändimehi plaat rikkaks ei teinud, iga mees sai peo peale 26 rubla ja pidi rahul olema. Selle raha eest võis osta uued 12

1. Western (T. Aare) 2. Jambolaya (H. Williams/R. Linna) 3. Capri saarel (W. Grosz) 4. Roosi (rahvalik laul/T. Aare) 5. Rahvamatk (T. Aare) 6. Purjed (T. Aare) 7. Suupillilugu (T. Aare) 8. Tuukri laul (T. Aare/O. Arder) 9. Hommik keskturul (T. Aare) 10. Hop-hopp (T. Aare/O. Arder) 11. Armurõõm (G. Martini, seadnud J. Arder/sõnade autor teadmata) 12. Kaks punast huult (Villoldo) 13. Igatsus (T. Aare) 14. Suvepäeva rock (T. Aare) Helirežissöör: Enn Laidre Kujundaja: Taivo Linna Foto: Tavi Grepp püksid, kui poes juhtus parajaid numbreid olema. Aga vaevalt Apelsin nõukogude tekstiilitooteid tarvitas, plaadikaanel poseerivad nad välismaa sääretorudes, mida tol ajal hellitavalt džiinideks

kutsuti. Vaid elupõline dändi Tõnu Aare oli jalga sikutanud surmavalt nooblid viigipüksid, mida oleks võinud kadestada isegi Juhan Viiding, kes oli samuti hull šikkide riietusesemete järele. Apelsini sünnipäevaks loetakse 12. maid 1974, mil ansambel astus avalikkuse ette Mati Talviku saates „Suveõhtu”. Geniaalse bändinime mõtles välja Tõnu Aare, see sobis ansambli stiili ja ühiskondliku kontekstiga – apelsine toodi kaugest Marokost, neid müüdi riiklike pühade ja valimiste puhul. Vanemad tallinlased meenutavad heldimusega, kuidas 70ndate alguses jooksis Tallinna lähedal madalikule raskes apelsinilastis Kreeka kaubalaev, mille laadung kibekiiresti kaldale toodi ja maha müüdi. Linnarahvas sõi ennast eksootilistest tsitrusviljadest paiste, kõik näod olid punaseid plekke täis. Apelsini algkooseisus olid Tõnu Aare, Ants Nuut, Harry Kõrvits ja Jaan Arder. Talviku telesaatest marssis Aare otseteed sõjaväkke, pärast tema naasmist aastal 1975 liitusid Apelsiniga Gunnar Kriik, Ivo Linna ja Mati Nuude. Seda rivistust tuntakse bändi klassikalise koosseisuna. Vähem teada on fakt, et Tõnu Aare alustas muusikuteed basskitarristina, mängides koos kitarrist Andres Põldroo ja trummar Boris Melnikuga vineeri- ja mööblivabriku ansamblis. Natuke hiljem müristas Aare juba soolokitarristina progressiivset rokki Gunnar Grapsi ansamblis Ornament. Apelsini tuumik sai kokku restoranis Rae, kus Aare, Jaan Arder ja Ants Nuut kõrtsimuusikat tegid. Trumme mängis Paap Kõlar, asi kiskus vägisi džässrokiks kätte. Alles siis, kui pardale astus Harry Kõrvits, algas õige huumor. Nali ja Apelsin olid lahutamatud nagu sült ja kartul. Kontsertidel etendati iroonilisi sketše, nöögati üksteist ja riigikorda, igal bändiliikmel kujunes välja koomiline roll. Huumorit sisaldab Apelsini esimene album vahest liigagi palju, seal domineerivad paroodiad „Roosi”, „Hop-hopp”, „Hommik keskturul”, „Suvepäeva rock” ja õnnetu „Kaks punast huult”. Retrolistes traditsionaalides „Capri saarel” ja „Armurõõm” laseb oma

lihvitud tenoril kõlada Hortus Musicuse solist Jaan Arder. Kohmakavõitu palakesed mõjusid aegunult juba siis, kui plaat ilmus. Apelsin oli 1978. aastaks tormikiirusel edasi liikunud ja produtseerinud tohutu hulga klassikalisi hitte, mille elurõõmus huumor pole tänaseni tuhmunud: „Karulaul”, „Himaalaja”, „Me armastame ooperit” jne. Siiski ei evi „14 lugu” ainult ajaloolist väärtust. Kulda leidub parasjagu: tuline kantrinumber „Western”, kaunid instrumentaalid „Purjed” ning „Igatsus” ning Mati Nuude firmalugudeks saanud „Tuukri laul” ja „Jambolaya”. Juhtus nii, et „Jambolayat” soovitas Apelsini repertuaari Joel Steinfeldt. Laulu teksti kirjutas Reet Linna. Kuna kulinaarsest hõrgutisest nimega jambalaya polnud Eestis kuuldudki, tekitas Reet ristikivilikult sürreaalse teksti pidevalt käestlibisevast apelsinimajast, tänu millele saab nüüd sügavmõttelisele küsimusele „Mis on õnn?” vastata konkreetselt: „Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya!” Kuidas näeb välja apelsinimaja, saate aimu, kui uurite tähelepanelikult plaadi esi- ja tagakaant. Apelsinimaja on paekivist vundamendiga palkehitis, kus asub laudseintega tuba ning toas asub helipult, mille taga istuvad helirežissöör E. Laidre ja heliinsener R. Sulumäe.

LIISI KOIKSON „VÄIKE JÄRV” (Forwards)

2005

Ma võiksin käia kasvõi mööda vett Liisi Koiksoni jaoks tähendab „Väike järv” uut algust ja taasleitud enesekindlust. „Ma võiksin käia kasvõi mööda vett,” laulab Liisi „Sinu hääles” ja see pole tema suus lihtsalt üks kena stroof. Liisi mõtleb seda tõsiselt ja paneb ka kuulaja enesesse uskuma. Maalilisest Kilingi-Nõmmest pärit tüdruk osales maast-madalast lauluvõistlustel, kogus lapstähena auhindu ja tunnustust, õpingud Georg Otsa muusikakoolis olid loogiline samm muusikuteel. Tulid rollid muusikalides ja esikaanelood ajalehtedes-ajakirjades, talendile ja sarmile vaatamata võttis oma laulu, oma hääle leidmine siiski üksjagu aega. Liisi varasemaid albumeid võib kuulata kui pretensioonituid proovitöid, ometi rikastasid nende avaldamisega kaasnenud probleemid lauljatari olulise kogemuse võrra. Koikson on üks neid muusikuid, kes pidanud mänedžeri ja kirjastajaga kohtuteed käima. Tegelikult vääriksid sebijad, kes artistide ümber aegade algusest saadik tiirutavad, omaette käsitlust ning usun, et säärane raamat kirjutatakse peagi – tüüpide galerii on uskumatult kirev, see saab olema naljakas ja õpetlik lugemine Eesti showbisnise porisest vaibaalusest. 150

1. Sinu hääl (T. Mägi) 2. Sõbrale (R. Jürjendal/I. Põllu) 3. Kuu (R. Fuks/J. Pehk) 4. Väike järv (R. Jürjendal/InBoil) 5. Ootus (M. Talts/A. Barkalaja) 6. Palavik (R. Sibul/InBoil) 7. Luhal (R. Jürjendal/A. Barkalaja) 8. Hommik (R. Fuks/J. Pehk) 9. Vihmapiisad (R. Jürjendal/J. Pehk) 10. Muulil (T. Mägi) 11. Varjud (R. Fuks/J. Pehk) Produtseerinud: Alari Piispea ja Lauri Liivak Kujundanud: Asko Künnap (Rakett) Foto: Toomas Volkmann

Otsa-koolist kui muusikute taimelavast rääkides on just Koikson sõnastanud probleemi, mis kummitab laulueriala kasvandikke: nad laulavad liiga keeruliselt, liiga koolitatult. Mina

õppisin nüüd lihtsamalt laulma, ütleb Koikson ning püüab seda oskust jagada õpetajana Tartu Elleri-nimelises muusikakoolis. Liisi Koikson pole kaugeltki malbe lilleke, nagu teda mõnikord kiputakse kujutama. Liisi on sõbralik, hea huumorimeelega ja väga ilus, aga tal on ränikivi karakter ja tugev selgroog. Liisi valikud on sihiteadlikud. Pikemat aega oli Liisi kodulinnaks Tartu, temast sai Tartu noore muusikamaastiku olulisemaid esindajaid. Liisisarnasele artistile tuleb ainult kasuks, et Emajõe ääres ei elata päris nende reeglite järgi, mis kehtivad kiires ja asjalikus pealinnas. Üdini naiselik, intelligentne ning petlikult vaikne „Väike järv” kuulub Liisi Koiksoni tõsise loomuse juurde. Tartu saundi koduks kujunenud Forwardsi

stuudios salvestatud „Väike järv” rõõmustab autorite plejaadiga, laulukirjutajatena teeb siin kaasa absoluutne eliit. Heliloojad ja poeedid andsid plaadile esmaklassilised laulud, millest tuntuim on Tõnis Mäe „Sinu hääl”, millest sai Liisi Koiksoni firmamärk. Tervikliku triloogia moodustavad Rein Fuksi indie-hümnid „Kuu”, „Hommik” ning „Varjud”. Riho Sibula „Palavik” lummab igatseva meloodia ja karge helikeelega. Koiksoni puhas esituslaad muudab lauludes tuksuva salapära imeliselt kuuldavaks. Plaati saatis märkimisväärne müügiedu, „Väike järv” tõi Koiksonile aasta naisartisti ja džässartisti tiitlid ning kujunes tema tõeliseks läbimurdeks. Omas laadis täiusliku albumina läheb „Väike järv” Eesti popmuusika ajalukku.

151