pyhapaika

Kaarlile ja Martinile

Tekst © Marju Kõivupuu, 2011 Toimetaja Eha Kõrge Kujundus Mari Kaljuste ja Janika Vesberg ISBN 978-9985-3-2220-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

SISUKORD

HEA LUGEJA! 8 KAALI METEORIIDIKRAATER 10 EBAVERE MÄGI 12 VÕHANDU EHK PÜHAJÕGI 14 AHJA SUUR JA VÄIKE TAEVASKODA 16 KAGU-EESTI RISTIPUUD JA RISTIMETSAD 20 MUSTAHAMBA RISTITAMM 22 LAATRE RISTIPETTÄI 24 HARGLA OHVRIPETTÄI 26 HELME KOOPAD, ARSTIALLIKAS JA ORJAKIVI 28 OHVRIAIAD 30 ANNEMÄGI MULGIMAAL 32 VILJANDI SINIALLIKAD 34 RISTI KABELI VAREMED VILJANDIMAAL 36 KASTNA HIIEMÄGI JA HIIEPÄRN 38 VIRTSU OHVRIKIVI 40 ÜÜGU PANK MUHUMAAL 42 ALJAVA KUNNATI KIVI EHK UKUKIVI MUHUMAAL 44 PANGA PANK 46 PIRETI KERISEKIVI SAAREMAAL 48 TUMALA OHVRIKIVID JA ALLIKAS PÖIDES 50 VÄKRA HIIS, OHVRIKIVI JA ALLIKAD 52 KUDJAPE KALMISTU 54 VIIERISTI ALLIKAS JA REOMÄGI 56 ODALÄTSI ALLIKAD 58 KARJA KIRIK 60 RUHNU PÜHA MAGDALEENA PUUKIRIK 64 ÜLENDI HIIEPÄRN 66 HIIUMAA RISTIMÄGI 68 KALANA KABEL HIIUMAAL 70

PÜHALEPA KIRIK JA PÜHA LEPPE KIVID 72 KASSARI KABELIAED 74 VORMSI KIRIK JA KALMISTU 76 RIDALA KIRIK LÄÄNEMAAL 78 SALEVERE SILMAALLIKAS 80 JAAGU-MIHKLI HIIEKIVI 82 LIUKIVID 84 PALIVERE HIIEKÜNNAPUU 86 SAULA SINIALLIKAD JA HIIS 88 LEHMJA TAMMIK 92 SOONTAGANA MAALINN 94 KUUSALU LAURITSAKIVI 96 TÜLIVERE TAMM 98 ILUMÄE HIIEPÄRN 100 ILUMÄE KABEL 102 KOLJUNUKK, KOLJU KABELID JA KOLJU-TAAT 104 JUMINDA KABEL 106 SAMMA TAMMEALUSE HIIS 108 KUNDA HIIEMÄGI 110 MERIKÜLA MUSUMÄND 112 NARVA ALEKSANDRI KIRIK 114 RANNAMÕISA TAMM 116 PÜHAJÕE KIRIK 118 PURTSE HIIEMÄGI 120 KUREMÄE 122 PORKUNI JÄRV 124 VIRU-NIGULA MAARJA KABEL 126 KONGLA ANNE MÄLESTUSKIVI 128 RAJA VANAUSULISTE PALVELA 130 LAIUSE SINIALLIKAS 132 KASSINURME HIIS 134 PALAMUSE KIRIK JA KABELIAED 136 KIIGEORU HIIESALU 138 MÄESUITSU OHVRIPÄRN JA HIIS 142 MAARJAMÄE OHVRIPÄRN 144 VASTSELIINA TAMMETSÕÕR JA ILMAMÄGI 146 PÄÄVÄPÜÜRDMISE MÄGI VÕRUMAAL 148 VERHUULITSA (VÄRSKA) LAUTSIPETTÄI 150 MIIKSE JAANIKIVI JA OJA 152

6

PODMOTSA KIVIRISTID 154 VASTSELIINA LINNUS, KABEL JA KIRIK 156 PELSI ANNEKIVI 158 PETSERI KLOOSTER 160 PLAANI PÜHA NIKOLAI KIRIK 162 RÕUGE MAARJA KIRIK JA VABADUSSÕJA MÄLESTUSSAMMAS 164 AUGUST SABBE MÄLESTUSKIVI VÕHANDU ÄÄRES 166 TAMME-LAURI TAMM 168 URVASTE KIRIK 170 OTEPÄÄ PÜHAJÄRV 172 OHVRIKIVI TARTU TOOMEMÄEL 174 BAERI MONUMENT TARTUS TOOMEMÄEL 176 TARTU JAANI KIRIK 178 TARTU RAADI KALMISTU 180 PILISTVERE KIVIKANGUR, KIRIK JA KALMISTU 182 PALUKÜLA HIIEMÄGI 184 SIPA HIIEPÄRN 186 ÕRDE ALLIKAS 188 TUHALA NÕIAKAEV JA TEISED PÜHADUSED 190 SAHA PÜHA NIKOLAUSE KABEL 194 PÄRNAMÄE HIIS 196 PIRITA KLOOSTER 198 TÕNISMÄGI JA KAARLI KIRIK 200 TALLINNA PÜHA VAIMU KIRIK 202 OLEVISTE KIRIK 204 KELCHI PÄRN, NIGULISTE KIRIK JA NÕELASILM 208 KOPLI KALMISTUPARK 210 TALLINNA METSAKALMISTU 212 JÜRIÖÖ PARK TALLINNAS 214 KATKENUD LIIN 216 EESTI VABAÕHUMUUSEUM ROCCA AL MARES 218 EMAKEELE AUSAMMAS KADRINAS 220 TALLINNA LAULUVÄLJAK 222 ISIKUNIMEDE REGISTER 226 KOHANIMEDE REGISTER 229

Ohvrihiies, sõjaleeris, meresõidul tõstis laulik häält, juttur lugu pajatas.

Mõõnas mõte, tormas tunne, – looja ise vaimustus, vaimustusid kuulajadki.

Ilm näis suurem, elu uhkem, inimen’ ise palju rikkam.

Millest laulis laulik see, millest juttur pajatas?

Ei me tea, ei me taju, ei me pääse tagasi.

Pühkind aeg on vahelt sillad, andnud meile teised tunded, mõtted hoopis teisedki. Ühte vaid teame: selle lauliku me lapsed, kasvud nende kuulajate – meie siin ja tänapäev.

Palju ajas pillatud, mõnda siiski päritud.

Friedebert Tuglas, „Tuhat aastat” (1930)

Hea lugeja!

Maastikud on üks huvitavamaid viise meid ümbritseva kultuuri mõtestamiseks ja ühiskonna identiteedimäärangute peegeldamiseks. Kuigi maastik tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, peituvad nii meie isikliku, kohaliku kui ka rahvusliku identiteedi juured suuresti meie maastikel. Ka kõige värskemad jäljed maastikul on osaks pikast sündmuste ahelast, mis ulatuvad tagasi möödunud sajanditesse või koguni aastatuhandetesse.

Selles raamatus rändame maastikel nii ajas kui ruumis, et (taas)avastada Eestit läbi pühapaikade. Eesti kohanimedele on tunnuslik sõna „püha” sage esinemine – meil on Pühajärv, Pühamäe Väikejärv ja Pühamäe Laijärv, õige mitu Pühajõge ja Püha küla ning vähemalt üks Pühaoru talu, samuti Püha ja Pühalepa kirikukihelkond. Kõik püha-nimelised kohad ei ole mahtunud topokaartidele, ja kas peakski?

Matthias Johann Eisenile omistatakse ütlust, et eestlasel on kolm püha kohta – saun, hiis ja kirik. Tunnistan, et mul oli kavatsus kirjutada sellesse raamatusse omaette lugu ka saunast kui pühakojast, kus eestlane on ilmale tulnud ning kus ta maise maailmaga igaveseks hüvasti jättis, kuid raamatu piiratud mahu tõttu see kavatsuseks jäigi. Hea meel on aga tõdeda, et võrokesed on vahepeal võtnud südameasjaks teha kõik endast olenev selleks, et suitsusaun saaks arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Looduslikud pühapaigad, mida rahvakeeles tähistatakse üldnimega hiis – kivid, jõed-ojad-allikad, põlispuud ning pühad salud – on meie rahva hingele tänini lähedased. Teadmised neist paigust ja nende paikade pühadusest on meieni jõudnud suuresti rahvaluulekogujate vahendusel alates 19. sajandi teisest poolest. Pühapaikadega seotud kohalood, uskumused, tavad ja kombed on väärtuslik osa meie rahva ühismälust. Looduslikke pühapaiku

mitte ainult ei mäletata, vaid nii mõnegi paiga pühadust on hoolikalt ja järjepidevalt hoitud tänaseni. Muist looduslikest pühakohtadest on Maavalla koja rahva, hiiesõprade ning rohelise ilmavaatega inimeste eestvõttel tänaseks kas taasavastatud või äratatud uuele elule.

11. sajandini olime Läänemeremail koos baltlaste ja soomlastega viimased paganad – läänes elasid roomakatoliku, idas kreekakatoliku (õigeusu) kiriku mõjusfääri kuuluvad rahvad. Elamine ida ja lääne kultuuride piirialal on tähendanud meile nii kahepoolseid rikastavaid kultuurisidemeid, kuid paraku ka germaani ja slaavi suurvõimude soove saada meie maal pärisperemeheks. See on meilt sajanditeks võtnud võimaluse oma elu ise korraldada ning jätnud valusaid jälgi meie rahva hinge ja mällu. Ja nii peegeldavad ajaloosündmustega otseselt või kaudselt seotud erinevad pühapaigad, pühakojad ning mälestusmärgid vaat et pareminigi kui mõni akadeemiline uurimus meie maa ajalugu, aga ka inimeste läbielamisi, hirme ning elufilosoofiat, mis pealekasvavatele põlvkondadele jääb võõraks ja sageli juba mõistetamatukski.

Ka kalmistud – need surnute saared elavate maastikul – on läbi aja nii sakraalsed kui rituaalsed paigad. Kabeli-, kiriku-, surnu- või pühaaiad – kuidas iganes me neid oleme nimetanud või nimetame praegu – on tihedalt läbi põimunud tundlikest ja mitmekihilistest mõistetest: surm ja lein, austus esivanemate vastu, püha ja argine, kodu ja kodumaa, oma ja võõras.

Seda raamatut koostades tabasin end mingi hetk mõttelt, et pühapaikadest lugude kirjutamine on kui salapärane orienteerumismäng ajas ja ruumis. Alustades rännakut ühest pühapaigast, saan sealt intrigeeriva märksõna, mis juhatab mind minu enda algsetest soovidest ja kavatsustest sõltumatult juba järgmisse kohta. Ja ühtäkki avastasin end kulgevat suuresti piki Eesti piire – just piirialade pühapaikade lood olid kuidagi eriliselt väekad ja peegeldasid kõige värvikamalt meie õnne ja õnnetust elada ida ja lääne kultuuride kokkupuutealal.

Pühapaigad, mille lugusid teile vahendan, on mind erinevatel aegadel ühel või teisel moel ka isiklikult kõnetanud. Ning seetõttu ei ole ma kuigi originaalne, öeldes, et sellesse raamatusse valitud kohalood on kuigivõrd ka raamatu koostaja nägu. Et aga mitte iseennast eksponeerida pühapaikade kaudu, sellele vastukaaluks olen püüdnud võimalikult palju anda sõna neile inimestele, kelleta meie kollektiivne mälu oleks oluliselt vaesem – meie esivanematele, kes rahvaluulekogujatele on vahendanud oma teadmisi pühapaikadest ning nendega seotud uskumustest, kommetest ja tavadest. Iseenesestmõistetavalt olid selle raamatu koostamisel hindamatuks abiks ka erinevad uurimused, millele on iga pühapaiga käsitluse lõpus ka viidatud. Loodetavasti hõlbustavad need viited huvilisi juba omal käel hankima põhjalikumat teavet ühe või teise pühapaiga kohta.

Tahaksin tänada kõiki oma sõpru ja kolleege, kellega koos olen aegade jooksul avastanud Eestit või kes on usaldanud mind Eestit tutvustama nii neile endile kui külalistele raja tagant. Samuti ei saa siinkohal jätta hea sõnaga meenutamata oma toredaid ja teraseid üliõpilasi, kellega olen õige mitmeid aastaid käinud välitöödel nii Eesti- kui Liivimaal. Enamus selle raamatu lugusid on sündinud just nendest käikudest inspireeritult. Ning eriline tänu kuulub selle raamatu fotode autoritele.

Marju Kõivupuu Tallinnas 2011. aasta talvekuul

1

KAALI METEORIIDIKRAATER

Üks eriline paik, milleta Eesti poleks Eesti ega Saaremaa Saaremaa, on kindlasti Püha kirikukihelkonnas asuv Kaali meteoriidikraater. Juba „101 Eesti...” -sarja esimeses, Mart Laari koostatud ajaloosündmuste raamatus on Kaali kraatri tekkimine 101 tähtsaima Eesti ajaloosündmuse hulka arvatud. Kuid ka siinkirjutaja ei saa sellest kui ühest pühast ja rahvapärimusega rikastatud paigast, mis on jätkuvalt erinevate uurijate huviorbiidis, üle ega ümber.

Kaali kraater, mis on tekkinud meteoriidi langemisest ja sellele järgnenud plahvatusest, asub Kuressaarest umbes 20 kilomeetrit kirdes. Kas meteoriidiplahvatuse ja kraatri tekkimise jälgi võiks leida rahva kollektiivses suulises mälus, selle poolt- ja vastuväiteid on otsitud rahvapärimusele tuginedes. Ühe teooria kohaselt langes Kaali meteoriit taevast alla paesele Saaremaale pronksiajal ning muistsed saarlased pidasid seda taevatuleks, mille päikesejumal käest pillas. Saaremaa vanima, Karja kiriku laemaalingutel arvatakse olevat kujutatud selle sündmuse tähistamiseks vigase jalaga päikest – sümboliseerib ju kolmjalg (triskele) nii päikest kui igavikku. Regilaulud, milles räägitakse Saaremaa põlemisest, usutakse samuti olevat inspireeritud meteoriidi langemisest. Vaira Vīķe-Freiberga ja Lauri Honko andmetel võib sellekohaseid motiive leida ka soomlaste ja lätlaste rahvalauludes.

Lennart Meri (1929–2006) ja mitmed teised uurijad

10

Nägin Saaremaa põlema, tule loogeti tulema pikki välja, põiki välja, tule tormis tõusemaie.

Harju-Jaani

on otsinud Kaali plahvatuse kajastusi mütoloogiast ning folkloorist, samuti maailmarändur Pythease reisikirjadest ning seostanud seda kreeka päikesejumala Heliose poja Phaetoni hukkumise ja muinasskandinaavia jumala Thori saabumisega. Lennart Meri arvates oli Kaali meteoriidikatastroof üks mõjusaimaid sündmusi kogu Muinas-Skandinaavias, mida hakati tähistama suvisel pööripäeval rituaalse lõkketule süütamisega. Kraatri vallil asunud muinasasulast leitud hõbeaaret nimetas Lennart Meri müütliseks Hõbevalgeks. Kaali meteoriidikatastroofis võib näha muinaspõhja ilmalõppu või ajastute vahetust, mis pälvis kultuslikku tähelepanu. Kraatrisse tekkinud järvekest on rahvasuus nimetatud ka Pühajärveks. Teated Kaali järvest kui ohverdamis- või ravitsemiskohast puuduvad.

Eesti muistendipärimuse kohaselt on aga Kaali järv tekkinud mõisa või lossi maa alla vajumise tagajärjel, kui õde ja vend soovisid omavahel keelatud abieluühendusse astuda.

Siinkohal ongi paslik ära tuua paar rahvasuust üles kirjutatud muistendit Kaali järve tekkeloost.

Praeguse Kaali järve kohal olnud ennevanasti mõis.

Mõisnikul olnud hulk lapsi. Nendest tahtnud vanem poeg oma noorema õega abielluda. Kirikuõpetaja olnud nõus ainult mõisas laulatama. Kui kirikuõpetaja koju sõitnud, keelanud ta kutsaril selja taha vaadata. Kutsar aga

vaadanud siiski selja taha, mispeale mõis ära vajunud.

Jäänud ainult sügav auk, kus praegu on Kaali järv, mis rahva arvates on põhjatu (nii sügav, et põhja pole leitud).

RKM II 83, 375 (22) < Tartu l < Jaani khk (1958).

Kaali järve sünd. Vanal ajal seisnud järve kohal suur kiviloss, milles elanud väga kuri rüütel. Seda rüütlit oli kogu ümbruskond kartnud. Siis kavatsenud see rüütel oma õega abielluda. Pulmakutsed olid välja saadetud ja inimesed kartusest hoolimata olid läinud sinna pulma pidule, sest muidu nad oleksid rüütli viha alla jäänud.

Enne päikesetõusu läinud külalised minema. Olles veidi kaugemal lossist, kuulnud nad vägevat raksatust, nii et maapind kõik oli värisenud. Kui külalised olid tagasi vaadanud, näinud nad, et loss oli kadunud ja selle asemel oli suur kuristik, mille põhjas kees vesi. Veest paistnud ainult üks mehe ja teine naise käsi, mis kadus kohe vee alla. RKM II 4, 100/1 (3) < Kaarma khk (1946).

Tänapäeval on noorpaaridel kombeks käia Kaali järve ääres nooriku neiupõlve nimega rituaalselt hüvasti

jätmas või mõnda muud õnnetoovat või sigivusmaagilist kombetalitust läbi viimas. Kui selle käigus suudetaks hoiduda šampanjapudelite ja igasuguse muu „ohvrianni” loopimist kraatrisse, oleks iseäranis tore.

Kaali järv kui meteoriidikraater võeti looduskaitse alla 19. augustil 1938. aastal, ehkki järve kaitse küsimus oli tõstatatud juba 1927. aastal, kuna oli tekkinud hüpotees Kaali järve meteoriitsest päritolust. Tänapäeval jääb Kaali kraatriväli, millest on alguse saanud meteoriidikraatrite avastamislugu nii Eestis kui ka kogu Euroopas, Kaali maastikukaitsealale.

Loe ja vaata lisaks: Urmas E. Liiv. Kaali saladus (Populaarteaduslik dokumentaalfilm), 2003. – http://www.vesilind.ee/?2,22 Lennart Meri. Hõbevalgem. Tallinn, 1984.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn, 1977.

Kaitse alla võeti Kaali järv. – http://www.keskkonnaamet. ee/lk100/index.php?id=10589&event_id=10754&start_ date=19.08.2010&end_date=19.08.2010

11

2

EBAVERE MÄGI

Ebavere mägi on Pandivere kõrgustiku kõrguselt teine mägi Emumäe järel (vastavalt 146 ja 166 meetrit). 1836. aastal esitas tollane Väike-Maarja pastor Georg Magnus Knüpffer hüpoteesi, et just Ebavere mägi on see koht, kus Henriku „Liivimaa kroonika” andmeil (kirjutatud tõenäoliselt 1224–1228) sündinud saarlaste suur jumal Taarapita (Tharapita, Tarapita jne) ning kes lennanud sealt tulihännana Saaremaale. Teise versiooni kohaselt seostatakse seda tähelepanuväärset sündmust – Kaali meteoriidi teekonda ja langemist – Vaivara Sinimägedega. Ehk on huvitav teada sedagi, et väidetavalt olnud Kaarma-nimeline küla, mida teame tänapäeval Saaremaal Kaali meteoriidikraatri naabruses asuvat, ammustel aegadel ka Ebavere mäe all.

Ebavere mägi on vanade kaartide järgi kuulunud Vao mõisale. 1919. aasta maareformi käigus arvati mägi ja lähiümbruse maa riigimetsa koosseisu. Muuseas, Ebavere mäe külje all asub Vabadussõja kangelase Johan Pitka (1872–?) talu, mis rajati kunagise külarahva peoplatsi – Saksaaru metsa – kohale. Kui 1929. aastal maa üles künti ja kartulid kasvama pandi, leiti kartulivõtmise ajal sealt inimluid ja potikilde.

Henrik, tehes kroonikasse ülestähendusi oma misjonitööst Virumaal, märgib sedagi, et kui preestrid raiunud pühalt mäelt maha paganate pühakujud ja pühad puud, ei hakanudki need kohalike suureks imestuseks verd jooksma. Seepeale olla maarahvas hakanud preestrite sõna ja jutlusi rohkem uskuma.

12

Sind, muistne jumalate mägi, seal eemal sinenduses näen.

Mu vaimu täidab salavägi, kui sind ma silmitsema jään.

Jakob Tamm, „Ebavere mägi” (1893)

Jaan Jung (1835–1900), kes esimesena tõlkis Henriku „Liivimaa kroonika” eesti keelde, toetub alljärgnevas tekstis rahvaluulekoguja Anton Suurkasele (1873–1965), kes mitmekülgse inimesena pidas vajalikuks ka kogutud rahvaluuletekste parandada ja ilustada: Ebaveremägi Kaarmani mõisa juures, mis kõige kõrgem Tallinnamaal.

Läti Hindreku jutustuse järele olla selle mäe peal eestlaste püha hiis ehk tammik olnud, kus ka Taara ehk Taara kuju seisnud. Selleaegse rahvajutu järele olla Taara sealt mäelt Saaremaale ära lennanud ja mitte enam tagasi tulnud.

Ebaveremäel auustanud ja kummardanud nad veel neid pühasid puid. Kristlaste preestrid aga raiunud need puud maha, mida eestlased ise mitte ei ole tohtinud teha, aga nad imestanud seal juures, et nende jumalikkude puude seest raiudes mitte verd ei olla välja jooksnud (Jung 1910 < A. Suurkask ).

Henriku kroonikas leiduvad viited looduseusku eestlastele ja Taara(pita)le on läbi aegade olnud meie usundi- ja kultuuriloo uurimisel ühed enim tsiteeritud allikad ning võimaldavad tänapäevani erinevaid tõlgendus- ning lähenemisviise – seda nii teaduslikus kui rahvusromantilises plaanis.

Ebavere mägi on Virumaal, Veike-Maarja kirikust paar versta õhtu poole minna. Ta on mitme veiksema mäeseljandikuga ümber piiratud. Nimetatud mägi on looduse poolt ühe kõige kenama välimise vaiba saanud, sest et seal nii hästi okas- kui ka kõiki seltsi lehtpuid kasvavad, mis tema pinda aasta otsa halja vaibaga

ehib. [- - -] Mitu hääd aastat tagasi, ühel külmal talisel hommikul, läinud üks lesk naene omast saunahurtsikust välja kaevult vett tooma. Kaevu poole minnes löönud ta silmad Ebavere mäe poole ja näinud seal palju lumiste katustega linnamajasid. Et vagane hommik olnud, tõusnud korstnate suits otse ülesse. Selgeste olnud ka hobuste kabjaplagin ja hirnumine, ka inimeste jutukõmin kuulda.

Naene pannud ämbrid õlalt kaelkookudega (õlpedega) maha ja läinud sauna juure tagasi teistele ka teatama, mis ta Ebavere mäel oli näinud. Tagasi tulles vaatanud naine ühes teistega, aga pole enam midagi näinud – ei majasid suitseva korstnatega, ei kuulnud enam hobuste hirnumist ega inimeste jutukõminat (http://haldjas. folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/32.html).

Ebavere mägi on inspireerinud ka rahvaluuleainelist uusloomingut, olgu selleks siis kohanime Ebavere võimalikud seletusviisid: Nii kõneleb rahvasuu, et mäe sees olevat linn, Kalevipoja sepapada – sellest ka suits mäe ümber; ikaldusest pääsemiseks olevat mäel ohverdatud ümbruskonna kauneim piiga Eba (http://www.hot.ee/ zolki/Ebavere.html).

Kohalik rahvas on täheldanud, et Pandiveres sajab vihma vähem kui mujal, ja on seda meelt, et Ebavere

mägi on vihmapilvedele takistuseks ees. Rahvasuu teab rääkida, et kord palunud üks peremees maksu alandada, kuna tema põllud asuvad mäe taga ja kannatavad kuivuse käes, mis ei luba saada korralikku saaki.

Ja sellega arvestati.

1894. aastal peeti Ebavere jalamil esimene kohalik laulupäev, kus ühendkoore juhatas Assamalla õpetaja Juhan Elken (1851–1931) ja kõnedega esinesid Ado Grenzstein (1849–1916), Jakob Tamm (1861–1907), Jakob Liiv (1859–1938) ja mitmed teised meie kultuuriloos ilma teinud inimesed.

Loe ja vaata lisaks: Matthias Johann Eisen. Esivanemate varandus. Tallinn, 1958.

Matthias Johann Eisen. Esivanemate ohverdamised. Mats, 1996.

Jaan Jung. Muinasajateadus Eestlaste maalt III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tartu, 1910.

Lennart Meri. Hõbevalge. Tallinn, 1976 Lennart Meri. Hõbevalgem. Tallinn, 1984.

Ivar Paulson. Vana eesti rahvausk. Ilmamaa, 1997.

Urmas Sutrop. Taarapita – saarlaste suur jumal. – Mäetagused 2002, nr 16. http://www.folklore.ee/tagused/nr16/sutrop.pdf Ebavere mägi: http://sites.google.com/site/ebavere/hiiemaegi Väike-Maarja vald. Ebavere lood: http://www.v-maarja. ee/?part=html&id=116vereks Muistendid Kalevipojast: http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/ myte/kalev/32.html

13

3

VÕHANDU EHK PÜHAJÕGI

Aga Võhandu jõge, mida lätlased kutsuvad Shväti Ubbe ja maarahvas Püha jõgi, on peetud juba paganaajast saadik pühaks, ja niisama on püha selle allikas, mis on Otepääs, Ilmajärve külas, püssikuuli kauguses Letuski Mihkli talust, ning selle ümber on lucus ehk ohvrihiis kallistest lehtpuudest.

Ja Võhandu veel on teatud juba ammusest ajast olevat imetegev jõud, nõnda et rahvas on rännanud kauge maa tagant tema vett jooma ja tema pühas voos pesema, nagu Juuda rahvas Betesda tiigis. Ja selsamal kombel on seda püha vett pitseriga kinni pandud tinapudelites viidud kaugematessegi maadesse nagu on seda Kura- ja Pohlamaa ning kord isegi Tokholmi linna ühele kõrgest soost õueemandale, kes oli saanud pahaloomulise paise oma rinda. Nõnda on see vesi parandanud nii Jumala taudisid kui ka vee ja maa tõbesid, nagu on seda sügelised, maaviha ja pidalitõbi, aga ka helitingi ning halvatust (Aino Kallas, „Püha jõe kättemaks”, lk 270–271).

Eesti pikimaks, 162 kilomeetri pikkuseks mõõdetud Võhandu jõgi algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Vagula järvest ülesvoolu kannab ta nime Pühajõgi ja alamjooksul tuntakse teda Voo jõe või võrupäraselt ka Võujõena.

Kiirevoolulist, käänulist ning kärestikulist jõge ei suuda ka kõige käredamad pakased kauaks kaanetada ning paljude veskitammide ning liivakivikallastega Võhandu jõe ürgorg on Eesti üks kaunimaid loodus-

14

likke vaatamisväärsusi. Suurtele või pikkadele veekogudele tunnuslikult on ka Võhandu jõe eri osadel oma kohalikud nimed.

Jõge ise, nagu nimestki aimub, on peetud pühaks juba iidsetest aegadest. Rahvauskumuste kohaselt elas jões püha pikne (äike, kõu). 1866. aastal kirjutas Jakob Hurt (1839–1907), et kes selle lätte, millest Pühajõgi algab, ära püretas ehk midagi sisse viskas, rikk ilma ära.

Ilma lääva sis halvas (Põlva, 1866).

Urvaste pastor Johannes Gutslaff (?–1657) kirjeldas oma 1644. aastal ilmunud raamatus Kurtzer Bericht und Unterricht von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda („Lühike teade ja seletus vääralt pühaks nimetatud jõest Liivimaal Võhandus”) jõega seotud uskumusi ning avaldas Erastvere talupojalt Vihtla Jürgenilt kuuldud piksepalve (Voda Picker), mis tänapäevases eesti keeles kõlaks nii: Võta, Pikne, härja anname palvuses kahe sarvega ning nelja sõraga. Künni pärast, külvi pärast. Õled vask, terad kuld! Tõuka mujale mustad pilved – suure soo, kõrge kõnnu, laia laane pääle. /..../ Püha Pikne, hoia meie põldu, hüvad õled all ning hüva pää otsas ning hüvad terad sees.

Gutslaffi raamatust saab lugeda kommete ja arbumiste kohta, mida kohalikud elanikud olla pruukinud.

Jõge hoiti puhas, tema kaldail käidi palumas ja palvetamas, et halbu aegu ja viljaikaldust eemale tõrjuda.

Kui aga sooviti halba ilma, visati jõkke midagi roojast.

Ilma ennustamiseks pandi jõkke kolm mõrda. Kui keskmisesse sattus soomusteta kala või vähk, oli oodata ikaldust. Näljahädast pääsemiseks ohverdatud härg ja proovitud uuesti. Kui ka kolmandal katsel ei olnud ennustus soodne, olla ohverdatud laps.

Seda raamatut kasutas soome-eesti kirjanik Aino Kallas (1878–1956) oma jutustuse „Püha jõe kättemaks” (soome keeles 1930, eesti keeles 1931) kirjutamisel.

Kohalik rahvas uskus, et püha jõe voolu ei tohi inimene oma ehitistega takistada, kuid Sõmerpalu mõisnik Ohm ehitas sellest hoolimata 1640. aastal mõni aasta varem valminud viljaveskile lisaks veel saeveski. Juba

1641. aasta oli ilmastikuoludelt väga raske ning kui ka 1642. aasta saak ähvardas ikalduda, tungisid talumehed 8. juulil 1642 veskisse, panid selle põlema ning purustasid veskitammi, et sel moel püha jõge lepitada.

Talupojad said seejärel karmilt karistatud.

1937. aasta augustis moodustasid taaralased Võrumaa hiie. Võrumaa taarausuliste suuremaks ettevõtmiseks jäi Pühajõe vastuhaku tähistamine 1936. aasta suvel, kui tõrvikutega rongkäigust võttis osa ligi 1500 inimest. Pühajõe vastuhakku meenutab punasest maakivist mälestuskivi Osula Harjumäel, mis avati pidulikult 1986. aastal.

Pühajõega seotud uskumused on kandunud ka tänapäeva ning rahvasuust tehtud üleskirjutused illustreerivad ja ilmestavad ka ametlikke dokumente, olgu selleks siis valla üldplaneering või arengukava: Innevanastõ kutsuti Võhandu vai Voo jõkõ Pühajões. Ku jõele ehitädi veski Sõmmõrpalu mõisan, sõs vesi nõssi

üle pervi ja lahksõ veski är’. Ku kiäki läts jõe vett reostama, sõs jõgi massõ kätte ja kas uput või vaivas süüdläse surnus (www.somerpalu.ee/.../smerpalu_kla_arengukava_2008_2.doc).

Võhandu jõel asub ka vanim järjepidevalt töötav Eesti tööstusettevõte – 1734. aastal tegevust alustanud Räpina paberivabrik.

Loe ja vaata lisaks: Kaupo Deemant. Taarausulistest. – http://www.maavald. ee/taarausk.html?rubriik=11&id=29&op=lugu Mall Hiiemäe. Kes selle lätte ära püretas. – Eesti Loodus 2005, nr 5; vt http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index. php?artikkel=1094 Arvi Järvekülg. Eesti jõed. Tartu, 2001 Aino Kallas. Püha jõe kättemaks. Tallinn, 1984.

Ain Mäesalu, Tõnis Lukas, Mati Laur, Tõnu Tannberg. Eesti ajalugu I. Avita, 1995 Sõmerpalu valla arengukava: www.somerpalu.ee/.../somerpalu_kla_arengukava_2008_2.doc

15