9teedkoju

SISUKORD

Kes ma olen? 7 Käsitletavad teemad 8 Sissejuhatus 9 I. Tervenemise sümbol 12 II. Inimese ehitus 16 Inimliku kogemuse üldised valdkonnad 16 Isiksus ja tema vari 18 Pahed ja voorused 21 III. “Käesoleva-hetke” isiksus 23 Enneagramm 23 “Käesoleva-hetke” isiksuse lätted. Pattulangemine 25 Pattulangemise mudel. Lapse lahutamine vanemast 29 Hingetüübid 31 IV. “Käesoleva-hetke” isiksuse struktuur. Tšakrad ja elementaalid 44 Seitse tšakrat 45 Tšakratevahelised seosed ja meel 79 V. “Käesoleva-hetke” isiksuse kodu. Alateadvuslik meel 81 Illusioonide majad 82 “Sisemise Juuda” näod 83 VI. Kõikehaarav uuenemisteekond.

Mõistujutt kadunud pojast 90 Uuenemise sümboolne teekond 101 Zorbat mõista püüdes 104 VII. Armastuse teadlik äratamine. Üheksa teed koju 105 Otsus tagasi pöörduda 105 Tee leidmine 106 Tervendav mandala 108 Igapäevane töö elementaalidega 168 VIII. Meditatsioonid armastuse äratamiseks 172 Juhised mediteerimiseks 172 IX. Intervjuu Daskalosega armastuse ja kiindumatuse teemal 198 Lisa I:

Kokkuvõte enneagrammi isiksusetüüpidest Eraldunud minad 205

Lisa II: Kliinilised juhtumianalüüsid 224

Lisa III: Meel mateerias. Energiakeha anatoomia 233 Märkused 242 Sõnastik 246 Kontaktandmed 250 Register 252

KÄSITLETAVAD TEEMAD

PSÜHHOLOOGIA ja religiooni vaheliste barjääride lõhkumine – kõik peatükid PIIBLI sidumine alternatiivse vaimsusega – sissejuhatus; peatükid I, II, IV, VI, VII ja IX MAAILMA religioonide põhiolemuse samasuse mõistmine – sissejuhatus; peatükid I, IV ja VII KUIDAS mõtted ja hoiakud meie elu mõjutavad – peatükid II, IV, V, VI, VII ja IX; lisa III UUED paradigmad sõltuvuse mõistmiseks – peatükid II, III, IV, V ja VI OMA isiksusetüübi ja vaimsete vajaduste leidmine – peatükid III, V ja VII; lisa I UUENEMISPROTSESSI mõistmine – peatükid IV ja VII; lisa II UUENEMISE vaimsed juhtprintsiibid – peatükk VII VANEMATE kasvatus ja laste vaimne areng – peatükid III ja IV ENESE tervendamise ja vaimse kasvu edendamise harjutused – peatükid VII ja VIII JUHTUMIANALÜÜSID, mis illustreerivad tervenemisprotsessi ja vaimset kasvamist – lisa II TEADUS ja vaimsus – lisa III

SISSEJUHATUS

VAIMSE tervise ja vaimsuse vahel on selge seos. Seda seost uurivad aktiivselt nii psühhoterapeudid kui ka vaimsed eneseotsijad. Mõned psühhoterapeudid on ühendanud vaimsuse leidlikult ja tihedalt oma igapäevase praktikaga. Sageli töötavad nad jungiaanliku või transpersonaalse psühholoogia kontekstis või lähtuvad koguni sellest laiast valdkonnast, mida nimetatakse “alternatiivseks vaimsuseks” ja kuhu kuulub näiteks tervendamine hoiakute kaudu.

Nad pööravad oma pilgu nende poole, kes on loonud tõhusa silla siseelu psühholoogia ning vaimsuse transtsendentsete printsiipide ja praktikate vahele. Üheks taoliseks sillaks on psühholoog Roberto Assagioli loodud psühhosüntees, mis ühendab Lääne psühholoogia tehnikad Ida vaimsusega.

Teised terapeudid eelistavad otsest tööd kogemusevälise sfääriga vältida, kuid tunnistavad ometi, et vaimne usk suurendab mingil moel klientide õnnetunnet ja toimetulekuvõimet. Enamik terapeute suhtub vaimsusesse kui keemiliste ja muude sõltuvuste ravi ühte põhikomponenti igatahes soosivalt. Väga vähe on tervendajaid, kes täielikult eitavad või eiravad võimalust, et transtsendentne sfäär suudab inimese siseelu kvaliteeti mõjutada.

Tavareligioon, mis on transtsendentsuse poole püüdlevatele inimestele põhiliseks raamistikuks, on hetkel psühholoogia ja isiksuseteooriaga veel sidusal viisil ühendamata. Taolist sünteesi takistab peamiselt asjaolu, et terviklikke inimteadmiste valdkondi on arvukate sektantlike ja sageli omavahel vastuolus olevate religioossete dogmadega võimatu ühendada. Ometi püüdleb iga religioon omal moel universaalsuse poole, seega peab leiduma mingi tõsiseltvõetav ja üldaktsepteeritud viis, kuidas ühendada peavoolu religioosne kogemus mõtestatult igapäevapsühholoogiaga.

Autorid on leidnud, et üks selle dilemma võti peitub Jeesuse elu ja õpetuse otseses uurimises.

Isegi kui me peame kasutama Jeesuse elu vaatlemiseks kõige traditsioonilisemat allikat, kuningas James’i piiblit, mida katab ajaloo ja inimlike eelarvamuste loor, ei ole raske näha, et Jeesus oli meisterlik tervendaja ja kogenud psühhoterapeut. Kuigi Jeesus elas peaaegu 2000 aastat enne Sigmund Freudi ja teisi 20. sajandi psühholoogia suurkujusid, demonstreeris ta veenvalt, et mõistab inimese meelt ja emotsioone sama hästi kui inimese vaimu. Jeesust võiks seega nimetada hingelis-vaimse tervendamise isaks.

Autorid jõudsid sellele järeldusele mitut eri teed mööda, võttes viimaks omaks seisukohad, mida esindas kadunud Stylianos Atteshlis, keda tuntakse rohkem Daskalose (kreeka keeles “õpetaja”) nime all. Daskalos elas suurema osa elust Küprosel. Ta oli ühtaegu müstik, tervendaja, kunstnik, õpetlane ja mõtleja, vend ja teejuht. Kuigi ta õpetas kristlikus kontekstis ja kujundas oma elu Jeesuse järgi, õpetas ta inimestele, et maailma suured religioonid on vaimses mõttes sarnased – ja seda nii kontseptuaalsest kui ka kogemuslikust vaatepunktist lähtudes. Ta käsitles elu terviklikult ega lahutanud vaimsust ühestki teisest inimkogemuse valdkonnast. Mis peamine, oma õpilaste vaimseks äratamiseks meenutas Daskalos neile, mis on tõeline armastus, et kõik algab armastusest – ta näitas neile, mida tähendab olla inimene, kes elab armastuses.

Aprillis 1994 kohtusime me Daskalosega isiklikult ja rääkisime oma plaanist purjetada Küproselt Patmose saarele, kus apostel Johannes kunagi maapaos viibis ja kus talle Ilmutuse anti.

Daskalos vastas, et Isa Yohannah (Johannes) on meiega. Just sellel reisil küpses idee kirjutada käesolev raamat. Järgmisel aastal Daskalos suri.

Käesolev raamat, mis ühendab kollektiivse religioosse filosoofia, individuaalse vaimse kogemuse ja tänapäeva psühholoogia, on kirjutatud just Daskalose mälestuseks, tänuks temalt saadud inspiratsiooni eest. Harilikult on need sfäärid olnud inimese hinges laiali pillutatud, mis on takistanud elus uue kvaliteedi ja edu saavutamist. Daskalos näitas, et taolisest killustatusest

tervenemise üks võti peitub isiksuse mõistmises. Me oleme leidnud, et seda seost selgitavad ja kinnitavad enneagrammi-teooria isiksusetüüpidest ning energiakeha struktuuri ja sellega seotud tšakrakeskuste teooria. Liites nendele käsitustele Jeesuse elu ja õpetuse, saame võimsad ja tõhusad juhised, kuidas oma teekonda alustada.

Aastatepikkune kogemus psühhiaatria ja pereteraapia valdkonnas on meile näidanud, et mõistujutt kadunud pojast kirjeldab kõigi meeste ja naiste universaalset uuenemise rännakut, mille sisuks on naasmine armastuse juurde. Me pakume oma raamatus isiklikke muljeid vestlustest Daskalosega, praktilisi tervendamisharjutusi, millega sünteesi tugevdada, samuti juhtumianalüüse kliinilisest praktikast (lisa II). Me näitame, et Jeesuse õpetuste ja teiste maailma juhtivate religioonide suurkujude õpetuste vahel valitseb kooskõla. Jeesusele keskendume sellepärast, et teda kui Lääne tsivilisatsiooni olulisimat usutegelast tuntakse kõige paremini, kuid teame seejuures väga hästi, et samamoodi võiks võtta aluseks mõne teise kaemusliku traditsiooni suure õpetaja. Peatükid I–III ja lisa I aitavad lugejal leida oma isiksusetüübi ning peatükid IV–VI tuvastada oma isiksust tabanud põhilise(d) trauma(d). Peatükid VII–IX näitavad, kuidas isiksuse uuenemist ja saadud haavade tervendamist suunata.

Neil, kes on saanud kristliku kasvatuse, aitab see raamat rajada oma hingeelu ja religioossete juurte vahelist silda. Neile, kes on kasvanud üles väljaspool ristiusku, aitab see raamat näidata, kuidas läheneda omaenda usule nii, et see toetaks sisemist arengut ja hingelis-vaimset uuenemist.

Vaatamata sellele, et käesolev raamat toonitab maailma suurte religioonide vaimse aluse ühtsust ning käsitleb inimkonda ühe suure perekonnana, on selle eesmärgiks muuta just lugeja enda usk tema elus tõelisemaks. Raamat ei ole mõeldud ainult tervishoiutöötajatele, vaid kõigile inimestele, kes soovivad oma elukvaliteeti parandada.

Ennekõike soovime rõhutada, et meid kõiki ja kogu loodut ühendavaks elemendiks on armastus. Raamatus esitatud harjutuste ja materjalide praktiliseks eesmärgiks on kõrvaldada tõkked, mis ei lase meil armastada, ning taasäratada armastus igaühe südames, et saaksime käia oma igapäevaelus neidsamu rõõmurikkaid radu, mida mööda on läbi aegade rännanud pühakud.

I TERVENEMISE SÜMBOL PIIBEL ütleb: “Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.” (Johannese 1:9) Jumal jagab oma jumalikku loomust, “tõelist valgust”, heldelt meie kõigiga, muutes meid oma armuga sünnihetkest alates enese armastatud Poegadeks ja Tütardeks. Seda sisimat vaimset andi, mida Jeesus kehastudes nii kaunilt väljendas, kutsutakse vahel Kristuseks. Nimi “Kristus” tuleb kreekakeelsest sõnast christos, mis tähendab “võitut”. Seepärast sobib kutsuda meie enda kõrgemat vaimset Mina “Kristuse Minaks” – tänu sellele jääme me oma ehedaima eneseteadvuse poolest alati jumaliku valguse lasteks.

Meid ühendava Kristuse Mina kaudu oleme alati ÜKS – ühtviisi suured, täiuslikud, armastatud ja mõistatuslikud. Seepärast on igal hingel põhimõtteliselt sama eesmärk – õppida tundma ennast kui armastuse kehastust. Oma isiksusetüüpide kaudu kogeme me aga hulka hirme, puudusi, ebavõrdsust ja eraldatust. Meie ressursid – materiaalsed, kultuurilised, hariduslikud, emotsionaalsed ja perekondlikud – on lõpmata erinevad. Seepärast on ka tagasitee Mina äratundmise juurde iga hinge jaoks erinev ja ainulaadne.

Tervendamine peab hõlmama nii inimese üldist kui ka ainu-omast olemust, nii vormitut kui ka sellega vastastikku toimivat vormi, nii igavikulist kui ka sellega vastastikku toimivat ajalist, nii piiritut kui ka sellega vastastikku toimivat piiratut. Tervenemine peab arvestama nii sellega, kuidas vaim laskub kehasse, kui ka sellega, kuidas keha saab uuesti vaimuks; samuti ei tohi jätta tähelepanuta neid protsesse mõjutavaid arvukaid dimensioone. Jumala Poja (Kristuse Mina) ja Inimese Poja (inimloomuse) müstiline vastasmõju sünnitab üha areneva üksuse, mida nimetatakse hingeks. Tõeline tervendamine on seega töö hingega. Iga väiksemgi samm, mille hing oma Kristuse loomuse poole astub, on sammuks tõelise tervenemise teel.

Seda tervenemisprotsessi kujutab järgmine sümbol: Ring sümboliseerib terviklust või lunastust. Ta esindab üksolu, täiuslikkust ja meie Kristuse Mina igavikulist olemust. Ta meenutab meile, et kõik on Jumal ja et oma Kristuse loomuses oleme me juba tervenenud. Heksagrammi läbipõimunud kolmnurgad kujutavad hinge, sest kirjeldavad vaimu laskumist mateeriasse ja mateeria tagasipöördumist vaimuks. Rist kujutab praegusaja inimest, kes on justkui risti löödud – aheldatud väliste vormide maailma, ootamas tervenemist ja ülestõusmist.

See sümbol on hiljuti lahkunud Stylianos Atteshlise Elu Sümboli keskseks kujundiks, ehkki seda on veidi muudetud, et kolmnurgad täielikult ristuksid. Daskalose sõnul kasutas Elu Sümbolit kolmandal sajandil elanud kuulus Aleksandria piiskop Origenes. Tõlgendus, mille meie oleme käesolevas raamatus sellele sümbolile andnud, ei kajasta siiski sajaprotsendiliselt Daskalose õpetust, mis käsitleb Elu Sümbolit avaramas kontekstis. Oleme püüdnud anda sellele sümbolile oma lugejate jaoks psühholoogilisema tõlgenduse.

Me kasutame seda sümbolit ka selleks, et kujutada eraldiseisvat, kuid siiski teemaga seonduvat kollektiivse tervenemise protsessi. Rist, millele on omistatud erinevaid esoteerilisi tähendusi, on üldiselt tuntud kristluse sümbolina. Kristlikus teoloogias viitab see Jeesuse surma kaudu inimkonnale osaks saanud lunastusele ja pääsemisele.

Heksagrammi on kasutatud iidsetest aegadest ornamentaalse ja maagilise sümbolina. Enamasti on sellega sümboliseeritud vastandite ühtsust, näiteks vaimu ja keha (hinge), taevast ja maad, essentsi ja substantsi, tuld ja vett, jumaluse mehelikku ja naiselikku aspekti. Keskajal kasutasid seda laialdaselt nii kristlikud, judaistlikud kui ka islami ringkonnad. Daskalos tähistas

heksagrammiga eeskätt hinge, kuigi kasutas vaheldumisi omavahel põimunud ja põimumata kolmnurki.1 Heksagrammi hakati just judaismiga seostama alles 19. sajandil. Magen David ehk Taaveti täht võeti seejärel kasutusele ka Iisraeli lipu embleemina. Aastal 1921 esitas juudi filosoof Franz Rosenzweig oma klassikalises teoses “Lunastuse täht” (The Star of Redemption) Taaveti tähe tõlgenduse, näidates, kuidas täht sümboliseerib juudi rahva kollektiivse hinge ülesannet. Ta selgitas, et nagu kristlaste, nii ka juutide ülesandeks on lunastus, Jumala teadlik toomine maailma vastavalt oma arusaamisele Jumala ilmutusest.

Judaismi sümboliks oleva Taaveti tähe sees paiknev rist – kristluse sümbol – ja neid ümbritsev ring tähistavad põhiliste maailmareligioonide olemuslikku vaimset ühtsust.

Lunastus, millest kristlus ja judaism kõnelevad, on sama mis tervenemine, sest see on protsess, mille sisuks on vaimu kehastumine mateeriaks ning vaimu ja mateeria ühendamine.

See on loomingu elustamine armastuse ja rõõmuga, võimaluste lõputu laiendamine.

Jeesuse õpetused sisaldavad üldisi tõdesid, mis harmoneeruvad täielikult maailma kõigi teiste suurte religioonide vaimsete õpetajate sõnadega. Seetõttu kumab käesolevast raamatust pidevalt läbi “panoikumeeniline” alateema. Sõna “religioon” tuleb ladinakeelsest sõnast religio, mis tähendab kokkusidumist. Religioonil õnnestub inimesed kokku siduda just sel määral, mil määral ta suudab propageerida südame ja vaimu kõikehõlmavat kogemust. Ei pelgad uskumused vaimu kohta ega dogmad suuda seda suurt ülesannet täita. Mõtlevatel inimestel on vaimu kohta paratamatult teatavad uskumused olemas ning kui need suudavad soodustada tõelist ja jagatud religioosset kogemust, siis on nad isegi kasulikud. Religioosse kogemuse asendamine religioossete mõistetega ei loo aga midagi enamat kui kujuteldava kogemuse ja kasutu disharmoonia.

Just need “mõistuse religioonid” on läbi ajaloo – sageli parimate kavatsuste kiuste – põhjustanud nii arvukaid lahkhelisid ja koguni veresaunu. Isegi sõna “religioon” on omandanud mõnes ringkonnas halvustava tähenduse, viidates formaliseeritud, dogmaks kuulutatud, sotsialiseeritud ja rõhuvatele aspektidele. Just sel põhjusel tõmbavad tänapäeva inimesed sageli hoolikalt joone “religiooni” ja “vaimsuse” vahele ning teatavad, et “on küll vaimsed, aga mitte religioossed inimesed”. Selle väitega rõhutavad nad institutsiooniliste struktuuride kontekstist ja survest väljapoole jääva otsese isikliku transtsendentse kogemuse tähtsust. Paljud pooldavad ka eklektilisi nüüdisaegseid suundumusi, nagu new age ja “alternatiivne spirituaalsus”.

Ometi sisaldavad maailma suured religioonid tohutul hulgal head tahet ja kiiduväärt tarkust.

Nad tuginevad miljonite inimeste armastavale pühendumusele ja lojaalsusele. Nende panus inimese vaimsesse ja ühiskondlikku progressi kaalub üles kõik ajaloo jooksul tehtud vead. Ei leidu mingit põhjust, miks nad ei võiks ühineda tõsiseltvõetavate alternatiivsete liikumistega, täitmaks ühist missiooni – propageerida armastust ja vendlust kõigi maailma rahvaste seas, olenemata nende religioossetest filosoofiatest. Jeesuse ja paljude teiste kaemuslike traditsioonide õpetajate näited demonstreerivad meile, kuidas rahvaid vaimuvalguses ja tervikluses tõeliselt “kokku siduda”.

Järgnevalt võtamegi selle protsessi, mis algab alati üksikisikust, lähema vaatluse alla. Kõigi inimeste üleüldise tervenemise ja vaimse uuenemise protsessi näitena kasutame Jeesuse ja tema apostlite elu ja õpetusi.

II INIMESE EHITUS Inimliku kogemuse üldised valdkonnad EELNEVALT esitasime üldise ülevaate tervenemisest ja selle eesmärgist. Nüüd on sobiv hetk heita lähem pilk inimese ehituse olemusele ja sellele, mis rolli see meie maises kogemuses mängib.

Inimkogemus on seotud kolme funktsiooniga, mõtlemise, tundmise ja tegutsemisega.

Mõtlemisfunktsiooni avalduseks on kõrgemad voorused tarkus ja tõde. Tunnete funktsiooni väljendavad voorused on armastus, empaatia ja pühendumine. Tegutsemine avaldub õiges teos, tahte õiges kasutamises jõu rakendamisega enda füüsiliseks väljendamiseks. Esoteerikas jagatakse keha tihti nende toimete alusel kolmeks omavahel seotud keskuseks: peaks, südameks ja kõhuks. Iga inimene kaldub enamasti keskendama oma energiat ühele mainitud energeetilise kogemuse tasandile.

Seda kehamudelit võib illustreerida järgmise metafoori abil: Jeesuse apostlid on Kristuse Ihu ja Jeesus nende keskel Kristuse täiuslik valgus. Apostel Toomas väljendab selle keha “pead”, Johannes “südant” ja Peetrus “kõhtu”.

Toomas oli intellektuaal, teadlane ja skeptik, kes vajas nähtavate tõendite kujul kinnitust, enne kui oli nõus nähtust faktina tunnustama. Vaatamata arvukatele usaldusväärsetele tunnistajatele, kes kinnitasid, et olid Jeesuse ülestõusmist pealt näinud, ei uskunud ta seda enne, kui oli ülestõusnud Jeesust oma silmaga näinud ja tema ihu oma käega katsunud. Jeesus vastas talle seepeale: “Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!” (Johannese 20:29) Toomast on selle loo tõttu nimetatud läbi sajandite Uskmatuks Toomaks.

Paljud tänapäeva ühiskonna haritlased peavad Tooma teaduslikku, “peaga mõtlevat” stiili kõige usaldusväärsemaks elumudeliks. Teadus on oma olemuselt avatud, sest ta põhineb eeldusel, et praegused teadmised mingist nähtusest ei ole ilmtingimata ammendavad ja edasiste vaatluste abil võib veel mõndagi avastada. Isegi religioossetes ringkondades valitseb sageli “pea-energia”.

Kerge on leida Jeesuse pühendunud jüngreid, kes on tolerantsed ja avatud meelega, kuid meenutavad samas oma skeptilise maailmavaate poolest Toomast. Just nemad suudavad kõige suurema tõenäosusega Jeesuse õpetuse mitmetahulisust mõista.

Jeesuse evangeelium oli küll mitmetahuline, kuid kujutas endast sellele vaatamata eelkõige armastuse evangeeliumit. Sisemise Kristuse valguse kogemus haarab küll kogu keha, kuid koondub ennekõike südamesse. Spontaanne armastav lahkus ja heasoovlik hoolivus tõusevad nende südametest, keda Kristus on äratanud.

Piibel nimetab apostel Johannest “jüngriks, keda Jeesus armastas”. On väga ebatõenäoline, et Jeesus kedagi teistele eelistas, arvatavasti pälvis Johannes selle nimetuse, sest oli ainus apostel, kes viibis Jeesuse surres risti juures; samuti käsitles ta oma hilisemates kirjades väga põhjalikult just armastuse teemat. Järgmine lõik iseloomustab hästi Johannese “südamele tuginevat” lähenemist: Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1. Johannese 4:7–8) Johannese jumaliku tingimusteta armastuse kõrgelennuline ideaal on paljude Jeesuse järgijate eesmärgiks. Selle sügavaima kogemuse osaliseks saavad ehk küll vähesed, kuid üksnes selle

eesmärgi hoidmine oma südames on võimaldanud paljudel uskumatul määral kasvada ja areneda ning oma elu rikastada.

Kõht sümboliseerib võimu, saavutusi, seksuaalsust ja jumalikku vaistlikku arukust. Neid, keda tõmbab kõhukeskuse poole, motiveerivad kõige enam võimu ja õige tegutsemisega seotud õppetunnid. Neile inimestele on väljakutseks vormida vaimsed abstraktsioonid füüsilise sfääri konkreetseks reaalsuseks. Nad on maailma liigutajad, raputajad ja ehitajad, keda tõukavad tagant pigem vaistud kui intellekt. Daskalose sõnul on see sfäär, mille kaudu Püha Vaim juhib meid läbi elu labürindi.1 Apostlitest kehastab “kõhu” sfääri kõige enam Peetrus. See ilmneb Jeesuse sõnadest: “Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ehitan ma oma koguduse.” (Matteuse 16:18) Peetrusest saigi pärast Jeesuse surma Jeruusalemmas asuva varase kristliku kiriku juht. Peetrus oli jõuline ja domineeriv isiksus, kes kaldus tegutsema spontaanselt ja otsustavalt, instinktidele tuginedes, ehkki tema otsused polnud alati kõige targemad. Seda illustreerib Ketsemani aia episood, mis leidis aset pärast seda, kui ülempreestrite vahimehed ja variserid olid tulnud Jeesust vahistama: Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus. Jeesus ütles siis Peetrusele: “Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?”

(Johannese 18:10–11).

Sellest, kui tugev on olnud kogemuse “kõhtmise” sfääri mõjujõud viimase 2000 aasta religioosses elus, annavad tunnistust Jeesuse jüngrite ajalooline missioonitunne ja sotsiaalne aktiivsus. Religioosse aktiivsuse juures on alati olnud kerge märgata nii jumalikku tugevust kui ka inimlikku rumalust, mis mõlemad iseloomustasid Peetrust.

Isiksus ja tema vari Loodu eksisteerib, et Vaim saaks ajas ja ruumis tõde ja ilu ilmutada. Meie kehad on oma olemuselt otsesed ühenduslülid Looja ja loomingu vahel, Jumala partnerid teadvustatud loomisprotsessi läbiviimisel – kui nad seda ainult soovivad. Meie kehad ei kujuta endast mitte ainult füüsilist, vaid ka emotsionaalset ja vaimset struktuuri, mis mõjutavad üksteist vastastikku, luues ainulaadse väljenduse. Selles raamatus defineerime me seda emotsionaalset/vaimset väljendust kui isiksust. See on üksnes praktiline ja otstarbekohane definitsioon; tuleb silmas pidada, et isiksus on tegelikult liiga saladuslik nähtus, et seda defineerida, kuid selle teatavaid aspekte saab siiski vaadelda ja kirjeldada. Kuigi ma olen alati ainulaadne muutumatu mina, tuleb seda tänapäevast mina väljendust samas puhastada ja täiustada, et see saaks muutuda armastuse manifestatsiooniks ja loomise läbiviijaks.

Nii nagu füüsiline keha koosneb organitest, mis omakorda koosnevad kasulikest ja kahjulikest rakkudest, nii on ka isiksusel kui tervikul oma funktsioneeriv “elundi” struktuur. Neid elundistruktuure, mis reguleerivad vastavaid kogemuste sfääre, nimetatakse Ida metafüüsilises filosoofias tšakrateks ning lähemalt tuleb neist juttu ühes hilisemas peatükis. Ka tšakrad koosnevad teatud mõttes “rakulistest” ehituskividest. Daskalos nimetas neid elementaalideks.

Nagu füüsilised rakud, mis võivad olla kas kasulikud või kahjulikud (s.o vähirakud), nii võivad ka elementaalid olla oma olemuselt kas positiivsed või negatiivsed. Positiivseid elementaale kutsutakse mõttesoovideks ehk voorusteks. Need on puhtad mõttevormid, mille on vaimust inspireerituna loonud kõrgem meel. Negatiivseid elementaale nimetatakse soovmõteteks ja need on sõltuvusteadvuse substraadid. Nad on emotsionaalsed mõttevormid, mis orjastavad inimese meele.2 Piibel viitab nendele negatiivsetele elementaalidele kui deemonitele või rüvedatele vaimudele. Neil kõigil on teatav “täispuhutud” või “tühjakslastud” aspekt – täpselt nagu kerakalal. Kuigi nad kalduvad esinema vastandipaaridena, on mõlemad vastandid tegelikult üks ja seesama nähtus ning avaldavad meelele põhimõtteliselt sarnast mõju. Mõned näited: pelglikkus–hulljulgus, edevus–enesehalvustamine, enesehellitamine–eneseohverdamine, laiskus–töönarkomaania, domineerivus–allaheitlikkus. Erinevates sotsiaalsetes kontekstides võib mõni aspekt olla loomulikult toimivam kui teine. Vahel on üsna raske

eristada üksnes välise käitumise põhjal inimeses peituvat täispuhutud “deemonit” tõelisest voorusest.

Näiteks võib helde käitumine tuleneda nii küllusetundest, mispuhul see on vooruslik ja spontaanne, kui ka egokesksusest, mille puhul domineerib kas saamahimu või soov saavutada kontrolli. Siinkohal on paslik meenutada, kuidas Juudas reetis Jeesuse suudlusega.

Negatiivsed elementaalid sünnivad otsusest luua oma esmane identiteet, lähtudes materiaalsest sfäärist ühes selle eraldatuse, hirmu, haavatavuse ja surma illusiooniga. Need elementaalid orjastavad isiksuse sedavõrd, kuivõrd me neid oma mõtte-, emotsiooni- ja tegevusevalikutega toidame ja paljundame. Selle negatiivsete elementaalide kompleksiga samastumist nimetatakse vahel egotismiks. See on viis, kuidas me kogeme varju, millest kõneles Carl Jung. Egotismi probleemist tuleb selles raamatus erinevate teemade juures korduvalt juttu.

Pöördudes tagasi metafoori juurde, mille järgi Jeesuse apostlid on Kristuse Ihu, mõistame, et Juudas esindab selles kehas varju. Juudases võtsid viimaks võimust ahnuse, hirmu, uhkuse ja võimuiha elementaalid. Juudas on äärmuslik näide sellest, kui hävitav võib olla vari, kui inimene sellega täielikult samastub.

Nüüdisaja religioosse elu varju iseloomustavad kõige paremini just enesehävituslikud sektid, millele ka meedias on palju tähelepanu pööratud. Need sektid varjuvad vaimse fassaadi taha, kuid tegelikult iseloomustavad neid hirm ja isolatsioon. Harilikult valitseb taolisi sekte mõni karismaatiline isik, kes manipuleerib oma võimutunde tugevdamise nimel grupi mõtteprotsessidega. Ülejäänud grupiliikmed peavad vastutasuks selle eest, et grupp kui tervik neid aktsepteerib, loobuma omaenda isiklikust terviklusest ja enesemääramistundest.

Kuna need varjulaadsed elemendid on olemas igas inimeses, siis võib neid kohata teataval määral ka praktiliselt kõigis religioonides. Meie maailm on varjust sedavõrd läbi imbunud, et sageli muutub see isiksuse domineerivaks elemendiks. Vari võtab isiksuses teatud suuruse, kuju ja asukoha, andes eraldunud indiviidile ainulaadsusetunde. Tegelikult ei ole varjul kosmilise reaalsusega midagi pistmist, see on pelgalt Kristuse valguse puudumine inimese teadvusest.

Isiksust, kes on tugevalt samastunud millegi mittereaalsega, nimetas Daskalos “käesolevahetke isiksuseks” ehk “praeguse isiksuse minaks” ehk “ajutiseks isiksuseks”.3 Just erilisuse illusioon võib egotismist haaratud praeguse hetke isiksusele mõjuda väga peibutavalt. Tegelikult tekitab see illusioon aga sedavõrd palju kannatusi, et isiksus lüüakse – kujundlikult väljendudes – risti. Risti kasutatakse just seepärast ristilöödud “käesoleva-hetke” isiksuse sümbolina.

Valgustunud isiksus seevastu samastub sellega, kes ta tegelikult ON. Esindades loova Kristuse ilu ja imet, on see isiksus armastuse kehastusena saavutanud selle üleva ja üha avalduva eesmärgi, milleks ta loodi. Ta on osa igavesest hingest ning tema armastus, tarkus ja võim kasvavad igavesti, seepärast nimetas Daskalos seda isiksust püsivaks isiksuseks, kes teab, et on ainukordne olend, ega muuda seepärast kunagi oma identiteeti.4 Kui isiksuse identiteet ühineb tema Kristuse Minaga, siis saab valgustunu öelda Jeesuse kindlusega: “Enne kui Aabraham sündis, olin mina” (Johannese 8:58). Taolisel teadvusetasandil ei ole isiksuse ja hinge eristamisel enam mõtet, sest isiksus on muutunud hinge vooruste tegelikuks väljenduseks ajas ja ruumis.

Enne kui saab toimuda isiksuse ülestõusmine ja taevaminek, tuleb tema varju elemendid ehk negatiivsed elementaalid teadvusse tuua, et neid Kristuse valguse abil tervendada. Piibel räägib sellest protsessist kui patukahetsusest. Nüüdisajal nimetatakse seda sagedamini psühhoteraapiaks.

Kuidas me seda protsessi ka ei nimeta – kui varju kasutada meile näitamaks, kus me vajame teel lunastuse juurde andestust, võib vari olla tugevaks uuenemise taganttõukajaks. Seepärast saab igas inimeses peituv Juudas olla nii teejuhiks armastuse ja vabaduse juurde kui ka hävitajaks – kõik sõltub sellest, kuidas me end temaga seome. Valik elu ja surma vahel on alati meie enda teha.

III “KÄESOLEVA“KÄESOLEVA-HETKE” ISIKSUS

Enneagramm SÕNA “enneagramm” on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest ennea, mis tähendab üheksat, ja grammes, mis tähendab nurkasid. See on üheksanurkne diagramm, mida saab kasutada üheksa erineva isiksusetüübi ja nende omavaheliste seoste kirjeldamiseks. Samuti annab see meile meetodi iseenda ja oma negatiivsete elementaalide uurimiseks ning võimaldab näha, kuidas oleks kõige parem oma inimlikke nõrkusi tugevusteks ja voorusteks vormida. Sel viisil toimides tugevdame sidet Jumala ja oma Kristuse Minaga.

Kuigi enneagrammi päritolu jääb mõnevõrra selgusetuks, on teada, et sufid – kaheksandal sajandil alguse saanud müstilise islami liikumise esindajad – kasutasid seda laialdaselt. Samuti väärib märkimist, et enneagrammil on palju ühist kabalaga – müstilise juudi õpetusega. Hiljuti esitas aga Andreas Ebert Saksamaa Oikumeenilisest Enneagrammi Assotsiatsioonist uusi tõendeid selle kohta, et enneagrammi juured peituvad kõige suurema tõenäosusega 3.–4. sajandi askeetlikus kristlikus liikumises, mille esindajaid kutsutakse anahoreetideks (erakuteks). Enam teatakse neid kõrbeisade ja kõrbeemadena. Sufide liikumine tekkis 300 aastat hiljem samas geograafilises piirkonnas ning meenutas riietuse, õpetuste, askeetliku elustiili ja vaimsete praktikate poolest märkimisväärselt kunagisi anahoreete.1 Anahoreedid liikusid Egiptuse kõrbesse selleks, et seista silmitsi oma deemonite ehk pahedega ja mõtiskleda segamatult ning sügavalt Jumala üle. Anahoreetide esimene tuntum kirjamees Evagrius Ponticus koostas nendest pahedest nimekirja. Hiljem taandas paavst Gregorius I selle nimekirja kiriklikuks õpetuseks seitsmest surmapatust. Need seitse pahet, millele lisandusid veel kaks eelmises peatükis loetletud pahet, saidki hiljem enneagrammi aluseks.2 Viimase kümne aasta jooksul on enneagrammi kohta ilmunud arvukalt suurepäraseid ja üksikasjalikke raamatuid, mille autoritest vääriksid erilist esiletõstmist Palmer, Bennett, Riso, Ebert ja Rohr. Käesolevas raamatus peatume enneagrammi teoreetilisel küljel üksnes lühidalt.

Juhised, mis antakse üheksa isiksusetüübi uuenemiseks, tuginevad peaasjalikult Jeesuse õpetustele.

Enneagramm koosneb kolmnurgast ja sellega ühendatud kuuikust, mis moodustavad ringjoone sees üheksatipulise tähe: Pythagorase (570–500 eKr) õpetuse kohaselt omavad selle struktuuri numbrid väga suurt tähtsust. Pythagoras õpetas, et kogu loodu olemuseks on sõna otseses mõttes numbrid ning et numbrid ühest kümneni sisaldavad endas teatavat jumalikku Seadust, mis paneb paika põhiolemuslikud mateeria ja vaimu vahelised seosed.3 Enneagrammi kolmnurk väljendab number Kolme Seadust. Pythagorase järgi lahendab Kolme Seadus teesi ja antiteesi vahelise pinge.4 Daskalos, kes lähtus samast arusaamast, õpetas, et kolmnurk väljendab duaalsuses peituvat ühtsust ja pakub meile suuniseid, kuidas olla vaimus/hinges ühtne, samal ajal kui maailm on olemuselt dualistlik. Kolme Seadus on seega areneva isiksuse fundamentaalne kogemus.

Kuuik väljendab Kuue Seadust. Kuue Seadus on Pythagorase teooria järgi loomisprotsess, mis aimab ette ühtsust jumaliku täiuslikkusega.5 Kuuikus võib näha liikumist läbi seitsme uuenemisstaadiumi jumaliku taasühinemise poole (1-7-5-8-2-4-1). Läbi mainitud seitsme staadiumi arenev Kolme Seadus kujutab isiksuse uuenemisprotsessi ning viimaks taasühinemist hingega.

Samas kuuikus võib näha ka liikumist vastupidises suunas, eemale Jumalaga ühtsuse tunnetamisest, dualismi ja konflikti poole (1-4-2-8-5-7-1). See kaugenemine Jumala kohalolu tunnetamisest, millele järgnevad seitse progresseeruvat Jumalaga taasühinemise staadiumit, on leidnud allegoorilise väljenduse mõistujutus kadunud pojast, millest tuleb juttu ühes hilisemas peatükis.

Teiseks näiteks sellest seitsmeastmelisest Jumalaga taasühinemise protsessist on Jeesuse eluetapid:

1. Alguses oli Sõna 2. Sünd (Sõna sai lihaks) 3. Ristimine 4. Muutmine 5. Ristilöömine 6. Ülestõusmine 7. Taevaminek Taevaminek ehk lõplik taasühinemine Isaga lõpetab hinge tsükli. Pythagorase järgi tähistab Üheksa Seadus inimese teekonna lõpulejõudmist ja väljendab kõiki inimlikke teadmisi. Tehete 8+1, 7+2, 6+3 ja 5+4 aritmeetilised summad sisaldavad kõiki numbrite seadusi ning demonstreerivad number üheksa terviklikkust.6 Seega esindab enneagramm hinge taassünnikogemuse lõpulejõudmist, mis rajaneb hinge taevaminekule ja Jumalaga taasühinemisele.

Ring sümboliseerib Ühe Seadust, mis väljendab Kõige Olemasoleva aluseks olevat lõplikku ja viimset terviklust.7 Enneagrammi üheksa nurka tähistavad isiksuseteooria kontekstis üheksat isiksusetüüpi. Järgnevalt anname ülevaate “käesoleva-hetke” isiksuse päritolust ja hilisemast jagunemisest mainitud üheksaks isiksusetüübiks.

“Käesoleva-hetke” isiksuse lätted. Pattulangemine Loomariigist võib leida mitmeid näiteid erinevatest vaistliku arukuse tüüpidest, mis ületavad kaugelt inimvõimed. Paljud inimesed, eriti need, kes lähtuvad maausu traditsioonidest, peavad inimesi ja loomi Jumala üheväärseks loominguks. Inimestel on siiski üks võime, mis eristab neid loomariigist. Selleks on eneseteadvuse ehk enesevaatluse võime, mida on Sigmund Freudi päevist alates nimetatud egoks. Isegi puhtalt füüsilistel teadvusetasanditel ja madalatel arukusetasanditel säilitavad inimesed võime teadvustada endale oma individuaalset egoidentiteeti. Ego näib olevat inimmeele kaasasündinud funktsioon ja inimisiksuse eripärane tunnus.

Seevastu teadvuse arenenumatel tasanditel, mille vallutamiseks inimmeel on loodud, saavutab isiksus võime samastuda oma sisemise Kristuse Minaga. Seda Kristuse teadvust kogetakse kui imelist ühendust Kõige Olemasolevaga, sest Kristuse Mina on kild jumalikkuse puhtast vaimust.

Daskalos viitab Kristuse Minale kui “Vaim-ego-minale” või “Pühale Monaadile”, rõhutamaks selle individuaalset olemust. See Mina-vaatluse kõrge vaimne tasand saab teoks kõrgema meele kaudu ehk enesepeegeldusvõime abil, mida vahel nimetatakse ka “üliteadvuseks”. Nii nagu peeglit tuleb puhastada, et see peegeldaks, tuleb Daskalose sõnul ka kõrgemat meelt andestamise teel puhastada – vaid siis näeb Mina-vaatleja Kristuse Mina peegeldust selgelt.8 Just seda protsessi pidas apostel Paulus silmas, kui kirjutas: “Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.” (Filiplastele 2:5) Ärganud isiksus on eneseteadlik hing, kes näeb iseennast isikupärastunud, vaimu vastu võtnud, paljumõõtmelise olendina – olendina, kes kogeb enda jumalikku ja täiuslikku põhiolemust arengu jätkudes üha selgemini ja selgemini. Üksnes kõige hämaramal teadvusetasandil kogeb isiksus ristilöömist. Traagilisel moel on just see olnud läbi ajaloo inimteadvuse valdavaks tasandiks.

Oma kõige sügavama ja dramaatilisema õpetava näitega demonstreeris Jeesus, et ristilöömisel ja surmal puudub tegelikult tähendus. Miks me siis ometi jätkame iseenda ristilöömist, samastades end üksnes oma isoleeritud egovormiga ja eitades oma Kristuse Mina?

Piiblilugu Aadamast ja Eevast Eedeni aias pakub sellele teadvuse pattulangemisele – mis toimus inimajaloo koidikul ja millest ei ole senini üle saadud – allegoorilise seletuse. Aadam ja Eeva elasid aias, kus nad loodi, Jumalaga kooskõlas. Jumal hoiatas neid, et nad ei sööks “hea ja kurja tundmise puust”, sest muidu surevad. Madu ahvatles Eevat, öeldes: “Aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” (1. Moosese raamat 3:5) Eeva ja seejärel Aadam andsid kiusatusele järele ja sõid sellest puust. Otsemaid hakkasid nad tundma häbi oma alastioleku pärast, misjärel Jumal ajas nad aiast välja, öeldes: “Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese raamat 3:19) Igaüks meist on Aadam või Eeva. Mao tekitatud kiusatus süüa keelatud vilja ja olla “Jumala sarnane”

väljendab inimese ego kiusatust samastuda vormide maailmas peaasjalikult iseendaga ja valitseda selle maailma üle kui “jumal”. Selle väärsamastumise kaudu, mis eitab meie vaimset Allikat, püüame “luua iseennast omaenda imagoga”. Selle asemel et aktsepteerida oma ainukordsust ja terviklikkust, mille Jumal meile andis, anname me järele ego kiusatusele tunnetada ainukordsust ja võimu, olles see, mis ei ole Jumal.

Ego loob ja säilitab seda suurejoonelist ja illusoorset valemina, tekitades negatiivsetest elementaalidest koosneva loori, mis ei lase näha oma tõelist Kristuse Mina. Tegu, millega lahutatakse ennast Jumalast, loomisest ja tõelisest loomusest, on oma olemuselt hirmutav, seetõttu põhinevad ka kõik negatiivsed elementaalid hirmul. Iga vigastus või surm, mille see “käesolevahetke” isiksus põhjustab, on teatavat tüüpi reaktsioon jumalale nimega hirm, kes nüüd selle isiksuse üle valitseb. Ego, kes on sügaval sisimas pidevalt rahulolematu, püüab ravida seda tühjusetunnet sõltuvusttekitavate otsingute abil.

Seda pattulangemise protsessi, mida me pidevalt kordame, saab esitada ka sümboolselt.

Individuaalne inimhing on oma olemuselt otsekui Aadam või Eeva Eedeni aias, terviklik ja Eneseteadlik, asudes lunastuse ringis (vt 1. peatükk), nagu on kujutatud alljärgneval joonisel: Ego otsus samastuda muud välistavalt oma individuaalse kehaga ja eraldada ennast Jumalateadvuse Aiast, on kujutatud järgneval joonisel: Selle protsessi illusoorset olemust näitab asjaolu, et oma kehaline vorm asetatakse väljapoole lunastuse ringi, kus miski ei saa reaalselt eksisteerida.

Negatiivsete elementaalide loor, mille abil ennastvaatlev ego varjab oma pilgu eest oma tõelise Mina, on “käesoleva-hetke” isiksuse vari. Järgnev joonis kujutab tervenemata isiksust, keda isoleerivad varju illusioonid ja kelle on risti löönud tema enda armetud püüdlused “jumalat mängida”: See igapäevane eraldumisprotsess, millega me lahutame ennast Allikast ja püüame mängida jumalat, on pigem unustamise ja ignorantsuse kui õelate kavatsuste tulemus. Kuidas teistmoodi seletada seda, et me valime elu ja vabaduse asemel ristilöömise ja surma? Vaatleme järgnevalt protsessi, mille käigus laps pärast sündi vanemast eraldub, sest see aitab meil paremini mõista ka neid ürgseid emotsioone, mida tunneme siis, kui oma Looja kohalolu unustanud oleme.

Pattulangemise mudel. Lapse lahutamine vanemast Algne “unustamine” ehk eraldumine leiab aset pärast sündi ehk siis, kui me siseneme vormide maailma. Esmalt ei taju me ennast oma vanematest eraldununa, me oleme enda vanemad. Enese teadvustamine eraldioleva indiviidina on järkjärguliseks ja vajalikuks esimeseks sammuks teel ainukordse hingeidentiteedi saavutamise suunas. See eraldumine võib toimuda enneaegselt, ajal, mil on saavutatud psühholoogiline valmisolek, või liiga hilja; see võib toimuda armastuse või hukkamõistuga, turvatunde või hirmuga. Viis, kuidas see eraldumine aset leiab, mõjutab mitmel viisil seda, kelleks me ennast peame, kui tõdeme, et me ei ole enam nemad.

Meie kultuuris kogevad paljud väikelapsed vanematest eraldumist, enne kui selleks psühholoogiliselt valmis on. Michael Trout, kes on väikelaste vaimse tervise edendamisele pühendunud organisatsiooni Väikelapse-Vanema Instituut direktor, on nii kirjutanud kui ka kõnelnud evolutsioonilistest ühiskondlikest muutustest ja nende sügavast mõjust vastsündinutele.

Artiklis “Üdini ameerikalik väikelaps. Raksus oma evolutsiooniga” toob ta arheoloogilisi ja kultuuridevahelisi tõendeid selle kohta, et väikelapsed on miljoneid aastaid kogenud esimestel eluaastatel peaaegu pidevat füüsilist kontakti oma vanemaga ja sugulastest hoolitsejatega – praeguseks on see tava aga katkenud.9 Meie perekonnamudeli lagunemise tagajärjel on laiendatud perekonna toetus nüüdseks sageli ära langenud, samas on rahaline surve tugevnenud. Lapse kriitilises varases sidemete tekkimise eas on ühel või mõlemal vanemal sageli võimatu kodus olla. Varane eraldumine ja sellest tulenev ebapiisava sideme kujunemine on muutunud meie ühiskonnas sügava sisemise haava tekitajana üha olulisemaks teguriks. Need varased emotsionaalsed haavad võivad vabalt olla üheks kaasmõjuriks, mis on kutsunud esile Jumala-teadvuse unustamise inimeste poolt. Igal juhul näitab väikelastes vanematest enneaegse eraldumise tagajärjel tekkinud psühholoogiliste haavade uurimine meile kätte nende ürgsete emotsioonide olemuse, mida me kõik tunneme, kui meid meie teadvuses Loojast lahutatakse.

Uurijad John ja James Robertson on leidnud, et reaktsioonid varasele eraldumisele jagunevad kolme faasi: protest, meeleheide ja irdumine. Protesti väljendab lapse keeldumine aktsepteerida ema aseainet – pisaraterohke ja äge nutt või tujukas ja kangekaelne käitumine. Meeleheidet tähistab soigumine, vaikne nutt ja kurb näoilme, s.o depressioon. Irdumine leiab aset mõni päev kuni nädal pärast eraldumise algust, kui laps hakkab muutuma näiliselt ebaemotsionaalseks, omandades “ma ei hooli” hoiaku. Bowlby ja Robertson selgitavad: “Irdumisreaktsioon on armastustunde blokeerumine ning see seondub kaotusega mitmel viisil. See karistab inimest selle eest, et too lahkus. See tähistab maskeeritud viha, sest intensiivne ja äge vihkamine on üheks peamiseks reaktsiooniks mahajätmisele. Ning see võib olla ka kaitsereaktsioon, mis kestab tunde, päevi või terve eluaja – kaitsereaktsioon agoonia vastu, mis kaasneb uue armastuse ja selle taaskaotamisega. Ilmaolek muudab südame kalgimaks, mitte hellemaks.”10 Need kolm varase eraldumise põhilist tagajärge on rabavalt sarnased enneagrammi-teooria kolmele põhilisele haavade piirkonnale. Punktide 8-9-1 kolmiku haavad asetsevad väidetavalt peamiselt “tegevuskeskuses” ja nende tagajärjeks on viha (protest). Kolmiku 2-3-4 haavad paiknevad peaasjalikult “tundekeskuses”, kutsudes esile kurbuse (meeleheide). Kolmiku 5-6-7 haavad paiknevad enamasti “mõtlemiskeskuses” ja tulemuseks on hirm (tagasitõmbumine).

Lähtudes teises peatükis kirjeldatud metafoorsest Kristuse Ihust, vastavad need kolm keskust kõhule, südamele ja peale. Vältimaks väärarvamust, nagu oleksid nendel keskustel täpsed anatoomilised korrelaadid või anatoomiline mõju, ei kasuta me neile edaspidi viidates enam anatoomilisi mõisteid. Ükskõik, mis viis isiksuse eraldumise ja sellele järgnenud emotsionaalsete haavadeni, igal juhul peab inimene töötama välja strateegia, kuidas oma pettekujutlusliku kimbatusega toime tulla. Kõik üheksa enneagrammi isiksusetüüpi kalduvad siduma ennast ühe kindla ja üsna hästi etteennustatava ellujäämisstrateegiaga. Sügavamal tasandil teeb hing tööd selle nimel, et transformeerida oma “käesoleva-hetke” isiksus olendiks, kes suudab ka tegelikult ellu jääda.

Seejuures saavutab ta kogemuslikul viisil just selle Eneseteadvuse faasi, millesse ta kehastus ja milles ta ennast kui armastust tundma õppis.

Jällegi ilmneb, et kõrgemast perspektiivist vaadates võiks meie vigast “käesoleva-hetke” isiksust – meie “sisemist Juudast” – pigem hinnata, mitte põlata. Hinge “Juudase lunastuse” eepilise rännaku olemus saab veel selgemaks, kui heidame lähema pilgu teedele, mida mööda kolm põhilist hingetüüpi rändavad.

Hingetüübid Enneagrammi kolmnurkade transformeerivatest voorustest saab tuletada kolm peamist hingetüüpi: ingellikud hinged, kangelashinged ja filosoofilised hinged. Neid hingetüüpe esindavad metafoorses Kristuse Ihus vastavalt Peetrus, Johannes ja Toomas. Iga individuaalset isiksusetüüpi ja sellega seonduvaid voorusi võib käsitleda vastava hingetüübi iseloomuliku väljendusena. Seni kuni isiksus ei ole hinge kõrgelennulist eesmärki saavutanud, peab hing kasutama tervenemata isiksuse loodud ajutisi ellujäämisstrateegiaid. Järgnevalt tuleb lähemalt juttu kõigist hingetüüpidest, nende eesmärkidest ja kolmest peamisest ellujäämisstrateegiast, mida need hingetüübid kasutavad.

Olgu lugejale selgituseks öeldud, et “käesoleva-hetke” isiksuse jooned ja kõigi üheksa eraldunud ehk võltsi mina kalduvused on esitatud lisas 1, mis vaatleb neid kõiki enneagrammi-teooria valguses.

Pange tähele, et iga kõnealuse isiksusetüübi tugevused ja ka nõrkused võivad esindada eraldunud mina egotistlikke omadusi. Nad kujutavad endast eespool kirjeldatud negatiivsete elementaalide “täispuhutud” või “tühjakslastud” aspekte. “Tugevused” soodustavad üldjuhul harmoonilist maailmaga toime tulemist ja enesest lugupidamist rohkem kui “nõrkused”. Nagu 2. peatükis selgub, sõltub see, kas antud joon on egol või vaimul põhinev, inimese motivatsioonist ja vaimsest arengust. Lugejal palutakse oma isiksusetüüp tabelitest võimalusel üles leida. Iga enneagrammi-tüübi tutvustuseks esitatakse allpool sisekaemuslik harjutus, mis näitab, kuidas isiksus oma maailma kogeb, ning aitab lugejal ennast paremini ära tunda.

Ingellikud hinged Ingellikke hingi seostatakse harilikult kõrgemate voorustega, mida esindab kolmikust 8-9-1 koosnev “tegevuskese”. Nad on pühalikud Jumala teenrid ning väljendavad maailmas apostel Peetruse idealiseeritud omadusi. Sõltuvalt sellest, milliseid Kristuse teadvuse eriaspekte nad maailmas väljendavad, nimetatakse neid: Tüüp 8 [Head Tegev Liider] – Süütus, tõele allumine, õrnus, tõhus juhtimine.

Tüüp 9 [Eesmärgi Teenija] – Harmoonia ja eesmärgipärane tegevus.

Tüüp 1 [Kaastundlik Lohutaja] – Rahulikkus, vaikus, täiuslikkus, tolerantsus.

Eraldunud ingellikud hinged Ingellikud hinged, kes on oma Alusest eraldunud, kogevad eraldumise põhilise tagajärjena viha. Nende peamine haav paikneb tegutsemise sfääris. Eraldunud ingellikud hinged väljendavad oma isiksuse kaudu kolme erinevat ellujäämisstrateegiat. Võttes need strateegiad aluseks, võib neid isiksusetüüpe nimetada Kontrollivaks Minaks, Unarussejäetud Minaks ja Kriitiliseks Minaks. Nüüd kõigist lähemalt: Tüüp 8 [Kontrolliv Mina] – Loob oma süütuse ja haavatavuse kaitseks isikliku õiglussüsteemi. Kaitseb ennast raevukalt, tagamaks oma sisemise haavatava lapse julgeolekut, elab viha välja ja vastandub teistega. (Vt joonis 1, lisa I, lk 207.)

Harjutus tüübile 8 • Sulge silmad ning keskenda oma hingamine ja tähelepanu päikesepõimikule.

• Kujuta ette, et oled suure firma direktor.

• Sa pead rääkima suure saalitäie töötajate ees firmas hiljuti läbi viidud struktuurija põhimõtete muutustest.

• Poodiumile astudes tunned, kuidas su päikesepõimikust lähtuv energia paisub ning haarab kogu ruumi ja seal viibivad inimesed endasse.

• Sa tunnetad vaistlikult, kes ruumisviibijatest sind toetavad ja kes võivad sulle väljakutseid esitada.

• Sinu eesmärgiks on haarata juhtohjad ja kontrollida kõiki, kes võivad sulle väljakutse esitada ja sinu vastu astuda.

• Sa armastad seda võimutunnet ja energiatulva, mis hoovavad sinusse, kui sa tunnetad oma vastutust ja surud opositsiooni maha.

Tüüp 9 [Unarussejäetud Mina] – Eitab kategooriliselt, et on Paradiisist lahkunud, ja keeldub oma ilmalikku kehastust tunnustamast. Säilitab iga hinna eest kooskõla ning väldib nüriduse ja ennastunustavuse abil viha ja muid disharmoonilisi emotsioone. (Vt joonis 2, lisa I, lk 209.)

Harjutus tüübile 9 • • • •

Sulge silmad ning keskenda oma hingamine ja tähelepanu päikesepõimikule.

Sa õpid ülikoolis ja oled valmis pärast diplomitöö valmimist lõpetama.

Sa oled kuus kuud viivitanud ning sul on töö lõpetamiseks aega vaid kuus nädalat.

Sa oled teel arvuti juurde, kui helistab sõber, kes kutsub sind oma aeda appi. Enne järgmisel kuul toimuvat aiapidu on kõik vaja ilmtingimata valmis saada. Sa asud sõpra aktiivselt aitama, et ta kõik tähtajaks valmis jõuaks, puududes ise seetõttu nii mõnestki loengust.

• Pärastpoole jääb su abikaasa ema haigeks ja vajab iga päev hooldamist.

• Sa veedad kõik õhtupoolikud vabatahtlikult tema juures ning õhtuti teed

abikaasale süüa.

• Hilisõhtul oled sa enda tööks liiga väsinud ning vaatad telekat, kuni “ära vajud”.

Töö esitamise tähtajani on jäänud kaks nädalat. Järsku taipad, et su õpetaja oleks väga pettunud, kui sa oma tööd valmis ei saaks ja ülikooli ei lõpetaks.

• Seejärel võtad siiski kuidagi jõu kokku ja kirjutad töö valmis.

• Tagasi vaadates sai kõik ju lõppude lõpuks enam-vähem rahuldavalt ära tehtud.

Tüüp 1 [Kriitiline Mina] – Jagab kõike heaks ja kurjaks. Võitleb kurjaga, eitades selle olemasolu endas. Püüab taassaavutada ingelliku sfääri täiuslikkust, püüeldes täiuslikkuse poole selles ilmas. (Vt joonis 3, lisa I, lk 211.)

Ingellikud hinged ihaldavad üle kõige õppida tundma jõu olemust, seega võivad nad ka Püha Vaimu jõu juurde tagasi pöörduda. Nende eesmärgiks on transformeerida vihatuli tuleks, mis toetab ja hoiab nende vaimuilmaelu ka maa peal. Jeesus teadis, et enne kui jõud saab väliselt avalduda, peab sisemine vaimne jõud isiksust piisavalt transformeerima; seda mõtet illustreerivad nelipühade eel jüngritele lausutud sõnad: Harjutus tüübile 1 • Sulge silmad ning keskenda oma hingamine ja tähelepanu päikesepõimikule.

• Sa istud oma perega lõunalauas. Tajudes, et toit ei ole piisavalt kuum, hakkad ärrituma. Pilku tõstes märkad, et su abikaasa näeb väsinud välja ja ei vasta sulle entusiastlikult ehk “nii nagu peaks”.

• Lisaks märkad silmanurgast väikest plekki, mis tekkis vaibale, kui su väike poeg teel kööki taldriku maha pillas.

• Sa mõtled endamisi: “Ma ei tohiks kogu aeg kõike kritiseerida. Ma ei peaks süüdistama inimesi selles, et nad ei ole täiuslikud. Ma peaksin – ma peaksin – olema lahkem. Võib-olla ei ole ma hea lapsevanem ja abikaasa.”

• Lase sellel kriitilisel suhtumisel lahtuda ja naase oma mõtetes tasakesi sinna, kus sa tegelikult viibid.

Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, “mis teie olete minult kuulnud. Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi. --vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” (Apostlite teod 1:4,5,8) Järgnev lõik kirjeldab nelipühade ajal aset leidnud Püha Vaimu laskumist nende jüngrite peale, kellest said tõelised ingellikud hinged: Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid.

Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile rääkida andis. (Apostlite teod 2:1–4)

Kangelashinged Kangelashingi seostatakse harilikult kõrgemate voorustega, mida esindab punktidest 23-4 koosnev “tunnetuskese”; need voorused seonduvad eelkõige apostel Johannesega.

Neile vastavate vaimsete väärtuste põhjal nimetatakse neid:

Tüüp 2 [Alandlik Teener] – Alandlikkus, empaatia, vabadus, isemeelsus, soov isetult teisi teenida.

Tüüp 3 [Vaimne Sõdalane] – Lootusrikas tegutsemine, optimism, liidriroll, praktilisus, dünaamilisus.

Tüüp 4 [Visionäärist Ehitaja] – Tasakaal ja stabiilsus, kaastundlik idealism, loomingulisus, empaatia, individuaalsuse kaitsja.

Eraldunud kangelashinged Eraldunud kangelashinged kogevad oma eraldumise põhilise tagajärjena kurbust. Neid tõukab tagant soov saada armastuses üheks. Eraldunud kangelashingede ellujäämisstrateegia sisuks on mitte otsida igikestvat Jumalikku armastust iseendast, vaid püüelda mitmesuguste inimliku kangelaslikkuse ideaalide ja kuvandite abil armastuse ja teiste tunnustuse poole. Kolmikut 2-3-4 võib nimetada Ohverdavaks Minaks, Edujanuliseks Minaks ja Melodramaatiliseks Minaks. Nad kasutavad alljärgnevaid strateegiaid: Tüüp 2 [Ohverdav Mina] – Üritab saavutada teiste eest hoolitsemise abil armastust ja heakskiitu, loobudes samas ise abi vastu võtmast. Tundes uhkust oma iseka märtrirolli üle, üritab vältida valu ja kurbust, mille põhjustas algne eraldumine armastusest. (Vt joonis 4, lisa I, lk 213.)

Harjutus tüübile 2 • • • • • • •

Sulge silmad ning keskendu oma südamele.

Mõtle inimesele, kes on Sinu jaoks oluline ja vajab Su armastust.

Keskenda kogu oma tähelepanu sellele inimesele.

Taju, mida ta tunneb, ja teadvusta endale, mida ta vajab.

Lase endal tema vajadus rahuldada. Jätka kõigi tema vajaduste ja soovide täitmist.

Luba endal olla tema eest täielikult vastutav.

Kujutle, kuidas ta nõuab üha enam ja enam sinu tähelepanu ning kuidas sul jääb üha vähem ja vähem aega enda ja oma kohustuste jaoks.

• Sa hakkad mõtlema, et küll oleks tore, kui ta kas või vahetevahel ütleks või teeks midagi, mis laseks sul tunda ennast väärtuslikuna, kuid sa kardad temalt küsida seda, mida ise vajad. Võib-olla ta läheb siis sinu juurest ära ja sa kaotad sideme temaga sootuks.

• Tunneta oma viha, mis kerkib vaatamata sellele, et sa püüad seda alla suruda – selleks, et sa ennast hästi tunneksid, vajad sa, et sind vajataks.

• Vabanda ennast välja järgmise mõttega: “Ta ei tuleks ilma minuta kunagi toime.

Vaadake, kui palju ma tema heaks teen!”

Tüüp 3 [Edujanuline Mina] – Otsib armastust ja heakskiitu püüdlikkuse ja ülesannete eduka sooritamise kaudu, surudes seejuures emotsioonid alla. Nii väldib see töökas sõdalane valu, mis tuleneb armastusest eraldumisest. (Vt joonis 5, lisa I, lk 215.)

Harjutus tüübile 3 • Sulge silmad ja kujuta vaimusilmas ette järgmist stsenaariumit: • Ülemus on määranud sind ellu viima üht suurt projekti. Kaalul on sinu imago, maine ja edutamine. See projekt peab ilmtingimata õnnestuma.

• Sa kujutad eesmärki endale ette ja tunned tungi saavutada see kas või üle oma emotsioonide laipade. Kõige praktilisemat ja tõhusamat lahendust otsides koondub su energia lausa “hüpertungiks”.

• Kõik sujub kenasti, kuid seejärel ilmuvad su teele komistuskivid. Asi hakkab venima. Sa tõmbud pingesse. Selleks et töö kiiremini tehtud saaks, muutud oma

kaastöötajate suhtes kärsituks ja kannatamatuks. Teiste töötajate inimlike eksimuste korral paisub su kannatamatus lausvihaks. Sa keskendud tulemustele ja saavutustele, mitte inimsuhetele.

Tüüp 4 [Melodramaatiline Mina] – Üritab Jumala armastusega üheks saada, otsides ja igatsedes saavutamatut või erakordset armastusobjekti. See õilis romantik dramatiseerib nii kirge armastusobjekti vastu kui ka selle saavutamatuse traagikat. Sel viisil väldib ta tõelist valu, mille põhjustas eraldumine Jumalast, ning unustab, et Jumala armastust tuleb otsida iseendast. (Vt joonis 6, lisa I, lk 217.)

Harjutus tüübile 4 • Sulge silmad ja koonda kogu tähelepanu südamele.

• Meenuta aega, mil su elu tundus nii eriline, nii õnnistatud, nii kaunis – aega, mil armastus ümbritses igat su hingetõmmet.

• Hoia seda sidet, seda terviklikkust, seda suurepärast täiusetunnet oma südames, mis valitses ajal, kui sa tundsid, et oled täiesti avali, elule avatud. Võimenda seda tunnet, kuni su süda ähvardab rinnus lõhkeda.

• Nüüd tunneta, kuidas kõik need kaunid mälestused ja hetked järsku kaovad. Sa ei mõista, mis juhtus. Su süda on purunenud ja tühi.

• Täis südamevalu, meenutad sa magusvalusaid pisaraid valades neid mälestusi, nii erilisi ja täiuslikke. Sa tunned endas soovi see side uuesti üles leida, taasühineda selle tagaigatsetud ja kaotatud armastusobjekti, olukorra või kogemusega.

Kangelashingede eesmärgiks on jõuda tagasi Jumala tingimusteta armastuse juurde, tunda tõelist armastust. Lõppsihiks on demonstreerida, et nad ise ongi see Kristuse armastus, mida Jeesus Jumala Pojana üles näitas. Alljärgnev Jeesuse mõistujutt kadunud lambast tuletab kangelashingedele hästi meelde, et armastav Jumal ei unusta kunagi kedagi: Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut? Ja üles leiab, tõesti, ma ütlen teile, ta rõõmustab tema pärast enam üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud. Nõnda ei taha teie taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks. (Matteuse 18:12–14)

eks ta jäta kui ta selle kui nende Isa, kes on