Hinge elu

I peatükk. Teispoolsus õige sagedamini esitatakse idamaade õpetajatele küsimus: „Mida räägib teie õpetus surmajõe „teisest kaldast“?

Haritud okultistile on see küsimus alati üllatav. Tema jaoks on see sama imelik kui inimese käest küsitaks: „Milles seisneb teie õpetus selle tänava „teise poole“ suhtes?“ Ta imestaks, milline võiks olla „õpetus“, kui selle küsimuse lahendamiseks on vaja lihtsalt teha silmad lahti ja vaadata.

Idamaade õpetajaid hämmastab alati tõendite arvukus, mida suurem osa lääne õpetajatest ja prohvetitest kasutab lihtsate teooriate ja dogmade selgitamiseks. Need niinimetatud õpetajad jätavad mulje „pimedatest, kes juhivad pimedaid“, kuna neil endil pole võimalik oma selgitusi kontrollida ja nad annavad pimedast peast edasi seda, mida kuulsid teiste käest, kes on oma õpetused saanud samamoodi kellegi teise käest. Idamaades aga on vastupidi; kohtate paljusid inimesi, kes on psüühiliselt kõrgelt arenenud ja kellede jaoks „teise poole“ fenomen tundub sama lihtne kui „siinpoolsuse“ nähtused; need on neile sama tuttavad ja arusaadavad kui tavaline elukeskkond. Idamaade inimeste jaoks ei kujuta „sealpoolsus“ endast tundmatut maad ega merd; nad on selle vooluste, sügavike, saarte ja igasuguste iseärasustega sama tuttavad kui läänemaailma meremehed Atlandi ookeaniga. Peale selle sisendatakse igale arenenud idamaa inimesele noorusaastatest peale, et „teispoolsuse“ fenomeni võib igaüks kontrollida, kui ta on nõus kulutama aega ja tegema tööd oma kõrgemate tajumisvõimete arendamiseks, mis on kõigil inimestel olemas.

Aga kui idamaade okultist püüab oma teadmisi lääne õpilastele edasi anda, ei saa ta mõnikord samal põhjusel asjadest üldse aru ja jääb isegi norgu. Kuidagi instinktiivselt keeldub lääne inimese mõistus tunnistamast tõde nii, nagu seda tunnistavad idamaade õpilased: omamata võimalust isiklikult katsetada, et kontrollida, kas tuntud psüühilised ja vaimsed faktid, mis on sellise õpetuse aluseks, vastavad tõele, nõuab lääne mõistus loomulikult igasuguste õpetuste tunnistamiseks nende faktilist tõestamist. Kuna neid fakte saab tõestada ainult isiklike kogemuste põhjal, siis mitte mingid tõestused ei saa olla neile küllalt veenvad. Järelikult saavad lääne õpilased võtta ida õpetusi vastu ainult pimedast peast, neid uskudes või arvestades ainult õpetaja oletusi ja teooriaid. Aga kuna selliseid

K

oletusi ja teooriaid on läänes mitmeid tuhandeid, siis pole ime, et õpilased sageli ei usu neid, öeldes, et „üks pole teisest parem“.

Uurides „teispoolsuse“ fakte peab lääne õpilane kõigepealt aru saama, et õpetaja ei saa talle anda faktilisi tõendeid sellepärast, et õpilasel endal puuduvad kõrgelt arenenud psüühilised ja vaimsed omadused.

Sel juhul võrdub tõestuste nõudmine pimeda nõudmisega tõestada talle, et mingi asi on punane või mõnda teist värvi või tõestada kurdile harmoonia olemasolu muusikas. Kujutlege, kuidas seletada suhkru maitset inimesele, kes pole kunagi söönud midagi magusat! Millest siin alustada? Ja kuidas seda talle selgitada?

Niisiis tuleb siin kõigepealt mõista, et selles raamatus toodud õpetused esitatakse mitte nagu „teispoolsuse“ fenomeni tõestused, vaid ainult nagu rändaja jutustus, kes on tulnud tagasi teile alles tundmatult maalt ja kes räägib kõigest, mida ta seal nägi.

Nagu rääkisime juba oma õpilastele esimesel tunnil, mis toimus üheksa aastat tagasi: „Idamaade õpetajad ei nõua pimedat uskumist endi õpetustesse“. Vastupidi, nad sisendavad õpilastele, et tuleb uskuda ainult seda, milles nad saavad ise veenduda. Aga samal ajal peab õpilane aru saama, et isiklikuks veendumiseks peab ta kõigepealt arenema. Õpetaja palub õpilast, et see usaldaks teda kui teejuhti ja räägib talle: „See on tee. Mine seda mööda ja sa leiad selle, mida ma sulle õpetasin. Omanda need teadmised, kaalu ja mõõda neid ise ja proovi järele. Jõudes teel ükskõik millisesse punkti, saad sa teada sama palju, kui sain mina ja ka iga teine, kes jõudis just selle kohani, aga enne seda, kui sa jõuad ükskõik millise punktini, pead sa kas nõustuma meie selgitustega või neist loobuma. Ära võta midagi lõplikult vastu ilma kontrollimata, aga kui sa oled tark, siis kasuta nende nõuandeid ja kogemusi, kes käisid sellel teel enne sind. Isiklik kogemus on vajalik, kuid need, kes on juba käinud sellel teel, võivad olla uustulnukatele teejuhtideks. Edasi minnes jätavad nad enda teele maha märgid ja teeviidad, mida kasutavad kõik mõistlikud inimesed. Keegi ei nõua pimedat uskumist. Tuleb ainult usaldada mind nii kaua, kuni jõuate seisundisse, kus suudate ise tõestada neid tõdesid, mida mina teile õpetan, nii, nagu neid õpetati omal ajal minu eelkäijate poolt mulle“.

Lääne õpilane väidab arvatavasti skeptiliselt, et me ei too „sealpoolsuse“ fenomeni kohta mingeid teaduslikke tõendeid. Kui ta mõtleb „teaduslike“ tõendite all füüsilise iseloomuga tõendeid, ei saa me temaga mitte nõustuda. Aga väljapaistva okultisti jaoks omab termin „teaduslik“ laiemat ja sügavamat tähendust. Inimene, kes

tahab füüsika abinõudega mõõta, kaaluda ja registreerida kehatuid esemeid, ei saa sellest oodata midagi peale ebaõnnestumiste ja pettumuste, sest ta ei saavuta kunagi soovitud resultaate. Füüsilised aparaadid on määratud ainult füüsiliste eesmärkide saavutamiseks; vaimuilmal on omad seadused ja ainult neid tundes saab jäädvustada selle fenomene.

Loodame, et lugeja mõistab meid õigesti.

Me ei esita siin mitte mingeid füüsilisi tõendusmaterjale. Neid ei ole. Me ei põhjenda, kuna pole võimalik nägijatele, kes näevad „sealpoolset“ ja neile, kelle nägemine haarab vaid maist, seletada asju ühtemoodi.

Aga see ei tähenda, et me toome siin ära rea mittemõistlikke andmeid ja nõuame nende vastuvaidlematut uskumist. Üldse mitte.

Kuigi mõistus ei suuda eesriidest, mis lahutab Elu ja Surma mõlemat külge, läbi näha, suudame siiski, olles eelarvamustevabad ja allumata pimedast peast igasugustele õpetustele, saavutada nähtamatu ilma tõdede esitamisel teatud „mõistlikkuse“. Näib, et see õpetus sarnaneb teiste, juba tunnustatud faktidega ja aitab arukalt selgitada seda fenomeni, mis muidu jääks selgitamata. Üldiselt järeldab mõistus, et õpetus Tõest nähtavasti viib üksteisele vasturääkivaid fakte omavahel kooskõlla ja ühendab paljusid eraldiolevaid ning seni seletamatuteks jäänud, kuigi mõistuse poolt tunnistatud sündmusi. Mõistus ühendab neid tõetükikesi üheks mõtteliseks tervikuks.

Palume õpilasi esitada oma arvamusi alles pärast meie raamatu tähelepanelikku läbilugemist.

Soovitame ka hoolikalt ja tähelepanelikult süveneda kõigesse esitatusse ja siis veel kord raamat läbi lugeda. Pärast seda las igaüks küsib eneselt: „Kas see ei tundu mõistlik ja tõesarnane?“ Kui lugeja suudab tunnistada kõike seda vaid nagu „edasi arendatavat oletust“, siis las ta jääb sellega rahule, kuigi selline termin võib neil, kes teavad, et see õpetus toetub muistsete õpetlaste kogemustele ja selgitustele, esile kutsuda vaid naeratuse. Kuid korduval tähelepanelikul ja mõtlikul lugemisel tundub see õpetus varem kuuldud õpetuste asemel iga korraga üha mõistlikum ja vastuvõetavam. Teile esitatud tõest pole kerge eemale jääda. See kõdistab lakkamatult teie nii-öelda „mõistuse kõrva“. Selle kõrva taga asub veel osake Teie „isest“, kuigi see on peidetud teie ajukäärudesse; ka see teab tõde. Teab! Hoolimata kõigist teie eitustest ei saa te tõe eest põgeneda, kui see kord juba tungis teie teadvusesse, kuna seda hoiab alles teie alateadvus ja aja jooksul ajab see juuri, pärast aga arenevad ka lehed ja õied.

Nii polegi eriti tähtis, kas õpetus saab õpilasele korraga selgeks või mitte. Aega on edaspidi küll ja see teeb oma töö. Lõpuks on iga õpetus alguse saanud külvatud seemnest.