Hingerannak

Sisukord Sissejuhatus

7

Esimene peatükk Surm ja lahkumine

13

Teine peatükk Värav vaimuilma

22

Kolmas peatükk Kojutulek

30

Neljas peatükk Irdhing

47

Viies peatükk Suunistamine

55

Kuues peatükk Üleminek

71

Seitsmes peatükk Paigutus

85

Kaheksas peatükk Meie teejuhid

104

Üheksas peatükk Algaja hing

120

Kümnes peatükk Keskastme hing

140

Üheteistkümnes peatükk Edasijõudnud hing

162

Kaheteistkümnes peatükk Eluvalik

191

Kolmeteistkümnes peatükk Uue keha valimine

210

Neljateistkümnes peatükk Ettevalmistus reisileminekuks Viieteistkümnes peatükk Uuestisünd Lõpetuseks

249 258

236

Teada saad varjatud ilmast, kõikide hingede elu viib läbi sombusest surmast, teekond on mõtiskelu.

Sealpool ajatut rännakut tantsiskleb teedotsiv tuli, kadumaläinud mälestust leida tal aitab uni.

Sissejuhatus

Kas te kardate surma? Kas te mõtisklete selle üle, mis juhtub pärast teie surma? Kas on võimalik, et teil on vaim, mis tuli kuskilt mujalt ja läheb sinna pärast teie keha surma tagasi, või on see üksnes soovunelm, mida põhjustab hirm?

See on paradoksaalne, et kõikidest Maa olenditest peab üksnes inimene normaalse elu elamiseks alla suruma surmahirmu. Ometi ei lase meie bioloogiline instinkt meil seda põhilist ohtu oma olemasolule kunagi unustada. Kui saame vanemaks, kerkib meie teadvusse surmatont. Isegi usklikud inimesed kardavad, et surm on isikulise olemasolu lõpp. Meie suur õud selle ees paneb meid mõtlema surmast kui olematusest, mis teeb lõpu kõigile sidemetele perekonna ja sõpradega. Suremise tõttu näivad kõik meie maised eesmärgid mõttetutena.

Kui surm oleks kõige meisse puutuva lõpp, siis oleks elu tõepoolest mõttetu. Ent mingi seesmine jõud võimaldab inimesel kujutleda pärastist ja tunnetada sidet kõrgema väega ning isegi igavikulise hingega. Kui meil on tõesti hing, siis kuhu ta pärast surma läheb? Kas väljaspool meie füüsilist universumi on tõesti olemas mingi arukaid vaime täis taevas? Kuidas see välja näeb? Mida me teeme, kui oleme sinna jõudnud? Kas seal on mingi ülim olend, kes selle paradiisi eest vastutab? Need küsimused on sama vanad kui inimkond ja jäänud enamikule meist siiamaani mõistatuseks.

Surmajärgse elu mõistatuse tõesed vastused püsivad enamiku inimeste

eest varjul vaimse ukse taga. Seda seetõttu, et meile on oma hinge identiteedi osas kaasa antud loomupärane mäletamisvõimetus, mis aitab hingel ja inimajul teadvuse tasandil kokku sulada. Viimastel aastatel on laiem üldsus saanud kuulda inimestest, kes pärast ajutist surma ning ellu tagasipöördumist jutustasid pika tunneli nägemisest, eredast valgusest ja isegi põgusatest kohtumistest sõbralike vaimudega. Kuid kõik need kirjeldused, mida võib leida mitmetest reinkarnatsiooni käsitlevatest raamatutest, on näidanud meile vaid vilksatust sellest, mida surmajärgse elu kohta veel teada on saada.

See raamat on vaimuilmast pajatav intiimpäevik, mis sisaldab rida tõsielulisi juhtumeid. Need näitavad üksikasjalikult, mis meid ees ootab, kui elu Maal on lõppenud. Teid viiakse vaimsest tunnelist kaugemale ning te sisenete vaimuilma endasse saamaks teada, mis avaneb hingele enne seda, kui ta tagasi Maale järjekordsesse ellu pöördub.

Ma olen loomult skeptik, kuigi selle raamatu sisu põhjal sellist muljet ei jää. Olen nõustaja ja hüpnoterapeudina spetsialiseerunud psühholoogiliste häirete ravile käitumise ja mõtete ümberkujundamise kaudu. Suur osa minu tööst klientidega hõlmab lühiajalist kognitiivset ümberstruktureerimist, mis aitab mõtete ja emotsioonide ühendamise kaudu jõuda tervema käitumiseni.

Me selgitame koos välja nende veendumuste tähenduse, otstarbe ja tagajärjed, sest ma olen seisukohal, et ükski mentaalne probleem pole ettekujutuse vili.

Oma praksise algupäevil tõrjusin ma inimeste huvi eelmiste elude vastu, kuna minu suunitluseks oli traditsiooniline ravi. Kuigi kasutasin hüpnoosi ja aegregressiooni tehnikat, et määratleda häirivate mälestuste või lapsepõlvetraumade päritolu, uskusin ma, et iga katse jõuda eelmiste eludeni oleks ebakonventsionaalne ja ebateaduslik. Minu huvi reinkarnatsiooni ja metafüüsika vastu oli vaid intellektuaalne uudishimu, enne kui aitasin ühel noorel mehel valust jagu saada.

See klient kaebas kogu elu kestnud kroonilist valu paremas küljes. Üks hüpnoteraapia võtteid valuga toimetulekuks on lasta patsiendil oma valu suurendama, sest nii saab ta valu üle kontrolli ja õpib seda ühtlasi ka kahandama. Ühel meie raviseansil, mis hõlmas valu suurendamist, kujutles see mees oma piina esilemanamiseks, et ta on saanud pussitada. Otsides selle kujutluse juuri, jõudsin ma viimaks tema eelmise eluni, mil ta I maailmasõja sõdurina Prantsusmaal täägiga tapeti, ning meil õnnestus valu koguni täielikult kõrvaldada.

Oma klientide õhutusel asusin ma eksperimenteerima ja viisin mõned neist ajas tagasi kaugemale nende viimasest sünnist Maal. Alguses olin arvamusel, et inimese hetkevajaduste, -uskumuste ja -hirmude kogum võib

tekitada kujutletavaid mälestusi. Ei läinud aga kuigi palju aega, kui mõistsin, et meie sügavalasetsevad mälestused kujutavad endast minevikukogemusi, mis on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida. Ma taipasin, kui oluline on ravi seisukohalt see side, mis eksisteerib meie eelnevate elude kehade ja sündmuste ning tänase olemasolu vahel.

Siis komistasin ma hiiglaslikule avastusele. Ma avastasin, et hüpnoositud inimene on võimeline kirjeldama mulle maiste elude vahelist elu, et tema vaimusilma kaudu on võimalik näha vaimuilma.

Ukse vaimuilma avas mulle keskealine naine, kes oli hüpnoosile eriti vastuvõtlik. Ta oli mulle parasjagu rääkinud oma üksindus- ja eraldatustunnetest, viibides selles tundlikus faasis, mis järgneb pärast seda, kui klient on lõpetanud viimase eelmise elu meenutamise. See ebatavaline isik libises kõrgeimasse teisenenud teadvuse seisundisse peaaegu kõrvalise abita. Olin selleks enese teadmata tõuke andnud liiga napisõnalise soovitusega minna tagasi oma ühtekuuluvustunde kaotuse algallika juurde.

Seda tehes olin kogemata kasutanud üht sõna, mis on spirituaalsete meenutuste vallapäästjaks. Olin küsinud, kas tal oli mingi kindel sõprade grupp, kellest ta puudust tunneb. Äkitselt hakkas mu klient nutma. Kui suunasin teda rääkima, mis on lahti, pahvatas ta: “Ma igatsen sõprade järele, kes olid minu grupis, ja seepärast tunnengi end Maa peal nii üksi.” Olin segaduses ja uurisin, kus see sõpradegrupp tegelikult asub. “Siin, minu alalises kodus,” vastas ta lihtsalt, “ja ma vaatan praegu neid kõiki!”

Pärast selle kliendiga töö lõpetamist ja lindistuste ülekuulamist sain aru, et vaimuilma avastamine oli seotud eelmisse ellu ulatuva regressiooni jätkuga.

Eelnevate elude kohta on mitmeid raamatuid, kuid ma ei suutnud leida ühtegi, mis räägiks meie elust hingedena või sellest, kuidas pääseda korralikult ligi inimeste spirituaalsetele mälestustele. Otsustasin selle uuringu ise läbi viia ning töö käigus omandasin suuremaid oskusi, mille abil klientide kaudu vaimuilma siseneda. Sain teada sedagi, et oma koha leidmine vaimuilmas on inimesele palju tähendusrikkam kui eelnevate maiste elude kirjeldamine.

Kuidas on võimalik jõuda hüpnoosi teel hingeni? Kujutlege meelt kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate sees, liigestatud vaid meeleteadvuse kihtidega. Esimene, väline kiht esindab argiteadvust, mis on meie kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht on alateadvus, kuhu me hüpnoosi ajal kõigepealt läheme, et ligi pääseda varamule, kus hoiame mälestusi kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud.

Kolmas kiht, tuum, on see, mida me edaspidi nimetame üliteadvuseks. See tasand avab kõrgeima Mina keskuse, milles me oleme kõrgema jõu

väljenduseks. Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti, mida võimendab alateadvus, kus sisalduvad mälestused meie mitmetest eelnevates kehades endale võetud alter egodest. Üliteadvus ei pruugi üldse olla tasand, vaid hing ise. Üliteadvus kujutab endast meie kõrgeimat tarkuse ja perspektiivitunde keskust ning kogu mu informatsioon elust pärast surma tuleb sellest intelligentse energia allikast.

Kui usaldusväärne tõe avastamise meetod on hüpnoos? Hüpnoosi all olevad inimesed ei näe und ega hallutsinatsioone. Me ei näe und kronoloogilises järgnevuses ega hallutsinatsioone suunatud transiseisundis. Kui inimene on viidud transsi, siis tema ajulained aeglustuvad, võrreldes ärkveloleku beetaseisundiga. Kui meditatiivsest alfa-seisundist liigutakse allapoole mitmete teetapiirkonna tasanditeni, siis võnkesageduse kahanemine jätkub. Teeta on hüpnoos, mitte uni. Kui me magame, jõuame täielikku delta-seisundisse, kus aju teated on langenud alateadvusse ja saanud väljapääsu unenägudes. Teeta-seisundis aga ei ole teadvus teadvusetus olekus, mistõttu me oleme võimelised teateid nii vastu võtma kui ka andma, kuna kõik mälu kanalid on avatud.

Olles hüpnoosi all, annavad inimesed sõnasõnalistelt edasi pilte, mida oma alateadvuses näevad, ja dialooge, mida kuulevad. Küsimustele vastates ei saa nad valetada, kuid samas võivad alateadvuses nähtut valesti tõlgitseda, just samamoodi, nagu me teeme teadvusel olles. Hüpnoosi seisundis on inimesel raske suhestuda sellega, mida ta tõeks ei pea.

Mõned hüpnoosi kritiseerijad usuvad, et transis viibiv inimene fabritseerib mälestusi ja moonutab vastuseid, et järgida hüpnoosija etteantud raamistikku. Mina pean seda üldistust valeks eelduseks. Oma töös käitun ma iga juhtumi puhul nii, nagu kuuleksin endale edastatavat infot esmakordselt.

Kui hüpnoositav oleks kuidagi võimeline hüpnoosist võitu saama ja vaimuilma kohta teadlikult fantaseerima või väljendaks eelnevalt omaks võetud arusaamu surmajärgsest elust, läheksid tema vastused peagi minu teiste ülestähendustega vastuollu. Õppisin juba oma tööd alustades hindama hoolika ristküsitluse väärtust ja ma pole leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et keegi on soovist minu meele järele olla spirituaalseid kogemusi teeselnud. Hüpnoosi all olijad ei pelga tegelikult parandada oma ütluste minupoolseid väärtõlgendusi.

Uurimismaterjali kogunedes avastasin katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise õige järjekorra. Üliteadvuse seisundis viibijad ei kipu just omal algatusel andma infot, kuidas hinge elu vaimuilmas korraldatud on. Sul peab olema teatud uste jaoks kimp õigeid võtmeid.

Teades, millal on õige aeg mingit ust seansi käigus avada, õnnestus mul lõpuks välja töötada usaldusväärne meetod erinevate vaimuilma-mälestuste

juurde pääsemiseks.

Kuna mu enesekindlus iga seansiga kasvas, adus üha rohkem inimesi, et tunnen ennast surmajärgse elu küsimustes koduselt, ning tajus, et mulle võib sellest rääkida. Minu klientide hulgas on nii väga religioosseid mehi ja naisi kui ka mingite konkreetsete vaimsete veendumusteta inimesi. Enamik neist kuulub oma kaootilise elufilosoofiaga kuskile vahepeale. Uuringu edenedes avastasin hämmastava tõsiasja, et hinge seisundisse regresseerunud, vastavad inimesed vaimuilma puudutavatele küsimustele märkimisväärselt sarnaselt. Rääkides oma elust hingena, kasutatakse isegi samu kõnekeelesõnu ja piltlikke kujundeid.

Vaatamata nii paljude hüpnoositute sarnastele kogemustele, püüdsin edaspidigi saada klientidelt kinnitust üksteise väidetele ja veenduda hinge teatud talitlustes. Kaasustes esines mõningaid jutustuslikke erinevusi, kuid need tulenesid pigem hinge arengutasandist kui olulistest erinevustest selles, kuidas hüpnoositud vaimuilma nägid.

Uuring oli piinavalt aeglane, kuid kaasuste hulga kasvades sain lõpuks töötava mudeli ajatust maailmast, milles meie hinged elavad. Ma avastasin, et Maal elavate inimhingede mõtted vaimuilmast sisaldavad kõikehõlmavaid tõdesid. Just nii paljude erinevate inimeste tajud veensid mind nende väidete usutavuses. Ma pole religioosne inimene, kuid avastasin, et selles paigas, kuhu me pärast surma läheme, valitseb kord ja seaduspära, ning jõudsin veendumusele, et elu ja surmajärgne elu on korraldatud ühe suurejoonelise kava kohaselt.

Kui kaalutlesin, kuidas kõige paremini oma avastusi tutvustada, otsustasin, et juhtumianalüüsi meetod pakub kõige ülevaatlikumat viisi, andes lugejale võimaluse kliendi surmajärgseid mälestusi ise hinnata. Iga juhtum, mille olen valinud, kujutab endast vahetut kahekõnet minu ja hüpnoositu vahel. Need on pärit mu hüpnoosiseansside lindistustest. Selle raamatu eesmärgiks pole rääkida minu klientide eelmistest eludest, pigem on tegemist nende eludega seotud vaimuilma-kogemuste dokumenteerimisega.

Lugejatele, kel võib olla raske meie hingi kui kehatuid objekte kujutleda, selgitavad esimestes peatükkides kirjeldatud juhtumid, kuidas hinged avalduvad ja mil viisil funktsioneerivad. Iga juhtumi kirjeldust on pisut lühendatud nii mahuliste piirangute tõttu kui ka selleks, et anda lugejale hinge tegevusest kavakindel ülevaade. Peatükid on üles ehitatud kavatsusega näidata hinge tavapärast kulgu hingemaailma ja sealt välja koos muu spirituaalse infoga.

Hingede rännakud surmahetkest järgmisse inkarnatsiooni on minu valdusse jõudnud kümne aasta pikkuse kogumistöö tulemusena. Alguses üllatas mind, et mõni inimene mäletas selgemini lõike oma hinge elust pärast

varasemaid elusid kui pärast äsjaseid. Mingil põhjusel pole üksi hüpnoositu siiski suutnud meenutada hinge tegevuse täielikku kronoloogiat, mille olen selles raamatus ära toonud. Mu kliendid mäletavad küllaltki eredalt mõnda oma vaimse elu aspekti, samas jääb osa kogemusi neile hämaraks. Seepärast leidsin, et isegi kõik need kakskümmend üheksa juhtumit ei suuda lugejale anda täit teavet sellest, mida olen vaimuilma kohta kogunud, ja nii leidub järgnevates peatükkides detaile enamatest juhtumitest kui need kakskümmend üheksa.

Lugeja võib mõne juhtumi puhul minu küsitluslaadi üsna nõudlikuks pidada. Hüpnoosi ajal on oluline inimest õigetes rööbastes hoida.

Vaimuilmas töötades tuleb vahendajal järgida kõrgemaid nõudeid kui eelmiste elude meenutuste puhul. Transis olles kaldub hüpnoosialune tavaliselt oma hingeteadvuse uitama laskma, kui jälgib huvitavate sündmuste lahtirullumist. Mu kliendid püüavad mind sageli vaikima sundida, et vabaneda nähtu edastamise vaevast ja nautida oma varasemaid kogemusi hingena. Ma püüan olla leebe ja mitte ülearu kindlapiiriline, kuid mu hüpnoosiseansid kestavad vaid kolm tundi ja nende jooksul tuleb palju küsimusi läbi võtta. Tihti on inimesed saabunud minu vastuvõtule kaugelt ega saa tagasi tulla.

Mulle pakub suurt rahulolu imeline ilme kliendi näol, kui tema hüpnoosiseanss on läbi. Neile, kel on avanenud võimalus oma surematust tegelikkusena näha, avaneb uus enesemõistmise ja -usalduse tasand. Enne hüpnoositu äratamist sisendan temasse sageli asjakohaseid regressioonijärgseid mälestusi. Omades teadvuslikku teavet oma hinge elust vaimuilmas ja oma füüsilistest eksistentsidest erinevatel planeetidel, saavad inimesed eluks tugevama orientatsiooni ja energia.

Lõpetuseks peaksin lisama, et see, mida kohe lugema hakkate, võib vapustada teie senist ettekujutust surmast. Siin esitatud materjal võib olla vastuolus teie filosoofiliste või religioossete veendumustega. Samas leidub kindlasti lugejaid, kes saavad oma olemasolevatele arvamustele tuge.

Teistele võib pakutav info paista ulmejutuga sarnaneva subjektiivse loona.

Olgu teie veendumused millised iganes, ma loodan, et te mõtisklete selle üle, mida see inimkonnale tähendaks, kui mu hüpnoosialuste väited surmajärgse elu kohta paika peaksid.

3

Kojutulek Kui kohtumine sõbralike vaimudega, kes meile pärast surma vastu tulevad, on nii oluline, siis kuidas me nad ära tunneme? Olen avastanud, et hüpnoositud on selles, kuidas hinged vaimuilmas üksteisele paistavad, ühisel arvamusel. Hing võib avalduda energiamassina, kuid nagu selgub, võib mitteorgaaniline hingeenergia omada ka inimlikke tunnusjooni.

Hinged kasutavad üksteisega suheldes sageli oma võimet omandada kunagise eluvormi kuju. Inimeluvorm on vaid üks loendamatutest esinemisvormidest, mille hing võib endale oma põhienergia substantsist võtta. Hiljem, 6. peatükis, käsitlen ma veel üht hinge identiteedi iseloomustajat – mingit kindlat värvi aurat.

Enamik minu kliente väidab, et esimene isik, keda nad vaimuilmas näevad, on nende isiklik teejuht. Aga pärast mis tahes elu võib meid kohtama tulla ka mõni meie sugulashing. Teejuht ja sugulashing pole üks ja sama. Kui kunagine sõber või sugulane end saabuvale hingele ilmutab, võib tema alaline teejuht sündmuskohalt puududa. Ma olen täheldanud, et teejuhid on tavaliselt kuskil lähiümbruses, jälgides tulija saabumist omal viisil. Minu järgmise juhtumi hing on just läbinud vaimse värava ja kohtunud ühe edasijõudnud olemusega, kes paistab olevat temaga pikkade möödunud elude jadade vältel tihedates suhetes olnud. Kuigi see hingesugulaslik olemus ei ole minu kliendi peamine teejuht, on ta kohal selleks, et tulijat tervitada ja talle armastavat toetust pakkuda.

6. juhtum Dr N: Mida sa enda ümber näed?

H: Ma nagu ... triiviksin mööda ... puhast valget liiva ... mis liigub minu ümber... ja ma olen hiiglasuure rannapäevavarju all, millel on eredavärvilised siilud, kõik aurustunud, kuid samas ka ühendatud ...

Dr N: On keegi sulle vastu tulnud?

H: (paus) Ma ... arvasin, et olen üksi ... kuid ... (kõhkleb pikalt) kauguses ... oh ... valgus ... liigub kiiresti minu poole ... ah sa raks!

Dr N: Mis see on?

H: (erutatult) Onu Charlie! (valjult) Onu Charlie, ma olen siin!

Dr N: Miks just see isik sulle esimesena vastu tuli?

H: (hõivatult, eemalviibiva häälega) Onu Charlie, ma igatsesin nii väga su järele.

Dr N: (ma kordan oma küsimust) H: Sellepärast, et ma armastasin teda kõigist oma sugulastest kõige rohkem. Ta suri, kui olin laps, ja ma ei saanud sellest kunagi üle. (ühes Nebraska talus selle hüpnoosialuse kõige viimases eelnenud elus) Dr N: Kust sa tead, et see on onu Charlie? Kas tema juures on jooni, mida sa ära tunned?

H: (klient niheleb oma toolil erutusest) Just nimelt – täpselt niisugune, nagu ma teda mäletan – rõõmus, lahke, armastusväärne – ta on minu kõrval. (kihistab naerda) Dr N: Mis nii nalja teeb?

H: Onu Charlie on ikka sama paks nagu varem.

Dr N: Ja mida ta järgmiseks teeb?

H: Ta naeratab ja ulatab mulle käe ...

Dr N: Kas see tähendab, et tal on keha, millel on käed?

H: (naerab) Noh, jaa ja ei. Ma hõljun ringi ja nii teeb ka tema. See on ... minu kujutluses ... ta näitab endast mulle kõike ... ja see, millest ma kõige enam teadlik olen ... on tema minu poole sirutatud käsi.

Dr N: Miks ta sirutab sinu poole oma materialiseerunud kätt?

H: (paus) Selleks, et ... mind lohutada ... juhtida mind ... edasi valgusse.

Dr N: Ja mida sina teed?

H: Ma lähen temaga kaasa ja me mõlemad mõtleme sellele, kui tore meil koos oli olla ja talu heintes mängida.

Dr N: Ja tema laseb seda kõike sul omas meeles näha, et sa saaksid teada, kes ta on?

H: Jah ... sellisena, nagu ma teda oma möödunud elus tundsin ... nii et ma ei kardaks. Ta teab, et ma olen ikka veel natuke oma surmast rabatud. (hüpnoositu suri ootamatult autoõnnetuses) Dr N: Kas vahetult pärast surma, ükskõik kui palju surmasid me teistes eludes oleme läbi teinud, on siiski võimalik olla pisut hirmul, enne kui vaimuilmaga uuesti harjume?

H: See pole tegelikult hirm – see on vale sõna –, pigem ehk ootusärevus.

See on iga kord erinev. Autoavarii tabas mind ootamatult. Ma olen endiselt pisut segaduses.

Dr N: Olgu peale, läheme nüüd veidi edasi. Mida onu Charlie nüüd teeb?

H: Ta viib mind sellesse ... kohta, kuhu mul tuleb minna ...

Dr N: Kui olen lugenud kolmeni, läheme sinna. Üks-kaks-kolm! Räägi mulle, mis toimub.

H: (pikk paus) Siin ... on ... ümber veel inimesi ... ja kui ma lähenen ... näivad nad ... sõbraliku moega ... nad paistavad tahtvat, et ma nendega ühineksin ...

Dr N: Jätka nende poole liikumist. Kas sulle tundub, et nad võivad sind oodata?

H: (äratundmine) Jah! Ma saan tegelikult aru, et olen nendega varem koos olnud ... (paus) Ei, ära mine!

Dr N: Mis praegu toimub?

H: (väga endast väljas) Onu Charlie jätab mu maha. Miks ta ära läheb?

Dr N: (ma katkestan dialoogi, et kasutada selles olukorras tüüpilisi rahustamistehnikaid, seejärel me jätkame) Vaata sügavalt oma sisemise meelega. Sa pead ju mõistma, miks onu Charlie sinust siin lahkub?

H: (rahunenult, kuid kahetsusega) Jah ... ta asub ... minust erinevas kohas ... ta tuli minuga vaid kohtuma ... mind siia tooma.

Dr N: Ma usun, et mõistan. Onu Charlie ülesandeks oli olla esimene isik, kes sinuga pärast surma kohtub, ja veenduda, et sinuga on kõik korras. Ma tahan teada, kas sa tunned end nüüd paremini ja kodusemalt?

H: Jah, tunnen küll. Sellepärast onu Charlie ongi mind nende teistega jätnud.

See on kummaline vaimuilmale omane nähtus, et meie elu olulised inimesed on alati võimelised meid tervitama, kuigi nad võivad juba ise elada uut elu teises kehas. Seda selgitatakse kuuendas peatükis. Kümnendas peatükis uurin ma hinge võimet jaotada oma põhiolemust selliselt, et ta suudab olla Maal samaaegselt mitmes kehas.

Selles hinge teekonna pöördepunktis Maalt kaasa toodud füüsiline ja vaimne taak tavaliselt väheneb ja seda kahel põhjusel. Esiteks, tõendid vaimuilma hoolikalt juhitud korrast ja harmooniast toovad tagasi mälestused sellest, mis meist maha jäi, kui valisime ainelise elu. Teiseks on tohutu mõju nende inimeste nägemisel, kelle kohta arvasime, et me neid pärast nende surma Maal enam kunagi ei näe. Siin on veel üks näide.

7. juhtum Dr N: Nüüd, kus sul on olnud võimalus kohaneda vaimuilmas oma ümbrusega, räägi mulle, mis mõju sel paigal sulle on.

H: See on nii ... soe ja lohutav. Maalt eemalolek on mulle kergenduseks.

Ma tahaksin siia alatiseks jääda. Siin pole pingeid ega muresid, ainult heaolutunne. Ma hõljun vaid ... kui kaunis ...

Dr N: Milline on sinu järgmine oluline mulje, kui sa vaimseid väravaid läbides edasi hõljud?

H: (paus) Tuttavlikkus.

Dr N: Mis on tuttav?

H: (pärast mõningat kõhklust) Ah mm ... inimesed ... sõbrad ... on siin, ma usun.

Dr N: Kas sa näed neid nagu tuttavaid inimesi Maal?

H: Ma ... tunnetan nende lähedalolu ... inimesed, keda tundsin ...

Dr N: Olgu peale, liigu edasi. Mida sa järgmiseks näed?

H: Tuled ... mahedad ... nagu pilvede moodi.

Dr N: Kas see valgus paistab jätkuvalt samasugune, kui sa liigud?

H: Ei, need kasvavad ... energiatombud ... ja ma tean, et need on inimesed!

Dr N: Kas sa liigud nende poole või tulevad nemad sinu poole?

H: Me triivime üksteise poole, kuid mina liigun aeglasemalt kui nemad, sest ... ma pole kindel, mida teha ...

Dr N: Jää üksnes rahulikuks ja jätka hõljumist, kandes mulle samal ajal ette kõigest, mida sa näed.

H: (paus) Nüüd näen ma pooleldi vormunud inimkujusid – üksnes vöökohast ülespoole. Nende piirjooned on samuti läbipaistvad ... ma näen neist läbi.

Dr N: Kas sa paned nende kogude juures tähele mingeid iseloomulikke jooni?

H: (ärevalt) Silmad!

Dr N: Sa näed üksnes silmi?

H: ... Suust on vaid jälg – pole mitte midagi. (hirmunult) Silmad on nüüd kõikjal minu ümber ... tulevad lähemale ...

Dr N: Kas igal olendil on kaks silma?

H: On küll.

Dr N: Kas neil silmadel on inimsilma välimus koos iirise ja pupilliga?

H: Ei ... erinev ... need on ... suuremad ... mustad sõõrid ... kiirates valgust ... minu suunas ... mõtteid ... (siis kergendunult) Oh! Dr N: Jätka.

H: Ma hakkan neid ära tundma – nad saadavad mu meelde kujutisi – mõtteid neist endist ... ja need kujud muutuvad inimesteks!

Dr N: Inimesteks füüsiliste inimjoontega?

H: Jah. Oh ... vaata! See on tema!

Dr N: Mida sa näed?

H: (hakkab samaaegselt naerma ja nutma) Ma arvan, et see on ... jah ... see on Larry ... ta on kõige ees ... ta on esimene, keda ma tegelikult näen

... Larry, Larry!

Dr N: (olles andnud oma kliendile võimaluse end veidi koguda) Kas Larry hing on sulle tuttavate inimeste grupi eesotsas?

H: Jah, nüüd ma tean, et need, keda ma kõige rohkem näha tahan, on ees ... mõned teised mu sõbrad on taga.

Dr N: Kas sa näed neid kõiki selgesti?

H: Ei, need, kes on taga, on ... udused ... kauged ... kuid ma tunnetan nende kohalolu. Larry on ees ... tuleb minu juurde ... Larry!

Dr N: Kas Larry on su mees viimasest elust, millest sa mulle varem rääkisid?

H: (hüpnoositu tõttab edasi) Jaa – meil oli üheskoos suurepärane elu ...

Günther oli nii tugev ... kõik tema perekonnas olid meie abielu vastu ...

Jean deserteerus mereväest, et päästa mind halvast elust, mida ma Marseille’s elasin – soovides alati mind ...

See klient on nii erutatud, et tema eelmised elud kuhjuvad üksteise otsa.

Larry, Günther ja Jean olid kõik eelmised abikaasad, kuid üks ja seesama sugulashing. Mul oli hea meel, et meil oli enne seda vaimuilma meenutamise episoodi olnud eelnevatel seanssidel võimalus üle vaadata, kes need inimesed olid. Larryle, tema hiljutisele ameerika abikaasale, lisandusid veel prantsuse sõdur Jean 19. sajandist ja saksa aristokraatide poeg Günther 18. sajandist.

Dr N: Mida te praegu kahekesi teete?

H: Embame.

Dr N: Kui keegi kolmas vaataks sel hetkel, kuidas te embate, siis mida ta näeks?

H: (ei vasta) Dr N: (klient on sellesse vaatepilti nii süvenenud, et pisarad voolavad ojadena mööda tema nägu. Ma ootan hetke ja proovin siis uuesti.) Kuidas sina ja Larry paistaksite kellelegi, kes teid praegu vaimuilmas vaataks?

H: Nad näeksid ... kaht särava valguse massi teineteise ümber keerlemas, ma arvan ... (klient rahuneb ja ma aitan tal paberrätiga näolt pisaraid kuivatada) Dr N: Ja mida see tähendab?

H: Me kallistame ... väljendame armastust ... ühineme ... see teeb meid õnnelikuks ...

Dr N: Mis juhtub pärast sugulashingega kohtumist?

H: (klient pigistab kõvasti tugitooli käetugesid) Oh ... nad kõik on siin ... enne ma vaid tunnetasin neid. Nüüd tuleb neid rohkem mulle lähemale.

Dr N: Ja see toimub pärast seda, kui su abikaasa on sinu juurde tulnud?

H: Jah ... Ema! Ta tuleb minu juurde ... Ma olen temast nii puudust tundnud ... oh, emme ... (klient hakkab uuesti nutma) Dr N: Olgu peale ...

H: Oh, palun ära minult praegu midagi küsi – ma tahan seda nautida ... (klient näib pidavat oma eelmise elu emaga vaikset vestlust) Dr N: (ma ootan minuti) Ma tean, et sa tunned sellest kohtumisest rõõmu, kuid vajan sinu abi saamaks teada, mis toimub.

H: (kaugelt) Me ... lihtsalt kallistame teineteist ... nii hea on jälle temaga koos olla ...

Dr N: Kuidas teil õnnestub teineteist ilma kehadeta kallistada?

H: (mulle määratud tüdimusohkega) Loomulikult teineteist valgusesse mähkides.

Dr N: Räägi mulle, mismoodi vaim seda tunnetab?

H: Sind mässitaks justkui säravast valgusest armastusetekki.

Dr N: Saan aru, siis ...

H: (klient katkestab kõrgehäälse äratundva naeruga) Tim! ... See on mu vend – ta suri nii noorelt (uppumine neljateistkümneaastaselt kliendi viimases elus). Kui tore on teda siin näha. (klient viipab käega) Ja seal on mu parim sõbranna Wilma – naabermajast –, me naerame koos poiste üle, nagu ka tookord tema pööningul istudes.

Dr N: (pärast seda, kui klient on maininud oma tädi ja veel paari sõpra) Mis määrab sinu arvates järjekorra, milles need inimesed sind tervitama on tulnud?

H: (paus) Eks ikka see, kui palju me üksteise jaoks tähendame.

Dr N: Ja mõnega oled sa elanud paljudes eludes koos, samas teistega vaid ühes või kahes elus?

H: Jah ... Oma abikaasaga olen ma olnud koos kõige rohkem.

Dr N: Kas sa näed kuskil läheduses oma teejuhti?

H: Ta on siin. Ma näen teda eemale hõljumas. Ta tunneb samuti mõnda mu sõpra ...

Dr N: Miks sa oma teejuhti meheks pead1?

H: Me kõik näitame endast seda, mida tahame. Tema suhtleb minuga alati oma meheliku olemusega. See on õige ja väga loomulik.

Dr N: Ja kas ta valvab sind kõigis su eludes?

H: Täpselt nii ja ka pärast surma siin ... ja ta on alati minu kaitsja.

Kui me vaimuilma siseneme, on meie vastuvõtukomitee juba varem kokku pandud. See juhtum näitab, kui tujutõstvad võivad tuttavad näod saabuvale nooremale hingele olla. Olen täheldanud, et pärast igat elu

koosneb tervitusgrupp erinevast arvust ootavatest olemustest. Kuigi kohtumise iseloom varieerub sõltuvalt hinge erivajadustest, pole meie vaimsete kaaslaste seas mitte midagi juhuse hooleks jäetud, vaid nad teavad minu tähelepanekute kohaselt täpselt, millal oleme tulekul ja kus meid vaimuilma saabumisel oodata.

Tihti ootab meie jaoks oluline olemus natuke eespool kui teised, kes tahavad olla käepärast, kui me läbi värava tuleme. Igaühe tervitusseltskonna suurus pärast igat elu mitte üksnes ei muutu, vaid on enamarenenud hingede puhul, kellele vaimne lohutus on vähemvajalik, peaagu nullini kahanenud. 9. juhtum selle peatüki lõpus on näide seda tüüpi vaimsest rännust.

6. ja 7. juhtum esindavad kumbki üht kolmest võimalikust viisist, millega äsjasaabunud hinge vaimuilma tagasi võetakse. Neid hingi kohtas peatselt pärast surma üks põhiline olemus, kellele järgnesid kahanevas mõjujärjekorras teised. 7. klient tundis inimesed ära kiiremini kui 6. klient.

Kohates selliseid vaime oma surmale vahetult järgnevatel kogunemistel, paneme tähele, et nad on olnud eelmistes eludes meie abikaasad, vanemad, vanavanemad, õed-vennad, onud, tädid, tädi- ja onupojad ja -tütred ning armsad sõbrad. Kui mu kliendid on jõudnud sellesse faasi, olen tunnistajaks olnud nii mõnelegi südantlõhestavale emotsionaalsele vaatepildile.

Tundelised kohtumised, mis selles vaimse teekonna lõigus hingede vahel aset leiavad, on üksnes eellugu meie lõplikule paigutumisele mingisse kindlasse, küpsusastmele vastavasse olemuste gruppi. Nende kohtumiste üliteadvuslik meenutamine toob hüpnoositu jaoks kaasa uue emotsionaalse kõrghetke. Vaimsed korralduslikud meetmed, sealhulgas see, kuidas grupid moodustatakse ja teiste olemustega sobitatakse, leiavad kirjeldamist järgnevates peatükkides.

Hetkel on tähtis mõista, et tervitama tulnud olemused ei pruugi kuuluda meie enda kindlasse vaimuilma õppegruppi, kuna kõik inimesed, kellega me oma eludes lähedased oleme, ei ole meiega samal arengutasemel. See, et nad on otsustanud meiega vahetult pärast surma armastuse ja poolehoiu märgiks kohtuda, ei tähenda veel, et nad kõik on meie õppegrupis, kui me saabume selle rännaku lõpp-punkti.

Näiteks 6. juhtumi puhul oli onu Charlie ilmselgelt edasijõudnum hing kui minu klient. Ta võis olla koguni tegev vaimse teejuhina. Minu jaoks oli selge, et onu Charlie hinge peamisi ülesandeid oli abistada 6. juhtumit, kui too oli oma äsjalõppenud elus laps, ning tema vastutus jätkus vahetult pärast hüpnoosialuse surma. 7. juhtumi oluline esimene kontakt oli Larry, tõeline sugulashing, kes oli minu kliendiga samal tasemel. Pange 7. juhtumi juures tähele ka seda, et kliendi vaimne teejuht ei tõuse sugulaste ja sõprade hulgast esile. Stseeni arenedes saame aga siiski vihjeid selle kohta, et kogu

kohtumist suunab just vaimne teejuht, ehkki jääb ise tagaplaanile. Ma olen seda täheldanud paljude juhtumite puhul.

Teine võimalus meie surmajärgseks vastuvõtuks on vaikne tähendusrikas kohtumine vaimse teejuhiga ilma kellegi teise kohaloluta, nagu 5. juhtumi puhul. 8. juhtum kirjeldab sedasorti kohtumist veelgi põhjalikumalt. See, milline surmajärgne kohtumine meid ees ootab, sõltub vaimse teejuhi eriomasest tööstiilist ja meie enda isiklikest loomupärastest vajadustest. Ma olen täheldanud, et esimene kohtumine teejuhiga on iga elu järel erineva kestusega ning sõltub lõppenud elu asjaoludest.

8. juhtum näitab, kuivõrd lähedane suhe on inimesel oma teejuhiga. Paljud teejuhid kannavad veidrakõlalist nime, kuna mõni nimi on üsna tavapärane.

Minu meelest on huvitav, et vanaaegne religioosne mõiste “kaitseingel” on siin kasutusel metafüüsilises tähenduses märkimaks osavõtlikku ja mõistvat vaimu. Ei saa salata, et omal ajal kritiseerisin ma seda terminit kui rumalalt soovunelmatega koormatud ja ajast-arust mütoloogiat esindavat väljendit, mis on vastuolus nüüdisaegse maailmaga. Enam pole mul kaitseinglite suhtes selliseid veendumusi.

Kliendid on mulle korduvalt kinnitanud, et hing on mõlemasooline, kuid samas on nad ometi tunnistanud, et sugu pole sugugi ebaoluline tegur. Olen teada saanud, et iga hing võib pöörduda teiste olemuste poole oma soovi kohaselt nii mees- kui ka naissoolise vaimse impressioonina. 6. ja 7. juhtum näitavad, kui oluline on äsja saabunud hingele näha tuttavaid nägusid, mida saab soo järgi eristada. See kehtib ka järgmise juhtumi puhul. Teine põhjus, miks ma 8. juhtumi välja valisin, on soov näidata, kuidas ja miks otsustavad hinged vaimuilmas kaaslastele inimkujul ilmuda.

8. juhtum Dr N: Sa oled just alustanud tegelikku lahkumist Maa astraaltasandilt ning liigud üha sügavamale vaimuilma. Ma tahan, et sa räägiksid mulle, mida tunned.

H: Vaikus ... nii rahulik.

Dr N: Kas keegi tuleb sinuga kohtuma?

H: Jah, see on mu sõber Rachel. Ta on minu jaoks alati olemas, kui ma suren.

Dr N: Kas Rachel on su sugulashing, kes on koos sinuga olnud teistes eludes, või on ta keegi, kes jääb alati siia?

H: (teatud nördimusega) Ta ei jää alati siia. Ei, ta on tihti minuga – minu meeles –, kui teda vajan. Ta on minu oma teejuht (öeldud

omanikuuhkusega).

Märkus: Teejuhtide omadusi, mille järgi neid sugulashingedest ja teistest tugepakkuvatest olemustest eristada, vaadeldakse 8. peatükis.

Dr N: Miks sa pead seda olemust naissooliseks? Kas vaimud ei peaks sootud olema?

H: See on tõsi – sõnasõnalises tähenduses, kuna me suudame omandada mõlema soo tunnused. Rachel tahab end mulle naisena näidata, et ta visuaalselt ära tunneksin, ning see on ka meievaheline vaimne asi.

Dr N: Kas te olete oma vaimse eksistentsi vältel piiratud mees- või naissoo tunnustega?

H: Ei. Meie kui hingede eksistentsis on perioode, mil me kaldume pigem ühe kui teise soo poole. Viimaks need loomuomased eelistused ühtlustuvad.

Dr N: Võid sa kirjeldada, millisena Racheli hing sulle sel hetkel tegelikult paistab?

H: (vaikselt) Nooremapoolne naine ... nagu ma teda kõige paremini mäletan ... väike, peente näojoontega ... otsusekindla ilmega ... nii palju tarkust ja armastust.

Dr N: Sa oled siis Rachelit Maal tundnud?

H: (vastab nostalgiliselt) Ükskord ammu oli ta mulle elus lähedane ... nüüd on ta minu teejuht.

Dr N: Ja mida sa tunned, kui teda vaatad?

H: Rahu ... tüünust ... armastust ...

Dr N: Kas te vaatate Racheliga teineteist inimeste kombel silmadega?

H: (kõhkleb) Sinnapoole ... kuid teistmoodi. Sa näed meelt selle taga, mida silmadeks pead, sest see on see, millega me Maal ühenduses oleme.

Muidugi saame me inimestena Maalgi sama teha ...

Dr N: Mis see on, mida saab silmadega nii Maal kui ka vaimuilmas teha?

H: Kui sa vaatad elus teatud inimesele silma – isegi kui kohtud temaga esmakordselt – ja näed seal tuld, mida juba ammu tunned ... noh, see ütleb sulle tema kohta midagi. Inimesena sa ei tea, miks – kuid su hing mäletab.

Märkus: Ma olen paljudelt oma klientidelt mitmel viisil väljendatuna kuulnud sellest vaimse identiteedi valgusest, mis sugulashinge inimsilmades peegeldub. Mis minusse puutub, siis olen ise teadlikult kogenud seda hetkelist äratundmist vaid üks kord elus – hetkel, mil nägin esmakordselt oma naist. Selle mõju on jahmatav ja ka natuke jube.

Dr N: Kas sa väidad, et kui kaks inimest Maal teineteist vaatavad, võib neil vahel tekkida tunne, et nad on teineteist varem tundnud?

H: Jah, see on déjà vu.

Dr N: Lähme tagasi vaimuilma Racheli juurde. Kas sa oleksid oma eestkostja ära tundnud ka siis, kui ta poleks võtnud sinu jaoks inimkuju?

H: Noh, loomulikult suudame me üksteist alati vaimselt ära tunda. Kuid nii on meeldivam. Ma tean, et see kõlab napakalt, kuid see on ... seltskondlik värk ... tuttava näo nägemine teeb sulle asjad lihtsamaks.

Dr N: Järelikult on hea näha varasematest eludest tuttavate inimeste iseloomulikke inimlikke jooni, eriti taaskohanemisperioodil vahetult pärast Maalt lahkumist?

H: Jaa, muidu tunned end algul veidi äraeksinult ... üksildaselt ... ja võibolla ka segadusseaetult ... inimeste nägemine sellisena, nagu nad olid, aitab mul siia tagasijõudnuna kiiremini kohaneda ning Racheli nägemine on alati vägev stiimul.

Dr N: Kas Rachel näitab end sulle inimkujul vahetult pärast igat sinu maapealset surma selleks, et saaksid vaimuilmaga taaskohaneda?

H: (innukalt) Oo jaa – just seda ta teeb! Ja ta pakub mulle turvatunnet. Ma tunnen end paremini, kui näen ka teisi, keda varem tundsin ...

Dr N: Ja kas sa räägid nende inimestega?

H: Keegi ei räägi, me suhtleme meele abil.

Dr N: Telepaatiliselt?

H: Jah. Dr N: Kas hingedel on võimalik pidada eraviisilisi vestlusi, mida teised ei saa telepaatiliselt pealt kuulata?

H: (paus) ... Lähedastes suhetes – jah.

Dr N: Kuidas seda tehakse?

H: Puudutuse abil – seda kutsutakse puutesuhtluseks.

Märkus: Kui kaks hinge tulevad teineteisele nii lähedale, et ühinevad, saavad nad minu klientide sõnul saata teineteisele privaatseid mõtteid puudutuse abil, mis kandub ühelt teisele nagu “elektriline heliimpulss”. Enamikel juhtudel ei taha hüpnoosis viibivad kliendid mulle sellistest isiklikest usalduslikest asjadest rääkida.

Dr N: Võid sa mulle selgitada, kuidas on sinul kui hingel võimalik inimkuju võtta?

H: Oma ... energiamassist ... ma lihtsalt mõtlen neist tunnusjoontest, mida tahan ... kuid ma ei oska sulle öelda, mis annab mulle selle võime.

Dr N: Olgu, võid sa mulle rääkida, miks te aeg-ajalt teatud tunnusjooned omandate?

H: (pikk paus) See sõltub sellest, kus sa siin parajasti liigud ... kui kedagi

teist näed ... ja sinu meeleolust sel hetkel.

Dr N: See on just see, kuhu ma tahan jõuda. Räägi mulle veel äratundmisest.

H: Saad aru, äratundmine sõltub isiku ... tunnetest, kui teda siin kohtad.

Ta näitab sulle välja seda, mida tema tahab sulle näidata ja mida sina tahad tema arvates näha. See sõltub ka sinu ja tema kohtumise asjaoludest.

Dr N: Kas sa saad olla konkreetsem? Millised erinevad asjaolud võivad põhjustada energiavormide materialiseerumist teiste vaimude jaoks mingil teatud viisil?

H: Erinevus seisneb selles, kas sina oled tema aladel või on tema sinu aladel. Ta võib soovida sulle ühes kohas näidata üht liiki jooni, kuna kuskil mujal võid sa näha midagi muud.

Märkus: Vaimset territooriumi selgitatakse hiljem, kui oleme kandunud sügavamale vaimuilma.

Dr N: Kas sa väidad, et hing võib näidata sulle väraval üht ning hiljem muus olukorras teist nägu?

H: Nii see on.

Dr N: Miks?

H: Nagu ma sulle rääkisin, sõltub see, mil moel me end üksteisele näitame, suuresti hetketunnetest ... sellest, millised suhted meil kellegagi on ja kus me viibime.

Dr N: Palun ütle, kas ma sain sellest kõigest õigesti aru. Identiteet, mida hinged üksteisele ilmutavad, sõltub ajast ja kohast vaimuilmas, samuti selle kohtumise ajal valitsevast meeleolust ja võib-olla ka psühholoogilisest seisundist?

H: Muidugi ... ja see toimib mõlemat pidi ... see on vastastikune seos.

Dr N: Kuidas saame me siis kõigi nende üksteise väliste muutuste juures teada, milline on hinge teadvuse tegelik iseloom?

H: (naerab) See kujutis, mida sa ilmutad, ei varja meie ülejäänute eest mitte kunagi seda, kes sa tegelikult oled. Pealegi pole see selline emotsioon nagu Maa peal. Siin on see rohkem ... abstraktne. Põhjus, miks me teatud tunnusjooni ja mõtteid edastame ... seisneb ... ideede kinnitamises.

Dr N: Ideed? Kas sa pead silmas oma hetketundmusi?

H: Jah ... enam-vähem ... kuna need inimjooned olid osa meie füüsilistest eludest mujal, mil me tegime avastusi ... ja arendasime ideid ... kõik see on ... meie tarbeks siin ühe kontiinumina kasutada.

Dr N: Hea küll, kui meil oli igas eelmises elus erinev nägu, millise näo

me siis elude vahel omale võtame?

H: Me segame need kokku. Sa võtad enesele sellised välised tunnused, mille järgi isik, keda kohtad, sind kõige paremini ära tunneb, ja sõltuvalt sellest, mida sa tahad väljendada.

Dr N: Mida arvata suhtlemisest ilma väliseid tunnuseid ilmutamata?

H: Muidugi teeme me ka seda – see on normaalne –, kuid mina saan kiiremini kontakti inimestega, kes omavad väliseid tunnuseid.

Dr N: Kas sa ise eelistad mingeid kindlaid näojooni ilmutada?

H: Hmm ... mulle meeldib vuntsidega nägu ... kivikõva lõualuuga ...

Dr N: Sa mõtled Jeff Tannerit, Texase kauboid sellest elust, mida me ennist arutasime?

H: (naerab) Nii see on – ja mul on olnud sama nägu nagu Jeffil ka teistes eludes.

Dr N: Aga miks Jeff? Kas seepärast, et see oli sinu viimatine elu?

H: Ei, mulle meeldis Jeff olla. See oli õnnelik, lihtsakoeline elu. Kurat, ma nägin hea välja! Mu nägu meenutas neid sigaretireklaame, mida kunagi kiirteede ääres võis näha. (turtsub naerda) Mulle meeldib Jeffina oma rattalenksu-taoliste vuntsidega uhkeldada.

Dr N: Kuid see oli vaid üks elu. Inimesed, kes sinuga selles elus läbi ei käinud, ei pruugi sind siin ära tunda.

H: Oh, nad jagavad piisavalt kähku ära, et see olen mina. Ma võiksin muutuda kellekski teiseks, kuid praegu meeldin ma endale Jeffina kõige rohkem.

Dr N: Nii, seega jõuame tagasi sinu ennist öeldud sõnadeni, et meil kõigil on tegelikult vaid üks identiteet, vaatamata paljudele näojoontele, mida me hingedena võime ilmutada?

H: Jaa, sa näed igaühte sellisena, nagu ta tegelikult on. Leidub neid, kes tahavad ainult oma parimaid külgi näidata, kartes, mida neist muidu võidaks mõelda – nad pole täielikult aru saanud, et tähtis on see, mille pärast sa pingutad, mitte see, kuidas välja näed. Me saame palju naerda selle üle, missugused vaimud enda arvates peaksid välja nägema – nad võtavad koguni nägusid, mida neil Maal kunagi pole olnud –, ja see on okei.

Dr N: Me räägime siis vähemküpsetest hingedest?

H: Tavaliselt jah. Nad võivad takerduda ... me ei kritiseeri ... lõpuks saab neil ikka kõik korda.

Dr N: Mina mõtlen vaimuilmast kui ülimast kõiketeadva intelligentse teadvuse asukohast, aga sina maalid pildi, mille kohaselt on hinged edevad ja tujukad, justkui oleksid nad tagasi Maal.

H: (pahvatab naerma) Inimesed on inimesed, vaatamata sellele, kuidas

nad oma füüsilistes maailmades välja näevad.

Dr N: Oo, kas sa näed ka vaime, kes on käinud peale Maa veel teistel planeetidel?

H: (paus) Aeg-ajalt.

Dr N: Milliseid väliseid jooni näitavad sulle teistelt planeetidelt pärit hinged?

H: (põiklevalt) Ma ... hoian rohkem oma inimeste ligi, kuid me võime endale suhtlemiseks ükskõik milliseid väliseid jooni võtta ...

Märkus: Info saamine hüpnoositutelt, kes on võimelised meenutama eelmisi elusid teistes maailmades kellegi muu kui inimesena, on alati keeruline.

Nagu me hiljem näeme, on selliste kogemuste meenutused omased vaid vanematele, edasijõudnumatele hingedele.

Dr N: Kas võime hingedena üksteisele mingeid väliseid tunnuseid edastada on meile looja poolt antud ja tugineb vaimsetele vajadustele?

H: Kust mina peaksin seda teadma – ma pole Jumal!

Arusaam, et hinged on ekslikud, tuleb mõnele inimesele üllatusena. 8. juhtumi ja kõigi teiste minu klientide avaldused osutavad sellele, et enamik meist on vaimuilmas täiuslikkusest endiselt väga kaugel. Reinkarnatsiooni olemuslik eesmärk on enesetäiendamine. Meie arengu psühholoogilised hargnemised nii vaimuilmas kui ka sellest väljaspool moodustavad minu töö põhialuse.

Me oleme näinud teiste olemustega kohtumise olulisust vaimuilma sisenemisel. Lisaks ühinemisele teejuhtide ja teiste tuttavate olenditega olen ma maininud ka kolmandat tüüpi surmajärgset taassisenemist. See on üsna segadusseajav variant, mille puhul pole hinge ees ootamas mitte kedagi.

Seda tuleb minu klientide hulgas küll üsna harva ette, ent mul on siiski natuke kahju neist hüpnoositutest, kes kirjeldavad oma täielikku üksindust, kui nähtamatud jõud veavad neid nende lõpliku sihtpunkti poole, kus nad viimaks teistega kohtuvad. Seda võiks võrrelda maabumisega võõrale maale, mida oled küll varem külastanud, kuid kus nüüd pole ei pakikandjaid ega turismiinfo-punkti tee küsimiseks.

Usutavasti häirib mind seda liiki sisenemise puhul kõige rohkem asjaolu, et hingel pole mingit kohanemisvõimalust.

Hinged, kes eelistavad lahkuda omaette, ei jaga minu arusaama sellest, mis tunne on spirituaalses väravas ja selle taga üksi olla. Seda liiki inimesed on tegelikult kogenud rändurid. Vanemate küpsete hingedena ei näi nad vajavat algset tugisüsteemi. Nad teavad hästi, kuhu pärast surma lähevad.

Ma oletan, et see protsess on nende puhul ka kiirendatud, sest nad jõuavad sinna, kuhu kuuluvad, kiiremini kui need, kes teistega kohtumiseks peatuse teevad.

9. juhtumi puhul on tegu kliendiga, kellel on selja taga suur hulk elusid, mis ulatuvad tuhandetesse aastatesse. Umbes kaheksa elu enne käesolevat lakkasid tuttavad hinged viimaks temaga vaimses väravas kohtumast.

9. juhtum Dr N: Mis sinuga surmahetkel toimub?

H: Ma tajun suurt vabanemist ja liigun kiiresti väljapoole.

Dr N: Kuidas sa iseloomustaksid oma lahkumist Maalt vaimuilma?

H: Ma sööstan nagu valgusesammas üles ja olengi teel.

Dr N: Kas see on sinu puhul alati nii kiiresti toimunud?

H: Ei, üksnes pärast viimaseid elude seeriaid.

Dr N: Miks?

H: Ma tunnen seda teed, mul pole vajadust kellegagi kohtuda – mul on kiire.

Dr N: Ja see ei häiri sind, et sulle pole kedagi vastu tulnud?

H: (naerab) Kunagi oli aeg, mil see oli hea, kuid ma ei vaja enam midagi säärast.

Dr N: Kelle otsusega sul lubati ilma abita vaimuilma siseneda?

H: (paus ja seejärel õlakehitusega) See oli ... minu ja mu õpetaja ... vastastikune otsus ... kui ma mõistsin, et suudan ise hakkama saada.

Dr N: Ja sa ei tunne end praegu äraeksinu või üksildasena?

H: Kas sa teed nalja? Ma ei vaja enam käehoidmist. Ma tean, kuhu lähen, ja kibelen sinna jõudma. Mingi külgetõmbejõud veab mind kaasa ja ma üksnes naudin seda teekonda.

Dr N: Selgita mulle, mismoodi sind su sihtpunkti veetakse.

H: Ma liuglen lainel ... valguskiirel.

Dr N: Kas see on elektromagnetiline laine või midagi muud?

H: Noh ... see tuletab meelde raadio lainealasid, keegi keeraks justkui nuppu ja leiaks minu jaoks õige sageduse.

Dr N: Kas sa väidad, et sind juhib mingi nähtamatu jõud, mida sa kuigivõrd ei valitse, ning et sul pole võimalik toimuvat kiirendada, nagu tegid vahetult pärast surma?

H: Jah. Ma pean sobituma valguse lainealaga ... neil lainetel on suund ja ma voogan sellega kaasa. See on lihtne. Nad teevad sinu eest kõik ära.

Dr N: Kes selle sinu eest ära teevad?

H: Need, kes juhivad ... ma ei tea täpselt.

Dr N: Sina siis ei juhi. Sa ei vastuta oma sihtpunkti leidmise eest.

H: (paus) Mu meel on häälestunud sellele liikumisele ... Ma voogan koos resonantsiga ...

Dr N: Resonants? Kas sa kuuled helisid?

H: Jah, see laine ... vibreerib ... ja ma olen sellesse blokeeritud.

Dr N: Tulgem tagasi selle juurde, mida sa ütlesid raadio kohta. Kas sinu vaimset teekonda mõjutavad sellised võnkesagedused nagu kõrge, keskmine ja madal resonants?

H: (naerab) See pole paha – jah, ja ma viibin mingil jõujoonel, nagu valguse ja heli isesihituval kiirel ... ja see on osa minu enda tonaalsest struktuurist – minu sagedusest.

Dr N: Ma pole kindel, kas saan aru, kuidas valgus ja vibratsioon ühinevad, et moodustada suunalisi lainealasid.

H: Kujutle hiiglasuurt heliharki sähviva vilkuri sees.

Dr N: Oh, seal on siis energia?

H: Meil on energia – mingis energiaväljas. Need pole üksnes jõujooned, mida mööda me reisime ... me ise genereerime energiat ... me saame neid jõudusid kasutada sõltuvalt oma kogemusest.

Dr N: Sinu küpsusaste annab sulle seega liikumiskiiruse ja -suuna üle teatava kontrolli?

H: Jah, kuid mitte siin. Hiljem, pärale jõudnud, saan ma rohkem omaette ringi liikuda. Praegu mind veetakse ja mul tuleb kaasa minna.

Dr N: Okei, jää sinna ja kirjelda mulle, mis järgmiseks juhtub.

H: (lühike paus) Ma liigun üksi ... asetunud oma õigesse ruumi ... ja lähen sinna, kuhu kuulun.

Hüpnoosiseisundis töötavad meie analüütiline teadvuslik mõistus ja alateadvus koos, võttes vastu sügavalasetsevatele mälestustele suunatud teateid ning vastates neile. 9. juhtumi hüpnoosialune on elektriinsener ja seetõttu toetub mõningatele tehnilistele võrdlustele, et väljendada oma vaimseid tajumusi. Küsimusi esitades julgustasin ma teda selgitama oma mõtteid hingede rännust tehniliste terminite abil, kuid ei sundinud seda peale. Kõik hüpnoositud kasutavad killukesi oma teadmistest vastamaks minu küsimustele vaimuilma kohta. See klient kirjeldas liikumist talle tuttavate füüsikaseaduste kaudu, kuna keegi teine oleks öelnud, et hinged liiguvad selles kulglas vaakumis.

Enne kui jätkame hingede rändu vaimuilma, tahan arutleda nende olemuste üle, kes pole pärast füüsilist surma üldse veel nii kaugele jõudnud või on normaalsest reisimarsruudist kõrvale kaldunud.

12

Eluvalik Saabub aeg, mil hingel tuleb taas kord vaimuilma pelgupaigast järgmisele Maa reisile minna. See otsus pole kerge. Hinged peavad end ette valmistama lahkumiseks täieliku tarkuse maailmast, kus nad olesklevad vabaduse õnnistatud seisundis, et vastata inimkeha füüsilistele ja vaimsetele nõuetele.

Me oleme näinud, kui väsinud võivad hinged olla tagasi vaimumaailma saabudes. Paljud ei taha mõeldagi Maale tagasi pöördumisest. See peab eriti paika neil kordadel, kui me pole füüsilise elu lõpus oma eesmärkideni jõudnud. Olles jälle vaimumaailmas tagasi, pelgavad hinged isegi lühiajalist lahkumist enesemõistmise, seltsimehelikkuse ja kaastunde maailmast, millele järgneb retk planetaarsesse maailma, kus agressiivsed, võistlevad inimolendid neis hirmu ja ebakindlust esile kutsuvad. Hoolimata Maa perekonnast ja sõpradest, tunnevad paljud kehastunud hinged end keset päratut umbisikulist elanikkonda üksildase ja anonüümsena. Loodetavasti näitavad mu kliendid, et vaimumaailmas, kus meie hinged on üksteisega kõige lähedasemas, alalises osaduses, on tegelikkus just vastupidine. Meie vaimset identiteeti tunnevad ja hindavad arvukad olemused, kelle toetus ei lõpe kunagi.

Energia taastamine ja oma Minale isikliku hinnangu andmine kestab mõnel hingel kauem kui teisel, ent lõpuks on igal hingel piisavalt ajendeid kehastumisprotsessiga algust teha. Kuigi meil on raske vaimsest keskkonnast lahkuda, mäletame me hingedena elu maiseid füüsilisi mõnusid samas heameele ja isegi nostalgiaga. Kui möödunud elu haavad on paranenud ja me oleme taas iseendaga täielikult üks, tunneme tõmmet oma identiteeti füüsiliselt väljendada. Õppeseansid nõustajate ja grupikaaslaste seltsis on olnud ühiseks vaimseks jõupingutuseks, mis meid järgmiseks eluks valmis seab. Meie varasemate inimkonnale suunatud tegude karmat, meie vigu ning saavutusi on hinnatud, pidades silmas tuleviku ettevõtmiste parimat kurssi.

Hingel tuleb nüüd kogu see info läbi seedida ja astuda eesmärgikindel samm, mis põhineb kolmel esmatähtsust omaval otsusel:

• Kas ma olen uueks füüsiliseks eluks valmis?

• Milliseid konkreetseid õppetunde tahan ma võtta, et oma õpet ja arengut edendada?

• Kuhu ma peaksin järgmises elus minema ja kes olema, et omada soodsaimaid võimalusi oma eesmärkide nimel töötamiseks?

Vaatamata oma tegevusplaneedi demograafilistele vajadustele, taaskehastuvad vanemad hinged harvemini. Kui mingi maailm hävib, kolivad olemused, kelle töö on lõpetamata, üle mõnda teise maailma, millel leidub neil käsil olnud tööks sobiv eluvorm. Igavikulise hinge kehastumistsüklid näivad lähtuvat pigem tema sisemisest soovist kui planeetide universumis arenevate peremeeskehade vajadustest.

Sellest hoolimata on Maal hingede järele üha suurem vajadus. Hetkel on meid üle viie miljardi inimese. Demograafide oletused selle kohta, kui palju on Maal viimase 200 000 aasta jooksul inimesi elanud, lahknevad üksteisest.

Keskmine hinnang on umbes 50 miljardit inimest. See minu arvates väike arv ei peegelda erinevate hingede külastuste kordi, kuna samad hinged taaskehastuvad pidevalt ning on ka selliseid, kes asustavad korraga rohkem kui üht keha. Mõned reinkarnatsiooni uurijad usuvad, et täna Maal elavate inimeste arv on lähedane siin kõigil aegadel üldse elanud hingede koguarvule. Kehastuste sagedus Maal on olnud ebaühtlane. Nüüdisajal on Maal selgelt suurem vajadus hingede järele kui minevikus. Inimkonna hinnanguline suurus aastal 1 on umbes 200 miljonit. Aastaks 1800 on inimkond neljakordistunud ja vaid 170 aastat hiljem taas neljakordistunud.

Eeldatakse, et ajavahemikus 1970–2010 kahekordistub maailma elanikkond veel kord.

Kui ma kliendi kehastumiskronoloogiat uurin, leian, et tavaliselt jäävad vanema kiviaja nomaadikultuurides nende elude vahele pikad sadu, isegi tuhandeid aastaid kestvad vahed. Koos põllumajanduse tekke ja koduloomade kasutuselevõtuga nooremal kiviajal 7000–5000 aastat tagasi sagenevad elud hüpnoositute jutu järgi. Aga endiselt lahutab neid üksteisest tihti kuni 500 aastat. Linnade, kaubanduse ja toidurohkuse tulekuga näen ma ühes elanikkonna kasvuga ka kehastumisi tihenevat. Aastatel 100–1500 elavad mu kliendid keskmiselt korra kahe sajandi jooksul. Pärast 1700. aastat sageneb kehastumiste hulk ühe eluni sajandis. 1900. aastate alguseks on minu juhtumite puhul tavaline elada rohkem kui üks elu sajandis.

On väidetud, et hinge taaskehastumiste tihenemine on üksnes näiline, kuna möödunud elud meenuvad seda kergemini, mida lähemale hüpnoosi all olevad inimesed oma käesolevale elule jõuavad. See võib teatud ulatuses tõsi olla, kuid kui elu on oluline, siis mäletatakse seda elavalt igal ajal. Tohutu

rahvastikukasv Maal on kahtlemata peapõhjuseks, miks hinged siia tihemini tulevad. Kas võib olla võimalik, et selline inimkonna kasv kurnab Maa jaoks määratud hingede varud välja?

Kui ma küsin klientidelt vabade hingede varu kohta, soovitavad nad mul muretseda pigem planeedi ülerahvastatusest tingitud väljasuremise kui hingevarude tühjenemise pärast. Valitseva veendumuse kohaselt on uusi hingi alati saadaval, et kasvava rahvastiku nõudmisi täita. Kui meie planeet on vaid üks selles universumis eksisteeriv mõistusega olendite asustusala, peab hingevaru olema tõesti määratu.

Olen öelnud, et hingedel on vabadus valida, kes, kus ja millal nad oma füüsilistes eludes tahavad olla. Selleks, et oma arengut kiirendada, veedab osa hingi vaimuilmas vähe aega, teised aga lahkuvad sealt väga vastumeelselt. Pole küsimustki, et meie teejuhid avaldavad selles osas suurt mõju. Lisaks saabumisvestlusele, mis peetakse meiega vahetult pärast surma suunistamisetapil, peavad vaimsed nõuandjad meiega ka ettevalmistavaid lahkumisvestlusi, et määrata me valmisolekut uuestisünniks. Järgnev juhtum kirjeldab tüüpilist vaimset stseeni madalama taseme hingega.

24. juhtum Dr N: Millal sa esmakordselt aru saad, et võid hakata Maale tagasi pöörduma?

H: Vaikne hääl siseneb mu meelde ja ütleb: “Kas sa ei arva, et aeg on käes?”

Dr N: Kelle hääl see on?

H: Minu instruktori. Kui nad arvavad, et me oleme taas valmis, vajavad mõned meist tõuget.

Dr N: Kas sulle tundub, et oled Maale tagasipöördumiseks enam-vähem valmis?

H: Jah, ma arvan küll ... ma olen selleks valmistunud, kuid mu õpingud kestavad Maa aastate järgi veel väga kaua, enne kui kõik saab tehtud. See on mõneti heidutav.

Dr. N: Ja kas sa usud, et jätkad Maal käimist, kuni sinu taaskehastumised lõpule lähenevad?

H: (pikk paus) Ah ... võib-olla mitte ... peale Maa on veel üks teine maailm ... aga Maa inimestega.

Dr. N: Mida see tähendab?

H: Maal on edaspidi vähem inimesi ... väiksem rahvastus ... see pole mulle päris selge.

Dr. N: Mis sa arvad, kus sa võiksid siis olla?

H: Mul on mulje, et üks teine koht koloniseeritakse – see pole mulle päris selge.

Märkus: Möödunud elu regressiooni vastandiks on elujärgne progressioon, mis võimaldab mõnel hüpnoosialusel lõpetamata stseenide kujul näha katkeid tulevikust. Näiteks on mulle räägitud, et kahekümne teise sajandi lõpuks väheneb Maa elanikkond tunduvalt, mis osaliselt on põhjustatud ebasoodsatest pinnaselistest ja atmosfäärilistest muutustest. Samuti näevad nad inimesi elamas veidrates kupliga hoonetes. Tuleviku üksikasjad on alati üsna piiratud. Ma oletan, et see tuleneb karma kitsendustest tingitud sisseprogrammeeritud amneesiast. Selle kohta on mul rohkem öelda järgmise juhtumi puhul.

Dr. N: Lähme tagasi selle juurde, mida sa rääkisid instruktoritest, kes annavad inimestele vaimuilmast lahkumiseks tõuke. Kas sa eelistaksid, et nad seda ei teeks?

H: Oh ... mina tahaksin jääda ... kuid instruktorid ei taha, et me siin liiga kaua ringi logeleme, sest siis tekib meil rutiin.

Dr. N: Kas sa saaksid jäämist nõuda?

H: Noh ... jah ... instruktorid ei sunni sind lahkuma, sest nad on nii leebed. (naerab) Kuid neil on oma viis ... sind tagant õhutada, kui saabub aeg.

Dr. N: Kas sa tunned kedagi, kes mingil põhjusel ei tahtnud enam uuesti Maale sündida?

H: Jah, minu sõber Mark. Ta ütles, et tal pole enam mingit panust anda.

Tal oli Maa elust villand ja ta ei tahtnud tagasi minna.

Dr. N: Kas tal oli palju elusid selja taga?

H: Ei, mitte eriti. Kuid ta ei kohanenud neis kuigi hästi.

Dr. N: Mida õpetajad temaga tegid? Kas tal lubati vaimuilma jääda?

H: (mõtisklevalt) Me otsustame uuestisünni kasuks, kui leitakse, et me oleme valmis. Nad ei sunni sind midagi tegema. Markile näidati, et ta tõesti tõi kaasinimestele kasu.

Dr. N: Mis Markist sai?

H: Pärast lisa ... õppust ... mõistis Mark, et oli oma võimeid alahinnanud, ja läks lõpuks Maale tagasi.

Dr. N: Õppus! See viib mõtted sunnimeetoditele.

H: (minu märkusest häiritud) See pole üldse nii! Mark oli lihtsalt julguse kaotanud ja vajas edasipüüdlemiseks enesekindlust.

Märkus: Irdhingi käsitleva 4. peatüki 10. juhtum rääkis meile, kuidas

hinged, kes on Maal liiga palju negatiivset energiat ammutanud, ümber kujundatakse. 22. juhtumi klient mainis samuti vajadust kahjustatud hingi taastada. Need on äärmuslikumad muudatused kui lihtne ümbersuunamine, mida Marki väsinud hinge puhul nähtavasti kasutati.

Dr. N: Kas hing saab uuestisünnist täielikult keelduda, kui teejuhid ei sunni?

H: (paus) Jah ... ma arvan, et sa võid siia jääda ja mitte kunagi uuesti sündida, kui see on sulle nii vastik. Kuid instruktorid ütlesid Markile, et ilma kehas elamata kestavad tema õpingud kauem. Kui sa otsese kogemuse kaotad, jääd väga paljust ilma.

Dr. N: Mida arvata vastupidisest olukorrast, kui hing nõuab kohest Maale tagasipöördumist, näiteks pärast enneaegset surma?

H: Olen ka seda näinud. See on impulsiivne reaktsioon, mis mõne aja pärast maha jahtub. Instruktorid aitavad sul mõista, et imikuna kuhugi tagasi tõttamine ei muudaks surma asjaolusid. Asi oleks teisiti, kui saaks samasse olukorda täiskasvanuna uuesti sündida. Lõpuks saavad kõik aru, et nad peavad puhkama ja järele mõtlema.

Dr. N: Olgu, ütle mulle, mida sa lõppkokkuvõttes mõtled väljavaatest jälle kord elada.

H: See hoiab mind põnevil. Ma ei tunneks ilma füüsiliste eludeta rahuldust.

Dr. N: Mida sa teed, kui oled uueks kehastumiseks valmis?

H: Ma lähen ühte erilisse kohta.

Kui hing on kord otsustanud taas kehastuda, on tagasipöördumisprotsessi järgmiseks staadiumiks tema saatmine eluvalikupaika. Hinged kaalutlevad, millal ja kuhu nad tahavad Maal minna, enne kui langetavad otsuse, kelleks oma uues elus saavad. Selle vaimse tava tõttu ja kergemaks arusaamiseks jagan eluvaliku ja keha lõpliku väljavalimise teema kaheks peatükiks.

Kehastumispaiga ja -aja valimine ning otsustamine, kes olla, ei ole täiesti eraldiseisvad otsused. Siiski alustame me võimalusest vaadelda, kuidas võiksime mingites tuleviku ajahetkedes teatud keskkondadesse sobida.

Seejärel juhitakse meie tähelepanu inimestele, kes seal elavad. See protseduur ajas mind veidi segadusse, kuni mõistsin, et kronoloogilise ajavahemiku kestel mõjutavad hinge suuresti nii kultuurilised tingimused ja sündmused kui ka neis sündmustes osalejad.

Ma olen jõudnud veendumusele, et vaimuilm kui tervik ei ole funktsionaalselt ühtne. Kõigil rändavate hingede nähtud vaimsetel piirkondadel on samasugused eeterlikud omadused, kuid erinev rakendus.

Näiteks saabuvatele hingedele mõeldud suunistamisruumi võib vastandada lahkujaile mõeldud eluvalikuruumiga. Mõlemad on seotud ülemineva hinge elu hindamisega, sisaldades maiseid sündmuspaiku, kuid sellega ka sarnasus lõpeb.

Suunistamisruumid on väidetavalt väikesed intiimsed nõupidamisalad, mis on kujundatud äsja saabunud hinge mugavusi silmas pidades, kuna meie mentaalne hoiak võib selles ruumis olla mõnevõrra tõrjuv. Selle põhjuseks on tunne, et me oleksime võinud möödunud elu paremini kasutada. Teejuht suhtleb seal meiega alati vahetult.

Teisalt, kui siseneme eluvalikuruumi, oleme tulvil lootusi ja lennukaid ootusi. Siin viibivad hinged, kui nad kaaluvad uusi eluvõimalusi, näiliselt üksi, ilma teejuhita silmapiiril. See ärevust tekitav stimuleeriv paik on kirjelduste kohaselt teistest vaimsetest õppepiirkondadest palju suurem. 22. juhtum pidas seda maailmaks iseeneses, kus kõrgeim energia teisendab aega, et võimaldada õpet planeetidel.

Kui mõnda vaimset asukohta on klientidel raske kirjeldada, siis eluvalikupaigast armastab märkimisväärselt sarnaseid kirjeldusi andes jutustada enamik. Mulle on räägitud, et see paik sarnaneb kinoga, kus hinged näevad end tulevikus erinevates lavastustes erinevaid rolle mängimas. Enne lahkumist on hinged enda jaoks ühe stsenaariumi välja valinud. Kujutage ette peaproovi võimalust enne tegelikku etteastet uues elus. Ma olen sellest meile rääkima valinud ühe meessoost hüpnoosialuse, kes tunneb hästi viise, mille abil tema hingel aidatakse sobivaid otsuseid langetada.

25. juhtum Dr. N: Mis juhtub pärast seda, kui sa oled otsustanud, et tahad Maale tagasi tulla?

H: Noh, kui me oleme treeneriga kokku leppinud, et on õige aeg asja kallale asuda, saadan ma välja mõtted ...

Dr N: Jätka.

H: Koordinaatorid võtavad minu sõnumid vastu.

Dr N: Kes need on? Kas su treener-teejuht ei käsitlegi kõike kehastumise korraldamisse puutuvat?

H: Mitte päris. Ta räägib koordinaatoritega, kes meid tegelikult Sõõris eluvõimaluste eelvaatlusel aitavad.

Dr N: Mis on Sõõr?

H: See on koht, kuhu ma minemas olen. Me kutsume seda Saatuse Sõõriks.

Dr N: Kas vaimumaailmas on vaid üks selline koht?

H: (paus) Oh, ma usun, et neid on mitmeid, kuid ma ei näe teisi.

Dr N: Olgu peale, samal ajal kui mina loen kolmeni, läheme me koos Sõõri. Kui ma olen kolmeni lugenud, mäletad sa selle kogemuse kõiki üksikasju. Oled sa minekuks valmis?

H: Jah. Dr N: Üks, kaks, kolm! Sinu hing liigub nüüd eluvalikupaiga poole.

Jutusta, mida sa näed.

H: (pikk paus) Ma ... hõljun Sõõri poole ... see on ringikujuline ... tohutu mull.

Dr N: Jätka. Mida sa mulle veel rääkida oskad?

H: Seal on ... kontsentreeritud energia ... valgus on nii tugev. Mind imetakse sissepoole ... läbi toru ... on natuke pimedam.

Dr N: Kas sa kardad?

H: Hmm ... ei, ma olen siin varemgi olnud. See kujuneb huvitavaks.

Põnev, mis siin minu jaoks varuks on.

Dr N: Okei, millised on su esimesed muljed, kui sa hõljud Sõõri?

H: (häält alandades) Ma ... olen natuke ärevil ... kuid see energia rahustab mind. Ma tean, et minu eest kantakse hoolt ... minust hoolitakse ... ma ei tunne end üksinda ... tunnen ka oma treeneri kohalolekut.

Dr N: Räägi kõigest edasi. Mida sa järgmiseks näed?

H: Sõõri ümbritsevad ekraanid – ma vaatan neid.

Dr N: Ekraanid seintel?

H: Need paistavad ise seintena, kuid miski pole tõeliselt tahke ... kõik on ... elastne ... ekraanid kaarduvad mu ümber ... liikudes ...

Dr N: Räägi mulle ekraanidest veel.

H: Need on tühjad ... ei näita veel midagi ... need sädelevad nagu klaastahvlid ... peeglid.

Dr N: Mis järgmiseks toimub?

H: (närviliselt) Kogen vaikusehetke – see on alati nii –, siis vajutaks keegi justkui panoraamkino projektori lülitit. Ekraanidel ärkavad ellu kujutised ja seal on ... värve ... tegevust ... täis valgust ja heli.

Dr N: Kõnele edasi. Kus sinu hing ekraanide suhtes asub?

H: Ma hõljun keskel, jälgides kõikjal enda ümber elu panoraami ... kohti ... inimesi ... (lõbusalt) Ma tean seda linna!

Dr N: Mida sa näed?

H: New Yorki.

Dr N: Kas sa oled palunud New York City’t näha?

H: Me rääkisime minu minekust sinna tagasi ... (süvenenud) Jessas ... küll see on muutunud ... rohkem hooneid ... ja need autod ... see on kärarikkam kui kunagi varem.

Dr N: Ma tulen New Yorgi juurde mõne minuti pärast tagasi. Praegu

tahan ma, et sa räägiksid mulle, mida sinult Sõõris oodatakse.

H: Ma käsitsen mentaalselt pulti.

Dr N: Mis see on?

H: Skaneerimisvahend ekraanide ees. Mina näen seda kui hulka tulukesi ja nuppe. Ma oleksin nagu lendurikabiinis.

Dr N: Ja sa näed vaimses keskkonnas niisuguseid mehhaanilisi objekte?

H: Ma tean, et see kõlab napakalt, kuid mulle ilmutatakse seda nii, et saaksin sulle oma tegevust selgitada.

Dr N: Pole viga, ära muretse. Lihtsalt jutusta mulle, mida sul tuleb selle puldiga teha.

H: Ma aitan meele abil skanneriga töötades kontrollijatel ekraanidel kujutisi vahetada.

Dr N: Oh, sa kasutad projektorit, nagu töötaksid kinos?

H: (naerab) Mitte projektorit, vaid skannerit. Pealegi pole need filmid. Ma jälgin New Yorgi tänavatel toimuvat tegelikku elu. Mu meel ühendub skanneriga, et kontrollida nende stseenide sündmusi, mida ma vaatan.

Dr N: Kas see seade sarnaneb sinu meelest kompuutriga?

H: Mõnes mõttes küll ... see põhineb otsingusüsteemil, mis ... konverteerib ...

Dr N: Konverteerib mida?

H: Minu käsklusi ... mida pult registreerib, nii et ma saan sündmusi jälgida.

Dr N: Asu puldi taha ja hakka sellega tööle, jätkates samal ajal mulle kõigest rääkimist.

H: (paus) Olen kontrolli üle võtnud. Ma näen ... liine koonduvat stseenide jada mitmetesse punktidesse ... ma reisin nüüd läbi aja, järgides ekraanil vahelduvaid kujutisi.

Dr N: Ja stseenid jätkuvad su ümber pidevalt?

H: Jah, kui ma tahan stseeni peatada, süttivad punktid joontel põlema.

Märkus: Reisiliinid on termin, mida me oleme varem kuulnud seoses muude vaimsete piirkondadega, kui kirjeldatakse hinge üleminekut (s.h 14. juhtum).

Dr N: Miks sa seda kõike teed?

H: Ma vaatlen. Peatused on elutee peamised pöördepunktid, kätkedes olulisi otsuseid ... võimalusi ... sündmusi, mis tekitavad vajaduse õigeaegselt alternatiivseid valikuid vaagida.

Dr N: Nii et need liinid tähistavad ajas ja ruumis sündmusi läbivaid teeradu ?

H: Jah, rada on Sõõris kontrollitud ja mulle edastatud.

Dr N: Kas sa lood seda järgides elusündmusi?

H: Oh ei! Ma lihtsalt jälgin nende voolu ajas mööda liine.

Dr N: Mida sa mulle liinide kohta veel oskad öelda?

H: Energialiinid on ... teed – teeviitadeks värvilistest tulukestest punktid, mida ma saan edasi-tagasi liigutada või peatada.

Dr N: Justkui keriksid videolinti, kasutades sisse- ja väljalülitamise ning edasi-tagasi kerimise nuppe?

H: (naerab) Nii see on.

Dr N: Olgu peale, sa liigud stseene vaadeldes piki rada ja otsustad peatuda. Räägi mulle, mida sa siis teed.

H: Ma peatan stseeni ekraanil, et saaksin sinna sisse minna.

Dr N: Mida? Kas sa tahad öelda, et hakkad ise selle stseeni osaks?

H: Jah, nii on mul tegevusele vahetu ligipääs.

Dr N: Mil viisil? Kas sa muutud selles stseeni osaliseks või hõljub su hing liikuvate inimeste peade kohal ringi?

H: Mõlemat. Ma võin kogeda, kuidas elu ükskõik kellena selles stseenis tundub või lihtsalt jälgida neid mis tahes vaatepunktist.

Dr N: Kuidas sa saad puldi juurest lahkuda ja maisesse stseeni siseneda, jälgides ise samal ajal Sõõris sündmusi?

H: Tean, et sa ei pruugi sellest aru saada, kuid osa minust jääb puldi juurde, nii et ma saan stseene igal ajal käivitada või peatada.

Dr N: Võib-olla isegi saan aru. Kas sa suudad oma energiat jagada?

H: Jah, ja ma saan saata mõtteid iseendale tagasi. Kontrollid muidugi aitavad ka, kui ma stseenides sisse-välja käin.

Dr N: Sa saad siis aega edasi-tagasi kerida ja peatada?

H: Jah ... Sõõris.

Dr N: Kas vaimuilmas väljaspool Sõõri seisab aeg sinu jaoks paigal või on see kulgev?

H: See seisab paigal, kuid selle kulgemist Maal saame me ikka näha.

Dr N: Mulle näib, et hinged kasutavad Saatuse Sõõris aega justkui töövahendit.

H: Vaimudena kasutame me aega ... subjektiivselt. Asju ja sündmusi paigutatakse ümber ... ja neist saavad aja objektid ... kuid meie jaoks on aeg ühetaoline.

Dr N: Vastuolu, mis minu silmis ajas reisimise puhul tekib, seisneb selles, et see, mis hakkab juhtuma, on juba juhtunud, nii et sa võid tulevikuelu stseenides käies kohata mõnes inimolendis omaenda hinge.

H: (naeratab mõistatuslikult) Kontakti ajaks on kehas olev hing hetkeks peatatud. See on suhteliselt lühiajaline. Me ei häiri elutsükleid, kui läbi aja liigume.

Dr N: Noh, miks sa siis üldse stseene peatad ja valikuid kaalutled, kui minevik, olevik ja tulevik ei ole tegelikult lahusseisvad ning sa näed neid läbides nagunii tulevikku?

H: Ma kardan, et sa ei saa päriselt aru, mis eesmärgiga Sõõri kontrollijad tegelikult aega kasutavad. Elu on ju ikkagi tinglik. Kulgev aeg on loodud selleks, et meid proovile panna. Meile ei näidata olukorra kõiki võimalikke lõppe. Osa elust on meie eest varjul.

Dr N: Nii et aega kasutatakse elusid läbi vaadates kui õppevahendit, samas aga ei võimaldata sul näha kõike, mis juhtuma hakkab?

H: Jah, et kontrollida meie võimet lahendusi leida. Me hindame oma võimeid sündmuste keerukuse suhtes. Sõõr seab meie ette erinevaid ülesandeid, mille vahel valida. Me katsume neid Maal lahendada.

Dr N: Kas sa saad Sõõris vaadelda ka elusid teistel planeetidel peale Maa? H: Ei saa, sest minu ülesandeks on Maal aega läbida.

Dr N: Sinu võime ekraanidel läbi aja hüpata toob meelde palli!

H: (naeratab) Oh, see on põnev – kindel see –, kuid me ei või siin ringi hullata, kuna järgmise elu jaoks on vaja tõsiseid otsuseid langetada. Kui ma pole võimeline eluga hästi toime tulema ... siis tuleb mul vastu võtta oma vigaste valikute kõik tagajärjed.

Dr N: Ma siiski ei mõista, kuidas sa võiksid oma valikutes tõsiseid vigu teha, kui saad tegelikult kogeda osa sellest elust, mida sa elada kavatsed.

H: Mul pole elukeskkondade suhtes piiramatult valikuid. Nagu ma juba ütlesin, pole mul tõenäoliselt võimalik ühe ajalõigu sees tervet stseeni näha. Selle tõttu, mida sulle ei näidata, on iga kehavalik riskiga seotud.

Dr N: Miks seda kohta siis Saatuse Sõõriks kutsutakse, kui saatus ei ole täielikult ette määratud, nagu sa ütled?

H: Oh, saatus on olemas küll. Elutsüklid on ju paigas. Üksnes ebaselgeks jäävaid alternatiive on tohutult palju.

Kui ma oma kliendid eluvaliku ruumilisse piirkonda viin, näevad nad möödunud, käesoleva ja tulevase aja ringi – sellist, nagu käesoleva juhtumi Sõõr. Tunnetades, et nad lahkuvad ringi sees vaimsest Praegust, tiirlevad hinged oma vaatluste ajal võnkuvatel lainetel edasi-tagasi. Kõiki aja aspekte esitatakse neile kui korduvaid, üheskoos voogavaid reaalsusi. Kuna paralleelsed reaalsused kuhjuvad üksteise peale, võivad hinged, eriti kogenumad, võtta ka neid kui füüsiliste elude võimalusi.

Murdsin pead, miks mu hüpnoosialused pole näinud nende tingimuste juures tulevikku täielikult, kõiketeadva vaimse lavastuse osana. Üritades sellele vastust leida, jõudsin ma lõpuks järeldusele, et vaimuilma juurde

kuulub iga hinge huvide kaitse. Inimesed, kellega ma töötan, on valdavalt kehastuvad nooremad hinged. Nad ei pruugi väga kauge tuleviku olulisi sündmusi selgesti näha seetõttu, et mida kaugemale nad käesolevatest valikuvõimalustest liiguvad, seda laiemaks muutub võimalike alternatiivsete reaalsuste hulk, mis nähtavuse uduseks teevad. Kuigi kauge mineviku kohta kehtib sama, on siin üks erand. Hinge jaoks on tema varasemad elud kergemini äratuntavad, kuna tema õppe tarbeks on eelnevalt kehtestatud üksainus, määratletud tegevustikuga tõelisus, mis on seetõttu kindlalt tema mällu jäädvustunud.

5. peatükis kirjeldatud 13. juhtumis oli juttu, kuidas meid allutatakse amneesiale, kui me järjekordset elu alustame, et eelmiste elude kogemused uues elus eneseavastamist ei segaks. Sama käib ka tulevikuelusid uurivate hingede kohta. Ise teadmata, miks, usub enamik inimesi, et nende elul on plaan. Neil on muidugi õigus. Ehkki amneesia ei lase meil selle kohta kõike teada, kui oleme teadvusel, leidub alateadvuses võti iga elu üldplaani vaimsete mälestuste juurde. See eluvalikuvahend on hinge jaoks justkui teatud ajamasin, milles on võimalik lisaks peamisele teekonnale näha ka mõningaid alternatiivseid marsruute. Kuigi need rajad pole meile kui hingedele avaldatud täies ulatuses, võtame me siiski osa sellest teedekaardist endaga Maale kaasa. Üks klient ütles mulle kord: “Alati, kui ma kaotan pea ega tea, mida edasi teha, istun vaikselt maha ja mõtlen selle üle, mida olen teinud, ning võrdlen seda sellega, kuhu võiksin tahta tulevikus jõuda.

Järgmise sammu kohta tuleb vastus lihtsalt mu enda seest.”

Kõige selle, mis meile teel osaks saab, vastu võtmine “Jumala tahtena” ei tähenda, et meie olemasolu peaks olema aheldatud vaimsesse determinismi, mille kohaselt meil tuleb alluda muutmatule saatusele. Kui kõik oleks ette määratud, poleks meie heitlustel ei eesmärki ega põhjendust. See pole nii mõeldud, et ebaõnne korral istume me lihtsalt fatalistlikult maha ega hakka käigu pealt muutusi tehes olukorra parandamise nimel võitlema. Me kõik kogeme oma elus võimalusi muutusteks, millega kaasneb risk. Need juhused võivad saabuda ebasobilikel hetkedel. Me ei pruugi neid ära kasutada, kuid väljakutse jääb meie jaoks alles. Taaskehastumise eesmärk on vaba tahte kasutamine. Ilma selle võimeta oleksime me tõepoolest jõuetud olevused.

Seega tähendab karmaline saatus, et meid pole lihtsalt kaasa tõmmatud sündmustesse, mille üle meil puudub kontroll. Samuti tähendab see, et meil on karma õppetunnid ja kohustused. Põhjuse ja tagajärje seadus kehtib meie tegude suhtes alati, mistõttu käesoleva juhtumi klient ei tahtnud teha viga ega valida endale kogemata ebasobivat elu. Juhtugu meiega elus mis tahes, oluline on mõista, et meie õnn või valu ei peegelda Jumal-ülemhinge, teejuhtide ega koordinaatorite õnnistust või reeturlikkust. Me ise oleme oma

saatuse peremehed.

Kui ma lõpetan oma vestlust 25. juhtumi kliendiga, võib mõni lugeja hämmastusega märgata, et selle isiku muusikaalased järgmise elu eesmärgid on üsna enesekesksed. Tema iha olla andekas ja imetletud muusik kätkeb kahtlemata omakasu elemente, mida edasijõudnuma hinge puhul oleks ehk vähem märgata. Seejuures selgub siiski, et see hing tahab endast palju anda.

Dr N: Nüüd tahan ma rääkida rohkem neist New York City vaatepiltidest, mida sa näed. Kas sul lasti enne Sõõri tulekut teha mingeid asukoha valikuga seotud ettevalmistusi?

H: Oh, teatud määral küll. Me rääkisime treeneriga tõsiasjast, et ma surin eelmises elus noorelt New Yorgis. Ma tahtsin sellesse hoogsasse linna tagasi minna ja muusikat õppida.

Dr N: Kas sa rääkisid oma treeneriga ka teistest hingedest – oma sõpradest, kes võiksid tahta koos sinuga kehastuda?

H: Muidugi, see kuulub ju asja juurde. Mõned meist alustasid uue elu mahamärkimist kaalutlemisega, milline ümbruskond oleks kõigi asjaosaliste jaoks parim. Mina andsin teada, et tahan uuesti alustada samas kohas, kus olin surma saanud. Mu treener ja sõbrad tegid omi ettepanekuid.

Märkus: See klient saabus eelmises elus Ameerikasse vene immigrandina.

1898. aastal hukkus ta kahekümne kahe aastaselt New Yorgis raudtee ehitusel juhtunud õnnetuses. Ta sündis uuesti samas linnas aastal 1937.

Dr N: Mis ettepanekuid?

H: Me rääkisime minu soovist olla klaverikunstnik. Ma olin mänginud lisaraha teenimiseks akordioni – tead ju küll, bankettidel, pulmades – sedasorti üritustel.

Dr N: Ja see kogemus ärgitas sinu huvi klaverimängu vastu?

H: Jah, kandes New Yorgi tänavatel jääd laiali, pidin ma sageli kontsertsaalist mööduma. Minu eesmärgiks sai õppida ühel päeval muusikat ja teha endale selles suures linnas nime. Ma sain vaevalt alustada, kui surin.

Dr N: Kas sa nägid viimati Sõõri külastades oma surma noore mehena New Yorgis?

H: (kurvalt) Jah ... ja ma võtsin selle omaks ... kui antud elu juurde kuuluva tingimuse. See oli hea elu – üksnes lühike. Nüüd tahan ma minna paremat algust omades tagasi ja teha endale muusikas nime.

Dr N: Kas sa saad paluda võimalust Maal igale poole minna?

H: Hmm ... valik on üsna vaba. Kui meil on eelistusi, vaagitakse neid ses suhtes, mis saadaval on.

Dr N: Sa mõtled, et mis kehad on saadaval?

H: Jah, teatud kohtades.

Dr N: Kuna sa ütlesid, et tahad muusikas paremat algust, oletan ma, et see on veel üks põhjus, miks sa soovid tagasi New Yorki minna.

H: See linn annab mulle parimad võimalused tegelda oma sooviga õppida klaverimängu. Ma tahtsin suurt, kosmopoliitset linna, kus on muusikakoole.

Dr N: Mis Pariisi-taolisel linnal viga oleks?

H: Mulle ei pakutud Pariisis keha.

Dr N: Ma tahan su valikuvõimaluste osas selgust saada. Kas sa vaatad eeskätt inimesi või kohti, kui alustad Sõõris elustseenide eelvaatlust?

H: Me alustame kohtadest.

Dr N: Okei, ja nii vaatadki sa praegu New Yorgi tänavaid?

H: Õige, ja see on suurepärane, sest ma mitte lihtsalt ei vaata. Ma hõljun ringi, nuusutades restoranide toidulõhnu ... ma kuulen autosid tuututamas .. ma jälgin inimesi, kes jalutavad Viienda avenüü poodidest mööda ... ja hakkan taas seda paika tunnetama.

Dr N: Kas sel hetkel oled sa juba tänavatel jalutavate inimeste meeltesse sisenenud?

H: Ei, veel mitte.

Dr N: Mis sa järgmiseks teed?

H: Lähen teistesse linnadesse.

Dr N: Oh, ma eeldasin, et sinu kehavalikud on seotud üksnes New York City’ga.

H: Mina pole sulle seda öelnud. Ma võin minna ka Los Angelesse, Buenos Airesesse või Oslosse.

Dr N: Ma loen nüüd viieni ja kui olen viieni jõudnud, hakkad sa jälgima neid linnu, samal ajal rääkimist jätkates ... üks ... kaks ... kolm ... neli ... viis! Kanna ette, mida sa teed.

H: Ma lähen kontsertsaalidesse ja muusikaakadeemiatesse ning jälgin harjutavaid õpilasi.

Dr N: Kas sa vaatled üksnes üldist ümbrust, kui nende õpilaste ümber hõljud?

H: Mitte ainult. Ma lähen mõne pea sisse, et teada saada, kuidas nad ... muusikat tõlgendavad.

Dr N: Kas sa pead selleks viibima mingis erilises paigas nagu Sõõr, et inimeste vaimseid protsesse uurida?

H: Mineviku ja tuleviku sündmuste osas, jah. Olevikus saab (vaimuilmas)

igalt poolt Maal viibijatega kontakti luua.

Dr N: Võid sa kirjeldada, mil moel su hing kellegagi kontakteerub?

H: (paus) Nagu ... kerge pintslitõmme.

Märkus: Nagu nii mõnigi meist on ehk isiklikult kogenud, suudavad hinged üsna hästi vaimsete ja ajaliste maailmade vahelisi sõnumeid saata ja vastu võtta. Need ajutised sidemed luuakse ja katkestatakse aga ruttu. Keerulisem on hinge ühinemine hingetu imikuga kogu eluks ja seda kirjeldatakse lähemalt 29. juhtumi juures.

Dr N: Kui sa vaatad neid perspektiivseid maiseid elusid, mis aasta siis Maal on?

H: (kõhkleb) See on ... nüüd 1956 ja enamik minu potentsiaalseid kehasid on teismeliseeas. Ma vaatan nad üle ka sellele eelneval ja järgneval aastal ... nii palju kui Sõõr mind laseb.

Dr N: Sõõr annab sulle seega võimaluse tegelikult olla erinevate inimeste nahas, kes pole veel Maa suhtelises ajas sündinud?

H: Jajah, et saaksin näha, kuidas ma neisse sobin – vaadata üle nende anne ja vanemad – umbes nii. (otsustavalt) Ma tahan New Yorki.

Dr N: Kas sa arvad, et oled teisi linnu piisavalt hoolikalt vaadanud?

H: (kannatamatult) Jah, vaatasin küll, kuid ma ei taha neid.

Dr N: Oota nüüd. Mis siis, kui sulle meeldib mõni Oslo muusikaõpilane, kuid sa tahaksid elada New Yorgis?

H: (naerab) Tõtt-öelda on Los Angeleses üks paljutõotav tüdruk, kuid ma tahan ikkagi New Yorki.

Dr N: Olgu peale, mine edasi. Kui su aeg Sõõris hakkab täis saama, kirjelda mulle oma võimaliku eluvaliku üksikasju.

H: Ma lähen New Yorki, et saada muusikuks. Ma kõhklen ikka veel paari inimese vahel, kuid arvan, et valin (peatub, et naerda) matsaka jõnglase, kel on kõvasti annet. Tema keha pole sama sitke kui mu eelmine, ent mul on eelis rahakate vanemate näol, kes õhutavad mind harjutama, harjutama, harjutama.

Dr N: Raha on siis tähtis?

H: Ma tean, et see kõlab ... ahnelt ... isekalt ... kuid mu eelmises elus raha puudus. Kui ma tahan väljendada muusika ilu ja pakkuda rõõmu iseendale ja teistele, vajan ma korralikku haridust ja toetavaid vanemaid, muidu kaldun teelt kõrvale ... ma tunnen ennast.

Dr N: Saaksid sa paluda vaatamiseks rohkem inimesi ja kohti, kui sulle poleks ükski Sõõris esitatud variant meeldinud?

H: Seda pole vaja, vähemalt mitte mulle. Mulle on pakutud piisavalt.

Dr N: Las ma olen otsekohene. Kust sa tead, et koordinaatorid sind mingis suunas ei kalluta, kui sul tuleb valida üksnes Sõõris näidatud elude hulgast? Võib-olla nad programmeerivad sind mingeid kindlaid valikuid tegema?

H: (paus) Ma ei arva seda, arvestades kõiki neid kordi, mis mul on tulnud Sõõris olla. Me ei lahku enne, kui oleme langetanud otsuse, missugust elu tahame elada, ja mul on alati olnud huvitavaid, mu enda ideedele tuginevaid valikuid.

Dr N: Okei, mis saab siis, kui sa oled Sõõris elude vaatamise lõpetanud?

H: Kontrollijad ... tulevad mu meelde, et näha, kas ma olen sellega rahul, mida mulle näidati.

Dr N: Kas need on alati samad olemused?

H: Ma arvan küll ... vähemalt nii kaua, kui mina mäletan.

Dr N: Kas nad avaldavad sulle survet, et langetaksid enne Sõõrist lahkumist otsuse?

H: Mitte sugugi. Ma hõljun välja ja lähen enne otsustamist tagasi oma seltsilistega rääkima.

Muidugi pole Sõõri-taolised kinod piiratud üksnes meie planeedi vaatamisega. Ma olen viidanud, et mõned inimesed, kes Maal käivad, armastavad ka teistel planeetidel kehastuda. 10. peatükis selgitasin ma, kuidas hinged võivad vaimuilma teisenemisruumis eneseharimiseks või lühiajaliseks puhkuseks kõikvõimalike kujundite ja vormidega eksperimenteerida. Ent tegeliku kehastumise tarvis, kas meie universumis või muudes dimensioonides, on mu klientide sõnul olemas aegruumi tunnelid või kanalid, mis on käepärast nende grupikeskuste lähedal. (Hiljem kirjeldab 29. juhtum, mis tunne on seda uuestisünnil läbida).

Inimesed räägivad, et neid sissekäike sümboliseerivad suure rongijaama sarnased tohutud võlvistikud. Üks naine selgitas seda nii: “Me näeme neid avausi heledamate või tumedamate ruumitühemikena. Minu jaoks märgib heledam tunnel rohkem omavahel suhtlevate olenditega ühiskondi.

Tumedamad väljad viivad madala tihedusega mentaalsetesse kolooniatesse, kus ma jään palju rohkem üksi.” Kui talt viimase kohta näidet palusin, ütles ta: “Arnth’i maailmas oleme me gaasilainetel liikuvad suhkruvatipallid, kusjuures mitte miski pole seal tahke. Üksteise ümber keerlemine on väga orgastiline.” Teine hüpnoosialune kõneles oma sisenemisest heledamasse avausse: “Inimkehastumiste vahepeal lähen mõnikord koos hingegruppidega tulemaailma Jestasse. Siinses vulkaanilises atmosfääris võime me kogeda füüsilist ja emotsionaalset ergastust, mida pakub intelligentseteks leegitsevateks molekulideks muutumine. Nüüd ma tean, miks armastan Maal

viibida ligi 40 °C kuumuses.”

Hinge füüsiline ankrupaik on olulise tähtsusega. 25. juhtumi klient jutustas meile, et tema asukohavalik oli piiratud nelja linnaga. Enne uut elu läbivaadatavate stseenide arv on muidugi iga Maal käigu puhul erinev.

Individuaalsed elupakkumised on valikulised, mis minu jaoks kõneleb sellest, et mõned teised vaimsed olemused on meie eest aktiivselt töötanud seadmaks enne meie saabumist üles asukoha vaatepilte. Hingedespetsialistide arv, kes eluvalikuruumis hingi aitavad, ei näi kunagi suur olevat. Nad paistavad hüpnoositutele üsna ebamääraste kogudena, kuigi enamik usub, et kaasatud on nende Vanemate Nõukogu liikmeid ja teejuhte.

Inimajaloo varajasest ajajärgust, mil maailm oli alarahvastatud, meenutavad mu kliendid elusid, kus nad sündisid alati hõredatesse inimasustustesse. Aja jooksul, koos külade ja seejärel muistsete tsivilisatsioonide suuremate keskuste arenguga, hakkavad hüpnoositute ettekanded jutustama samadesse piirkondadesse tagasipöördumisest.

Eluvalikud said taas geograafiliselt laialipillutatud koos uusi maid koloniseerivate inimeste rännetega, eriti viimasel neljasajal aastal.

Käesoleval ülerahvastatuse sajandil valib üha rohkem hingi elukoha, kus on varem olnud.

Kas tänapäeval tähendab see tendents, et hinged tahavad samadesse maadesse tagasi pöörduda oma rahvuse tõttu? Hingedel ei ole kalduvust valida elusid etnilisuse või natsionalismi baasil. Selliseid inimliku eraldatuse tulemeid õpetatakse lapsepõlves. Mugavalt tuttavliku kultuuri kõrval (mis erineb rahvuslikust eelarvamusest) tuleb meil hinge valiku juures arvesse võtta ka poolehoidu, mida paljud hinged tunnevad kõrbete, mägede või mere vastu. Samuti võib hingedel olla eelistus linna- või maaelu suhtes.

Kas hingi tõmbab samasse geograafilisse piirkonda tagasi seetõttu, et nad tahavad uut elu elada sama, eelmise elu perekonnaga? Teatud kultuuride, näiteks Ameerika indiaanlaste traditsiooni kohaselt otsustab hing jääda ühe perekonna veresidemete piiridesse. Surevalt mehelt oodatakse, et ta tuleb tagasi iseenda sündimata lapselapsena. Oma praktikas näen ma harva hingi samu geneetilisi valikuid kordamas, kuna see võiks arengut ja võimalusi pärssida.

Aeg-ajalt kuulen ma mõnest hingest, kes pöördub mingite ebatavaliste karmaliste asjaolude tõttu tagasi möödunud elu sugulase kehasse. Näiteks kui vend ja õde olid väga lähedased ning üks neist noorelt äkitsi suri, võib tema hing siirduda elava õe või venna lapsesse, et taastada see purunenud eluside ja lõpetada mingi oluline ülesanne.

Minu kogemuste põhjal on veelgi tavalisem, et nende väikeste laste hinged, kes varsti pärast sündi surevad, pöörduvad samade vanemate juurde

tagasi nende järgmise lapse hingena. Neis traagilistes perekondlikes sündmustes osalevad hinged on kõik sellised plaanid ise eelnevalt koostanud. Need toovad kaasa karmaliste tagajärgede labürindi. Mitte kaua aega tagasi tegelesin juhtumiga, kui klient oli oma eelmise elu hakul surnud kaasasündinud puude tõttu. Ma küsisin: “Mis mõte oli su surmal, kui sa olid vaid mõni päev vana?” Ta vastas: “See oli õppetunniks mu vanematele, mitte mulle, sellepärast ma otsustasingi nende juurde täiteks tulla.” Kui hinged tulevad vaid lühikeseks ajaks kedagi teist aitama, kuna aega napib, et omaenese probleemidega töötada, kutsutakse seda mõnikord “täidiseluks”.

Selle juhtumi puhul olid vanemad ühes varasemas elus koos olles last halvasti kohelnud ja viimaks tema surma põhjustanud. Kuigi nad olid minu kliendi viimatises elus noor armastav paar, oli neil ilmselt vaja leinata last, keda olid meeleheitlikult soovinud. Selle kohutava kaotuse kogemine andis neile hingedele sügavama mõistmise, mida tähendab veresideme läbilõikamine. Selle teema näiteks on 27. juhtum.

Vaimud ei näe tavaliselt oma tulevase elu surma. Kui hing valib aga elu, kus ta surm on enneaegne, näeb ta seda sageli eluvalikukohas ette. Ma olen avastanud, et hinged annavad end sisuliselt vabatahtlikena kehadesse, mida tabab ootamatu saatuslik haigus, mis tapetakse või mis leiab koos paljude teistega järsu lõpu mingis katastroofis. Hinged, kes niisugustesse tragöödiatesse kaasa tõmmatakse, ei ole valel ajal valesse kohta sattunud, kui tujukas Jumal mujale vaatas. Igal hingel on oma motiiv, miks ta otsustab mingis sündmuses osaleda. Üks klient jutustas mulle, et tema eelnev elu Ameerika indiaanlasest poisina pidi plaanikohaselt lõppema seitsmeaastaselt. Ta ütles: “Ma vajasin alandlikkuse intensiivkursust ja sellest elust nälgiva teotatud segaverelisena oli küllalt.”

Teiseks, veelgi ilmekamaks näiteks vabatahtlikult võetud kohutavast kohustusest oli klient, kes valis eelmises elus (koos kolme kaaslasega oma hingegrupist) juudi naise keha, mis viidi 1941. aastal Münhenist Dachau surmalaagrisse. Kõik nad määrati samasse barakki (samuti ette kavatsetud), kus mu klient 1943. aastal kaheksateist-aastaselt suri, lohutades sealseid lapsi ja püüdes neid aidata ellu jääda. Ta oli oma missiooni vapralt täitnud.

Kuigi näib, et sündmused, rahvus, kultuur ja geograafiline asukoht pannakse valikuprotsessis sageli esimesena paika, ei ole need hinge järgmise elu jaoks kõige tähendusrikkamad valikud. Kõik muud kaalutlused taanduvad kehastuva hinge kõige tähtsama otsuse ees, kes konkreetselt olla ja mida selle inimolendi aju kasutades õppida. Järgmine peatükk on pühendatud analüüsile, millistest erinevatest bioloogilistest, ja psühholoogilistest põhjustest lähtudes hinged oma keha valivad.