Regionaalhaigla ajakiri 2016 nr 3 by Regionaalhaigla ajakiri

AJAKIRI

2016 nr 3

15 aastat: staa탑ikad kolleegid meenutavad

Andres Ellamaa elu enne ja p채rast raamatut

kiiritusravikeskuse juhataja

Maire Kuddu Regionaalhaigla loomise peaarhitekt Sven Kruup

doonorlus

v천rgustumine

anestesioloogia

tervisek체simus

17. augusti varahommikul toimus Regionaalhaiglas äkkrünnaku kompleksõppus, kus Regionaalhaigla töötajad said ennast proovile panna masskannatanutega kriisisituatsioonis.

pöördumine

Hea lugeja!

el suvel täitus Regionaalhaiglal 15 aastat. Meie eelkäijad on aga hulga vanemad, olgu see siis 113aastane psühhiaatriakliinik, tänavu 75. sünnipäeva pidav verekeskus või juba 70aastane onkoloogiakliinik. 15 aastat ühiselt Regionaalhaiglana Eesti elanike ja tervishoiusüsteemi arstliku turvalisuse tagajana oleme koos läbi käinud pika tee ja meil on palju, mille üle rõõmustada ja uhked olla. Meie areng on olnud kiire ning täna kasutusel olevad ravimeetodid ja tehnoloogiad ei jää alla teistele Euroopa haiglatele. Aastatega oleme arendanud Regionaalhaigla Eesti parima tehnoloogiaga varustatud haiglaks. Meil on olemas peaaegu kõik Eestis kättesaadavad ravimeetodid ja tehnoloogiad. Meie tugevusteks on interdistsiplinaarne patsiendikäsitlus, välja arendatud kõrget professionaalsust nõudvad erialad ning kõrgelt kvalifitseeritud meditsiini- ja tugipersonal. See kõik ei tähenda aga, et me võime loorberitele puhkama jääda – tehnoloogia ja meditsiin areneb tänapäeval nii kiiresti. Regionaalhaigla tugev meeskond jätkab haigla arendamist sellest sügisest koostöös uue juhiga. Meie ees seisvaid väljakutseid jätkub, olgu need siis seotud haigekassa kasina lepingumahuga, kvalifitseeritud õdede ja hooldajate nappuse või patsientide olmetingimuste parandamisega. Tegusat ja tulemuslikku koostööd! n

Andrus Remmelgas,

Aitäh! M

inu aeg Regionaalhaigla juhi kohal sai otsa – ootamatult, kuigi ega keegi loodagi sel kohal pensionini välja vedada. Muidugi soovinuksin lahkuda sobivamal ajendil, kuid elu on mõnikord ebaõiglane ja ju on sellised raputused mulle õppetunnina siis ette määratud. Igal juhul loob minu juhtum tervishoius ja võibolla ka laiemalt uue reaalsuse ja nõuab mingite kokkulepete loomist – mis on lubatud ja mis mitte, et oskaksime ka edaspidi ilma hirmuta oma tööalaste partneritega suhelda. Teie spontaanne reaktsioon ja toetus olid mulle nendel kriitilistel päevadel väga olulised ja nüüd hiljem sellele tagasi mõeldes ei oskaks suuremat lahkumiskingitust soovidagi. Tänan teid, sain sellest jõudu edasi minekuks. Kolmteist aastat on päris pikk aeg, võibolla liigagi, kui lähtuda juhtimiskarjääri tavapraktikast. Jään siiski truuks oma varasemale mõttele, et minu arvates on raske leida huvitavamat ettevõtet kui haigla. Minu jaoks jäävad need aastad kindlasti minu juhikarjääri kulminatsiooniks ja tervishoid minu tööalaseks armastuseks. Kuigi paljudele seondub Regionaalhaigla edu ennekõike uute ehitiste ja seadmetega, oli minu peamiseks püüdeks ennekõike haigla toimimise pidev uuendamine. Esimesteks proovikivideks said ravilepingu, eelarve ja investeeringute selgemad juhtimispõhimõtted, mis on täna juhtidele elementaarne rutiin. Olen väga rahul, et haigla arengukavast on aastate jooksul

Regionaalhaigla juhatuse liige, ülemarst

kujunenud tõsiseltvõetav juhtimisinstrument, millesse usutakse nii haiglas kui ka väljaspool ning kuhu kirja saanud ideed on viidud ja viiakse ka edaspidi ellu. Ma usun, et meie ühised IT-arendused on parimad, aitavad juba ka ravitöös paremaid tulemusi saavutada ning teevad meie keeruka töö kõikidele osapooltele informatiivsemaks, ohutumaks ja läbimõeldumaks. Kokkulepped, mis on saavutatud organisatsioonis IT-arenduste käigus, on muutnud haigla toimimist märksa rohkem kui juhatuse otsused. Parim e-tervise projekt digiretsepti kõrval on minu arvates olnud Pildipank, mis on tõestus omaalgatuslikust koostööst sündiva mastaabiefekti võimalikkusele. Viimaste aastate initsiatiiviks said muutused haigla personali valdkonnas, koostöö edendamine perearstidega ja võrgustumine. Suurem läbipaistvus palgasüsteemis ja personali vajaduse hindamisel ning töötajate süsteemsem värbamine olid prioriteedid, millele pühendusime ja mis annavad vilju aastatega. Üha selgemaks sai ka vajadus tegeleda juhtide ja nende järelkasvu arendamisega ning loodan, et juhtide kooli idee saab ikkagi teoks. E-konsultatsioonist ei ole tekkinud plahvatuslikku arengut, kuid ma usun, et see perearstidele ja meile oluline koostöö projekt võtab hoogu juurde ja kujundab e-meditsiini tulevikku riigis. Regionaalhaigla on justkui suur laev, mille pööramine on aeglane ja suure inertsiga. Meil on koos õnnestunud mitmed suured manöövrid nagu onkoloogia haigla toomine Mustamäele, Keila haigla ümber-

profileerimine järelravi kliinikuks ja kolimine Hiiule, üha seotumad on oma tegevuses meiega võrgustunud haiglad. Samas oleme taganud ja arendanud enda eestvedavat positsiooni vähikeskusena, südamekeskusena, erakorralise meditsiini keskusena, psühhiaatriakeskusena jne – seda loetelu võib jätkata. Soovin Regionaalhaiglale senisest veelgi rohkem avatust uutele ideedele, uutele inimestele, uutele kogemustele ja koostööle. Regionaalhaigla tugevus ei peitu kallites seadmetes või uhketes hoonetes, vaid ikkagi ennekõike töökuse väärtustamises, toetavas suhtumises kolleegidesse ja koostöösse, kogemuse usaldamises, avatuses uutele ideedele ja tarkuses teha vähemaga rohkemat. Aitäh, et mind enda kampa võtsite, oli äge aeg! n

Tõnis Allik

Regionaalhaigla juhatuse esimees 2003–2016

juhtkiri

Huvitav aeg

„E

t Sa elaksid huvitaval ajal,” on Hiinas igivana sajatus. Muutused ei ole alati kõigi sõbrad – küll aga võib öelda, et muutumine on üks väheseid päris kindlaid asju maailmas. Regionaalhaigla sai sel suvel 15aastaseks. Samal aastal tähistab meie Verekeskus on 75 a juubelit. Suur osa meie haiglast on kordades vanem kui Regionaalhaigla terviku 15 aastat. Mõistagi on haigla seejuures pidevas arengus ja muutumises. Huvitav on kogu aeg! Ka juhivahetus on vaid üks osa sellest. Sel sügisel asub haigla etteotsa uus juht – temaga saame lähemalt tuttavaks mõnes järgmises ajakirjanumbris. Seekordne number on pühendatud meie 15. sünnipäevale. Algusaegu ja aastate jooksul toimunut meenutavad staažikad kolleegid – Aivi Karu, Viia Miil, Annely Karjama, dr Rein Viilu, dr Andrus Remmelgas, dr Valdo Toome, prof Sergei Nazarenko ja mitmed teised. Teeme tagasivaate kiiritusravi arengutele koos dr Maire Kudduga. Sven Kruup arutleb uuenenud meditsiinilinnaku üle. Dr Andres Ellamaa jutustab oma vahvaid lugusid ja jagab mõtteid neist sündinud raamatu ilmumise taustal. Haiglavõrgu arengutest tuleb juttu Meelis Roosimägiga. Ja teemasid on veel, elame ju huvitavaid aegu. Vahvat lugemist! Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

pöördumine Aitäh!

lühidalt

Uudised

areng

Sven Kruup – Regionaalhaigla loomise peaarhitekt

kaanelugu Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur tunnustab meie kiiritusravikeskust

12 persoon

Dr Andrus Remmelgas: täna aitame paljusid, keda 40 aastat tagasi aidata ei olnud võimalik

15 lühidalt

Uudised

16 Regionaalhaigla 15

Annely Karjama Aivi Karu Kadri Lagrekül Aleksei Gaidajenko Katrin Eino Prof Sergei Nazarenko Viia Miil Rein Viilu

25 terviseküsimus

Kuidas ja millega Teie enda tervist rikute?

26 anestesioloogia

Anestesioloog Valdo Toome: sisuliselt istume lennukikabiinis

30 autor

Dr Andres Ellamaa – elu enne ja pärast raamatut

32 võrgustumine

Meelis Roosimägi: võrgustumine on loogiline lahendus

34 doonorlus

Verekeskus tähistas 75. sünnipäeva

dr Andrus Remmelgas, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik Toimetuse kolleegium:

Nr 3 / 2016 Esikaane foto: Daisy Lappard

makett: Ajakirjade Kirjastus AS Ajakirja peatoimetaja: Teele Teder Kujundaja: Riina Lestal Keeletoimetaja: Sven Saun Trükk: Printall Tiraaž: 1500

Väljaandja

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside:

press@regionaalhaigla.ee

lühidalt

Uued infomaterjalid

haigla töö ja patsiendi igapäevaelu lihtsustamiseks Tekst: Ilona

Reiljan

Kvaliteedisüsteemide talitusel on rõõm tõdeda, et patsiendile või tema lähedastele suunatud infomaterjalid on haigla igapäevatöös leidnud oma kindla koha ning neile laekub aina enam ettepanekuid uute materjalide väljaandmiseks. 2016. aasta esimesel poolaastal on välja antud juba järgmised haigla tööd ja patsiendi igapäevaelu parendavad uued materjalid: 1. Taastusravi keskuse füsioterapeudid andsid välja voldiku „Ergonoomika töökohal juhised”. Sealt leiab infot, kuidas ergonoomiliselt seista, istuda ja tõsta (antud välja ka plakatina). Samuti leiab sealt lihtsamaid üldkehalisi jõutreeningu ja venitusharjutusi. 2. Infektsioonikontrolli talituse eestvedamisel on välja antud „Köha etikett ehk kuidas vältida nakatumist hingamisteede infektsioonidesse”. Voldik annab lühiülevaade sellest, mis põhjustab hingamisteede infektsioone; kuidas haigustekitajad levivad; kuidas saab igaüks vähendada hingamisteede infektsioonide levikut (sh köha etikett, kaitsemask); kuidas toimida gripi või külmetushaiguse nähtude ilmnemisel ning kuidas neid leevendada. Köha etikett on välja antud ka plakatina, mida võib leida osakondade, fuajeede jms seintelt. 3. ERASi (Enhanced Recovery After Surgery) programmi juurutamise meeskond koostas voldiku „Kiire paranemise programm ERAS ¬ sooleoperatsioonid”, mille eesmärgiks on aidata patsientidel saada ülevaade kiire paranemise programmi alustaladest (hästi planeeritud toitumine, hästi kontrollitud valuravi ja varajane liikumine) ja põhilistest etappidest: planeerimine ja ettevalmistus enne haiglasse saabumist; füüsilise stressi vähendamine operatsiooni ajal; paranemisperioodi süsteemne käsitlus ning kohene operatsioonijärgne liikumine. 4. Pea- ja kaelakirurgia keskus koostas voldiku „Larüngoskoopia ehk kõrivalendiku uuring”, milles selgitatakse uuringu olemust, näidustusi ning toiminguid uuringu eel, selle ajal ja järel. 5. Ägeda valuravi meeskonna initsiatiivil on välja antud voldik „Operatsioonijärgne valuravi”, milles antakse ülevaade valuravi põhimõtetest, valuravi hindamisest (sh valuskaala); sagedamini kasutatavatest valuvaigistitest ning nende manustamise erinevatest viisidest. Kõik infomaterjalid on välja antud eesti- ja venekeelsetena (operatsioonijärgne valuravi ning erakorralise meditsiini osakond ka ingliskeelsena) ning need on kättesaadavad nii paberkandjal kui ka elektroonselt haigla kodulehel rubriigis „Patsiendile ja lähedasele” alajaotuses Infomaterjalid.

Kiiritusravi 70 a juubelit tähistatakse seminari ja uue kiirendiga 11. novembril toimub Regionaalhaiglas seminar „Kiiritusravi hetkeseis ja tulevik”, millega tähistatakse 70 aastat kiiritusravi alustamisest Tallinna Vabariiklikus Onkoloogiadispanseris. Seminari avasõnad ütlevad dr A. Remmelgas ja dr M. Kuddu. Külalisesinejana võtab sõna prof Y. Lievens – ESTRO (kiiritusravi kättesaadavus ja vajadused pan-European Health Economics in Radiation Oncology (HERO) projekti alusel; kiiritusravi maksumus ja kulutõhusus). Väliskülalisi on aga veelgi, näiteks dr E. Zubizarreta Rahvusvahelisest Aatomienergiaagentuurist, kes räägib selle rollist kiiritusravi arendamisel, ja prof M. Mathiesen, kes teeb ettekande vähiravi erinevate liikide rahastusest Eestis. Seminarile järgneb uue kiirendi avaüritus.

Regionaalhaigla labor

pakub alates sügisest tasulisi laboriteenuseid Mustamäe meditsiinilinnaku polikliinikus nr 9 saab kiiresti, mugavalt ning taskukohaste hindadega erinevaid vereanalüüse anda ja enda tervist kontrollida. Võimalik on tellida nii üksikuuringuid, laboriuuringute pakette ja kui ka laboriarsti konsultatsiooni. „Laboriuuringud annavad hea ülevaate terviseseisundist,” ütleb Regionaalhaigla laboratooriumi juhataja dr Marge Kütt ning lisab: „Terviseteadlike inimeste soovil oleme Regionaalhaiglas loonud võimaluse enda tervise kiireks kontrollimiseks. Väga oluliseks peame paindlikkust ¬ inimene saab soovi korral teha üksikuuringuid või valida sobiva paketi ja kindlasti soovitame konsulteerida ka meie kogenud laboriarstidega, kes oskavad kõige paremini nõu anda, millist uuringut valida ning pärast tulemusi selgitada.” Dr Küti sõnul on kõigi laboriuuringute hind Regionaalhaigla laboris võrdne kehtiva Eesti Haigekassa hinnakirjaga, patsient saab uuringute tellimisel ka hinnast lähtuda, et hoiduda planeeritust suurematest kulutustest.

Selle sügise seminari- ja koolituskalender: 11.11

Verekeskus 75 juubelikonverents

11.11

Uue kiirendi avamisüritus ja seminar

18.11

Õendusjuhtimise konverents

24.11

Psühhiaatriakliiniku konverents

areng

Sven Kruup – Regionaalhaigla loomise peaarhitekt

Regionaalhaigla juhatuse liiget Sven Kruupi pole mitte ilmaasjata nimetatud Regionaalhaigla rajamise peaarhitektiks, sest ta on juhtinud nii haigla kavandamist kui ka selle kardinaalset uuendamist. Viieteistkümnele aastale tagasi vaadates ütleb Kruup, et see on olnud stressirikas, kuid ka ülimalt põnev, loominguline ja väljakutseid esitav aeg. Tekst: Kristina

Traks

Foto: Daisy

Lappard

areng

eaaegu 17 aastat tagasi sai selgeks, et mitme haigla baasil ühe suure Regionaalhaigla loomine on arengustsenaarium, kuidas Eesti meditsiini jätkusuutlikult edasi arendada. Arstiharidusega Sven Kruup töötas tol ajal sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhatajana ning mõistis juba toona, et me ei suuda meditsiini vallas konkureerida oma lähimate naabritega Soomes ja Rootsis, kui jätkame vanaviisi. Seda enam – Eesti tervishoid oli üldiselt sel ajal väga nukras seisus. „Me näeme praegu, kuidas maakonnahaiglad võitlevad ellujäämise eest, aga toona oli kogu Eesti haiglavõrk võrreldes naabritega umbes samas kvaliteediastmes nagu mõnes tublis maakonnahaiglas. Ravikvaliteet oli väga kõikuv ja oli täiesti tavaline, et arsti juurde minnes pidi ka õnne olema,” räägib Kruup. Uue suure haigla loomise aluseks sai Rootsi spetsialistide välja töötatud haiglavõrgu arengukava ja nüüd, 15 aastat hiljem, ütleb Kruup, et toona kirjeldatud mudel töötab siiani edukalt.

Haigla kassas oli raha 5 krooni

Kuid tuleme mudeli juurest päris ellu. 2001. aastal töötas tänane Regionaalhaigla Mustamäe haigla nime all ning seitse Regionaalhaigla omandusse läinud haiglat tegutsesid kõik eraldiseisvatena. Ajastu märksõna oli rahapuudus ja võlad – Regionaalhaigla sai stardi olukorras, kus summaarset võlga oli asutusel 70 miljonit krooni (4,4 mln eurot). Oli aegu, kus ravimite ja haiglatarvikute müüjad ei väljastanud neid, sest haigla oli maksejõuetu. „Algus oli väga karm. Saime seitse kehvas olukorras haiglat ning hunniku võlgu. Juhatus sai esimest korda palka neljandal kuul, sest enne polnud lihtsalt raha. Pastakad ja muu kontorikraami tõime alguses ise kodust. Kolmandast kuust alates tekkis võimalus, et suutsime ka neid osta. Seejuures polnud keegi töötajatele rääkinud, kui nutune on seis tegelikult ning et haigla

toodab iga kuu aina miinust juurde. Muidugi peeti toona juhatust kõige kurja juureks, sest meie ütlesime tõe välja, et seis on halb,” meenutab Kruup. „Kohe märksõnaks kokkuhoid ja kulutuste optimeerimine. Et suurt laeva püsti hoia, kaotati palju töökohti ehk et põhimõte oli, et kus vähegi tundus, et saab kokku hoida, seal võeti töökohti vähemaks. Mingil ajaperioodil töötas juhatus sõna otseses mõttes nagu pankrotihaldurid. Muidugi oli see väga valus. Keeruline aeg ka emotsionaalselt, sest küll oli raske selles olukorras müüa inimestele mõtet, et kui me oleme tublid, siis hakkab meil paremini minema. Samal ajal oli ka perioode, kus suure haigla kas-

Algus oli väga karm. Saime seitse kehvas olukorras haiglat ning hunniku võlgu. sas mitme päeva jooksul oli vaid 5 krooni raha (30 senti tänases vääringus). Üldiselt aga elati tollal palgapäevast palgapäevani ja tegeleti ohtralt tulekahjude kustutamisega.”

Riske võeti maksimaalselt

Esimene lahedam hingamine uue haigla majandamisel tuli Kruubi sõnul ehk alates 2003. aastast. „Meil oli esimest korda isegi natuke raha üle ja saime investeerida. Eks tollal olime ka nooremad ja uljamad ning seda tunnet ei olnud kordagi, et äkki ei vea välja. Riske võeti just selle piiri peale, mida seadusandlik raamistik lubas. Lihtne see polnud ja närvirakke kulus ka üksjagu. Samas – alternatiiv oleks olnud kogu süsteemi külili kukkumine,” meenutab Kruup. Muidugi kerkis Regionaalhaigla algusaegadel ka isiksuslik teema, sest igal haiglal oli oma juhataja. Trikk oli selles, et kogu töö tuli uues organisatsioonis korraldada nii, et lahkujaid ja solvujaid oleks

võimalikult vähe. Tagantjärele vaadates saadi hakkama üsna väheste kaotustega. Alguses oli paljude inimeste umbusk uue megahaigla loomise suhtes suur ja päriselt hakkasid kõik töötajad uskuma, et jah, asjal on jumet, ehk alles kaheksa aastat pärast haigla loomist, kui algas Xkorpuse ehitamine. „Inimesed olid väga toetavad, sest kõik tahtsid saada head ja uut töökeskkonda. Tihti istuti koos pärast päevatööd õhtul kella 22ni ja arutati, kuidas uues korpuses asju võiks teha. See oli loominguline aeg. Haigla juhtimine ongi loominguline, sest see on suur ja huvitav asutus. Ja kui maja taha kaevati auk ning hoone tihtipeale ehitustöödest lausa värises, siis muutus töötajate usk parema tuleviku suhtes veelgi kindlamaks,” ütleb Kruup.

Pea kõik on muutunud

15 tegutsemisaasta jooksul on Regionaalhaiglas vähe valdkondi, millest poleks üle käinud muutuste tuuled. Rääkimata sellest, et meditsiin areneb ja täiustub pidevalt, on haiglas muutunud sisuliselt kõik – logistika, tööprotsesside korraldus, juhtimine, planeerimisprotsessid. Isegi inimeste mõtteviis on kardinaalselt muutunud. „Oleme oma inimesed koolitanud majanduslikes kategooriates mõtlema. Varem valitses arvamus, et las arst ravib ja raamatupidamine tegeleb majandusküsimustega. See põhimõte ei kehti enam ammu. Nüüdisajal oskab ka meditsiinipersonal näha tegevuste maksumust. Mul on väga hea meel, et me ammu enam ei tegele tulekahjude kustutamisega, vaid arendame oma organisatsiooni pika perspektiiviga ning see toimib väga hästi,” räägib Kruup. „Täna tundub, et kõik on nii valmis ja selge. Ehk hakkab isegi meelest minema, kuidas enne asju tehti ja Regionaalhaigla algusaegadele vaatame tagasi juba kerge muheda nostalgiaga.”

Haigla luuakse uuesti

Kruup kasutab meie jutuajamisel korduvalt väljendit „haigla taas-

areng

loomine”. Ja nii ongi – kaks kolmandikku Regionaalhaigla korpuste pindalast vajab kapitaalset ümberehitamist, sest hoonestu on vananenud. Nii nagu on tehnoloogiline vahe suitsu- ja Soome saunal, nii on vahel 70ndal ehitatud haigla hoonel ja kaasaegsel haiglal. Ühel juhul on sul lihtsalt maja, kus vihma ei saja pähe ja talvel pole külm, kuid teisel juhul on sul kontrollitud kliima ja keskkond, kus saab vajadusel kaitsta patsienti, töötajat või uuringumaterjali. „Me mitte ainult ei tee hooneid korda, vaid asendame nad kaasaegsete haiglahoonetega. Vananenud hoones on vilets ravida, sest tänapäevased seadmed nõuavad juba eritingimusi. Seega tuleb

luua haigla uuesti. Huvitav ja tehnoloogiliselt keeruline protsess, mis pakub meie inimestele rõõmu ja väljakutset,” räägib Kruup. Järgmise viie aasta plaanis on kaks megaprojekti. Regionaalhaigla hoone taha rajatakse uus korpus (12 500 ruutmeetrit), kus saavad kodu osakonnad, mis vajavad kõrgendatud hoonetehnikat – kontrollitud kliimat, veepuhastussüsteeme, ülerõhku, alarõhku, isoleerimise võimalust. Sinna kolivad hematoloogia, onkoloogia, nefroloogia ja patoloogia osakonnad, samuti erinõudeid vajavad laborid. Hoone seisukorra poolest kõige viletsamas seisus on praegu Paldiski maanteel asuv Psühhiaatria‑ kliinik, mis saab uue asupaiga

praeguses onkoloogiahoones aadressil Hiiu 44. Loomulikult renoveeritakse Hiiu tänava hoone enne uute asukate saabumist täielikult ning see projekt peaks punkti saama aastal 2023. „Jah, need asjad võtavad nii kaua aega ja ka meie inimestele on see alguses üllatav. Aga pole midagi teha, isegi nii hästi kokkutöötanud projektimeeskonna puhul nagu meil kulub ikkagi minimaalselt 6–7 aastat taolise suure projekti elluviimiseks,” selgitab Kruup. Mis on juhile kõige olulisem seesuguse Eesti mõistes hiigelasutuse juhtimise juures? „Kõige olulisem on haigla juures see, et kogu masinavärk toimiks ühtse meeskonnana. Muidugi on siin palju põrkuvaid huvisid, kui isiklikud huvid tuleks haigete ravimise ülla eesmärgi nimel jätta kõrvale ning seda tehaksegi. Meie õnn on see, et kollektiiv on mõistnud ka valusaid otsuseid. Isegi kui mitte kohe, siis tagantjärele. On suur väärtus, et suurest pildist saavad kõik ühtemoodi aru ja mõistavad, et meie suur haigla toimib selle nimel, et inimesi võimalikult hästi ravida. Minu jaoks on tähtis tulla igal hommikul tööle mitte selleks, et istuda kabinetis laua taga, vaid ma tulen ja teen kõik selleks, et haigete ravimine siin majas oleks võimalikult hõlbus. Tähtis on, et kõik haigla töötajad mõtleksid niimoodi. Et ka putru keedetakse meil selleks, et haiged saaksid kiiremini terveks, mitte selleks, et kokal on vaja päev õhtusse saata. Ma tunnen praegu seda ühtset meeskonnavaimu meie inimestes ja kui see nii säilib, siis järgmised 100 aastat toimime me kindlasti edasi.” n

Et ka putru keedetakse meil selleks, et haiged saaksid kiiremini terveks, mitte selleks, et kokal on vaja päev õhtusse saata.

kaanelugu

Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur

tunnustab

meie kiiritusravikeskust „Kolleegidega vesteldes ilmneb tihtipeale, et isegi oma maja inimesed ei tea päris täpselt, millega me siin nullkorrusel tegeleme,” ütleb Regionaalhaigla onkoloogiakliiniku kiiritusravikeskuse juhataja dr Maire Kuddu. Tegelikult töötab seal Eesti suurim kiiritusravi keskus, kus kolmel Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri abiga hangitud kiirendil ravitakse aastas ligi 1500 vähihaiget patsienti.

Tekst: Kaire

Kenk Lappard, erakogu

Fotod: Daisy

„K

ui mina 1988. aastal tollases Vabariiklikus Onkoloogiakeskuses oma kliinilist ordinatuuri alustasin, polnud mul õiget ettekujutust, mis see kiiritusravi on. Teadsin ainult niipalju, kui arstitudengina onkoloogiahaiglas Vallikraavi tänava keldrikorrusel nägin ning nähtu oli kõike muud kui innustav,” meenutab dr Kuddu. „Kõik meie osakonna tolleaegsed aparaadid olid radioaktiivsete koobaltallikatega. Viskasime isekeskis nalja, et miks on toataimed kõige rohelisemad ja daamid kõige kaunimad just meie osakonnas – ioniseeriv kiirgus mõjub,” muigab dr Kuddu. Hea kujutlusvõime kulus 1980ndate radioloogidele marjaks ära, sest ravi planeerimine oli toona vapustav käsitöö. „Metall-lindiga võeti patsiendi kehakontuur ja erinevates tasapindades mõõdud ning joonistati keha ristlõige. Kasvaja piirkonnast tehti ülesvõtted seleenplaatidele, kasutades vastavat tuhka. Pilt tehti tavalisele paberile. Edasi läks käiku Kalinitšenko joonlaud, mille abil konstrueeriti ristlõikesse vajalikud organid,” kirjeldab dr Kuddu. Raviarst joonistas antud ristlõikesse kasvaja. Erinevatest suundadest kiiritamisel tuli haiget ravilaual ümber keerata, mingeid fiksatsioonivahendeid ei olnud. Patsiendi asend ja kasvaja asukoht võisid seansi ajal üsnagi muutuda. „Tervishoiumuuseum võiks meie vastu huvi tunda, sest Kalinitšenko joonlaua meil juurutanud radioloog dr Marina Sanina on tänini

kaanelugu

Kiirguskeskuse juhataja dr Maire Kuddu n Aastast 2000 kiiritusravi osakon-

na, hiljem keskuse juhataja. Aastatel 2007–2010 oli onkoloogiakeskuse juhataja. Alates 2010. aastast jätkas taas kiiritusravi keskuse juhatajana. n Dr Kuddu on end erialaselt täienda-

nud mitmetes Euroopa keskustes, peamiselt tänu IAEA stipendiumitele. Osalenud Euroopa ja Ameerika Ühendriikide onkoloogia ja kiiritusravi konverentsidel, rahvusvahelistel peaja kaela- ning laste kasvajate konverentsidel jpt. n On osalenud ka mitmetes rahvusva-

helistes kliinilistes uuringutes, mille tulemusi on publitseeritud erinevates erialastes väljaannetes. Peamine valdkond on olnud pea ja kaela piirkonna kasvajad. n Kuulub Eesti Onkoloogide Seltsi, olles

palju aastaid selle juhatuse liige ning paaril aastal ka juhatuse esimees. Dr Maire Kuddu kuulub ka onkoloogia residentuuri vastuvõtu- ja lõpueksami komisjoni. On erialaste ühingute ESTRO ja ASTRO liige. n Kuulub sotsiaalministeeriumi onko-

loogia erialakomisjoni ja vähiravi kvaliteedikomisjoni, on osalenud riikliku vähistrateegia ja vähiravi kvaliteedi‑ kriteeriumite väljatöötamisel.

ametis ja võiks nendest aegadest maha tollase PERHi juhatuse palju huvitavat kõneleda.” Praegu esimehe Tõnis Alliku ees, kes sai on seda raske uskuda, aga veel aru, kui keeruline oli meie olukord 2000. aastate alguses olime oma ning kellest sai üks IAEAga koostoonase aparaadiga, Mikrotroniga, töö võtmeisik. Kõige entusiastlimida oli Eestis ainult üks ja mille- kumaks ja olulisemaks inimeseks ga töötades pidi insener sõna otse- tänapäeva kiiritusravikeskuse rases mõttes kruvikeerajaga kõrval jamisel on kindlasti olnud keskuseisma, täiesti rahul. Välismaistest se meditsiinifüüsika talituse juht seadmetest võisime vaid unistada. Eduard Gerskevits.” Sügav lugupidamine kauaaegsele Koostöö IAEAga algas juba kiiritusravi osakonna juhatajale dr 1997. aastal. Esimesed projektid Karl Kannele, kes tolleaegsete või- nägid ette dosimeetriliste seadmemaluste raames üritas kiiritusravi te väljavahetamise, et tagada kiielus hoida ja arendada. Alles prae- ritusravi ohutus. 2003. a soetati gu, kohtudes järelkontrollis oma IAEA rahastusega moodne kiirikunagiste tervistusravi planeerimise tunud patsientide- Viskasime süsteem, 2006. a esiga näen, milliseid mene tänapäevane litüsistusi need nn isekeskis nalja, neaarkiirendi ja 2007. nõukogudeaegsed et miks on a lähiravi seade koos masinad on nii toataimed kõige arkoskoobiga. Vahemõnelegi inimesele tati välja aegunud ja rohelisemad ja tekitanud.” ebakindel nõukogudeaegne Mikrotron, daamid kõige Rasked mis tegelikult polnud kaunimad just 2000ndad mõeldudki kliiniliseks „2000ndate esi- meie osakonnas tööks. 2009.a. viis meses pooles oli IAEA läbi auditi ning – ioniseeriv kiiritusravi kogu tunnustas RegionaalEestis väljasuremi- kiirgus mõjub! haiglat kompetentsise ohus. Tehniline keskusena. „Esimesi mahajäämus arenenud riikidest oli uusi dosimeetrilisi ja kiiritusravi mitmekümneaastane. Probleemne seadmeid soetades oli haigla panus oli kiiritusravi kättesaadavus Ees- suhteliselt tagasihoidlik, hiljem on tis, seadmete vähesuse ja amorti- see järjest suurenenud. Praegu satsiooni tõttu said ravi vaid pooled seisneb IAEA panus peamiselt abis kiiritusravi vajavatest haigetest, lisaseadmete soetamisel ja persojärjekorrad olid väga pikad. Seis nali koolitamises.” oli väga nutune, mitte kusagilt ei paistnud, et riiklikul tasemel haka- Moodsal kiiritusravil taks kaasaegsesse kiiritusravisse 40%-line potentsiaal investeerima. 2008 oli meie jaoks Tänapäeval on kiiritusravi kieriti kriitiline aasta. TÜKi ainuke rurgilise ravi kõrval teine oluliamortiseerunud kiirendi lõpetas ne tervistav raviviis onkoloogias, töö, pool aastat olime ainuke kii- näidustatud peaaegu kõigi vähiritusravi teostav osakond Eestis. paikmete, lümfoomide ning ka Elasime selle aja üle ainult tänu mitmete mittekasvajaliste haigussuurepärasele meeskonnale. Mee- te ravis. Suure energiaga kiirgus nutan tänini, milliseid oskuslikke kahjustab raku DNAd, lõhustades logistikuvõimeid näitas üles meie selle kaksikahelaid, blokeerides õendusjuht Kärt Aru,” jutustab dr rakkude võime jaguneda ja paljuneda. Kiirgus ei tapa vähirakke Kuddu. Kiiritusravi arengule Eestis kohe – see võib võtta tunde, päevi pani õla alla Rahvusvaheline Aa- või nädalaid, protsess jätkub enatomienergiaagentuur (IAEA). Nad masti nädalaid kuni kuid pärast leidsid siin innustunud ja eriala- ravi lõppu. Kiiritusravi võimaldab le pühendunud spetsialistid ning potentsiaalse tervistumise ligi kompetentsed otsustajad. „Müts 40% vähihaigetele. Tänapäevane

kaanelugu

kiiritusravi on mitmetel vähipaikmetel samaväärne kirurgilise raviga. „Seda eeskätt peaja kaelapiirkonna kasvajate, emakakaela- ja eesnäärmevähiga patsientidele. Kiiritusravi eelis on organi ja selle funktsiooni säilimine.” Kiiritusravi tormilise arengu nurgakivideks on olnud pilt- ja funktsionaalse diagnostika ja infotehnoloogia edusammud, uute kiiritusravi seadmete arendus ja üha täienevad teadmised radio- ja molekulaarbioloogiast. Need arengud on põhjalikult muutnud ravimahtude määratlemise, kiiritusravi planeerimise ja läbiviimise protsesse ning parandanud ravitulemusi ja haigete elukvaliteeti. Praegu on võimalik kiirgust täpselt kasvajasse suunata järgides kasvaja kuju, kontrollida patsiendi paiknemist ja kasvaja asukohta ravi ajal. Tänu sellele on võimalik tõsta kiirgusdoosi kasvajas, samal ajal vähendades ümbritsevate kudede doosi. Dr Kuddu sõnul eristataksegi kahte põhilist kiiritusravi liiki: välist kiiritusravi, mis on kõige levinum raviviis, ning lähikiiritusravi ehk brahhüteraapiat, kus kiirgusallikas viiakse vahetusse kontakti kasvajaga kas õõne- või koesiseselt. Aastas ravitakse PERHis kolme kiirendiga keskeltläbi 1500 patsienti. Kõige enam on rinna- ja eesnäärmevähi haigeid. Väliskiiritusravi protseduure tehakse aastas

keskmiselt 30 000–32 000. „Lähikiiritusravi kasutatakse meil peamiselt günekoloogiliste kasvajate ja eesnäärmevähi korral. Teeme aastas ligi 500 invasiivset lähiravi protseduuri.”

Kiiritusravikeskus kui ühtne tiim

Töö kiiritusravikeskuses pole dr Kuddu sõnul lihtne – ühelt poolt vähidiagnoosiga kaasnev psüühiline ja emotsionaalne pinge ja pidev ülekoormus personali nappuse tõttu. Teine aspekt on kiirgus ise, mis kontrollimatul või oskamatul käsitsemisel kahju võib tuua. „Töö keerukusest hoolimata on meil inimesed olnud ametis aastaid, lausa aastakümneid. Ehk nagu moodsas keeles öeldakse – kaadrivoolavus on väike. Ma imetlen siiralt palliatiivse ravi meeskonda. Nemad saavad toetusravile suunatud vähipatsientidele pakkuda enamasti vaevuste leevendust ja lohutust – nad on nagu omamoodi misjonärid. Mina ei oskaks ainult selliste patsientidega tegeleda. Tahan ikka uskuda, et kiiritusravi on edukas, pakkuda patsiendile parimaid lahendusi ning loota tervenemist.” Kõige eredamalt meelde jäänud patsient? „Tegelen ainsana ka laste kiiritusraviga. Nemad on küll kõik väga sügavale hinge pugenud väikesed patsiendid, kes jäävadki mi-

nuga kaasas käima. Õnneks pole selliseid juhtumeid palju, vastasel korral oleks läbipõlemine kerge tulema. Muidugi on lastega raviseansside läbiviimine keerulisem. Neile tuleb kogu protsess mänguliseks teha. Tavaliselt teemegi nii, et küsime igalt lapselt tema lemmikkangelase nime ja ehitame siis kogu loo selle kangelase ümber. Poistega on veidi lihtsam, neile meeldivad laserid ja kõiksugu moodsad tehnikavidinad. Kuna raviplaanid on nagu arvutimängud, siis on tänu sellele kerge laste tähelepanu võita. Keskmine raviloleku aeg lastel on sageli kuni kuus nädalat. Meie tehnikud võtavad seda tööd suure pühendumusega. Teevad lastele isegi väikeseid kingitusi. Pole siis imestada, et lastel on pisarad kerged tulema, kui see kuus nädalat läbi saab, personal on selle ajaga nii armsaks saanud. Laste lemmikuks on kiiritusravi tehnik ehk tädi Liisa.” Kiiritusravi protsess koosneb mitmetest erinevatest protseduuridest, kus osaleb erinev personal – arstid, füüsikud, tehnikud, kvaliteedijuht, õed, sekretärid, hooldajad, insenerid, IT-personal jt. „Päris kindlasti ei ole see sooloesinemine, ainult ladus koostöö tagab parima tulemuse ja arengu. Meil on siin keskuses pööraselt vedanud, et kogu personal on oma erialale pühendunud.” n

persoon

Dr Andrus Remmelgas: täna aitame paljusid, keda 40 aastat tagasi aidata ei olnud võimalik „Tänased noored arstid võrdlevad meie haiglaid sageli Põhjamaade omadega ja nurisevad, kui miski pole täpselt sama heal tasemel nagu Soomes või Rootsis. Mäletan, missugused nägid haiglapalatid ja aparatuur välja siis, kui 1988. aastal tollases Mustamäe haiglas alustasin. Oleme läbi käinud pika tee ja elanud üle väga suured muutused. Haiglal ja kogu Eesti meditsiinil on põhjust selle üle uhke olla,” ütleb Regionaalhaigla ülemarst dr Andrus Remmelgas. „Meie palgad on küll Põhjamaadega võrreldes väiksemad. Mitmed haiglahooned vajavad investeeringuid, et parendada patsientide olmetingimusi, kuid võime olla uhked, et meie areng on olnud kiire ning täna kasutusel olevad ravimeetodid ja tehnoloogiad ei jää alla Euroopa haiglatele.” 12

Tekst: Kaire Foto: Daisy

Kenk Lappard

raegu kestab noorarstidel residentuur viis aastat. Kui dr Remmelgas haiglasse kiirabiinternatuuri tegema läks, kestis see vaid aasta – siis oli paberite järgi arst valmis. Tema jutust selgub, et esimestel aastatel tuli samamoodi kui praegugi kogenud arstide käe all juurde õppida, töövahenditeks sisuliselt kaks kätt ja kuuldetoru. Palatites polnud peale voodite, tekkide ja patjade midagi. Terve reanimatsiooniosakonna peale oli vaid üks korralik monitor haige jälgimiseks ja hingamisaparaadid, mis sageli iseenesest seiskusid. Röntgeniülesvõtteid tehti ühes väikeses pimedas ruumis, hiljem siis de-

persoon

šifreeriti neid uduseid ülesvõtteid. Vereproovide vastused saadi laborist tavaliselt ööpäev pärast nende võtmist. „Milline suur päev see oli tervele haiglale, kui saadi esimene kompuutertomograaf,” meenutab dr Remmelgas. „Aastatega oleme arendanud Regionaalhaigla Eesti parima tehnoloogiaga varustatud haiglaks. Meil on olemas pea kõik Eestis kättesaadavad ravimeetodid ja tehnoloogiad. See ei tähenda aga, et me võime loorberitele puhkama jääda. Tehnoloogia areneb tänapäeval nii kiiresti edasi,” nendib ta. Kuidas moodne mõiste „katastroofimeditsiin” üldse Eestisse jõudis? Kui mul oli juba tööpraktikat kogunenud – terve ülikooliaja töötasin kooli kõrvalt Tartus reanimatsiooniosakonnas. Tallinna Kiirabis, mis tollal oli Kiirabihaigla üks osa, olin sanitarina töötanud juba 1970ndate lõpust peale, siis tahtsin minna tööle hoopis Sadama haiglasse. Soov oli saada laevaarstiks, et reisida ja maailma näha. Mõtlesin, et kuna merel võib ette tulla ekstreemseid olukordi, kulub kiirabi internatuur ära. 1988. aastal toimus suur Armeenia maavärin. Kuna Tartu oli Leninakani sõpruslinn, sõitis sinna koheselt appi terve lennukitäis meedikuid. Mina esimeste

minejatega kaasa ei pääsenud. teadmise, et ka meie haigla peab 1989. aasta talvel tekkis lõpuks olema valmis tegutsema ekstreemvõimalus, sain haiglast suunami- setes situatsioonides. Me haigla se Spitakki. Töötasin Eestis ja Ar- on olnud seotud katastroofimemeenias vaheldumisi terve aasta ditsiini arendamisega Eestis juba – kuu siin, kuu Spitakis. Ravisin 1990ndate algusest alates, kuna nii kohalikke inimesi kui ka Ees- olime Kiirabihaigla. Kümmekond ti ehitajaid. Osales ju Armeenia meie haigla erinevate erialade iniülesehitustöös hulk Eesti ehitajaid mest käis USAs õppimas. Siin ja arhitekte, näiteks ehitati Raul korraldati erinevaid kursusi USA instruktorite juVaiksoo kavandi hendamisel ning järgi Leninakani Meil on olemas peaväljaku äärde just meil avati 1996. aastal kakultuurikeskus. pea kõik Eestis tastroofimeditsiiSiis hakkaski kättesaadavad Mustamäe haigla ni keskus, mille ravimeetodid ja eestvedajad olid tollane peaarst dr dr Rein Paberit ja Lainevee rääkima, tehnoloogiad. et ärgu ma ikka dr Kaja Pukk. 1998. aastal Sadama haiglasse mingu – Mustamäe haigla reani- sain kutse astuda tegevteenismatsiooni oli arste tarvis. Nii ma tusse, olin alguses Kaitseväe tajäingi ja hakkasin tööle intensiiv- galapataljoni meditsiinteenistuse raviosakonnas, kus ootasid ees ülem. 2000. aastal määrati mind väga toredad kolleegid. Töötasin Kaitseväe Peastaabi meditsiinireanimobiili peal, täiendades end. teenistuse ülemaks (peaarstiks). Läbisin täiendused Tartus ja sain Meie peamiseks ülesandeks nendel aastatel oli NATOga liitumise ka anestesioloogi kutse. Mu elus on olnud palju juhu- eeltöö – meditsiiiteenistus pidi ju seid ja õnnelikke kokkusattumusi, igati vastama NATO liikmesriigile kõik need kokku ongi teinud elu esitatavatele nõuetele. Tol ajal jõudsin palju. Lisaks nii huvitavaks. 1989–1991 töötasin reanimobiili-meeskonnas, mil sellele suurele organiseerimistööle kiirabiauto oli rahvakogunemistel Kaitseväes jätkasin tööd Mustasageli kohal. Meeles on augusti- mäe haigla intensiivravi osakonputši-aegsed sündmused, sest olin nas, tehes kõik need aastad veerand kohaga valveid. just tol ööl valves. (Aastatel 1989–1998 töötas dr Armeenias töötatud aasta andis Remmelgas Mustamäe haigla reanimatsiooni osakonna (praeguse nimega intensiivravi osakond) anestesioloogina, olles aastatel 1993–1996 ka päästeameti katastroofimeditsiini peaspetsialist ning 1996–1998 Mustamäe haigla katastroofimeditsiini keskuse peaspetsialist – toim.) Riik oli 1999. aastal seisukohal, et me ei vaja enam katastroofimeditsiini osakonda ja see suleti, oli ju rahuaeg. Nüüd aga tuleb meil taas sellistele spetsiaalsetele struktuuriüksustele mõelda ja selle nimel tegutseda. Me ei räägi ju ainult loodusõnnetustest, kahjuks on nüüd üha sagedamini teemaks muutunud terrorirünnakud tavainimeste vastu. Peame oskama sellistes olukordades tegutseda.

persoon

Olete osalenud erinevate rahvusvaheliste õppuste staapides ning teeninud kuus kuud Afganistanis NATO rahutagamismissiooni staabis. Milliseid ideid ja mõtteid nendest teenistustest olete kõrvataha pannud? Minu jaoks oli see pool aastat Afganistanis ääretult põnev aeg. Teenisin Kabulis Afganistanis paiknevate NATO juhitud rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude (International Security Assistance Force, ISAF) staabis, missiooni peaarsti vahetus alluvuses. Ülesanneteks olid meditsiinialase info kogumine missiooniüksustest, meditsiinilise abi tagamine ja koordineerimine ning meditsiinialase väljaõppe ettevalmistamine. Olin toona ainus 2004. aastal NATOga liitunud riikide ohvitser, kes ISAFi peastaabis teenis, esimene eestlane seal. Õppisin riiki ja kohalikke elanikke hästi tundma, suhtlesin inimestega ja sõitsin palju ringi. Ääretult huvitav kogemus terveks eluks. 1. jaanuar 2006 tulin haiglasse tagasi, sest tahtsin saadud kogemusi suurhaiglas rakendada ja otsida uusi väljakutseid. Töötasin 2013. aastani Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku juhatajana, tehes samal ajal ka valvearsti tööd reanimobiiliosakonnas. Kas mäletate oma esimesi patsiente Mustamäe haiglast? Neid on elus nii palju olnud, et nad kokku vääriksid lausa eraldi raamatut – ei oskagi kedagi eraldi esile tõsta. Mu karjäär meditsiinivaldkonnas algas ju tegelikult juba 14aastasena, kui koolivaheaegadel töötasin tollases Tallinna Vabariikliku Haigla lastekirurgia osakonnas. Mäletan hästi oma patsiente nii koolipoisiajast kui ka internatuuripõlvest, aga muidugi ka reanimobiili peal töötatud aastaist. Õppisin juba siis, koolipoisina, et arst ei saa oma tööd koju kaasa võtta – iseenda ja patsiendi vahele tuleb ehitada üks nähtamatu sein. Märkasin verinoorena, et need arstid, kes seda teha ei osanud, põlesid oma ametis ruttu läbi.

Mõned patsiendid läksid kohe eriliselt hinge, sest 1980ndate lõpus tuli ette palju noori inimesi, keda tolleaegsete teadmiste ja võimaluste juures polnud võimalik päästa. Paljusid neist oleks tänapäeval juba aidata saanud. Praegu on küll hea meel mõelda, kui palju on arstide teadmised ja tehnoloogia ainuüksi minu haiglas töötatud aastate jooksul edasi arenenud. Meditsiiniõdede defitsiiti Eestis kurdavad kõik haiglajuhid. Kuidas seda Teie meelest kõige efektiivsemalt leevendada? Õdede koolitusega on Eestis jänni jäädud, kuid see pole pelgalt meditsiiniga seotud probleem. Algas see juba paarkümmend aastat tagasi, mil haridusministeeriumil polnud aastaid piisavalt ressursse, et õdede koolitamisse piisavalt panustada. Keegi ei osanud toona ju ette ennustada, et õdede ja ka arstide äravool Eestist nii massiliseks osutub.

Eesti jaoks on praegu väga oluline koolitada välja piisavalt kvalifitseeritud õdesid. Tervishoiu kõrgkoolid teevad küll head tööd, aga lõpetajate arvud ei suuda ikka vajadusi katta. Õnneks on arstide ja õdede Eestist lahkumine siiski peatumas. Tuleb endale teadvustada, et häid õdesid on lihtsalt vähe ja lisaks jõuavad paljud neist lähiaastatel ka pensioniikka. Õdesid lihtsalt tuleb rohkem juurde koolitada, muud väljapääsu pole. Üks lahendus, mida oleme haiglas rakendanud, on õdede intensiivsuse vähendamine, andes osa tegevusi assistentidele. Laiendame seda veelgi. Oleme panustatud palgatõusu ja teeme seda ka edaspidi, kuid see ei hoia ära õdede äravoolu riigist. Pigem mõjutab õdede liikumist teiste meditsiiniasutuste vahel ja sektorist välja. Probleem on hooldajate nappus ja suur voolavus. Ka siin on suurim mõju palgal ja konkurents sellel turul on hea personali saamiseks tihe. n

lühidalt

Günter Taal – noorest

arstist vanemarstiks Kardiovaskulaarkirurg-vanemarst Günter Taal on Regionaalhaiglas ametis olnud üksteist aastat. Mis on muutunud üheteist aastaga, mil teist kui nooremarstist on saanud vanemarst? Muutusi on aja jooksul olnud palju, kuid teisalt näiteks südameveresoonkonna kirurgilised haigused on jäänud põhimõtteliselt üsna samaks. Kõige suurem muutus on toimunud haigete kontingendis. Me opereerime järjest rohkem eakaid patsiente, kes on ka oluliselt hapramad, tihtipeale paljude kaasuvate haiguste ja probleemidega. Töö on tellija materjalist, nagu öeldakse, see on väljakutse kogu meeskonnale, mitte ainult kirurgile, kes nende n-ö haprate kudedega ehk siis mitte kõige kvaliteetsema materjaliga peab kvaliteetse tulemuse saavutama. Tihtipeale saame sellistel haigetel operatsiooni tehniliselt lõikustoas teostatud, aga hilisem põetamine on intensiivravi arstidelt, kardioloogidelt, õdedelt ja hooldajatelt palju rohkem energiat nõudvam kui nooremapoolsema patsiendi puhul, kes õigesti valitud ravimeetodi puhul põhimõtteliselt ise paraneb. Kuigi operatsioonide arv on vähenenud, kuna invasiivkardioloogid lahendavad paljud probleemid n-ö sondide kaudu, on meie meeskonnal tööd küllaga. Eelnevalt mainitud trend, aga ka tõsiasi, et meil ei taheta enam eriti kardiokirurgiks õppida, on probleem paljudes arenenud riikides. Näiteks oli mõned aastad tagasi USAs 140 kardiokirurgia residentuuri kohta ja 70 kandideerijat. Kas nendest huvilistest ka reaalsed töö tegijad saavad, on veel omaette küsimus, sest osa loobub ühel või teisel põhjusel, mõni hakkab hoopis teadust tegema vms. Ühesõnaga järelkasvuga on suhteliselt kehvasti. Põhjuseks tuuakse ikka välja seda, et noored valivad sellise eriala, kus on rohkem valikuvabadust, kus ja kuidas töötada – näiteks teha erapraksis vms. Südamekirurgia on aga suurte keskuste meeskonnatöö. Personaalselt olen üheteist aasta vältel aegamööda arenenud ja saanud järjest keerulisemaid ja vastutusrikkamaid juhtumeid igapäevaselt lahendada. Lisaks oleme Eesti ja Soome kolleegidega koostöös teinud Eesti inimestele kättesaadavaks raske südamepuudulikkuse kirurgilise ravi võimalused (südamepumbad, südamesiirdamised). Praegu oleme katseajal organite vahetuse organisatsioonis Scandiatransplant, mille tulemusena on Eestist Skandinaavia maade haigetele siiratud üle 15 südame, mis varem oleks kasutamata jäänud, kuna Eestis puudus südame siirdamise programm. Minu personaalsest vaatevinklist on kindlas-

Rekordiliselt palju uusi arste Tekst: Viia

Miil

2016. aasta on meile äärmiselt rõõmustav lisanduvate noorarstide arvu poolest. Kui tavaliselt tuleb meile aastas 13–15 noorarsti, siis sel aastal on PERHis tööd alustanud juba 33 uut arsti ning lisandumas on veel kolm. Peaaegu kõik alustavad uued arstid on varem olnud PERHis tööl arstresidentidena.

ti muutunud ka meie töötingimused. Töökeskkond on silmanähtavalt ilusam ja modernsem, aga olemas on ka sellised lihtsad, igapäevaselt väga olulised asjad nagu ventilatsioon, konditsioneerid, kergemad luupprillid, pealambid jne. Nagu teistes eluvaldkondades, nii on ka südamekirurgias kasutatavas tehnikas toimunud tohutu areng (järjest väheminvasiivsemaks, väiksemaks, efektiivsemaks). Samas peab tõdema, et igapäevastes töövahendites nagu nõelahoidjad, käärid, õmblusmaterjalid jm olulist muutust pole toimunud, kui just mõni asjatundmatu riigihange läbi ei ole läinud. Ise olen hakanud oluliselt rohkem tähelepanu pöörama ka sellele, et elu oleks tasakaalus. Kui noorarstina sai n-ö mitmel rindel valvatud, siis tänaseks olen täiesti kindlalt veendunud, et elu peab tasakaalus olema, muidu hakkab varem või hiljem miski logisema, olgu see siis tervis, pereelu vms. Seda olen ma muuseas õppinud ka oma kõige eakamatelt patsientidelt, kes teinekord küsivad enne operatsiooni, et kuidas mul nüüd selline haigus, pole kunagi pidanud arsti juures käima. Lähemalt uurides selgub, et pole nad keegi mingid hullud sportlased ega taimetoitlased vms. Olen kindlalt veendunud, et kui elus on asjad mõnusasti tasakaalus, siis oleme me kõik igas mõttes tervemad. Tulevikule mõeldes on meil kindlasti väga palju arenguruumi töökultuuris, me ilmselt ise ei märkagi, mismoodi me toodame stressi oma kolleegides, kes lähevad selle koormaga koju ja kannavad selle suuremal või väiksemal määral üle oma lähedastele. Sellega soodustame me ise arengut paljude nendesamade haiguste puhul, mida me iga päev ravime.

Loomulikult on osa arste suundunud sel aastal ka pensionile, kuid see suurusjärk on peaaegu kolm korda väiksem võrreldes uute arstide arvuga. Nii et arstide koormus kogumina peaks vähenema. Alustanute seast suundusid sisehaiguste kliinikusse tööle kaks sisearsti, neuroloog, nefroloog ja töötervishoiuarst. Aasta lõpuks lisanduvad veel kaks nefroloogi ja üks neuroloog. Onkoloogia- ja hematoloogiakliinik sai juurde ühe onkoloogi ja diagnostikakliinik viis radioloogi. Anestesioloogiakliinik on saanud oma ridadesse juurde kaks anestesioloogi anesteesiakeskusesse ja ühe anestesioloogi reanimobiiliüksusesse ning viis erakorralise meditsiini arsti, kes osaliselt töötavad ka reanimobiiliüksuses. Psühhiaatriakliinikule on samuti tegemist vägagi hea aastaga, kuna lausa viis psühhiaatrit on alustanud tööd kliinikus. Aasta lõpuks on oluliselt täienenud ka kirurgiakliiniku arstide meeskond, kellega on liitunud juba kaks üldkirurgi, neurokirurg ja vaskulaarkirurg. Lisaks kaks kurgu-nina-kõrvahaiguste arsti, kaks ortopeedi, kardioloog ning septembri alguses alustas tööd ka uus ortopeedikeskuse ülemarst – keskuse juhataja. Soovime sujuvat sisseelamist meie uutele arstidele! n

Regionaalhaigla 15

Regionaalhaigla

Sel suvel, 25. juulil 2016 aastal täitus Põhja-Eesti Regionaalhaiglal 15 aastat, see on õige hetk olnule tagasi vaatamiseks. Küsisime erinevate valdkondade staažikatelt töötajatelt, millised on olnud Regionaalhaigla arengud nende silmade läbi, kuidas on aastate jooksul nende eriala muutunud ning mis kõige tähtsam, mis on neid Regionaalhaiglas niikaua hoidnud. Tekst: Stina

Eilsen Lappard, Regionaalhaigla

Fotod: Daisy

Põhja-Eesti Regionaalhaigla moodustati 25. juulil 2001 Vabariigi Valitsuse otsusega Mustamäe haigla, Kivimäe haigla, Eesti onkoloogiakeskuse, Tallinna psühhiaatriahaigla, Tallinna nahahaiguste haigla, arstliku perenõuandla ja kutsehaiguste kliiniku baasil. Alates 2015. aastast on Regionaalhaigla nii Läänemaa kui ka Raplamaa haiglas üks omanikke. Põhja-Eesti Regionaalhaigla on piirkondliku haiglana Eesti tipphaigla, mille põhiväärtused on patsiendikesksus, professionaalsus, uuendusmeelsus ja meeskonnatöö. Regionaalhaiglas töötab patsientide heaks enam kui 3900 inimest – arstid, õed, hooldajad, spetsialistid. Arste on üle 500, haiglas praktiseerib pidevalt ka enam kui sada arsti-residenti. Regionaalhaigla on seitsmest kliinikust ning 32 erialakeskusest koosnev kõrgema etapi haigla. Regionaalhaigla pakub sarnaselt Euroopa ülikoolihaiglatega raviteenust kõigil arstlikel erialadel, v.a silmakirurgia ja sünnitusabi. Regionaalhaiglast saab aastas eriarstiabi ligi 145 000 patsienti, kellest peaaegu 36 000 ravitakse haigla 1200 ravivoodil. Haiglaravi vajanud patsientidest ligi 9000 suunati meile teistest haiglatest. Erakorralist abi anname üle 82 000 inimesele aastas, ööpäevas keskmiselt 220 patsiendile. 2015. aastal opereeriti ligi 30 500 patsienti. Ühes tööpäevas on keskmiselt 1500 arsti ambulatoorset vastuvõttu, aastas kokku rohkem kui 250 000.

Regionaalhaigla 15

Annely Karjama, klienditeeninduse teenistuse juhataja n n n n n

Mis on 15 aastaga Regionaalhaiglas muutunud? Minu kogemused Regionaalhaiglaga ulatuvad palju varasemasse aega, tulin Mustamäele kiirabihaiglasse tööle 1984. aastal. Alustasin majandustöötajana, poolteist aastat hiljem asusin tööle peaarsti sekretäri ametikohale. Klienditeeninduse osakonda hakkasin juhtima 2000. aastal, kui see haiglasse loodi. Seda haiglat on läbi aegade iseloomustanud meditsiinipersonali kõrge professionaalsus, saan seda öelda kui mittemeedik. Mul on alati olnud suur austus töö vastu, mida meedikud teevad. Kui rääkida Regionaalhaigla arengust, siis seda on palju mõjutanud haiglajuhid. Haiglate ühendamise raske tööga alustas Ahti Kallikorm. Ühinemise algus oli keeruline, sest Mustamäe haigla oli töötanud omas rütmis, mis oli ajapikku paika loksunud ning Regionaalhaigla loomine seitsme erineva organisatsiooni ühendamise teel lõi tavapärase töörütmi segamini – nii meditsiinipersonalil kui ka tugiteenistustel. Pingelistest aegadest hoolimata pakuti patsientidele jätkuvalt kõrgetasemelist meditsiinilist abi nii erakorralises kui ka plaanilises ravis. Sõna „omad” kasutati mingil määral Mustamäe haigla töötajate hulgas, aga tegelikult mõistsid kõik, et tervishoid vajas tol ajal reformimist ning

Tööl alates 1984 1984–1985 majandustöötaja kiirabiosakonnas 1985–2000 sekretär 2000–2003 klienditeeninduse osakonna juhataja 2003– klienditeeninduse teenistuse juhataja

haiglate ühendamine oli paratamatu protsess. Tõnis Alliku tulek Regionaalhaigla juhiks on mul samuti hästi meeles, ta suutis väga kiiresti maja ühte sammu astuma panna. Olulisemate muutuste ning arengutähistena tooksin välja aktiivravi koondumise Mustamäele, X- ja C-korpuse valmimise. C-korpuse valmimisega muutus kogu senine registratuuride süsteem ja teenistuse töökorraldus. See oli suur väljakutse kogu meie meeskonnale. Kuidas on arenenud teie erialavaldkond Regionaalhaiglas? Mõni näide eriala olulisematest arengutest. Klienditeeninduse valdkond on märkimisväärselt arenenud, 2000. aastal alustasime 12 töötajaga ja täna töötab meie teenistuses 84 inimest. Palju on muutunud klienditeeninduse ja klienditeenindaja roll ning töö sisu haiglas. Võrreldes aastatetaguse ajaga on klienditeenindaja roll kasvanud ja suhtumine patsienti muutunud professionaalsemaks. Ka meditsiini pidev areng ja meditsiinipersonali vajadused on klienditeenindaja tööle uusi nõudmisi esitanud, näiteks haigete haiglasse ja vastuvõttudele vormistamisel. Need muudatused on seotud eelkõige infotehnoloogia kiire arenguga. Kõik raviga seotud

meditsiinidokumendid, mida varem täideti ainult paberkandjal, on nüüd muutunud elektrooniliseks. Klienditeenindusele oli väga oluline moment patsientide identifitseerimiseks randmepaela kasutamise juurutamine. Erakorralised ja haiglaravil viibivad plaanilised haiged on tänu isikuandmetega randmepaelale täpselt ja kiirelt tuvastatavad. See oli meile ja patsientidele uus ja suur muutus, kuigi maailmapraktikas juba aastakümneid kasutusel. Väga suur muutus oli ka 2002. aasta lõpus rakendunud voodipäeva- ja visiiditasude kasseerimise kord. Ka selle rakendamisel oli meie haigla üks esimesi. Milline on Regionaalhaigla roll Eesti meditsiinimaastikul? Regionaalhaigla on vaieldamatult Eesti tipphaigla. Seoses sellega meenub mulle üks külalisdelegatsioon, kes visiidi lõppedes tunnustavalt nähtu kokku võttis – haiglas ringi kõndides paistab silma töötajate silmanähtav uhkus oma haigla üle. Mis hoiab teid jätkuvalt tööl just Regionaalhaiglas? Silmad paneb särama soov inimesi aidata. Meil on hea meeskond – pühendunud inimesed, kes soovivad abivajajaid aidata, toredad kolleegid ja mu oma igapäevane huvitav töö.

Regionaalhaigla 15

Aivi Karu,

administratiivdirektor n n n n

Regionaalhaiglas tööl alates augustist 2001 2001–2004 jurist 2004–2009 õigusteenistuse juhataja 2010– administratiivdirektor

Mis on 15 aastaga Regionaalhaiglas muutunud? Regionaalhaiglas alustasin tööd 2001. aastal juristina, minu tööleping kannab numbrit 1. Varem töötasin pankrotihaldurina. Haigla bilanssi esimest korda vaadates tekkis n-ö kodune tunne, olin sarnast seisu eelnevas töökohas korduvalt näinud. Aga sellest punktist tuli edasi liikuda ning vaadata, kuidas olukorda paremaks muuta. Haiglat juhtis Ahti Kallikorm, kuu aega hiljem tulid Sven Kruup, Jaak Tälli, Anneli Viik ning sealt edasi paari kuu pärast kliinikute juhid. Ja nii me tööle hakkasime. Minu esimeseks tööülesandeks oligi haiglad juriidiliselt kokku liita ning vaadata, et selles protsessis vigu ei tuleks. Tagasivaatavalt ma ei saa öelda, et see oleks olnud väga valuline. Selge see, et seitsme erineva taustaga haigla üheks liitmine ei ole lihtne, aga võib öelda, et haiglate personal aitas väga palju kaasa, mingit suurt sõda ei olnud. Iga suurema muutuse valulikkus oleneb ju ka sellest, kui valulikuks sa ise selle endale teed ja palju vastu sõdid muutusele. See oli keeruline ja stressirohke, aga ka väga huvitav aeg. Oleme Regionaalhaiglas alati üritanud edasi areneda. Iga päev

teeme sammu edasi ja kui kasvõi korra aastas tagasi vaadata, siis on näha, missugused muutused organisatsioonis toimuvad. Laiemalt vaadates on ka Eesti riigis 15 aastaga väga palju muutunud. Areng on olnud märkimisväärne. Kui haiglas ringi vaadata, siis kõige silmaga nähtavamad on infrastruktuuri muutused – haigla väljanägemine on võrreldes 15 aasta taguse ajaga tundmatuseni muutunud. Siin-seal leiab veel museaalseid tükikesi tollase linoleumi ja seinavärviga töökeskkonnast, aga üldiselt on olukord ikka kõvasti parem. Teiseks on oluliselt muutunud tööprotsessid – kasutatavad tehnoloogiad, töö kiirus ja ka haigla juhtimisstiil –, otsustusõigus on palju rohkem allapoole liikunud. Haigla käive on väga palju kasvanud. Kindlasti on tugiteenuste roll olulisemaks muutunud, kuna osutame järjest rohkem ja keerulisemat arstiabi, meie organisatsioon on muutunud keerulisemaks ja ka meid mõjutav keskkond muutub järjest nõudlikumaks. Peame olema suutelised põhitegevust vajalikul määral toetama. Tooksin näitena meie IT-teenistuse, inimeste hulk on kasvanud ja teenistuse roll palju olulisemaks muutunud.

Kuidas on arenenud teie erialavaldkond Regionaalhaiglas? Mõni näide eriala olulisematest arengutest. Juristi töö on veidi tänamatu töö, kus ei näe nii otseselt enda töö tulemusi. Sellepärast mulle meeldib vahelduseks väga lund lükata, et tulemus – puhas tee – on selgesti nähtav. Kui juristina mingit nõu pakud või dokumendiga töötad, siis sellest, kui hästi see nõuanne või dokument lõpuks eesmärgi poole aitas, tihti ei kuulegi. Tagasiside tuleb enamasti siis, kui tekib probleem. Eks paljudel arstidel on tõenäoliselt samamoodi. Ühest juristist on tänaseks saanud tubli õigusteenistus, milles on piisavalt kompetentsi, et lahendada peaaegu kõiki haigla igapäevatöös kerkivaid juriidilisi probleeme. Milline on Regionaalhaigla roll Eesti meditsiinimaastikul? Regionaalhaigla näol on Eesti kontekstis tegemist väga suure asutuse ja haiglaga, mille rolli on raske alahinnata. Regionaalhaigla loob Põhja-Eestis turvatunnet, sest teatakse, et siit saab abi. Väga paljud arstid ja õed on sellise usalduse tekkimiseks iga päev tublisti tööd teinud Mustamäel, Hiiul,

Regionaalhaigla 15

Seewaldis ja teisteski kohtades nii enne kui ka pärast Regionaalhaigla loomist ning see usaldus paneb meile ka suure vastutuse. Riigi jaoks on tõeline väljakutse pakkuda kogu elanikkonnale kättesaadavat tervishoiuteenust olukorras, kus töövõimeline elanikkond koondub rohkem keskustesse, kuid maapiirkondade elanikkonna keskmine vanus tõuseb koos kõige vanusega kaasaskäivaga. Tervishoiu korraldamisel on siin vaja paindlikkust üles näidata ja Regionaalhaigla kui Põhja-Eesti tugevaim tervishoiutegija peab siin kaasa rääkima. Aga hea arstiabi ja tervishoiukorralduses kaasarääkimise kõrval on meil oluline mõju ka eeskujuna. Me peame püüdma omaenda tegevust korraldada järjest paremini. Selleks, et patsientidele parimat ravi pakkuda, peame ravitöö kõrval veelgi arendama tugiteenuste rolli – näiteks minu valdkonnas sekretäri- ja laoteenust –, et meditsiinipersonali väärtuslikku aega võimalikult otstarbekalt ära kasutada. Meie keskkond tingib selle, et peame järjest efektiivsemalt töötama ja küsimus ei olegi siin mitte niivõrd rahanumbris, kuivõrd personali ajakasutuses, meditsiinipersonali aeg peaks minema maksimaalselt patsiendi peale. Mis hoiab teid jätkuvalt tööl just Regionaalhaiglas? Minu jaoks on huvitavad erinevad väljakutsed ja neid on Regionaalhaiglas piisavalt. Kogu aeg peab vaatama selle pilguga, et mida annab veel paremini teha, kas kusagile saab ressursse juurde anda või hoopis kuskil optimeerida mõnda tegevust. Hästi huvitav on olnud koos töötada erinevate juhtidega, see on minu jaoks kõige toredam kogemus. Meie haiglas töötavad väga võimekad inimesed, igaühelt on midagi õppida.

Kadri Lagrekül,

sisehaiguste kliiniku sekretär n Tööl alates 2001

Mis on 15 aastaga muutunud? Alustasin tööd osakonna sekretärina, sisehaiguste kliinik koosnes siis vaid kuuest kardioloogia ning kahest sisehaiguste osakonnast. Ühinemise täpseid detaile ma ei mäleta, olin alles tööle tulnud, kuid meenub üllatav moment, kui kiiresti hakkasime laienema, osakondi tuli juurde ning vaid poole aastaga sai väikesest korraga suur. Praegu on Regionaalhaigla sisehaiguste kliinikus 8 keskust ning siin töötab lisaks kliiniku sekretärile 15 sekretäri. Kuidas on arenenud teie eriala Regionaalhaiglas? 15 aastat tagasi olid sekretäri töökohustused teistsugused – pidime sisestama epikriisidesse käsitsi kirjutatud analüüside ja uuringute vastuseid ning kogu info tuli välja lugeda arsti käekirjast. See ei olnud sageli kerge ülesanne ja vahel tuli ette ka n-ö koomilisi hetki, kus käekirjast õnnestus sekretäridel valesti aru saada. Kuid see an-

dis meile korraliku kogemuse ning tänu sellele mõistame paremini ka meditsiini. Praegu on sekretäri töö palju mugavamaks muutunud ning seoses meditsiini pideva arenguga on ka sekretäri töö pidevas muutumises. Meie tööle on kindlasti kaasa aidanud IT-areng ja haigla infosüsteemid. Kindlasti on sekretäri elu lihtsamaks muutnud ka struktuurilised muudatused. Kui varem oli sekretäri otseseks ülemuseks osakonnajuhataja, kellel tavaliselt muude kohustuste kõrvalt väga vähe aega, siis nüüd saavad sekretärid ülesandeid kliiniku sekretärilt, kellel on kindlasti rohkem aega murede ära kuulamiseks ning aitamiseks. Mis hoiab jätkuvalt tööl just Regionaalhaiglas? Minu jaoks on iga viie aasta tagant, kui vahetub kliiniku juhataja, alanud justkui uus algus. See sarnaneb töökoha vahetusele ja toob vaheldusrikkust ning hoiab jätkuvalt Regionaalhaiglas tööl.

Regionaalhaigla 15

Aleksei Gaidajenko, MA n 1989–1990 Mustamäe haigla anesteesia osakonna õde n 1990–1999 Pärnu haigla ja Tartu Marjamõisa haigla intensiivraviõde n Alates 1999 Mustamäe haigla intensiivravi osakonna õde, Tallinna Tervishoiu

Kõrgkooli õppejõud, osakonna juhataja n Töötab alates 2000. a haigla õendusdirektorina

Mis on Regionaalhaiglas 15 aastaga muutunud? Regionaalhaiglasse tulin 2000. aastal õendusvaldkonda juhtima, kuid Mustamäe kiirabihaiglaga olin kokku puutunud varemgi – 1990ndatel töötasin siin õena. Õendusvaldkonda arendama asudes ei pidanud ma otsast alustama, Mustamäe haigla oli juba piisavalt uuendusmeelne, haiglana on see juba ajalooliselt olnud tervishoiu keskpunktiks. Minu eesmärk oli edasi arendada patsiendikeskset õendust. Esimese ülesandena meile kõigile oli vaja aru saada, mida tähendab Regionaalhaigla kui organisatsioon, millistest erinevatest haiglatest see on moodustatud. Töötajad olid erineva organisatsioonikultuuri, hoiakute ja aru-

saamadega. Pidime leidma ühised kokkupuutepunktid, leidma lahenduse erinevatele probleemidele ning kokkuvõttes on selline aktiivne tegevus väga tulemuslik ja teeb organisatsiooni ühtehoidvamaks ning tugevamaks. Võtaksingi selle aja lühidalt kokku nii – nende 15 aasta suurim väljakutse on olnud Regionaalhaigla loomine ja ühtseks vormimine. Nüüdseks on suurem töö ära tehtud. Kuidas on arenenud teie erialavaldkond Regionaalhaiglas? Mõni näide eriala olulisematest arengutest. Kui rääkida õendusvaldkonna arengutest, siis oleme nende aastatega tublisti arendanud iseseisvat õendusabi ja nõusta-

misteenust, patsientide rahulolu tagasisidest lähtub, et need struktuuriüksused, kus õde-nõustaja on tööl, saavad palju kõrgema hinnangu. Näiteks on meil kõige suurem vaimse tervise õdede vastuvõtt, mis on psühhiaatrite sõnul aidanud kaasa Eesti psühhiaatria arengule, psühhiaatrid saavad pühenduda uutele haigetele ning õed seniseid patsiente aidata. Kindlasti on aastatega palju muutunud suhtumine õe ametisse. Arstide ootused õdede tööle on teistsugused, õde on arstile partneriks. Samuti on patsientide ootused suuremad, õde peab rohkem oma tegevusi selgitama ja iseseisvalt nõustama ning toetama. Holistliku inimkäsitluse järgi vaatab õde patsienti kui tervikut, pöörates tähelepanu nii otsestele tervislikele probleemidele kui ka võimalikele sotsiaalsetele muredele ning aitab patsiendil haigusest taastuda. Kõrgemate nõudmiste tõttu peavad õed pidevalt õppima, aina vähem on neid, kellel kõrgharidus puudub, pidevalt läbitakse taseme- ja täiendkoolitusi. Mul on väga hea meel, et aina enam õdesid on läinud omandama magistriharidust. Üle kümne aasta tagasi tegin Tallinna Ülikoolile ettepaneku avada organisatsioonikäitumise eriala spetsialiseerumisega tervishoiuorganisatsioonidele, tänaseks võin rõõmuga tõdeda, et erialal on väga palju meie õdedest vilistlasi, kes saadud teadmisi kasutavad Regionaalhaigla heaks. Õendusteadustöö on kindlasti valdkond, millele rohkem tähelepanu pöörata. Nende aastatega oleme väga palju edasi liikunud ning täna julgen väita, et Regionaalhaigla õendusvaldkond on eeskujulik, oleme väga konkurentsivõimelised juhtivate Euroopa haiglatega võrreldes. Arenguruumi on muidugi veelgi. Meie õdede töö intensiivsus on võrreldes Euroopa kolleegidega palju suurem, neil ei ole nii suurt ja pidevat õdede puudust ning seetõttu on meil uuendusi raskem ellu viia, me ei saa ju inimesi tükkideks rebida. Mul on paar unistust, mida sooviksin kindlasti rakendada.

Regionaalhaigla 15

Sooviksin veelgi tõhustada haigla infosüsteemide tööd, haigla apteegis juurutada unit dose süsteemi, mille tulemusena apteek jagab ise ravimeid patsiendipõhiselt ning õed saavad seetõttu rohkem aega patsientidele pühendada ning ravimite manustamise eksimused miinimumini viidud. Samuti sooviksin, et õdedel jääks rohkem aega enda tegevuste dokumenteerimiseks. Lähiajal tahame käivitada standardiseeritud õendusabi klassifikaatorid, mille abil saame süstemaatiliselt analüüsida õdede tööd ning langetada vastavad juhtimisotsused. Need oleks ka kvaliteediindikaatorid, mida on võimalik mõõta, meie süsteem paraku ei võimalda analüüsida õdede kvaliteeti süstemaatiliselt. Ja seetõttu on meil raske teha põhjendatud otsuseid, hindame olukorda pigem kogemuste põhiselt. Kindlasti on väga tähtsad patsiendi ohutuse küsimused: korralik patsientide identifitseerimine, allergiliste reaktsioonide ennetamine, kukkumiste ennetamine jne. Milline on Regionaalhaigla roll Eesti meditsiinimaastikul? Regionaalhaigla on kompetentsikeskus, kus töötavad tippspetsialistid ning kus on esindatud peaaegu kõik meditsiinilised erialad, seetõttu saame oma patsientidele pakkuda laiaulatuslikku abi. Head diagnostilised võimalused koos kõrgtehnoloogiliste ravivõimalustega ühes majas on patsiendi jaoks väga mugav kombinatsioon. Mis hoiab jätkuvalt tööl just Regionaalhaiglas? Regionaalhaigla on pidevalt arenev organisatsioon, siin ei hakka igav ja arengud ei lõpe kunagi. Tööl hoiab võimalus teostada igapäevaselt erinevaid ideid õendusala arendamiseks. Ideed ja mõtted lähiajal otsa kindlasti ei saa.

Katrin Eino, psühhiaater

n Tööl alates 1995 n Psühhiaatriakliiniku V osakonna

juhataja

Kuidas on arenenud eriala-valdkond Regionaalhaiglas? Mõni näide olulisematest arengutest. Tänu teaduse arengule ja meie võimalustele neid saavutusi Regionaalhaigla tingimustes kasutada on psühhiaatria kui eriala raames viimase 15 aastaga muutunud peaaegu kõik. Kasutusel on väga põhjalikud visualiseerivad aju-uuringud, muutunud on ravi põhimõtted ja kasutusel uued ravimid. Psühhiaatriakliinik on muutunud kroonilisi haigeid ravivast ja sotsiaalseid probleeme lahendavast negatiivse stigmaga asutusest aktiivravikeskuseks, kus haiged viibivad vaid lühiaegselt psüühilise seisundi stabiliseerumiseni. Efektiivse ravi ja erinevate tugiteenuste olemasolu tõttu moodustab haiglaravi vajavate skisofreeniahaigete hulk hospitaliseeritutest järjest väiksema osa, samas suurenenud on stressiga seotud neurootiliste häirete osakaal. Kuna inimese psüühiline tervis sõltub suurel määral tema kehalisest seisundist ja meie elanikkond pidevalt vananeb, siis on võimalus teostada erinevaid visualiseerivaid, funktsionaalseid ja laboratoorseid uuringuid ning kasutada teiste erialade kolleegide konsultatiivset abi meie jaoks eriti oluline. Püüame oma teadmiste raames abistada ka teiste erialade kolleege nende töös patsientidega, kellel esineb kaasuvaid psüühikahäireid. Milline on teie hinnangul Regionaalhaigla roll Eesti meditsiinimaastikul?

Põhja-Eesti Regionaalhaigla, sh psühhiaatriakliinik on suurima teeninduspiirkonnaga meditsiiniteenust pakkuv asutus Eestis. Regionaalhaiglas on loodud tingimused ja võimalused nii enda pidevaks täiendamiseks kui ka omandatud teadmiste praktikasse rakendamiseks. Õppebaasina koolitame endale pidevalt uusi noori kolleege. Usun, et erinevate erialade esindajatest koosnev ühtne ja uutele teadmistele avatud meeskond ongi Regionaalhaigla senise edu aluseks. Mis hoiab jätkuvalt tööl just Regionaalhaiglas? Olles suure hästitoimiva haigla üks väike osa, samas omades võimalust kasutada selle kõiki võimalusi annab turvatunde nii meie praegustele ja tulevastele töötajatele kui ka patsientidele.

Regionaalhaigla 15

Prof Sergei Nazarenko,

nukleaarmeditsiini osakonna juhataja n Tööl alates 2002 n 2002¬2008 Diagnostikakliiniku

juhataja n 2008¬2013 haigla ülemarst n 2014¬ nukleaarmeditsiini osakonna

juhataja

Mis on 15 aastaga muutunud? Sooviksin rõhutada, et algusest peale on haigla areng olnud hoolikalt eesmärgistatud. Viimase 15 aasta olulisemaks arengutähiseks on esimese juhatuse poolt algatatud ja hilisemate juhtide poolt toetatud kogu haiglapere kaasamine X-korpuse ettevalmistamisele ning seejärel – aastatel 2011– 2012 – vastse kompleksi avamine diagnostika- ja ravitööks. Teiseks, aastatel 2012–2013 sai teoks tervikliku polüprofiilse Eesti tipphaigla väljakujundamine nii taristu kui ka tegevuste osas. Kolmandaks, aastatel 2014–2015 toimunud tervishoiuasutuste võrgustumine on kindlasti olnud haigla olevikku ja tulevikku mõjutavaks arengutähiseks. Kuidas on arenenud teie erialavaldkond Regionaalhaiglas? Tooge palun mõni näide eriala olulisematest arengutest. Mul on olnud õnn olla eestvedajaks või osaliseks mitme valdkonna arengutes. Siinkohal meenutagem, et Regionaalhaigla sünni taustaks oli nn rootsi masterplan, mis mh seadis eesmärgiks Euroopa arenenud riikide arstiabistandardite saavutamise Eesti tervishoiuasutustes. Regionaalhaiglas

esindatud arstlikel erialadel on õnnestunud need eesmärgid suuremal või vähemal määral saavutada. Sellest aspektist on olulisemad sündmused olnud positronemissioontomograafia kasutuselevõtmine 2002. aastal (üks päev enne Helsingi Ülikooli haiglat); tehnoloogiasiire radioloogias, mis algas esimese 16realise detektoriga KT-seadme soetamisest 2004. aastal; Eesti Pildipanga loomine 2006. a ja radioloogia infosüsteemi kasutuselevõtt; autoloogse perifeerse vere tüviraku siirdamise alustamine 2006. a; uute meetodite juurutamine vähi kompleksravis; keemiaravimite tsentraalse ettevalmistamiskeskuse loomine 2008. a; Doonori- ja Dialüüsifoorumi avamine 2009. a; doonoritelkide süsteemi käivitamine 2007. a; südame abiseadme esmakordne implanteerimine 2010. a ja arengud interventsionaalkardioloogias läbi kõigi aastate; ravimifirmalt Sanofi ravimiuuringute Premier Site’i tunnustuse saamine esimese Euroopa haiglana 2011. aastal; neuroendokriinkasvajate oskuskeskuse käivitamine 2011. a; verekomponentide andmestikupõhise sobivuskontrolli juurutamine aastatel 2011–2012; nukleaarmeditsiini osakonnas alates 2012. a konkurentsivõimeliste, Rahvus-

vahelise Aatomienergia Agentuuri poolt auditeeritud ja Euroopa Nukleaarmeditsiini Seltsi akrediteeritud diagnostika ja raviteenuste paketi käivitamine nii sise- kui ka ekspordituru tarbeks. Näiteid on veel teisigi, kasvõi teadus- ja arendustöö kontekstis toimunud koostööprojektide osas. Milline on teie hinnangul Regionaalhaigla roll Eesti meditsiinimaastikul? Regionaalhaigla on nagu rahvuslik vöökiri, millesse on põimitud kõigi Regionaalhaiglasse ühendatud organisatsioonide ajalugu, Eestis aktsepteeritud hea tava, tänapäevase Eesti tervishoiukorralduse ning Regionaalhaigla võimalused, siia tööle tulnud spetsialistide arusaamad, oskused ja leidlikkus. Mida hindate kõige enam? Mis paneb jätkuvalt silma särama ning hoiab tööl just meie haiglas? Regionaalhaigla spetsialistide professionaalsus erialase oskusteabe kogumisel, hoidmisel ja rakendamisel võimaldab pakkuda Eestis parimat võimalikku arstiabi patsientidele ning tagab soodsad eeldused erialaseks eneseteostuseks interdistsiplinaarses tiimis.

Regionaalhaigla 15

Viia Miil, personalidirektor n Tööl alates 2002

Mis on 15 aastaga muutunud?

Mina tulin Regionaalhaiglasse vahetult pärast haiglate juriidilist ühendamist. Esimene mälestus personalitööst on hulk rohelisi kaste, kus iga inimese kohta oli üks perfokaart, mille peal teostati arvestust. Kui üks kaart sai täis, klammerdati teine juurde. Personali aruandlust tehti suurtes ruudulistes kladedes ja inimeste kohta peeti tänapäevases mõistes kummalisi toimikuid. Mäletan, et pärast haiglate liitmist oli meil osa töötajaid personaliteenistuse asjaajamisest kadunud. Hiljem mõtlesin, et huvitav, kuidas nad palka said? Aga ju nad olid palgaarvestuse perfokaartidel olemas. Ka töölepingute vormid olid kõigis haiglates erinevad, mida tuli

ühtlustama hakata. Esialgsed variandid oli üsna põnev lugemine – mäletan näiteks, et ühe väikehaigla puhul kohtasin lepingut, kus tõsimeeli oli punkt, et töölepingu lõpetamise korral peab haigla töötajale korteri soetama. Korterit siiski haigla ostma ei pidanud… Oli selge, et personalitöö arendamist peame alustama elementaarsest – viima personali-, tööaja- ja palgaarvestuse ühtsesse elektroonilisse keskkonda, et igapäevane töö oleks mõistlik ja efektiivne ning mis kõige olulisem, et saaksime kiirelt iga hetk välja võtta juhtimiseks olulise analüütilise info. Nii alustasimegi personaliarvestuse viimist elektroonilisse keskkonda, mis aga ei olnud üldse lihtne ülesanne. Meile sobivat tarkvara valmiskujul turul ei eksisteerinud,

seega leidsime endale sobivaima ja hakkasime ise kirjeldama, milline peaks meile sobiv tarkvara olema. Tänasel päeval on meil välja arendatud Virosoft kasutuses peaaegu kõigis suuremates haiglates. Kuidas on arenenud teie valdkond Regionaalhaiglas? Tooge palun mõni näide eriala olulisematest arengutest. Täna tegeleb personaliteenistus kõigi personalivaldkonna võtmeteemadega, omab märkimisväärset mõju personalivaldkonna otsuste tegelemisel ja on arvestatav partner juhatusele ja teistele juhtidele. Olulisem saavutus on eeskätt just personalitöö analüütiline pool – tööanalüüs (töömahud, ametikohtade standardid ning nende roll palgakujunduses), personali planeerimine ja vastava värbamisvajaduse tuvastamine ja üldiselt kõik protsessid, mida saab tsentraalselt kujundada. Samas kindlasti vajaks arendamist juhtide toetamine, sest kuigi keskselt saab kujundada teatud süsteeme, siis inimeste juhtimisega otseselt saavad tegeleda ikkagi vaid vahetud juhid. Neist oleneb, milliseks kujuneb osakonna tööõhkkond, millest omakorda oleneb töötajate motivatsioon. Juba aastaid oleme pakkunud haigla juhtidele juhtimisalast koolitus, samas püüame pidevalt uusi teemasid juurde tuua. Oluline on mõista, et haigla peamine vara on inimesed ja sellealased otsused on strateegilise tähtsusega. Mida hindate kõige enam? Mis paneb jätkuvalt silma särama ning hoiab tööl just meie haiglas? Valdkond on see, mis hoiab siin, ja tõdemus, et on veel palju, mida veelgi paremini teha. Ja muidugi inimesed, kellega igapäevaselt koos töötan. Eks ikka tuleb tööalaselt ette ka keerulisemaid olukordi, nagu meil kõigil, aga siis võtan paar hetke enda jaoks ja suuremas pildis mõistan, et mulle ikka väga meeldib meie haigla – kogu oma valus ja võlus.

Regionaalhaigla 15

Rein Viilu, neurokirurg n Tööl alates 1978. aastast – kiirabijaama kiirabiarst, anestesioloog n 1982– neurokirurg

2016 Tallinna Lastehaigla kolleegipreemia 2009 Aasta arst

Mis on Regionaalhaiglas 15 aastaga muutunud? Mustamäele tulin tööle 1. augustil 1978, algul olime kõik kiirabijaamas tööl, kuna Mustamäe kiirabihaigla ei olnud veel valmis. Tol ajal nägi kord ette, et kes kiirabitööd teinud ei ole, see kiirabihaiglasse tööle ei saa. Kiirabitöö oli tõeline elukool, tegin kiirabiarsti tööd kolm aastat. 1980. aastal toodi Keskhaiglast neurokirurgia osakond Mustamäele ning hakkasin osakonnas anestesioloogina tööle. 1982. aastal, pärast täiendust tollases Leningradis, sai minust närvikirurg. Sellest ajast peale olen selles majas tööl olnud, vahepeal kuskil ära käinud ei ole. Minu jaoks ei ole Mustamäe kiirabihaigla nimevahetusel Regionaalhaiglaks olnud väga olulist

tähendust, meie töö on jäänud endiseks, kuigi muidugi on eriala väga palju edasi arenenud ning muutunud. Haiglate liitmine läks sujuvalt, ma ei mäleta ei takistusi ega ka probleeme. Kuidas on arenenud närvikirurgia eriala Regionaalhaiglas? Mõni näide eriala olulisematest arengutest. Alustaksin taas varasemast ajast, oluliseks etapiks eriala arengu seisukohalt pean reanimobiilide tulekut. Tänu reanimobiilidele saime hakata haigeid maakondadest haiglasse tooma, teenindasime ka tol ajal kogu Põhja-Eestit. Enne pidime kogu aeg majast väljas käima – busside, lennukite ja praamidega, rajoonides opereerimas ja diagnoosimas. See oli väga keeruline aeg, meil oli arstiriistade

kott kaasas, panime need keema ja siis hakkasime n-ö pimesi väliste sümptomite järgi lõikama, diagnostikavõimalusi ju ei olnud. Neuroloogia ja neurokirurgia olid tol ajal üks eriala. Erinevalt praegusest, kus järelkasv paneb muretsema, oli tööl palju noori arste. Neurokirurgia ja neuroloogia löödi lahku prof Zuppingu juhtimisel, mis tagantjärele mõeldes oli õige otsus. 1985. aastal tuli kompuutertomograaf, mis on närvikirurgia seisukohalt samuti väga oluline etapp, enne seda oli diagnostiline pool üsnagi arhailine. Esimene kompuuter näitas küll ainult uduseid polaroidpilte. Seejärel läksid piirid lahti, masinapark paranes jõudsalt ning sai minna mujale maailma vaatama. Alles siis saime aru, milline oli olnud mahajäämus võrreldes arenenud riikidega. Kui rääkida viimasest 15 aastast, siis on aasta-aastalt muutunud töö intensiivsus suuremaks, tuleb vaadata kompuutertomograafi pilte, otsustada ning lõigata. Patsiendid on muutunud palju teadlikumaks, mis ei ole ju paha. Opereerida on mugavam, meil on väga moodne opiplokk, kus kõik tänapäevased võimalused olemas. Mina olen oluliseks pidanud ka laste neurokirurgia arendamist, seetõttu olen dr Ann Paaliga Lastehaiglast seda tööd teinud. See ei ole olnud kerge, sest laste ravimine on emotsionaalselt väga koormav. Mu patsiendid jäävad mulle meelde aastateks, ikka mõtled, kuidas oleks kõige õigem ravida, milline otsus on haige seisukohalt kõige parem. Tähtsaks arenguhüppeks pean ka hooldus- ja järelravi ning õendusabi võimaluste laienemist, see on patsientide seisukohalt tähtis. Mis hoiab jätkuvalt tööl just Regionaalhaiglas? Eks ikka kindlasti ka harjumus, meie erialal ei olegi kuhugi minna, see on nii spetsiifiline. Ja kindlasti ka see maja, kolleegid on sõbralikud ning koostöövalmis ja töötingimused väga head. n

terviseküsimus

Kuidas ja millega Teie enda tervist

rikute?

Rita Jõerand, kvaliteediteenistuse peaspetsialist Mina üritan enda tervist teadlikult mitte rikkuda, sest kardan neid pingutusi, mida mul tuleb tegema hakata, kui tervis korrast ära läheb. Suurimaks patuks pean enda puhul arvutiga töötamist tööpause unustades – eks ma tean küll, et peaks iga töötunni tagant natuke sirutama, aga see läheb ikka ja jälle meelest ära. Ometi on mul isegi kummilint sahtlisse ostetud, et õlavöötmele harjutusi teha ja dr Viigimaa lause: „Pikalt paigal istumine on uus suitsetamine!” on mul ka raudselt peas! Joon päevas mitu tassi kohvi (aga piimaga), õhtuti armastan šokolaadi süüa (aga tumedat) ja korra kuus joon veini (aga veidi ja punast). Seega ma püüan oma nõrkuste rahuldamiseks valida viise, mida vähemalt mõni laiatarbeartikkel lehesabas on tervislikuks kiitnud. Sest ma arvan, et õnnelik mina on tervem mina!

Kalle Kask, autojuhtkiirabitehnik

Anonüümsust palunud EMO töötaja

Peamine terviserikkuja on kindlasti töötamine. Minu peamiseks tööülesandeks on kiirabiautode hanked, remont ja logistika, st kiirabiautode 24/7 valmisoleku tagamine, lisaks sidevahendite ja kiirabipersonali olmeruumide eest vastutamine, autojuhtparameedikute heaolu tagamine ning alarmsõidukoolituste organiseerimine. Sageli toitun lähtuvalt tööülesannetest ebaregulaarselt ning ka mitte nii tervislikult, kui peaks. Tegelikult rikuvad tervist ka sporditraumad, minu sportimise valikus on hetkel ujumine ja maastikurattasport ning olen võistlustel saanud ka traumasid. Kuid siiski kaalub sportimisest saadud kasu võimaliku traumariski üle, tegemist on vägagi tervisliku vaba aja ja sportimise viisiga, mis aitab ka vaimselt puhata ega vaja suuri kulutusi.

Kindlasti rikuvad tervist väsitavad öövalved, sest järgmisel päeval ei jõua ennast välja magada. Muretsen ka patsientide pärast, kuid see ei ole igapäevane, sest kui tunned, et oled endast kõik andnud, siis ei jää midagi hingele kripeldama. Aga oma tööd teen sellepärast, et see meeldib mulle. Minu isikuomadustega tegelikult sobib kokku pidev tegevuste vaheldumine, mida töö mulle pakub. Samas on hetki, mil tunnen, kuidas oleks vaja aeg siiski maha võtta ja see n-ö pidev tõmblemine lõpetada. n

anestesioloogia

Anestesioloog Valdo Toome:

sisuliselt istume lennukikabiinis

Anestesioloogiakliiniku juhataja dr Valdo Toome töötooli kaunistab Eesti koondislasest poja korvpallisärk ja kabineti nurka on ta tõstnud seljakoti trenniriietega. „Iga inimene võiks elada nii, et risk südamehädade tõttu meie haigla intensiivraviosakonda sattuda oleks minimaalne,” nendib ta. Paraku ei käi haigused mööda kivisid ja kände, vaid ikka mööda inimesi. Süda võib jukerdama hakata ka terve elu eeskujulikult elanud inimestel ja nii ongi dr Toomel hea meel oma esimesi tööaastaid meenutades mõelda, millise tohutu arengu on anestesioloogia Regionaalhaiglas paarikümne aastaga läbi teinud. Tekst: Kaire Foto: Daisy

„T

Kenk Lappard

ulin tollasesse Mustamäe haiglasse tööle 1985. aastal, kardiointensiivravi osakonda, mida toona juhtis dr Arvo Mesikepp. Minu ülesandeks oli südamehaigetele anesteesia tegemine selgeks saada. Olin oma ajastu laps – spetsialiseerumine mingile kitsamale erialale kestis siis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ühe aasta. Mina pidin selle aastaga anestesioloogia endale selgeks tegema. Tagantjärele mõeldes tundub see lausa võimatuna. Võrdluseks – praegu kestab arstitudengeil spetsialiseerumine 4–5 aastat. Selle üheaastase ettevalmistuse juures oli tööle asumine paras vetteviskamine küll, kust välja tuli ise ujuda. Õnneks töötasid osakonnas kogenud vanemad kolleegid, õppisin neilt palju,” jutustab staažikas anestesioloog. „Mäletan tänini oma esimesi tööpäevi. Oli üks patsient, keda olin kohanud ka Tartus internatuuri päevil. Imestasin veel, kui raskest seisundist ta välja oli toodud. Kui siis ühel päeval ratastooliga haigla hoovis esimest tiiru tegime, oli tunne, et justkui oleks ise ka laval. Rõdud rahvast täis! Samuti on

anestesioloogia

meelde jäänud esimene kardiokirurgiline patsient. Eks neid esimesi mälestusi on palju kogunenud. Näiteks esimene pideva hemodialüüsi aparaat ja selle üks esimesi patsiente. Patsiendiks oli 12aastane Rapla koolipoiss, kellele jõusaalis oli raske kang kõhu peale kukkunud. Ravisime teda umbes kuu aega ja rakendasime tema peal tollal uudset hemodialüüsi. Mäletan Pärnu metanoolitragöödia patsiente. Neid oli kümneid. Aeg oli määrava tähtsusega, nad oli vaja kiiresti hemodialüüsida, seda ei jätkunud kannatanute nimede väljaselgitamiseks. Patsiendid toodi haiglasse, igaühel suur markeriga tehtud number kõhu peal,” meenutab ta.

Nullist kahekümneni ja kilode kaupa väljatrükke

„1980ndail nägi anestesioloog jälgimismonitoril vaid ühte-kahte parameetrit ja sedagi vaid suurtes haiglate, väiksemates haiglates tuli kõik käsitsi mõõta. Patsiendil jälgiti EKGd, kuid õde mõõtis vererõhku ja pulsisagedust ikka käsitsi. Silma pupilli jälgimine oli toona ka üks anesteesia sügavuse jälgimise meetodeid. Alles 1980ndate lõpus hakkas haigla saama moodsamat aparatuuri. Saime hakata jälgima invasiivset vererõhku monitorilt, samuti lisandus saturatsiooni mõõtmine.” Taas toob dr Toome võrdluse tänapäevaga: „Praegu saame jälgida erinevatelt monitoridelt kuni kahtkümmend patsiendi erinevat tervisliku seisundi näitajat. Ja alustasime praktiliselt nullist. Kuid kas see on arstide töö ikka kergemaks muutnud,” mõtiskleb tohter. „Meil on küll rohkem parameetreid, kuid me peame ka palju rohkem mõtlema ja analüüsima. Sisuliselt istume lennukikabiinis. Kunagi teatas anestesioloog, et „vererõhku pole” või et „pulss pole tuntav”, praegu näeme vererõhunäidu ära sekunditega,” nendib ta. „Meditsiiniraamatukogu asus toona vanalinnas Laial tänaval, käisin seal kataloogide järgi endale huvipakkuvaid uuemaid teadusartiklid otsimas. Minu tollane kol-

leeg dr Jaak Aru oli teaduskirjandusega väga kursis, tema tuules hakkasingi raamatukogus käima, otsisin välja ja saatsin korraga ligi 20 autorile kenad kirjad, et nende tööd pakuvad huvi. Tavaliselt umbes kolm autorit vastasid. Ja see oli toona üks vähestest või pea ainus võimalus ennast erialakirjandusega kursis hoida,” vangutab dr Toome pead. „Kord käisime kolleeg Jens Narbekoviga isegi Moskvas kolmepäevasel komandeeringul Lenini-nimelises raamatukogus, artikleid otsimas ja välja printimas. Kümme tükki lubati tavaliselt korraga välja printida,” meenutab ta.

keskele. Mustamäe haigla oli teinud hiigelhanke. Kõik operatsioonitoad ja intensiivravi osakonnad olid varustatud SpaceLabsi monitoridega. Tundus, et midagi hakkab haiglaelus muutuma. Kliinikute loomise aeg oli kätte jõudmas.” Dr Toome tööelu jooksul on ka doonorlus kõvasti edasi arenenud. „Kui kolmkümmend aastat tagasi vajasime doonoriverd, helistasime verejaama, sealt saime kümne sobiva doonori nimed. Seejärel saatsime haigla auto neile järele. Doonorid toodi haigla intensiivravi osakonda. Ise pidime neil veregrupi määrama ja neilt ka vere võtma.

Meie olime küll esialgu diagnostikakliiniku koosseisus, õnneks aja jooksul loksus süsteem paika ja koos erakorralise meditsiini osakonna kaasamisega saime uue struktuuriga kliiniku tagasi. Palju õppis dr Toome juurde ka Soomes Kuopio Ülikoolis, kuhu ta sai 1993. aastal esialgu kolmekuulise lepingu, lõpuks aga töötas Soomes koos vahepealsete pausidega kokku kolm aastat, viimati 2003–2005. „Kuopio Ülikooli haiglas töötatud aeg oli minu jaoks väga kasulik nii teadmiste kui ka oskuste omandamiseks. Seal kasutuses olnud intensiivravi eest tasumise printsiibid said osaliselt ka Eestis kasutusele võetud. Kes siis ei teaks TISS-skoori. Kuna tööpäevad olid võrreldes siin kogetuga lühikesed ja esialgu valvetööd tegema ei pidanud, siis kulus taas aega Kaplani ja teiste raamatute lugemisele ning ikka materjale paljundades. Usun, et paberikulu suurenes osakonnas kõvasti ja bürootarvete kulu tuli ülemustel ikka põhjendada,” muigab tohter. Hiljem on ta töövisiite teinud veel ka Tampere Ülikooli haigla kardioloogia keskusesse ja Cordia-nimelisse erahaiglasse Kuopios.

Elu keset suuri muutusi

„1995. aastal Soomest tagasi tulles sattusin suurte muudatuste

Oli mitmeid juhuseid, kus doonor istus haige voodi kõrval, käsitsi vändatav pump nende vahel, voolik patsienti ja doonorit ühendamas. Pumpa vändates loovutas doonor niiviisi 400–500 ml verd. Tänapäeval on meil selleks olemas verepank ja heal tasemel korraldatud teenistus,” meenutab tohter. Aastakümnete jooksul on dr Toome töötanud kokku viie erineva haiglajuhiga. „Regionaalhaigla tänapäevases mõistes loodi areneva Mustamäe haigla baasil, mida oli tol hetkel juhtimas dr Ralf Allikvee. Dr Allikvee oli erialalt kirurg ning arvestas anestesioloogide ja intensiivraviarstide soovide, ideede ja ettepanekutega, sest operatsioonituba ja intensiivravi osakond olid talle tuttavad kohad,” nendib dr Toome. Nii õnnestus meil käivitada haigete preoperatiivne polikliinik, laienes patsientide postoperatiivne jälgimine sub‑ intensiivide näol. Osakondadesse ehitatud ja varustatud intensiivravi palatid võimaldasid parandada ja kergendada suurte intensiivide tööd. Alguse sai ägeda valu teenistuse loomine ja avati recovery

anestesioloogia

e ärkamisruum vahetuks postoperatiivseks perioodiks. Selgeks sai ka vajadus EMO osakonna laiendamiseks intensiivravi osakonna remondiks. Kõige selle taustal jõudis haigla töötajateni sõnum loodavast uuest suurhaiglast nimega Regionaalhaigla. Jäi vaid oodata ja valmistuda muutusteks. „Regionaalhaigla loomisega tekkisid ka uued kliinikud,” jutustab dr Toome. „Meie olime küll esialgu diagnostikakliiniku koosseisus, õnneks aja jooksul loksus süsteem paika ja koos erakorralise meditsiini osakonna kaasamisega saime uue struktuuriga kliiniku tagasi,” muheleb tohter. Haigetega suhtlemise hea tooni õppimine on tema sõnul alati see, mis kulub anestesioloogile ajastust ja riigikorrast hoolimata alati ära. „Anesteesiast patsiendile rääkimine on väga inimlik ja oluline punkt kogu patsiendiravis. Kahjuks kipub see meil tihtipeale lünklikuks jääma. Meil võib küll olla LääneEuroopa riikidega võrdväärne ravimetoodika ja aparatuur, kuid just see südamlik suhtlemine haigega võib määrata ravi edukuse ja selle, kuidas patsient meie tööga rahule jääb,” rõhutab ta. Haigla sisseseadega ehk aparatuuripargiga ongi tema sõnul kõige lihtsam. „Omades pikaaegset investeerimisplaani on ostude rahastamine muutunud paremini planeeritavaks ja riigihangete raames teostatud aparatuuri uuendused on võimaldanud ka eriala jätkuvat arengut. Hoogsalt on lisandunud ultraheli kasutamine kõikides keskustes. Toimuvad regulaarsed koolitused. Hiljuti soetatud 3D-ehhokardiograaf on selle tehnika tipp. Selle aparaadi kasutamine peaks lisanduma eelkõige kardioanesteesias,” loodab dr Toome.

Viis aastat väljaõppeks

„Erialaspetsialistide ettevalmistus kestab tänapäeval juba tervenisti neli aastat, kavas on isegi viieaastane õpe. See on süstemaatiline ja hästi programmeeritud väljaõpe, mille tulemusena lisandub iga aasta vähemalt 10 noort eriars-

ti anestesioloogia, intensiivravi ja erakorralise meditsiini valdkonda. Meie arstidel on head praktiseerimisvõimalused Soome haiglates ja tagasiside Soome ülikoolide haiglatest vaid positiivne. Kiidetakse meie arstide head ettevalmistust, töökust, arenenud vastutustunnet,” räägib dr Toome. Kogemusi saamas on käidud ka Inglismaal, Rootsis, Prantsusmaal ja teistes riikides. Õenduspoolne spetsialistide väljaõpe on siiski veel puudulik. „Tervishoiu kõrgkoolidest tulevad meile ju üldõed, väljaõpe ja spetsialiseerumine toimub juba haiglates kohapeal. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on küll õnnestunud käivitada anestesioloogia intensiivravi õdede aastane spet-

Kliiniku kõige uuem struktuuriüksus on kiirabikeskus. Kiirabibrigaadide vastutus on õdede õlgadel. Oleme oma haiglas loonud võimaluse, et nad telemeditsiini vahendusel saavad konsulteerida EMO valvearstidega, kõik parameetrid neile saata. sialiseerumiskursus. Erialaõpe on uus ja õpetatavaid aineid peab veel lihvima, kuid see on ääretult vajalik, sest õdede puudus just anestesioloogia- ja intensiivraviosakondades on väga suur. Töö on raske, tasustamine tuleks paremini läbi mõelda, et selleks tööks kõige paremini sobivad inimesed meile jääksid,” nendib tohter. Kindlasti on tema sõnul oluline osata kasutada raske intubatsiooni vahendeid, autotransfusiooni aparatuuri, tunda uusi režiime abistava ventilatsiooni aparaatidel. Juba õed peaksid oskama hallata hemodialüüsi aparatuuri.

Kuidas leevendada õdede defitsiiti?

Õdede defitsiit ongi kliinikus see kõige valusam probleem. „Meil on teist aastat 20 protsenti voodikohtadest suletud õdede nappuse tõttu. On olnud päevi, kus plaaniline patsient on jäänud opereerimata, sest pole intensiivravi voodikohta. Ei suuda kõiki 40 voodikohta n-ö käigus hoida,” ohkab dr Toome. „Intensiivraviosakonna voodikohtade avatus on meie jaoks valus küsimus. Teine suur probleem on erakorralise meditsiini osakonna ülekoormatus. EMO osakond on muutunud inimeste seas liiga populaarseks. Praegusel ajal eelistavad paljud inimesed perearsti poole pöördumise asemel tulla EMOsse, kust loodetakse kiiret abi. Aga järjekorrad on 4–6 tunni pikkused, meie suutlikkus teenindada seda ambulatoorset seltskonda on aeg-ajalt kriitilise piiri peal, eriti esmaspäeviti. Ja samas moodustavad värske uuringu kohaselt lõviosa EMO patsientidest noored ja keskealised inimesed, kes ei tohiks ju olla nii abitud, et perearsti poole pöörduda ei jaksaks,” imestab tohter. Tema sõnul oli ka ühe Belgia eksperdi hinnang armutu. „Meie inimesed kipuvad EMO kuritarvitama!” Ja see pole valupunktidest veel kõik. „Soomes lähevad omasteta patsiendid haiglast koju taksoga, mille arve kohalik omavalitsus kinni maksab. Meil on selliste inimeste haiglatest koju saamine tänini lahendamata. Niisamuti näeme sageli, kuidas hospitaliseeritakse haigeid, kes tegelikult kuuluvad hoopis hooldushaiglate pädevusse. See probleem tuleb kiiremas korras lahendada, sest hooldushaiglasse kuuluv patsient EMOs või intensiivravi osakonnas läheb haigekassale väga kulukaks,” hoiatab ta. „Samas võtame iga päev vastu ka 60–80 patsienti, kes tuuakse EMOsse Tallinnast ja ka Harjumaalt kiirabi poolt. EMO on haiglatöö üks praegusi kitsaskohti. Uued plaanid olukorra muutmiseks on käivitunud, tõe-

anestesioloogia

näoliselt juba aasta lõpuks saame EMO tavapäraselt kella 10st 18ni kestvale tohutule intensiivsusele leevendust,” loodab dr Toome. „Tegelikult päästaks Tallinna haiglate EMOd tervisekeskuste käivitamine ja perearstide kättesaadavuse parandamine. Olukorra jätkumisel peame valmistuma vaid kiirabi korras toodavate patsientide raviks ja sulgema nn EMOsse pöördumise ambulatoorse teenindamise!” Samas on anestesioloogiakliiniku igapäevaelu suhteliselt stabiilne. „Alates tänavu kevadest töötab meil ka Hiiult üle toodud päevakirurgia keskus, jätkuvalt käime abis psühhiaatritel. Kliiniku kõige uuem struktuuriüksus on kiirabikeskus. Kiirabibrigaadide vastutus on õdede õlgadel. Oleme oma haiglas loonud võimaluse, et nad telemeditsiini vahendusel saavad konsulteerida EMO valvearstidega, kõik parameetrid neile saata jne,” selgitab tohter. Niisamuti on tema sõnul edukalt käivitunud väikesaarte projekt, mis sarnaselt õdede kiirabibrigaadidega töötab telemeditsiini vahendusel.

Kardioanesteesia tipptasemel

Uhkust tunneb dr Toome sellegi üle, et kliinik on osaliselt liitunud SCAN TRANSi organidoonorluse projektiga. „Pean seda väga oluliseks. Varem võeti ajusurma surnud patsientide organitest kasutusel vaid neerud, tänapäeval saame ära kasutada ka kopse, maksa, südant. Südamesiirdamisi teemegi koostöös Helsingi Ülikooli kliinikuga. Meie jaoks on see omamoodi kvaliteedinäitaja – oleme teiste Skandinaavia maadega võrdsel tasemel.” Suhteliselt hästi on dr Toome sõnul Regionaalhaiglas käivitunud ka ECMO projekt ehk üliraske hingamispuudulikkusega patsientidele ekstrakorporaalse toetava vereringe (ECMO) paigaldamine, mis pooltel juhtudel on haiguskulule positiivse lõpptulemuse andnud. „Selleks oleme haiglas juba kümmekond inimest välja koolitanud. Ravi on küll kallis, kuid saime haigekassalt selleks vahendid ja tunneme end tänu sellele palju kindlamalt. Niisamuti oleme oma südamesiirdamise programmis jõudnud esimeste südame vasakut vatsakest toetavate seadmete

(LVAD) paigaldamisteni.” Dramaatilisi, lausa haiglaseriaalides näidatavatega võrdseid patsiente näeb dr Toome sageli. „Ägeda verejooksuga haigeid näiteks. Sõna otseses mõttes oleme sternumi lahti võtnud ja hoidnud sõrme verd purskava arteri kohal ja ennäe! Järgmisel päeval avab patsient juba silmad,” räägib dr Toome õhinal. Taas elule aidatud patsiendid jäävad meelde. „Kord olime vanaaastaõhtul valves koos dr Laksiga, kui Raplast toodi meile viimast kuud rase naine, kel oli tekkinud kopsuarteri tromboemboolia. Tema sündimata laps oli hapnikupuudusesse juba surnud, naine ise juba üleni sinine. Võitlesime selle nimel, et naise elu päästa. Patsiendi abikaasa läks tollasesse tervishoiuministeeriumi küsima abivahendit, millel polnud siis eestikeelset nimetustki. Tollal nii uudset „umbrellat” Eesti ei kasutatud. ENSV peakirurg ise tuli meid vaatama, ähvardas kõik lahti lasta. Lõpuks kutsusime Leedust kolleegid, kes paigaldasid sellele naisele „vihmavarju” ära ja naise elu sai päästetud,” meenutab dr Toome. n

autor

Dr Andres Ellamaa elu enne ja pärast raamatut

Mõned kuud tagasi andis Regionaalhaigla Neurokirurgiakeskuse ülemarst-konsultant dr Andres Ellamaa välja raamatu „Arstile jääb valu”. Tekst: Teele

Teder

Fotod: Regionaalhaigla

„E

sialgu oli mul ikka väga piinlik. Käisin haiglas mööda seinaääri, aga siis tulid mõned tuttavad ligi ja ütlesid, et pole väga vigagi,” kirjeldab dr Andres Ellamaa talle omase huumoriga raamatu ilmumise esmamuljeid. „Aga kes see ikka tuleb sulle ütlema, et oled igavese möga kokku kirjutanud,” jätkab ta, kuid tunnistab siis, et tema arvates on arstide omavaheline suhtlemine jäänud järjest tagasihoidlikumaks. „Me ei räägi väga, kes mida teeb ja loeb. Oleme struktuuriliselt niivõrd ära tükeldatud.” Dr Ellamaa ütleb, et tema jaoks on kurb näha ka seda, kuidas arstid enam üksteist teretama ei kipu. „Mulle ei meeldi, kui minust minnakse mööda kui kummitusest. Aga olen viimasel ajal võtnud teise suuna ja teen igaühele kummarduse ükskõik, kas tunnen teda või mitte.” Dr Ellamaa ütleb, et arstid ongi teistmoodi inimesed. „Arstid on arukad inimesed ja nendega peab eriliselt suhtlema. Eks me oleme suured enesearmastajad ja pahatihti kiputakse end muust inimkonnast targemaks pidama. Kui kuskil lehes kirjutatakse mõnest arstist või eriti kirurgist, jõuab ta

autor

juba kolmandas lõigus selleni, et hakkab ennast kiitma,” ütleb dr Ellamaa, kuid lisab ka, et selline asi on lihtne tekkima, kui ajakirjanikud kasutavad tihti tiitleid nagu „tipparst” või „staar-kirurg”. Dr Ellamaal on põhjust ennast kiita. „Ma töötan kohas, kus tehakse mõndagi, mida kusagil mujal ei tehta, ja minagi teen midagi, mida mitte keeg teine ei tee.”

Haigus pani mõtlema

Mõte elulooraamatust tekkis dr Ellamaal 2012. aasta alguses, kui ta raskelt haigestus. „Ma kippusin ära surema, aga tänu kolleegidele jäin ellu! Pärast seda hakkasingi mõtlema, et mu lapsed ei tea minust mitte midagi. Ja ongi nii. Ühel päeval näiteks küsis minu juba täiskasvanud tütar, kellel endal kaks last, et mis asjaoludel ma tema emaga abiellusin,” naerab dr Ellamaa. „Otsustasin neile mõned olulisemad seigad oma elust kirja panna.” Siiski pole dr Ellamaa sõnul raamatus kirjas päris kõike, mis ta öelda tahtis. „Laste jaoks on kõik vajalik vist kirjas, sest nad niikuinii ei tunne liigset huvi,” ütleb ta ning räägib pikalt sellest, kuidas üleüldiselt ei tunnegi lapsed oma vanemate tegemiste vastu suuremat huvi. Jah, ega ühe inimese elu ei mahugi 230 leheküljele, eriti kui tegemist on dr Ellamaa suguse tegelasega. „Selles raamatus on kõik head inimesed, vaid ühe inimese kohta püüdsin anda negatiivset hinnangut kirjutades sõna „väga” kolme Ä-ga. Selle katse rikkus raamatu toimetaja ära.” Raamatu kirjutamine oli dr Ellamaa jaoks pikk protsess. Kohati kippus see liiga pikaks venima, siis jälle jäi ta detailidesse pidama. Ka kunagine toimetajatöö ajakirjas Nõukogude Eesti Tervishoid ei tulnud kuidagi kasuks. „Hakkasin liiga tehniliselt mõtlema ja tänu sellele ka oma lausetes kahtlema.” Sama amet ei lase tal siiani ilukirjandust ja ajalehti rahus lugeda. „Kui ikka näen, et midagi on valesti, jään sinna detaili nii kinni. Mulle on oluline, et eest keel oleks korrektne ja tõlked täpsed ja arstitöös ei kasutataks žargooni.”

Üks eriline kiitus

Eraldi peatükk on pühendatud rahulolematutele patsientidele. Dr Ellamaa ütleb, et tegelikult ei ole inimesed muutunud rahulolematumaks, lihtsalt kaebusi on hakatud nüüd registreerima. „Inimloomus on ikka üks ja see sama. Ei midagi uut!” Arstid saavad vahel kiita ka. „Kiitusesse tuleb aga suhtuda ettevaatlikult,” ütleb ta ning toob näite, kuidas üks ja sama inimene võib sind kabinetis taevani kiita, siis aga ukse sulgudes maapõhja kiruda. Üks hea näide kiitusest on dr Ellamaal ka. „Hiljuti helistas mulle üks 87aastane mees, ja ta ütles mulle, et on nüüd pärast operatsiooni 13 aastat ilma valuta elanud. Mul ei ole temaga olnud pärast operatsiooni

mingeid suhteid. See oli telefonikõne oli liigutav ja siiras ning läks mulle korda.” Vanasti oli tavaks, et patsient viis arstile kas kommikarbi, tordikarbi, lilli või konjakit. Ka praegu juhtub seda, kuid dr Ellamaa sõnul õnneks väga harva. „On kordi parem, kui inimene ütleb lihtsalt ilusasti aitäh. Arstile pole mitte midagi muud vaja.” Dr Ellamaa räägib loo hiljutisest Jaapani reisist, kus jootraha andmine on teenindajatele solvav. „See jaapanlik komme tuleks Eestisse tuua! Tohter pole ju ka mingi lakei, et peaks endale sedasi elatist teenima. Mõni haige usub, et teda ravitakse siis paremini, aga arstid teevad alati oma tööd nii hästi kui võimalik.” Dr Ellamaa pika tööelu jooksul

on juhtunud igasuguseid lugusid, ka naljakaid. Näiteks kadus ükskord haige ära. See oli veel siis, kui Regionaalhaigla kandis Kiirabihaigla nime. „Operatsioon pidi kohe algama, aga haige oli plehku pannud. Lõpuks leidsime ta keldrist ringi uitamas. Oli vaeseke ära eksinud,” naerab ta ning ütleb, et kahju, et kõiki naljakaid juhtumeid kirja pole pannud. „Kõik ei jää ju meelde!”

Mis edasi?

Elulooraamat ilmunud, pikk töö seljataga, ehk oleks aeg minna pensionile? „Ma ootan, kuni ülemused seda ütlevad. Küll nad ükskord selleni jõuavad, aga seniks ma ootan ja teen tööd, mida ma ju oskan.” Pension pole tõesti see, millest dr Ellamaa unistaks. „Eks ma pean millalgi jääma, aga kui arst läheb pensionile, kaotab ta väga palju. Ta ei saa endale isegi nohutilka kirjutada. Ma peaks selleks perearsti vastuvõtule minema.” Dr Ellamaa vajab juba mitmendat aastat südamerohtusid ning ka nende digiretsepti uuendamiseks peaks kellegi poole pöörduma. „Ma olen teistmoodi harjunud.” Lisaks kardab dr Ellamaa, et võib kaotada kogu sideme meditsiinisüsteemiga. „Minu isa oli pensionil kaks aastat ja siis suri ära. Oled isolatsioonist väljas, elu läheb igavaks ja saadki otsa. See on vist paratamatu.” Ka vaba ajaga ei oskaks ta midagi suurt peale hakata. „Mul pole kunagi olnud mingit erilist hobi, millega tegeleda. Olen alati olnud lihtsalt liialt süvenenud ja armunud oma ametisse. Ma kujutan ette oma pensionipõlve. Loen kodus raamatut, siis jääb selg valusaks, lõpuks jään raamat näo peal magama. Mis elu see on? Praegu ma olen vähemalt siin ja teen midagi, millest kasu on. Pealegi on mul veel palju patsiente, kes aeg-ajalt, ka kümneid aastaid pärast operatsiooni helistavad ja küsivad nõu või soovivad abi. Usun kindlalt, et kui oled kunagi kellegi elu loomulikku kulgu sekkunud, siis oled selle eluga kuni lõpuni seotud,” ütleb ta. n

võrgustumine

dokument nimega „Tervishoiu arengusuunad aastani 2020”, kust on pärit mõiste „võrgustumine”. Kuidas seda aga juriidiliselt lahendada, on valikute küsimus. Selle dokumendi kohaselt võiks koostööd üldhaiglatega teha ka koostöölepingu alusel. „Minu meelest on see sisulist tööd natuke vältiv vorm. Leping on kahe poole tahe, mille üks pool võib lihtsalt üles öelda ilma igasuguse vastutuseta. Ma ei näe sellisel vormil pikka tulevikku.” Meelis lisab, et kui suurhaiglal on endal rasked ajad, siis ei pruugi leida motivatsiooni mõne üldhaiglaga tegelemiseks, ning toob siinkohal päris elust kohe ka näite. „IdaTallinna Keskhaigla ja Hiiumaa Haigla olid samuti koostöölepingu vormis seotud, kuid 2014. aasta lõpus ütles ITK hästi lühikese etteteatamisajaga lepingu üles. Ja Hiiumaa Haiglal polnudki midagi teha.” Meelis Roosimägi ütleb, et koostööleping võiks olla hea vorm, millest võrgustumist alata,

Meelis Roosimägi:

võrgustumine on loogiline lahendus Võrgustumine on viimaste aastate jooksul olnud Regionaalhaigla jaoks oluliseks märksõnaks. Seda küllaltki uut mõistet aitab lahti seletada Regionaalhaigla ja ühtlasi Eesti ainuke võrgustumise juht Meelis Roosimägi. Tekst: Teele

„V

Teder

Fotod: Daisy

Lappard

õrgustumine on kahepoolne protsess. Regionaalhaigla jaoks on see uus kogemus, mis tähendab muudatusi ka siitpoolt,” ütleb Meelis Roosimägi ning peab siinkohal silmas töökorralduse ja suhtumise muutmist. Eelkõige tähendab see, et kahel suurel piirkondlikul haiglal nagu Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti

Regionaalhaigla on ülesanne üldhaiglatega koostööd süvendada. „Meie peaksime tagama selle, et väljaspool suuremaid linnu, kus aina vähem inimesi ja patsiente on, eriarstiabi siiski säiliks.”

Juriidiline vorm

Ülesanne pole just kergemate killast, sest ühtki seadust ega määrust selle kohta pole. On vaid

kuid püsivama vormina näeb ta Regionaalhaigla inimeste nõukogusse nimetamise. „Tore, kui pädevuskeskusele või piirkondlikule haiglale pannakse selle kaudu vastutus, et ta peaks hoolitsema, et suurlinnadest eemal oleks arstiabi ikkagi kättesaadav. Samas tuleb siis ka õigusi anda, ei saa olla ainult kohustused.” Siiski ei tähenda Roosimäe sõnul võrgustumine kuidagi seda, et üldhaigla muutuks Regionaalhaigla osakonnaks. „Võrgustatavad haiglad jäävad iseseisvaks haiglateks, milles otsustusõigus nõukogu kaudu on Regionaalhaiglal. See tähendab, et igapäevase töö korraldamise, töölevõtmiste ja vabastamistega ja muu operatiivsega tegeleb haigla edasi, aga

võrgustumine

meiega koos. Nii pole meil pelgalt kohustus, vaid tekib ka soov midagi koos ära teha.” Roosimäe sõnul on varemgi Regionaalhaigla inimesi väiksemate haiglate nõukogudesse nimetatud, kuid see on olnud personaalne. „Ka praegu on näiteks Hiiumaa Haigla nõukogus kaks meie töötajat. Nemad aga ei saa personaalselt esindada PERHi huve. See on selline poolik variant.” Praeguseks on Eestis võrgustunud kolm kolm haiglat – LõunaEesti Haigla Kliinikumiga, Rapla‑ maa Haigla ning Läänemaa Haigla Regionaalhaiglaga. Raplas ja Haapsalus on tänu sellele tekkinud uued sihtasutused. „Varem oli asutajaks kohalik omavalitsus, uues on aga koos kohaliku omavalitsusega asutajaks ka Regionaalhaigla ning põhikirja järgi nimetab just Regionaalhaigla enamiku nõukogust. Selle kaudu tekib meil otsustusõigus,” selgitab Roosimägi.

Andke meile arste!

Kõige rohkem on üldhaiglates puudu eriarstidest. „See on esimene asi, mida nad paluvad – andke meile arste.” Regionaalhaigla arstid käivad ka paljudes teistes mittevõrgustunud haiglates omal initsiatiivil. „Käivad näiteks oma kodukohas, lisateenistuse pärast või mõnel muul põhjusel, aga see pole süstemaatiline.” Roosimäe sõnul ei saa arstiabi korraldades loota ühele eriarstile, sest ka tema võib jääda haigeks, minna koolitusele või üldse ära väsida. „Alati on targem koostöö suurema haiglaga. Siis ei ole küsimus enam arsti nimes.” Võrgustumisest on üldhaiglatel võita palju. „Meie tugiteenistuste oskusteave on oluliselt parem. Võtame või haldusteenused, toitlustuse, hanked, IT, laomajanduse, turvateenistuse, pluss kliinilised tugiteenused nagu radioloogia ja labor või vereteenistus. Kõik see on piirkondlikes keskustes oluliselt arenenum ja võrgustudes saab see ühes või teises vormis kättesaadavaks ka üldhaiglale. See on minu arvates puhas võit!” Roosimägi ütleb, et kuuleb tihti lauset „aitab juba nendest re-

formidest ja muudatustest”, kuid usub, et seal, kus on seisak, algab tagasiminek. „Kui meil oleks raha nii, et võiks seda helikopteri pealt alla loopida, siis meil arstid ju ei lahkuks, aga vot pole seda raha. Inimesi on vähe, raha on vähe, arste on vähe. See ongi loose-loose mäng üldhaiglale. Patsiente jääb vähemaks, arste ka ei ole,” ütleb Roosimägi. Et sellistes tingimustes ellu jääda, ongi Roosimäe sõnul võrgustumist vaja. „Peame ju selle oluliselt mittekasvava rahaga kuidagi hakkama saama. Kuskilt raha niisama juurde ei teki ja see on ka põhjus, miks võrgustumine üldse tuli. Tervishoiuga on samamoodi nagu muudes valdkondades – kui raha juurde ei tule, tuleb seda kuidagi teistmoodi kasutada. Ja kui tervise- ja tööminister läheb valitsusse ja ütleb, et aastaks 2022 on haigekassa eelarve kõik säästud ära kasutatud ja peaks teistest allikatest lisa tulema (eelarve teistest laekumistest), siis rahandusminister ütleb kohe, et peaks ikka efektiivsemalt seda raha kasutama.” (Vestlus toimus enne, kui ministrite vastasseis haigekassa eelarve üle avalikkuse ette toodi.)

Eesti on nagu Soome

Heaks eeskujuks Eestile on Roosimäe sõnul Soome, kus on tekitatud haiglapiirkonnad, millest kõige suurem on Helsingi ja selle lähipiirkond. „See on igatepidi sama suur kui Eesti – seal on sama palju inimesi kui Eestis ja kokku ligi 25 haiglat, mille peale on vaid üks logistikakeskus, kes korraldab hankeid, laomajandust

ja muud.” Roosimägi tõdeb, et sellise tsentraliseeerituse juures võib juhtuda vigu või pahalased paha teha, aga eeldada tuleb siiski, et inimesed soovivad häid tulemusi. „Selline süsteem hoiaks ju puhtalt raha kokku.” Eesti ainukeseks erinevuseks on see, et meie asume pisut suuremal pindalal ning haiglad on rohkem laiali lükatud. Tema sõnul ongi loogiline, et võrgustumisega tegelevad kaks Eesti suurimat pädevuskeskust – Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. „Nii saab ka meil tekkida kaks haiglapiirkonda. Ja kes siis veel peaks riigi tervishoiupoliitikat ellu viima, kui mitte riigi poolt asutatud sihtasutused, milleks need kaks haiglat ju on. See on täiesti loogiline lahendus!” Tartu Ülikooli Kliinikumis tegeleb võrgustumisega juhatuse liige. See teeb Meelisest Eesti ainukese võrgustumise juhi. Kuigi Meelis pole arst, on ta peaaegu terve oma elu tegutsenud meditsiinivaldkonnas ja seetõttu on tal arstidega olnud väga palju kokkupuuteid. „Kui ma tegutsesin erameditsiinis, oli mul üks tore kolleeg Soomest, kes ütles, et äris peab alati olema profit ja fun. Profit’iga võib oodata, aga fun peab olema kogu aeg.” Avalikus sektoris töötades teisendab Meelis profit’i tulemuseks. „Loominguliste inimestega, kellena mina küll arste tahan näha, võib olla mõnikord keeruline. Hea spetsialist on sageli natuke teistmoodi, aga ka see on fun. Ja kui inimesed ikka nii head tööd teevad, siis on tegelikult rõõm aidata neil seda tööd teha. On tore aidata luua tingimusi selle töö jaoks.” n

Esimene mälestus Regionaalhaiglast Aasta oli vist 2003, kui Regionaalhaigla hakkas pidama sügiskonverentse. Minagi astusin seal üles. Olin tol ajal Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees. Meil polnud see üldse kokku lepitud, aga kui seisin seal püüne peal, siis Tõnis Allik, malbe naeratus näol, sõitis mulle sisse küsimusega, et kui paneks õige Ida-Tallinna Keskhaigla ja Regionaalhaigla kokku. See on minu esimene meeldejäävam mälestus, mis mul Regionaalhaiglast meelde tuleb. Küll me seal siis leelotasime, mõistagi sisust mööda, sest see polnud kaugeltki mitte õige aeg.

doonorlus

Verekeskus tähistas Sel kevadel tähistas Regionaalhaigla verekeskus oma 75. sünnipäeva, samuti oli juubelisuvi ka meie doonoritelkidel – esimesest telgisuvest möödus kümme aastat. Doonorite arv on võrreldes algusega enam kui kahesajakordistunud – 2015. aastal oli Regionaalhaigla verekeskusel 19 488 doonorit, kes tegid kokku 32 528 vereloovutust. Terves Eestis oli mullu 34 640 doonorit ja 59 013 vereloovutust. 2015. aastal tehti Eesti haiglates kokku 18 604 patsiendile 80 101 erineva verekomponendi ülekannet. Igal doonoril on aga jutustada oma lugu. Fotod: Regionaalhaigla

ja erakogu  Vanevald Haljas on mees, kelle kõrval isegi saja korra doonorid jäävad naljatamisi öeldes algajate kategooriasse. Nimelt on see VäikeMaarjast pärit muhe kangelane jõudnud elu jooksul verd loovutada üle 140 korra ja kui me tahaks kõik need veredoosid kokku koguda, oleks selleks vaja 65-liitrist anumat. Mees ise jääb suurtest tegudest rääkides tagasihoidlikuks. Presidendiga käesurumine teda eriti ei huvitagi, ta püüab lihtsalt käia verd loovutamas nii tihti kui võimalik. Vanevaldi nimi on muide Regionaalhaigla verekeskuse audoonorite raamatu esilehel ja ta on meie verekeskuses üks enim verd loovutanud senini aktiivne doonor.

 Kui kaks noort, Merilyn ja Allar tutvusid,

 Paidest pärit abipolitseinik Margus käib võimalikult palju

verd loovutamas, et saaks ka abi anda väljaspool tööaega.

siis selgus, et mõlemad käivad doonorina verd loovutamas, sestap seadsid noored juba teisel kohtingul spontaanselt sammud verekeskusesse. „Teie vererõhk on kõrge,” kuulis Merilyn Ädala verekeskuse arstlikus kontrollis. Sõbralik kitlikandja oli siiralt imestunud, kuuldes, et tütarlaps viibib kohtingul ning palus noortel, kui neil omavahel midagi välja tuleb, saata talle endast pilt. Siin nad on, Merilyn ja Allar Kruusimaa koos Allari ema Ljubov Holtega viiendal pulma-aastapäeval verekeskuses!

doonorlus

75. sünnipäeva  „2009. aasta esimesel päeval sündis meie perre tütar, seda 26. rasedusnädalal. Brenda, kes kaalus sündides vaid 800 g, vajas vereülekannet 1., 3., 6. ja 20. elupäeval. Me oleme igavesti tänulikud kõigile doonoritele – tänu teile kasvab meie peres praeguseks juba 7-aastane igati terve ja tubli preili. 2012. aasta jaanuaris sündis Brendale väike vend Rico. Kuna kaotasin palju verd, tehti mulle vereplasma ülekanne. Seega – doonorid on päästnud meie esimese lapse elu ja pärast teise lapse sündi aitasid mul kiiremini taastuda. Pärast tütre sündi hakkasime abikaasaga ka ise doonoriteks, et aidata teisi, nii nagu aidati mind ja meie last – meid.”

„Mulle meeldib aidata,” ütleb rõõmsameelne Janne Lauk verd loovutades. Paide lähedalt Viisu külast pärit Janne on elanud 7 aastat Austraalias ning tema sõnul peetakse ka seal doonorlust väga oluliseks. „Andsin ka Austraalias päris mitmeid kordi verd,” räägib Janne ning lisab: „Sealne süsteem on Eesti omaga üsna sarnane, verd sai loovutada suurtes spetsiaalsetes doonoribussides.” Parajasti Taanis õppiv naine plaanib ka edaspidi kindlasti verd tulla loovutama, sest kunagi ei tea, kuna endal või lähedastel võib abi vaja minna! 

Kohe-kohe 65-aastaseks saav Kalev Paide doonoritelgis juba 123 korda verd loovutamas. Mehe jaoks sai abistamise traditsioon alguse juba 1969. aastal, kui ta noore mehena armees teenis. See tähendab, et ta on loovutanud kokku üle 55 liitri väga hinnalist doonoriverd. 

Kaarel tuli oma 6-aastase tütre Lyga verd loovutama 14. korda. Mõni aeg tagasi juhtus Kaarlil õnnetus ja talle tehti jalaoperatsioon, siis tekkis soov ka heategusid teha – eesmärk on teha vähemalt 25 vereloovutust. Ly omakorda lootis doonoritelgi ümbruses jälle ka pelikan Donat näha ja kallistada. 

 „Minu jaoks on see normaalne osa elust ja inimeseks olemisest,” ütleb sõjaväelane Jaanus, kes on karjääri jooksul sattunud nii Afganistani kui ka Balkani maadesse. „Verd olen andnud rohkem kordi kui mäletan.” Jaanusega on kaasas lausa kolm vahvat last – 8-ne Loore-Liis ning 6-sed Ralf ja Karl Martin vaatavad esimest korda, kuidas verevõtmine käib – lastele tundus see natukene hirmus ja samas väga põnev!

Oleme Eesti suurim traumakeskus, pakume laiapõhjalist vähiravi rohkem kui pooltele vähihaigetele Eestis ning oleme suurim südamekeskus ja psühhiaatriakeskus Põhja-Eestis. n

Meie juurest saab eriarstiabi enam kui 145 000 patsienti aastas. Meie patsientide heaks töötab enam kui 3900 inimest. n

Regionaalhaigla ravijuhtude keerukusindeks 1,6 on Eesti kõrgeim – st meil käsitletakse proportsionaalselt rohkem keerukamaid ravijuhte.