Regionaalhaigla ajakiri 2017 nr7

AJAKIRI

2017 nr 3

Dr Klavdia Libman: intensiivravi keskendub patsiendile tervikuna Dr Günter Taal südamesiirdamisest Dr Hanna-Liis Lepp kliinilisest toitmisest ja täisväärtuslikust toitumisest Regionaalhaiglast on saamas Eesti käekirurgiakeskus

Sirje Kaarna:

infosüsteemid toetavad meedikute tööd tervishoiukorraldus

n

ladu

n

psühhiaatria

n

võrgustumine

Regionaalhaigla konverentsid 2017. a n

06.10.2017 Sisehaiguste kliiniku IX konverents n

03.¬05.11.2017 Eesti Kliinilise Toitmise Seltsi X aastapäev n

17.11.2017 REGIONAALHAIGLA KONVERENTS Põhja-Eesti Regionaalhaigla kui interdistsiplinaarne vähikeskus n

23.11.2017 Psühhiaatriakliiniku konverents

Korraldajad jätavad endale õiguse teha muudatusi loetletud konverentside ja seminaride osas.

Koolitustest lähemalt: koolitus.regionaalhaigla.ee

pöördumine

Head lugejad Regionaalhaigla tähistas hiljuti 16. sünnipäeva.

Aastatega oleme muutunud üha paremaks – nii ravikvaliteedi ja patsiendikesksuse mõttes, meditsiinilinnaku kui ka tööandjana. Samas pole me arengule ka käesoleval aastal pidurit tõmmanud, vaid ikka hoogu andnud.

S

ilmapaistev saavutus on kindlasti Regionaalhaigla arstide, eelkõige dr Günter Taali ja dr Pentti Põdra hiljutine panus Helsingi Ülikooli haiglas toimunud südamesiirdamisoperatsioonil. See on oluline samm Regionaalhaigla arengus. Loodetavasti hoogustub transplantatsioonivaldkond veelgi, seda tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi järjekindlusele Scandiatransplandi liikmeks saamisel. Olulise muutusena on alates juulikuust Regionaalhaiglal tütarhaigla, Hiiumaa haigla. See on ainuõige samm tagamaks lähitulevikus Hiiumaal arstiabi. Väljakutsed on suured, ennekõike haigla mehitamine arstidega ja haigla rahaline jätkusuutlikkus. Loodan, et leiame koostöös sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja kogukonnaga parima finantseerimis­ mudeli juba lähiajal. Sügisperiood on Regionaalhaiglale nagu ikka väga teguderohke aeg, kuid haiglale uue arengukava koostamine tähendab veel suuremat pingutamist. Oleme astunud sammu edasi – sotsiaalministeerium on esitanud Regionaalhaiglale kui riigi ainuasutatud sihtasutusele omad ootused. Need aitavad kindlasti ka strateegia loomisel. Valitsuse poolt kinnitatav uus haiglavõrgu arengukava oleks kasulik nii meile kui ka teistele haiglatele, juba käesoleval aastal. Kahjuks seda siiski veel pole.

Küsimus on näiteks selles, millised ootused on Regionaalhaiglale ja Kliinikumile edasise võrgustumise suhtes. Uut haiglavõrgu arengukava ootan aga

vägagi planeeritava Tallinna haigla kontekstis. Kordan: toetan igati kahe linnale kuuluva aktsiaseltsi ühinemist ning modernse haiglahoone ehitamist. Kahju, et riigireform pole sinnamaani veel jõudnud. Kas ilma uue haiglavõrgu arengukavata on arutelud ja lausa hanketegevused planeeritava Tallinna haigla kontekstis tegelikult see, mida tervishoiu­süsteemi muutmiseks Eestis tõesti vajame?

Kahtlen selles siiralt. Kliinikumis ja Regionaalhaiglas osutatav arstiabi on kõrgel tasemel ja suurepärase infrastruktuuriga.

Viimastel aastatel on nendesse suuri summasid investeeritud, seda tehakse ka lähiaastatel, sealhulgas kasutades välisvahendeid umbes 46 miljoni euro ulatuses.

Nii ehitab Regionaalhaigla aastaks 2023 kaks uut korpust: patoloogiakeskuse ja onkoloogia-hematoloogiakliiniku ning psühhiaatria­ kliiniku. On ilmne, et Eesti ei vaja kolmandat seesugust taristut, kuid just sellele viitab Tallinna haigla arengukava – olla suurim.

Peame arendama ravikvaliteeti ja teenuseid nii Regionaalhaiglas kui ka olemasolevates keskhaiglates.

Olla suurim ei saa olla tänapäeva Eestis asuva haigla eesmärk.

Kompetents arstide ja õdede näol on olemas, tipptasemel meditsiinitehnika samuti. Kõike seda saaks veel efektiivsemalt rakendada kui praegu.

Hiiumaal on vajadus haiglateenuste järele olemas, vajadus Tallinna keskhaiglates ja Regionaalhaiglas, Kliinikumis ning Lastehaiglas pakutavate teenuste järele on samuti olemas, kuid meie

tervishoiusüsteem ei vaja dubleerimist – seda ilmselgelt teatud erialade ja teatud meditsiinitehnoloogia osas. Arvestades hetkeolukorda ja võimekust, oleks Eestisse Regionaalhaigla ja Kliinikumi kõrvale samaväärse uue suure meditsiinilinnaku ehitamine ja selle tipptehnoloogiaga sisustamine Eestisse tervishoiuraha ilmselge raiskamine. Ehk oleks mõistlik vaadata edasiste tsentraliseerimiste suhtes isegi kaugemale kui ainult üldhaiglatega või kahe Tallinna keskhaiglaga seoses, seda ennekõike eesmärgiga vähendada administreerivate üksuste mahtu. Mõte uue haiglavõrgu arengukava jaoks. Oleme teelahkmel, kus tervishoiutöötajad on aastaid nõudnud tervishoiu­ rahastuse suurendamist ja arvestades sotsiaalministeeriumi poolt kooskõlastusringile saadetud haigekassa rahastust puudutavat eelnõu, on lisarahastus lähemal kui eales varem. See raha tuleb panna Eesti tervishoidu teenima ja ravikvaliteeti tõstma. Uue haigekassa juhi suhtes on ootus ja lootus suur, eriti otsuste vallas, mis puudutavad eelviidatud lisarahastuse jagamist. Regionaalhaigla on korduvalt nii haigekassale kui ka sotsiaal­ministeeriumile esitanud omapoolse nägemuse, millest saab hea lugeja aimu ka käesoleva ajakirja kaudu.

Tarku otsuseid sügisperioodiks!

Agris Peedu

JUHATUSE ESIMEES

3

juhtkiri

R

avitöö on kunst, mis vajab hea tulemuse jaoks paljude inimeste pühendunud panust. Arstid, õed, hooldajad, laborandid, radioloogiatehnikud, insenerid ja veel terve hulk eri tugiteenuseid töötavad meeskonnana patsiendi tervise heaks.

Käesolevas ajakirjas toomegi teie ette pisut ka neid mittemeditsiinilisi valdkondi, mis aitavad meedikuid nende igapäevatöös.

E-haigla on üks meie prioriteete – hästi toimivad IT-lahendused on aina tähtsamad nii töötajate kui ka patsientide jaoks.

Räägime pikemalt infosüsteemide arenduse projektijuhi Sirja Kaarnaga, kes on töötanud haigla infotehnoloogia vallas juba 25 aastat.

Krista Birnbaum logistikateenistusest tutvustab seda, kuidas töötab haigla ladu, et tagada kõige haiglas vajamineva õigeaegne kättesaadavus.

Dr Hanna-Liis Lepp räägib kliinilisest toitmisest ja toidu rollist ravi ning tervise juures. Kirjutame lähemalt ka psühhiaatrite tööd toetavast kunstiteraapiast ja meenutame USA teise leedi, pr Karen Pence’i visiiti meie psühhiaatriakliinikusse.

Haigla on pidevas arengus nii tehnoloogia kui ka kliinilise töö mõttes.

Dr Kristo Kask räägib, kuidas käekirurgia tegeleb käe kui tervikuga ning sellest, kui oluline on käekirurgia kui eriala arendamine. Juttu tuleb ka intensiivravist – dr Klavdia Libman meenutab, kuidas on intensiivravi muutunud nende 37 aastaga, mil patsiendid Mustamäel asuvas haiglahoones intensiivravi saanud on.

Head lugemist!

3

pöördumine

Hea lugeja!

5

kardiokirurgia

Dr Günther Taal siirdas koostöös Soome arstidega Eesti mehele uue südame

8

e-haigla

Haigla infosüsteemid toetavad meedikute tööd

12 kliiniline toitmine

Mis on kliiniline toitmine?

16 hanketeenistus

Regionaalhaigla keskladu ehk haigla hanketeenistuse laotalitus

20 tervishoiukorraldus

Regionaalhaigla praegune ja lähiaastate prognoositav ravivõimekus

22 psühhiaatria

Karen Pence: «Kunstiteraapia päästab elusid.»

26 lühidalt Uudised 28 kirurgia

Randmeatroskoopia kui uus ala

32 intensiivravi

Intensiivravi keskendub patsiendile tervikuna

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

TOIMETUSE KOLLEEGIUM:

Nr 3 / 2017

dr Andrus Remmelgas, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

MAKETT: Ajakirjade Kirjastus AS AJAKIRJA PEATOIMETAJA: Dagmar Reinolt KUJUNDAJA: Riina Lestal KEELETOIMETAJA: Jolana Aru TRÜKK: Printall TIRAAŽ: 1500

VÄLJAANDJA

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn KÜSIMUSED JA TAGASISIDE:

press@Regionaalhaigla.ee

kardiokirurgia

Regionaalhaigla kardiokirurg

dr Günter Taal

siirdas koostöös Soome arstidega Eesti mehele uue südame

Juulis tehti Helsingi Ülikooli Keskhaiglas ajalugu, kui sealse haigla kardiokirurg professor Karl Lemström ja Regionaalhaigla kardiokirurg Günter Taal siirdasid ühiselt 54aastasele Eestist pärit mehele uue südame.

TEKST: Dagmar

Reinolt, Stina Eilsen

FOTOD: Regionaalhaigla

5

kardiokirurgia

K

aheksa tundi väldanud naalhaigla patsient,» sõnas Regio­ operatsiooni käigus sai naalhaigla ülemarst dr Andrus patsient Soomest pärit Remmelgas. uue doonorsüdame. «Operatsioo­ Konkreetse patsiendi südame­ nijärgne periood on kulgenud siirdamist valmistati ette pool­ ootuspäraselt. Patsient jõuab täna teist aastat. Enne paigaldasid dr Eestisse tagasi,» sõnas dr Taal Taal ja dr Lemström mehele 2016. rahulolevalt. Dr Taal on ka varem aastal Regionaalhaiglas keha­ koostöös Soome arstidega Helsingi sisese südame vasaku vatsakese Ülikooli Keskhaiglas südamesiir­ tööd toetava abistamisseadme damisoperatsioonidel osalenud, ehk südamepumba (LVAD), mis kuid Eestist pärit patsient sai võimaldas patsiendil kodus raskest tema käe all uue südame esimest südamepuudulikkusest kosuda. korda.

Seejärel jäi ta uue südame oote­ Pärast operatsiooni tuleb lehele. Valmisolek südame siir­ patsienti hoolikalt jälgida, sest damiseks peab olema nii arstidel infektsioonioht on suur ja esineda kui ka patsiendil ööpäev läbi. võib ka siirdatud organi äratõuke­ Nii ka seekord. Dr Taal oli hilisel reaktsioone. Seetõttu on kogu prot­ õhtutunnil Regionaalhaiglas lõpe­ sessi õnnestumisel kriitilise täht­ tanud ülikeerulise ligi kümne­ susega meedikute suur kogemus. tunnise südameoperatsiooni, «Südame siirdamine pole lihtsalt kui helistas kolleeg kardioloog dr ühe inimese seest südame välja­ Pentti Põder, et tema patsiendi lõikamine ja teise sisse õmble­ jaoks on leitud sobiv doonorsüda mine. Väga oluline on vastava väljaõppe ja kogemusega mees­ konna koostöö, alates valikust, millise haige «Väga oluline on vastava puhul millist ravi­ meetodit kõige tõhu­ väljaõppe ja kogemusega samalt rakendada, meeskonna koostöö.» ja lõpetades osku­ sest äratõukereakt­ sioone diagnoosida.

Helsingis on patsien­ tidele tagatud parim ravikvali­ ning siirdamiseks tuleb olla kell teet,» rõhutab dr Taal. Helsingi üks öösel Helsingi Ülikooli Kesk­ Ülikooli Keskhaiglas võivad Eesti haiglas. «Edasine toimus juba patsiendid ennast turvaliselt kiiresti, läksime kiirabiga patsien­ tunda, siin on 30 aasta jooksul dile järele, sõitsime lennuväljale, siirdatud üle 500 südame. Kardio­ kuhu kiirabikeskuse juhataja dr kirurgi sõnul saavad ka Eesti Arkadi Popov oli juba helikopteri arstid Soomes opereerides palju organiseerinud. Helsingisse jõud­ sime seepärast isegi tund varem, kogemusi juurde.

«Selle nimel, et haiged saaksid kui paluti,» kirjeldab dr Põder.

Soomes uue südame, on Eestis «Väga raske on öelda, kui kaua aastaid ühiselt pingutatud. oleks patsient suutnud uue süda­ Helsingi Ülikooli Keskhaiglal on meta elada,» rääkis Põder. Arstide südame siirdamise alal väga suur kinnitusel on maailmas nüüdseks kogemus. Meie arstid ja õed on südamepumbaga elatud maksi­ viimastel aastatel käinud Helsingi maalselt kaheksa aastat. Dr Taali Ülikooli Keskhaiglas erinevatel sõnul oli selle patsiendi jaoks koolitustel ning väljaõppel. Mul on südame siirdamine ainus variant. hea meel, et nüüdseks on sellest Kardiokirurgi sõnul pole patsiendil koostööst saanud kasu ka Regio­ pärast siirdamist enam küljes

6

Harva esineva lõikusega kaasneb arstide sõnul ikka põnevus, aga ka mõningane hirm. Arstid on palju aastaid seda tööd harjutanud. «Iseenda ja oma närvisüsteemi tundma õppimine on üks kunst selle ameti juures.»

südamepumbaga kaasas käivaid akusid ega juhet. «Talle jääb vaid arm ja immuunsust mahasuruvad rohud. Patsient võib teha sporti ja elab üldiselt edasi nagu tavaline inimene,» lausus arst ajalehele Postimees.

Põder lisas, et täielikule taas­ tumisele kulub kolm kuni kuus kuud. Mõlema arsti sõnul peab patsient rangelt jälgima regulaar­ selt rohtude võtmist; samas on ravimitel ka kõrvaltoimed. Lisaks peab patsient käima kontrollis, et vältida doonororgani äratõuke­ reaktsiooni.

Kõige ohtlikum on esimene aasta, kuid ISHLTi ehk Inter­ national Society for Heart and Lung Transplantationi andmetel elab üle kümne aasta juba 50

kardiokirurgia

­ p rotsenti patsientidest.

Taal nentis Postimehele, et Helsingis on tulemused paremad ja kõige kauem on elatud siirdatud südamega 25 aastat.

Kardiokirurg selgitas, et kuna haiguse tõttu oli patsiendi vereringe kehv, pandi talle aasta eest südamepump, mis aitas operatsiooniks kosuda. Kui mehe kopsuarteri rõhk langes, sai temast sobiv kandidaat siirdamiseks.

Siirdamisoperatsiooni ei peeta Taali hinnangul väga keeruliseks lõikuseks: ülioluline on õige ajastus. «Palju rohkem võttis aega, et pump kätte saada ja seejärel süda kätte saada, kui uus süda sisse asetada,» lausus ta.

Lisaks tõi kardiokirurg operat-

siooni keeruka osana välja kehaväliselt vereringelt maha tulemise.

Pigem võib tema sõnul südamesiirdamist pidada harukordseks, sest seda vajavad eestlased kõige vähem. Märksa enam tehakse neeru-, maksa- ja kopsusiirdamisi.

«Eks harvaesineva lõikusega kaasne ikka põnevus, aga oleme palju aastaid seda tööd harjutanud. Iseenda ja oma närvisüsteemi tundma õppimine on üks kunst selle ameti juures,» lisas Taal Postimehe terviseportaalile.

Hea koostöö Helsingi Ülikooli Keskhaiglaga ja Eesti Haigekassa rahastus on südamesiirdamise ka Eesti patsietidele kättesaadavaks teinud. Suur roll kogu süsteemi ülesehitamisel on olnud dr Günter Taalil, kes on Soome

kolleegidega koostööd teinud ja südamesiirdamisi läbi viinud juba 2010. aastast. Eestiga sarnast koostöösüsteemi kasutab südamesiirdamisel näiteks Island, nende patsiendid viiakse siirdamisprotseduurile Rootsi. Praeguseks on uue südame saanud neli Eestist pärit patsienti, eelmised kolm patsienti suunas Helsingisse Tartu Ülikooli kardioloogiakliinik.

Regionaalhaiglast on siirdamise ootelehel kaks patsienti, lisaks on kolmel patsiendil südame abipump. Pikkade läbirääkimiste ja eduka töö tulemusena on alates 2016. aasta oktoobrist Eesti ka Põhjamaade organdoonorluse toimimise eest vastutava organisatsiooni Scandiatransplandi täieõiguslik liige. n

7

e-haigla

Sirje Kaarna

8

e-haigla

Haigla infosüsteemid toetavad meedikute tööd «Mul läheb selles haiglas 25. aasta, aga valmis pole midagi,» iseloomustab oma tööd Põhja-Eesti Regionaalhaigla infosüsteemide arenduse projektijuht Sirje Kaarna ja lisab, et talle just meeldibki see, et tema töös pole rutiini. Kõik muutub ja areneb pidevalt ning isegi kui teha valmis päevaplaan, dikteerib töörütmi siiski haigla ootamatustest tulvil elukorraldus.

TEKST: Kristi

FOTOD: Meeli

K

Kool Küttim

ui Sirje Kaarna oli veel tüdrukutirts, unistas ta ka ise arstiametist. Sellest hoolimata ei viinud ta keskkooli lõppedes pabereid Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. «Mulle tundus, et ma ei osanud vajalikul määral keemiat. Matemaatikat jagasin aga hästi, sellepärast läksingi seda õppima.» Diplom käes, jäi noor naine tööturult seitsmeks aastaks kõrvale, sest perre sündis järjest kolm last. «Lõpuks jõudsin ikkagi tööle haiglasse ja olen siiani siin,» muigab Sirje.

Tuttava tuttava kaudu kuulis ta, et Mustamäe Haiglasse otsitakse inimesi, kes töötaks andmetega.

«Alguses olingi andmesisestaja, seejärel kontaktisik arvutifirmadele, edasi hakkasin tegelema statistika ja andmetöötlusega, meie osakond nimetati statistika

ja andmetöötluse osakonnaks,» loetleb ta. Õppimist oli palju, tööd veel rohkem, sest infotehnoloogia areng saigi toonases Mustamäe Haiglas, hilisemas Regionaalhaiglas, alguse üheksakümnendate esimeses pooles.

«Alguses oli arvuteid vähe, alla kümne, aga siis hakkas terminalivõrk aina kasvama. Järk-järgult tuli infot igal pool käsitsi kirjutamise asemel arvutisse sisestada – haiglas, traumapunktis, EMOs.» Kõik andmed koondusid haigla suurde infosüsteemi EsTer, paraku, nagu paljudel teistelgi selle aja süsteemidel, tekkis ka haigla omal 2000. aastal probleem ja tuli üles ehitada uus süsteem – EsTer2.

Andmed ulatuvad seitsmekümnendatesse

Kui kaugele Regionaalhaigla andmebaas üldse tagasi ulatub?

Sirje Kaarna teab, et kõige vanemad haiguslood pärinevad 1978. aastast, tegemist on südameoperatsioonil käinud patsientidega. «Kui professor Toomas Sulling hakkas Eestis südame­ operatsioone tegema, oli see niivõrd kõva sõna, et kogu info säilitati ja kanti esimesel võimalusel digitaalsesse süsteemi ümber,» mäletab Sirje. Järjepidev andmebaas on arvutites alates 1993. aastast ja kõik, mis seal olemas, see ka jääb, ära ei kustutata midagi. See seab IT-teenistusele ülesande hoolitseda, et andmed oleksid ka tule-

«Andmete suhtes peab mõtlema, kuidas neid säilitada nii, et neile ka edaspidi ligi pääseks.»

9

e-haigla

Infosüsteemid pole vaid ühe inimese õlgadel. Tööd on palju ja süsteemid on suur tugiüksus arstidele.

vikus, uutes süsteemides loetavad.

Sirje Kaarna toob võrdluseks perekonnapildid: «Üks variant on pildid füüsilisel kujul albumisse panna ja siis neid vahel vaadata. Kui me aga teeme fotod ja kirjutame need DVD-le, pole kindel, et meie lapselapsed neid enam näha saavad, sest neil pole vahendit, millega DVDd lugeda. Kas mäletate Vene ajast slaide? Nii tore oli neid seina pealt vaadata. Ma tahaks teada, kas kellelgi on tänapäeval kodus töötav projektor. Andmete suhtes peab mõtlema, kuidas neid säilitada nii, et neile ka edaspidi ligi pääseks.»

Kas meie andmeid hoitakse turvaliselt?

Delikaatse info kogumise ja hoidmise puhul tekib alati turvalisuse küsimus. Kas Regionaalhaigla andmebaasid on võõra silma eest kaitstud? Sirje ütleb rahustavalt: jah. «Tegelikult pole ju andmed süsteemis igaühele loetavadki. Kui andmebaasi vaadata, näeb seal ainult suuri tabeleid numbrite ja tekstijuppidega, mida tavainimene ei oska lugeda.

10

Näiteks raviarve haigekassa- jälgida. Üldiselt on ta haiglarahva le, kus on kirjas patsiendi nimi arvutioskusega rahul: «Need ruja elukoht, arsti nimi, diagnoos, tiinsed tegevused, mida siin igahaiglas tehtud protseduurid ja ra- üks oma tööks vajab, saavad ruttu vimid. Kõik need andmed lähevad selgeks. Koolitustega on keeruline, eraldi failidesse. Need laaditakse sest personal on hõivatud, tööajal üles ja haigekassa süsteem pa- seda läbi viia kindlasti ei saa. Hea neb need teisel pool taas kokku. oleks, kui õnnestuks siiski korKui aga kõrvaline iniraldada turvalise mene saab mõne neist internetikäitumise failidest kätte, ei saa «Arvutist koolitusi, et inimeta ikkagi midagi aru, sed ei klõpsaks susest info on kirjas koo- hullem risk valisi linke, ei logiks dis.» Palju ohtlikumaks on inimene.» ennast igale poole peab staažikas IT-töösisse, ei jätaks kohtaja paberkandjal infot. vipausi ajaks per«Uuringute, analüüsi või teadus- sonaaltõendit arvutisse.» Ta lisab, töö puhul prinditakse mõnikord et õnneks pole haiglal peale mõmaterjale välja – neid ei tohiks küll ningaste võrgus levinud viiruste kuhugi laokile jätta. Arvutist hul- siiski millegi hullemaga rinda pislem risk on inimene.» ta tulnud. Samuti ei meenu Sirjele Kuidas üldse haiglas arvuti­ ühtki niisugust arsti-õde, kes põõppega lood on? Rändame jälle himõtteliselt arvutikasutusele vasajas tagasi Sirje Kaarna tööaastate tu oleks. Vastupidi, meedikutelt algusesse, mil arvutitesse jõudis saavad info- ja arendustöötajad Windows 3. Noor IT-naine nõudis väärt ettepanekuid ning nõuanhaigla arvutiklassi rajamist ja ku- deid, kuidas haigla tööd tõhustapatas kolleegid sinna kaardimänge da. «Meie haigla on suur, umbes mängima, ikka selleks, et inime- 4000 töötajat, me loome infosüssed julgeksid edaspidi hiirt liigu- teeme ja töölaudu, arvestades katada ja oskaksid monitoril kursorit sutajate töö iseloomu ja v ­ ajadust.

e-haigla

Operatsiooniõde näeb oma töö«Täna hommikul uurisin dilaual opiprotokolle ja muud talle gisaatekirja tööd,» jõuab naine vajalikku. Klienditeenindajal info- järgmise tööülesandeni. «See punktis on arvutis ees teine töö- toimib hästi, enamik perearste laud. Tema näeb, kus osakonnas kasutab. Ka meie oma haiglas ja palatis patsient asub, kes on saame selliseid dokumente vastema raviarst, kas patsient on lu- tu võtta, broneeringuga siduda banud enda kohta infot jagada.» ning kasutada. Paljud haiged ei Nii arendavadki Sirje ja tema tea aga, et kui paberist saatekirkolleegid järjepidevalt kõiki prog- ja puhul võisid sa end igaks juramme ning andmebaase, ikka huks mitme eriarsti juurde kirja vastavalt tohtrite soovile ja riik- panna, siis digidokument kehtib likule vajadusele, nagu meie loo ainult koos ühe broneeringuga. peategelane ise kelmikalt ütleb. Eri Kui nüüd patsient võtab numbri valdkonnad vajavad erinevat infot. «Näiteks palgad, valved, kooli- «Paljud ei tea, et tused, lepingud kuuluvad personalisüsteemi digisaatekiri kehtib ainult andmebaasi. Apteek koos ühe broneeringuga.» kasutab Medisofti – see on rohtude ja meditsiinitarvikute ladu.»

Naine kinnitab, et suurematest ühte kohta, pole tal enam vaba andmebaasidest ja süsteemidest digisaatekirja teise haigla jaoks.» on IT-inimestel igapäevaselt kok- Varem polnud Regionaalhaiglal kupuude paarikümnega, üleriikli- teavet selle kohta, kuhu ja kelkud projektid sinna juurde. le juurde haige veel vastuvõtule pääseda püüdis, sest e-tervise Kaks näidet Sirje keskusest nägi ainult nii-öelda päevatööst vabu saatekirju. «Nüüd saame Et paremat ettekujutust anda, kir- patsiendile öelda, et tõesti, perejeldab Sirje Kaarna kaht tööüles- arst kirjutas teile saatekirja, aga annet, millega ta meie intervjuu Te olete juba võtnud endale visiipäeval oli tegelenud. «Testime diaja arsti juurde,» on Sirje Kaarpraegu muudatusi digiregistra- nal veel üks töövõit ette näidata. tuuris, ühe asjana võimaldab see Muide, üks osa IT-teenistuse arstil panna või muuta patsiendi tööst ongi riiklike süsteemidega visiidiaega. Vahel on aga nii, et sammu pidada. Haigekassa plaadoktor küll määrab kohtumisaja, nib muuta raviarvete saatmise aga tegelikult ei pea inimene füü- süsteemi, ka e-tervis arendab siliselt kohale tulema, sest vahe- oma teenuseid. Regionaalhaigla peal selgub näiteks, et patsiendi tahab olla koostöövõimeline. analüüsivastused on korras. Sellisel juhul piisab helistamisest. Pärlikee ja kruvikeeraja Meil on vaja leida võimalus, kui- Sirje Kaarna purustab IT-mehe das saaks arst seda digiregistra- stereotüübid (loodetavasti ongi tuuris eraldi märkida, vastasel need juba kadumas). Kolme lapjuhul saadab süsteem patsiendile se ema ja kahekordse vanaema ikkagi SMSi teel visiidiaja meel- kohta ei julge kindlasti ükski pedetuletuse.» Nii otsib projektijuht rekonnaliige öelda «arvutivõhik». praegu võimalust, millisesse kasti Punktuaalne matemaatikust teha linnuke, et märge ka teistes- daam toonitab küll seda, et uuese vajalikesse tabelitesse kohale ma aja tehnikaga ta enam peenjõuaks. Tundub lihtne, aga võtab susteni kursis pole, sest tema aega. «See pole sama, mis kirju- tööülesanded puudutavad süstada Wordis üks lause, program- teemide sisulist poolt, mitte niimeerija jaoks võib olla tegu näda- võrd riistvara tehnilisi probleeme latööga,» sõnab ta. ega tehnoloogiat. Aga olid ajad,

mil ta võttis arvuti juppideks, kui vaja. «Kui juhtisin siin majas veel IT-osakonda, käisid juhtmed arvuti külge kruvikeerajaga.

Minu igapäevagarderoobi kuulus vöö, millel olid reas piipar, mobiil, raadiotelefon, lisaks kandsin taskus kruvikeerajat. Ükskord pidas doktor Ellamaa mu koridoris kinni ja teatas: «Ühele kenale naisterahvale nii ikka ei sobi!»» See oli aeg, kus Sirje pidi veel mööda maja ringi jooksma, hoolitsema, et võrk oleks püsti, või vaatama, mis imelik kiri see monitorile tuli, millest arstid aru ei saanud. Praeguseks pole Sirje Kaarnal enam kruvikeerajat ega tööriistavööd, ta kannab elegantset seelikut ja pärlikeed.

Kui keegi kurdab, et kuvar kõneleb arusaamatus keeles, saab ta olukorra lahendada oma töölaua tagant tõusmata. «Kui kasutaja helistab, et arvutis on ees segane teade, saan rakendusega tema pildi üle võtta ja näen, mis tema monitoril toimub.»

Naine väidab, et tal on pärast 25 tööaastat Regionaalhaiglas ikka veel huvitav ja ta ei tunne ennast vähetähtsana, kuigi lapsepõlveunistuste valget kitlit ta siiski ei kanna «Ma olen palju õppinud, püüdnud kõiki jõudumööda aidata ja nende tunnustus ning tänu motiveerib. Haiglast teevad haigla ikka arstid, aga meie aitame neid!» n

Imbi Kivi-Sild, e-haigla juht: «Tehnoloogia toetuseta ei kujuta me tänapäeval paljusid eluvaldkondi ette, ka meditsiini mitte. Haigla infosüsteem on meie haigla IT-süsteemi süda. See on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis, kuna meditsiin, tehnoloogia ja protsessid arenevad ja muutuvad.

IT teenistuse roll on arenguga kaasas käia ja tagada süsteemide häireteta töö. Ikka selleks, et Regionaalhaigla töötajad ja patsiendid rahul oleks.

Oleme praegu läbi viimas analüüse ja kaardistusi Regionaalhaigla infosüsteemide kohta, et saaksid paika selged vajadused ja prioriteedid. Uued ideed on alati teretulnud.»

11

kliiniline toitmine

Kliinilisest toitmisest ja täisväärtuslikust toitumisest Sisearst Hanna-Liis Lepp töötab Põhja-Eesti Regionaalhaigla üld- ja onkokirurgia keskuses kliinilise toitmise konsultandina. Oma igapäevatöös puutub ta kokku peamiselt onkokirurgiliste, aga ka kiiritus- ja keemiaravi patsientidega. Naine tegeleb eri raskuse ja seisundiga onkoloogiliste patsientide toitumisnõustamise ning kliinilise toitmisega.

TEKST: Agnes FOTOD: Priit

Ü

Aaliste Grepp

ks pool Hanna-Liisi igapäevatööst on patsientide toitumisnõustamine.

«Kõige rohkem on mul onkoloogilisi patsiente. Onkokirurgiakeskuses räägiti juba ammu, et patsientidel on vajadus toitumisnõustamise järele. Haiged tahavad teada, mida nad saavad ise oma tervise heaks teha, kuidas toituma peaksid. Internet on täis vastuolulist informatsiooni, inimesel on raske valida. Kahjuks on enamiku

12

baasteadmised toitumisest üldi- kond veel puudub. Eestis tegutseb selt kehvad ja müüte «õige toitumi- kaks kliinilise toitmise terapeuti. se» kohta väga palju. Seetõttu vii- Üks neist on doktor Lepp. Kliinisin end kurssi tõepõhise toitumis- list toitmist valdavad mitmel pool nõustamisega, mida maailmas ka intenoma igapäevatöös siivraviarstid, gastro«Tänapäeva rakendan.

Praegu enteroloogid ja kirurtöötavad igas Regio- meditsiin gid. naalhaigla kliinikus Hanna-Liis rääka spetsiaalse koo- suundub gib, et kui ta oma lituse läbinud õed, võimalikult tööd haiglas aluskes oskavad patsientas, toideti patsiente te aidata,» räägib dr palju haiglast sondi kaudu ainult Lepp. tavalise köögitoiduvälja.»

Dietoloogia- ja toiga. «Teadlikkus oli tumisnõustamise väike ja spetsiaalsed, õpet ülikooli tasemel Eestis praegu suure energiasisaldusega toitainepole. Tallinna ja Tartu Ülikoolis on liselt täisväärtuslikud valmisjootoitumisnõustamine küll täiend- gid tundusid kallid. Nüüdseks on õppekavas, ent dietoloogiateadus- olukord muutunud ja haiglaravil

kliiniline toitmine

­ atsientidele antakse regulaarselt p valgurikkaid jooke. Nende tarvitamine haiguse ajal aitab kaasa haavade paranemisele, infektsioonide vältimisele ja üldisele heale taastumisele. Neid valgurikkaid jooke saab osta ka apteegi käsimüügist või tellida otse maaletoojalt.»

Onkoloogilistele haigetele lähenetakse case by case, ühtset menüüd kõigile ei eksisteeri.

«Agressiivsed vähirakud võtavad kehalt väga palju energiat. Paraku ei pruugi onkoloogiliselt parandamatute haiguste puhul inimese organism enam toitaineid vastu võtta ja manustatud toitainete paljususe tõttu tekivad kahjustused. Seetõttu ei anta onkoloogiliselt pöördumatutele haigetele täismahus toitaineid, nad lihtsalt ei suuda neid ära käidelda. Seega inimene kurtub toitainete küllusest hoolimata,» tõdeb arst.

Hanna-Liis mingeid toite keelustama ei rutta. «Tegelikult pole mingit põhjust öelda näiteks kasvajahaigele, et ta ei tohi üldse suhkrut süüa. Kui vähihaige, nagu ka terve inimene, väga palju suhkrut tarbib, jääb ta paljudest toitainetest defitsiiti. Nii et loomulikult, kui inimene sööb ainult saiakesi ja joob limonaadi, ütlen ma talle, et ta võiks oma suhkrutarbimist piirata. Erilist korrelatsiooni on täheldatud rinnavähi ja glükoosi tarbimise vahel. Aga öelda vähihaigele, et ta ei tohi haiguse ajal puuvilju süüa, on kriminaalne,» arvab doktor.

Hanna-Liis räägib, et tänapäeva meditsiin suundub võimalikult palju haiglast välja. «Haigla on koht, kus liiguvad kõige halvemad bakterid, siin on koos väga vastuvõtlik kontingent. Paranemine on alati kodus kõige parem. Koduste patsientide veenisisest toitmist kompenseerib alates sellest aastast ka haigekassa.»

13

kliiniline toitmine

Enteraalne toitmine ehk sonditoitmine on makku või soolde toitetoru kaudu täisväärtuslike toitelahuste viimine.

patsiendil on peensoole pikkus vaid 20 cm. Kui peensool on alla saja sentimeetri ehk alla ühe meetri, ei jää inimene suukaudselt toitudes elama. See noormees on leppinud tõsiasjaga, et toiteainete kättesaamiseks peab ta end iga päev veeni kaudu toitma.»

Müüdid ja väärsoovitused

Kliiniline toitmine

Teine osa Hanna-Liisi tööst on patsientide kliiniline toitmine.

«Kliinilise toitmise puhul kasutavad arstid väga kindla spetsiifilise koostisega lahuseid, mida manustatakse patsiendile kas veeni- või soolesiseselt. Kliiniline toitmine on näidustatud haigetele, kel on näiteks neelamisraskused.

Osal patsientidel on problemaatiline vedela, osal jälle tahkema

14

toidu neelamine. Vedeliku neelamise raskus on tavaliselt tingitud neuroloogilisest häirest, mehaanilisele düsfaagiale on iseloomulik tahke toidu neelamise häire,» räägib arst.

Kõige rohkem läheb veenisisest toitmist vaja kirurgia- ja intensiivraviosakonnas. Doktor Lepp toob huvitava näite ühest Poola noormehest, keda just nimelt veenitoitmine elus hoiab: «Ühel Poola

Söömine on eetiline ja filosoofiline küsimus. Väga levinud on imeravimite tarbimine ja ühe või teise toiduaine välistamine oma menüüst. Kõike seda ikka lootuses oma haigusest paraneda. HannaLiis ütleb resoluutselt, et banaan unetsüklit ei ravi ja gluteen aknet ei tekita. «Jah, toiduga saab mõjutada nii esimest kui ka teist, aga päris nii lihtne see pole, et sööd õhtul ühe banaani ja rahulik uni on garanteeritud. Mingis koguses hakkab gluteen võib-olla tõesti terviseprobleeme põhjustama ka nendel inimestel, kel pole tsöliaakiat. Kõike tuleb tarbida mõõdukalt. Arvan, et erinevate «toitumisnõustajate» kirjutatud artiklid ja arvamused peavoolumeedias pole üldse pahatahtlikud, aga need võivad osutuda teadmatusest kahjulikuks. Paljud tõekuulutajad ei anna endale aru, et mängivad inimese tervisega.»

Toortoit.ee leht väidab järgmist: «Absoluutselt kõik inimesed, kellel on olnud vähk ja on läinud üle toortoitumisele, on vabanenud sellest raskest haigusest.» HannaLiis rõhutab, et toortoitumine on äärmus ja sellega vähist terveks ei saa. «Ainult toortoitu tarbides jääb keha ikkagi teatud ainetest defitsiiti. Eriti raske on toortoidust kätte saada kaloreid. Toiduenergiast ei tohi ennast kindlasti kasvajalise haiguse puhul defitsiiti jätta. Eriti oluline on see kiiritusravi saades,» rõhutab arst.

«Ei möödu nädalat, kui mu vastas ei istuks onkoloogiline haige, kes on pöördunud terveks saamiseks mõne alternatiivse meetodi poole,» ütleb Hanna-Liis.

Kas kasekäsnaga on siis võimalik vähki ravida?

«Ei ole. Erinevad taimed ja seened sisaldavad aktiivseid

kliiniline toitmine

aineid, mis aitavad tugevdada meie immuunsüsteemi. Kui aga inimesel on agressiivne kasvaja, pole mõtet enam toidu või kasekäsnaga mängida. Minu meelest on täiesti lubamatu öelda inimesele, kel on ravimatu haigus, et osta see ekstrakt 400 euro eest kuus, siis saad terveks.»

Tänapäeval pole veel tõenduspõhisust, et teatud toiduaineid vältides saab mingist haigusest terveks. Küll aga on seda proovitud erinevate haiguste puhul.

«On ainult üks seisund, kus suhkrust või süsivesikutest kui energiaallikast loobumine on andnud efekti – selleks on ravile allumatu epilepsia. Eriti laste puhul. Paraku ei toimi see loobumismeetod kõikidel patsientidel,» ütleb Hanna-Liis. Üks kuldreegel söömise juures on see, et toit peab olema mitmekesine. Ka väga kasulikust toiduainest võib saada tervisekahjustuse, kui seda üle tarbida. «Ei saa süüa ainult brokolit või naadipestot, sest mõlemad sisaldavad palju nitraate, mille ületarbimisel võib tekkida tõsine tervisekahjustus. Samuti võivad nitraadid teatud tingimustel põhjustada kasvajaid,» lausub arst. «Sellist toiduainet pole, mida üldse süüa ei

MIS ON KLIINILINE TOITMINE?

tohi. Mõnikord on ka suhkur väga vajalik. Kasvõi selleks, et vahel tunda turva- või õnnetunnet. Kui inimene tarbib alkoholi mõõdukalt ja tema organism suudab seda metaboliseerida, väheneb kardiovaskulaarsete haiguste risk. Vahemere maade dieedi juurde kuulub väike lõõgastav alkohol. Oluline on osata alkoholi tarbida,» rõhutab doktor. n

Täisväärtusliku toidu söömine ja joomine on parim moodus toiduenergia ning toitainete saamiseks haiglaravil.

Kui söömine on mingil põhjusel häiritud või puudulik, võib patsiendi paranemiseks olla vajalik kasutada meditsiinilise otstarbega erijooke või kunstlikku toitmist (sonditoitmine või veenisisene toitmine). Enne toitmisravi alustamist tuleb hinnata seedetrakti terviklikkust ja funktsioneerimist, et otsustada, kas toitaineid tuleb manustada enteraalselt, parenteraalselt või nende kahe kombinatsioonina.

Enteraalne toitmine ehk sonditoitmine on makku või soolde toitetoru kaudu täisväärtuslike toitelahuste viimine.

Sonditoitmine võib olla vajalik mõni päev või pikemat aega. Lühiajalise toitmise korral juhitakse sond nina ja neelu kaudu makku või soolde. Pikaajalise sonditoitmise korral luuakse ühendustee kõhuseina ja mao vahel. Sonditoitmist saab läbi viia nii haiglaravi ajal, õendusabis, hooldusasutuses kui ka kodusel ravil.

Parenteraalne ehk veenisisene toitmine on toitelahuste manustamine otse vereringesse kanüüli kaudu. Parenteraalne toitmine on näidustatud patsientidele, kellel seedetrakt ei toimi. Veenisisene toitmine on sobilik nii lühi- kui ka pikaajaliselt kodus.

15

hanketeenistus

Töökas sipelgapesa Regionaalhaigla keldrikorrusel Argipäevasaginas me tihti ei mõtlegi, et siinsamas haigla keldrikorrusel teevad kuus naist ja kaks meest täpsust ning kiirust nõudvat ja samas rasket füüsilist tööd – tõstavad 25kiloseid soolakotte ja loevad imepisikeses kirjas tootekoode. See töökas sipelgapesa on Regionaalhaigla keskladu ehk haigla hanketeenistuse laotalitus.

TEKST: Kaire

Kenk Küttim

FOTOD: Meeli

«L

äbi ajaloo on haigla lao­nimistus olnud ligi 60 000 toodet, praegu hoiame silma peal 20 000 erineva ühiku tellimustel ja laoliikumistel, lehtkäterätikutest äärmiselt spetsiifiliste tarvikuteni, mida vajatakse meie operatsioonitubades,» ütleb hanketeenistuse laotalituse

16

juhataja Krista Birnbaum. Tema osakonna igapäevatöö ongi haigla laokauba käitlemine.

Tooteid, mille laovarusid tuleb iga nädal uuendada, on nimistutes üle 2000. Haigla nädalavarud peavad ära mahtuma 300ruutmeetrisele pinnale.

Harilikud ja ebaharilikud artiklid

«Õnneks pole meil siin keldrikorrusel midagi nii haruldast, et seda tuleks seifis hoida, aga hoiustame siin laos küll täiesti müsti-

lisi, ülispetsiifilisi asju. Üks selline on näiteks laste luukanüül, mis kuulub reanimobiili varustuse hulka. Aastas kulub seda võibolla üks ühik, kui sedagi. Aga ilma selle kanüülita auto välja sõita ei tohi. Järelikult peab varu olemas olema. Või näiteks dialüüsiaparaatide tarvikud. Kuus kulub mõnda filtrit maksimaalselt neli, üks filter nädalas, aga kuna haiglas on kolm dialüüsiaparaati, peab varu hulgas hoidma kolme aparaadi filtreid, et vajadusel saaks need kõik korraga käivitada.»

hanketeenistus

Kõige väiksem tarvik Krista laos on üks teatud membraan, mis on oma suuruselt võrreldav inimsilma läätsega.

Isegi tuberkuloosihaigete kaitsemaskide varu peab ettenägematuteks juhtudeks laos alati olemas olema. Kui aastas kulub keskmiselt 75 maski nädalas, siis tegelikult, kui tuberkuloosihaige haiglasse tuleb, kulub ühe haige peale 300 maski nädalas. «See on varu, mida oma laos kogu aeg riiulis hoiame. Meil oli juhus, kui haiglasse kirjutati kolm haiget korraga sisse, siis kulus kast maske päevas.»

Erinevaid süstlaid – fikseeritud ja fikseerimata nõelaga ja nõelata – kulub haiglas nii palju, et Krista peab nende üle arvestust tornides.

«Nelja enim kasutatava suurusega süstla jaoks on kaks süstlatorni laos alati olemas, üks torn on nädala varu.»

Teine ebaharilik artikkel laos on lahustuvad pesukotid-tarvikud, mis lähevad kasutusse koos pessuminevate rõivaste ja muude esemetega. «Tellin neid 500 ühiku kaupa, ikka kaks kasti korraga.»

Kohe lao peasissekäigu juures asuvad enim liikuvate kulutarvikute alused. See on nn majandus-

Ühegi laotöötaja amet pole kerge.

Näiteks erinevate kinnaste nimekiri on kaks ja pool A4lehekülge pikk.

«Hoiustame siin ülispetsiifilisi asju.

Näiteks erinevate kinnaste nimekiri on kaks ja pool A4lehekülge pikk.» materjal, mida haiglas tarbitakse kõige suuremas koguses. Haigla osakondades kulub kõige rohkem mitte süstlaid, vaid hoopis lehtkäterätikuid: kümme euroalust nädalas. «Ühekordseid käterätikuid läheb meil nii palju, et nende nädala varu ei saagi siin hoida – hommikul tuuakse alused kohale, õhtuks on kõik otsas.» Tualett­ paber on teine suur kuluartikkel: 580 rulli nädalas. Seepi vajatakse haiglas umbes 35 liitrit päevas ehk üle 30 kasti nädalas.

Kõikvõimalike puhastusmaterjalide, kreemide ja muude võiete jaoks on laos oma «lõhnavate ainete ruum».

200 nõudelehte päevas

Regionaalhaigla laotöötajatel on käed tööd täis – päevas tuleb lattu umbes 200 nõudelehte, komplekteerima peab kuni tuhat nopperida.

Statistilise keskmisena koosneb üks nõudeleht viiest noppereast. Tegelikkuses võivad need olla üherealistest tellimusest kuni nelja A4-suuruse leheni.

Näiteks erinevaid prügikotte on lao nimekirjades 18 – kollased nakkusohtlikele asjadele, oranžid patsiendi isiklike asjade transpordiks, lisaks sinised, mustad ja läbipaistvad, kõiki on ka mitut suurust.

«Pesus lahustuvaid pesukotte tellin 500 ühiku kaupa, kaks kasti korraga,» tõdeb Krista.

Imavaid aluslinu on meil neli eri suurust, haiglas kulub neid kuni viis euroalust nädalas. Tohu-

17

hanketeenistus

tutes kogustes vajab haigla ka pisitarvikuid, nagu näiteks analüüsitopsikud ja ravimikleebised. Niisutatud puhastuslappe on viis eri nimetust.

Näiteks alkoholiga niisutatud puhastuslappe vajavad haigla osakonnad ühe euroaluse ehk 112 ämbrit (igas 600 tk) nädalas.

Katlakivieemaldit 24 liitrit. Ka koristuslinade varu tuleb iga päev täiendada.

Neid kulub kuus kasti ehk 3600 tükki nädalas. Niiskeid pesukindaid lamavate haigete hügieeniks läheb tarvis üks euroalus nädalas. Üks veidi kummaline tarvik on neerukausid. Ka neid vajab haigla suurtes kogustes: 300 tükki kastis, 28 kasti aluse peal, nädalas kulub rohkemgi kui üks alus.

«Mäletan, kui meile tuli tööle uus töötaja. Küll ta alguses imestas: kas tõesti on Eestis nii palju neeruhaigeid? Tege-

Ei tasu arvata, et laotöötaja ainult süstalde ja kinnastega tegeleb.

likult komplekteeritakse nendele ­kaussidele valmis kõik­võimalikeks protseduurideks vajalikke tarvikuid,» selgitab logistikajuht.

«Kui ma kolm aastat tagasi siia tööle tulin, oli alguses tunne, nagu oleksin sattunud autoremonditöökotta. Pidevalt olid kõne all poldid, seibid, juhtmed, voolikud …

Nagu polekski tegu meditsiiniasutusega,» muigab Krista. Need mutrid ja poldid lähevad peamiselt otse operatsiooniplokki. Otse operatsiooniploki arvele kannab ­ Krista ka suurte ja kallite tarvikute eest esitatud arved, näiteks võib üks traat maksta üle 3000 euro.

Laotöötaja amet pole kerge

Regionaalhaigla laol on peale kesklao seitse eri üksust, kuhu kaupu tarnitakse, lisaks spetsiifilised vahelaod opiplokis ja angiograafiaosakonnas. «Eraldi ladu on verekeskuses, kus meie osakonna inimene igal kolmapäeval tööl käib. Seal säilitame spetsiifi-

18

list doonorlusega seotud materjali: lahuseid, verekotte, afereesisüsteeme jne, lisaks doonorite meeneid ja toitlustamisega seotud kaupu. Verekeskuse ladu on pisut teistsugune – tarvikud saabuvad sinna otse Saksamaalt, läbivad karantiini, neid kontrollitakse ja testitakse.»

Et nii suur ladu tõrgeteta funktsioneeriks, on igal üksusel oma transpordipäevad. Esmaspäeval viib haigla logistikateenistus kaupa Hiiu 44 korpusesse, teisipäeval Hiiu 39sse, Seevaldisse, E-korpusesse, kolmapäeval Kosele, Verekeskusesse, taas Hiiu 44 ja nii edasi. Lisaks tellib paar korda kuus meie laost kaupa Rapla tütarhaigla. Täpselt samamoodi on Krista korraldanud ka kesklao tööpäevad, et tagada töötajatele ühtlane töövoog. «Esmaspäeval on meil suur osakondadest tellimuste esitamise päev – vaatan, et kaupa eriti ei toodaks, et saaks keskenduda komplekteerimisele ja kaupade väljastamisele laost. Seetõttu on reedeti aga

hanketeenistus

suur kaubapäev, lööme lao uueks nädalaks tarvikuid täis.» Ülejäänud nädalapäevadel käib Regionaalhaigla keldrikorrusel igapäevane laotöö. See on märkimisväärselt tempokas – peame Kristaga vesteldes pidevalt kaubakärudega edasi-tagasi liikuvatele naistele teed andma. «Oh, praegu on isegi vaikne aeg, paljud osakonnad on kollektiivpuhkustel, ka meie osakonnast on kolm inimest puhkamas,» lööb ta käega.

Ega laotöötaja amet kerge ole.

Näiteks juba erinevate kinnaste nimekiri on kaks ja pool A4-lehekülge pikk. On latekskindaid, ortopeedilisi, tööks tsütostaatikumidega, steriilseid ja mittesteriilseid, nitriilist õhemaid ja paksemaid jne. Kõigi kinnaste seas orienteerumiseks peab töötaja vaatama toote referentskoodi, mis on kuni 12kohaline tähtedest ja numbritest koosnev sümbolite jada.

«Näiteks kateetrid,» näitab Krista kahte sarnast pakendit. Pealtnäha täiesti ühesugused tarvikud, vaid tootekoodi lugedes saab laotöötaja aru, et tegemist on kahe täiesti erineva tootega.

Kuni tuhat «korjamist» päevas

Keskmiselt tuleb teha 600–700 «korjamist» ehk ühe konkreetse toote komplekteerimist päevas, pühade eel võib see arv tõusta üle tuhande.

Ei tasu arvata, et laotöötaja siis ainult süstalde ja kinnastega tegeleb. «Mare, mis on meil kõige raskem kaup, mida on vaja tõsta,» pärib Krista. «Hemodialüüsisool 25kilostes kottides,» teab Mare kohe. Raske on vastu võtta ka alusklaaside pakke, ehkki tegemist on ju väikese ja kerge tarvikuga. Need saabuvad lattu pakendites, mis võivad kaaluda 12,5 kilost kuni 50 kiloni. «Prügikottide suurte pakendite vastuvõtmine pole samuti kerge töö. Need kaaluvad enam kui 10 kilo ja on laotöötajale tõsine väljakutse,» tunnistab Krista. Õnneks on suurtes ja rasketes pakendites saabunud kauba osakondadesse laiali jaotamine juba lihtsam ülesanne.

Laost tellitud tarvikud ja ka lepingulise riigihanke partneri, haigla bürootarvikute tarnija kaubad viib laotalitus otse osakondadesse. «Meil on selleks tööks laotöölised Riho ja Juri.

Panime kord Jurile sammu­ lugeja külge ja selgus, et ta teeb päevas kuni 18 000 sammu. Ja ta on juba pensionieas! Ise on ta selle arvuga väga rahul, ütleb, et kauba laiali transportimine on tema jaoks igapäevase treeningu eest,» jutustab Krista ja võrdleb oma tublit Jurit ühe 19aastase lattu tööle tulnud noormehega,

rimispakkematerjali on laos terve «tänav».

Varem oli meil näiteks mustmiljon kinnast reas. Vead olid kerged tekkima ja ajakulu suur, sest kontrollida tuli kõikide toodete koodi, et paljude sarnaste seast see õige leida. Nüüd on meil riiulite peal erinevad tooted segamini. Ühel riiulil võivad olla näiteks insuliinisüstal, ortopeediline kinnas, veenikanüül, ühekordsed personali püksid ja maskid prillikandjatele.

Kui laotöötaja kaupu komplekteerides riiuli juurde jõuab, saab ta kohe fikseerida, millist toodet tal vaja on, kas nt maski, kindaid, kanüüle või ühekordset pesu, ja «Nõudelehtedel peab siis ainult selle konkolema osakonna aadress reetse toote koodi üle võimalikult täpselt kirjas: kontrollida.

Tema sõnul üritavad naised laos kaupu aegkorpus, korrus, ruumi ajalt ümber tõsta. «See number.» on vajalik, sest vead meie töös tekivad peamiselt rutiinist. Meil kes pidas samasugusel tööpostil on näiteks kahes eri suurusega vastu kõigest kolm päeva. pudelis hapnikuniisutusvett: 350 «Kolmanda päeva õhtul helistas ja 550 ml pudelid. Ahah, ma mälemulle koju ja kurtis, et tema seda tan küll, kus see vesi asub, mõttööd ikka teha ei jaksa – kõik leb töötaja, kui on tekkinud rutiin, valutab, jalad löövad tuld.» ega vaevu enam referentskoodi Õnneks on Krista laos sel vaatama. Võtab ühes suuruses suvel puhkuseasendajana tööl ka pudeli, aga tellitakse hoopis teist.

Sander. «Tänu temale pole minu Muuseas, seda vett kulub haiglal usk eesti meeste töökusesse veel üle 400 ühiku nädalas. Seepärast täiesti kadunud. Sander töötas tulebki aeg-ajalt kaupu ümber meil ka mõne aasta varem, siis paigutada.» täitis oma ammuse unistuse ning Kokku on laos tooteid peaaegu läks Päästekolledžisse. Lõpetas poole miljoni euro eest, rekordkuu kolledži, töötab päästjana, kuid käive on olnud 700 000 euro väärendiselt jaksab peale päästjana tuses väljastusi osakondadesse. töötamise iga päev osalise töö­­ Üks palve on Kristal oma kolajaga ka meie juures töötada,» leegidele küll. «Palun vaadake, kiidab naine. et nõudelehtedel oleks osakonna aadress võimalikult täpselt kirKeskladu nagu jas: korpus, korrus, ruumi numamazon.com ber jne. Paraku on umbes pooltel «Me oleme oma lao ajanud «võima- nõudelehtedel aadressiks märgilikult segamini» Amazoni lao põhi- tud Sütiste 19. Meile tähendab see mõttel. hulga lisatööd, eriti siis, kui maja Tellimislehel on aadress kirjas tundev laomees on puhkamas või riiuli täpsusega. Näiteks on laoaad- haiguslehel. Ka siis, kui osakond ress G1-1, kus G on tänav (riiu- on kolinud, palun sellest kindlasti lite rida), 1 on maja (riiuli püstak) kohe meie IT-osakonda teavitada, ja teine 1 korter (riiuli tasand),» et haigla andmebaasides vajalikud selgitab Krista. Näiteks sterilisee- täiendused teha.» n

19

tervishoiukorraldus

Regionaalhaigla võimekus raviteenust pakkuda on praegusest lepingumahust suurem Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ja analüütik Maarika Kuhi tegid ülevaate Regionaalhaigla praegusest ja lähiaastatel prognoositavast ravivõimekusest. Oleme ka sotsiaalministeeriumile ja Eesti Haigekassale seda tutvustanud ning edastanud oma ettepanekud, kuidas paremini tagada Põhja-Eesti elanikkonna meditsiiniline turvalisus.

«Regionaalhaiglal on olemas suurepärane võimekus osutada kõrgetasemelist eriarstiabi senisest rohkem, tagades elanikkonnale parem ja kiirem eriarstiabi kättesaadavus,» ütles Peedu.

20

Agris Peedu Maarika Kuhi

R

egionaalhaigla analüütikud koos erialajuhtidega kaardistasid eriarstiabi ravijuhtude tegeliku võimekuse ja vajaduse kuni aastani 2020. Oma analüüsi metoodikas välistasime muu hulgas valmisolekutasu, geograafilise kättesaadavuse, ennetuse ja iseseisva õendus­ abi.

Meie eesmärk oligi näidata sotsiaalministeeriumile ja nende kaudu valitsusele ning ka haigekassale, et kui suunata täiendavat

tervishoiukorraldus

tuleb enam panustada. Kuid Regionaalhaigla kõrgema etapi haiglana ilmselgelt ei saa vähendada ka statsionaarset osa, arvestades seejuures, et Regionaalhaigla ravijuhtude kaalukus (casemix) on haigekassa statistika kohaselt vaieldamatult kõrgeim Eestis.

Meie suund kattub seega ka hiljuti kinnitatud haigekassa arengukavas 2018–2021 esitatuga, et eriarstiabi osas peab haigekassa jätkuvalt oluliseks soodustada suundumust ravi osutamiseks ambulatoorselt või päevaravina, tagades statsionaarse ravi võimalused kindlustatute ravivajaduse muutustest tulenevalt tõsiste haigusjuhtude jaoks.

Hetkeseisuga hinnatud tegelik võimekus on u 19 miljonit eurot suurem, kui on kirjas Regionaalhaigla 2017. aasta lepingus haigekassaga. Esmapilgul tundus see meilegi üllatav, kuid faktidele tuginedes on see reaalsus. Ligi 40% viidatud summast tuleneb ravijuhtude kasvust, ülejäänu raha tervishoidu, siis kus ja millises mahus on vajadus kõige akuutsem. Analüüsi koostamisel võtsime arvesse meie praegust taristut ja juba töös olevaid arendusi, nagu näiteks onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku ning patoloogiakeskuse ja psühhiaatri­ kliiniku uute hoonete ehituse.

Samuti võtsime arvesse seniseid ravijärjekordi ja meie inimressurssi, arvestades sealhulgas residentide erialavalikuid.

Nii päevaravis kui ka statsionaarses ravitüübis on ­Regionaalhaigla tegelik võimekus praegusest lepingumahust palju suurem. Päevaravis suudaksime enim suurendada ravitöö mahtu onkoloogia, statsionaarses ravitüübis üldkirurgia, sisehaiguste ja ortopeedia lepingureal. Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku uue korpuse valmimine võimaldab suurendada eelkõige päevaravi juhtude arvu, vähemal määral ka statsionaarsete ravijuhtude arvu. Näeme iga päev, et päevaravi vajadus kasvab, sellesse

ooteaeg mõistlik. Kuna Regionaalhaigla osutab kõrgema etapi raviteenust kogu Põhja-Eestis, meil on vastava väljaõppe saanud professionaalne personal ja ka vastav kõrgetasemeline meditsiinitehnika ning arvestades Eesti elanikkonna vananemist, on kasvanud vajadus teostada kallimate lisavahenditega ravijuhte.

Kõige suuremas rahalises mahus vajame seda kardioloogias kulukamate ravijuhtude tõttu, nagu näiteks transaortaalne aordiklapi implantatsioon (TAVI) ja vatsakest toetavate seadmete (VAD) ravi, kuna sealne tegelik ravijuhu keskmine maksumus on märksa kõrgem, kui on praegu lepingus haigekassaga.

Nii oleme paratamatult seisus, kus rahaliselt lepingu mahus püsimiseks jääb ravijuhtude arv täitmata. Kooskõlatusringil olev Eesti Haigekassa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmine peaks andma reaal-

«Loodame, et kooskõlastusringil võetakse nii Regionaalhaigla kui ka Eesti Haiglate Liidu ja erialaühenduste esitatud märkuseid arvesse ning lisarahastus jõuab tervishoidu juba 2018. aastal.» kõrgemast ravijuhu keskmisest maksumusest, kui on lepingus haigekassaga. Enim saaksime ravimahte statsionaaris tõsta üldkirurgia, kardioloogia, hematoloogia, sisehaiguste ja ortopeedia erialadel, ambulatoorselt onkoloogia, pulmonoloogia ja kardioloogia eraialadel ning päevaravis onkoloogia, ortopeedia ja hematoloogia erialadel. Võime möönda, et mõni üksik eriala on praeguses situatsioonis oma võimekuse lae saavutanud tingimusel, et ravijuhu keskmine maksumus ei kasva. Näiteks ambulatoorses neurokirurgias ja ambulatoorse infektsioonhaiguse vallas on praeguse patsientide voo ning olemasoleva personali juures

se võimaluse eelviidatud probleemkohtade oluliseks leevendamiseks. Loodame, et kooskõlastusringil võetakse nii Regionaalhaigla kui ka Eesti Haiglate Liidu ja erialaühenduste esitatud märkuseid arvesse ning lisarahastus jõuab tervishoidu juba 2018. aastal. Siiski – peale täiendava rahastuse tuleb Eesti väiksust arvestades teha revisjon selles osas, et ei toimuks haiglates dubleerimisi, nagu näiteks võime seda praegu täheldada onkoloogias. Kokkuvõte: patsientide ravivajadus ja Regionaalhaigla võimekus kvaliteetset raviteenust osutada on selgelt suurem sellest, mis mahus saame praegu lepingu raames patsientidele raviteenust pakkuda. n

21

psühhiaatria

Karen Pence:

kunstiteraapia päästab elusid

Ameerika Ühendriikide asepresidendi Mike Pence’i abikaasa Karen Pence (58), hariduselt kunstiõpetaja, on otsustanud kasutada oma teise leedi staatust selleks, et maailmas kunstiteraapiat populariseerida. Ka intervjuusid on ta üldjuhul nõus andma vaid sel teemal. Oma Eesti-visiidil külastas pr Pence Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikut. Naine kohtus kunstiterapeutidega ja vaatles kunstiteraapiaseansi läbiviimist.

TEKST: Hede

Kerstin Luik Lepp

FOTOD: Terje

Ü

hisel ümarlaual tutvustasid Eesti kunstiterapeutide tööd Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo, Tallinna Ülikooli kunstiteraapiate õppesuuna juht professor Eha Rüütel, psühhiaatriakliiniku kunstiterapeut Katrin Heinloo, Eesti Loovteraapiate Ühingu esinaine Katrin Tibar, Tallinna Ülikooli psühholoogia ja käitumisteaduste suuna juht professor Aleksander Pulver, Nõmme Tervisekliiniku, Adeli, Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse kunstiterapeudid jt.

Kohtumisel jagasid kunstiterapeudid oma kogemusi erinevate sihtrühmadega töötamisel, muu hulgas psühhoosiga täiskasvanud patsientidega, traumakogemusega lastega, suitsidaalse käitumisega inimestega, kroonilise valu ja fibromüalgiapatsientidega, dementsete inimestega jne.

22

psühhiaatria

Katrin Heinloo, Erika Sakuveer, Karen Pence ja Kaire Aadamsoo.

Karen Pence’i erilist tähelepanu on pälvinud kunstiteraapia roll vaimse tervise edendamisel.

Ameerika Ühendriikide teine leedi on kunstiteraapiate eriala esile tõstnud nii Ameerikas kui ka mujal maailmas visiitide käigus, ta on töötanud kunstniku ja õpetajana. «Tahan kunstiteraapia kohta rõhutada, et see pole kunst, käsitöö ega terapeutiline kunst, mis annab lihtsalt hea tunde.

Kunstiteraapia on kolmnurk, kus on klient, kunst ja terapeut.

Kunstiteraapiat pole ilma terapeudita.» Pr Pence tunnustas kunstiterapeutide olulist tööd patsientide raviprotsessis nii visuaalsete kunstide, muusika kui ka liikumiskunsti teraapiat rakendades.

Naine soovib oma tegevusega populariseerida kunstiteraapiat kui valdkonda ning tõsta inimeste teadlikkust selle meetodi kättesaadavusest.

Vestlusringis rääkisid terapeudid, millega nad tegelevad.

Pence kuulas igaühte väga tähelepanelikult, küsis lisaküsimusi ja rääkis oma kohtumistest kunstiterapeutidega teistes riikides. Üks terapeut selgitas, kuidas ta kasutab kunstiteraapiat valu leevendamiseks. Teine tutvustas oma kogemusi, kuidas loovteraapiat saab kasutada 11–12aastaste laste seas koolikiusamise vähendamiseks. Kolmas rääkis, kuidas

«Kunstiteraapia on kolmnurk, kus on klient, kunst ja terapeut.» kunsti­ teraapia aitab leevendada suitsiidsust. «Suitsiid on rünnak iseenda vastu, mis tugineb enesevihkamisel ja -süüdista­ misel. Kunstiteraapia aitab end mõista, vabaneda enesesüüdistamisest,» ütles terapeut. Teine terapeut, kes kasutab kunstite­ raapiat seksuaalse ärakasutamise ohvriks langenud laste ravis, rõhutas, et traumapatsiendid ei taha rääkida. Nad joonistavad või väljendavad enda emotsioone savist voolides.

Pr Pence kinnitas, et kuuleb oma kohtumistel palju sellest, kuidas kunstiteraapia aitab elusid päästa. Ta rääkis Ameerika sõduritele tehtud kunstiteraapiast, kus meestel paluti endale maske joonistada. Mõni posttraumaatilise häirega sõdur maalis algul endale maske mustades värvides, kuid teraapia edenedes muutus ka meel helgemaks ja võeti ­kasutusele ka teisi, rõõmsamaid värve.

Pr Pence külastas ka psühhiaatriakliiniku üheksanda osakonna kunstiteraapiasessiooni.

Avatud

stuudios kunstikabinetis osales viis osakonna patsienti. Üheksanda osakonna patsiendid on valdavalt noored – need on inimesed, kel on seljataga elu esimene psühhootiline episood. «Elu esimene psühhoos võib välja lüüa pärast järsku elukorralduse muutust,» ütles osakonna juhataja Erika Saluveer.

Mõnel on selleks maalt linna või ühest riigist teise kolimine, teisel vallandub psühhoos stressi või kanepitarvitamise tõttu.

Regionaalhaigla on pakkunud kunstiteraapiat seitse aastat – alates 2010. aastast. «Regionaalhaiglas on toimunud ainuüksi selle aasta seitsme kuuga ligi 500 individuaalset ja ligi 3000 grupi kunstiteraapiasessiooni,» ütles dr Kaire Aadamsoo. Eesti Haigekassa pole kahjuks seni kunstiteraapiat rahastanud. «Vajadus kunstiteraapia järele on suur,» sõnas dr Aadamsoo ja lisas: «Sageli on meie patsiendil raske sõnades endaga toimuvat väljendada.

Kunstiteraapia on oluline tööriist, mis kindlasti vajaks haigekassa rahastust.»

Aastal 2015 palus Eesti Loovteraapiate Ühing haigekassal arvata kunstiteraapia rahastatavate raviteenuste sekka. Haigekassa lükkas selle taotluse tagasi. Praegu on Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus palgal neli kunstija üks muusikaterapeut, aga eraldi raviarveid haigla haigekassale nende teenuste eest esitada ei saa. Kunstiteraapiaga seotud kulud, nagu terapeutide palk ja kunstitarbed, katab Regionaalghaigla seni oma muude teenuste hinna arvelt. Selleks aga, et eriala saaks areneda ja kunstiteraapia oleks vajalikus ulatuses kättesaadav, oleks siiski vaja kunstiteraapia kui raviteenuse eraldi rahastamist.

Kunstiteraapia on võimalus patsientidega suhelda. Paljud neist ei oska oma emotsioone, meeleseisundit sõnadega kirjeldada.

«Emotsionaalne sõnavara, millega inimesed oma tundeid kirjeldavad, jääb järjest napimaks,» ütleb Kaire Aadamsoo. Veel mõnikümmend

23

psühhiaatria

n Regionaalhaigla töötajatel on või­

malus kunstiteraapia toimest aimu saada meie koolituskeskuse kahel koolitusel. Kersti Heinloo teeb teist aastat Regionaalhaiglas sisekoolitu­ si «Stressi maandamine läbi kunsti­ teraapia meetodite» ja «Raske pat­ siendi mõistmine läbi kunstiteraapia meetodite». Koolitused on eriti kasu­ likud juhtidele ja meditsiinitöötajate­ le. «Kumbki koolitus ei ole harjutuste õpetamine, mida patsiendiga läbi viia, vaid puhtalt omakogemuslik protsess iseenda stressi maandamiseks ja oma patsiendiga suhte paremaks mõist­ miseks,» ütleb Kersti Heinloo ja lisab: «Ootan osalema!»

Kunstiteraapia on üks vahendeid patsient üldse rääkima saada. aastat tagasi lugesid inimesed palju, süüvides romaanikangelaste hingeellu ja õppides seeläbi ka enda tundeid lahkama, aga tänapäeva nutiajastul jääb see üha harvemaks, räägib doktor.

Kunstiteraapia on üks vahendeid patsient üldse rääkima saada.

Pildi loomise käigus pääseb kunstiterapeut patsiendile lähemale: saab rääkida tunnetest, minapildist, muredest.

Kõik patsiendid saavad soovi korral osaleda kuni neljal loovteraapiaseansil nädalas. «Sissejuhatavas vestluses leiame teema või probleemi, mille põhjal patsient teeb siis kas pildi, skulptuuri või kompositsiooni. Ta ise valib,» ütleb kunstiterapeut Katrin Heinooo ja lisab: «Värvikasutus, kompositsioon, mis kujundeid on kasutatud – see kõik räägib. Selle kaudu räägime tema probleemidest, ressurssidest, tema tulevikuväljavaadetest.»

Nii grupi- kui ka indivuaaltööks oleks soovi ja vajadust rohkem.

Kunstiteraapia pakub patsientidele võimalust tööd teha, midagi luua. Dr Aadamsoo mäletab, et veel üheksakümendate aastate algul käis enamik psühhiaatriakliiniku patsientidest palgatööl.

24

Tänapäeval käib neist tööl vaid umbes kolmandik. Elu on keerulisemaks läinud.

Psühhiaatrid rõhutavad, et kunstiteraapia on ikkagi professionaalne tegevus, kus on patsient, kunst ja terapeut. Kunst ja kunstiteraapia on eraldiseisvad ning erinevad nähtused. Kunstnik ei pea olema ja enamasti ka ei ole psüühilise haigusega ning psüühiline haigus ei tee kedagi kunstnikuks. «Kunstiteraapias tehakse kunsti selle mõttega, et midagi endast välja saada, eksternaliseerida seda, mis on mingis mõttes üleliigne,» ütleb kunstiterapeut Katrin Heinloo. «Või teeme midagi sellist, mille kaudu saame endale uut energiat. Kunstiteraapia on teistmoodi kunsti tegemine.»

Pärast töö tegemist vestlevad terapeut ja patsient kunstitööst ning sellega seotud teemadest.

Kunstiteraapia tulemusi näeb psühhiaatriakliiniku meeskond hästi. «Esimene asi ongi iseenda parem mõistmine – kust need probleemid tulevad ja mida nendega teha saaks,» ütleb Heinloo. «Psühhoosi haigestumine on noorele inimesele ja tema perele tõeline katastroof,» ütleb Erika Saluveer

n «Kunstiterapeudid tegelevad Eestis

peamiselt psühhoteraapilise ravi ja re­ habilitatsiooniga, mitmed töötavad ka haridusasutustes. Eriala saab õppida Tallinna Ülikoolis,» rääkis ümarlaua juht Eha Rüütel. «Kümne aasta jook­ sul on koolitatud ligi 70 terapeuti, kes on hinnatud spetsialistid haiglates, rehabilitatsioonikeskustes, erapraksi­ ses jt asutustes,» rääkis Eesti Loovte­ raapiate Ühingu esinaine Katrin Tibar.

«Kunstiteraapiast on kasu traumade, depressiooni, ärevuse, autismi ja käi­ tumishäirete ravis, samuti kasutatakse kunstiteraapiat ajukahjustustest taas­ tumiseks, dementsuse ravis jms. Mõ­ nel puhul ongi kunst patsiendi jaoks ai­ nuke võimalik kommunikatsiooniviis.»

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik on peamiseks praktikakohaks Tallin­ na Ülikooli kunstiteraapiate magistri­ õppes, mis on Eestis ainulaadne. Vii­ mased kümme aastat on ülikool olnud kunstiteraapiate õppe ja uurimistöö keskus. Eestis antakse välja loovtera­ peudi kutsestandardit visuaalkunstite­ raapia, muusikateraapia ning tantsu- ja liikumisteraapia suunal.

ja lisab: «See ongi järkjärguline töö, esialgu, et üldse saaks väljendada, mis inimesega toimub.

Selleks need avatud stuudiod ongi.

Kui kõik selginema hakkab, tuleb individuaalne töö.» See võib kesta päris kaua. Patsiendil on ka pärast haiglast lahkumist alati võimalus oma terapeudiga ambulatoorset tööd jätkata. Rõõmu teevad tulemused – on hulk häid näiteid, kus inimese elukvaliteet on täielikult taastunud.

psühhiaatria

Intervjuu pr Karen Pence’iga tegi Eesti Ekspressi ajakirjanik Külli-Riin Tigasson.

INTERVJUU ILMUS 2. AUGUSTIL EESTI EKSPRESSIS.

Pr Pence, te olete otsustanud kasutada enda kui Ühendriikide teise leedi rolli selleks, et tõsta kunstiteraapiavaldkonna teadlikkust. Miks te just sellise teema valisite?

Olles töötanud kunstiõpetaja­ na, olen alati tundnud huvi kuns­ ti vastu. Kuni aastani 2006 pol­ nud ma midagi kunstiteraapiast kuulnud. Minu esimene kokku­ puude kunstiteraapiaga toimus seoses vähihaigete lastega, kel­ lele organisatsioon Tracy’s Kids pakub loovteraapiat. Kui nägin lapsi, kes lausa kippusid tagasi haiglasse, mõtlesin, et siin peab olema midagi, mis neid lapsi mo­ tiveerib ja aitab neil vähiga kaas­ nevatest raskustest läbi minna.

Millist rolli mängis selle valiku juures see, et olete kristlane?

(Karen ja Mike Pence on pühendunud kristlased, ka nende tutvus sai alguse kirikust – toim.)

Kristlasena näen, et osa meie elust on kutsumus. See ongi minu kutsumus – oleksin võinud valida pühendumiseks palju tei­ si alasid, aga tunnen, et kunsti­ teraapia aitab klientidel ja pat­ sientidel tegeleda millegi sügava­ ga. See muudab elusid.

Kelle jaoks on kunstiteraapia kõige tõhusam?

Kunstiteraapiat saab kasutada väga erinevalt. Selle kaudu saab aidata vähihaigeid lapsi. Olen näinud häid tulemusi sõdurite seas, kel on posttraumaatiline stressihäire. Eesti loovterapeu­

did töötavad kiusamisjuhtumite, sõltuvushäirete, abielunõustami­ se, depressiooni, ärevushäirete, dementsusega. Kunstiteraapiat saab kasutada nii paljude vald­ kondade puhul! Seda saab ka­ sutada igaühe puhul, kes kogeb raskusi, stressi, traumat.

On professionaalseid kirjanikke ja kunstnikke, kes ütlevad, et kunsti loomine on nende jaoks millegi läbitöötamine, paranemine. Kuhu tõmbate piiri kunsti ja teraapia vahel?

Kunstiteraapia algab sellest, kui mängu tuleb terapeut. Kuns­ titeraapias on kolm külge: klient, kunstiteos ja terapeut. Kui mina maalin akvarellidega või muusik mängib muusikat, võib see olla terapeutiline, see võib pakkuda teatud eskapismi, põgenemist reaalsusest, aga see pole kuns­ titeraapia. Kunstiterapeudid on saanud spetsiaalse ettevalmistu­ se, neil on magistri- või doktori­ kraad, et klienti kunsti kaudu juhtida.

Ilma terapeudita niisiis teraapiast rääkida ei saa …

Ei saa jah. Üksteist aastat ta­ gasi nägin väikest raamatut joo­ nistustega – piltide kõrval oli kunstiterapeudi tõlgendus. Seal oli näiteks pilt lapsest haiglavoo­ dis, väikesed käed keha ligi. Te­ rapeut tõlgendas, et see laps tun­ neb, et tal pole kontrolli iseenda ega oma keskkonna üle. Terapeu­ did vaatavad teoste tõlgendamisel kasutatud värve, kujundeid …

Millise mulje jättis teile kohtumine Eesti terapeutide ja patsientidega?

Kunstiteraapia on Eestis väga elav ja heas seisus. Eestis on 45 kunstiterapeuti ja neid tuleb üha juurde. Tallinna Ülikoolis on väga hea kunstiteraapiaõpe. Mõnedes maades, mida külastanud olen, tuleb kunstiteraapia õppimiseks minna välismaale! Aga teil saab õppida siinsamas kohapeal. Mul­ le jättis Eesti kunstiterapeutide kompetentsus väga sügava mul­ je. Klientide spekter, kellega nad töötavad, ulatub rasedatest nais­ test kuni palliatiivravini, ehk siis elu algusest selle lõpuni … Raha leidmine on muidugi alati keeru­ line. Arvan, et mida enam saavad terapeudid näidata oma tegevu­ sest tõusvat tulu ja uurimistule­ musi, seda enam ollakse valmis seda rahastama. Keegi ei taha rahastada tegevust, mille tule­ muslikkust ei teata. Mida enam näitame, et kunstiteraapia ei ole tahtmine, vaid vajadus, ja mida rohkem näitame patsiente, kes on paranenud, seda lihtsam on raha leida. n

25

lühidalt

11 KÜSIMUST SUVISE TÖÖ KOHTA EMO-S Kolmandik EMOsse pöördujaid tegelikult erakorralist abi ei vaja ja saaks abi enda perearstilt, rääkis Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna õde Aivo Loigom.

1. Milline on igapäevane töökoormus suvel võrreldes teiste aastaaegadega? Mitu pöördumist nädalas on? Kui pöördumiste arv on suvel suurem, siis kas see on igasuvine nähtus või vaid tänavu nii olnud?

Keskmiselt suureneb pöördumiste arv igal aastal suvisel perioodil umbes 10–15 protsenti. Märkimisväärselt rohkem on suvisel perioodil traumasid, sest ollakse aktiivsemad ja liigutakse rohkem ringi. Tõuseb ka kirurgilise patoloogiaga pöördujate hulk, seda ennekõike põletikuliste haavade tõttu. Vähenenud on kõrva-, nina- ja kurguhaiguste pöördumised, kui statistikat vaadata. Suurenenud on välismaalaste, just lõuna poolt tulnud turistide pöördumiste arv. Keskmine ööpäevane EMOsse pöördumiste arv oli käeoleval aastal mais 215, juunis 208 ja juulis 230 patsienti. Numbrid on võrreldavad eelmise aastaga.

2. Mis nädalapäeval ja kellaajal pöördutakse kõige enam?

Enamik inimesi pöördub kas esmaspäeval pärast nädalavahetusel alanud haigust, reedel enne linnast kaugemale sõitmist. Kevadel pöördus rohkem inimesi teisipäeval koos perearsti saatekirjaga. Ajaliselt tullakse rohkem siis, kui päike tõuseb, aga ka enne päikese loojumist, et ilus päev raisku ei läheks. Tavalised põhjendused on: olin tööl, perearst on puhkusel, ja mis on veel lisandunud, et EMOst saab abi kiiresti vähese vaeva ja kuluta, et oleme ju kiirabi või kiire abi haigla.

3. Millised on suveperioodi kolm kõige

26

sagedasemat probleemi, millega pöördutakse?

Kõhuvalu Õhupuudus/köha/hingamishäire Trauma 4. Kui palju on suvel rohkem/vähem neid pöördumisi, mis pole pakilised?

Kolmandik on kindlasti neid, kelle probleem pole pakiline.

Patsientidel puudub ka teadlikkus selle kohta, et kui perearst puhkab, peab tal olema tegelikult asendaja. Seega on küllalt ka neid pöördujaid, kes väidavad, et perearst puhkab ning temalt abi saada pole võimalik.

5. Millegipärast ei usaldata oma perearsti. Tihti on samad arstid aga ka meil tööl ja patsiendil on suur üllatus, kui kabinetis kohtuvad.

Arvan, et kui perearsti töökoht oleks suures haiglas, oleks patsiendil mugavam teostada protseduure/ diagnostikat ja kindlasti oleks ka usaldus asutuse vastu suurem. Palju oleneb, kuidas luuakse esmamulje.

6. Kui palju suvistest pöördumistest on nii tõsised, et inimesed suunatakse edasi haiglasse? Kas selles suhtes erineb suvi talvest?

Jälle – kui vaatan numbriliselt, on erinevused väikesed.

Keskmine hospitaliseerimise protsent kõikidest EMOsse pöördujatest on aastate ja hooaegade lõikes üsna stabiilne ning jääb 16–17 protsendi juurde.

7. Tooge palun mõni näide hiljutisest praktikast, kus pöördumine oli tõesti arusaamatu ja tühine?

Perearst suunas EMOsse pikendama haiguslehte.

Selg oli must (särk andis värvi) ja sõbrad saunas saatsid EMOsse kontrolli.

Puugieemaldus, et selgitada, kas puuk kannab mõnda haigust.

8. Kas teil on õnnestunud mõnikord seda ka inimesele selgeks teha ja ta tagasi saata?

See vajab süvenemist ja kannatlikkust.

Osa probleeme on keelelised.

9. Kui paljud ise loobuvad tundide kaupa ootamast?

On juhtumeid, kui inimesed ei jõua oodata, kuna järjekord on pikk.

Väga kannatamatud on vägijookide tundemärkidega inimesed. Keskmiselt lahkub aasta lõikes päevas neli-viis haiget, kes ei suuda ära oodata arsti vastuvõttu või uuringute ja analüüside vastuseid.

10. Tihti toob haige sisse kiirabibrigaad.

Milliseid eeliseid/tingimusi see haigele annab?

Tegelikult ei anna see eeliseid, vaid seda kasutatakse tihti kurjasti, transpordiks. Määrav on ikkagi kaebus ja patsiendi seisund.

11. Milliste probleemidega satuvad EMOsse turistid ja kui tihti juhtub, et neil pole reisikindlustust ja tuleb ise ravi eest maksta?

Turiste pöördub suvel rohkem, kuid hämmastav on see, et Euroopa ravikindlustuskaardist on kuulnud vähesed. Ütleme, et pooled on kindlustatud. Välisministeeriumi lehelt ei leidnud viidet ELi ravikindlustuskaardile. Probleem tekitavad rohkem pikaajalised haigused, mis on ägenenud. Traumad.

Nad on väga kannatlikud ja pöörduvad tõesti vaid viimases hädas ega kurda järjekordade pärast.

rubriik

REGIONAALHAIGLA KIIRABIKESKUSE VÕISTKOND VÕITIS KIIRABIVÕISTLUSE 15. juunil võtsid Raplamaal Toosikannu puhkekeskuses Eesti Kiirabi Liidu kutsemeisterlikkuse võistlustel omavahel mõõtu 16 kiirabibrigaadi üle Eesti. Kokku osales Regionaalhaiglast kolm brigaadi, võistluse võitis Regionaalhaigla kiirabikeskuse võistkond, kuhu kuulusid brigaadijuht Helen Kärner, õde Ruslan Oja ning autojuht Raimo Veemaa.

«Tunne oli suurepärane, andsime endast parima. Minu jaoks oli see Eestis esimene selline võistlus, varem olen käinud võistlemas Poolas ja Tšehhis,» kommenteeris Ruslan Oja. Võistlustel oli kaheksa eri sündmuspaika, kus viidi samal ajal läbi kaks võrdväärset simulatsiooniülesannet.

Võistlejad pidid ennast proovile panema erinevates situatsioonides, nagu südame äge koranaarsündroom ja elustamine, abi andmine suurõnnetuse ja raske trauma korral, lapse abistamine õnnetusjuhtumi korral, aga ka vigursõit kiirabiga ning füüsiline võimekus. Eriti kõrged punktid saadi elustamise ja füüsilise võimekuse eest.

REGIONAALHAIGLA AITAS ENAM KUI 600 VÄIKEST JA SUURT LAULU- NING TANTSUPEOLIST

Regionaalhaigla osutas XII noorte laulu- ja tantsupeol arstiabi välihaiglates lauluväljakul ja Kalevi Keskstaadionil ning kiirabiteenust harjutusväljakutel, Kalevi Keskstaadionil ja Tallinna lauluväljakul, samuti turvati kahe kiirabibrigaadiga lauluja tantsupeo rongkäiku. Arstiabi sai kokku 623 laulu- ja tantsupeolist, traumadega pöördumisi oli 146 ning täiendavatele uuringutele haigla erakorralise meditsiini osakonda saadeti 38 abivajajat.

Kui varasematel pidudel on Regionaalhaigla meedikud vastutanud meditsiiniteenuse osutamise eest välihaiglates, siis tänavusel peol lisandus ka kiirabiteenus, kokku oli ametis 50 meedikut. Peale arstiabi osutamise kulus palju tööaega lastega suhtlemisele, nende lohutamisele ning plaastrite ja veepudelite jagamisele, aga ka näiteks abistamisele oma rühma leidmisel.

Kõige töörohkem päev välihaigla personalile oli 29. juuni Kalevi staadionil, mil päike paistis ning abivajajaid oli 125, jahedam ning päikesepaisteta pühapäevane päev lauluväljakul oli välihaigla personalile veidi rahulikum – pöördumisi oli 93. Seevastu kiirabibrigaadidel oli pühapäev kõige töörohkem – aidati 90 abivajajat.

Suure ja tänuväärse töö tegid laulu- ja

tantsupeol vabatahtlikud esmaabiosutajad.

Dr Novak kiidab igati koostööd nendega, kes olid staadionil ja lauluväljakul tööl esmaabitelkides ning käisid ringi esmaabikottidega, jagasid plaastreid ja paratsetamooli ning saatsid vajadusel lapsi kas kiirabiautosse või välihaiglasse. Vabatahtlike esmaabiosutajate töö ning varustatuse organiseerimise eest tuleb kiita laulu- ja tantsupeo meditsiinijuhti Erik Vellerammi. Dr Novakul jagub kiidusõnu ka laulu- ja tantsupeoliste juhendajatele, kes igati väikeseid abivajajaid toetasid ja vanematega kontakti saamisel abistasid.

Regionaalhaigla ülemarst dr Andrus Remmelgas tunnustab nii laulu- ja tantsupeo korraldajaid ning osalejaid kui ka haigla erakorralise meditsiini keskuse ja kiirabikeskuse tublisid töötajaid, et niivõrd keeruline ja rahvarohke üritus suuremate tõrgeteta sujus ning kõik abivajajad abi said. «Tehes kokkuvõtteid peost ja saadud tagasisidest, on põhjust uhkust tunda meie haigla töötajate üle. Rõõm on lugeda selliseid pöördumisi, nagu üks ema sotsiaalmeedias kirjutas: «Mina olin peol olles rahulik, teadsin, et kui midagi juhtub, siis parimad arstid aitavad. Kodus rääkisin lapsele ka, et kui tunned ennast halvasti või sinuga midagi laulukaare all juhtub, siis ära muretse, arstid on igal pool valves.» Saab vaid lisada, et Regionaalhaigla on järgmiseks suurpeoks valmis.» n

27

kirurgia

Regionaalhaiglast on saamas Eesti käekirurgiakeskus Regionaalhaiglast on kujunemas Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrval teine Eesti käekirurgiakeskus. Doktor Kristo Kase juhtimisel tehakse jätkuvalt ka doktor Armin Heimani alustatud randmeliigese sidemete taastamise atroskoopilisi operatsioone. Need on suureks abiks traumajärgsete muudatuste ravis, säilitades parimas eas patsientidele aastateks randmete valuvaba liikuvuse.

TEKST: Kaire

Kenk Küttim

FOTOD: Meeli

28

kirurgia

Eestis seni veel registreerimata, poolikut ravi või jooksutamist mit­ kuid meil tegutsevad käekirur­ me eri spetsialisti vahel, kes üks­ giast huvitatud ja sellele spetsiali­ teise eriala täpsemaid nüansse ei seerunud kirurgid nii Tartus, Tal­ tunne ega mõista käe tervikliku linnas kui ka Pärnus,» kirjeldab dr toimimise keerukaid mehhanis­ Kask. me? Sellest tuleneb selle eriala va­ Käekirurgia tegeleb käe kui ter­ jadus nüüdisaegses meditsiinis. vikuga. See on eriala, mis hõlmab kogu käe kui terviku vigastus­ Randmeatroskoopia te, kaasasündinud väärarendite, on uus ala omandatud haiguste ja nende ta­ Käekirurgia eesmärk on taastada gajärjel tekkinud deformatsioonide käe funktsioon. Käsi on sensoorne diagnostikat ja ravi. Kätt puuduta­ ja motoorne organ haaramiseks va kirurgilise lähe­ ning kompimiseks. nemise eesmärk on Käetraumad esine­ Käekirurgia püüda tagada käele vad enamasti tööea­ maksimaalne funkt­ eesmärk on listel inimestel, roh­ sionaalne ja anatoo­ kem meestel, ajutise taastada käe miline terviklikkus, töövõimetuse või töö­ selgitada välja valu funktsioon. võime kaotuse tõttu põhjused ja võima­ on need vigastused lusel neid ravida. ühiskonnale ühed Käe eri kudede üheaegne käsit­ kulukamad. Vigastuste ravi mit­ lemine ja nende rolli mõistmine ra­ tespetsialistide poolt suurendab viprotsessis annab patsiendile pa­ märkimisväärselt kulusid patsien­ rima tulemuse. Kes meist tahaks dile, tööandjale ja ühiskonnale.

R

egionaalhaigla käe­ kirurgilistel patsientidel on vedanud – neid ravib käekirurg-ortopeed-vanemarst dr Kristo Kask, kes esimese Eesti arstina sooritas 2014. aastal Euroopa Käekirurgide Seltside Assotsiatsiooni eri­ alaeksami.

Regionaalhaigla tunnustavat suhtumist käe­ kirurgiakeskuse ja käekirurgi ametikohtade kujundamiseks koos vastava arengukavaga aastani 2020 on kiitnud ka dr Kase kolleegid Tartu Ülikooli Kliinikumist. Samas leiab dr Kask, et Eestis oleks vaja käe­ kirurgia lisaeriala õpet, kuna valitseb nende spetsialistide puudus.

Käekirurgia tegeleb käe kui tervikuga

Käekirurgia on kombinatsioon erinevatest arstlikest eriala­ dest: ortopeedia, neuroloogia, neuro-, veresoonte-, laste- ja plastikakirurgia ning taastus­ ravi. «Erialana on käekirurgia

29

Järgmise etapina puhastab dr Kask erilise aparaadi, shaver’iga liigest põletikulisest koest. «Nii näeme liigese struktuuri paremini.»

Hinnatakse randmeluudevaheliste sidemete terviklikkust.

«Näeme ekraanilt ühte vigastust. Seda vahet olla ei tohiks,» selgitab dr Teder.

«Esmalt läheb käsi venitusse, et kogu optika oleks võimalik randmeliigesesse viia,» ütleb käekirurg Villem Teder. Seejärel paigaldatakse üldnarkoosis patsiendi käelabale randmevenitusraam. Lõikuse lõplik maht selgub operatsiooni käigus.

Järgneb lõikuse kõige keerulisem osa: sidemetevahelise lõhe fikseerimine ... ... ja kokkuõmblemine.

30

kirurgia

Suurimal osal haigetest, kes käekirurgiat vajavad, on eri käe­ traumad. Kui käsi saab tõsiselt vigastada, tuleb ravi üle otsus­ tada kiiresti. Enamikku haigetest opereeritakse trauma varases perioodis. Eesmärgiks on püüda taastada vigastatud koed ja anda haigele võimalus niipea kui võima­ lik naasta tavapärase elu juurde, säilitades käe funktsionaalsust.

Kergemate käetraumade korral võivad kaebused tekkida tükk aega hiljem. Sellisel juhul on diag­ noosi määramise ja ravi üle otsus­ tamisega aega.

«Randmeatroskoopia on üsna noor ala, seda hakati praktiseeri­ ma alles paarkümmend aastat ta­ gasi. Selle aja jooksul on vigastuste diagnostika tunduvalt paranenud.

«Ortopeedide teadmised randme anatoomiast ja vigastustest on kõ­ vasti täienenud,» nendib dr Kask.

Kui varem elaski patsient oma randmevaluga edasi, siis praegu saab atroskoopiliste lõikustega või­ maldada talle valuvaba elu.

Lõikuse käigus leiab dr Kask patsiendi randmelt kaks vigastatud piirkonda, mis mõlemad kinnitatakse õmblustega.

«Viimaste mõte on viia sidemete otsad teineteisele niivõrd lähedale, et nende vahele tekiks armkude. Niite õnneks välja võtma ei pea, need sulavad kehas umbes poole aastaga.»

Kui käsi saab tõsiselt vigastada, tuleb ravi üle otsustada kiiresti.

KAHE TUNNIGA PATSIENDILE UUS RANNE 25. mail tegid dr Kask ja teda assisteerinud dr Villem Teder järje­ kordse operatsiooni – randmeluude sidemete atroskoopilise taas­ tamise. «Randme sidemete vigastused jäävad tihti tähelepanuta ja patsiendid jõuavad arsti juurde pigem hiljem kui varem. Juhul kui ravi liiga hiljaks jääb, kujuneb selleks ajaks välja kõhre kahjustus ja anatoomilist rekonstruktsiooni pole enam võimalik teha,» nendib dr Kask.

Patsient oli terve ja tugev 36aastane mees, kes pärast üht kukku­ mist 2015. aastal oli juba poolteist aastat randmevalu käes vaevelnud.

«Ta oli püüdnud end alguses ise ravida, käinud korduvalt perearsti juures, lõpuks sattus minu patsiendiks. Diagnoosisime tal sideme vigastuse,» ütleb dr Teder. «Mis täpselt valu põhjustas, ei saanudki aru, see võis olla ka ülekoormusest tingitud. Alguses püüdsime teda ravida konservatiivselt, aga kuna valuvaigistid ega hormoonsüstid ei aidanud ja operatsiooniks vastunäidustusi polnud, otsustasime lõikuse kasuks.»

«Kõige suurem vastunäidustus randmesidemete taastamiseks on kõhrekahjustus. Meie patsiendi kõhr oli korras ja meil seega võimalik side taastada. Enamasti on selliseid operatsioone Eestis tehtud lahti­ selt, kus operatsioon ise on juba piisavalt traumaatiline ja tekitab rannet ümbritsevate sidemete piirkonnas liiteid,» kirjeldab dr Kask.

See võib aga lõpptulemust halvendada, põhjustades liidete ja armkoe tekkimise ohtu, samuti randme liikuvuse vähenemist. Selle lõikuse käigus liigest ei avatud, side taastati kokku viie väikese lõike kaudu.

See loob eeldused patsiendi paremaks taastumiseks. n

31

intensiivravi

Intensiivravi keskendub patsiendile tervikuna Intensiivravi on Põhja-Eesti Regionaalhaiglas maailmatasemel, kinnitab alates 1980. aastast haiglas töötanud doktor Klavdia Libman. Selle aasta juunikuust otsustas kaua aega intensiivraviosakonna eesotsas seisnud naine juhatajaametist loobuda ja töökoormust vähendada.

«Käes on põlvkondade vahetuse aeg,» leiab ta.

TEKST: Kristi

FOTOD: Meeli

32

Kool Küttim

intensiivravi

M

ustamäel asuvas haiglakompleksis on rasked haiged saanud intensiivravi juba 37 aastat. Mitu korda on muutunud haigla nimi, maja on kasvanud, laienenud. Kui doktor Kalvdia Libman siia noore arstina tuli, asus tollal üks ja ainuke intensiivraviosakond praeguse polikliiniku koha peal. Praeguseks on Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kolm intensiivraviosakonda, lisaks kardiointensiiv.

Doktor Libman on väga rahul, et aastakümnetepikkune töö intensiivraviosakonnas võimaldab tal võrrelda senist ja praegust olukorda. «Kinnitan, see on nagu öö ja päev. Juba osakonna ja palatite väljanägemine!» Naine kirjeldab, et vanasti olid osakonna patsiendid kolmekaupa neljas palatis. Eraldi bokse haigetel polnud, oli küll võimalus tõmmata vahele sirmid, aga neid väga ei kasutatud, sest voo-

disviibijaid tuli kogu aeg jälgida.

Sisustuse ja varustuse kohta lisab tohter: «Oli mehaaniline ventilatsioon, primitiivsed monitorid, veidi hiljem oli meil võimalik neeruasendusravi teha, aga see aparatuur oli väga algeline ja robustne ega ole võrreldav praeguse patsiendija personalisõbraliku tehnikaga.

Iseenesest tegime väga palju eri protseduure ka siis, aga vahendid olid märksa viletsamad. Praegu on meil mobiilne hingamisaparatuur, saame haige koos monitori ja kõigi vajalike vahenditega sõidutada röntgenisse, opisaali, kuhu vaja.»

See-eest nõuab uue aja tehnika dr Libmani sõnul palju rohkem teadmisi ja oskusi ning mitte ainult arstidelt, vaid ka õdedelt.

Intensiivraviosakonna õed saavad raskete haigetega tegelemiseks eriväljaõppe. «Õdede koolitus on terve eraldi teema,» kinnitab pikka aega osakonda juhtinud naine. «Praegu

«Meil on haiglas ka intensiivravikoolitused, samuti on nüüd Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis võimalik valida intensiivõenduse moodul ja spetsialiseeruda.» tulevad õenduseriala õppinud noored meie osakonda, töötavad esialgu koos kogenud meditsiiniõe juhendamisel kuni neli kuud. Meil on haiglas ka intensiivravikoolitused, samuti on nüüd Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis võimalik valida intensiivõenduse moodul ja spetsialiseeruda. Meie osakonnast lõpetas eelmisel aastal kaks õde.»

Millest osakonnal puudus on?

Kaua aega osakonda juhtinud staažika arsti sõnul tuleb Regionaalhaigla intensiivis praegu edasi arendada neid võimalusi, mis juba olemas on. «Arvan, et meil on väga hästi varustatud intensiivraviosakond, meil pole mitte midagi häbeneda. Käisin just Saksamaal Düsseldorfi ülikooli kliinikumis. Meil

on tegelikult kõik samad võimalused, sama aparatuur, nüüdisaegsed ravivõimalused. Meie mure on hoopis kogemus. Meil on väike riik, ainult 1,4 miljonit inimest, peale meie haigla ravib raskes seisundis patsiente ka Ida-Tallinna Keskhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Suuremas riigis on arstidel võimalik näha rohkem erinevaid haigusjuhtumeid ja neist õppida,» selgitab Klavdia Libman.

Kui meditsiinitehnika on Regionaalhaigla intensiivraviosakondades täiesti rahuldav, siis igapäevavarustuse vallas on naise sõnul muret rohkem. «Ehkki meil on olemas aparatuur, siis see kulub ja vananeb. Näiteks meie hingamis­aparaadid töötavad nagu ­perpetum mobile – vahetpidamata.

Hingamisaparaadid tuleks välja vahetada, aga see käib riigihankega. Ettevalmistus ja läbiviimine võtavad aega. Hiljuti saime oma osakonnale bronhoskoobi koos videolarüngoskoobiga.

Poolteist aastat ootasime. Nüüd on meil palju parem võimalus hinnata patsiendi hingamisteede seisundit.» Ühe viimase aja uuendusena nimetab doktor intensiivraviosakonna koostööd füsioterapeutidega, et kõik patsiendid, kellel vastunäidustusi pole, saaks võimalikult varakult end liigutama hakata.

Personali kohta doktoril etteheiteid pole, intensiivraviosakonna kaadrivoolavus pole suur, paljud tohtrid on sarnaselt Klavdia Libmaniga olnud oma ­ ametikohal aastaid. «Meil hakkabki saabuma põlvkondade vahetuse aeg. Hoiame silma peal juba mitmel väga heal residendil, keda ühel päeval oma haiglasse tööle tahame.» Tänapäevased õppimisvõimalused teevad seitsmekümnendatel arstidiplomi saanud tohtri heas mõttes kadedaks.

«Meie ajal oli üldse ainult kolm raamatut, kust sai intensiivravi kohta õppida. Õnneks andis meile loenguid väga hea õppejõud, dotsent Jüri Samarüütel. Fantastiline inimene, kellel olid nii teadmised kui ka kogemused. Praegu on igasugust ­ õppematerjali nii

33

intensiivravi

Päevast päeva üliraskes seisukorras haigetega tegelemine igaühe hingeseisundile ei sobi. «Meie peame otsustama ka selle üle, kas üldse alustada intensiivraviga või kas peaks ravi lõpetama.»

palju, ka võõrkeelsed raamatud on kättesaadavad, lisaks ­online-kursused, kongressid.

Ostan kongressidelt alati raamatuid ja mõtlen, kus olid need raamatud siis, kui mina noor olin!»

Täituvus ja statistika

Esimese intensiivraviosakonna 14 voodikohta pole üldjuhul kõik hõivatud. «Me ei saakski 100% täis olla,» räägib dr Libman. «Ideaalis peab iga valvekord olema valmis üheks-kaheks erakorraliseks haigeks, neile tuleb samuti voodikohti igaks juhuks hoida.» Kaua aega intensiivraviosakonnas töötanud arsti sõnul on osakonna keskmine täituvus umbes 75–76%, vanasti olevat see olnud 80% ringis. Üldjuhul on juulis-­augustis haigusjuhte vähem, talvel rohkem. Ajaga on muutunud ka patsientide keskmine vanus. «Intensiivravis on praegu vanemad haiged, pooled patsientidest on vanemad kui 65 aastat. Selles vanuses inimestel on juba sageli ka muud patoloogiad, mis hakkavad rolli mängima käesoleva haiguse kulgemisel ja ravimisel. Levinud on südameprobleemid, neeruhaigused, diabeet. Võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga on traumahaigete osakaal

34

langenud, praegu on palju onkoloogiajuhtumeid, kopsuprobleemidega haigeid. Väga palju satub intensiivi hemotoloogilisi haigeid, neil on kiiresti arenev ja agressiivne sepsis, hulgiorganpuudulikkus. Need patsiendid jäävad pikalt haiglasse.»

On levinud arusaam, et nõukogude ajal võis haiglaravi kesta nädalaid, praegu kirjutatakse patsient välja nii kiiresti kui võimalik. Intensiivraviarst doktor Klavdia Libman raputab sellise väite peale veendunult pead ja kinnitab: «Me ei saada haiget edasi üldosakonda, kuni pole kindlad, et ta saab seal hakkama.

Meie üks kvaliteediindikaatoreid on 48 tunni jooksul intensiiv­ ravisse tagasi sattumine. Seda juhtub väga harva. Niisamuti tuleb harva ette seda, et patsient saab dr Libmani käe alt otse koju.

«Hiljuti saatsime koju ühe noore mehe, kellel diagnoositi intoksikatsioon. Patsiendil olid nii teadvushäired kui ka hingamisraskused, aga ta tuli raskest seisundist kiiresti välja. Järgmise etapina oleks me võinud ta saata tunniks või paariks siseosakonda, aga kuna noormees oli juba niivõrd heas seisukorras, lubati ta koju.»

Mida nõuab intensiiv­ raviosakonnas töötamine?

«Meeskonnatöö on üleüldse meditsiinivaldkonnas väga oluline, aga intensiivravis eriti oluline,» rõhutab naine. «Meil on kõik inimesed vajalikud ja ühtemoodi tähtsad.

Muidugi peab inimesel olema empaatiavõime, see on meditsiinis hädavajalik, aga peame olema samal ajal valmis ka kiiresti otsustama ja tegutsema ega saa emotsioonidele aega raisata. Nii õed kui ka arstid.» Ta lisab, et intensiivraviosakond peab nägema patsienti tervikuna ega saa keskenduda valutavale kõhule või jalgadele – tuleb mõista organismi kogu toimimismehhanismi. Päevast päeva üliraskes seisukorras haigetega tegelemine igaühe hingeseisundile ei sobi. «Meie peame otsustama ka selle üle, kas üldse alustada intensiivraviga või kas peaks ravi lõpetama. Mõnikord ei paranda aktiivne ravi prognoosi inimese elule, mõnikord on haige seisund selline, et me ei saa rohkem aidata. Välismaal, näiteks Ameerikas, teevad paljud inimesed meditsiinilise testamendi, kus on kirjas, kas nad soovivad elustamist, intubeerimist. Meil selliste asjade peale ei mõelda.» n

Tule head tegema verekeskusesse ja DoonoriFoorumisse!

Iga vereloovutus aitab päästa kellegi elu!

TULE DOONORIKS!

Täiendav info verekeskus.ee, doonoritelgid.ee • FB Doonorid ja Sõbrad • Instagram @verekeskus

Verekeskus Ädala tn 2 E, R kell 8-16, T-N kell 11-19

DoonoriFoorum Narva mnt 5, Foorumi keskuse 4. k E-N kell 11-19, R kell 11-16

Dr Kahro Tall, Regionaalhaigla neurokirurg

E-haigla toetab ravitööd Regionaalhaigla infosüsteemid ja nüüdisaegsed e-lahendused aitavad meedikuid ravitöös. Näiteks iPalati rakendus võimaldab tohtrile ligipääsu olulisele patsiendi terviseinfole asukohast sõltumata.

Uus haigla infosüsteem võimaldab kiiret ülevaadet patsiendi haigusloost ja uuringutest.

E-konsultatsioon tõhustab perearstide ja eriarstide tihedamat koostööd ning võimaldab patsientidel vajadusel kiiremini meie erialaspetsialistide vastuvõtule pääseda.

E-kiirabi lahendused aitavad tagada meditsiinilist turvalisust.

Uuenduslikke lahendusi on meie haiglas veel.