Tähtis pusletükk: oma

Tähtis pusletükk: oma statsionaarne taastusraviosakond

Alanud aasta tõi haiglale kauaoodatud uudise. Selleks, et pakkuda patsientidele kogu raviteekonna jooksul veelgi paremat tuge, võttis Regionaalhaigla alates 2020. aasta jaanuarist AS Põhja-Eesti Taastusravikeskuselt üle ambulatoorset ja statsionaarset taastusravi ning rehabilitatsiooniteenust pakkuva üksuse aadressil Sõle 16.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

Mida see uudis nii patsientidele kui ka arstidele kaasa toob, selgitab Regio naalhaigla taastusravikeskuse juhataja dr Annelii Jürgenson. Enamik inimesi oskab ette kujutada, mis tööd teeb kirurg või kardioloog või onkoloog. Ega ma ei eksi, kui oletan, et arusaamad taastusarsti tööst ja taastusravi erialast ei ole sugugi nii selged ega alati ka mitte õiged? Tõesti, taastusravi on Eestis suhteliselt noor eriala, residentuuri programmis on see alles alates 1996. aastast ja taastusarstidest valitseb ka päris korralik põud. Olen vahel toonud võrdluse, et kui ütled vestluses, et oled taastusarst, siis see on umbes sama, kui mainida kuskil väljaspool Euroopat, et sa oled pärit Eestist – küsija oleks sellest nagu midagi kuulnud, aga kus või mis see täpsemalt on, ega ikka ei tea küll. Mul on tavaks öelda, et taastusravi on kogu raviteekonna kvaliteedimärk. Kui ravi ei lõpe taastusraviga, siis on ravi tegelikult pooleli jäänud.

Kuidas juhtus, et teie omal ajal selle eriala valisite? Valisingi just tänu mitmekesistele võimalustele, mida see pakkus. Mul oli ülikooli ajal üsna raske eelistada üht õppetsüklit teisele. Millist õpet ma ka parajasti ei läbinud – günekoloogia, kirurgia, ortopeedia – kõik tundus ääretult huvitav. Pealegi olin ülikooli sisse astunud hoopis pediaat ria erialale ja olin väga segaduses, kui meile teisel kursusel järsku öeldi, et järgmisel aastal lähete ravisse üle. Lõpuks avastasingi enda jaoks taastusravi kui eriala, kus kõik minu huvid kokku saavad.

Muide, ka taastusraviosakonna Sõle 16 majaga seovad mind mälestused ammustest aegadest. Ega siis nõuko

Regionaalhaigla  1/2020 gude noor keskkoolis ainult haridust omandanud, ta pidi õppima ka õppetootmiskombinaadis mingit eriala. Mina valisin tookord hooldaja kutse, meie praktikabaasiks oli Pelgulinna haigla ja just seesama maja. Nii et kunagi 1980ndate lõpus olen siin majas igal nädalal ühe päeva praktikal käinud. Praegu on tunne, nagu oleksin ringiga tagasi jõudnud.

Selgitage palun lähemalt, miks taastusravi on nii põnev valdkond. Patsiendi raviteekond on viimasel ajal palju kasutatud väljend, aga just taastusarstid on sellest alati rääkinud. Kui näeme haiguse taga inimest, siis on vaja akuutsest hai gusest välja tulnud inimesele leida lahendused, kuidas ta normaalsesse elurütmi tagasi pöördub. Ägedate haigustega võivad kaasneda vaimne šokk, suurem hooldusvajadus, lähedaste perekonna majanduslikud mured ja igasugused muud probleemid. Sageli peame murdma patsiendi enda kujutlust oma seisundist. Inimeste ettekujutused oma ter visest, anatoomiast, füsioloogiast ja üldse sellest väikesest universumist, mida nimetatakse meie kehaks, võivad olla üsna kummalised.

Arstid võivad panna patsiendile näiteks puusaproteesi või südamestimulaatori või ükskõik mis „varuosa“, mis aitab tema kehal parandada mingit funktsiooni. Aga see ei tähenda veel, et patsient läheb koju ja hakkab terve ini mese elu elama.

Võib juhtuda, et patsient, kes on jalga liibanud või südameprobleemide tõttu peresündmustest kõrvale jää nud ja linnas käimisest loobunud, ei muuda lõikuselt tulles üldsegi oma elustiili. Isegi vastupidi, just pärast operat siooni tekib tal mõte, et oi, nüüd ma tulin operatsioonilt, nüüd vist peaks hakkama endale puuet taotlema. Aga 

DR ANNELII JÜRGENSON

 Lõpetanud Tartu Ülikooli taastusarsti erialal 2006. aastal.  Töötanud taastusarstina IdaTallinna Keskhaiglas ja erahaiglas Fertilitas.  Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse liige.  1. septembrist 2019 juhib Regionaalhaigla taastusravikeskust. TAASTUSRAVI

puusaprotees või südamestimulaator pandi talle ju selleks, et tal ei oleks enam puuet!

Taastusravis tegeleb patsiendiga terve interdistsipli naarne meeskond, lisaks taastusarstidele-õdedele kuuluvad sellesse kliiniline psühholoog ja logopeed, füsioterapeut, tegevusterapeut. Väga mitme valdkonna teadmiste koosmõjus saame vaadata iga inimest kui isiksust, pealaest varbaotsani. Me vaatame, missuguses keskkonnas patsient edaspidi peab toimetama. Kas ta läheb tagasi pere rüppe või hakkab elama hooldekodus? On tal ehk kaasuvaid puudeid, näiteks nägemispuue? Mida ta enne haigust tegi, kas oli tubane inimene või profisportlane?

Taastusravimeeskonnad on suured ja teie juhtida on nüüd ka väga suur üksus, lisandus Põhja-Eesti taastus ravikeskuse sadakond inimest, kõik oma ala professionaalid. Töötajate esimesed küsimused teile on kindlasti juba põhjaliku vastuse saanud, ent palun võtke lühidalt kokku: kui suured muutused ootavad ees taastusravikes kuse personali? Kõigepealt tahan rõhutada, et igapäevane töö, mida meie maja inimesed on õppinud ja milles neil on kogemused, kõik see hingelähedane erialane töö jätkub endistviisi. Siin töötavad väga kõrgelt haritud, väga suurte kogemus tega spetsialistid, loomulikult on meil neid kõiki vaja ja me tunnustame kogu seda tööd, mis on siin majas siiamaani tehtud.

Kõik töötajad võtsime aasta alguses üle samadel tingimustel, nagu nad olid kunagi siia tööle tulnud. Edaspidi hakkame rahulikult, samm-sammult, juhtumipõhiselt teineteisele lähendama neid kahte maailma: plaanilise eel arvega suurt Regionaalhaiglat ja väikest erahaiglat. Teatavasti on tegemist endise Keila taastusravihaiglaga, mis muutis oma nime seoses Tallinna kolimisega.

Mõistan, et töötajad on omal ajal tööle asudes teinud oma valiku ja võib-olla on selles olnud oma osa ka erahaigla tööstiilil ja motiveerimissüsteemil. Meie ülesanne on nüüd neid kahte tööstiili üksteisele lähendada. Mulle on kõige olu lisem säilitada töörahu ja anda inimestele kindlus, et töö igal juhul jätkub.

Teisalt olen tohutult rõõmus, et Regionaalhaiglal on nüüd statsionaarne taastusravi osakond. Kuulun juba mõnda aega Eesti Taastusarstide Seltsi juhatusse, vahepeal olin ka selle juht, ja mulle on olnud suur küsimärk, miks sellisel suurel raviasutusel nagu Regionaalhaigla ei ole seni olnud oma statsionaarset taastusravi osakonda.

See, et taastusravihaigla pidi omal ajal Keilast Tal linna kolima, üksnes kinnitab tõsiasja, et taastusravi peab paiknema akuutravile suhteliselt lähedal. Keerulisemate haigusjuhtumite korral võivad patsiendid vajada inten siivsemat meditsiinilist jälgimist, mis eeldab spetsiifilist aparatuuri ja laboratoorsete uuringute võimekust. Eraldiseisval taastusravihaiglal ei ole majanduslikult mõistlik seda poolt arendada. Lisaks on patsiendi ladusa ravitee konna tagamiseks eelis haiglatel, kus haiglasiseselt on akuutravi ja taastusravi omavahel tihedas koostöös.

Teie osakond on praegu mõeldud ainult täiskasvanutele. Kas tulevikus võiks siin olla ravivõimalused ka lastele? See on kindlasti üks minu unistusi. Põhja-Eesti regioonis ei ole spetsialiseeritud statsionaarset taastusraviosakonda lastele.

Regionaalhaigla  1/2020 Taastusravi on kogu raviteekonna kvaliteedimärk, kinnitab dr Annelii Jürgenson.

Millised patsiendid saavad uuest osakonnast kõige enam kasu? Statsionaarsest taastusravist on kõige suurem kasu patsientidele, kel on kombineeritud mitu kehalist või vaimset probleemi, mille raviks on vaja rakendada taastusravi siduserialade spetsialistide teadmisi ja kogemusi. Näiteks insuldihaigel võivad olla mõtlemis- ja tajuhäired, neela mishäire, kõnehäire, liikumishäire jm. Haiglaravil olles tegelevad temaga igapäevaselt füsioterapeut, logopeed, psühholoog, tegevusterapeut ning loomulikult õed-hool dajad ja taastusarst, sotsiaalseid probleeme lahendavad ning lähedasi nõustavad-koolitavad juhtumikorraldaja ja sotsiaaltöötaja. Multidistsiplinaarsest käsitlusest saavad tegelikult tuge kõik, kes on ägeda haiguse läbi elanud, sest iga voodis veedetud päev on laastava toimega nii kehalekui ka psüühikale.

Kui patsiendi seisund on akuutraviosakonnas stabilisee ritud, siis taastusravi näidustuse korral tuuakse ta üle meie osakonna palatisse. On hea, et patsient liigub ka päriselt ühest keskkonnast teise, sest nii saab ta aru, et midagi on muutunud. Meie haigla peab oma olemusega motivee rima: vaat nüüd ma hakkan elama. Siin on spetsialistid, kes aitavad seda unistust täide viia ja teavad, kuidas asju õigesti teha, et patsient saaks pöörduda tagasi normaal sesse aktiivsesse ellu.

Regionaalhaigla on ka senini saatnud oma patsiente siia taastusravikeskusesse. Mis muutub erialaarstide jaoks nüüd, kui sellest saab haigla osa? Siiamaani oli siia „roheline tee“ Regionaalhaigla neuroloogiaosakonna patsientidel, aga seesama võimalus avaneb nüüd ka teistele osakondadele. Kõik erialaarstid saavad nüüd natuke laiemalt mõelda oma patsiendi ravi jätkamise vajadusele just taastusravi aspektist. Meie soov on tuua taastusravi rohkem esile, näidata kolleegidele, et see osa kond on konkreetselt olemas ja seda on võimalik kasutada. Taastusravi on olnud väga reglementeeritud valdkond ja neid reegleid on korduvalt muudetud. Haigekassa on teinud kitsendusi ja neid aja jooksul lõdvendanud. Selline ajalooline taak tekitab arstkonnas veel jätkuvalt segadust, kuidas ikka inimene taastusravile jõuab, kuhu mingit pat sienti tohib saata ja kes üldse tohib seda teha.

Praegu on taastusraviarstidel samasugused õigused nagu kõigil teistel arstidel ja ka vastupidi: kõik arstid tohi vad oma patsiente taastusravile saata. Oleme nagu pusletükk, mis on lõpuks oma kohale saanud.

Kas te hakkate vastu võtma ka teiste haiglate patsiente? Minu enda arvamus on, et kuna Lääne-Tallinna Keskhaiglal ei ole oma statsionaarset taastusraviosakonda, siis nende neuroloogiaosakonna patsiente, kes vajavad taas tusravi, tuleks vastu võtta. Miks peaks patsient, kelle kiirabi on viinud Lääne-Tallinna haiglasse, sattuma kehvemasse olukorda? Kõiki peaks ikkagi võrdselt kohtlema.

Kui kaua saab teie juures ravil olla ja kas haigekassa tasub taastusravi eest? Ägeda haiguse või vigastuse järgne taastusravi kestab sõltuvalt häirete raskusest 21 või 14 päeva, lisaks on krooniTAASTUSRAVI

listele haigetele 10-päevased ravikuurid. 21- ja 14-päevase kuuri eest tasub haigekassa 100%, kuid 10-päevasest taas tusravist on patsiendi omaosalus 20%. See on patsiendile tegelikult probleem ja ma ei saa kuidagi nõus olla sellega, et taastusravi on kuulutatud luksusraviks.

Praegused ruumid on üsna väsinud välimusega. Asjatundmatu silmaga vaadates paistab, et ka abivahendid, mille abil patsiendid treenivad – kummilindid, pallid, toed – on pigem lihtsamate killast. Kui palju on teil või malust neid ruume remontida ja sisustada? See maja läheb juulis nullkorrusest kuni katuseni kapitaalremonti. Selleks ajaks peab meie osakond, nii ambulatoorne kui ka statsionaarne pool, kolima Hiiu 44 ruumidesse.

Remondi kestuseks on planeeritud umbes 9 kuud ja 2021. aastal plaanime siia renoveeritud majja tagasi kolida. Meiega samasse majja jääb ka perearstikeskus ja rehabili tatsiooniabi ehk proteesitööstus, viimastega on meil mõistagi lai koostööpind.

Paranevad patsientide olmetingimused, kõik palatid on kahekohalised. Patsientide ootused olmele on ajas kasva nud. Vana ja väsinud keskkond paljudele ei sobi, aga keskkond on meie töös hästi oluline.

Mis aga puutub abivahenditesse, siis me võime küll taga ajada tehnoloogia viimast sõna, aga tihtipeale on patsien dile kõige suuremaks abiks just lihtsad vahendid, millega nad saavad ka ise tavatingimustes treenida.

Näiteks insuldijärgse ajukahjustusega inimesel on vaja uuesti selgeks saada kõige harilikumad igapäevased liigu tused. Kõrgtehnoloogiat võib seejuures muidugi kasutada, aga pole garantiid, et see annab lõppkokkuvõttes parema tulemuse.

TAASTUSRAVI VÕIMALUSED LAIENEVAD

Dr Helis Pokker, Regionaalhaigla ravitöö direktor

1. jaanuaril 2020 moodustati Regio naalhaigla järelravi kliiniku asemel taastus- ja palliatiivravi kliinik, kuhu kuuluvad taastusravi kes kus, palliatiivravi keskus, järelravi keskus ning õendusabi keskus. Erialade koondamine aitab pak kuda patsientidele terviklikumat raviteekonda ning oluliselt laiendada taastusravi kättesaadavust. Nende muudatustega tagame taastus-, pal liatiiv- ja järelravi erialade jätkusuutliku arengu ning kõik tervistumiseks või paranemiseks vajalikud raviteenused muutuvad patsientidele pare mini kättesaadavaks. Arvestades Regionaalhaigla kui piirkondliku raviasutuse patsientide profiili ja ravi

mahte, on mainitud valdkondade ühendamine ja arendamine ravikvaliteedi tagamiseks kriitilise tähtsusega. Maksimaalselt hea ravitulemuse saavutamisel ning

patsiendi elukvaliteedi taastamisel on patsiendi sujuv raviteekond ja taas tusravi õigeaegne alustamine üliolulised. Paralleelselt akuutraviga või ka krooniliste haiguste puhul vaja vad paljud patsiendid lisaks toetus- ehk palliatiivravi, mille vajadus ainult suureneb. Muudatus on seotud ka asjaoluga, et Regionaalhaigla ostis Põhja-Eesti taastusravikeskuse ettevõtte osa ning alates 1. jaanuarist 2020 pakub Sõle tänaval taastusravi teenust Regionaalhaigla. Koostöö teiste teenusepakkujatega jätkub, soovime muuta tee nuse patsientidele veelgi paremini kättesaadavaks ja arendada kitsama spetsialiseerumisega taastusravi.