TAASTUSRAVI
Tähtis pusletükk:
oma statsionaarne taastusraviosakond Alanud aasta tõi haiglale kauaoodatud uudise. Selleks, et pakkuda patsientidele kogu raviteekonna jooksul veelgi paremat tuge, võttis Regionaalhaigla alates 2020. aasta jaanuarist AS Põhja-Eesti Taastusravikeskuselt üle ambulatoorset ja statsionaarset taastusravi ning rehabilitatsiooniteenust pakkuva üksuse aadressil Sõle 16. Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa
M
ida see uudis nii patsientidele kui ka arstidele kaasa toob, selgitab Regionaalhaigla taastusravikeskuse juhataja dr Annelii Jürgenson.
Enamik inimesi oskab ette kujutada, mis tööd teeb kirurg või kardioloog või onkoloog. Ega ma ei eksi, kui oletan, et arusaamad taastusarsti tööst ja taastusravi erialast ei ole sugugi nii selged ega alati ka mitte õiged? Tõesti, taastusravi on Eestis suhteliselt noor eriala, residentuuri programmis on see alles alates 1996. aastast ja taastusarstidest valitseb ka päris korralik põud. Olen vahel toonud võrdluse, et kui ütled vestluses, et oled taastusarst, siis see on umbes sama, kui mainida kuskil väljaspool Euroopat, et sa oled pärit Eestist – küsija oleks sellest nagu midagi kuulnud, aga kus või mis see täpsemalt on, ega ikka ei tea küll. Mul on tavaks öelda, et taastusravi on kogu raviteekonna kvaliteedimärk. Kui ravi ei lõpe taastus raviga, siis on ravi tegelikult pooleli jäänud.
Kuidas juhtus, et teie omal ajal selle eriala valisite? Valisingi just tänu mitmekesistele võimalustele, mida see pakkus. Mul oli ülikooli ajal üsna raske eelistada üht õppetsüklit teisele. Millist õpet ma ka parajasti ei läbinud – günekoloogia, kirurgia, ortopeedia – kõik tundus ääretult huvitav. Pealegi olin ülikooli sisse astunud hoopis pediaatria erialale ja olin väga segaduses, kui meile teisel kursusel järsku öeldi, et järgmisel aastal lähete ravisse üle. Lõpuks avastasingi enda jaoks taastusravi kui eriala, kus kõik minu huvid kokku saavad. Muide, ka taastusraviosakonna Sõle 16 majaga seovad mind mälestused ammustest aegadest. Ega siis nõuko-
4
Regionaalhaigla 1/2020
gude noor keskkoolis ainult haridust omandanud, ta pidi õppima ka õppetootmiskombinaadis mingit eriala. Mina valisin tookord hooldaja kutse, meie praktikabaasiks oli Pelgulinna haigla ja just seesama maja. Nii et kunagi 1980ndate lõpus olen siin majas igal nädalal ühe päeva praktikal käinud. Praegu on tunne, nagu oleksin ringiga tagasi jõudnud.
Selgitage palun lähemalt, miks taastusravi on nii põnev valdkond. Patsiendi raviteekond on viimasel ajal palju kasutatud väljend, aga just taastusarstid on sellest alati rääkinud. Kui näeme haiguse taga inimest, siis on vaja akuutsest haigusest välja tulnud inimesele leida lahendused, kuidas ta normaalsesse elurütmi tagasi pöördub. Ägedate haigustega võivad kaasneda vaimne šokk, suurem hooldusvajadus, lähedaste perekonna majanduslikud mured ja igasugused muud probleemid. Sageli peame murdma patsiendi enda kujutlust oma seisundist. Inimeste ettekujutused oma tervisest, anatoomiast, füsioloogiast ja üldse sellest väikesest universumist, mida nimetatakse meie kehaks, võivad olla üsna kummalised. Arstid võivad panna patsiendile näiteks puusaproteesi või südamestimulaatori või ükskõik mis „varuosa“, mis aitab tema kehal parandada mingit funktsiooni. Aga see ei tähenda veel, et patsient läheb koju ja hakkab terve inimese elu elama. Võib juhtuda, et patsient, kes on jalga liibanud või südameprobleemide tõttu peresündmustest kõrvale jäänud ja linnas käimisest loobunud, ei muuda lõikuselt tulles üldsegi oma elustiili. Isegi vastupidi, just pärast operatsiooni tekib tal mõte, et oi, nüüd ma tulin operatsioonilt, nüüd vist peaks hakkama endale puuet taotlema. Aga
