2020 nr 1

Regionaalhaigla AJAKIRI 2020 NR 1

Teadustöö onkoloogiaja hematoloogiakliinikus Teekond magnethaigla tunnustuseni Kardiokirurgia ja invasiivkardioloogia – konkurents või koostöö? uus rubriik

Pärast tööd: anestesioloog Markko Pärtelpoja meisterlikud ehted

Annelii Jürgenson:

Taastusravi on kogu raviteekonna kvaliteedimärk

JUHTKIRI

Patsiendi toetamine on prioriteet Vähiga võitlust pidavad inimesed soovivad oma haiguse kohta saada teavet kogu ravi jooksul, raskel ajal on infovajadus äärmiselt suur, selgub Tartu Ülikooli õenduse valdkonnas kaitstud magistritööst. Infot ei ole kunagi liiast ning mida rohkem on patsiendid kogu raviprotsessi kaasatud, seda kindlamalt saavad nad vastu võtta otsuseid oma elukorralduse suhtes ravi ajal ja pärast seda. Vähiravikeskusena peab Regionaalhaigla prioriteediks patsientide igakülgset toetamist, oleme arendamas vähiravipatsientide teekonda haiglas. Nimetatud magistritöö andis sisendi otse patsientidelt, mis on eriti väärtuslik, et neid toetada. Toetava ja taastava ravi suhtes on Regionaalhaiglal alates sellest aastast mitu uudist, millest ka käesolevas ajakirjanumbris juttu tuleb. Tervitame rõõmuga uusi kolleege vast loodud taastusja palliatiivravikliinikus, mille juhi kt dr Pille Sillaste möönab intervjuus, et patsientide vajadus palliatiivravi järele on väga suur, taastusravikeskuse juhataja dr Annelii Jürgenson räägib plaanidest taastusravi valdkonna arendamisel.

Uus aasta toob Regionaalhaigla ajakirja ka uued rubriigid.

Alates sellest numbrist hakkame tutvustama Regionaalhaigla meedikute teadustöid ja projekte. Esimeses teadusloos kirjutab onkoloog dr Anu Planken lähemalt kasvajate ja närvisüsteemi vaheliste seoste uurimisest ning uute vähivastaste bioloogiliste ravimkandidaatide arendamisest.

Samuti alustame uue rubriigiga „Pärast tööd“. Meditsiinitöötajate elukutsesse on pinge ja pikad töötunnid sisse kirjutatud, seetõttu on väga oluline oskus välja lülituda, hea võimaluse kvaliteetseks puhkuseks annavad hobid. Ja meie pea 5000 kolleegil on lugejatega jagada väga palju põnevat, rubriigi avaloos räägib dr Markko Pärtelpoeg ehete valmistamisest.

Sel aastal on erilises fookuses õed, Maailma Terviseorganisatsioon nimetas 2020. aasta õdede aastaks, et juhtida tähelepanu õdede olulisusele. Õenduskvaliteedi peaspetsialist Helen Valk intervjueeris selles numbris oma ala tõelisi korüfeesid Antwerpeni, Oxfordi ja Helsingi ülikoolist.

12

28 Sisukord 4

Tähtis pusletükk: oma

statsionaarne taastusraviosakond 8 Dr Pille Sillaste: palliatiivse ravi

vajadus kasvab iga aastaga 12 Kardiokirurgid ja invasiiv­ kardioloogid murravad müüte 16 Teadus kliinilise tööga käsikäes 20 Uudne valgustus ööpäevarütmis 24 Teekonnal magnethaigla tunnustuseni 32 Kullast käed

Põnevaid lugemiselamusi ajakirja toimetuse poolt!

Stina Eilsen

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

2

Regionaalhaigla  1/2020

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

PÖÖRDUMINE

Hea lugeja!

R

egionaalhaiglal on möödas teguderohke aasta. Eelmisel aastal oli keskmes teadlikkuse tõstmine nii patsientide ja nende lähedaste kui ka kogu tervisest huvituva elanikkonna seas. Avalik meedia käsitleb ennekõike tervishoiuvaldkonna probleeme, mistõttu peame kliinilist tööd ja ennetustegevust tutvustama ise oma kanalite kaudu. Meie veebileht jäi kitsaks, tegime arstide ja õdede koostöös lisaks vähiravi- ja südameteemalised infoveebid. Alustasime podcast’iga „Tervisepooltund“. See on vaid mõni näide tegevustest, millega panustasime avatusse kui meie haigla olulisse väärtusesse.

Toetame seda, et meie töötajad võtaksid teaduspõhise meditsiini tutvustamiseks sõna. Tunnustamaks seni tehtut ja eeskujuks teistele said meie haigla aasta kõneisikuteks dr Margus Viigimaa ja dr Riina Kütner. Õpetava haiglana on meil hea meel, et esimest korda olid Regionaalhaiglas kirurgiliste haiguste praktikal Tartu Ülikooli IV kursuse arstitudengid. See on oluline muutus meditsiinihariduse laiapõhjalisel pakkumisel ja omandamisel. Haigla teaduskonverents ja aasta jooksul meie arstide kaitstud doktoriväitekirjad andsid head aimu sellest, et meie teadustegevus on hoos, ning edaspidi on meie eesmärk teadustegevust veelgi võimestada.

Fookuses oli ka kvaliteet nii ravitöö kui ka haigla kui organisatsiooni võtmes. Esimese haiglana Eestis läbisime Joint Commission Internationali eel­ auditi, mis andis meie tegevusele hea hinnangu, aga tõi välja ka kitsaskohti. Nendega tegeleme aktiivselt järgmisel paaril aastal ning selle aja jooksul teeme ka otsuse haiglaülese akrediteerimisprotsessi läbimise suhtes. Lisaks moodustasime patsiendinõukoja, ravikvaliteedi­komitee ja traumakomitee. Kuna Regionaalhaigla ravijuhud on haigekassa statistika kohaselt kõige keerukamad, on taoliste komiteede olemasolu kvaliteedi arendamiseks möödapääsmatu. Tänavu loodame valmis saada haiglaülese intsidendihaldussüsteemi kliinilises töös ja tugitegevuses. Nii panustame vastutustundliku haigla põhimõttesse.

Majasisese koostööta ning riigisisese ja rahvusvahelise võrgustiketa ei suudaks me aga pakkuda kvaliteetset raviteenust ning meie areng poleks nii märgatav. Koos Riigikantselei ja kunstiakadeemiaga kujundasime vähipatsiendi raviteekonda ja osaleme haigekassa projektis insuldipatsiendi teekonna suhtes. Meil on hea meel, et juba viis aastat oleme teinud head koostööd Pärnu haiglaga, et pakkuda Pärnumaa vähipatsientidele kodulähedast keemiaravi koostöös Regionaalhaigla kui multimodaalse vähikeskusega.

Tipphaiglana peab Regionaalhaigla olema usaldusväärne partner riigile ning tagama valmisoleku kriisideks ja masskannatanutega situatsioonideks. Koostöös

Lastehaiglaga saime valmis masskannatanute plaani ning lõpusirgel on haigla kriisiplaan. Kõrgema etapi haiglana vastutame selle eest, et oleksime 24/7 valmis väljaspool haiglat toimunud suurõnnetuse korral kiirelt patsiente vastu võtma ja ravi pakkuma. Oluline on korraldada õppusi koostöös eri organisatsioonidega, tagamaks, et oleksime valmis päris elu proovikivideks. Esimest korda Eestis moodustati Regionaalhaiglas 14 tippspetsialistist koosnev kriisimeeskond, kes pakub psühholoogilist esmaabi kriisijuhtumite korral.

Olulisi samme oleme astunud infotehnoloogia vallas. Võtsime raviasutustest esimesena kasutusele üleriigilise digiregistratuuri. Intensiivravikeskuse ja kardioloogiakeskuse ühisjuhtimisel viime ellu e-intensiivravi projekti, millega muudame praegused mahukad paberprotsessid elektrooniliseks, võimaldades paremat ülevaadet patsiendi tervislikust seisundist. Nii saavad arstid ja õed efektiivsemalt pühendada aega intensiivravipatsientidele. Algatasime uue e-haigusloo projekti, kuhu kaasame oma tütarhaiglate kõrval ka teisi haiglaid, nagu näiteks Järvamaa haigla.

Meie ligi 4600 töötajat on pühendunud ning kõigi meie igapäevastes pingutustes ja professionaalsuses peitub meie visioon olla teerajajaks Eesti tervishoius.

Töö kiituseks on lisaks patsientide ja nende lähedaste tänusõnadele ning rahvusvahelistele akrediteeringutele ja tunnustustele ka see, et vabariigi valitsus tutvus oma väljasõiduistungil meie tegevustega ning koos erialajuhtidega arutati vähiravi ja vaimse tervise arengu­vajadusi. Peamegi olema toeks Eesti tervishoiukorralduse arendamisel.

Oli edukas aasta, tänan siiralt kõiki, kes sellesse panustasid.

Investeerime inimeste tervisesse!

Agris Peedu Regionaalhaigla juhatuse esimees 1/2020  Regionaalhaigla

3

TAASTUSRAVI

Tähtis pusletükk:

oma statsionaarne taastusravi­osakond Alanud aasta tõi haiglale kauaoodatud uudise. Selleks, et pakkuda patsientidele kogu raviteekonna jooksul veelgi paremat tuge, võttis Regionaalhaigla alates 2020. aasta jaanuarist AS Põhja-Eesti Taastusravikeskuselt üle ambulatoorset ja statsionaarset taastusravi ning rehabilitatsiooniteenust pakkuva üksuse aadressil Sõle 16.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

M

ida see uudis nii patsientidele kui ka arstidele kaasa toob, selgitab Regionaalhaigla taastusravikeskuse juhataja dr Annelii Jürgenson.

Enamik inimesi oskab ette kujutada, mis tööd teeb kirurg või kardioloog või onkoloog. Ega ma ei eksi, kui oletan, et arusaamad taastusarsti tööst ja taastusravi erialast ei ole sugugi nii selged ega alati ka mitte õiged?

Tõesti, taastusravi on Eestis suhteliselt noor eriala, residentuuri programmis on see alles alates 1996. aastast ja taastusarstidest valitseb ka päris korralik põud. Olen vahel toonud võrdluse, et kui ütled vestluses, et oled taastusarst, siis see on umbes sama, kui mainida kuskil väljaspool Euroopat, et sa oled pärit Eestist – küsija oleks sellest nagu midagi kuulnud, aga kus või mis see täpsemalt on, ega ikka ei tea küll. Mul on tavaks öelda, et taastusravi on kogu raviteekonna kvaliteedimärk. Kui ravi ei lõpe taastus­ raviga, siis on ravi tegelikult pooleli jäänud.

Kuidas juhtus, et teie omal ajal selle eriala valisite?

Valisingi just tänu mitmekesistele võimalustele, mida see pakkus. Mul oli ülikooli ajal üsna raske eelistada üht õppetsüklit teisele. Millist õpet ma ka parajasti ei läbinud – günekoloogia, kirurgia, ortopeedia – kõik tundus ääretult huvitav. Pealegi olin ülikooli sisse astunud hoopis pediaatria erialale ja olin väga segaduses, kui meile teisel kursusel järsku öeldi, et järgmisel aastal lähete ravisse üle. Lõpuks avastasingi enda jaoks taastusravi kui eriala, kus kõik minu huvid kokku saavad.

Muide, ka taastusraviosakonna Sõle 16 majaga seovad mind mälestused ammustest aegadest. Ega siis nõuko-

4

Regionaalhaigla  1/2020

gude noor keskkoolis ainult haridust omandanud, ta pidi õppima ka õppetootmiskombinaadis mingit eriala. Mina valisin tookord hooldaja kutse, meie praktikabaasiks oli Pelgulinna haigla ja just seesama maja. Nii et kunagi 1980ndate lõpus olen siin majas igal nädalal ühe päeva praktikal käinud. Praegu on tunne, nagu oleksin ringiga tagasi jõudnud.

Selgitage palun lähemalt, miks taastusravi on nii põnev valdkond.

Patsiendi raviteekond on viimasel ajal palju kasutatud väljend, aga just taastusarstid on sellest alati rääkinud. Kui näeme haiguse taga inimest, siis on vaja akuutsest haigusest välja tulnud inimesele leida lahendused, kuidas ta normaalsesse elurütmi tagasi pöördub. Ägedate haigustega võivad kaasneda vaimne šokk, suurem hooldusvajadus, lähedaste perekonna majanduslikud mured ja igasugused muud probleemid. Sageli peame murdma patsiendi enda kujutlust oma seisundist. Inimeste ettekujutused oma tervisest, anatoomiast, füsioloogiast ja üldse sellest väikesest universumist, mida nimetatakse meie kehaks, võivad olla üsna kummalised.

Arstid võivad panna patsiendile näiteks puusaproteesi või südamestimulaatori või ükskõik mis „varuosa“, mis aitab tema kehal parandada mingit funktsiooni. Aga see ei tähenda veel, et patsient läheb koju ja hakkab terve inimese elu elama.

Võib juhtuda, et patsient, kes on jalga liibanud või südameprobleemide tõttu peresündmustest kõrvale jäänud ja linnas käimisest loobunud, ei muuda lõikuselt tulles üldsegi oma elustiili. Isegi vastupidi, just pärast operatsiooni tekib tal mõte, et oi, nüüd ma tulin operatsioonilt, nüüd vist peaks hakkama endale puuet taotlema. Aga 

TAASTUSRAVI

DR ANNELII JÜRGENSON  Lõpetanud Tartu Ülikooli taastusarsti erialal 2006. aastal.  Töötanud taastusarstina IdaTallinna Keskhaiglas ja erahaiglas Fertilitas.  Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse liige.  1. septembrist 2019 juhib Regionaalhaigla taastusravikeskust.

1/2020  Regionaalhaigla

5

TAASTUSRAVI

puusaprotees või südamestimulaator pandi talle ju selleks, et tal ei oleks enam puuet!

Taastusravis tegeleb patsiendiga terve interdistsiplinaarne meeskond, lisaks taastusarstidele-õdedele kuuluvad sellesse kliiniline psühholoog ja logopeed, füsioterapeut, tegevusterapeut. Väga mitme valdkonna teadmiste koosmõjus saame vaadata iga inimest kui isiksust, pealaest varbaotsani. Me vaatame, missuguses keskkonnas patsient edaspidi peab toimetama. Kas ta läheb tagasi pere rüppe või hakkab elama hooldekodus? On tal ehk kaasuvaid puudeid, näiteks nägemispuue? Mida ta enne haigust tegi, kas oli tubane inimene või profisportlane?

Taastusravi on kogu raviteekonna kvaliteedimärk, kinnitab dr Annelii Jürgenson.

Taastusravimeeskonnad on suured ja teie juhtida on nüüd ka väga suur üksus, lisandus Põhja-Eesti taastusravikeskuse sadakond inimest, kõik oma ala professionaalid. Töötajate esimesed küsimused teile on kindlasti juba põhjaliku vastuse saanud, ent palun võtke lühidalt kokku: kui suured muutused ootavad ees taastusravikeskuse personali?

Kõigepealt tahan rõhutada, et igapäevane töö, mida meie maja inimesed on õppinud ja milles neil on kogemused, kõik see hingelähedane erialane töö jätkub endistviisi.

Siin töötavad väga kõrgelt haritud, väga suurte kogemustega spetsialistid, loomulikult on meil neid kõiki vaja ja me tunnustame kogu seda tööd, mis on siin majas siiamaani tehtud.

Kõik töötajad võtsime aasta alguses üle samadel tingimustel, nagu nad olid kunagi siia tööle tulnud. Edaspidi hakkame rahulikult, samm-sammult, juhtumipõhiselt teine­teisele lähendama neid kahte maailma: plaanilise eelarvega suurt Regionaalhaiglat ja väikest erahaiglat. Teatavasti on tegemist endise Keila taastusravihaiglaga, mis muutis oma nime seoses Tallinna kolimisega.

Mõistan, et töötajad on omal ajal tööle asudes teinud oma valiku ja võib-olla on selles olnud oma osa ka erahaigla tööstiilil ja motiveerimissüsteemil. Meie ülesanne on nüüd neid kahte tööstiili üksteisele lähendada. Mulle on kõige olulisem säilitada töörahu ja anda inimestele kindlus, et töö igal juhul jätkub.

Teisalt olen tohutult rõõmus, et Regionaalhaiglal on nüüd statsionaarne taastusravi osakond. Kuulun juba mõnda aega Eesti Taastusarstide Seltsi juhatusse, vahepeal olin ka selle juht, ja mulle on olnud suur küsimärk, miks sellisel suurel raviasutusel nagu Regionaalhaigla ei ole seni olnud oma statsionaarset taastusravi osakonda.

See, et taastusravihaigla pidi omal ajal Keilast Tallinna kolima, üksnes kinnitab tõsiasja, et taastusravi peab paiknema akuutravile suhteliselt lähedal. Keerulisemate haigusjuhtumite korral võivad patsiendid vajada intensiivsemat meditsiinilist jälgimist, mis eeldab spetsiifilist aparatuuri ja laboratoorsete uuringute võimekust. Eraldi­ seisval taastusravihaiglal ei ole majanduslikult mõistlik seda poolt arendada. Lisaks on patsiendi ladusa raviteekonna tagamiseks eelis haiglatel, kus haiglasiseselt on akuutravi ja taastusravi omavahel tihedas koostöös.

Teie osakond on praegu mõeldud ainult täiskasvanutele.

Kas tulevikus võiks siin olla ravivõimalused ka lastele?

See on kindlasti üks minu unistusi. Põhja-Eesti regioonis ei ole spetsialiseeritud statsionaarset taastusraviosakonda lastele.

6

Regionaalhaigla  1/2020

Millised patsiendid saavad uuest osakonnast kõige enam kasu?

Statsionaarsest taastusravist on kõige suurem kasu patsientidele, kel on kombineeritud mitu kehalist või vaimset probleemi, mille raviks on vaja rakendada taastusravi siduserialade spetsialistide teadmisi ja kogemusi. Näiteks insuldihaigel võivad olla mõtlemis- ja tajuhäired, neelamishäire, kõnehäire, liikumishäire jm. Haiglaravil olles tegelevad temaga igapäevaselt füsioterapeut, logopeed, psühholoog, tegevusterapeut ning loomulikult õed-hooldajad ja taastusarst, sotsiaalseid probleeme lahendavad ning lähedasi nõustavad-koolitavad juhtumikorraldaja ja sotsiaaltöötaja. Multidistsiplinaarsest käsitlusest saavad tegelikult tuge kõik, kes on ägeda haiguse läbi elanud, sest iga voodis veedetud päev on laastava toimega nii kehalekui ka psüühikale.

Kui patsiendi seisund on akuutraviosakonnas stabiliseeritud, siis taastusravi näidustuse korral tuuakse ta üle meie osakonna palatisse. On hea, et patsient liigub ka päriselt ühest keskkonnast teise, sest nii saab ta aru, et midagi on muutunud. Meie haigla peab oma olemusega motiveerima: vaat nüüd ma hakkan elama. Siin on spetsialistid, kes aitavad seda unistust täide viia ja teavad, kuidas asju õigesti teha, et patsient saaks pöörduda tagasi normaalsesse aktiivsesse ellu.

TAASTUSRAVI

Regionaalhaigla on ka senini saatnud oma patsiente siia taastusravikeskusesse. Mis muutub erialaarstide jaoks nüüd, kui sellest saab haigla osa?

Siiamaani oli siia „roheline tee“ Regionaalhaigla neuroloogiaosakonna patsientidel, aga seesama võimalus avaneb nüüd ka teistele osakondadele. Kõik erialaarstid saavad nüüd natuke laiemalt mõelda oma patsiendi ravi jätkamise vajadusele just taastusravi aspektist. Meie soov on tuua taastusravi rohkem esile, näidata kolleegidele, et see osakond on konkreetselt olemas ja seda on võimalik kasutada.

Taastusravi on olnud väga reglementeeritud valdkond ja neid reegleid on korduvalt muudetud. Haigekassa on teinud kitsendusi ja neid aja jooksul lõdvendanud. Selline ajalooline taak tekitab arstkonnas veel jätkuvalt segadust, kuidas ikka inimene taastusravile jõuab, kuhu mingit patsienti tohib saata ja kes üldse tohib seda teha.

Praegu on taastusraviarstidel samasugused õigused nagu kõigil teistel arstidel ja ka vastupidi: kõik arstid tohivad oma patsiente taastusravile saata. Oleme nagu pusletükk, mis on lõpuks oma kohale saanud.

Kas te hakkate vastu võtma ka teiste haiglate patsiente?

Minu enda arvamus on, et kuna Lääne-Tallinna Keskhaiglal ei ole oma statsionaarset taastusraviosakonda, siis nende neuroloogiaosakonna patsiente, kes vajavad taastusravi, tuleks vastu võtta. Miks peaks patsient, kelle kiirabi on viinud Lääne-Tallinna haiglasse, sattuma kehvemasse olukorda? Kõiki peaks ikkagi võrdselt kohtlema.

Kui kaua saab teie juures ravil olla ja kas haigekassa tasub taastusravi eest? Ägeda haiguse või vigastuse järgne taastusravi kestab sõltuvalt häirete raskusest 21 või 14 päeva, lisaks on krooni-

listele haigetele 10-päevased ravikuurid. 21- ja 14-päevase kuuri eest tasub haigekassa 100%, kuid 10-päevasest taastusravist on patsiendi omaosalus 20%. See on patsiendile tegelikult probleem ja ma ei saa kuidagi nõus olla sellega, et taastusravi on kuulutatud luksusraviks.

Praegused ruumid on üsna väsinud välimusega. Asjatundmatu silmaga vaadates paistab, et ka abivahendid, mille abil patsiendid treenivad – kummi­lindid, pallid, toed – on pigem lihtsamate killast. Kui palju on teil võimalust neid ruume remontida ja sisustada?

See maja läheb juulis nullkorrusest kuni katuseni kapitaalremonti. Selleks ajaks peab meie osakond, nii ambulatoorne kui ka statsionaarne pool, kolima Hiiu 44 ruumidesse.

Remondi kestuseks on planeeritud umbes 9 kuud ja 2021. aastal plaanime siia renoveeritud majja tagasi kolida.

Meiega samasse majja jääb ka perearstikeskus ja rehabilitatsiooniabi ehk proteesitööstus, viimastega on meil mõistagi lai koostööpind.

Paranevad patsientide olmetingimused, kõik palatid on kahekohalised. Patsientide ootused olmele on ajas kasvanud. Vana ja väsinud keskkond paljudele ei sobi, aga keskkond on meie töös hästi oluline.

Mis aga puutub abivahenditesse, siis me võime küll taga ajada tehnoloogia viimast sõna, aga tihtipeale on patsiendile kõige suuremaks abiks just lihtsad vahendid, millega nad saavad ka ise tavatingimustes treenida.

Näiteks insuldijärgse ajukahjustusega inimesel on vaja uuesti selgeks saada kõige harilikumad igapäevased liigutused. Kõrgtehnoloogiat võib seejuures muidugi kasutada, aga pole garantiid, et see annab lõppkokkuvõttes parema tulemuse.

TAASTUSRAVI VÕIMALUSED LAIENEVAD Dr Helis Pokker, Regionaalhaigla ravitöö direktor 1. jaanuaril 2020 moodustati Regionaalhaigla järelravi kliiniku asemel taastus- ja palliatiivravi kliinik, kuhu kuuluvad taastusravi keskus, palliatiivravi keskus, järelravi keskus ning õendusabi keskus.

Erialade koondamine aitab pakkuda patsientidele terviklikumat raviteekonda ning oluliselt laiendada taastusravi kättesaadavust. Nende muudatustega tagame taastus-, palliatiiv- ja järelravi erialade jätkusuutliku arengu ning kõik tervistumiseks või paranemiseks vajalikud raviteenused muutuvad patsientidele paremini kättesaadavaks. Arvestades Regionaalhaigla kui piirkondliku raviasutuse patsientide profiili ja ravi-

mahte, on mainitud valdkondade ühendamine ja arendamine ravikvaliteedi tagamiseks kriitilise tähtsusega. Maksimaalselt hea ravitulemuse saavutamisel ning patsiendi elukvaliteedi taastamisel on patsiendi sujuv raviteekond ja taastusravi õigeaegne alustamine üliolulised. Paralleelselt akuutraviga või ka krooniliste haiguste puhul vajavad paljud patsiendid lisaks toetus- ehk palliatiivravi, mille vajadus ainult suureneb. Muudatus on seotud ka asjaoluga, et Regionaalhaigla ostis Põhja­-Eesti taastusravikeskuse ettevõtte osa ning alates 1. jaanuarist 2020 pakub Sõle tänaval taastusravi teenust Regionaalhaigla. Koostöö teiste teenusepakkujatega jätkub, soovime muuta teenuse patsientidele veelgi paremini kättesaadavaks ja arendada kitsama spetsialiseerumisega taastusravi.

1/2020  Regionaalhaigla

7

PALLIATIIVRAVI

Dr Pille

Sillaste:

palliatiivse ravi vajadus kasvab iga aastaga Tekst: Heli Lehtsaar-Karma Fotod: Regionaalhaigla

Eesti esimese ja ainsa palliatiivravi keskuse eestvedaja dr Pille Sillaste unistab meeskonna suurendamisest ja sellest, et palliatiivravi muutuks Eestis süsteemseks, mitte ei jääks entusiastide pärusmaaks, nagu seni on olnud.

8

Regionaalhaigla  1/2020

PALLIATIIVRAVI

A

nestesioloog-valuarst dr Pille Sillaste on palliatiivraviga tegelenud pea kaks aastakümmet. Regionaalhaiglas kaks ja pool aastat tagasi avatud palliatiivravi keskus on dr Sillaste ja tema meeskonna üks töövõite, kuid loorberitele puhkama pole põhjust jääda. Intervjuus räägib dr Sillaste nii palliatiivravi olemusest kui ka teravast vajadusest seda riigi tasandil süsteemselt arendama asuda.

Palliatiivravis räägitakse peamiselt vähihaigetest, kuid palliatiivravi saavad ka krooniliste haigustega inimesed. Mille põhjal otsustatakse, et inimene vajab palliatiivravi?

Pole olemas testi, mis ütleks, et patsient vajab palliatiivravi. Seda näeb iga konkreetse patsiendi raviarst või õde. Pahaloomuliste kasvajate puhul peaks palliatiivravi algama diagnoosi saamisega, sest lisaks ravimisele vajab inimene ka psühholoogilist ja/või hingehoidlikku tuge ja nõustamist sotsiaalsete probleemide puhul. Seda ka siis, kui vähihaige saab terveks, sest kogu ülejäänud elu elab ta ärevusega kuklas – ega haigus jälle tagasi ei tule, kas tema ja ta lähedased tulevad toime. Muide, terveks saanud vähihaigetest umbes kolmandikul jääb alles krooniline valu.

Selle põhjus on agressiivne vähiravi – see on tõhus ravi, kuid jätab organismi jälje. Seetõttu on patsientidele palliatiivravi vajalik. Ära ei tohi unustada ka lähedaste ringi, kes samuti vajavad tuge.

Krooniliste haigustega haiged vajavad kogu haiguse vältel võimalust saada lisaks haiguse ravile vajaduse korral ka palliatiivravi multidistsiplinaarse meeskonna abi.

Mis on palliatiivravi?  Palliatiivravi eesmärk on parandada ravimatu või kroonilise haigusega inimese elukvaliteeti. Seda tehakse nii ravi abil tema füüsilisi vaevusi leevendades kui ka pakkudes vaimset ja hingelist toetust nii patsiendile kui ka tema perele. Palliatiivravi viimane etapp on terminaalravi ehk inimese toetamine ja vaevuste leevendamine ta viimastel elunädalatel. Seega aitab palliatiivravi inimest kuni tema surmani ja ideaalis võiks pärast seda ravimeeskond olla perekonnale toeks. Viimast Eestis siiski ei suudeta.  Regionaalhaiglas tegutseb Eesti ainus palliatiivravi keskus, mille 17-liikmelises meeskonnas töötavad arstid, valuõed, palliatiivravi õed, koduõed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja hingehoidjad.  Keskuse kontakttelefon: 617 1777

Kui palju võib olla Regionaalhaigla patsientide seas inimesi, kes vajavad palliatiivravi?

Vajadus on väga suur, aga meieni jõuavad vähesed.

Selle üks põhjus on ka teadmatus. Näen vahel vastuvõtule tulemas inimesi, kes on oma haigusega nädalast nädalasse meie majas arsti juures käinud, kuid kuulevad alles nüüd, et meil on olemas palliatiivravi kabinet, samuti koordinaator, kes aitab leida inimesele vajaliku spetsialisti, olgu koduõe, psühholoogi, hingehoidja või sotsiaaltöötaja.

Tegime eelmisel aastal vähihaigete polikliinikus patsientide küsitluse. Muu hulgas palusime vastata ka

Tulemus ehmatas mind, sest väga palju oli vastuseid stiilis „ei tea, võib-olla, arst teab“. selle kohta, kas neile on vormistatud töövõimetus või puue ja kas neil on isikliku abivahendi kaart. Tulemus ehmatas mind, sest väga palju oli vastuseid stiilis „ei tea, võib-olla, arst teab“. See näitab, et inimesed on sotsiaalse abita! Ilmselt on see seletatav sellega, et kui patsient on raskesti haige ning võitlus käib elu ja surma peale, pole tal jõudu oma õiguste ja võimaluste väljaselgitamisega tegeleda.

Jutuks tuli surm. Kas terminaalravi ehk inimese ravi tema viimastel elunädalatel on mõistlikum kodus või haiglas?

Eestis pole uuringuid tehtud, küll aga mujal maailmas, ja võin ka oma kogemuse põhjal öelda, et inimene tahab surra kodus. Paraku pole meil sellist tugisüsteemi, et alati saaks lõpuni kodus olla. Enamasti sõltub see sellest, kuivõrd on pere emotsionaalselt võimeline patsiendi viimast soovi täitma.

Meie meeskonna eesmärk on see, et kui inimene on avaldanud soovi surra oma kodus, siis me räägime perekonnaga läbi. Kui nemad on nõus, siis oleme meie koduõdede kaudu toeks.

Saame aidata Tallinna ja Harjumaa vähihaigeid kodus. Eestis on aga koduõenduse häda selles, et ametlikult osutatakse koduõenduse teenust tööpäeviti kella 8–16. Meie kaks poole kohaga töötavat õde on väga pühendunud ega sea ametlikku tööaega rangeks reegliks. Vastupidi, nad käivad kodudes õhtuti, seda ka seepärast, et siis on pere töölt koju jõudnud.

Kui vaja, käivad ka laupäeval ja pühapäeval. Nad teevad seda entusiasmist ja paraku ei saa me seda neile kuidagi kompenseerida. Vajaduse korral suurendame meeskonda. Meie koduõdede eelis on, et nad saavad tuge ja konsultatsiooni meie keskuse arstidelt, nad saavad vajaduse korral pakkuda hapnikukontsentraatorit koju. Õed on vähihaigete koduse palliatiivse ravi suhtes väga pikaaegse kogemusega. Kui vaja, on käinud koduõega koduvisiidil ka meie hingehoidja.



1/2020  Regionaalhaigla

9

PALLIATIIVRAVI

Kui suur on Regionaalhaigla palliatiivravi meeskond?

Kõige tähtsam inimene on meie koordinaator Olga Košeleva. Temale helistavad mitte ainult Regionaalhaigla patsiendid, vaid inimesed üle Eesti. Koordinaator edastab info arstidele, õdedele või teistele spetsialistidele, kes patsiendiga edasi tegelevad. Paneme paika raviplaani, otsime koduõe või hingehoidja – keda parasjagu vaja on.

Meie meeskonnas on kaks ja pool arsti: mina ja dr Mare Kolk tegeleme palliatiivraviga täiskohaga, dr Signe Salumets poole kohaga. Arstide ülesanne on leevendada patsientide füüsilisi vaevusi. Meie valuraviõde Polina Belõševa nõustab nii telefoni teel kui

Eestis peaks olema süsteem, mis aitaks kõiki palliatiivravi vajavaid inimesi, sõltumata sellest, kus nad elavad. ka vastuvõtul ja konsulteerib kogu majas krooniliste valudega haigeid. Kahe palliatiivraviõe Karin Härmi ja Katre Tamme töö käib suures osas telefoni teel, et nõustada patsiente ja nende peresid. Samuti kutsuvad arstid palliatiivraviõdesid tõsiste vestluste juurde, kus patsiendile teatatakse, et tema haigust enam ravida ei saa. Nad osalevad ka onkokonsiiliumites koos hingehoidjaga, kus haiged kohal käivad.

Kaks koduõde on meie käepikendus patsientide juurde – nende tööst eespool juba rääkisin. Psühholoogi töökohti on kaks ja pool ning nemad tegelevad lisaks patsientidele ka meie haigla personaliga, sest töö on emotsionaalselt raske. Lisaks töötab kuus sotsiaaltöötajat ja neli osalise kohaga hingehoidjat, kes samuti nõustavad haigla personali.

On see piisav meeskond?

Ei ole. Praegu otsime arsti, kuid see pole sugugi lihtne.

Taustaks niipalju, et ma olin Hiiu onkoloogiahaiglas anestesioloog ja intensiivraviarst ning aastal 2000 alustasin palliatiivravi ja valuraviga nn hobi korras. Ütlen ausalt – peale dr Kolgi, kes mul õnnestus siia meelitada, ei ole 19 aasta jooksul rohkem arste õnnestunud paati saada.

Miks pole keegi tahtnud palliatiivravi arstiks tulla?

Arvan, et põhjendused on lihtsad. Esiteks ei taha noored selle teemaga tegeleda, sest pole vau-efekti, action’it ja eduelamust – meil ei ole haigeid, kes terveks saavad. Seetõttu sobib see valdkond karjääri teiseks pooleks – kui arst on juba jõudnud action’it teha, püüdnud maailma ja elusid päästa ning jõuda äratundmiseni, et me ei suuda kõiki haigeid terveks ravida, vaid saame sageli ainult vaevusi leevendada.

See tähendab, et inimesed küll elavad kauem, kuid neil

10

Regionaalhaigla  1/2020

on palju haigusi. Tekib küsimus, kas pikendatud elu on seda väärt, et lamada kuude ja aastate viisi hooldushaiglas ja oodata surma.

Millest te oma töös unistate?

Tahan kiita haigla juhtkonda, sest nad tõesti aitavad ja toetavad meid igakülgselt. Nii et teatud mõttes juba olen õnnelik, et töötan sellises kohas ja mul on mõistev juhtkond. Samas unistan sellest, et leiaksime inimesi, kes tahaksid meie meeskonda tulla.

Teisalt peaksime kõik mõtlema sellele, et ühel päeval me sureme. Ja mina nii surra ei tahaks, nagu praegu haiged Eestis surevad. Seetõttu ajame koos palliatiivse ravi seltsiga Pallium asju nii sotsiaalministeeriumi kui ka haigekassaga, et Eesti meditsiini arengudokumentidesse tekiks mõiste „palliatiivne ravi“.

See on väga oluline, sest palliatiivse ravi vajadus kasvab iga aastaga, elanikkond ju vananeb. Lõpuks peab tekkima riiklik arusaam ja tugi.

Olete ühes oma varasemas esinemises öelnud, et palliatiivravi hoiab tervishoiusüsteemis raha kokku.

Kuidas?

Hooldushaiglat üleval pidada on palju kallim kui lasta haigel kodus elada ning tagada talle meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi hoolitsus. Patsiendile tuuakse vajadusel toit koju, koristatakse, ka õde ja põetaja hoolitsevad.

Norras näiteks viibib inimene kodus seni, kuni ta saab ise liikuda kööki ja tualetti. Õde võib käia patsiendi juures kodus kuni kaheksa korda ööpäevas, kasvõi meelde tuletamas, et nüüd on aeg ravimeid võtta. Selle peale öeldakse alati, et Norra on rikas riik, muidugi nemad saavad seda endale lubada. Kuid mul on tunne, et rikkad oskavad paremini raha lugeda kui vaesed. Sest nn Norra süsteem on kokkuvõttes odavam, rääkimata sellest, et see on inimlik.

Inimlikkusega seoses meenub mulle üks lugu.

Mulle helistas üks proua kaugest Eesti metsatalust ja rääkis, et tema mehel on kaugelearenenud vähk ja ta soovib kodus surra. Panime telefoni teel raviskeemi paika, kuid mul oli proualt saadud info põhjal kahtlus, et patsiendi põis on üle täitunud. Kuidas leida metsatallu inimene, kes paigaldaks põiekateetri? Perearsti piirkonnas polnud, üks-kaks korda nädalas käis teisest maakonnast õde. Proua aga teadis, et naabermaakonna perearstikeskuses on tore õde, kes võiks aidata.

Helistasin, õde oli valmis kateetri panema, kuid ütles, et teda ja metsatalu lahutab 60 km ja kui ta sinna sõidab, jäävad samal päeval tema patsiendid hoolitsuseta.

Selge, et ma ei saanud teda sundida sõitma. Seejärel helistasin 112, rääkisin mure ära ja palusin saata kiirabi põiekateetrit panema, kuigi see pole kiirabi töö. Nad läksidki kohe, kuid kateetri panemine ei õnnestunud.

Seepeale võtsid nad patsiendi kaasa ja viisid lähimasse haiglasse, kus kateeter õnnestus ära panna. Seejärel toimetati patsient koju tagasi.

Kiirabi suhtumine oli väga inimlik ja sellistel hetkedel tekib mul professionaalne rahulolu – ma sain inimest aidata! Kokkuvõttes: selle juhtumi puhul läks õnneks, ma sattusin empaatiliste inimeste peale. Tegelikult peaks Eestis olema süsteem, mis aitaks kõiki palliatiivravi vajavaid inimesi, sõltumata sellest, kus nad elavad.

LÜHIDALT

President tunnustab teenetemärgiga Eesti president Kersti Kaljulaid annab vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid 114 inimesele, kelle seas on seekord ka kaks Regionaalhaigla arsti: psühhiaater dr Erika Saluveer ja verekeskuse vanemarst dr Riin Kullaste. Teenetemärgi pälvisid ka kaks Regionaalhaigla veredoonorit: Konstantin Borzenkov ja Joosep Vaikma.

„M

eil on hea meel, et president on taas märganud tunnustada tervishoius olulisi teemasid ja inimesi,“ ütles Regionaalhaigla ülemarst prof Peep Talving ning lisas: „Vaimne tervis on ühiskonnas aina olulisema kaaluga ja verekeskus on kõikide haiglate toimi­ mise tugi. Õnnitlen häid kolleege dr Saluveeri ja dr Kullastet!“ Dr Erika Saluveer on viimase kahe kümnendi jooksul olnud Eesti psühhiaatrias esmaste psühhooside integratiivse ravikäsitluse eestvedaja, eestkõneleja ja valdkonna spetsialistide koolitaja, tuues nii ravitöös kui ka koolituses psühholoogilise ja sotsiaalse abi võrdväärsena bioloogilise kõrvale.

Dr Saluveer on alates 1999. aastast juhtinud Regionaalhaigla psühhiaatria­ kliiniku esmaste psühhooside integratiivravi meeskonda, mis osutab nii ambulatoorset, päevastatsionaarset kui ka statsionaarset abi esmase psühhoosiga haigestunud noortele.

Dr Saluveeri ja tema meeskonna poolt Eestis kaks aastakümmet tagasi kasutusele võetud esmaste psühhooside integratiivravi on Põhjamaadest, eelkõige Taanist alguse saanud ravikäsitlus. Esimest korda psühhoosi haigestunud noore inimese ümber moodustatakse erinevatest vaimse tervise spetsialistidest meeskond – psühhiaater, kliiniline psühholoog, vaimse tervise õde, erinevad terapeudid ja sotsiaaltöötajad – ning kohe kaasatakse

haigestunud isiku pereliikmed või teised olulised lähedased, samuti kohaliku omavalitsuse rehabilitatsioonimeeskond. Eesmärk on võimalikult kiiresti ja ühiselt tagada kiirem tervenemine ja sotsiaalne rehabiliteerumine ning vähendada korduvhaigestumust.

Dr Riin Kullaste vereteenistusalased teadmised ja sihipärane tegutsemine on olnud väga tähtsad Regionaalhaigla verekeskuse arendamisel. Tema eestvedamisel on viidud ellu olulised arendused ja uuendused, näiteks verekogumine Doonori foorumis, infosüsteemi e-doonor kasutusele võtmine, vere­ gruppide genotüpiseerimise molekulaarsete meetodite rakendamine ning erütrotsüütide suspensiooni 100% filtreerimine jpm.

Dr Riin Kullaste on olnud Eesti Tranfusioonmeditsiini Seltsi juhatuse aktiivne liige ja Eesti Laborimedi­t­ siini Ühingu liige. Ta on järjepidevalt panustanud seaduste ja nende alamaktide koostamisse ning tema eestvedamisel on välja töötatud verekomponentide kasutamise ravijuhis. Ta on koostanud doonorluse õppe­materjali koolidele, millest eelmise aasta lõpul valmis ka e-õpik. Riin Kullaste on teinud tõhusat erialast koostööd Eesti Haigekassa ja ravimiametiga. Ta on aktiivne rahvusvahelise koostöö organiseerija ja koolituste korraldaja, kuuludes ka Rahvusvahelisse Vereülekande Seltsi ja Euroopa Vere Allianssi ning olnud viimased üheksa aastat Eesti esindaja Euroopa Nõukogu Vere Juhtkomitees.

DR ERIKA SALUVEER

DR RIIN KULLASTE

1/2020  Regionaalhaigla

11

HEMATOLOOGIA KARDIOLOOGIA

Kardiokirurgid ja invasiiv­ kardioloogid murravad müüte Tekst: Marina Lohk Fotod: Regionaalhaigla, Marina Lohk

Igale patsiendile lähenetakse individuaalselt ja vastavalt patsiendi vajadustele kasutatakse kas invasiivkardioloogia või kardiokirurgia meetodeid.

12

Regionaalhaigla  1/2020

Tehnoloogia kiire areng ja sellega kaasnevad murrangulised edasiminekud invasiivkardioloogias on maailma südamearstide hulgas põhjustanud tormi veeklaasis ja visanud õhku intrigeeriva küsimuse, kas kardiokirurgidelt võetakse töö ära. Regionaalhaigla arstide koostöökogemus näitab sootuks midagi muud.

KARDIOLOOGIA

„M

aailmas ollakse praegu natuke murelikud, et kardiokirurgidelt võetakse töö ära, kuna aordiklappe pannakse kateetri kaudu. Täpselt samamoodi arvati kunagi koronaarstentide puhul, aga elu näitab, et pannakse stente ja tehakse ka lõikusi,“ räägib Regionaalhaigla kardiovaskulaarkirurg ja kardio­ kirurgia osakonna juhataja dr Günter Taal. „Ühest küljest on vaja aordiklappe kateetri kaudu piisavalt palju panna, et tekiks kogemus ja tunnetus, missuguse patsiendi puhul on see kõige parem meetod. Teisest küljest peab tegema ka lahtiseid lõikusi, sest veresoontekirurgias on juba maailmas märgatud trendi, et kuna palju viiakse läbi endovaskulaarselt, siis lähevad lahtiste lõikuste tulemused väikese kogemuse tõttu väga kehvaks. Peame kogu süsteemi tervikuna vaatama ja tasakaalus hoidma,“ märgib ta.

Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja dr Jaanus Laanoja sõnul on tänu tehnoloogia kiirele arengule võimalik paljusid südame-veresoonkonna haigusi, olgu need südameveresoonte haigused või südame rütmihäired, ravida nii kirurgiliselt kui ka ilma patsiendi rindkeret avamata sondide ehk kateetrite kaudu, ent sellega ei pea tingimata kaasnema omavaheline konkurents.

VÕRDNE EUROOPA PARIMATEGA Peep Talving, Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige

Regionaalhaigla südamekeskus on võrdne parimate Euroopa ja Põhja-Ameerika südamekeskustega, kus ravimahud, tegevusmõõdikud ja haigete elulemus on väga kõrgel tasemel. Uute multi­ distsiplinaarsete funktsionaalsete üksustega – südametiim, kardiovaskulaarne tiim, ECMOtiim, LVAD-transplantatsioonitiim, onkokardioloogiline tiim ja hematokardioloogiline tiim – on südamekeskusel võimekus pakkuda meie haigetele uusi ravivõimalusi ja võimalus edendada eri erialade koostööd.

INVASIIVKARDIOLOOGIA JA KARDIOKIRURGIA KÄSIKÄES „Tänapäeval toimib teatud kardiokirurgia ja invasiivkardioloogia fusioon, mis ei tähenda seda, et invasiivkardioloogia võtaks kardiokirurgial töö käest ära.

Küll aga lähenetakse igale haigusele ja patsiendile individuaalselt, kõrgema kirurgilise riskiga haigetele tehakse teatud protseduure just kateetrite kaudu, madalama riski puhul eelistatakse kirurgilist lähenemist,“ selgitab dr Laanoja. Dr Taal lisab, et siin ongi oluline kogu südametiimi töö, et otsustada, mis on konkreetsele haigele parim meetod: kui üks meetod oleks teisest igas situatsioonis parem, ei kaaluks n-ö kehvemat meetodit keegi.

Aordiklapi asendamine kateetri kaudu patsientidel, kel on kirurgilise lõikuse risk väga kõrge, on tõepoolest üks uuemaid meetodeid invasiivkardioloogias, kuid dr Laanoja kinnitusel on nende protseduuride maht Regionaalhaiglas pigem tagasihoidlik. Ühest küljest seetõttu, et vastavad klapid on veel suhteliselt kallid – kateetrikaudne klapp ise maksab umbes viis korda rohkem kui kirurgiline variant –, teisest küljest ei ole meil veel harjutud mõttega, et ka 75–80-aastasele madala lõikuseriskiga inimesele võiks klapi kateetri kaudu panna.

Kardioloog lisab, et kui varem oli ahenenud veresoonte puhul valikravi kirurgiline, siis tehnoloogia arenedes muutus koronaararterite stentimine valikmeetodiks ka nendel, kel vanasti oli see täiesti vastunäidustatud. Olukordades, kus kõik kolm südamele verd andvat veresoont on haiged (ummistunud, ahenenud), kui haigel on suhkruhaigus ja südame vatsa­kese funktsioon langenud, on valikmeetod kind­ lasti kirurgiline. „Eelkõige on arstimine ikkagi kunst ja iga haigusjuht on erinev,“ nendib ta.

Tänapäeval areneb kiiresti onkokardioloogia.

Kuna vähihaiguste ravi on muutunud väga efektiivseks, siis inimesed elavad märgatavalt kauem.

DR JAANUS LAANOJA „Invasiivkardioloogidena oleme pigem konservatiivsemad kui üliaktiivsed, ikka patsiendi huvist lähtuvalt. Jälgime väga kriitiliselt, kellele oleks kirurgia parem,“ kinnitab dr Laanoja. Mõlemad tohtrid tõdevad, et konkurentsi Regionaalhaiglas selles mõttes ei ole, pigem tehakse tihedat koostööd. Samuti tehakse koostööd Ida-Tallinna Keskhaiglaga, kus Regionaalhaigla kardiokirurgid korra nädalas heart team’i ehk südametiimi konsiiliumitel osalevad.

Nüansse, millest lõplik otsus kardiokirurgia või invasiivkardioloogia meetodi kasuks sõltuda võib, on seejuures palju, ütleb dr Taal. Näiteks võib patsient olla nii vana, et talle otsustatakse teha TAVI ehk pai-  1/2020  Regionaalhaigla

13

KARDIOLOOGIA HEMATOLOOGIA galdada kateetrikaudne aordiklapp, kuid siis tehakse uuringud ära ja selgub, et haigel on niudearterid liiga peenikesed ja lubjastunud ning protseduuri ei saa ette võtta. Sel juhul otsustatakse ümber, et tuleb võtta ikkagi risk ja teha lahtine lõikus.

Lisaks sellistele olukordadele on neidki, kus kardiokirurgiat ja invasiivkardioloogiat tuleb rakendada ühel ja samal patsiendil. Dr Taal toob näite, et on haigeid, kellele on pandud koronaarstendid ja aastaid hiljem lõigatakse südameklappi. Dr Laanoja lisab, et vahel peavad invasiivkardioloogid stentima veresooni haigel, kellele on varem tehtud südamelõikus ja kel on šundid ehk uued lisaveresooned ahenenud.

Siinkohal toob dr Taal välja veel midagi, mille poolest Regionaalhaigla kardiokirurgia osakond selgelt eristub. „Me kasutame pea 80 protsendil juhtudest šunteerimiseks mõlemapoolset rindkeresisest arterit.

Praegune sisehaiguste kliiniku kardioloogiakeskus annab nii ravitud patsientide mahult kui struktuuri suuruselt kliiniku mõõdu välja.

DR JAANUS LAANOJA

Maailmas kasutatakse sellist kombinatsiooni keskmiselt umbes viiel protsendil juhtudest, sest see on esialgu tehniliselt komplitseeritum ja aeganõudvam.

Aga tegelikult on arteriaalne šunt enamikus olukordades parem kui veenišunt ja on näidatud, et lisaks šundi eluea pikendamisele eritab see lämmastikoksiidi ning parandab sellega omakorda isheemiatõve ravi.“

INTERDISTSIPLINAARNE SÜDAMEKESKUS Kui igapäevasemaid ravijuhte arutatakse Regionaalhaiglas online-süsteemis, siis komplitseeritud eriala­ devahelised patsiendid võetakse vaatluse alla igal kolmapäeval teise kardioloogia osakonna initsiatiivil toimuvatel interdistsiplinaarsetel nn heart team’i ehk südametiimi kohtumistel. „Lisaks kardiokirurgidele ja kardioloogidele on seal ka radioloogid ja veresoonte kirurgid, sisehaiguste arstid – kõik, keda konkreetsel juhul vaja on,“ märgib dr Laanoja.

Lisaks kardioloogia eri valdkondadele tehakse tihedat koostööd ka onkoloogidega. „Tänapäeval areneb kiiresti onkokardioloogia. Kuna vähihaiguste ravi on muutunud väga efektiivseks, siis inimesed elavad märgatavalt kauem,“ räägib dr Laanoja. „Vähihaiguste ravi jällegi kahjustab südant. Nii on tekkinud täiesti uus alamvaldkond, mis käsitleb spetsiifilist onkoloogilist ravi saavaid haigeid südame aspektist, et jälgida südamelihase kahjustuse teket ja konsulteerida, millal võib vähiravi teha, millal on vajadus katkestada.“ Kõiki südamehaiguste diagnoosimise ja ravi eesmärgil koostööd tegevaid spetsialiste – nii kardioloogiakeskust sisehaiguste kliinikust, kardiokirurgia osakonda kirurgiakliinikust, kardioanestesiolooge anestesioloogiakliinikust kui ka radioloogiakeskust

Dr Jüri Voitk südamestimu­laatorit implanteerimas.

14

Regionaalhaigla  1/2020

KARDIOLOOGIA diagnostikakliinikust – ühendab mõtteline Regionaalhaigla interdistsiplinaarne südamekeskus.

Dr Laanoja sõnul annab praegune sisehaiguste kliiniku kardioloogiakeskus aga tegelikult nii ravitud patsientide mahult kui struktuuri suuruselt kliiniku mõõdu välja.

PARALLEELSTRUKTUURIDE LOOMINE EI OLE MÕISTLIK Üks põhjustest, miks võiks kaaluda südame­ kliiniku ideed, on Laanoja sõnul loodava Tallinna Haiglaga seonduv ehk siis plaan arendada keskhaiglas paralleelselt samasugused struktuurid, mis Regionaalhaiglas on juba olemas ning kuhu nii riik kui ka haigla ise on väga palju investeerinud.

See ei ole dr Laanoja ega dr Taali hinnangul Eesti väiksust arvesse võttes mõistlik, sest ravikvaliteedi tagamiseks vajalikku kogemust oleks teatud tegevuste hajutamisel mitme haigla vahel raske saavutada. „Teatud erialadel ei ole tark tegevusi dubleerida, olgu see siis kardiokirurgia, invasiivkardioloogia või onkoloogia. Ravikvaliteet saavutatakse mistahes eri­ alal sellega, kui tehakse piisav arv protseduure aastas.

Kui arv jääb sellest väiksemaks, siis ravikvaliteet langeb, suurenevad ravivead, tekivad komplikatsioonid,“ möönab ta.

Oluline näide on ägeda südamelihase infarkti ravi, nimelt on Regionaalhaiglal ööpäevaringne teenistus sulgunud veresoonte avamiseks. „See on teatud määral nagu sõjaväeline süsteem, kus logistika peab toimima hästi väljatöötatult n-ö seljaaju tasemel: saame kiirabilt eelteabe koos EKG elektroonilise edastusega, haige saabumisel haigla uksele teavad kõik, mida teha, kui kiiresti ja kuhu minna ning pärg­

Dr Günter Taali (vasakul) ja dr Jaanus Laanoja sõnul ei ole Regionaalhaiglas kardiokirurgide ja invasiivkardioloogide vahel konkurentsi, pigem tehakse tihedat koostööd. arter peab saama avatud 60 minuti jooksul.“ Dr Taal lisab, et näiteks südamesiirdamisi ei tehta Eestis seetõttu, et väikese mahu juures – üks või kaks protseduuri aastas – ei tekiks piisavat kogemust, et saavutada samasugune ravikvaliteet nagu suuremates keskustes. Helsingi Ülikooli Keskhaiglas, millega Regionaalhaigla teeb dr Taali eestvedamisel südamesiirdamiste alast koostööd, tehakse üle 30 siirdamise aastas.

Paralleeli leiab ka invasiivkardioloogiast, kus südamehäirete ravis kasutatakse Regionaalhaiglas unikaalset 3D-piltdiagnostikaga varustatud robotmagnetnavigatsioonisüsteemi, millesse on palju investeeritud. „Meil on väga hästi väljaõppinud mees­kond supertänapäevase tehnoloogiaga ja me ei ole nii rikkad, et teha siia kõrvale paralleelstruktuure.“

REGIONAALHAIGLA SÜDAMEKESKUS Regionaalhaigla südamekeskus on interdistsiplinaarne keskus, mis tegeleb südamehaiguste ennetamise, diagnoosimise ja raviga. Kasutusel on südamehaiguste diagnoosimise ja ravi kõige tänapäevasemad meetodid ning üks moodsamaid operatsiooniplokke Läänemere maades.

Juriidiliselt ei ole tegemist omaette struktuuri­ üksusega.  Eesti suurim keskus müokardi infarkti haigete ravis – 1100–1200 ägedat infarkti aastas.  Eesti suurim südamestimulaatoreid implanteeriv keskus – üle 600 südamestimulaatori aastas.  Eesti suurim südame rütmihäirete kateeter­ ablatsioone tegev keskus – ca 400 ablatsiooni aastas.

 Ainus Eesti keskus, kus on südamekirurgiline ööpäevaringne teenistus 365 päeva aastas.  Eesti suurim südamekirurgia keskus (üle 400 avatud südameoperatsiooni aastas, millest pooled on klapioperatsioonid. Vastavalt pato­ loogia iseloomule ja kaasuvatele probleemidele tehakse koronaaršunteerimisi nii seisval kui töötaval südamel ja vajadusel aordil manipuleeri­ mata).  Tänu tihedale koostööle Helsingi Ülikooli Keskhaiglaga on olemas vajalik kompetents ka kõige harvemini esinevate ja komplitseeritumate haigusjuhtude raviks, samuti saab vajadusel pakkuda ravi suuremas keskuses.  Suurima haigusjuhtude mahuga südame­keskus, kus noori kolleege koolitatakse.

1/2020  Regionaalhaigla

15

TEADUS

Selles rubriigis tutvustame Regionaalhaigla töötajate teadustöid ja -projekte.

Onkoloog dr Anu Planken ja laborispetsialist Birgit Truumees.

Teadus kliinilise tööga käsikäes Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus on kliiniline ja siirdemeditsiiniline teadustöö hästi juurdunud ning onkoloogidel suur huvi teadus-arendustöö vastu. Alljärgnevalt kirjutab onkoloog Anu Planken lähemalt kasvajate ja närvisüsteemi vaheliste seoste uurimisest ning uute vähivastaste bioloogiliste ravimkandidaatide arendamisest.

16

Regionaalhaigla  1/2020

TEADUS

Dr Anu Planken, onkoloog ja vanemteadur Pärast Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist oli mul sügavam huvi neuroloogia vastu. Kuna olin juba üliõpilasena tegelenud teadustööga neurofüsioloogia laboris, tundus loogiline jätkata õpinguid doktorantuuris neurobioloogia valdkonnas Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudis prof Mart Saarma juhendamisel.

Minu teadustöö keskendus Parkinsoni tõve molekulaarsete protsesside iseloomustamisele ning uudsete haigust modifitseerivate ravimite väljatöötamisele. Tegemist oli peamiselt prekliinilise laboratoorse tööga ning aastal 2012 kaitsesin doktoritöö „Role of GDNF and its cross-talk with other growth-factors in the dopaminergic system“.

Pärast kaitsmist pöördusin tagasi Eestisse ning asusin tööle Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskuses (VTAK) kliiniliste uuringute juhina. Kuna VTAK-is olid käimas siirdemeditsiinilised uuringud koostöös onkoloogidega Regionaalhaiglast, tekkis mul sügavam huvi onkoloogia valdkonna vastu – sel erialal on muutused äärmiselt kiired ning minu teadustööl võib olla reaalne väljund kasvajate diagnostikas ja ravis. Tegelesin aktiivselt ka teadustööga onkoloogia residentuuri vältel ning alates 2019. aasta sügisest jätkan karjääri arst-teadlasena, pühendudes pool ajast kliinilisele tööle onkoloogina ning teise poole ajast akadeemilisele ja teadus-arendustööle vanemteadurina Tartu Ülikoolis ja biotehnoloogia ettevõttes Icosagen.

Tekst: Anu Planken Fotod: Aivar Kullamaa

1. NEUROTROOFSETE TEGURITE ROLL NÄRVISÜSTEEMI JA KASVAJA VAHELISTES INTERAKTSIOONIDES Lähtuvalt oma teadustaustast olen soovinud integreerida aastatepikkust kogemust neurobioloogias onkoloogia valdkonnaga ning minu jaoks kõige inspireerivam uuring käsitleb kasvajate ja närvisüsteemi vahelisi seoseid.

Kasvajate molekulaarsed mehhanismid on komplekssed ning paljusid bioloogilisi protsesse peetakse keskseteks kasvajate patogeneesis (nn hallmarks of cancer). Viimasel

ajal on kasvajate bioloogias hakatud tähtsustama tuumori mikrokeskkonna mõju kasvajate arengule, kuna lisaks kasvajarakkudele esinevad kasvajakoes ka strooma komponendid, nagu veresooned, närvid ja immuunsüsteemi rakud, mis interakteerudes mõjutavad kasvajarakkude paljunemist ja levikut. Mikrokeskkonna mõjust lähtuvalt on teostatud ulatuslikult uuringuid, mõistmaks angiogeneesi ja immuunregulatsiooni rolli kasvajates. Tänapäeva onkoloogias on kliinilises praktikas kasutusel mitu sihtmärklaudravimit nimetatud protsesside modifitseerimiseks, kuid puuduvad põhjalikud uuringud, mis käsitleksid närvisüsteemi rolli kasvajate tekkes ja arengus, ning puuduvad ravimid, mis oleksid suunatud selliste protsesside mõjutamise vastu (vt ka joonis 1).

Närvisüsteemi rolli kasvajate arengus tuntakse küll juba aastast 1940, kui publitseeriti esimesed tööd, mis näitasid, et kasvajate denervatsioonil on kasvajavastane efekt. Vaatamata sellele on vähe uuringuid, mis käsitleksid molekulaarseid mehhanisme, mis mõjutavad kasvaja- ja närvisüsteemi vahelisi interaktsioone. Sellest kontekstist lähtuvalt on välja pakutud, et vähirakud mõjutavad otseselt närve ja indutseerivad innervatsiooni läbi neuriitide väljakasvu tuumori suunas (protsess, mida tuntakse kui neo-neuro­ genees) ning samal ajal sekreteerivad neuronid ja gliiarakud tuumori kasvu, invasiooni ja migratsiooni stimuleerivaid molekule, mis soodustavad kasvaja levikut mööda närve (protsess, mida tuntakse kui perineuraalne invasioon, PNI). Histoloogias loetakse kasvajaid PNI positiivseteks, kui 33% närvist on ümbritsetud kasvajarakkude poolt, ning aina enam hakatakse tähtsustama seda markerit kui halva prognoosi näitajat enamiku levinud kasvajate puhul, nagu pea-kaela-, pankrease-, kolorektaal-, rinnaja prostatakasvajad.

Neurotroofsed faktorid (NTF) on sekreteeritavad biomole­kulid, mida tuntakse närvisüsteemi arengu ja homöostaasi faktoritena, kuid esmased tulemused viitavad asjaolule, et neil faktoreil võib olla ka keskne roll kasvajate neurobioloogias. On publitseeritud esmaseid 

Tuumori veresooned

Strooma

Tuumor

Tuumori lümfisooned

Närvid

CAF – kasvaja fibroblastid ECM

Transport verevoolu kaudu

Transport veresooneseina kaudu

Kudede­ Lümfidrenaaž vahelin­e transport

Joonis 1. Tuumori mikrokeskkond, kus traditsiooniliselt on tähtsustatud veresoonte, lümfisoonte ja immuunsüsteemi rolli, kuid närvide mõju kasvajatele on jäänud tagaplaanile. Meie uuringu eesmärk on iseloomustada närvide rolli kasvajate tekkes ja arengus, ning võimaluse korral arendada uudseid ravimeid, mis oleksid suunatud protsessi mõjutamiseks.

1/2020  Regionaalhaigla

17

TEADUS uuringuid, kus on käsitletud klassikaliste neurotroofsete faktorite rolli kasvajates, näiteks on näidatud, et nii pankrease-, rinna- kui ka sapiteedekasvajad üleekspresseerivad neurotroofseid faktoreid ning nimetatud valkudel on kemoatraktiivne mõju kasvajarakkudele. Lisaks on leitud, et nimetatud faktorite türosiinkinaasi retseptorite (n.RET, MET, NTRK) mutatsioonidel on keskne roll eri kasvajate nn „driver“-mutatsioonidena. Lisaks eespool loetletud klassikalistele kasvufaktoritele iseloomustati 15 aastat tagasi kolme uudset neurotroofset faktorit: kasvu diferentseerumise faktor 15 (GDF15), mesentsephaalsetest astrotsüütidest pärinev neurotroofne faktor (MANF) ja tserebraalne dopamiini neurotroofne faktor (CDNF). Need uudsed neurotroofsed faktorid on neuroloogilisest aspektist relevantsed, kuna hoiavad elus keskaju dopamiini neuroneid ja käituvad neuroprotektiivselt Parkinsoni tõve mudelites, kuid meie esmased uuringud on näidanud, et neil võib olla roll ka kasvajate proliferatsioonis, metastaseerumises ja ravimresistentsuse tekkes ning lisaks ka kasvajatest indutseeritud anoreksia ja kahheksia puhul.

Selleks, et uurida neurotroofsete faktorite rolli kasvajate puhul, oleme käivitanud põhjaliku uuringu koostöös Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku, patoloogiakeskuse ning Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastega. Eesmärk on esimest korda iseloomustada neurotroofsete faktorite võimalikku esinemist ja rolli inimeste kasvajatel. Selle siirdemeditsiinilise uuringu eesmärk on selgitada, kas ja kuidas need faktorid mõjutavad kasvajate teket ja arengut ning kas faktorite mõjutamisel võiks olla kasvajavastane terapeutiline väljund. Kasutades rahvusvahelistest geeniekspressiooni andmebaasidest saadud infot, oleme määranud bioinformaatilise analüüsi abil erinevate neurotroofsete faktorite tasemed tuhandetest kasvajaproovidest eri kasvajatüüpide puhul (vt joonis 2). Lisaks oleme teinud geeni ekspressiooni mõõtmisi Regionaalhaiglas kogutud 200 kolorektaal-, rinnakasvaja ja melanoomiproovidest ning hetkel käib põhjalik immunohistokeemiline analüüs nende faktorite valgutasemete iseloomustamiseks kasvajakudedes (vt joonis 3). Immuno-

Onkoloog dr Anu Planken, patoloog dr Katrin Lepik ja labori­ spetsialist Birgit Truumees peavad teadusest lugu.

18

Regionaalhaigla  1/2020

histokeemilised analüüsid toimuvad Regionaalhaigla patoloogi dr Katrin Lepiku ja laborispetsialisti Birgit Truumehe osalusel ning antud teadustööle tuginedes on neil hiljem võimalik kaitsta ka enda doktoritööd. Lisaks profileerime ka melanoomi ja kolorektaalkasvajate seerumeid neurotroofsete faktorite tasemete suhtes ning uuringu põhjal on Tallinna Tehnikaülikooli magistrandil Kristel Ratasel plaanis kaitsta 2020. aasta suvel oma magistritöö. Esmased tulemused toetavad meie hüpoteesi, et neurotroofsetel teguritel on oma roll kasvajate patogeneesis, ning see annab aluse edasisteks uuringuteks ja võimalike uudsete ravimite arendamiseks.

2. UUTE VÄHIVASTASTE BIOLOOGILISTE RAVIMITE ARENDAMINE Teine suuremahuline uuring keskendub uudsete vähivastaste bioloogiliste ravimkandidaatide arendamisele.

Uuring toimub koostöös Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli tehnoloogia instituudi ning biotehnoloogia ettevõttega

Joonis 2. Mesentsephaalsetest astrotsüütidest pärineva neurotroofse faktori geeni ekspressioonitasemete võrdlus erinevate vähipaikmete puhul (märgitud punasega) ning normaal­ kudedes (märgitud rohelisega).

TEADUS efektiivsus ning vähe kõrvaltoimeid.

Hetkel käib antikehade tootmine ning kanade-küülikute immuniseerimise etapp. Arendatud molekulide puhul verifitseerime esmalt nende soovitava bioloogilise aktiivsuse ja testime in vitro ning in vivo kasvajate loomamudelites. Võimaluse korral plaanime esimest korda Eestis ka sobivate kandidaatidega edasiarendusi faas I (first-inman) kliiniliste uuringute tasemeni ning plaanime nende läbiviimist Regionaalhaiglas (joonis 4).

3. RAHVUSVAHELISED KOOSTÖÖPROJEKTID Joonis 3. Mesentsephaalsetest astrotsüütidest pärineva neurotroofse faktori valgu ekspressioon rinnakasvajate kudedes.

ICOSAGEN. Uuringu sisuks on uudsete onkoloogiliste ravimkandidaatide selekteerimine, bioloogiliste anti­ kehade tootmine ja valideerimine prekliinilistel looma­ mudelitel.

Projekti esimeses faasis oleme teinud põhjaliku bioinformaatilise analüüsi, kasutades vähirakuliinide genoomi editeerimise tehnoloogia (CRISPR-Cas9) süsteemil põhinevaid andmeid, mille põhjal oleme koostanud vähivastaste sihtmärkide nimekirja (179 membraanvalku). Uuringu eesmärk on arendada nimetatud valguliste sihtmärkide vastu antagonistlikke bioloogilisi ravimeid. Kasutades Tartu Ülikooli teadlaste väljatöötatud ja optimeeritud antikehade tootmise tehnoloogiaid (Hybrifree, VLP), oleme alustanud bioloogiliste ravimite lähtemolekulide (kimäär­ sete antikehade) arendamisega. Selleks oleme määratlenud vähivormid, mille vastu antikehapõhist bioloogilist ravi on võimalik ja vajalik arendada (kaasa arvatud pankrease-, soole-, rinna- ja kopsuvähk), ning selekteerinud sihtmärkmolekulid, mis on ekspresseeritud rakupinnal. Peamised märklauad, mida mõjutama asume, on transformeeriva kasvufaktori beeta (TGF-β) signaaliraja molekulid, türosiinkinaasi retseptorid ning kasvajaprotsessides olulised G-proteiinid. Kuna antud lähtemolekulide ravimi­ arendus on olnud raskendatud just antikehade arenduslike aspektide tõttu, on meil võimalik uudse Hybrifree ja VLP tehnoloogiaga toota bioloogiliselt äärmiselt aktiivseid ning kehaomaseid antikehasid, millel võiks olla suur kliiniline

Kandidaatide hindamine

Sihtmärkide kinnitamine

Antigeenide disain ja valmistamine

Oma kliinilises praktikas olen spetsialiseerumas peamiselt seedetrakti kasvajatele ning koos keemiaravikeskuse juhataja ja minu kliinilise mentori dr Anneli Elmega oleme aktiivselt käivitamas ning läbi viimas uuringuid ka gastro­ intestinaalkasvajate valdkonnas, neist olulisemad kolorektaalvähi ja maovähi epidemioloogilised, molekulaarsed ning mikrobioomi uuringud. Onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus on käimas ka rahvusvahelisi uuringuid, neist olulisimad on koostööprojektid EORTC-ga (European Organisation for Research and Treatment of Cancer), mis on üks peamisi akadeemilisi ja kliinilisi uuringuid tegevaid organisatsioone onkoloogia valdkonnas Euroopas. EORTC SPECTA projektiga on juba eelnevalt kopsuvähi valdkonnas liitunud dr Kersti Oselin ning käimas on ulatuslik metastaatilise kopsuvähiga patsientide kasvajakudede molekulaarse profileerimise uuring. Alates 2020. aastast on meil võimalus liituda nii SPECTA kui ka lisauuringuga – IMMUCAN, kolorektaalvähi kasvajate kontekstis. Uuringu eesmärk on üleeuroopaline platvorm, kuhu kogutakse eri kasvajapaigetega patsientide kliinilised, diagnostilised ja kasvajate DNA sekveneerimise andmed, mida saavad kõik EORTC liikmed kasutada ka isiklikuks teadustööks. IMMUCAN-i uuringu raames lisandub uuringule ka immuunprofileerimine, et saada lisainformatsiooni tuumori immunobioloogiast ja mikrokeskkonnast.

EORTC grupist lähtunud konsortsiumiga andsime äsja sisse ka Marie Sklodowska-Curie Innovative Training Networksi (ITN) taotluse, mis keskendub maokasvajate raviresistentsuse tekkemehhanismide uurimisele ja uudsete ravivõimaluste väljatöötamisele. Projekti raames on eesmärk kaasata ka rahvusvahelisi doktorante ning koostöös Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga on plaanis ka Eestis koolitada nelja aasta jooksul üks välisdoktorant.

Immuniseerimine ja pos Ab puulid

Bioloogilise aktiivsuse määramine

CBA adapteerimine/valmistamine, loomamudeli võimalused?

Soovitud omadustega MAb-id

FAAS I “First-in-man” KLIINILINE UURING

Joonis 4. Uute vähivastastel antikehadel baseeruvate bioloogiliste ravimite arendusprotsessi kirjeldus. (MAB – monoklonaalsed antikehad, CBA – Cell Based Assay).

1/2020  Regionaalhaigla

19

INNOVATSIOON

Uudne valgustus ööpäevarütmis 20

Regionaalhaigla  1/2020

INNOVATSIOON

Tekst: Mairo Hirmo, infrastruktuuri teenistuse juhataja Fotod: Aivar Kullamaa

V

algus mõjutab inimest igapäevaselt olulisel määral. Lisaks maailma nägemise võimaldamisele mõjutab see inimese aktiivsust, uinumise aega ja enese­tunnet.

Naturaalse valguse puudumisel oleme sunnitud seda kompenseerima tehisvalgusega ehk kasutama valgusteid, mis imiteerivad looduslikku valgust ja pikendavad näiteks praegusel talvisel pimedal ajal päeva pikkust. Teame, et inimene on aktiivseim ennelõunasel ajal, kui väljas on valge valgus.

Uinumise soodustamiseks peame aga vähendama valguse tihedust ja muutma valguse spektrit, kõrvaldades aktiivsust suurendavad valguse sinised laine­pikkused – kasutama sooja hämaramat valgust. Seetõttu valitakse kontoritesse inimeste aktiivsena ja tegusana hoidmise eesmärgil valget valgust tootvad valgustid ning kodudes tunneme end märksa mugavamalt sooja valgust eraldavate valgustitega.

EESTIS AINULAADNE

Infrastruktuuritehnika teenistuse juhataja Mairo Hirmo näitab hematoloogiakeskuse moodsat valgustus­ lahendust, mille tehnoloogia võimaldab sujuvalt muuta tehisvalguse intensiivsust ja värvispektrit, jäljendades sellega looduslikku valgust.

Regionaalhaigla vast remonditud B-korpuse hematoloogia­osakonda paigaldati uuenduslik valguslahendus, mis järgib inimese ööpäevarütme.

Tänapäevaseim viis tehisvalguse juhtimiseks on inimkeskne ehk looduse ööpäeva valgustsükleid imiteeriv ja seeläbi inimese bioloogilist kella järgiv valguslahendus (Human Centric Lighting, HCL). Oma disainilt ei erine HCL-valgustid üldse tavapärastest valgustitest, kuid nutikas on valgustite tehniline lahendus ja nende juhtimine. Kui enamasti valitakse ruumi valgusti, mis töötab kindlal valgusintensiivsusel ja kindlas värvi­ spektris (soe või külm valgus), siis HCL-lahenduse puhul võimaldab tehnoloogia muuta meil sujuvalt tehisvalguse intensiivsust ja värvispektrit kogu päeva jooksul, jäljendades selliselt looduslikku valgust. Ruumis viibijad ei taju valguslahenduse pidevat muutumist, kuna valgustuse parameetreid muudetakse vähehaaval iga minut. 

Inimkeskse valgustuse plussid Senised Skandinaavia ja USA uuringud on näidanud, et inimkeskse valgustuse kasutamine toob patsientidele kaasa  parema unemustri,  vähendab stressitaset,  suurendab aktiivsust päevasel ajal,  kiirendab paranemist,  vähendab dementsussümptomeid,  stabiliseerib vaimset ja emotsionaalset seisundit,  parandab söömisharjumusi ja suhtlemist.

1/2020  Regionaalhaigla

21

INNOVATSIOON

Õed on uue valgus­ lahendusega rahul.

Inimkeskse valgustuse puhul ühendatakse auto­ maatikasüsteemide abil valguse intensiivsuse ja valgusspektri juhtimine sujuvalt selliselt, et see simuleerib päikesetõusu ja -loojangut ning keskpäevavalgust.

Valguslahendustel on oluline mõju inimeste jaoks, kes peavad veetma suure osa päevast siseruumides.

Seetõttu sobivad valgustsüklite kasutamiseks hästi just tervishoiuasutused.

Taoline tuleviku valgustuslahendus on Eesti tervishoius praegu veel ainulaadne, kuid näiteks paljudes Skandinaavia haiglates, hooldekodudes ja koolides on see oma eeliseid tavavalguslahenduste ees juba tõestanud.

Hematoloogia palatiosakonda paigaldatud lahenduse puhul on tegu juhtprojektiga, mille põhjal otsustatakse sarnase lahenduse sobivus tulevikus Regionaalhaigla teistesse osakondadesse ning miks mitte ka kontoriruumidesse.

Hematoloogiaosakonnas saab tunda päikesepaistet Triin Klaas, onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku hematoloogiakeskuse õendusjuht Hematoloogiaosakonnas on pärast remonti valgustus täielikult välja vahetatud. Uut valguslahendust oleme saanud katsetada kaks kuud.

Uus valguslahendus reguleerib end vastavalt kellaajale ja aknast tulevale valgusele: koridoris on hommikul kella kuuest kaheksani soojem/ kollakam valgus, kella kaheksast kuni kella neljani on valge/heledam valgus, neljast kella üheteistkümneni õhtul on taas kollakam/soojem valgus, alates kella üheteistkümnest õhtul kuni kuueni hommikul on hämar. Tulesid täiesti ära kustutada ei saa, küll aga saab need vajaduse korral heledamaks reguleerida.

Alguses oli väike hirm, et koridoris olev valgus paistab öösel palatitesse ja häirib patsiente, kuid tagasiside

22

Regionaalhaigla  1/2020

patsientidelt on positiivne, valgus on piisavalt hämar ja see ei häiri üldse. Palatites on patsientidel võimalik reguleerida voodi juures olevaid kohtvalgusteid, valgusel saab lasta paista nii üles- kui ka allapoole ning seda ka üheaegselt – sellise lahendusega ollakse väga rahul. Palatites saab reguleerida ka laevalgust, see on väga mugav selliste protseduuride puhul, mis nõuavad rohkem valgust. Õdede postis on lisaks laevalgustitele võimalus reguleerida ka laua kohal olevaid kohtvalgusteid. Tagasiside osakonna assistendilt, kes veedab suurema osa oma tööajast õdede postis, on igati positiivne.

Eelnev valguslahendus osakonna koridoris oli liiga ere ja silmad kippusid valutama, nüüd seda probleemi enam ei ole. Uue valguslahendusega on nii patsiendid kui ka personal väga rahul. On ka öeldud, et õues on viimasel ajal pidevalt pime, kuid hematoloogiaosakonnas saab tunda päikesepaistet.

LÜHIDALT

Regionaalhaigla ja Kliinikumi koostöö loob patsientidele uued võimalused Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe allkirjastasid 23. jaanuaril koostöö raamlepingu, mille keskmes on vähiravi, traumaravi, harvikhaigused ning patsiendi tervikliku raviteekonna kujundamine.

S

õlmitud lepingu raames soovitakse kokku leppida kõrgema etapi ravitegevuse ühtsed põhimõtted ja tegevused. Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peedu sõnul võidavad koostööst eelkõige patsiendid, aga kindlasti ka tervishoiuvaldkond tervikuna, sest hoogu saab juurde nii õppekui ka teadustöö. „Regionaalhaiglas ja Kliinikumis on Eesti ainukesed interdistsiplinaarsed vähiravi- ja traumakeskused, meie koostöö keskmes saab olema vähiravi ühine arendamine, traumaravi töö korraldamine üle-eestiliselt koostöös Tallinna Lastehaigla, keskhaiglate ja vajaduse korral ka üldhaiglatega, kokkulepped harvikhaiguste ravimisel ja patsiendi tervikliku raviteekonna kujundamine,“ ütles Agris Peedu.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe hindab Eesti kahe suurima haigla koostööd kõrgelt. „Olgugi, et Kliinikumi ja Regionaalhaigla

vahel on varem sõlmitud spetsiifilisi erialasid puudutavaid kokkuleppeid, annab täna allkirjad saanud koostööleping uue dimensiooni ravitöö, tervishoiualaste uuringute ja teadustöö, aga ka tervishoiuvaldkonna töötajate täiendõppe vallas. Kahel piirkondlikul haiglal on suur vastutus mitte ainult oma institutsioonides, vaid kogu riigi tervishoiumaastikul. Seetõttu on nii Eesti inimeste kui ka meditsiini käekäiku silmas pidades oluline leppida kokku haiglate ühtsed tegevused ja põhimõtted, mis omakorda loob võimalused suurendada patsiendikesksust mõlemas raviasutuses,“ ütles Priit Eelmäe.

Verekeskust külastas Tallinna linnapea Jõulude eel külastas Regionaalhaigla verekeskust Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Meer loovutas isikliku eeskujuna verd ja kutsus ka kõiki häid kaaskodanikke elupäästvat kingitust tegema.

„V

ere loovutamine on kõige väärtuslikum kingitus, mida on võimalik teha,“ ütles linnapea Mihhail Kõlvart. „Vereülekannet ootavate patsientide jaoks on see eluliselt tähtis annetus,“ lisas ta.

Verekeskus ootab kõiki häid inimesi verekeskusesse (Ädala 2) verd loovutama esmaspäeviti ja reedeti kella 8–16 ning teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti kella 11–19. Doonorifoorumis (Narva mnt 5) oodatakse doonoreid esmaspäeviti ja reedeti kella 9–16 ning teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti kella 10–18. Lisaks külastab verekeskuse liikuvgrupp asutusi ja kultuurikeskuseid nii Tallinnas kui ka mujal.

Foto: Ksenija Kurs

1/2020  Regionaalhaigla

23

ÕENDUS

Tekst: Helen Valk, õenduskvaliteedi peaspetsialist Fotod: Regionaalhaigla

Teekonnal magnethaigla tunnustuseni Magnet® Recognition Program on õendusabi kvaliteedi hindamise viis, mille alusel toimub haiglate akrediteerimine ja magnethaigla nimetuse ehk tunnustuse andmine. Õenduspraktika muutmine magnet-mudeli põhimõtetele vastavaks eeldab toetavat organisatsioonikultuuri.

R

egionaalhaigla ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ühisel rahvusvahelisel õenduse teaduskonverentsil „5* õendus“ esinesid ettekannetega teekonnast magnethaigla tunnustuse saamiseni Antwerpeni Ülikoolihaigla õendusdirektor Paul Van Aken ja Magnet®-i programmi direktor Danny Van Heusden. Samuti esinesid konverentsil Helsingi Ülikoolihaigla Magnet®-i programmi juht Marita Ritmala-Castrén ja Oxfordi Ülikoolihaigla Magnet®-i programmi direktor professor Dickon Weir-Hughes. Nad tutvustavad magnethaigla kvaliteedimudelit ja räägivad oma kogemustest lähemalt.

Nurses Credentialing Center ehk Ameerika õdede tunnustamise keskus) neljaks aastaks. Koos Rahvusvahelise Ühiskomisjoni (JCI – Joint Commission International) akrediteerimisega, mis keskendus rahvusvaheliste standardite vastavuse kontrollimisele sellistes valdkondades, nagu ohutud protsessid ja pidev kvaliteedi parandamine, tõestasime, et UZA on rahvusvahelisel tasandil tipptasemel haigla.

Mida muudab Magnet®-i tunnustus patsiendi jaoks?

Danny Van Heusden: Patsiendi vaatenurgast on see tunnustus väga oluline.

Magnet® tagab, et meie patsiendid saavad tipptasemel õendusabi, mida kinnitavad mõõdetavad tulemused eri valdkondades.

Antwerpeni Ülikoolihaigla Belgias on EuÜhe näitena võib tuua lamatiste esinemissaroopa esimene magnet-tunnustuse saanud geduse. Meil on see 2,8%, mis on pool Belgia haigla. Miks te valisite just selle kvaliteedimukeskmisest (6%) ja vähem kui keskmine rahvusPaul Van Aken. vahelistes õpetavates ravikeskustes (3,1%). Meil deli? ­ Paul Van Aken: Magnet® on kõrgeim esineb erinevusi ka patsiendi rahulolu tulemusrahvusvaheline tunnustus, mida jagatakse tes. Võrdluseks teiste haiglatega: meie patsientide sõnul haiglatele patsiendi kõrgekvaliteedilise hoolitsuse ja tutvustab ennast 86% haigla töötajatest, samas kui flaami tipptasemel õenduse eest. Antwerp University Hospital keskmine näitaja on 41%. Rahvusvaheline uurimistöö (UZA) sai tunnustuse teekonna eest, mille käigus haigla näitas, et Magnet®-i haiglates ehk magnethaiglates on pidi tõestama, et ta on meeskonnatöös ja patsientide madalam suremus, väiksem tüsistuste arv jms. Võrdluses (ravi)tulemustes parem kui keskmine rahvusvaheline haiglatega, kes pole Magnet®-i tunnustust pälvinud, on õpetav ravikeskus. Tunnustust annab välja Ameerika magnethaiglates suurem osakaal kõrgelt kvaliftseeritud Ühendriikide sõltumatu organisatsioon ANCC (American õenduspersonalil. Patsiendiga tegelevad eriala eksperdid,

24

Regionaalhaigla  1/2020

ÕENDUS

sest õenduspersonalil on võrreldes mitte-magnethaiglatega rohkem võimalusi enda pidevaks koolitamiseks. Magnethaiglaid iseloomustab seegi, et õed teevad suurepärast koostööd arstide ja teiste tervishoiutöötajatega. Kõike seda kogeb ka meie patsient igapäevaselt.

eristavad Antwerp University Hospitali teistest haiglastest. Ilmselgelt soovime edasi tegutseda samal viisil ja teha veelgi enam edusamme. Kõik see on võimalik vaid tänu kõigi meie õdede pühendumusele.

Kas on tehtud uuringuid, mis kinnitaks, et magnethaiglates töötamine erineb mitte­magnethaiglates töötamisest? Mille poolest see täpsemalt erineb?

Helsingi Ülikoolihaigla (HUS) otsustas 2014. aastal järgida maailma parimate haiglate eeskuju ja asus end välja arendama vastavalt Magnet®-i raamistikule. Miks selline otsus ja kuidas alustasite?

Danny Van Heusden: Magnethaiglates on kõrgelt kvaliftseeritud õdesid proportsionaalselt Marita Ritmala-Castrén: Tunnustuse saamine rohkem. Enam kui 80%-l UZA õdedest on eeldab tipptasemel pühendumist õendusele bakalaureusekraad; flaami keskmine näinii õdedelt kui ka õendusjuhtidelt. Tänu taja on 60–70%. Uurimused on tõestasellele tõuseb patsientide eest hoolitsemise nud, et haiglates, kus on rohkem kõrgelt kvaliteet üle keskmise ning patsiendid on kvaliftseeritud õdesid, on ka suremus rahul õendusega ja õed oma tööga. HUS madalam. See tähendab, et lisaks õdede koosneb 17 haiglast, seega otsustati, et esiarvule on väga oluline nende kvalifikatmestena hakkavad magnetstaatuse nimel sioon. aktiivselt tegutsema vähikeskus, laste ja Magnethaigla väärtustab õenduspersonoorukite haigla ning südame- ja kopsunali pidevat koolitamist: osaleda saab nii sisehaiguste keskus. Sel aastal on magnetstaatuse kui ka väliskoolitustel. Praegu töötame ümber potentsiaalse kandidaadina lisandunud psühDanny Van Heusden. sisseelamise programmi, milles arvestame nii õdedega, kes peavad pärast pikka töölt eemal viibimist uuesti integreeruma, kui ka nendega, kes vahetavad haiglas osakonda. ANCC arendas õenduspraktikas välja spetsiifilise ülemineku tunnustamise programmi (PTAP – Practice Transition Accreditation Program®). See programm eristati magneti tunnustamisprogrammist (MRP – Magnet Recognition Program®), kuid MRP tõendusallikaid vaadates võib öelda, et need kaks programmi täiendavad teineteist.

Paul Van Aken: Õed kaasatakse otsustamisse ning neil DANNY VAN HEUSDEN on erinevaid võimalusi oma arvamuse avaldamiseks või ideede esitamiseks. Tulemusena näeme mitte ainult pühendumust, vaid ka innovatsiooni ja pidevaid parenhiaatriakeskus. Siiski on kogu HUS-i õendust arendatud dusi. Järgmisteks aastateks strateegiliste plaanide tegeMagnet®-i programmi tingimuste suunas ja see tähendab misse on alati kaasatud nii õed kui ka patsiendid. Meie rohkeid ümberkorraldusi. organisatsiooni üks peamisi tunnusjooni on interdistsiplinaarne koostöö. Praegu töötame välja uusi algatusi, mis Magnet®-i programmi keskmes on õed, kes on õendusele aitavad seda veelgi enam soodustada. Ühe teatud osakonna õed juba keskenduvad arstide ja õdede koostööle, mis on pühendunud ning kaasatud kõigesse oma tööga seonduosa parendamisprotsessist. vasse. Milliseid põhimõttelisi muudatusi HUS-is tuli ette Danny Van Heusden: Magnethaiglates on oma tööle võtta? rohkem pühendunud ja sellega rahul olevaid õdesid. Sama Marita Ritmala-Castrén: Magnet®-i üheks positiivseks kehtib Antwerp University Hospitalis töötavate õdede väljundiks peetakse seda, et õed tajuvad oma autonoomkohta. Pühendumuse näitajad on enamasti kõrgemad kui 8 sust. Haiglates on rajatud ümberkujundava eestvedamise punkti 10-st. Sellist tulemust kadestavad paljud organisatja jagatud juhirollidega (shared governance) struktuurid, sioonid. Antwerp University Hospital on positiivselt tipus et toetada õdede võimalusi ning muuta nende igapäevast ka tööga rahulolu kõrgete ja personalivoolavuse madalate tööd. HUS-is moodustub jagatud juhirollidega struktuur näitajate poolest. järgmiselt: igas üksuses on eksperdigrupp, kes arendab Paul Van Aken: Magnethaiglates pakuvad õed paremat õendusabi üksuse piires; igas haiglas on koordinaatorite õendusabi ja töötavad tõhusamalt kui teiste haiglate õed. grupp; lisaks on moodustatud HUS-i eksperdigrupid, kes Sellise järelduse võime teha, kui võrdleme oma tulemusi arendavad kogu haiglasüsteemi puudutavat õendusabi. rahvusvaheliste näitajatega.

Autonoomne käitumine ja vastutuse võtmine oma igapäeDanny Van Heusden: Magnethaiglate õed loovad õpivase töö parandamise eest pole just see, mida tahaks käsukeskkonna, kus kõik õpilased on oodatud ja saavad kõrge­ korras tegema hakata. kvaliteedilise koolituse. See väide põhineb õpilaste tagasiMeie haiglasüsteem on ajalooliselt üsna bürokraatsidel: õppivad õed tulevad meelsasti Antwerp University lik: käsud antakse ülevalt alla. Tänapäevane juhtimine Hospitali praktikale, sest asutus pakub sooja vastuvõttu ja peab olema toetav ja julgustama õdesid tegutsema eriala­ häid õpivõimalusi. Need ongi olulisemad omadused, mis ekspertidena, kes nad tegelikult ju on. Nii õdedele kui ka 

Pühendumuse näitajad on enamasti kõrgemad kui 8 punkti 10-st. Sellist tulemust kadestavad paljud organisatsioonid.

1/2020  Regionaalhaigla

25

ÕENDUS õendus- ja teistele juhtidele võib see olla suur muutus: selle asemel, et kõigi­le öelda, mida peab tegema, tuleb osata näidata üldisi eesmärke ja lasta õdedel otsustada, kuidas eesmärgini jõuda ning lahendada teele kerkivad probleemid.

Pärast esimese eksperdigrupi rajamist hakkasime peagi märkama selle mõju õdede võimestatusele. Rühmades olevad õed murdsid oma osakondades pead samade probleemide üle – probleemid olid neid Marita Ritmala-Castrén. pikemat aega häirinud, aga keegi ei olnud neid lahendanud. Võimalusest muuta oma igapäevases õendustegevuses midagi positiivses suunas omandasid nad edukogemuse ja tundsid uhkust, et saavad oma tööd mõjutada. Eksperdigrupi õdede esindajad on uhked, kui esitlevad meie iga poole aasta tagant korraldataval HUS-i õendusarengu sümpoosionil kõiki üksuse arenguid. Praeguseks on esinemis­soove kogunenud nii palju, et oleme loonud posterite sessiooni, kus kõigil on võimalus esitleda õenduse arendamises tehtud tööd.

mis on nende töös tähenduslik ja kuidas nad sooviksid, et nende lähedaste eest hoolt kantaks. Vastuste hulgast loodame leida HUS-i õenduse tuuma ja arendada järgmise versiooni oma professionaal­sest õenduse mudelist. Viimase kolme aasta jooksul oleme Magnet®-isse väga palju panustanud ja oma kogemuse põhjal Helsingi Ülikoolihaiglas nõustume kindlasti, et teie toodud väide peab paika.

Tänapäevane juhtimine peab olema toetav ja julgustama õdesid tegutsema eriala­ ekspertidena, kes nad tegelikult ju on.

Magnet® eeldab, et head õendust tunnustatakse. Kas tunnustamine algab iga õe tänamisest ja positiivsete kommentaaride ütlemisest kolleegidele iga kord, kui selleks avaneb võimalus?

Marita Ritmala-Castrén: Jaa, tunnustamisel on väga suur roll. HUS-is proovime me õdesid julgustada, et nad oleksid positiivsed ja toetaksid üksteist kadestamise asemel.

Meil on siiski ühine eesmärk: tipptasemel õendus patsientide jaoks. Seega arendasime õenduses välja tunnustamise töövahendi asutuse ja õendusjuhtidele, et neil oleks meeles, kuivõrd oluline on avaldada oma kolleegidele kiitust suurepärase töö eest. Samuti aitab see neil otsustada, mil viisil tuleks suurepärast õendustegevust tunnustada.

Öeldakse, et oluline pole Magnet®-i tunnustus, vaid kõik need positiivsed muutused, mis toimuvad selleni jõudmise käigus. Kas olete selle väitega nõus?

Marita Ritmala-Castrén: Õenduse valdkonda peab kujundama professionaalse õenduse mudeli põhjal. Esimese HUS-i mudeli arendasime välja 2015. aastal ning siis tegelesid sellega enamasti õendusjuhid. Praegu on meil rohkem teadmisi ning me soovime kuulda kliini­ listelt õdedelt, mis on nende arvates HUS-i õenduse aluseks. Muu hulgas küsisime üle 13 000 õelt kirjalikult,

Helen Valk, Regionaalhaigla õenduskvaliteedi peaspetsialist

26

Regionaalhaigla  1/2020

MARITA RITMALA-CASTRÉN Kolleegide kogemused veenavad mind, et magnethaigla kvaliteedinõuete järgimine ja tunnustuse taotlemine on kasulik nii patsientide, õdede kui ka tervishoiuasutuse aspektist vaadatuna, kuna see aitab luua tõhusamalt toimivat süsteemi ning saavutada paremat õendusabi kvaliteeti.

Professor Dickon Weir-Hughes: Olen veendunud, et magnethaigla kvaliteedistandardeid järgides paranevad lisaväärtusena organisatsioonikultuur, kollegiaalsus ja koostöö eri juhtimistasandite vahel. Magnethaigla staatus eeldab pikaaegseid ja tõhusaid meetmeid meeskondade kujundamiseks, spetsialistide koostööks ning perso­ nali kaasamiseks otsuste tegemisse. Elus vajavad õed ja ämmaemandad julgust, et saada igapäevatöös hakkama ning soodustada tipptasemel tööd, otsida tunnustust (nt Magnet®) ja kaitsta teatud patsiente, et esitada väljakutse vananenud õenduspraktikale ja isegi selleks, et avaldada vähepopulaarne või vastuoluline uurimus või arvamuslugu.

Magnethaigla kvaliteedimudel on ainulaadne mudel tervishoiuasutustele, kus töötavad hinnatud õendustalendid ning osutatakse tipptasemel tervishoiu­teenust.

Regionaalhaigla kuulutas eelmise aasta alguses välja avaliku konkursi Magnet®-projekti juhi leidmiseks ning kevadel alustas projekti juhina tööd Helen Valk. Helen ütleb, et eelmine aasta on olnud väga hariv, töine ja võimalusterohke. Aastasse mahuvad magnethaiglate külastused, artikli avaldamine ajakirjas Eesti Arst, ta on loonud hulga kontakte ning võtnud osa magneti konverentsidest. Novembris aitas Helen korraldada õendusjuhtide koolituspäeva ning oli Regionaalhaigla esimese rahvusvahelise õenduse teaduskonverentsi „5* õendus“ üks peakorraldajaid.

LÜHIDALT

Keerukas lõualiigesteoperatsioon läks edukalt

Fotod: Aivar Kullamaa

Regionaalhaigla näo-lõua­ luukirurg dr Heleia Nestal Zibo teostas keerulise operatsiooni, kus 19-aastasel neiul asendati mõlemad alalõualiigesed ning samal ajal sooritati ka ortognaatne kirurgia, mida ei ole Eestis varem tehtud.

O

ktoobri lõpus tehti Eestis esimest korda alalõualiigese bilateraalne endoproteseerimise operatsioon kombineeritud ülalõualuu osteotoomiaga. „Patsiendil algas teismeeas idopaatiline ehk teadmata põhjusel alalõualiigeste resorptsioon, mis arenes kuni alalõualiigese pähiku täieliku kulumiseni. Selle tagajärjel nihkus alalõualuu märkimisväärselt tahapoole, ahendades ülemisi hingamisteid ja põhjustades raske uneapnoe. Talle määrati CPAP-mask, millega neiu kahjuks ei kohanenud. Hapnikuvaeguse tõttu esinesid väsimus, depressioon ja õppimisraskused,“ kirjeldas dr Heleia Nestal Zibo, miks otsustati keeruline protseduur ette võtta.

PÕHJALIK PLANEERIMINE Alalõualiigese endoprotees lisati haigekassa hinnakirja 2019. aasta alguses. Ettevalmistused operatsiooniks algasid maikuus – patsiendi näokolju kompuutertomograafia uurigu alusel valmistati alalõualiigese proteesid, mis disainiti ja prinditi USA-s.

Tegemist oli keerulise protseduuriga, mis vajas põhjalikku operatsioonieelset planeerimist. Lisaks näokolju kompuutertomograafiale tehti suusisese hambumuse skaneerimine, mille tulemusel valmis virtuaalne mudel. Selle järgi sooritas dr Zibo koostöös USA proteesifirma bioinseneridega virtuaalse operatsiooni lõualuude asendite korrigeerimiseks, pärast seda prinditi välja patsiendile kohandatud alalõualiigese endoproteesid. Sellised proteesid on väga sarnased puusaliigeseproteesiga.

Operatsiooni teostas dr Nestal Zibo, keda assisteeris Tšehhi kogenud näo- ja lõualuukirurg dr Vladimir Machon, kes on ise teinud üle saja taolise operatsiooni, ning Regionaalhaigla näo-lõualuukirurg dr Mart Maidvee.

HEA TULEMUS

Dr Heleia Nestal Zibo, dr Vladimir Machon ja dr Oksana Ivask enne operatsiooni.

„Operatsiooni teeb eriti keerukaks asjaolu, et alalõualiigesed asuvad koljupõhimiku juures, mille vahetus läheduses on näonärvid, kuulmetee ja veresooned, mis jooksevad ajukolju sisse,“ selgitas dr Heleia Nestal Zibo. „Patsiendi näokoljust tehti operatsioonijärgne kompuutertomograafiauuring, et kontrollida ravitulemust ning võrrelda uuringuga, mis oli tehtud enne operatsiooni. Tema ülemised hingamisteed – nina-, suu- ja alaneel – on nüüd viiekordselt laienenud. Samuti on normaliseerunud näokontuur ja hambumus,“ ütles dr Zibo, lisades, et kokkuvõttes läks operatsioon edukalt ja praegu on patsient juba kodus taastumas.

Eesti esimese alalõualiigese endoproteesi paigaldas 2019. aasta maikuus Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Oksana Ivask, kes viibis ka seekord Regionaalhaiglas operatsiooni juures.

1/2020  Regionaalhaigla

27

TERVISEINFO

Terviseinfo – millist allikat usaldada?

Uuringud kinnitavad, et „dr Google’i“ vastuvõtul käib iga päev muljetavaldavalt suur hulk inimesi. Millistest allikatest tasub otsida usaldusväärset terviseinfot, uurisime Regionaalhaigla sisuturunduse juhilt Stina Eilsenilt.

Tekst: Maret Einmann Fotod: Shutterstock, Regionaalhaigla Terviseteema on inimese jaoks väga oluline. Infot liigub internetiavarustes tohutult palju ja kohati on see väga vastukäiv. Kuidas teaduspõhine info üles leida?

Google’i statistika kohaselt esitatakse „dr Goog­ le’ile“ 70 000 terviseteemalist päringut minutis ehk umbes 7 protsenti päringutest päevas on seo­ tud tervise­küsimustega. Tulemuste põhjal tehakse tähtsaid valikuid – kuidas ennast ravida, kas minna arsti vastuvõtule, millist ravimit osta jms. Otsin­ gumootoreid kasutades tasub olla allikakriitiline ja tähelepanelik, sest eksitavat ja kaheldava väärtu­ sega tervise­infot on äärmiselt palju. Tasub usaldada ainult tõenduspõhiseid allikaid ja viiteid.

Ameerika tunnustatud meditsiinikeskused on teinud suuri pingutusi, et pakkuda patsiendile selges ja lihtsas vormis terviseinfot, seda teevad näiteks Mayo Clinic, MD Andersoni vähikeskus, Cleveland Clinic jt. Usaldusväärset eestikeel­ set terviseinfot leiab terviseameti, haigekassa, Tervise Arengu Instituudi, perearstikeskuste ja haiglate infokanalitest ning kvaliteetsest tervise­ ajakirjandusest. Ka Regionaalhaigla peab üheks oluliseks prioriteediks inimeste terviseteadlikkuse tõstmist ja oleme oma infokanaleid arendanud, et aidata keerulises meditsiinimaailmas orienteeruda.

28

Regionaalhaigla  1/2020

Alustasite eelmisel aastal „Tervisepooltunni“ podcast’i ehk taskuhäälinguga. Kellele on saade mõeldud ja kuidas seda kuulata saab?

Sügisest sai alguse terviseteemaline podcast „Ter­ visepooltund“, mille sihtrühmana näeme kõiki ter­ visest hoolivaid inimesi, sest käsitletavate teemade ring on lai. See on hea võimalus saada tervisenõu oma ala tippudelt. Meie arstid, õed ja teised spetsialistid räägivad uutest ravisuundadest ja -meetoditest ning annavad nõu, kuidas haigusi ennetada ja kuhu mure korral pöörduda. „Tervisepooltunni“ saated leiab Spotify ja Sound­ cloudi platvormidelt ning vajaduse korral saab neid mugavalt alla laadida ja kuulata endale sobival ajal, igal nädalal tuleb uus osa.

Kes on saates esinemas käinud?

Saatejuht Hando Sinisalu külaliseks on olnud prof Margus Viigimaa, kes rääkis, millised on südamehai­ guste ohumärgid, kuidas vererõhku normis hoida ja mismoodi südant koormamata tervisesporti teha.

Neuroloog Andrus Kreis selgitas, miks meil pea valu­ tab, ning ta rääkis ka insuldist, selle tunnustest ja ravist. Infarktist ja insuldist paranemisel mängib väga suurt rolli taastusravi, seda teemat kutsusime tutvus­ tama meie uue taastusravikeskuse juhataja Annelii



TERVISEINFO

Regionaalhaigla terviseinfokanalid  Südameteemaline teemaveeb: südamekeskus.ee  Vähiraviteemaline teemaveeb: onkoloogiakeskus.ee  Podcast „Tervisepooltund“, kättesaadav Spotify ja Soundcloudi platvormidelt  Instagram: regionaalhaigla  Facebook: regionaalhaigla  Vimeo

1/2020  Regionaalhaigla

29

TERVISEINFO Jürgensoni. Teemaks on olnud ka vähiravi, onkoloog Helis Pokker rääkis lahti tänapäeva vähiravis olulise personaalmeditsiini ehk täppismeditsiini mõiste.

See on vaid väike ülevaade, teemasid on olnud veel, viimase saate külaliseks oli meil verekeskuse juhataja Ave Lellep ja arst Gulara Khanirzayeva, kes rääkisid, kuidas saada doonoriks ning paljust muust doonorlu­ sega seonduvast.

Olete loonud eraldi südame- ja vähiraviteemalised veebikeskkonnad, mis paiknevad põhiveebist eraldi.

Miks selline otsus?

Lähtume põhimõttest, et tervisemurega inimene leiaks teda huvitava info kontsentreeritud kujul kii­ resti üles. Toon siin lihtsa näite – südamehaiguse sümptomeid otsiv inimene ei soovi esimese valikuna tutvuda haigla korporatiivinfoga, vaid tema eesmärk on kiiresti leida südamehaiguste rubriik ja sobivad

Meie sisuloome eesmärk on olla usaldusväärne teejuht tervisemaailmas. arstid, kelle poole pöörduda. Seetõttu oleme sellistele interdistsiplinaarsetele valdkondadele, nagu kardio­ loogia ja onkoloogia, loonud eraldi teemaveebid, kust leiab kiiresti kohase info. Teemaveebide sisu on loo­ nud Eesti tippspetsialistid: südamearstid, vähiarstid ja teised spetsialistid.

Sel aastal on tulemas ka uus teemaveeb, mis käsitleb põhjalikult traumatemaatikat. Samas on need teema­ veebid siiski meie põhiveebiga ühendatud. Soovime, et meie pakutav terviseinfo oleks lihtsasti otsingu­ mootoritest leitav.

Teemaveebide esilehel hakkavad silma patsientide kogemuslood. Kas inimesed on meeleldi nõus oma lugu rääkima?

See sõltub palju inimesest. Oleme väga tänulikud neile, kes on nõustunud jagama oma lugu, sest tei­ sed vähiga või mõne muu haigusega võitlust pidavad inimesed saavad nendest kogemuslugudest palju abi.

Meie jaoks on äärmiselt oluline patsientide igakülgne toetamine – lugude jagamine annab selleks hea või­ maluse. Kogume koostöös Eesti Tervishoiu Muuseumi, Tervise Arengu Instituudi, Vähiliidu ja ravimifirma­ dega patsiendilugusid ja siit ka üleskutse: saatke meile oma lugu või andke märku, et soovite seda jagada.

Milliseid kanaleid veel kasutate info jagamiseks?

Meie jaoks on oluline pakkuda patsientidele selges, lihtsas vormis tõenduspõhist terviseinfot arstidelt, õdedelt ja teistelt spetsialistidelt. Meie sisuloome ees­ märk on olla usaldusväärne teejuht tervisemaailmas.

Olulised on erinevad formaadid – patsientide seas on väga populaarsed ka lühivideod, kus arst selgitab

30

Regionaalhaigla  1/2020

mõne tervisemure või protseduuri lahti. Kampaania „Küsi südamearstilt“ raames vaatas videoid vähe­ malt 1 minuti jooksul 9300 inimest ja kokku jõudis see kampaania 62 000 inimeseni. Õige pea valmib ka meie keemiaravipatsientidele lihtsas vormis video, mis on ravi ajal praktiliseks teejuhiks.

Siinkohal tänusõnad kõigile kolleegidele, kes on oma tiheda igapäevatöö kõrvalt leidnud aega avalik­ kuse teavitamiseks terviseteemadel.

Kuidas on teie uued sisuformaadid vastu võetud, kas tegelete ka tagasiside kogumise ja analüüsiga?

Jah, kindlasti. Igasugune tagasiside aitab meid edasi.

Võtame kõiki soovitusi arvesse edaspidises sisuloome kavandamises ning analüüsime pidevalt ka ise tule­ musi.

Millised on edasised eesmärgid?

Väärtuse oma tegevustele saab luua vaid sihtrühmade selge defineerimise ja lihtsa küsimuse esitamise kaudu: „Kuidas ma saan aidata?“ Kui kasutada tun­ nustatud turundusspetsialisti Seth Godini sõnu, siis: „Me peame olema uhked selle üle, millest räägime.“ Ma arvan, et meditsiinivaldkonnas ei ole väga raske eesmärki leida. Me oleme kogu aeg eri rollides – pat­ siendina, lähedasena, terviseteadliku inimesena. Neid rolle on palju ja nendega samastumine aitab seada sel­ get eesmärki, kuidas aidata.

LÜHIDALT

Regionaalhaigla valis esimest korda aasta kõneisikud Sel aastal andis Regionaalhaigla juhatus esimest korda välja mitu olulist tunnustusauhinda: välja kuulutati aasta meeskond ja aasta kõneisikud 2019.

2019. aasta meeskonna tiitli sai e-intensiivravi meeskond, kes on järjekindlalt arendanud paberivaba ja innovaatilist e-intensiivravi projekti. Regionaalhaigla võtab esimese haiglana Eestis kasutusele e-intensiivravi süsteemi, mis jätab arstidele ja õdedele rohkem aega patsientidega tegeleda.

2019. aasta kõneisiku tiitli said prof Margus Viigimaa ja dr Riina Kütner. Mõlemad tohtrid on väga hinnatud erialaspetsialistid, kes on oma tiheda igapäevatöö kõrvalt leidnud aega avalikkuse teavitamiseks terviseteemadel.

Prof Margus Viigimaa on aktiivselt esinenud meedias südametervise ja ennetuse teemadel, rääkinud Regionaalhaigla „Tervisepooltunni“ taskuhäälingu osades vererõhust, südamerütmihäiretest ja sportimisest ning olnud oluliseks konsultandiks südameteemalise veebikeskkonna www.sydamekeskus.ee loomisel. „Kõige tähtsam on preventsioon,“ rõhutas prof Viigimaa auhinda vastu võttes.

Dr Riina Kütner on tunnustatud onkoloog ja kirurg, kes on andnud alati hea meelega rinnatervisega seotud intervjuusid meedias, panustanud aktiivselt Regionaalhaigla infokanalitesse ning andnud tervisemessidel nõuandeid, kuidas rinnavähki ennetada ja õigel ajal avastada.

1/2020  Regionaalhaigla

31

PÄRAST TÖÖD

KULLAST käed Või hoopis hõbedast käed? Valgest kullast? Granaatide või sünteetiliste safiiridega? Anestesioloog Markko Pärtelpoeg on andekas ehtelooja!

Tekst: Elis Aru Fotod: Martin Ahven (Õhtuleht), erakogu

Filigraansõrmus, hõbe.

32

KES?

MIS?

Dr Markko Pärtelpoeg juhatab Regionaalhaigla operatsioonikeskust. Ta jälgib, et keskuse 23 opituba oleks tööga hõivatud – igaühes oma eriala kõige paremini valdavad opiõed ja anesteesiapersonal – ning hoiab järge haigekassa tellitud lepingumahtudel.

Markko tegelik eriala on anestesioloogia. „Püüan aegajalt ka opisaali jõuda, et oskusi hoida. Need hetked, kus minust ja mu õest sõltub, mis edasi saab, kinnitavad mulle, et valisin õige eriala. Mulle väga meeldib see töö ja mu kolleegid Regionaalhaiglas on lihtsalt suurepärased!“

Sõrmused, kõrvarõngad või isegi hõbedast kroon – Markko telefon on täis fotosid ehetest. Kuid mitte niisama ilu pärast, vaid tema enda loomingust! „Krooni?

Olen saanud kanda!“ vastab ta muiates. „Üks mu sõbranna korraldas 40 aasta juubeli tähistamiseks stiilipeo, mille teemaks olid peakatted.“ Enda käe järgi tehtud sõrmuseid on Markkol 30, kuigi… „Kannan ehteid väga vähe. Tööl ei saa ma seda teha, opitoas on lausa keelatud sõrmuseid kanda, ja vabal ajal valin lihtsa sõrmuse või tihasepeaga rinnamärgi.“

Regionaalhaigla  1/2020

PÄRAST TÖÖD

Filigraansõrmus, hõbe.

Efektne tihasepeaga sõrmus.

Regionaalhaigla operatsioonikeskuse juhataja Markko Pärtelpoeg on ehtekunsti õppinud kursustel Eesti Kunstiakadeemias ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Kõik vahendid, et metalli sulatada, valtsida, saagida, vormida, kokku joota või lihvida, on Markkol nüüd kodus olemas.

KUIDAS? Kannustust, et õppida ehtekunsti, sai Markko mõni aasta tagasi, kui otsis kingitust Gram galeriist. Meister Kärt Maran näitas talle lahkesti sealset töökoda. „Imestasin, milline must kõva kamakas on töötlemata kuld,“ meenutab Markko. „Kärt rääkis väga huvitavalt, põnev oli teda kuulata!“ 2016. aasta suvel käis Markko ühtejutti kahel EKA ehtekursusel. Kahe nädalaga valmistas ta kauni hõbesõrmuse – lihtsat mehelikku võru ilmestab sügavsinine safiir. „Samast sõrmusest tegin hiljem teise, valgest kullast variandi,“ jutustab ta „Kuld on hõbedast tugevam ja hoiab kivi paremini paigas. Siis ei juhtu nii, nagu suvel, kui olin sõpradega Toscanas ja lõin sõrmusega käe kogemata vastu lillepotti – kivi hüppas hõbeda vahelt ära ja otsisime seda mitu tundi killustiku seest.“ EKA kursustest sai Markko hoogu juurde. Ta oli leidnud haarava hobi! Viljandi Kultuuriakadeemias koolitas Markko end filigraantehnika alal, õpetajaks meister Indrek Ikkonen. Koos paari kursusekaaslasega käib ta endiselt ka oma EKA õpetaja, Miikael Danieljantsi töökojas, et tarkust juurde saada. Näiteks nuputati koos, kuidas teha Markko disainitud… kaleidoskoopi! „Peal on safiirid ja sees tsirkoonid,“ näitab Markko fotot valmis imeasjast, mida kaunistab Väikese Printsi pilt.

disainides mõtlesingi Namiibiale – kivid on kui säravad oaasid keset kõrbeliiva.“ Väärismetalle oma loominguks ostab Markko Eestist, aga ka interneti teel – kuld saadetakse Inglismaalt kohale tavalise postipakiga!

KUI TIHTI? „Vähemalt kord nädalas püüan kodus nokitseda,“ ütleb Markko tagasihoidlikult. „Alguses sain inspiratsiooni Pinteresti piltidelt, nüüd teen oma disaine.“ Meest kannustab mõte taaskasutusest. Tänu uutele oskustele sai ta aidata sõpra, kes pärast ema surma mõtles, mida teha tema abielusõrmusega. Markko meisterdas sõbrale uue ehte – keskele sulatas ema oma, aga kattis selle sinaka tantaaliga. Uut sõrmust sobib mehel kanda, samas kannab see ta kalli ema mälestust.

Muide, ehteid on Markko teinud ka kullast, mis jääb üle hambabreketitest!

MIKS? „Nii mõnus on teha midagi, mis teisi rõõmustab,“ lausub Markko. Tema tehtud abielusõrmused on vannet kinnitanud mitmes pulmas. Markko on loonud neid ka kolleegidele.

KUS? Kõik vahendid, et metalli sulatada, valtsida, saagida, vormida, kokku joota või lihvida, on Markkol nüüd kodus olemas. Kauneid kive oma ehete tarvis on ta toonud reisidelt. „Näiteks Namiibiast sain need ilusad punased,“ näitab ta fotot kõrvarõngastest, mida ehivad verevad granaadid. „Namiibia on täielik kõrb, aga seal ringi käies sattusime ka oaasidesse. Neid ehteid

TORE TEADA! Mitte ainult kuldsed käed, Markko on ka rohenäpp. Tema kaktusekogus on 287 okkalist taime!

1/2020  Regionaalhaigla

33

LÜHIDALT

Koolituskeskuse fookuses on koolituste ja koolitamise kvaliteet

K

ui 2019. aasta olulisemad märksõnad olid koolituste kolimine TalTech Mektorysse, juhtide arenguprogrammi edukas lõpetamine ning residentuuri ja VI kursuse arstitudengite juhendajate töö analüüs, siis 2020. aastal on taas fookuses juhtide ja sisekoolitajate arendamine, koolituste kvaliteedi ühtlustamine, e-õppe integreerimine auditoorsesse õppesse, õendusnõustamine ning töötaja toetamist käsitlevad koolitused õnnelik olemise ja tööga rahuloluni jõudmiseks.

TEGUS AASTA Märtsis võtsime kasutusele uuendatud funktsioonidega ja kasutajasõbralikuma koolitustaotluste keskuse ning alates septembrist toimub suurem osa meie koolitustest mõnusates Mektory ruumides.

Keskendusime residentuuri ja VI kursuse arstitudengite juhendajate töö analüüsile, mille käigus korraldasime personaliteenistusega juhendajate küsitluse, tutvustasime selle tulemusi, leppisime kokku edasistes arenguvajadustes juhendajate seminaril ning vormistasime uuendused ka vastavatesse kordadesse. 2020. aastal jätkame üheskoos TÜ ja meie juhendajatega kokku lepitud tegevuste elluviimist õppetöö efektiivsemaks muutmiseks nii juhendatavale kui ka juhendajale.

Väga hea kogemus 2018. aasta oktoobris alustatud ja 2019. aasta juunis lõppenud juhtide arenguprogrammi näol võimaldab meil jätkata juhtide arendamist ka tänavu. Jätkame eelmisel aastal populaarseks osutunud kovisiooni, kootsingu jt teemadega.

34

Regionaalhaigla  1/2020

396

92

koolitajat

töövarju

197

18 500 sisekoolitusel osalemist

arstresidenti

691 juhendajat

Koolitamise ja juhendamise mahud Regionaalhaiglas 2019. a.

Sisekoolitused on Regio­naal­­ haigla poolt korraldatud koolitused. Juhendajad on Regionaalhaigla spetsialistid.

49

584 õendus-, hooldus- jne praktikanti

IV, VI kursuse arstitudengit

TÄNAVUSED TÖÖD 2020. aastal keskendume koolituste kvaliteedi ühtlustamisele. Selleks oleme välja töötanud sisekoolitajate arenguprogrammi, mille eesmärk on tutvustada ja laiendada koolitajate teadmisi, oskusi ja arusaamu täiskasvanute õppimise ja õpetamise olemusest ning erinevate koolitamis- ja õppemeetodite võimalustest.

Sisekoolitaja 8 mooduliga koolitusprogramm algab märtsis ning annab teadmisi ja praktilisi nõuandeid koolituste kavandamiseks, elluviimiseks ja tagasi­ sidestamiseks, samuti pakub refleksioonivõimalust nii juba kogenud kui ka alustavatele koolitajatele.

Alustame õendusnõustamise arendusseminaridega, et toetada süsteemselt õdede nõustamispädevuse kvaliteedi kasvu patsiendikesksema raviteenuse pakkumiseks. Suurendanud oleme ka tellitavate koolituste osakaalu, et jõuda koolitustega õigel ajal õige sihtrühmani.

Mõningad uued koolitusteemad on multikultuurne patsient, uue töötaja sisseelamiskoolitus suvel alustavatele töötajatele, kriisipsühholoogia õendusjuhtidele, korruptsiooniriskid. Uurimus- ja teadustöö tegijaid toetavad koolitused „Eetika ja andmekaitse kliinilistes uuringutes“ ning „Sissejuhatus meditsiinialaste uuringute andmeanalüüsi“.

Koolitusvaldkonna parema toimimise suunas liikumiseks saame toetuda ka 2020. aasta jaanuaris ja veebruaris toimuvale auditile.

20. märts 2020 Apollo Kino Solaris, Saku saal Estonia pst 9, Tallinn

Interdistsiplinaarne koostööseminar

VERELIBLE

9.00

Registreerimine, tervituskohv

I OSA 09.55 10.05

VEREKESKUS, moderaator Riin Kullaste Avamine – Agris Peedu, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Verelibled – kust nad tulevad, millised nad on ja miks – Ain Kaare, Tartu Ülikooli Kliinikum Kas veregrupp määrab meie dieedi? – Silvia Lember, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Veredoonorluse lühi- ja pikaajalised mõjud – Wim de Kort, Sanquin Blood Supply Foundation Verelibledest saab ravim – Riin Kullaste, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Vererakkude kasvatamine, kunstlikud hapnikukandjad – Astrid Pihlak, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kaasaegne rakuteraapia – Ksenia Boriskina, Karolinska Ülikool Lõuna

10.25 10.45 11.05 11.20 11.40 12.00 II OSA 13.00 13.20 13.40 14.00 14.20 14.40 15.00 III OSA 15.30 15.50 16.10 16.30 16.50 17.10

HEALOOMULISED HAIGUSED, moderaator Mariken Ross Referentsväärtused, mis on vähe ja mis on palju – Karel Tomberg, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Erütrotsüüte vähe ja palju – Peeter Saadla, Tartu Ülikooli Kliinikum Trombotsütopeenia ja trombotsütoos – kas alati haiguslik? – Kai Sukles, Ida-Tallinna Keskhaigla Leukotsütoos ja leukopeenia – Helen Ilumets, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Autoimmuunsed tsütopeeniad – Iige Viigimaa, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Liiga paks ja liiga kõhn – Hanna-Liis Lepp, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kohvipaus PAHALOOMULISED HAIGUSED, moderaator Ain Kaare Verehaiguste tsütogeneetiline taust – Pille Tammur, Tartu Ülikooli Kliinikum Kuidas sünnib verehaiguste patoloogiline diagnoos, klassifikatsioon – Kärt Tomberg, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Vereloome haigused pildil – Liina Karusoo, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Leukeemiad – Mariken Ross, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Polütsüteemia, müeloproliferatiivsed haigused – Mirja Varik, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kokkuvõte ja küsimused Kohtumiseni seminaril! *Korraldajad jätavad endale õiguse teha kavas täpsustusi ja muudatusi.