PERH ajakiri nr 1 2019

Regionaalhaigla ajakiri

Tulevikutähtede head mõtted 10 tundi opisaalis Kuidas hoiduda huvide konfliktist?

Koolitusõed nagu vennad Sitked südamearstid sõitsid Vasaloppetil

Äli Roose: Tahan, et inimesed

Dr

oleksid tööl õnnelikud

2019 nr 1

pöördumine

juhtkiri

26

Juhtimisest ja koostööst

Hea lugeja!

Teerajajana Eesti tervishoius on Regionaal­haiglal oluline roll mitte ainult erialade ­arengus, vaid ka tervishoiu juhtimises ­laiemalt. Nii pöörame lisaks ravitöö arendamisele tähelepanu ka juhtimis­ kultuurile ja kvaliteedile. Sel kevadel kutsusime tervishoiuliidrid koos mõtlema just juhtimise üle. Külalisesinejana jagas mõtteid Raul Rebane ja tunda oli, et tema ideed haakusid paljude kuula­ jate seisukohtadega.

Juhtimine ja koostöö on ka selle aja­kirja­ numbri läbivad teemad. Oma mõtteid juhi rol­ list, sellest, kuidas tööl õnnelik olla ja veel paljust muust räägib diagnostika­kliiniku värske juht dr Äli Roose. Koostööd Lastehaiglaga avame dr Karl Pintsaart opisaalis jälgides. Ka ees­näärme­vähi juu­ res ei saa mööda kliinilise ­meeskonna koostööst: dr Helis Pokker, dr Indrek Oro ja dr Elari Valk jagavad mõtteid eesnäärme­vähi diagnoosimisest, ravist ja ka inimeste seas levinud levinud väär­­­­aru­ saamadest.

Haigla administratiivdirektor Aivi Karu ­ vaatab juhtimist aga teise tahu alt ning ­r­­äägib lähemalt huvide konflikti ennetamisest. Meie haiglaapteegi sertifitseerimisest kirjutavad Marko Urbala ja Raul Rata­ sep. Pidev arengu­ vajadus ja k ­ valiteet on fookuses ka koolitus­ õdede töös.

Räägime ka ­silmade tervisega seotud müütidest ja paljust muust. Head lugemist!

10 Sisukord 2

Juhtimisest ja koostööst

3

Hea lugeja!

4

Dr Äli Roose: “Tahan, et inimesed oleksid tööl õnnelikud”

10 10 tundi opisaalis 14 Eesnäärmevähk – parem

diagnoosimine, parem ravi

19 Onkokardioloogia päästab elusid 22 Huvide konflikti tuleb ennetada 24 4 silmadega seotud müüti 26 Õed nagu vennad 30 Eeskujulik kvaliteedijuhtimise süsteem 32 Head mõtted võrsuvad meie

enda keskelt

34 Kardioloogid Vasaloppetil

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

Regionaalhaigla ajakiri

2019 nr 1

Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

2

Regionaalhaigla  1/2019

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

Regionaalhaigla ravi- ja majandustulemused olid möödunud aastal väga head. Pühendumus on suur nii meil kui ka meie tütar­ haiglates. Seda kõike soovime jätkata aastal 2019.

Meie eesmärk pole olla suurim. Tõsi, oleme ravijuhtude arvult Eestis kolmandad ja sellega rahul. Kõrgema etapi haiglana peab meie eesmärk olema väga kõrge ravikvaliteet ja oskused tulla toime kõige keerukamate ravijuhtudega. Just ravikeerukuse (nn case-mix index) vallas oleme Eestis teiste haiglatega võrdluses pikalt ees. Aga me ei piirdu sellega. See konkurents ja samas ka eeskuju, mis paneb meid veelgi arenema, peitub mere taga – Karolinska ­Instituut ja Helsingi Ülikooli Haigla. Kõigil ­haiglatel Eestis on oma oluline roll, kuid tuleb möönda, et meditsiinivaldkonna areng Eestis ei peitu Eesti haiglate omavahelises ­konkurentsis, vaid see arengu­võti asub hoopis rahvusvahelises koostöös ja konkurentsivaates.

Selleks, et hoida Eesti tervishoius ära paigalseisu, on meil l­ isaks edasipürgivatele klinitsistidele vaja ka avatud ja u ­ uendusmeelseid juhte. Regionaalhaiglas on ka sel aastal eesmärk harida eri tasan­ dite juhte ja ka nende järelkasvu. Juhtimine ei ole rutiin, see on iga­päevane proovikivi, julgete ideede algatamine, meeskonna võimesta­mine ja lai suhtlusvõrgustik. Meie Regionaalhaiglas teame juba aastaid, et ei rahuldu keskpärasusega oma ravitöös ning see põhimõte peab kinnistuma ka juhtimises. Dr Äli Roose, dr Kristo Erikson, dr Mariken Ross, Mairo Hirmo, Taavi Gröön on minu ­vaates kindlasti juhtimise tulevikutähed. Meil on juhtimises, mida ees­kujuks seada. Oleme teerajajad Eesti tervishoius ja seega ootused meie juhtidele nii meie enda meeskondade kui ka avalikkuse silmis on suured. Seesama ootus on ka meie tütarhaiglate juhtidele.

Kordan oma üleskutset: teaduspõhine meditsiin vajab meie ­klinitsistide poolt veelgi aktiivsemat teavitustööd ja suhtlust, seda patsiendile ja tema lähedasele arusaadavas keeles. Ei saa lubada, et meedias vohab alternatiivmeditsiini austajate tugev sõnum ja vaktsineerimisvastaste kampaania. Tänan neid klinitsiste, kes võtavad julgelt sõna ja jagavad kasulikku teavet olgu Regionaal­ haigla ajakirjas või mujal avalikus meedias. Muutus peitub just teie sõnades!

Sel aastal jätkame oma ravitegevuse kvaliteedi p­­­arendamisega nii sisus kui ka vormis. Arendame muuhulgas silmahaiguste ­ravi­­valdkonda, jätkame uute ravikorpuste ehitusega, viime end täielikku valmidusse tegeleda masskannatanute ­situatsioonidega, parendame patsiendi raviteekondi ja seda kindlasti loodava ­patsiendinõukoja kaasabil. Jätkuvalt on meie fookuses tütar­ haiglad ja nende areng ning soovime kogu meie kontsernis oluliselt ­võimestada digiarendusi.

Teaduspõhine meditsiin vajab meie klinitsistide poolt veelgi aktiivsemat teavitustööd ja suhtlust, seda patsiendile ja tema lähedasele arusaadavas keeles.

Investeerime inimeste tervisesse!

Agris Peedu, juhatuse esimees 1/2019  Regionaalhaigla

3

persoon

persoon

Dr

Äli Roose:

„Tahan, et inimesed oleksid tööl õnnelikud!“ „Juhtimise võti on panna inimene tundma, et ta tahab oma tööd hästi teha ning on seda tehes õnnelik,“ tõdeb hiljuti diagnostika­kliiniku juhi ametisse asunud dr Äli Roose.

S

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Aivar Kullamaa, erakogu

el aastal täitub dr Äli Roosel kolm aasta­ kümmet Regionaalhaiglas töötamisest. „Mul on olnud tohutult huvitav töö,“ sõnab ta. Selle ajaga on radioloogia meeletult arenenud ning doktoril on hea meel, et on saanud olla selles osaline. „30 aastat tagasi istusime üksi pimedas ruumis ja vaa­ tasime negato­skoobi peal filme. Nüüdseks on radio­ loogid töötanud kümme aastat täisdigitaalses kesk­ konnas, nad on haiglate ja sageli ka riikide vahelisi piire ületavate interdistsiplinaarsete diagnostika- ja ravimees­kondade täieõiguslikud liikmed,“ selgitab ta.

Miks valisid oma erialaks just radioloogia?

1988. aastal tulin Tartu Ülikoolist Tallinna Mustamäe haigla neurokirurgia osakonda internatuuri. Sel ajal hakkasid Eestisse jõudma esimesed uue ajastu radio­ loogilised aparaadid. Mustamäel oli üks kahest Eesti esimesest kompuutertomograafist. Too aparaat oli siis suur samm edasi, aga võrreldes tänapäeva tehnikaga siiski oluliselt algelisem. See tegi uuritavast piirkon­ nast korraga kaks 1 cm paksust lõiku, milleks kulus neli minutit. Seejärel läks tehnik uuringuruumi ja vajutas nuppu, et aparaat sõidaks järgmisele posit­ sioonile. Niimoodi „saeti“ pead pool tundi.

Kogu seltskond selles kabinetis kudus, kuna oota­ mise ajal ei saanud muud teha. Raamatut nelja minuti kaupa lugeda on ju keeruline. Mõtlesin, et see on suurepärane töö – muudkui istud ja kood ning saad selle eest veel palka ka. (Naerab.) Küsisin ­tookordselt osakonnajuhatajalt dr Toomas Adamsilt, kas ma ei saaks ka siia tulla. Ta oli väga õnnelik, sest siis polnud radioloogia eriala kuigi populaarne ja noori tuli sinna võrreldes tänapäevaga väga vähe.

Esialgu läksid ema jälgedes aga hoopis närviarstiks.

Sel ajal oli neuroloogia valdavalt vaid suur diagnoosi­

4

Regionaalhaigla  1/2019

mise rõõm ning enamikule haigustele polnud ravi.

Tundsin, et tihe suhtlus patsientidega, eriti siis, kus ma neid kuigivõrd aidata ei suuda, käib mul üle jõu.

Tänapäeval me õnneks ikka suudame ka neid haigeid aidata. Aga oma erialavahetust ei ole ma küll kordagi kahetsenud.

Kuidas oled ise oma valdkonna arenguga kaasas käinud?

Minu ümberspetsialiseerumise ajal kandsid Tallinna trollid loosungit „kolme kuuga trollijuhiks“, mina sain kolme kuuga radioloogiks. Loomulikult pole selle ajaga väga palju teadmisi omandada võimalik, seega olen olnud suuresti iseõppija. Dr Juta Kõrm, kelle kõrval aastaid töötasin, on üks vähestest, keda võin mingis mõttes pidada oma õpetajaks. Kutsun siiani teda oma „tööemaks“.

1992. aastal sai haigla uue kompuutertomograafi.

Sellega töötamiseks saime korraliku neljakuulise välja­ õppe Berliinis.

1995. aastal õppisin viis kuud Avatud Eesti Fondi stipendiumiga Ameerikas. Olin noorena see tüüp, et kui üks koolitus otsa sai, hakkasin järgmist vaatama.

Olen alati otsinud võimalusi mugavustsoonist välja­ tulemiseks. Eks see kliiniku juhiks kandideerimine on sama.

Lisaks erialastele teadmistele tõime kaasa ka uued vaated ja teadmised töökultuurist. Mäletan hästi oma värisevaid jalgu, kui hakkasin 20 aastat tagasi igal hommikul, suur filmimapp kaenla all, käima kirurgia­ osakonna arstidele piltide pealt uuringuleidu näita­ mas. Usun, et sellest sai alguse praeguseks välja kujune­nud arutelude süsteem, kus radioloogi arva­ mus on patsiendi käsitluses olulise kaaluga ja enamik koosolekutest toimub radioloogia pinnal. Rääkimata paberi- ja filmivabast töökeskkonnast.



Dr Äli Roose on veendunud, et haiglas peab juht suutma ühel ajal juhtida nii osakonda, keskust või kliinikut kui ka eriala.

1/2019  Regionaalhaigla

5

persoon Enesetäiendamine on tõesti palju aega v ­ õtnud.

Minu vanem laps, kes nüüdseks on 32aastane, on ­öelnud, et ta ei õpi ealeski arstiks, sest ta ei taha kunagi oma lastele seda, mida tema lapsena tundis – et ema on kogu aeg ära. Mul on alles tema nelja-­ aastaselt Saksamaale saadetud kirjad, kus ta on terve paberi lihtsalt sakke täis joonistanud.

töötamine? See tuleb omavahel kokku leppida. Et kokku leppida, peab olema suhtlus ja meeskonnatöö.

Meeskonna väärtushinnangud ja eesmärgid peavad olema ühiselt seatud. Mulle väga meeldib Raul Rebase klinitsistide õhtusöögil esitletud „õnnelike kanade teooria“. Õnnelik kana muneb ise sulle selle suure muna. Täiesti geniaalne!

Mis on sind just Regionaalhaiglas nii pikalt hoidnud?

Mida teha, et inimesed oleksid töö juures õnnelikud?

1990ndate lõpus sain radioloogiakliiniku juhatajaks.

Suutsin kliiniku kenasti ära mehitada. Kutsusime meeskonda mitu noort radioloogi, kellest nii mõnedki on meiega praeguseni. Meil oli hästi äge seltskond, käisime pärast tööd õue peal rahvastepalli mängimas.

Sellest ajast pärineb vastlapäeva traditsioon, kus me dr Kalle Põderi, Grand Man’i eestvedamisel käime kelguga mäest alla laskmas.

1993. aastal tehti Magdaleena haigla taha ­Tallinna Diagnostikakeskus, kuhu osteti kaks korralikku magnet­resonantstomograafi. See oli täiesti uus tehno­ loogia, millega töötamise tahtsin kiirelt ära õppida.

See on olnud ainuke aeg, kus olen paralleelselt mujal haiglas töötanud. Lõpetasin seal töötamise, kui ­Mustamäele tuli esimene magnetresonantstomograaf.

2003. aastal sündis mu teine tütar. Pärast poolteist aastat lapsega kodus olemist töötasin radioloogina 15 aastat. Mulle sobis see! See oli aeg, mil kogusin oma kliinilist pagasit. Oma arust olin kõik oma juhtimis­ tööd ära teinud.

Selleks, et teha asju paremaks, pean ma kõigepealt aru saama, kas ja mis on valesti ja mis inimesi häirib. Minu juhtida on neli suurt keskust. Teise eriala inimesena pole mul võimalik hakata tegema muutusi, ilma et ma ei süüviks sisusse. Mul ei ole suuri arvulisi eesmärke.

Ma tahan, et meie kliinikus ja keskustes töötavad ini­ mesed moodustavad toimivad meeskonnad, kellel on ühised eesmärgid. Siis tulevad ka tulemused. Info adekvaatne liikumine, tagasiside ja kiitmine – need on tegelikult nii lihtsad võtted.

Juhtidest ja juhtimisest meditsiinis on hakatud praegu märksa rohkem rääkima. Oma osa on siin ka Regionaalhaigla algatatud noorte juhtide koolitus­ programmil, mis on väga tore ja vajalik algatus. Iga eri­ alaspetsialist ja valdkonnajuht ei pruugi oma isikuoma­ duste poolest juhiks sobida, ka ei pruugi ta tahta juht olla. Enamik arste tahab ikka oma erialast tööd teha ja juhtimine tundub mittevajaliku lisakohustusena.

Minu arvates peab meditsiinis töötav juht aru saama, et tegelikult ongi haiglas juhiks olemine oskus siduda kaks poolust – pole võimalik juhtida osakonda, keskust või kliinikut, ilma et samal ajal ei juhitaks eri­ ala. Kõiki peensusi ei suuda kunagi keegi selgeks saada, seega peab igal juhil olema meeskond spetsialistidest, kes aitavad eri valdkondi puudutavaid otsuseid teha.

Kõige olulisem on viibida ühises inforuumis kõiki osa­ pooli otsustesse kaasates. Suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine!

Ometi asusid äsja diagnostikakliinikut juhtima.

Mida see samm sulle ja kogu kliinikule tähendab?

Eks see natuke kiire samm oli. Olin radioloogia­ keskuse juht ainult poolteist aastat ning palju alustatut jäi pooleli. Järelkasvu teema on tohutult tähtis. Pole võimalik arendada eriala või juhtida üksust adumata, et keegi pole igavene. Radioloogias on järelkasvuga hästi, kaasasin varakult kõik ülemarstid ka juhtimis­ teemadesse ja seetõttu ei olnud raskusi järglast leida.

Dr Andrei Šamarin on kindlasti võimekas spetsialist, kes suudab juhtimistegevuse oma erialalise pädevu­ sega edukalt ühendada. Edu talle!

Minu meelest on juhi ülesanne võimaldada inimes­ tel normaalselt töötada. Mida tähendab n ­ ormaalne

Äli Roose 2019– Põhja-Eesti Regionaalhaigla diagnostikakliiniku juhataja 2017–2018 Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloog-ülemarst,

radioloogiakeskuse juhataja 2002–2017 Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloogiakeskuse radioloog-ülemarst 2000–2002 Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloogiakeskuse juhataja 1998–2000 Tallinna Mustamäe Haigla radioloogiakliiniku juhataja 1990–1998 Mustamäe Haigla, radiololoog 1993–1998 Tallinna Diagnostikakeskuse MRT osakond, radioloog 1989–1990 Mustamäe Haigla neurokirurgia osakond, neuroloog

6

persoon

Regionaalhaigla  1/2019

Igasugused muutused tekitavad pingeid.

Kuidas neid hajutada?

Radioloogiakeskust juhtima asudes tegin inimestega arenguvestlused. Paljudele, ka mulle, olid need esime­ sed. Vestlesin 43 radioloogiga, mis võttis mul aega pool aastat, kuid saadud info oli kuldaväärt. Arenguvestlus ei tohi kindlasti olla pealesunnitud ega formaalne.

Sain vestluste käigus aru, mis tegelikult o ­ sakonnas toimub. Mul avanes võimalus seletada, mida ma tahan teha ja miks. Õnneks julges enamik inimesi anda konstruktiivset tagasisidet ka minu kohta. Tegin selle põhjal korrektiive oma käitumises ja tegemistes. Olen selle eest neile väga tänulik! Kui muudatusega kaasne­ vaid pingeid sõnastada ja põhjendada, muutuvad need kõikide jaoks selgemaks.

Kuidas sa ennast meeskonnatöötajana iseloomustaksid?

Arvan, et olen suuresti nn käimatõmbaja. Mind paelub asi nii kaua, kuni see hakkab toimima, ma pole väga hea rutiinitöö tegija. Olen õnnelik, et mul on olnud

Üks ja ainus karikas. Äli võtmas vastu arstide tenniseturniilt saadud 5. kohta. kolleege, kellele alustatud ja toimivad tööd edasi anda.

Too palun mõni näide.

Algatasin näiteks selle, kuidas kompuuter­tomograafi kont­ rolli all kuskil organismis olevast tundmatust koldest nõelaga proovi­tükikesi kätte saada. Alguses panime harjuta­ miseks masinasse arbuusi ning valisime välja ühe seemne, milleni jõuda. Selleks on lisaks käteosavusele vaja kolme­ mõõtmelist mõtlemist. Edasi proovisime lihatükiga. Lõpuks jõudsime patsiendini ja oleme võimelised punktee­ rima kopsus olevat 1 cm suurust kollet. See on eriti keeruline, sest kops on ju õhku täis ja liigub kogu aeg.

Paar aastat tagasi arendasime koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga kõnetuvastuse rakendust radio­ loogia valdkonna jaoks. Praegu kasutavad seda radio­ loogid mitmes Eesti haiglas ja sarnase lahenduse vastu on huvi tundnud teisedki erialad, näiteks patoloogid ja kiirabiarstid.

Sind on diagnostikakliiniku juhiametisse valitud viieks aastaks. Mida pead oma suuremateks proovikivideks?

Kogu maailma meditsiinis on olnud tendents, et uuringute, sh radioloogia- ja laboriuuringute hulk on kasvanud viimastel aastakümnetel meeletult.

Praeguseks on suurte gruppide peal tehtud ­uuringute tulemusel välja töötatud üsna detailsed ravi­juhised, mis annavad meile teadmise, mis ­haigust ja millega on kõige mõistlikum diagnoosida. Meie järgmine ülesanne on viia need teadmised ­kliinilisse töösse, et saaksime kasutada ressurssi ­optimaalselt

Äli tütred ja tütretütred: Mette, Frida, Murel ja Iris.

Lapsega mägedes suusatamas.

ja mõtestatult. Minu moto radioloogia­ keskuse juhatajaks kandideerides oli: õigele patsiendile õige uuring õigel ajal õiges kohas ja õige tulemusega, mis viib õige ravini. Sama kehtib ka diagnostika­ kliiniku kohta.

Teine suur proovikivi on järjepidevus ja järelkasvu teema. Uue põlvkonna noortel on teist­ sugune mõtlemine, nemad tahavad töötada seal, kus neil on huvitav. Nende motiveerimiseks tuleb kasu­ tada muid võtteid. Palk ei ole kindlasti enam peamine, oluliseks muutuvad pehmed väärtused, meeskonna­ töö ja kaasamine. Juhina tuleb need vajadused ära kasutada.

Mis võiks meditsiinis tööd tõhustada ning leeven­ dada järjest suurenevat ressursiprobleemi? Üks lahendus on kindlasti mõtestatud diagnoosimine ja ravitegevus – kui arst tellib patsiendile mingi diag­ nostilise uuringu või protseduuri, siis peab ta kind­ lasti teadma, miks ta seda soovib. Kas see muudab midagi patsiendi edasises käsitluses? Kas see põhjus­ tab muutuse patsiendi ravis? Ta peab selle küsimuse ka uuringu saatekirjale kirjutama. Ehk jääb siis nii mõnigi mittenäidustatud uuring ära ja me leiame selle sisemise ressursi, mis võimaldab meil uurida neid pat­ siente, kes seda tegelikult vajavad. Viimastel aastatel on vägagi aktuaalseks muutunud tehisintellekt ning minu eriala on selles suhtes väga hea kasvulava.



1/2019  Regionaalhaigla

7

persoon

lühidalt

Nüüd peaks järgnema küsimus, kas tehisintellekt võtab minult töö ära? Ei usu! Inimese roll ­mõtestatud otsuste tegemisel jääb ikka alles. Ent näen, kuidas tehisintellekt aitaks meil hakkama saada meeletute hulkade rutiinuuringutega. Olen näinud toimivaid süsteeme, kuidas eristatakse normaalsed ning pato­ loogiaga kopsupildid. Uuringud näitavad, et tehis­ intellekt suudab patoloogiat eristada oluliselt pare­ mini kui tavasilm.

1000 geenidoonorit kutsutakse uuringule

Millal see võiks meile jõuda?

Ma tahan, et see juhtuks juba homme. See on puhas raha küsimus!

Eesti on hästi unikaalses seisus, sest meil on kõik uuringud ühes kohas – pildipangas. Nii kompaktset lahendust pole mitte kuskil mujal maailmas. Oleme väga magus suutäis kõikidele tehisintellekti arendaja­ tele. Ainuke häda on, et pildiga kaasas käivad kliini­ lised andmed ei ole struktureeritud. Tuleb kokku leppida, kuidas me neid andmeid esitame. Samamoodi saaksime lihtsalt jälgida, kui suure doosi patsient radioloogiliste uuringutega saab. Need andmed on kõikide piltide juures olemas, on vaja ainult tarkvara, mis selle info sealt välja korjaks. Meditsiinikiirguse ohtlikkus on meil tihtipeale kuklast ära kadunud.

Mis peale raha veel praegu sinu eriala arengut tagasi hoiab ning meditsiinis muret tekitab?

Meditsiinis on täiesti uus teema see, et meil pole või­ malik muuta oma tööd efektiivsemaks, kuna info­ tehnoloogilised arengud ei tule meie tahtmistele järele. Paljud ideed ja innovatsioonid takerduvad ­v­­äikeste IT-arenduste taha.

Teine uus „vaenlane“ on patsient, kes võib igal hetkel vaadata oma terviseandmeid ning esitada nende kohta küsimusi. „Doktor“ Google aitab tal need küsimused välja mõelda ja arst, kellel on vastu­ võtuks ette nähtud 15 minutit patsiendi kohta, ei jõua tihtipeale neile kõigile vastata.

Heaks näiteks on see, et iga arst on ka arst oma perele, suguvõsale ja tutvusringkonnale. Tihtipeale piisab neile ainult sellest, kui asjad maakeeli ja liht­ salt ära seletada, asjatud hirmud maha võtta ja ka ravi põhjendada. Niisiis pole meie ülesanne enam mitte ainult ennast ja oma kolleege harida, vaid ka patsienti.

Infokanali puudulikkusest saavadki alguse paljud kaebused meditsiinitöötajate kohta. Praegune medit­ siinitöötajate kuvand on kahjuks suures osas nega­ tiivne, lugedes kas või artikleid meedias. Aga eks tuleb peeglisse vaadata ja tunnistada, et vaktsineerimis­ vastased ja kalliskivide propageerijad teevad paremat tööd kui meie.

Kuidas sa ennast maha laadid?

Mul on diivanis auk, kus õhtuti pikali olen ja loen.

(Naerab.) Korraga on pooleli kolm-neli raamatut.

Olen vana võrkpallur, keskkooli ajal olin Eesti noortekoondises. Ilma spordita ei saa. Kui vähegi saan, käin kaks-kolm korda nädalas tennist mängimas.

8

Regionaalhaigla  1/2019

Dr Äli Roose juhindub motost: õigele patsiendile õige uuring õigel ajal õiges kohas ja õige tulemusega, mis viib õige ravini.

Mulle meeldib süüa teha. Minu kolleegide hulgas on veel gurmaane, oleme aeg-ajalt korraldanud kodu­ seid ühiskokkamisi. Minu köögis on olnud üle 20 ini­ mese. Meeskonnatöö missugune!

Perearstid alustavad südame-veresoonkonnahaiguste täppis­ennetuse kliinilise uuringu kutse saanud geeni­ doonorite nõustamist.

Kutse südame-veresoonkonna personaalmeditsiini pro­ jektis osalemiseks on saanud üle tuhande geeniandmete alusel teadlaste ja arstide välja valitud Eesti Geeni­varamu geenidoonori, nende hulgas mehed vanuses 30–64 ja naised 40–70. Kliiniline uuring viiakse läbi vastavalt Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli väljatöötatud plaanile. Uurin­ gus osalemise nõusoleku andnud geenidoonoritele annab nende personaalsete südame-veresoonkonnahaigustega seotud riskide kohta tagasisidet, nõu ja ravisoovitusi nende perearst. Projektis osaleb üle 70 perearsti. Uuringu juhi, ­Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuhi ja Tallinna Tehnikaülikooli professori Margus Viigimaa sõnul testitakse rakendusuuringu käigus, kuidas personaliseeri­ tud riske arvestades kasutada olemasolevat ­geneetilist infot ­südame-veresoonkonna haiguste tõhusamaks ennetamiseks.

Personaalmeditsiini kliinilised juhtprojektid südame-­ veresoonkonna ja rinnavähi haiguste täppisennetuses tehakse aastatel 2018–2020. Rinnavähi personaalse enneta­ mise ja varase avastamise pilootuuring käivitus möödunud aasta oktoobris. See on Eesti tervishoiusüsteemis suurim personaalmeditsiini uuring.

17 200

doonorit käib igal aastal Põhja-Eesti Regionaal­ haigla diagnostikakliiniku koosseisu kuuluvas verekeskuses. Doonorite verest valmistatakse haiglate tarbeks ligi 42 500 eri preparaati ja 25 300 doosi fraktsioneerimisplasmat. Nendest toode­ takse lepingulise koostööpartneri poolt haigla pat­ sientidele hüübimisfaktoreid, immuunglobuliini ja ­albumiini. Üks vereloovutus võib päästa mitme ­inimese elu. Vaata lähemalt: www.verekeskus.ee

Tulid just mägedest suusareisilt.

Hakkasin mäesuusatama 16aastaselt. Sel ajal oli Eestis üks suusamägi – Kuutsemägi. Kui ma aktiivse võrk­ pallimängimise maha jätsin, tehti ülikoolis mäesuusa treeningrühm. Olime seal kolmekesi: mina, minu pediaatrist sõbranna ja minu vend. Sellest ajast on mul pisik küljes. Ka minu lapsed ja lapselapsed suusatavad.

Olen valinud spordialad selle järgi, mida saab ­harrastada kõrge vanuseni. Õnneks suusatab ja män­ gib tennist ka minu elukaaslane, eks ühised hobid ühendavad.

Su vanem laps kurtis, et ema oli arstitöö tõttu pidevalt kodust ära. Kui palju jõuad vanaema olla?

Ka noorem tütar on kurtnud. Eriti nüüd. Tal on ikka aeg-ajalt villand sellest pelmeenist, mida ta isa oskab teha. (Naerab.)

Lapselastega saan kindlasti koos olla vähem, kui tahaksin. Kuid ma olen „aktsioonivanaema“. Juba nel­ jandat aastat korraldame vanaemade laagrit. Võtame suvel sõbrannadega oma lapselapsed kokku ja oleme nädal aega nendega maakodus. Anname nii noortele emadele-isadele puhkust. Aga alati tahaks ju rohkem.

Millest sa unistad?

Oleksin väga õnnelik, kui kunagi keegi ütleks, et olen olnud tema õpetaja. Ma küll ei pea ennast nii vanaks, et keegi peaks seda praegu ütlema. (Naerab.)

Raplamaa Haigla saab uue juhi

Järelravikliinikut juhib dr Mari Lõhmus

Uueks Raplamaa Haigla juhatuse liikmeks saab 1. aprillist dr Pille Mukk. Dr Mukk jätkab samas ka Regionaalhaiglas pulmonoloogiakeskuse juhtimist.

Raplamaa Haigla nõukogu otsustas valida haiglale uue juhi, kuna senise haiglajuhi tähtaja­ line leping on lõppemas. Raplamaa Haigla nõukogu esi­ mees Agris Peedu ütles, et olulisemad ootused uuele juhile on ­kliinilise tegevuse arendamine, seda ka koostöös Regionaal­ haiglaga ning kohalike perearstidega, sest sel aastal valmib Raplas ka tervisekeskus. Raplamaa haigla peab olema koha­ likele elanikele usaldusväärne meditsiinikeskus ning haigla peab panustama mitte üksnes ravitööle, vaid ka kohalike ela­ nike teadmiste arendamisse oma tervise eest hoolitsemisel.

Raplamaa Haigla senise juhatuse liikme dr Kaire ­Aadam­soo tähtajaline teenistusleping lõppes 31. märtsil 2019. „Kaire Aadam­soo on kindlasti suurepärane näide sellest, kuidas arst saab olla tugev administraator,“ märkis Peedu.

Dr Kaire Aadamsoo jätkab Regionaalhaiglas psühhiaatriaklii­ niku juhina.

1. märtsist 2019 asus Regionaal­ haigla järelravi kliinikut ­juhtima dr Mari Lõhmus, ­kes töötab 2014. aastast Regio­ naalhaiglas onko­loogina ning on ­andnud suure panuse sellesse, et oktoob­ ris 2017 sai Regionaal­haiglast esimene Euroopa Onkoteraapia Ühingu ESMO poolt akrediteeritud onkoloogia ja palliatiivravi integreeritud keskus Balti regioonis.

Regionaalhaigla juhatus tänab kogu süda­ mest senist kliiniku juhatajat dr Merike Johansoni suure panuse ja tulemusliku töö eest järelravi kliiniku eestvedamisel. Järelravi klii­ nik on hindamatu panusega ­koostööpartner Regionaal­haigla aktiiv­raviga tegelevatele üksus­ tele, kelle igapäevane tõhus ravitöö poleks ­mõeldav ilma järelravikliiniku eri osakondades töötavate k ­ olleegide toetuseta.

1/2019  Regionaalhaigla

9

kirurgia

kirurgia

10

„Kirurgitöös loeb kõige rohkem motivatsioon,“ leiab Regionaalhaigla ortopeed dr Karl Pintsaar.

Täna teeb ta keerukat skolioosioperatsiooni koostöös Tallinna Lastehaiglaga.

tundi opisaalis

K

Dr Karl Pintsaar operatsioonisaalis.

Talle on appi sõitnud vanem kolleeg Helsingi Ülikooli Keskhaiglast, dr Mikko Mattila.

olmapäeva hommik Tallinna Lastehaiglas, kell on üheksa ja natuke peale. Kuuenda korruse operatsiooniplokis põlevad tuled ja askeldavad inimesed. Laual lebab kõhuli 13aastane tütarlaps, kelle selg on kõverdunud kiillüli tõttu.

Täna see kaasasündinud anomaalia kõrvaldatakse.

Patsiendi kohale kummardub dr Karl Pintsaar ja teeb esimese sisselõike. Dr Pintsaart jälgib kolleeg Soomest, dr Mikko Mattila, kes töötab Helsingi Üli­ kooli Keskhaiglas ning on ekspert skolioosi (lülisamba kõrverdumine – toim.) alal.

Operatsioon tuleb raskete killast, nii et ­täiendav silmapaar ja abikäed kuluvad marjaks. Et ­kirurgide töö sujuks, on tuba rahvast täis: resident, kaks ­anesteesiaõde, kaks operatsiooniõde, abiline ja õde arkoskoobi ehk ratastel röntgeniga. Neuroloog dr Kaidi Lunge jälgib terve operatsiooni vältel patsiendi seljaaju tegevust, et vältida närvikahjustusi. „Skolioosiopid on pikad – kõige kiiremad lähe­ vad kolm-neli tundi, pikemad võtavad viis-kuus,“ ­tutvustab õendusjuht Aili Lääs. „Täna tuleb kaks ­operatsiooni järjest.“ Kirurgidel on tunnike aega, et kahe pika ope­ rat­­siooni vahel hinge tõmmata. Opisaalis kipub ­näljatunne meelest minema, kuid söögipaus on ­hädavajalik.

Opp kulgeb kindlalt. Patsienti vaevanud kiillüli eemaldatakse, piltlikult öeldes tuleb selleks lüli­ sammas pooleks lõigata. Tüdruku selga kinnitatakse kaheksa kruvi.

Operatsioon algab poole kümne paiku, kesk­ päevaks on kruvid sees ja paistavad jooksvalt tehtud röntgenipildilt – neli ühel, neli teisel pool selgroogu.

Nüüd saavad kirurgid keskenduda patsiendi selja sir­ gendamisele. Kogu töö saab tehtud viie ja poole tun­ niga, siis tuleb peale järgmine, veidi lihtsam skolioosi­ operatsioon. Veel neli tundi ning dr Pintsaar saab

Tekst ja fotod: Elis Aru

päeva lõpetada. Kell on praeguseks kaheksa õhtul. „Pikkade lõikustega harjud lõpuks ära,“ ei pea dr Pintsaar kümnetunnist opipäeva paljuks. „Õpid seisma, nii et ära ei väsi.“

Dr Pintsaar, millal algas teie jaoks töö täna­ hommikuse patsiendiga?

Arstid on seda tüdrukut kaua jälginud, kuid mind kaasati umbes pool aastat tagasi. Sel hetkel oli kindel, et teda tuleb opereerida. Üks põhjus oli kiillüli, aga tal on ka kaelas anomaaliad. Nende tõttu peame ilmselt tulevikus tegema teisegi operatsiooni. Me ei tahtnud tegeleda mõlema probleemiga korraga, sest operat­ siooni maht oleks läinud väga suureks ja see oleks lapsele liiga kõrge risk. Ootame vähemalt pool aastat, enne kui uut operatsiooni kaalume.

Kõik lülisambaoperatsioonid on kirurgi vaatenurgast keerukad. Neid tehakse vähe ja need on pikad.

Mis anomaaliad tal kaelas on?

Plokklülid ehk kokkukasvanud lülid, samuti ­osaliselt kokkukasvanud lülid. Neist tingituna on tüdrukul tekkinud ka väike kõverkaelsus.

Kui sellises olukorras jätta operatsioon tegemata, siis mis hädasid see patsiendile tulevikus kaasa tooks?

Kaelavalud algasid sel neiul juba siis, kui ta oli nelja-­ viieaastane. Tal hakkas kael kõveraks minema, aga inimene püüab ju automaatselt pead sirgeks lükata.



1/2019  Regionaalhaigla

11

kirurgia

Kui noorel naisel on selg kõver, on see esteetiline probleem, mis mõjutab tema elukvaliteeti.

Kaelavalude tõttu avastatigi, et tal on seljas ja k ­ aelas anomaaliad. Kui me poleks opereerinud, oleks tal tulevikus tekkinud tugevad seljavalud. Kuna tegemist on tüdrukuga, ei saa mööda vaadata ka operatsiooni kosmeetilisest vajadusest. Kui noorel naisel on õlad eri kõrgusel ja selg kõver, on see esteetiline probleem, mis mõjutab tema elukvaliteeti.

Alates sellest, kui patsiendiga esimest korda ­kohtusite, kulus opisaali jõudmiseks pool aastat.

Püüame patsiendi soovidega arvestada: lapsi mõjutab väga, kui ees ootavad koolivaheaeg, jõulud või mõned muud pühad. Koos lepime kokku aja, mis sobib nii kirurgile kui ka patsiendile ja ta perele – koostöös ­Lastehaiglaga teen kuni kolm operatsiooni kuus.

Kõik lülisambaoperatsioonid on kirurgi vaate­ nurgast keerukad. Neid tehakse vähe ja need on ­ pikad. Sääraseid operatsioone, nagu tänahommi­ kune, teevad Eestis üldse ainult kolm haiglat: P ­ õhjaEesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla ja ­Tallinna Lastehaigla, sest meil on selleks vajalik ­kompetents.

Mis ajast te Lastehaiglaga koostööd teete?

Valvegraafikuid olen aidanud teha umbes aasta jagu, kui neil tekkis selleks vajadus seoses ühe arsti lahku­ misega. Kuus teen siin ka paar-kolm lõikust: kui nii

12

Regionaalhaigla  1/2019

kirurgia

Opisaalis käib täna arutelu eesti ja soome keeles.

mõelda, ei tundu see palju, aga aasta peale kokku lüües juba natuke on.

Mulle meeldib lastega töötada ja nendega suhelda.

Nad on sageli mõistlikumad kui täiskasvanud: ei kaeba, ei virise, vaid on toredad ja siirad. Lapsed ­paranevad ka üldjuhul paremini kui täiskasvanud: kui juba, siis mühinaga!

Mis puudutab skolioosiravi, tahan siinkohal tun­ nustada oma kolleegi, lasteortopeed dr Jana Kritti.

Tänu temale pakub Tallinna Lastehaigla viimased poolteist aastat korsettravi, mis mujal maailmas on ammu levinud, aga Eestisse jõudis alles nüüd.

Kui palju tööd on teil Regionaalhaiglas? Kas l­ isaks lastehaiglale jõuate teha koostööd veel teiste ­haiglatega?

Lõin hiljuti kolleeg dr Alar Laksiga arve kokku: ühiseid instrumenteeritud lülisambalõikusi Regionaalhaiglas tuli meil eelmisel aastal 100–120 ringis.

Kord kuus käin tööl ka Helsingi Lastehaiglas, et kirurgina taset hoida ja juurde õppida. Soome rahva­ arv on viis korda suurem kui Eestis ja neil on seetõttu ka rohkem raskeid operatsioone. Näiteks Eestis toi­ mub aastas 20–30 laste ja noorukite deformiteeti kor­ rigeerivat suurt operatsiooni, aga Helsingis 40–50 rin­ gis. Lisaks Helsingile on Soomes veel kolm-neli kohta, kus neid tehakse.

Residentuurist saati käin ka Kuressaare Haiglas vastuvõtte tegemas ja opereerimas, teen Saaremaal valveid.

Mulle tegelikult meeldib see, et Eestis olles on kirurgil raske väga kitsalt spetsialiseeruda – teen endiselt ka üldortopeediat, vähe, aga teen, nii et saak­ sin ka maakonnas üldortopeedina hakkama. Mul on maakonnaarstide suhtes väga suur austus, sest nemad on tõeline maa sool ja tulevad kõigega toime.

Ausalt öeldes olen rahul, et Regionaalhaiglas ­töötades on väga palju erakorralist tööd, kus iga­ üks peab õla alla panema: lülisambatraumad, kaela­ traumad… Patsiente on meil palju ja võimalused töö tegemiseks head.

Täna oli operatsioonisaalis ka teie kolleeg Soomest, kellega saite soome keeles vabalt suheldud.

Kas seda tänu päevadele Helsingi Lastehaiglas?

Soome keele õppisin ära juba varem, kui käisin resi­ dendina Soomes. Residentuuri käigus tegin ühe tsükli ka Hispaanias, nii et lihtsamatest sõnadest saan aru. Välisriikides kogemuse saamine on resi­ dentide seas väga levinud ja minu meelest mõistlik.

Need on need õpipoisiaastad, mis tuleb enne meistri­ eksamit läbida.

Kaks kirurgi ühes opisaalis – milline on siis töö­ korraldus?

Kahekesi läheb töö ikka kiiremini. Kui operatsioonil on kaks ortopeedi, on ka opiaeg kaks korda lühem ja patsient peab selle võrra vähem viibima narkoosi all.

Dr Mattila tuli täna appi, sest tal on suured koge­ mused skolioosi vallas. Muul ajal teen väga palju operatsioone koos Regionaalhaigla kolleegi dr Alar Laksiga, kes on minu hinnangul Eesti parim lüli­ sambakirurg. Tema on tõeline legend ja mees, kellelt

õppida! Olen dr Laksiga nii palju koos töötanud, et opisaalis võime omavahel üsna vähe rääkida – teame täpselt, mida teine teeb ja millised on tema kombed.

Selline kindlustunne mõjub kirurgile väga rahustavalt.

Ka on meie meeskonnas neurokirurg Kennet Kõiv.

Mis saab edasi sellest neiust, kelle selga täna ­hommikul opereerisite? Üldjuhul on lapsed pärast säärast operatsiooni veel neli-viis päeva haiglas, sõltuvalt seisundist mõni ka kauem. Siis saavad nad koju ja kui muresid ei teki, tulevad umbes kolme kuu pärast haiglasse kontrolli.

Lõplik tõde selgub aasta või isegi pooleteise pärast, sest luu paranemine võtab aega, ent esimese kolme kuu pealt on võimalik näha, et asjad lähevad õiges suunas.

Füsioteraapiat me sellises olukorras paar kuud ei soovita, et selg saaks paraneda. Erand on neuro­ traumaga patsiendid – nemad saadame kohe edasi Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse, kellega teeme tihedat koostööd.

1/2019  Regionaalhaigla

13

fookuses

fookuses

Eesnäärmevähk – parem diagnoosimine, parem ravi

Eestis hoiab meeste halvaloomuliste kasvajate esikohta vankumatult ees­ näärmevähk – aastas avastatakse Eestis üle tuhande eesnäärmevähi esma­juhu.

Haigestunute arvu järsk tõus peitub asjaolus, et arenev meditsiin võimaldab haigust paremini diagnoosida. Ka ravivõimalused on järjest paranenud ning tulemused on seda paremad, mida varem haigus avastatakse.

E

Tekst: Silja Paavle Illustratsioonid: Shutterstock Fotod: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

esnäärmevähiga seonduvast, selle diagnoosi­ misest, ravist ning ka levinud väärarvamus­ test räägivad Põhja-Eesti Regionaalhaigla ravitöö direktor, onkoloogia- ja hematoloogia­kliiniku keemiaravi keskuse ülemarst-onkoloog dr Helis ­Pokker, kiiritusravikeskuse onkoloog-vanemarst dr Indrek Oro ning kirurgiakliiniku üld- ja onko­ uroloogia keskuse uroloog dr Elari Valk.

Sümptomid Et eesnäärmevähk ei anna algusfaasis endast ­mingeid kaebusi, võib selle olemasolu jääda märkamata. ­Patsienti võivad vaevata kõige tavapärasemad põie tühjendamishäired, sage tualetis käimine, korraga

vähese uriini eritumine, takistus kusemisel ning valu­ likkus. Samuti on ohumärkideks uriinis olev veri, kuseteede põletikud ning kaugele arenenud haiguse korral ka seljavalud.

Dr Helis Pokker nendib, et mehed ei ole ikka veel väga varmad oma tervisemuredest arstile rääkima.

Vähe sellest, murede tekkides püütakse end esialgu esmalt kodus aidata. Dr Indrek Oro sõnul ­kipuvad paljud kusemisprobleemidega mehed abi otsima ­vabamüügis laialt reklaamitavast käsimüügiravimist. „See võib küll kaebusi leevendada, kuid selle taustal peab hoolega mõtlema, ega ravimiga haiguse sümp­ toome maskeerita ega kurja haigust endas kasvatata,“ kostab ta.

Arstide sõnul ei ole sugugi har­ vad juhud, kui naised mehed arsti juurde toovad. „Haiguste õige­ aegseks avastamiseks tasub tähele panna, mis ­partneriga ­toimub!“ rõhutab dr Helis ­Pokker. Mõned mehed on dr Elari Valgu tähelepanekul arsti juurde tulnud kurtma, et naist ­häirib öine vetsuskäimine. „Kas teid ennast ei häiri?“ küsib tohter mehelt siis sageli vastu.

Kui arstid otsustavad, et meest on vaja edasi uurida, järgneb eesnäärme uuring sõrmega pärasoole kaudu.

See aitab avastada eesnäärme suu­ renemist, ­tihedat konsistentsi või ka sõlmelisi muutusi – kõik need ­viitavad eesnäärmevähi võima­likule olemasolule. Tavali­ selt tehakse selles staadiumis ka ­uriiniproov.

Seejärel tehakse vajaduse kor­ ral vähi olemasolu ­kinnitamiseks

Diagnoosimine Eesnäärmevähi diagnostikas toimus olu­ line murrang umbes 15 aastat tagasi, kui võeti kasutusele verest määratav PSA ehk prostata spetsiifiline antigeen. Kui varem avastati suurem osa eesnäärmevähkidest kaugelearenenud vormina, siis pärast seda on võimalik paljud vähid avastada algstaadiumis. Lisaks on kasutusele võetud teisigi meetodeid, mis teevad vähidiagnoosi paneku või­ malikult täpseks.

Kuigi paljud mehed jõuavad arsti juurde liiga ­hilises staadiumis vähiga, loksub eesnäärmevähi ­varajane avastamine tasapisi paika. „Mehed on aegajalt sunnitud perearstil käima, sest juhiloa tervise­ tõend või relvaloa pikendamise arstitõend aeguvad,“ toob dr Indrek Oro näiteks. Perearsti vastuvõtul ­võetakse sageli ette põhjalikumad uuringud ning vere­analüüsi tehes vaadatakse korraga ka PSA ehk prostata spet­siifilise antigeeni taset. Selle sisaldus kipub eesnäärme haiguste puhul veres tõusma.

Kui PSA tase on kõrgem, tuleb meest edasi uurida. Üldjuhul suunab perearst patsiendi siis uroloogi vastu­võtule. Dr Elari Valgu sõnul rakendatakse sel puhul sageli esmalt e-konsultatsiooni. „Nii on või­ malik kiiremini abi vajavad inimesed välja selek­ teerida,“ ­kiidab ta seda võimalust.

On suur rõõm, et praegu on meil hulk võimalusi oma patsientide aitamiseks ka sel hetkel, kus 15 aastat tagasi arstid enam edasi minna ei saanud.

Dr Helis Pokker ultraheli või ka magnettomograafia. „Ultraheli ­näitab eesnäärme asukohta, see ei näita vähki ega selle puu­ dumist. Magnetresonantstomograafia toob aga vähi esile,“ selgitab dr Valk. Punkti paneb diagnoosi kin­ nitamisele ultraheli abil tehtav biopsia. Dr Valk kõne­ leb, et alates möödunud aastast on Regionaalhaigla arstidel võimalik kasutada tehnikat, mis sulandab ­magnetresonantstomograafia pildi ultraheli pildiga kokku ning see võimaldab ­võimalikult suunatult õigest kohast proovitükki võtta ning võimalikult täp­ set diagnoosi panna.

Edasise raviplaani paneb arst paika vastavalt patoloogi hinnangule, kas tegu on madala, keskmise või kõrge riskiga vähiga – vastavalt vähi leviku ise­ loomule. „See ei tähenda, et patoloogi pakutud riskid



Eesnäärme- ehk prostatavähk Eesnäärmevähk on pahaloomuline kasvaja.

Selle tekkepõhjused ja riskifaktorid on  vanus – risk haigestuda tõuseb pärast 50. eluaastat;  geneetiline eelsoodumus – kui esimese astme sugulastel (isa, poeg, vend) on diagnoositud eesnäärmevähk, siis risk haigestuda kahekordistub. Kui ees­ näärmevähki on diagnoositud kahel lähisugulasel, on risk juba üheksakordne;  mõne uuringu kohaselt võib olla riski­ faktoriks ka ülemäärane loomse rasva tarbimine.

14

Regionaalhaigla  1/2019

1/2019  Regionaalhaigla

15

fookuses realiseeruvad, kuid me peame ohu ja ­võimalusega arvestama ning näiteks kõrge riskiga vähi korral rakendama agressiivsemat ravi,“ tähendab dr Oro.

Ravi Kui diagnoosi kinnitamiseks on vajalik info koos, ­arutab seda multidistsiplinaarne konsiilium, millesse kuuluvad kirurg, keemia- ja kiiritusravi arst ning radioloog. Üheskoos pan­ nakse paika edasine ravi lähtu­ valt konkreetsest patsiendist, tema kaasuvatest haigustest ja ­paljust muust, mis paneb üht või teist raviviisi ­eelistama.

Kui haigus on lokaalne, rakendatakse ka lokaalset ravi. Seesuguseid ­ravivalikuid on dr Oro sõnul kolm: aktiivne ­jälgimine ravi edasilükkamiseks, kiiritusravi või ­kirurgia. Seejuures ei saa tema sõnul öelda, et üks raviviis on parem kui teine. „Nii kiiritusravi kui ka ­kirurgiline sekku­mine on ­arenenud tase­ mele, et viie ja kümne aasta elulemus­näitajad on patsientidel ­sarnased,“ lausub Oro. Erineb vaid ­tüsistuste ­profiil, kuid nende minimeerimiseks ongi tarvilik konsiiliumi otsus.

Dr Oro rõhutab, et on olemas ridamisi kasvaja­ paikmeid, kus enam ei räägita fataalsest, vaid kroonilisest haigusest. „See tähendab, et seda ei saa välja ravida, küll aga saab õige raviga inimesele aega juurde võita. Kasvaja võib mõnikord olla nagu dia­beet – see vajab tähelepanu, kuid sellega koos on võimalik elada kvaliteetset elu,“ kinnitab ta.

Dr Helis Pokkeri sõnul peab alati arvestama, et lokaalse haiguse puhul võivad ka pärast kirurgilist või kiiritusravi tekkida retsidiivid ehk kasvaja tuleb tagasi. „Me ei saa patsiendile kunagi anda garantiid,

fookuses et ta saab ja jääb terveks ning haiguse taasteket ehk retsidiivi ei ilmne,“ nendib ta. Retsidiivide tekki­ des on võimalik näiteks pärast kirurgiat rakendada kiiritus­ravi (harvem vastupidi).

Kõrge riskiga vähi korral rakendatakse kohe ravi alguses lisaks kiiritus- ja kirurgilisele ravile ka hormoonravi. „See vähendab riski, et hai­ gus tagasi tuleks,“ kinnitab dr Pokker, et selline lähenemine on näidanud häid ravitulemusi. „Maailmas kombineeritakse ja otsitakse juurde järjest tõhusamaid ravimeetodeid. Et need toimiks, ongi vajalik, et raviplaanid koos­ tab arstide meeskond ühise mõt­ tetöö tulemusena. Kuniks vähk on lokaalne, on arstide eesmärk hoida ära kasvaja taasteke või lükata selle taastekke tagasitulek nii kaugele

Ultraheli näitab eesnäärme asukohta, see ei näita vähki ega selle puudumist. Magnetresonantstomograafia toob aga vähi esile.

Dr Elari Valk kui võimalik,“ sõnab ta. Kuid ka sel puhul, kui h ­ aigus ­avastatakse juba kaugelearenenud staadiumis, on aita­ mise võimalus laiem kui kümmekond aastat tagasi. „Natuke üle kümne aasta oleme kaugelearenenud ja hormoonravile mittealluva eesnäärmevähi korral rakendatud keemiaravi docetaxel’iga. Varem ei olnud ükski keemiaravi preparaat tõestanud oma tõhusust patsiendile elu­aastate lisamisel,“ toob ta näiteks.

Dr Indrek Oro sõnul on onkoloogias tavaline, et kombineeritakse erinevaid raviviise. „Rahvusvaheli­ ses praktikas on tehtud palju uuringuid, mis kinnita­ vad ühe või teise kombinatsiooni paremust võrreldes muu raviga. Ka standardravid kujunevad teadus­ põhiselt uuringutele toetudes. Tõsi, ajapikku toimub areng ja ka standardravi muutub,“ lausub ta.

Dr Helis Pokker jätkab, et kui haiguskolle on organismis mitmes kohas, tuleb valida raviviis, mis jõuab iga koldeni. „Iga kohta eraldi mõjutada pole mõtet,“ märgib ta, et sellisel juhul rakendatakse ­süsteemravi ehk võetakse kasutusele ravimid, mis mõjuvad igale poole. Sellised ravimid võivad olla nii suukaudsed, süstitavad kui ka veeni manustatavad.

Viimasel ajal on täiesti uus lähenemine ka neile patsientidele, kelle haigus on vere kaudu l­ evinud mitmele poole organismi, kuid koldeid sellest algkoldest eemal on üksikuid. Seda nimetatakse ­oligometastaatiliseks vähiks. „Varem kasutati sel puhul vaid hormoonravi, nüüd on juurde tulnud algkolderavi, sest patsiendi oodatav eluiga võib olla pikk,“ räägib Pokker. Kui algkollet ei ravi, tekivad üldjuhul uued probleemid. Teine, mida arvatakse praegu ja mis on saanud ka teaduslikult kinnita­ tud, et algkolle suhtleb nimelt metastaasidega ja metastaasid omavahel. „Kui me võtame appi kirur­ gia ja kiiritusravi lisaks hormoonravile ning mõju­ tame kõiki neid koldeid korraga, on haigust oluliselt parem kontrolli all hoida, kui ainult ühe ravimeeto­ diga,“ selgitab dr Helis Pokker, et selline lähenemine on metastaatilise eesnäärmevähi ravis mõne viimase aastaga tulnud täiesti uus. Just seda ­järgides ravi­ takse haigeid ka Regionaalhaiglas.

Dr Indrek Oro sõnul on see onkoloogias ­oluline paradigmamuutus, sest aastakümneid oli kindel seisu­koht, et kui haigus on lokaalne, on ravi lokaalne, kui ei ole lokaalne, on ravi süsteemne. Põhjendus oli, et mitme kolde puhul pole mõtet kiiritada ühte või kahte neist, sest teised kolded jäävad aktiivseks,

Mis aitaks ennetada?

Nii vähiennetuses kui ka ravis on levinud mitmed ekslikud uskumused, arstid kutsuvad ettevaatusele.

Dr Indrek Oro sõnul on kõige tõenduspõhisem soovitus eesnäärmevähi ennetamiseks elada a­ ktiivset suguelu. Alati võib soovitada ka tervislikult süüajuua ning elada füüsiliselt aktiivset elu.

Ometi on nii vähiennetuses kui ka ravis levinud palju uskumusi, mis arstidele muret teeb. Arstid tuletavad meelde tõsiasju.

1.

Tomat eesnäärmevähki ei enneta

Dr Oro sõnul on räägitud, et tomatis leiduv aine lükopeen võib aidata eesnäärmevähki ennetada. „Paraku uuringud seda ei kinnita,“ nendib ta. Et lükopeen on antioksüdant ning tervisele mõeldes on alati mõistlik magusa mahla asemel tomati­mahla juua, ei maksa tema sõnul loota, et see vähki ära hoiab.



2.

Taimne ei tähenda ohutut

3.

Vitamiinidega tasub olla ettevaatlik

Ka dr Elari Valgu sõnul ei ole olemas ü ­ htegi uuringut, mis kinnitaks taimsete preparaatide toimet ja efektiivsust eesnäärmevähi ennetamisel. „Ometi võetakse sageli vastuvõtule mõni pudelike kaasa,“ nendib ta.

Dr Helis Pokker lausub, et inimesed on väga julged tarvitama internetist tellitud või kuskilt kaasa toodud nii-öelda taimseid ravimeid, mille kohta adekvaatne info puudub, sageli on purkidel kirjad hieroglüüfides. „Ma väga loodan, et neis pole midagi ohtlikku, mis inimesi kahjustada võiks!“ Samas arstid pelgavad selliseid asju, sest ei tea kunagi, kuidas need „lisaravimid“ mõjuvad koos arsti väljakirjutatud ravimiga. „Ei tasu pimesi enda kallal midagi proovida. See, et asi on looduslik, et tähenda, et see on igati ohutu.

Ka mitmed onkoloogias kasutatavad rakumürgid pärinevad taimedest, kuid kontrollimatu kasutamise korral võivad need inimest tõsiselt kahjustada või isegi surma põhjustada,“ hoiatab ta.

Dr Oro sõnul on laialt levinud ka arvamus, et vähi­ haige vajab vitamiine. „Aga kes ütleb, et vähk vitamiine ei armasta?“ soovitab ta mõelda ja vitamiine tarvitada siis, kui organismis on vita­miinipuudus.

Kui inimene toitub aga tasakaalustatult ja tervislikult, saab ta üldjuhul oma vitamiinid toidust kätte.

Vaid D-vitamiini tuleks meie laiuskraadil eraldi lisaks võtta.

16

Regionaalhaigla  1/2019

1/2019  Regionaalhaigla

17

fookuses

koostöö

ning arvati, et peale tüsistuste pole sellest osalisest ravist midagi oodata. „Nüüd on arusaam muutunud ning täiesti kindel, et tänu sellele muutusele võidab patsient nii ajas kui ka elukvaliteedis,“ rõhutab ta.

Dr Oro sõnul on selline lähenemine uus mitte vaid Eestis, vaid maailmas tervikuna.

Veel lisab dr Oro, et Regionaal­ haiglas on kasutusel uuemad raviviisid, lokaalse ravi korral näiteks modulee­ ritud intensiivsusega välikiiritusravi. Seda tehakse spetsiaalse aparaadiga, mis suu­ nab kiired kasvaja koldesse üsna täpselt. „Sellega saab kiiritata­ vaid piirkondi, välja­ sid ja kiirgusmahtusid väga täpselt kujundada,

võib saada kahjustatud. „Mõnikord päris tõsiselt ning õnnetuseks pole seda võimalik ette prognoosida,“ nendib ta.

Tüsistused jagunevad omakorda ägedateks, mis tekivad ravi ajal ja mis üldjuhul mööduvad, kuid spetsiifilised tüsistused tekivad oluliselt hiljem pärast ravi lõppu, kui ägedad tüsistused möödunud. Näiteks veritsused. „Tasuta lõunaid ei ole, risk on alati olemas.

Kui me valime ükskõik millise ravi, võivad sellega kaasneda halvasti maandatavad riskid,“ tähendab dr Oro. Samas rõhutab dr Elari Valk, et kirurgia muutub järjest täpsemaks. See minimeerib tüsistuste riske ning võimaldab ka kõikvõimalikest tüsistustest taastuda.

Nii on järjest enam võimalik taastuda pidamatusest ning madala haigusriski korral jätta alles erektsioon.

elulemus ja uute raviviiside tulek Dr Helis Pokkeri sõnul võimaldavad tänapäevased raviviisid inimestel võita juurde hulga kvaliteetseid eluaastaid. Mitu kümnendit on möödas sel­ lest, kui metastaatilise haiguse puhul võeti kasutusele hormoonravi – see pikendas vähi­ haigete oodatavat eluiga umbes kahe aasta võrra. Tänaseks on keemiaravi kasutamine kombinatsioonis hormoonraviga liikunud metastaatilise haiguse diagnoosimise järgselt esimesse ravivalikusse. Just ulatuslikumalt levinud haiguse korral on sellise ravikombi­ natsiooni kohene rakendamine andnud era­ kordselt häid tulemusi. „On suur rõõm, et praegu on meil hulk võimalusi oma patsientide aitamiseks ka sel hetkel, kus 15 aastat tagasi arstid enam edasi minna ei saanud,“ sõnab ta.

Eesti arstid ootavad pikisilmi uuringute faasis olevat ravimeetodit teranostikat. Selles kasutatakse radioaktiivseid ravimeid, mis väga piltlikult ja lihtsalt selgitades leiavad organismi viiduna eesnäärmevähi raku üles ja kiiritavad vähki kasvaja seest, hävitades seda oma toimega. Sellest on samuti inimeste elu­ lemusele väga häid tulemusi oodata. Praegu on ravim veel viimases uuringufaasis. Kui see käiku läheb, on arstide sõnul taas oodata paradigmade muutumist onkoloogias.

Dr Indrek Oro sõnul jõuavad uued ravimeetodid Eestisse kiiresti, kuigi nende hind võib olla üsna kallis. „Finantskoormus meie sotsiaalsüsteemile kasvab talu­ matult kiiresti. Vähiravimite ja eri ravimeetodite areng on nii kiire, et paratamatult ei jõua ühiskond neid kinni maksta,“ nendib ta. Eestis saavad vähihaiged kallite ravimite puhul abi vähiravifondist „Kingitud elu“. „Arstidel on aga üsna sage probleem, et sul on inimene, kellele ravi pakkuda, ja olemas ka ravi, kuid raha pole. Ning see pole ainult Eestis nii,“ sõnab ta.

Dr Helis Pokker lisab, et riiki, kus vähiravis oleks kõik rahastatud ehk kõik tänapäevased ravimid riik­ liku rahastusega kättesaadavad, pole olemas. „Parata­ matult peavad kõik valikuid tegema, rikkamatel riiki­ del on valikuid lihtsalt rohkem,“ sõnab ta.

Onkokardioloogia päästab elusid Regionaalhaigla hakkas esimese haiglana Eestis onkokardioloogia valdkonda süsteemselt arendama, maailma vähiravi tippkeskustes on onko­ kardioloogiat patsientide parima ravi nimel juba mõnda aega oluliseks peetud. Regionaalhaiglas on koostöö väga edukalt käivitunud hematoloogia valdkonnas, kus patsiendid vajavad sageli kardioloogi konsultatsiooni.

Tekst: Stina Eilsen Fotod: aivar kullamaa, erakogu

Vähiravimite ja eri ravimeetodite areng on nii kiire, et paratamatult ei jõua ühiskond neid kinni maksta.

Dr Indrek Oro lähtuvalt ühe või teise organi kujust,“ kirjeldab ta.

Lisaks on kaheksas aasta kasutusel kiiritusravi viis, kus viiakse radioaktiivsed joodiseemned eesnäärme­ vähi sisse. „Seda protseduuri tehakse narkoosis ultra­ heli toel. Selle käigus viiakse vajalik kogus seemneid eesnäärmesse, kuhu need siis jäävad ja kus need hävi­ tavad kasvajarakud. Mahajääv doos on täpselt selline, mis kasvajarakud hävitab,“ selgitab ta. Sellist protse­ duuri saab kasutada madala ja keskmise riskiga hai­ guse puhul, agressiivse haiguse korral see ei sobi.

tüsistused Dr Elari Valgu sõnul saavad patsiendid mõnel juhul ise ka raviviisi valikus kaasa rääkida ning valik tehakse lähtuvalt sellest, milliste tüsistuste või kõrvaltoime­ tega ollakse valmis tegelema. „Kõikide raviviiside puhul on olemas kõrvaltoime tõenäosus, sellega tuleb arvestada. Kuid see ei tähenda, et tüsistused tekivad ilmtingimata kõigil,“ lisab dr Helis Pokker.

Dr Indrek Oro räägib, et lokaalses ravis kasuta­ tavate raviviiside kaugtulemused on suhteliselt sarnased. Erinevus seisnebki tüsistustes. „Kirurgilise ravi korral on inimestel põhiprobleemiks peenikeste närvide ja veresoonte katkemisest tingitud põie­ pidamis­ või erektsioonihäired, kiirituse puhul on oht kahjustada ka kiiritatava koha naaberorganeid, mis saavad suurema kiirituskoormuse, kui nad jõuavad taluda,“ räägib ta. Eesnäärmevähi puhul on ohusta­ tuks pärasool, mille seestpoolt vooderdav limanahk

18

Regionaalhaigla  1/2019

Onkokardioloogia valdkond Regionaalhaiglas on hoo sisse saanud.

Pildil vasakult dr Piret Härma-Jõks, dr Riina Vettus ja dr Helena Nestor.



koostöö

M

emorial Sloan Ketteringi vähiravi tipp­ keskustes stažeerinud Regionaalhaigla onkokardioloogia valdkonnajuht dr Riina Vettus rõhutab, kui oluline on jälgida ­vähiravi pat­ sientide südametervist nii vähiravi ajal kui ka pärast aktiivse ravi lõppu. Kogu maailmas on hakatud aina enam teadvustama teatud onkoloogiliste ravimite mõju südame-veresoonkonnale ning seetõttu on ­kardioloogi konsultatsioon õige raviotsuse tegemisel äärmiselt vajalik. „Regionaalhaiglas on onkoloogide ja k ­ ardioloogide vaheline koostöö saanud üha enam igapäevatöö suju­ vaks osaks. Onkoloogidest kolleegid, näiteks onko­ loogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja dr Vahur Valvere, rinnaarst dr Riina Kütner, kiiritusraviarstid, hematoloogid ning ka teised vähiravispetsialistid suu­ navad patsiente aina sagedamini kardioloogidelt nõu ja abi saama,“ rõõmustab dr Vettus.

2016. aastal väikese töögrupi töökoosolekutest alguse saanud järjepidev töö on vilja kandnud, praegu on Regionaalhaiglas juba kolm onkokardioloogia vald­ konna juhendit, mis aitavad haigla arstkonnal õigel hetkel onkokardioloogi raviotsuste tegemistesse kaa­ sata. Dr Vettus toob näite: „Kui veel mõni aeg tagasi jäid rindkerepiirkonna kiiritusravi vajavad südame­ stimulaatoriga vähipatsiendid kiiritusravist eemale, siis nüüd ravime neid vastavalt kinnitatud ravijuhi­ sele. Erialade tugev koostöö võimaldab patsientidele pakkuda paremat ravi.“ Edukalt toimivad ka onkokardioloogi vastuvõtud polikliinikus. Patsiendid, kel vähihaigus kontrolli all, saavad südametervise suhtes kindlustunde polikliini­ kus, kus toimuvad dr Vettuse ja dr Piret Härma-Jõksi vastuvõtud. Märtsikuust alates on onkokardioloogi­ liste konsultatsioonide kättesaadavus polikliinikus

20

Regionaalhaigla  1/2019

koostöö

Onkokardioloogia töögrupi poolt korraldatud seminar „Arteriaalne ja venoosne tromboos onkoloogilisel haigel“ tõi saali suure hulga erinevate erialade esindajaid. veelgi paranenud, sest liitus noor kolleeg dr Helena Nestor.

Eksperditasemel kompetents Kindlasti on oluline kitsam spetsialiseerumine. Nii on onkoloogilised solitaarsete kasvajatega patsiendid oma fookusesse võtnud dr Vettus, hematoloogilised pat­ siendid on südameteemaks kardioloog Piret Härma-­ Jõksile. Hematoloogiakeskuse juhataja dr Mariken Rossi sõnul on patsientide parima ravitulemuse saavu­ tamiseks tihti vaja erinevate erialaspetsialistide kon­ sultatsiooni. „Inimest tuleb vaadata kui tervikut, kas ta vajab ravi ajal neeruarsti, südamearsti või kopsu­arsti toetust, me ei räägi ainult keemiaravist. Regionaal­ haiglas on see jõud – eksperditasemel kompetents – patsientide jaoks ühes kohas terviklikult olemas.“ Dr Rossil on oma töisest praktikast tuua näide, kus kardioloogi kiire ja asjatundlik abi patsiendi elu pääs­ tis. „Leukeemiapatsiendil tekkis ootamatu ravimist põhjustatud perikardiit ehk südamepauna põletik ning dr Härma-Jõksi asjatundliku koordineerimise tulemu­ sena päästeti keskealise meespatsiendi elu,“ meenu­ tab dr Ross. Dr Rossi sõnul lahenes keeruline olukord tänu spetsialiseerunud kardioloogile ja patsient sai ravi jätkata. „Minu kui hematoloogi jaoks on väga ­oluline, et ma

Global Oncology Summit 2018 Tampas, dr Piret Härma-Jõksi ja dr Riina Vettuse posterettekanne onkokardioloogiast.

ei pea kardioloogile selgitama keemiaravi termino­ loogiat ja põhialuseid, spetsialiseerunud kardio­ loog teab minust paremini, kuidas keemiaravi südame­lihase tööd võib mõjutada,“ räägib dr Ross ­headest koostöösuhetest kardioloogidega.

Patsientidele tehakse enne ravi alustamist ehhokardio­graafia uuring ja vajaduse korral ­konsulteeritakse alati südamespetsialistiga.

Dr Rossi sõnul on hematoloogia valdkonnas koostöö kardioloogidega toiminud tõhusalt juba aastaid, kuid viimastel aastatel on valdkond teinud suure arengu tänu põhjalikule ja süsteemsele kaardistusele, järje­ pidevatele konsultat­sioonidele ja konkreetsetele ravi­ juhistele, kuidas võimalikke tüsistusi maksimaalselt ennetada ja jälgida patsiente koostöös kardioloogidega juba ravi algfaasist alates. Ka uusi ravimeid on pidevalt juurde tulemas ning ka need vajavad kardioloogilist riskijuhist.

Põhifookus õpetamisel ja koolitamisel Dr Vettuse sõnul on praegu oluline kolleege koolitada nii majasiseselt kui ka väljaspool Regionaalhaiglat. „Väga paljud vähist paranenud on onkoloogi vaate­ väljast kadunud, nad on aastakümnete eest ravi saa­ nud ja nende ainus kontakt meditsiinis on perearst.

Seega peaks just perearst oskama patsiendi võima­

likele südametervise kaebustele tähelepanu pöörata ja vajaduse korral suunama onkokardioloogi vastu­ võtule,“ rõhutab dr Vettus. Plaanis on koolitusi perearstidele ja ka teiste erialade kolleegidele, kel kokkupuude onkoloogiliste patsientidega. Alustati onkoloogilisi teemasid puudutavate loengutega kol­ leegidele: hea tagasiside sai näiteks rinnavähi käsit­ lus. See julgustas teemadega edasi minema – märtsis toimus onkoloogilise haige venoosset ja arteriaalset tromboosi käsitlev seminar. Samuti ollakse vajaduse korral nõuks ja abiks ka teistele haiglatele, kes on huvitatud onkokardioloogia juurutamisest.

Oleme pildil koos selliste Euroopa riikidega nagu Šveits ja Itaalia, kus onkokardioloogiline kompetents on kõrgel tasemel.

Märtsis toimunud American College of Cardio­ logy aastakongressil New Orleansis tõdes dr Vettus, et eestlaste tegevust on märgatud. „Oleme pildil koos selliste Euroopa riikidega nagu Šveits ja Itaalia, kus onkokardioloogiline kompetents on kõrgel tasemel.“ Dr Vettus julgustab onkoloogia residente tulema onkokardioloogia õppetsüklisse, et paremini mõista kahe eriala kokkupuutepunkte. „Nii on ­järgmistel arstide põlvkondadel juba palju lihtsam oma tööd ­korraldada ja riske hinnata,“ usub dr Vettus. Käimas on ka huvitav uuring, mille käigus hinnatakse lapse­ eas kardiotoksilist vähiravi saanud ning praeguseks täiskasvanuikka jõudnud patsientide südametervise näitajaid.

1/2019  Regionaalhaigla

21

töötajale

töötajale

Huvide konflikti tuleb ennetada Märtsis hakkas Regionaalhaiglas kehtima huvide konfliktide ennetamise ja haldamise kord. Käitumisreeglite eesmärk on vältida huvide konfliktist tulenevaid riske nii haigla töötajatele kui ka haiglale.

Tekst: Aivi Karu, Põhja-Eesti Regionaalhaigla administratiivdirektor Foto: Shutterstock

H

aigla jaoks on huvide konf­ likti olukorras riskiks nii haigla vara väärkasutami­ sest tekkiv kahju või mainekahju kui ka kahju sellest, kui haigla kaotab hea töötaja. Töötaja riskib huvide konf­ likti sattudes nii mainekahju kui ka eneseteostuse võimaluste kaotusega.

Mis on huvide konflikt?

Huvide konflikt on olukord, kus töö­ taja teeb tööl otsuseid või ­toiminguid asjus, kus tal endal on era­isikuna oma huvid. Töötaja kui eraisiku huvi võib olla majanduslikku või mittemajan­ duslikku laadi (viimasel juhul nt perekondliku, sugulus-, sõprus- või muu sarnase suhte tõttu), kuid tule­ mus on sama: töötaja ei ole töö­üles­ annet täites erapooletu. Rõhutan, et huvide konflikti olukord iseene­ sest ei ole ­seadusega keelatud ja karistatav. Keelatud on see, kui töötaja hakkab käituma oma huvidest ­lähtuvalt, mille puhul ei ole enam suurt vahet, kas seda tehti teadlikult või teadma­tusest. Just seetõttu, et huvide konflikt võib millekski hoopis tõsiseks edasi are­ neda ka lihtsalt tähele­pane­matusest, tasub ise aeg-ajalt läbi mõelda, mis on minu erahuvid ning kas need kuidagi Regionaalhaigla huvidega ristuvad.

Mida teha?

Kuigi väga paljud inimesed suudavad haiglas töötades käituda ka huvide konflikti olukorras õigesti ja jätta oma isiklikud huvid tagaplaanile, tasub meeles pidada seda, et kõrvaltvaata­ jas võib iga selline olukord siiski teki­ tada küsimusi ning kahjustada Regio­

22

Regionaalhaigla  1/2019

naalhaigla ja töötaja mainet ka siis, kui tegelikult täitis töötaja ülesandeid igati korrektselt. Seetõttu on oluline püüda huvide konflikti ära hoida ja juhul, kui see on tekkinud, siis see kohe lõpetada. Kui huvide konflikti ei ole võimalik ära hoida või lõpetada, siis tuleb võtta kasutusele meetmed, mis aitaks huvide konfliktiga seotud riske maandada.

Riskide maandamise meetmed Huvide konflikti tekkimise ohu korral on retsept lihtne: sellest tuleb teavi­ tada oma vahetut juhti. Vahetu juht peab olukorda hindama ning võima­ lusel korraldama struktuuriüksuses tööülesannete täitmise ümber nii, et huvide konflikti ei tekiks või see

ning sellest tulenevalt saavad ka ­riskide maandamise meetmed olla erinevad.

Vajadusel saab nõu ja abi Aivi Karult (aivi.karu@regionaalhaigla.ee), samuti intranetist huvide konflikti alajaotusest.

Kingitused Oleme nii oma töökorralduse üld­ reeglites kui ka huvide konflikti enne­tamise ja haldamise korras väl­­ja toonud, et kingitused ei ole Regionaal­haigla tegevuse ­loomulik osa. Me tee­me oma tööd ega eelda, et saaksime selle eest kingi­tusi. Kuid vahel kingitusi ikkagi pakutakse ning seejuures tuleb mõista, et kingitus ei tule alati kinke­karpi pakituna. Kingi­ tus võib olla ka tavapärasest suurem allahindlus, meelelahu­ tus või muu hüve, mida pakutakse piiratud isikute ringile.

Niisugustest kingitus­ test, mis on antud ees­ märgiga tekitada huvide konflikti või tekitavadki huvide konflikti või näevad välja, nagu need võiks tekitada huvide konf­likti, tuleks keelduda. Need­ samad põhimõtted kehtivad ka pat­ sientide poolt pakutavate kingituste puhul, kuid siin on lisaks kehtesta­ tud veelgi rangem põhimõte: isegi kui ­patsien­di pakutav kingitus ei ole antud mingi vastu­teene ootuses vms, tohib patsiendilt üldjuhul vastu võtta kingituse, mis on üheselt mõistetav väiksem v ­ iisakusavaldus. Kui kingitus on aktsepteeritav ja on vastu v ­ õetud, jääb see üldjuhul k ­ ingituse saaja

Huvide konflikt on olukord, kus töötaja teeb tööl otsuseid asjus, kus tal endal on era­isikuna oma huvid. lõppeks. Kui töö­ülesannete täitmise ümberkorraldamine ei ole v ­ õimalik või mõistlik, siis võtab vahetu juht riskide maanda­miseks kasutusele meetmed, mis tagavad, et huvide konflikt ei mõjuta töötaja poolt töö­ ülesannete täitmise kvaliteeti ega ­kahjusta Regionaalhaigla mainet. See võib tähendada näiteks kas t­ egevuse (täiendava) kooskõlastamise kohus­ tust või teatud otsustusetappide viimist kõrgemale tasemele või ka näiteks huvide konflikti olemuse avalikus­tamist. Iga olukord on ­erinev

struktuuri­üksusesse ühiskasutusse.

Niisugused ­kingitused, mis on seotud avaliku tunnustusega, jätab kingituse saaja aga teenitult endale.

Majanduslike huvide deklaratsioon ­juhtidel Regionaalhaigla jaoks uue teemana toob huvide konfliktide ennetamise ja haldamise kord sisse ­majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kõr­ ge­ma tasandi juhtidele (kliinikute juhatajad, teenistuste juhatajad, üld­ kohtade töötajad ja juhatuse liikmed).

Kui üldiselt on huvide konflikti ohu äratundmine ja sellest ­vahetule juhile teadaandmine iga töötaja kohustus, siis kõrgema tasandi juhtide puhul, kelle ­tegevus ja otsused mõjutavad haiglat väga palju, soovi­­me olla huvide konfliktide ärahoidmisel veel hoolika­ mad. Majanduslike huvide deklarat­ siooni esitamine võimaldab Regionaal­ haiglal meie töötajatega seotud isikute nimekirja ja haigla tehingupartnerite nimekirja võrdlemise teel tuvastada võimalikud riskikohad.

Vihjeliin Kuidas lahendada problemaatilisi olu­ kordi, kus töötaja on teada saanud teise töötaja poolt huvide ­konfliktist mitteteadaandmisest ning soovib seda huvide konf­likti ennast ja haiglat säästval viisil ­hallata? Sellistest olu­kordadest võib alati teada anda piki juhtimisliini, kuid lisaks oleme sisse seadnud ka vihjeliini riskijuht@regionaalhaigla.ee.

Mida teha, kui pakutakse kingitust?

Tööülesannete täitmise käigus või tööülesannete täitmisega seoses kingituse vastuvõtmine on aktsepteeritav siis, kui kingitus  on tagamõtteta (s.o eesmärgita mõjutada töötaja tööalaseid otsuseid);  on kooskõlas tavapärase äritavaga;  ei ole rahaline kingitus või selle ekvivalent, nt kinkekaart vms;  ei ole suure väärtusega (kuni 50 eurot, kuid seda piirangut ei rakendata avaliku tunnustusega kaasnevate avalikult üleantavate kingi­tuste puhul);  antakse või võetakse vastu vastu­teenet eeldamata;  ei ole tõlgendatav altkäemaksuna, st ei ole mõeldud ameti­seisundi kasutamise mõjutamiseks või ebasea­dusliku teo toimepanekule ahvatlemiseks ega ees­märgiga saada või säilitada (äri)tehinguid, teenuseid või (ärilist) eelist;  ei ole vastuolus kehtivate õigus­aktidega (nt ravimi­seadusega).

Patsiendi pakutava kingituse puhul tuleb lisaks arvestada, et üldjuhul võib kingituse vastu võtta ainult siis, kui tege­mist on üheselt mõistetud väiksema viisakuse­ avaldusega.

Kui tööülesannete täitmise käigus või tööülesannete täitmisega seoses antud kingitus on vastu võetud, siis anna see oma üksuse käsutusse. Jäta endale avalikult üle antud kingitus, mis on antud seoses avaliku tunnustusega (nt elutöö eest avaliku tunnustuse saamisel, kolleegipreemia, konverentsil esinemise eest saadud meene) või mis muul moel on seotud otseselt sinu isikuga (nt kingitus pensionile minekul või juubeli puhul).

Tule koolitusele!

Koolituse „Korruptsiooniriskid meditsiinis“ eemärk on anda juhtidele tead­misi, kuidas ennetada ja ära tunda huvide konflikti ning kuidas õigesti käituda, et vältida sattumist olukorda, mida saaks korruptsiooniks pidada. Vähendada riski, et teadmatusest jõutakse olukorda, kus õnnetud on nii töötaja kui ka tööandja. Koolitus on mõeldud juhatuse liikmetele, kliinikute, keskuste, teenistuste juhatajatele jt.

Kestus: 6 tundi Teemad: korruptsiooni olemus; meditsiinivaldkonna korruptsiooni eripärad; millal arst/haigla töötaja on ametiisik; ametiisikule keelatud tegevused; huvide konflikt (seotud isikud, toimingupiirangud, huvide konflikti vältimise võimalused); kingitused meditsiinipersonalile; arstide toetamine ravimi- ja meditsiinitehnika tootjate poolt; juhtide kohustused korruptsiooni ennetamisel.

Toimumise aeg: 3. mai, E-korpus; 10. mai, E-korpus; 7. november, Mektory 1/2019  Regionaalhaigla

23

silma tervis

silma tervis lähitööd tehes enda lähedusse tugevamaid lambi­ pirne, ka võib osta suurema teleri jms, kuid füsio­ loogilisi muutusi need ei pidurda.

Silmade heaolu ja tervisega on seotud palju müüte, mis jõudsasti rahva seas ringlevad ning mille murdmiseks tuleb kõvasti vaeva näha.

Ka vaeva näinuna on vahel keeruline kedagi ümber veenda, sest uskumiste jõud on suur.

3.

Müüt. On inimesi, kes usuvad, et lugemisprille ei ole vaja ning silmadega võimeldes saab hoida prillid endast turva­ lises kauguses.

Tegelikkus. Päris nii see pole. Võimlemine ei tee kindlasti halba ja esialgu saab harju­ tustega mõningatel juhtudel ehk prilli­ saamist pisut edasi lükata, kuid jutt käib pigem kuudest, mitte aastatest.

Kui prillid on määratud, tuleb neid kanda, sest vastasel juhul väsitame me asjata silmi. Prille ees hoides aitame me plussläätsega pisut oma silmalihaseid lõõ­ gastada ning muudame nii elu oluliselt kergemaks. Ka on tänapäeval võimalik valida iga töö jaoks sobiva disainiga klaa­ sid, et oleks võimalik näha hästi erineva­ tele kaugustele prille vahetamata ja eest võtmata.

Tekst: Agnes Lill, optometrist Foto: Shuttersock

4 1.

silmadega seotud müüti

„Laisad silmad“

Müüt. Üks müüt, mis ringleb lapsevanemate seas, seisneb selles, et lapsele kardetakse lasta välja kirjutada õige tugevusega prille ning neid hiljem välja osta, kuna arvatakse, et sellisel juhul muutuvad sil­ mad laisaks ja järgmisel kontrollil on tekkinud veelgi suurem miinus.

Tegelikkus. Selles suhtes on pelgajatel õigus, et tõe­ näoliselt ongi silmi uuesti kontrollides lühinägevus edasi arenenud, kuid seda kindlasti mitte prillide kandmise tõttu.

Lapseeas suureneb miinus seepärast, et nii inimene kui ka silm kasvavad. Mida pikemaks venib silm, seda suuremaks muutub miinus ning seda pidurdada pole paraku võimalik. Prillide kandmisega miinuse suure­ nemist peatada ei saa ning prillide mittekandmisega ei tehta samuti midagi head.

Kui laps ei kanna prille, mis talle on määratud, tehakse talle sellega aga karuteene, kuna nägemis­ elundkond ei saa normaalselt areneda. Kui nägemis­ keskuse kõiki osakesi ei kasutata, hakkab aju sealsest „töökojast“ ükshaaval mutrikesi välja lülitama ning ühel päeval, kui lapsest on sirgunud nooruk, kelle tulevane töö eeldab head nägemist, ei ole seda enam võimalik saavutada, kuna silm on muutunud „laisaks“ ega ole enam võimeline korrigeerima nii, et nägemis­ teravus oleks 100%.

2.

Prille ees hoides aitame me plussläätsega pisut oma silmalihaseid lõõgastada ning muudame nii elu oluliselt kergemaks.

24

Regionaalhaigla  1/2019

Esimesed lugemisprillid

Müüt. Tihtilugu võib olla hirmutav saada esime­ sed lugemisprillid. Taas tekib kartus, et kui prillid val­ mis teha ja neid ka kandma hakata, siis lähevad silmad kolinal kehvemaks.

Tegelikkus. Tõsi, järgmises nägemiskontrollis kirjutatakse tõenäoliselt välja kangemad pril­ lid, kuid see pole kuidagi seotud asjaoluga, et vahepeal on prille kantud. See on normaalne muutus, mis toimub silmaläätsedega: a­ lates kolme­kümnendatest eluaastatest hakkab silma­lääts muutuma jäigemaks ning sellega võidelda praktiliselt ei saa. Saab end küll petta, asetades teksti endast aina kaugemale, lisades

Võimlemise mõju

4.

Niisutavad silmatilgad

Müüt. Sarnane hirm, mida tekitab mõte pril­ lide kandmisest, on paljudel silmade niisutamise ees. Kartus, et tilkadest võib sõltuvusse jääda, on nii suur, et enne ollakse valmis kohvipuru, teepakikeste ja isegi süljega oma silmi niisutama, kui kasutada ­selleks ette nähtud niisutavaid tilkasid.

Tegelikkus. Miskipärast ei pabista keegi, kui kasu­ tab kätekreemi või näo- ja kehaõlisid, küll aga tekib hirm niisutavate silmatilkade puhul. Kui silmad on kuivad ja kontrolli käigus on tuvastatud kuiv silm, siis tuleb sellega tegeleda ning hakata regulaarselt kasutama vajalikke tilkasid, mis muudavad silma sarvkesta (eesmise pinna) niiskeks ja läbipaistvaks.

Silmade kuivust tekitab tänapäeval paljuski keskkond, milles viibime, ning tegevused, millega seotud oleme. Kuivad ja õhutuseta ruumid, kesk­ küte ja päevavalguslambid – need kõik muudavad meie limaskestasid kuivemaks. Samamoodi mõjub silmi pikki tunde kestev töö arvutiga, mille käigus me unustame pilgutada ning taas kord tekivad kuiva silma kaebused. Õnneks on neid võimalik leeven­ dada, juues rohkem vett, tarbides oomega-3-rasv­ happeid ning kasutades regulaarselt niisutavaid ­silmatikasid.

Müüte muudmoodi murda ei saa, kui selgitus­ tööd tehes. Teisalt on alati vajalik, et kuulaja oleks avatud ning valmis oma mõttemalle muutma, sest võib üsna veendunud olla, et silmakabinettides keegi kellelegi halba ei soovi ja ebavajalikke näpunäiteid ei anna.

Regionaalhaigla plaanib senisest komplekssemat silmahaiguste ravi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haiglavõrgu juht Meelis Roosimägi kinnitab, et peatselt on võimalik silmahaiguste käes kannatavatel patsientidel saada senisest komplekssemat silmahaiguste ravi.

Dr Kai Noore Silmakabineti oftalmoloogid ja o ­ ptometristid on teenindanud Regionaalhaigla patsiente juba aastaid ning lisaks ambulatoorsele tööle konsulteeritakse praegu ka ­statsionaarseid patsiente. Senine töö patsientidega on näidanud, et silmahaiguste ravi järele on rahuldamata nõudlus.

Soovime pakkuda patsientidele paremat ravi Meelis Roosimägi kinnitusel on eesmärk pakkuda patsientidele mitmekülgsemat silmahaiguste ravi. „Patsiendid ootavad järjekorras. Haigekassa soovib oma kindlustatutele ravi. Pühendunud spetsialistid soovivad oma tööd teha.­ ­Regionaalhaigla soovib oma silmahaiguste ravi edasi aren­ dada. Kõik neli vajalikku ja piisavat tegurit, et teha seda, milleks haigla on loodud,“ kinnitab haiglavõrgu juht.

Lisaks sellele, et dr Kai Noore Silmakabineti oftalmoloogid ja optometristid on Regionaalhaigla patsiente juba aastaid teenindanud, on silmakabinet andnud märkimisväärse panuse ravikindlustatute ravisse ka otselepingute alusel Haige­ kassaga, sealhulgas päevakirurgias. „Kui möödunud aasta lõpul toimus Haigekassa lepingupartnerite seas suurem vahetus, kerkis terav probleem konkreetses valdkonnas – keratokoonuse ravis oleksid ravikindlustatud jäänud ravita. Selliseid patsiente on Eestis aastas kuni 200. Kiire lahendus sündis läbirääkimistel Haigekassa, Regionaalhaigla ja Silmakabineti vahel. Regionaalhaigla ja Silmakabineti arstide koostöö laiendamise kaudu patsientide ravi ei katkenud ja jätkub ka sel aastal,“ tõdeb Roosimägi.

Suuremate muutuste poole teel Selline mõneti ootamatult tekkinud olukord pani osapooli mõtlema ka tuleviku peale. Silmakabineti pühendunud ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid vajavad töörahu ja arenguperspektiive. Regionaalhaigla liigub oma erialade paljususes aina suurema erialade ülese koostöö suunas. „Tahes-­ tahtmata vajame oftalmoloogilise ravi korraldamises arengut.

Tihedal suhtlemisel dr Kai Noorega selgus huvide ühisosa ja tekkis küsimus, kuidas seda üldiste arengute kontekstis realiseerida. Regionaalhaigla silmahaiguste ravi laiendamine vaid ühe päevakirurgilise teenusega oleks tupiktee,“ kinnitab Roosimägi.

Suurem muutus vajab tema sõnul aga ettevalmistust. „Selle aasta esimeses pooles sõnastame koos dr Kai Noorega Regionaalhaigla silmahaiguste arenguvajadused ning kaardistame vajalikud ressursid ja võimalused. Seejärel räägime arengukontseptsiooni läbi omas majas ja Haigekassaga. Kui leiame kõigile osapooltele sobivad lahendused, võivad Regionaalhaigla patsiendid juba järgmisest aastast saada silmahaiguste komplekssemat ravi,“ on haiglavõrgu juht lootusrikas.

Kadri Penjam 1/2019  Regionaalhaigla

25

õendus Riho Männiku üks lemmikteemasid koolitusi andes on elustamine.

Heiko Porval on oma töö eest saanud ka Tallinna linna tänukirja.

Ivar Käsper teeb valveid, et koguda uusi teadmisi ja rakendada vanu.

Õed

nagu

vennad

Tekst: Elis Aru Fotod: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

„Eesti kiirabis on säilinud meditsiinikunst,“ leiavad kiirabikeskuse koolitusõed Ivar Käsper, Riho Männik ja Heiko Porval. Eelmisel aastal andsid nad Regionaalhaiglas kokku 2800 koolitustundi.

Lihtsalt lahti seletades – mida koolitusõed teevad?

Riho: Kui töötad meditsiinis, pead õppima iga päev!

Meie kolm vastutame eeskätt selle eest, et Regionaal­ haigla kiirabikeskuse töötajad saaks vajalikke täien­ duskoolitusi. Jälgime ministeeriumi poolt ette antud nõudeid ja vaatame, et need oleks täidetud. Selleks, et meie töötajad saaks kvaliteetset ja ajakohast infot,

26

Regionaalhaigla  1/2019

käime väljaspool Eestit: osaleme t­ õenduspõhistel ja akrediteeritud koolitustel ning toome kuuldud info koju tagasi. Lisaks omadele koolitame ka teiste kiirabi­asutuste töötajaid.

Heiko: Eestist väljas osaleme koolitustel, mis puudu­ tavad ennekõike erakorralist välimeditsiini. Kõik, mis puudutab kiirabi funktsiooni, näiteks kõige nüüdis­ aegsemaid teadmisi traumahaige käsitlemisest.

Riho: Viimati läbisin koolituse, mis tegeles kiirgus­ kahjustusega kannatanu käsitlusega. See toimus küll Eestis, aga lektorid tulid Ameerika Ühendriikidest.

Tegemist on väga spetsiifilise alaga, mille spetsialiste on maailmas vähe. Loodame, et me Eestis ei peagi selle valdkonnaga kokku puutuma, aga see võimalus on olemas, kas või seoses ohtlike ainete transiitveoga.

Koolitustöö ongi nagu lugude jutustamine: sina räägid loo, teised proovivad seda lahendada.

Ivar Käsper

Teete ka valveid?

Ivar: Jaa, kõik teeme jõudumööda! Koolitusõeks tulles oligi mul tingimus, et saan kuus teha kaks kuni neli valvet, sest see annab lühikese ajaga tohutult teadmisi.

Viimati olin pühapäeval Sakus ööpäevases valves.

Riho: Kui pole tükk aega valves käinud, hakkab sees kripeldama. Tahaks ju praktikas rakendada neid tead­ misi, mis meil on. See on hädavajalik.

Ivar: … kas või juba sellepärast, et koguda lugusid koolituste jaoks. Koolitustöö ongi nagu lugude jutus­ tamine: sina räägid loo, teised proovivad seda lahen­ dada. Nii õpib kõige paremini.

On teil igaühel lemmikteema, milles koolitusi andes tunnete end kõige paremini?

Ivar: Olen seitse aastat töötanud esmaabiõpetajana ja ükskõik, millest koolitusel räägin, ikka ­puudutan ka esmaabi. Ei saa ju eeldada, et hambaarst teab liiklus­õnnetuse paika sattudes kohe, kuidas kanna­ tanut aidata, sest tema on spetsialiseerunud sellele, mis ­toimub suus. Neuroloog vaatab kõrvade vahele,

­ ardioloog uurib mootorit, aga kiirabitöötaja tegeleb k tervikuga.

Riho: Mind huvitavad erakorralised haigusseisundid ja elustamine. Armastan probleemide üle mõtiskleda, mul on selleks kannatust.

Heiko: Mulle on eriti südamelähedased need koolitu­ sed või tööd, mida pean tegema koostööpartneriga, näiteks päästjatega. Võin näitena tuua liiklusõnne­ tuse, kus tuleb koos otsustada, mis vahenditega ja kui kiiresti patsient autost välja saaks. See on nagu pusle kokkupanek, kus põhjapanevaid otsuseid tehakse väga väikeses ajaaknas. Strateegilised otsused paku­ vad mulle pinget.

Millises olukorras viimati neid teadmisi rakendasite?

Riho: Patsiendiga, kelle hingamisteid ei ­õnnestunud kontrolli alla võtta. Sisuliselt pidin sekundiga välja mõtlema, kuidas inimest hingatada, sest tema ana­ toomia oli muutunud. Kõik läks õnnelikult ja seda



1/2019  Regionaalhaigla

27

õendus lugu saan tulevikus koolitustel kasutada.

Heiko: Mulle meenub esimesena hoopis üks paari aasta tagune avarii. Jõudsime sündmuspaika ja seal selgus, et abikutsuja ei andnud häirekeskusele piisa­ valt infot. Olime ainsa brigaadina kohal, aga kannata­ nuid oli rohkem kui viis. Siin tuli mulle appi varasem juhtimiskoolitus, mis õpetas vaatama suurt pilti, selle asemel et keskenduda väikesele lõigule.

Ivar: Saime väljakutse kroonilise kopsuhaige juurde.

Tüüpiline maamees, kes läheb arsti juurde alles siis, kui viimane häda käes. Vanainimene tuli omal jalal ja naljalugusid rääkides kiirabiautosse, aga teel h ­ aiglasse ei tahtnud enam hingata. Lahendasime olukorra ja jõudsime temaga ilusasti kohale, aga paraku oli aeg juba oma töö teinud. Vanadust ei õnnestu kellelgi ­vältida.

õendus

Palju on räägitud, et inimesed on hakanud ka vähima mure korral kiirabi kutsuma. Tundub ka teile nii?

Riho: Jah, kohati tundub küll, et inimene kutsub kiir­ abi välja ilma nähtava vajaduseta ja teeb seda kordu­ valt. Aga siin tuleb küsida, miks ta seda teeb? Kuulame inimese ära ja tihti näeme, et ta ongi abitus seisus, sageli täiesti mahajäetud. See on meie ühiskonnas uus trend, et lapsed peavad tööd tegema ja eakad emadisad jäävad üksi, sest lastel pole nende jaoks aega.

Ivar: Nende vanainimeste kinnisvara müüakse Tallin­ nas maha ja ostetakse asemele väike pugerik maale, tervishoiuteenustest kaugele. Seal ta aasta ringi elab ja kui tal midagi juhtub, helistab oma lastele või laste­ lastele. Nendel pole aega kohale minna, nii et nemad helistavad omakorda häirekeskusesse ja kutsuvad kiirabi, et meie välja sõidaks.

Riho: Oleme käinud ka suitsuanduril patareisid ­vahetamas.

See läheb juba sotsiaaltöö valdkonda?

Riho: Seda on meie töösse tõesti palju sisse tulnud.

Ivar: Vanainimeste kõige sagedasem haigus on ju üksindus. Saame väljakutseid, mille puhul tekib küsimus, mis on selle hind. Räägin vanainimestega hea meelega, mulle meeldib neid kuulata, aga samal ajal tiksub kogu aeg kuklas tunne, et keegi teine võib samal ajal surra. Ükski kiirabitöötaja ei virise raske ­ töö pärast, vastupidi – läbi põletab meid frustratsioon, et me ei saa oma tööd teha.

Riho: Ilmselt õpetati nõukogude ajal lapsi teistmoodi, sest peale kasvab põlvkond, kes ei oska plaastrit peale panna või kraani lahti teha, vaid kutsub parem ­kiirabi.

Ivar: Õnneks inimeste teadmised elu jooksul kasva­ vad. Mäletan, kuidas ma kutsusin kiirabi, kui mu kaheaastasel lapsel oli üle 39 kraadi palavikku.

Tagantjärele mõeldes ma ise tekitasin talle selle, sest laps rahunes ainult siis, kui hoidsin teda kõvasti oma keha vastas soojas. Ma ei saanud teda maha panna, sest siis hakkas ta nutma, aga lapse nutt on vanema jaoks ju maailma kõige hirmsam hääl. Praegu ma muidugi selles olukorras kiirabi ei kutsuks, aga siis kutsusin, sest ma muretsesin ega osanud midagi teha.

Kuidas te oma ametini jõudsite?

Kiirabitöötajaid koolitades tuleb käed ja pea korraga tööle panna. Ivar ja Riho näitavad ette!

28

Regionaalhaigla  1/2019

Heiko: Minu jaoks oli see loomulik samm, sest mu isa töötab kiirabis. Piltide järgi vaadates võisin olla seitsme­aastane, kui võtsin esimest korda kätte esmaabi­õpiku ja lugesin selle otsast lõpuni läbi. ­Kümnendas klassis teadsin kindlalt, et tahan tulevi­ kus olla kiirabis brigaadijuht. Tol hetkel avanes mul võimalus õ ­ ppida ühes kiirabiettevõttes: käisin bri­ gaadiga kaasas ja jälgisin, mida nad tegid. Niimoodi möödus kolm aastat. Pärast keskkooli tuli ajateenis­ tus, kus omandasin parameediku kutse. Siis tulingi juba kiirabisse tööle.

Mul jääb eluks ajaks meelde esimene trauma­ koolitus, mida tegin. Olin 23-aastane parameedik, keda kuulas kohe esimeses reas kolm kiirabiarsti, iga­ ühel umbes 30 aastat staaži. Õnneks oli teema selline, mida sain kaitseväes söögi alla ja peale, nii et tundsin end kindlalt.

Ivar: Minu kiirabikarjäär algas kümme aastat tagasi, kui mu peres oli mitu õnnetut surma. Kõigepealt põlesin läbi, siis läksin parameediku kursustele, et saada oma küsimustele vastuseid. Vastuseid pole mul siiamaani, aga küsimusi tuleb kogu aeg juurde. ­Õppisin õeks ja õpin ikka veel, nüüd juba magistran­ tuuris.

Riho: Tahtsin saada saksa filoloogiks ja astusingi ülikooli sisse, kui mu väga hea sõber ütles, et tema viis avalduse Tallinna Meditsiinikooli, ­praegusesse Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Et tulgu ma ka, õppigu amet selgeks ja saan ülikooli kõrvalt elatist ­teenida! Üks asi viis teiseni, 1999. aastal tulin Tallinna

­ iirabisse praktikale ja sain tööd parameedikuna. k Ma üldse ei kahetse, et nii läks. Õe töö pole kunagi igav! Kõrvalt võib tunduda, et õdedel pole häid karjääri­võimalusi – et jagame tablette ja teeme süsti –, aga see on täiesti vale arusaam. Õena võid teha täpselt seda, mis sind huvitab: erialasid on palju!

Kui te pole parasjagu tööl, siis mida te teete?

Ivar: Vaatan kalendrist, et mul oli kuu alguses üks vaba päev – huvitav, mis ma siis tegin? Ilmselt magasin! Ka vabadel päevadel teen esmaabikoolitusi, aga siis koos elukaaslasega, ta on kiirabis brigaadi­ juht.

Riho: Me oleme kõik sama kiiksuga, et leiame alati võimaluse, kuidas juurde õppida ja ennast täiendada – olen Kaitseliidus ja õpetan Kõrgemas Sõjakoolis.

Peale kasvab põlvkond, kes ei oska plaastrit peale panna või kraani lahti teha, vaid kutsub parem kiirabi.

Riho Männik ­ lassikalist puhkust, et viskaks rannale pikali, me ei K harrasta. Kui mul on vaja pea tühjaks saada, siis tege­ len ratsutamise või mudelrongidega.

Heiko: Hiljuti käisin Küprosel rahvusvahelistel kiir­ abivõistlustel, kus võisteldakse kutsemeisterlikkuses.

See oli mul kolmas kord osaleda: varasematel aastatel olen võistelnud Tšehhis ja Poolas. Meie punktid and­ sid lõpptabelis keskmise koha, nii et korralik tulemus, sest kohal olid maailma parimad. Alates 2006. ­aastast olen seotud Eesti Kaitseliiduga. Praegu olen Viru maleva meditsiinipealik, nii et koordineerin malevas meditsiinilist tegevust.

Et lõbusalt lõpetada: on teie kallal aasitud ka, sest olete mehed, aga õed?

Ivar: Ega ei ole! Vene emakeelega inimesed ütlevad vahel medvend, sest neil on sõna медбрат ja „õde“ tundub neile kummaline.

Riho: See on suhtumise küsimus, õde on ju lihtsalt ametinimetus. Kui minu sõpruskond teada sai, kel­ lena ma töötan, oli neil sellest ainult hea meel. Nüüd ­saavad nad mulle kurta, et kuule, mis ma teen, mul juba kaks nädalat pea valutab.

Ivar: Mul on ka telefon helisenud kell kaks öösel ja ­teisel pool toru küsib sõber: Ivar, ma situn verd, mis ma nüüd teen?!

Heiko: Minul saab sellega küll sageli nalja, et ma olen õde. Asi selles, et mu vend töötab ka kiirabis ja kui hommikul juhtub, et mina lõpetan vahetust ja tema tuleb, siis tema hommikune tervitus on ikka: „Tere, õde!“ 1/2019  Regionaalhaigla

29

haiglaapteek

haiglaapteek

Haiglaapteegi kvaliteedi­ süsteem ja selle areng

Apteegi meeskond pärast edukat auditipäeva.

Eeskujulik kvaliteedijuhtimise süsteem Regionaalhaigla haigla­apteegi kvaliteedi­süsteem läbis ­eelmisel aastal edukalt mitu sertifitseerimis­auditit, mille tulemusena ­väljastas rahvus­ vaheline sertifitseerimisorganisatsioon Bureau ­Veritas apteegile kvaliteedi­ juhtimise standardi ISO9001:2015 sertifi­kaadi.

Tekst: Marko Urbala, haiglaapteegi proviisor, apteegi juhataja asetäitja Raul Ratasep, kvaliteedisüsteemide talituse juhataja Foto: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

S

ertifikaat on kinnitus haigla­ apteegi panusest apteegi­ teenuse kvaliteeti, selle pide­ vasse parendamisesse ning soovist olla lähemal haigla sisestele ja välis­ tele partneritele.

Milleks vajame toimivat ­kvaliteedisüsteemi?

Haiglafarmaatsia kiire areng, j­ ärjest suurenev ravitöö maht ja laienev apteegiteenuste hulk ning apteegi­ teenuse osutamine välistele koostöö­ partneritele seab apteegi toimimisele ja kvaliteedisüsteemile kõrgendatud

30

Regionaalhaigla  1/2019

nõuded ja ootused – peame toimima efektiivselt ning pakkuma jätkusuut­ likku ja kvaliteetset ravimiabi. Riigi poolt seatud ja suuresti õigusaktidel tuginev kvaliteediraamistik on siin meile aluseks. Paraku ei arvesta see organisatsiooni konteksti, huvipoolte ootuseid, protsessikeskset lähene­ mist, riskide juhtimist ning püüdu pidevale parendamisele ja efektiivsu­ sele. Lähtuvalt eeltoodust püstitasime mõne aasta eest strateegilise eesmärgi – luua tugev ja apteegi s­ petsiifikat arvestav kvaliteedisüsteem. Selle elluviimiseks hakkasime s­ üsteemselt

Regionaalhaigla apteegi kvaliteedi­ süsteem on osa haigla juhtimis­ süsteemist. Kvaliteedi juhtpõhi­ mõtted peegeldavad Regionaalhaigla arengu­kava ja selle kvaliteedi­ strateegiat ning lähtuvad tervikliku kvaliteedijuhtimise põhimõtetest.

Kvaliteedi­süsteemi käsitlusala ja ula­ tus hõlmavad kõiki apteegiteenuse osutamisega seotud põhi- ja tugiprot­ sesse (joonis 1), mis arvestavad riik­ likke ravimite käitlemist korraldavaid regulatsioone ja ISO9001 kvaliteedi­ juhtimise standardi nõudeid. Apteegi kvaliteedijuhtimissüsteem tugineb planeeri-­teosta-kontrolli-parendamudelil (PDCA) (joonis 2), olles suu­ natud vigade ennetamisele ja pide­ vale parendamisele. Olulisel kohal olid ka asja­kohased haiglafarmaatsia tegevustega seotud standardid (nt ­onkoloogilise farmaatsia kvaliteedi­ standardid Quapos), Eesti haigla­ farmaatsia head tavad ning Euroopa haiglafarmaatsia tulevikusuunad.

ISO9001 kvaliteedijuhtimise stan­ dardi nõuete rakendamisest lähtuvalt on apteegiteenuse osutamisel fooku­ ses kliendikesksus, töötajate kaasa­ mine, juhtkonnapoolne eestveda­ mine, protsessikeskne mõtlemine, pidev parendamine, tõenduspõhisus ja suhete juhtimine. Samuti ­pöörame varasemast suuremat tähelepanu sisemiste ja välimiste huvipoolte ootustele, (kliendi)rahulolu suuren­ damisele ning riskide juhtimisele.

Mida oleme töö käigus ­õppinud ja saavutanud?

Kvaliteedisüsteemi ja selle protsesside detailideni lahtimõtestamine, ­vajalike

Juhtimine Riskijuhtimine

Ravimite ja apteegikaupade käitlemine Ravimialane nõustamine ja ravimi­teabe jagamine (sh kliiniline farmaatsia)

Mittevastavuste Kliendi tagasiside käsitlemine käsitlemine

Dokumendi­ haldus

Teabe­vahetus

Kavandamine

Materjalide haldamine

Hangete juhtimine

Kliinilise ravimiuuringu ravimite käitlemine

Meditsiinitehnika ja IT-süsteemid

Jäätmekäitlus

Personalijuhtimine

Ruumid ja töökeskkond

juurutama tervikliku kvaliteedi­ juhtimise põhimõtteid ja edendama kvaliteedi­kultuuri.

Kuna haiglaapteekidel puu­ dub oma valdkonnaspetsiifiline kvaliteedi­juhtimise standard, vali­ sime välja kõige universaalsema ja organisatsioonides laialdasemalt juu­ rutatud standardi – ISO9001:2015.

Viimaste aastate jooksul oleme apteegi kvaliteedisüsteemi samm-sammult üle vaadanud, detailselt kirjeldanud ning viinud vastavusse standardi ISO 9001:2015 nõuetega.

Õppe- ja teadustöö

Auditeerimine

Juhtkonnapoolne ülevaatus

Parendamine

Tulemuslikkuse hindamine

Joonis 1. Haiglaapteegi kvaliteedisüsteem.

Haiglaapteek Haiglaapteegi missioon on tagada kvaliteetne ja täna­päevane ravimiabi ning panustada selle kaudu patsientide ravikvaliteeti.

Haiglaapteegi visioon on olla usaldusväärne, professionaalne ja arengule suunatud haigla­ apteek ning haiglafarmaatsia edendaja Eestis.

protseduuride loomine ja ­juurutatud süsteemi mõjususe hindamine on olnud meile suureks ja põnevaks proovikiviks, mille käigus oleme palju õppinud. Süsteemi loomist iseloo­ mustab orgaanilisus ja ajas toimunud pidev areng. Kvaliteedisüsteemi loo­ mise puhul saame rääkida töötajate kaasamisest (sh apteegiväliste), kus valdkonna eest vastutavad spetsia­ listid andsid olulise sisendi vajalike protseduuride loomisesse.

Pöörame veelgi enam tähelepanu sise- ja välisklientidele ning nende vajaduste arvestamisele. Oleme juu­ rutanud mehhanismid, mis võimal­ davad ennetada vigu ja rakendada parendusmeetmeid (oluline: vigadest julgetakse rääkida ja neist õppida!).

Paranenud on infovahetus ja mees­ konnatöö ning tänu sellele on töö­ keskkond motiveerivam. Oluline on saavutatu kogu Eesti kontekstis, oma algatusega oleme eeskujuks teistele haiglaapteekidele.

Parenda

Plaani

Kontrolli

Teosta

Joonis 2. PDCA-mudel.

Mis saab edasi?

Haiglaapteegi kvaliteedisüsteemi ­hindamine ja ISO9001 sertifikaat on kvaliteedi tagamise teekonnal meile ainult üks vaheetappe. Samas on see suur tunnustus apteegiperele ning teistele meid toetanud Regionaalhaigla töötajatele. Jätkame senise kvaliteedi­ süsteemi arendamist ning selle mõju­ suse hindamist. Jätkuvalt on tähtsal kohal meeskond, töötajate kompetent­ sid ning üldise kvaliteediteadlikkuse tõstmine.

Kvaliteet ei sünni üksi, see on väga suur meeskonnatöö tulemus ning ­kõikide liikmete ühine panus ja soov teha asju süsteemselt ja paremini. Loo­ da­me, et seda meie panust kvaliteetse ravimiabi tagamisse tunnevad nii Regionaalhaigla patsiendid, partnerid haiglas kui ka väljaspool. ­Haiglaaptee­gi meeskond tänab kõiki Regionaalhaigla endiseid ja praeguseid töötajaid, kes on panustanud nõu ja jõuga meie tege­ mistesse ja arengusse.

1/2019  Regionaalhaigla

31

areng

areng

Head mõtted võrsuvad meie enda keskelt

2018. aastal mõttest teoks saanud ning külastajate ja kolleegide seas enim kajastust leidnud projekt „100 tulevikutähte“ sai alguse ideest tunnustada ja motiveerida noori ning väiksema tööstaažiga kolleege. Ühtlasi oli see hea võimalus saada tagasi­sidet, millisena on siia äsja tööle tulnud inimesed näinud ja kogenud Regionaalhaiglat.

E

Regionaalhaigla kui võimaluste ­kasvulava Tulevikutähtede projekti lõpetaval vastu­ võtul oli uutel kolleegidel võimalik anda tagasisidet, millisena on haigla neile silma jäänud ning mis on olnud nende jaoks innustav ja edasiviiv jõud. Tagasisides mainiti kordu­valt – ning see teeb eriti rõõmu –, et need on t­ oredad kolleegid, tunnustavad juhid ning t­ ipptasemel töötingimused. ­Regionaalhaiglat peetakse jät­ kuvalt oma valdkonna liidriks E ­ estis ning ­sellest lähtuvalt hinnati nii patsientide kui ka kogemuste laia fookust.

Kuigi valikurohkust peeti Regionaalhaigla plus­ siks ning lisati, et noorele antakse palju võimalusi end proovile panna, toodi välja ka soov vahetada koge­ musi ning arutada töö käigus ettetulevate haigus­ juhtude või probleemide lahendamise võimalusi teiste kolleegidega. Vanemate kolleegide poolset teadmiste jagamist uute töötajatega peeti ülioluliseks, sest kas­ vab ju uutest peale uus põlvkond spetsialiste. Algne Regionaalhaigla  1/2019

Joosep Michelis biomeditsiinitehnika insener (teenistused) Väärt kolleeg, väga iseseisev ja kohusetundlik. Tema jaoks ei ­kuuluta tööpäeva lõppu kellaaeg, vaid see, et seadmed on korras, vastav info korrektselt osakonnale edastatud ja tööd dokumentee­ ritud. Tulevikus näen teda viimas oma vastutusvaldkonda uute kõrgusteni nii tehnoloogia kui ka haldusprotseduuride puhul.

Tekst: Kadri Penjam Fotod: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

esti Vabariigi juubeliaastal heast mõttest alguse saanud lennukas projekt kogus hoogu ning kujunes algsest hoopis mahukamaks.

Projektist, mis mõeldud esmalt tunnustusena, kuju­ nes ühtlasi kasvulava headele mõtetele ning võimalus saada tagasisidet selle kohta, kuidas uued kolleegid Regionaalhaiglat näevad ning mida haigla saaks nende sujuvamaks kohanemiseks edaspidi ära teha.

Samuti aitas projekt mõista, et muutused s­ aavad alguse siinsamas, meie enda keskel. Oskus ja j­ ulgus uuendusi vastu võtta ja harjumuspärasest välja astuda vajab tihtipeale algatust – kust mujalt kui oma ­töötajatelt.

32

Kolleege, keda projektis „100 tulevikutähte“ esile toodi

ebakindlus on noorte seas loomulik ning sellest saab üle vaid kohanedes ja kindlustunde saamisega. Siin­ kohal olekski abi tihedamast mõttevahetusest kollee­ gide ja juhtidega. Tunne, et juht tõesti hoolib ja soovib saada ka omalt poolt tagasisidet, on uutele töötajatele ­äärmiselt oluline.

Lisaks tuntakse vajadust rohkemate koolituste järele, pidades silmas nii keeleõpet, eriti vene keelt, kui ka näiteks IT-valdkonda (ESTER- ja RIS-koolitu­ sed ning teised infosüsteemid). Et olla patsientidega suhtlemisel ja igapäevatöös pädev ning hallata töist infot meedikutele vajalikes süsteemides, tuntakse tarvidust pideva enesetäiendamise järele –­­alates sisseelamiskoolitustest kuni väliskoolituste ja sõprussuheteni välismaa haiglatega.

Peeti oluliseks, et igal töötajal oleks mentor, kellel oleks tõesti aega ja jaksu tema jaoks olemas olla.

Et iga töötaja oleks motiveeritud Tehti ettepanekuid, mis aitavad tulevikus järgmiste noorte haiglatöösse sisseelamist hõlbustada, anti näpunäiteid, kuidas inimesi haiglasse tööle meelitada ning neid siin ka hoida.

Tulevikutähed tegid ettepaneku, et haiglas võiks olla läbimõeldud mentorlusprogramm, mille toel oleks tööd alustaval noorel selge, kelle poole ta võib pöörduda. Peeti oluliseks, et igal töötajal oleks men­ tor, kellel oleks tõesti aega ja jaksu tema jaoks olemas

Margi Akerta õde (anestesioloogiakliinik) Säravaim õde, kes paneb kõik mutrikesed tööle ühe eesmärgi nimel, kui tahes lootusetu olukord ka ei tundu!

Dr Lauri Käis olla. Samuti toodi välja pideva toetuse ja tagasiside tähtsus ehk õlg-õla-tunde tekitamine. Nagu tagasi­ sides mainiti, on oluline märgata ka tagasihoidliku­ maid noori, et nad suures massis ära ei kaoks.

Hinnatakse seda, kui haigla on perekeskne, olu­ liseks peetakse võimalust reguleerida tööaega ja graafikuid. Loomulikult on oluline ka paindlik palga­ süsteem: oodatakse, et sõltuvalt lisaprojektidest ja panusest oleks tasu noortel erinev, see motiveeriks senisest enam pingutama ja end täiendama.

kõrva-nina-kurguhaiguste arst (kirurgiakliinik) Noor andekas pea- ja kaelakirurg. Juba residentuuri ajal paistis silma uuenduslike ideedega ning sooviga saada suurte kogemustega spetsialistiks.

Väärib tunnustust koostöövalmiduse poolest ja võimekusega korraldada erialaseid koolitusi. Osaleb aktiivselt interdistsiplinaarse pea- ja kaelapiirkonna kasvajate töögrupi töös.

1/2019  Regionaalhaigla

33

Tule head tegema

lühidalt

verekeskusesse ja DoonorFoorumisse, doonoripäevadele ning suvistesse doonoritelkidesse!

VEREKESKUS (Ädala 2) E, R 8-16, T-N 11-19 DOONORIFOORUM (Narva mnt 5) Foorumi keskuse 4. korrusel E, R 9-16, T-N 10-18

Doonoritelgid 2019

Dr Urmo Kiitam

Dr Martin Serg

ilmastiku­oludest – vahepunktidesse on s­ eatud ­kontrollajad ning kui suusataja sinna piisavalt kii­resti ei jõua, siis ta eemaldatakse võistluselt. Kontrollaeg finišis on 12 tundi.

Tegemist on ühisstardiga, mis tähendab seda, et võistluse alguses olev järsk, pikk pudelikaelakujuline tõus põhjustab suure ummiku mäele ja mäejalamile.

Sellel mäel ei ole harv nähtus keppide murdumised, masskukkumised (st üksteise peale vajumised), saapa lahtitulek sidemest jms. Pärast umbes 200 tõusumeet­ rit jätkub rada vahelduva profiiliga, enamjaolt siiski langedes. Raja toidupunktides pakuti pika tradit­ siooniga mustikasuppi ja kardemonikukleid. Martini spordikell näitas finišis üle 56 000 kepitõuke. Võistlu­ sest võttis sel aastal osa ka Rootsi prints Carl Philip.

Dr Priit Kampus

Kardioloogid Vasaloppetil Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse arstid dr Martin Serg, dr Priit Kampus ja dr Urmo Kiitam osalesid 95. Vasaloppeti suusa­maratonil Rootsis.

Rasked ilmaolud Esimene maraton peeti 1922. aastal, tänavune võistlus oli järjekorras 95. Ilmastikuolud olid äärmiselt ­rasked, sest kogu võistluse vältel sadas värsket lund, oli tugev tuul ja vahepeal suusarajad sisuliselt puudusid. Star­ dis oli 14 717 osalejat, kellest finišeeris 12 558. Suur katkestajate arv oli tõenäoliselt tingitud ­rasketest

34

Regionaalhaigla  1/2019

21. mail kell 11¬16 22. mail kell 11¬16 n TALLINNA Vabaduse väljakul

4. juunil kell 12¬18 5. juunil kell 12¬18 n RAKVERE linna keskväljakul

18. juunil kell 12¬18 19. juunil kell 12¬18

n KEILA kultuurikeskuse juures

9. juulil kell 12¬18 10. juulil kell 12¬18 n PAIDE Muusika- ja Teatrimaja juures

23. juulil kell 12¬18 24. juulil kell 12¬18 n RAPLA kultuurikeskuse juures

13. augustil kell 12¬18 14. augustil kell 12¬18

n VILJANDI Vabaduse platsil

21. augustil kell 11¬17 22. augustil kell 11¬17 n HAAPSALU lossiesisel platsil

28. augustil kell 12¬18 29. augustil kell 12¬18 n TARTU Raekoja platsil

4. septembril kell 11¬17 5. septembril kell 11¬17

Maratonist inspireeritud teadustööd

Vasaloppet on suusamaraton, mida peetakse iga aasta märtsi esimesel pühapäeval. 90-kilomeetrine trass algab väikelinnast Sälenist ja lõpeb Moras Dalarna maakonnas. Vasaloppet on vanim ja osavõtjate arvu poolest suurim murdmaasuusatamise maraton maa­ ilmas. Suusapidu kestab terve nädala: enne kuning­ likku peamaratoni toimuvad muuhulgas lastesõidud, teatesõidud, päevane ja öine poolmaraton, öine täis­ maraton.

1 Andersen, K., Farahmand, B., Ahlbom, A., Held, C., Ljunghall, S., Michaëls­ son, K., Sundström, J. Risk of arrhythmias in 52 755 long-distance cross-country skiers: a cohort study. Eur Heart J. 2013; 34: 3624–3631.

2 Farahmand, B., Hållmarker, U., Brobert, G.P., Ahlbom, A. Acute mortality during long-distance ski races (Vasaloppet). Scand J Med Sci Sports.

2007; 17: 356–361.

n PÄRNU Martensi väljakul

Kuna Vasaloppetit peetakse üheks raskeimaks kestvus­ võistluseks, on see inspireerinud ka teadustöid. 2013. aastal avaldatud European Heart Journali publikat­ siooni järgi tõuseb Vasaloppetil mitmeid kordi ja kiire finišiajaga osalenutel oluliselt kodade virvendus­ arütmia tekkerisk1. Aastate 1970–2010 vahelisel ajal on Vasaloppetil olnud 16 äkksurma juhtumit2,3. 11 juhul oli tegemist kroonilise või ägeda koronaarsündroo­ miga, kolm surmajuhtumit oli tingitud hüpertroofili­ sest kardio­müopaatiast ning üks müokardiidist ja üks ajuinsuldist. Enim ühe maratoni kohta, 3 äkksurma, oli 2010. aastal: kõik olid tingitud eesseina ST-elevat­ siooniga müokardiinfarktist ning kõik elustamised olid edukad3. Märkusena – lähim perkutaanse koronaar­ interventsiooni ehk südamete pärgarterite laiendamise keskus asub Falunis, stardist 200 km kaugusel. Kahjuks oli ka tänavu üks äkksurmajuhtum. Üldiselt on aga suure kohortuuringu alusel Vasaloppetil osalejate sure­ mus võrreldes kontrollgrupiga madalam4.

3 Hållmarker, U., Aronson, D,, Jansson, A,, Hambraeu, K. Hjärtstopp i fädrens spår. Tre fall med lyckat behandlingsresultat under Vasaloppsveckan 2010. Läkartidningen 2010; 107: 2720–2722.

4 Farahmand, B. Y., Ahlbom, A., Ekblom, O., Ekblom, B., Hållmarker, U., Aronson, D., Brobert, G. P. Mortality amongst participants in Vasaloppet: a classical long-distance ski race in Sweden. J Intern Med. 2003; 253: 276–283.

Ka doonor on riigikaitsja!

TÄIENDAV INFO Verekeskus

verekeskus.ee doonoritelgid.ee

TULE DOONORIKS!

Doonorid ja Sõbrad

Verekeskus

Regionaalhaigla stiiliraamat Š Identity 2017