Regionaalhaigla ajakiri 2016 nr 1 by Regionaalhaigla ajakiri

AJAKIRI

2016 nr 1

Merike Luman uues rollis Südamesiirdamine ¬ edukas koostöö Soomega Aasta arst Peep Talving, eeskuju ja innustaja

Ants Kass

Grand man 2015 Kaks tundi EMO õe töövarjuna Salakaval sõltuvus – inimese elu ja aju kaaperdaja

koostöö



doonorlus



sõeluuringud



terviseküsimus

Meditsiinilinnak kasvab ja uueneb! Regionaalhaigla C-korpuse II poole valmimine teeb patsientide elu mugavamaks. • Ajakohastame polikliiniku ruumilahenduse ja kõik diagnostilised võimalused asuvad edaspidi vastuvõtukabinettide lähedal. • Uus päevakirurgiaosakond paikneb otse kirurgiapolikliiniku kohal III korrusel operatsiooniploki kõrval. • Kardioloogiakeskuse patsiente ootab uus palatiosakond II korrusel.

Hea lugeja!

uigi elame moodsal digiajastul, on vahetevahel hea võtta kätte paberist n-ö päris ajaleht või ajakiri ja end selle vahendusel uudistega kurssi viia. Loodan, et ka meie haigla uus ajakiri leiab sooja vastuvõtu ning saab olema üks võimalusi end Regionaalhaiglas toimuvaga kursis hoida. Pealegi on meie pea nelja tuhande töötaja hulgas ka päris palju neid, kellel ei ole arvutiga töökohta ja neilgi on huvitav haigla elust ja inimestest rohkem kuulda. Ja siinkohal on hea märkida, et meil läheb hästi. Me oleme suutnud rohkematele patsientidele pakkuda üha võimekamat meditsiini. Oleme atraktiivne tööandja noortele spetsialistidele. Oleme majanduslikult üks paremini toimivaid haiglaid Eestis. Paraku on õhus ka väljakutseid. Haigekassa 2016. aasta kulude kasv on küll tuludest suuremaks planeeritud, kuid jääb alla ennekõike palgakokkuleppest lähtuvale hinnatõusule. Lihtne matemaatika ütleb, et etteantud eelarves püsimiseks tuleb ravijuhtumeid vähendada või nende maksumust langetada. Värske lepingu pakkumise kohaselt tabab see ka Regionaalhaiglat. Kuidas aga vähendada töömahtu selliselt, et see patsientide vajadusi kõige vähem kahjustaks, on meile üsna keeruline väljakutse, rääkimata kärisevast vahest palgatõusu ootuste ja võimaluste vahel. Aasta on värskelt alanud ja sel puhul tuleb ka midagi soovida. Mina soovin, et meil oleks rohkem ideid, ettevõtmisi ja arenguid, mis kasvataks ühtekuuluvuse tunnet meie suures organisatsioonis – nii meeskonniti kui ka kollegiaalses dimensioonis, nii osakondade kui ka haiglate vaheliselt ning ka partneritega tervishoiuüleselt. Seda tunnet ei ole kunagi liiga palju, eriti veel olukorras, kus haigekassa eelarve meie vajadusi veelgi vähem katab.

Tegusat tööaastat soovides Tõnis Allik juhatuse esimees

Meie majas on peidus palju haaravaid lugusid

rganisatsioon, mis vastutab neljandiku eriarstiabi eest Eestis, on täis põnevaid lugusid. Enamik neist ei jõua aga kunagi kaugemale osalistest, sest selline on juba meie valdkonna olemus. Oma tööd tehes puudutame aastas rohkem kui 145 000 patsiendi ja nende veel arvukamate lähedaste elu. Oleme Eesti suurim traumakeskus, pakume laiapõhjalist vähiravi rohkem kui pooltele vähihaigetele Eestis ning oleme suurim südameja psühhiaatriakeskus Põhja-Eestis. Ravime kõige keerulisemaid haigusjuhte Eestis. Lood, mida me Regionaalhaigla tegemistest oleme veebis ja ajakirjanduses jaganud, on leidnud väga sooja vastuvõtu. Tervishoid ja ravitöö lähevad inimestele korda. Sellest inspireerituna toome nüüd valitud lugusid teie ette ka ajakirja kujul. Esimeses numbris tutvustame lähemalt meie grand man 2015 dr Kassi, sisehaiguste kliiniku uut juhti dr Lumanit ning ATSLi traumakoolitust ja aasta arst 2015 tiitli pälvinud dr Talvingut. Jagame teiega vaadet EMO õe tööpäeva. Räägime südamesiirdamisest, sõltuvushäirest, vähi sõeluuringutest ja afereesidoonorlusest. Jutuks tuleb ka koostöö tütarhaiglaga Haapsalus ja patsientide tagasiside. Loodame, et leiate siit huvitavat lugemist Regionaalhaigla inimestest ja tegemistest ning miks mitte ka kasulikke nõuandeid. Oleme tänulikud, kui jagate meiega ka oma mõtteid, millest ja kellest sooviksite edaspidi kuulda. Teie tagasiside on teretulnud aadressil press@regionaalhaigla.ee.

uudised

grand man

Regionaalhaigla grand man 2015 dr Ants Kass – hingega arstikunsti juures

kardioloogia

Südamesiirdamine aitab uuele elule

psühhiaatria

Sõltuvus kaaperdab inimese elu ja aju

reportaaž

Kaks tundi õe töövarjuna EMOs

onkoloogia

Vähi sõeluuringud aitavad päästa paljusid elusid

aasta arst

Hädaolukorras tuleb rääkida ühte keelt

10 13

uus juht

Merike Luman – sooja südamega arst

doonor

Doonorlus on osa Kalle Kase igapäevaelust

võrgustumine

Võrgus töötamine on maakonnahaiglale ainus ellujäämisvõimalus

terviseküsimus

Küsime kolleegilt: Mida teete teie oma tervise heaks?

patsiendid

Patsiendid on meiega rahul

personaalia

Regionaalhaigla töötajate pere kasvas aastaga 135 inimese võrra

26 29

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik turundus- ja kommunikatsiooniteenistuse juhataja

Aita panna ajakirjale nimi!

Nagu märkasite, ilmub uus väljaanne lihtsalt Regionaalhaigla ajakirjana – ehk et päris oma nime tal veel polegi. Põhja-Eesti elanike ja tervishoiusüsteemi arstlikku turvalisust tagava meditsiinikeskuse ajakirja nimi peab olema sisu vääriline ja esmavalikul jäime lihtsalt oma väärika nime juurde. Kuid võib-olla on kuskil õhus just sellele väljaandele sobiv nimi... n Seega kutsume teid osalema ajakirja nimekonkursis: palun pakkuge välja nimevariante ja saatke need 1. märtsiks aadressile press@regionaalhaigla.ee.

Toimetuse kolleegium:

Nr 1 / 2016 Esikaane foto: Terje Lepp

dr Andrus Remmelgas, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

makett: Ajakirjade Kirjastus AS Ajakirja peatoimetaja: Kristina Traks Kujundaja: Riina Lestal Keeletoimetaja: Sven Saun Trükk: Printall Tiraaž: 1500

Väljaandja

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside:

press@regionaalhaigla.ee

uudised

Regionaalhaigla sisekliinikut juhib dr Merike Luman

1. jaanuaril 2016 asus Regionaalhaigla sisekliiniku juhataja ametikohale doktor Merike Luman.

Avame uuenenud C-korpuse Regionaalhaigla C-korpuse II poole rekonstrueerimise järel muutub osa patsientide ravikorraldus ning paraneb haigla hanke- ja IT-teenistuste töökeskkond. Regionaalhaigla juhatuse liikme Sven Kruubi sõnul muutub kõige enam kirurgiliste patsientide ravikorraldus. Nimelt paikneb kirurgiapolikliinik ühes asukohas, on ruumilahendustes tervikuna ajakohastatud ning kõik diagnostilised võimalused asuvad erialakabinettide lähedal. „Uus päevakirurgia osakond asub nüüd kirurgiapolikliiniku III korrusel otse suure operatsiooniploki kõrval,” selgitab ta. „Rõõmustada võivad ka kardioloogiakeskuse patsiendid, kelle ravikohaks saab vastvalminud palatiosakond II korrusel.” Paraneb ka haiglasisene logistika, sest esmakordselt haigla ajaloos paikneb keskladu kompaktselt koos spetsiaalselt selleks otstarbeks rajatud moodsas logistika- ja laokompleksis kauba vastuvõtu tee alguspunktis. „Ebaotstarbekas kauba risti-rästi ajutiste laoruumide vahel loksutamine kaob minevikku,” ütleb Kruup. Tehniliste seadmeruumide kõrval IV korrusel saab päris oma tööruumid ka haigla IT-teenistus. C-korpuse II poole valmimisega saab ajakohastatud alles ligi 37% haigla käsutuses olevast pinnast ning rekonstrueerimistöö jätkub ka järgnevatel aastatel. Järgmise planeerimisperioodi suurprojektideks saavad psühhiaatria-kliiniku hoone (Hiiu 44) ning Y-korpuse (Sütiste 19) moderniseerimine. C-korpuse ajakohastamine numbrites • rekonstrueeritud C-korpuse pindala 27 529 m2 • moderniseerimine käis Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasfinantseerimise toel • projekti kogumaksumus on ligi 73 mln eurot (sh tehnoloogia)

Ettepaneku asumiseks sisekliiniku juhi kohale tegi dr Lumanile haigla juhatus. Juhtkonna soov oli leida vääriline inimene haigla seest. Nefroloogiakeskuse uueks juhatajaks saab dr Kadri Lilienthal. Selle aasta algusest jätkavad psühhiaatriakliiniku juhatajana tööd dr Kaire Aadamsoo, kirurgiakliiniku juhatajana dr Leonhard Kukk ja õendusdirektorina Aleksei Gaidajenko. Täname senist sisehaiguste kliiniku juhatajat dr Toivo Laksi hea töö eest kliiniku juhtimisel. Dr Laks jätkab oma arstlikku tegevust Regionaalhaigla kardioloogiakeskuses ja on ka edaspidi aktiivne arendustegevuses.

Hiiumaa haigla

saab verepreparaatide välislao Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Hiiumaa haigla loovad Hiiumaal verepanga ehk Regionaalhaigla verekeskuse välislao, kus hakkab asuma regulaarselt uuendatav hiidlastele vajaminevate verepreparaatide varu. Regionaalhaigla ülemarst dr Andrus Remmelgas ütles, et verekeskuse välislao loomise eesmärk on pakkuda Hiiumaa patsientidele suuremat turvalisust. „Oluline on tagada kriitilises seisundis patsientide stabiliseerimine sellisesse seisundisse, et neid on võimalik vajadusel transportida mandrile kõrgema etapi haiglasse,” selgitas dr Remmelgas.

konverentsid 01.04 Haavainfektsioon kontaktisik: tiiu.kaha@regionaalhaigla.ee 01.04 X erakorralise meditsiini kevadkonverents kontaktisik: irja.lepp@regionaalhaigla.ee 15.04 Xi interdistsiplinaarne koostööseminar „dementsus“ kontaktisik: riina.kozlov@regionaalhaigla.ee 21.10 Verekeskuse 75. juubelikonverents kontaktisik: riin.kullaste@regionaalhaigla.ee 18.11 õendusjuhtimise konverents kontaktisik: aleksei.gaidajenko@regionaalhaigla.ee 24.11 psühhiaatriakliiniku konverents registreerumine kutsetega Korraldajad jätavad endale õiguse teha muudatusi loetletud konverentside ja seminaride osas.

grand man

Regionaalhaigla grand man 2015

dr Ants hingega arstikunsti juures Tekst: Stina

Eilsen

Fotod: Regionaalhaigla

Kass

„Tere hommikust, tüütu Kass siinpool, saadan patsiendi teile kompuutrisse,” hõikab dr Ants Kass kabinetis energiliselt telefonitorru. Tal on tohutu töövõime, üle 6300 paigaldatud proteesi ja tänulikud patsiendid, kellesse dr Kass ainult talle iseloomuliku huumorimeelega elutahet ja optimismi süstinud. Eelmise aasta oktoobris pälvis tunnustatud ortopeed Regionaalhaigla kõrgeima autasu – grand man 2015 tiitli.

grand man

äägime arstikunstist, sporditegemisest, muusikast, isaks ja vanaisaks olemisest. Kõigest, mis kuulub lahutamatult selle hämmastavalt mitmekülgse inimese igapäevaellu või nagu dr Kass ise resümeerib: „Aktiivne eluhoiak on mul vist geenides.” Tallinna Õpetajate Majas anti Teile pidulikult üle tähtis tiitel. Kuidas elutöö preemia saamine ja sellega kaasnenud avalik tähelepanu tavapärast elurütmi muutnud on? Eks ma olen enne ka päris palju esinenud. Televisiooniga on ju selline lugu, et nii kui nina sinna pistad, oled kohe kuulus. Ikka märgatakse, soovitakse õnne ja tugevat tervist, patsiendid täpselt küll ei tea, mille puhul. Üks veel eilegi helistas ja ütles murelikult, et kuule, Ants, sa pidid ära minema. Mina küsisin vastu, et kuhu, ma elan veel ja ei ole kuhugi plaanis minna. No sind saadeti ju pensionile! Olen jah kaks aastat juba pensionil, aga ei lähe ma veel kuhugi.

Kolleegid kinkisid Teile grand man’i tiitli puhul uhke kitarri, kui sageli pilli kätte võtate? Samal õhtul kohe ei proovinud, sest aeg oli juba hiline, kuid järgmisel päeval kohe. Bändi ma enam ei tee, aga ikka igal õhtul proovin pilli näppida. Mul siin töökabinetis seisab üks ukulele ja üks kitarr. Vahel sekretärid ütlevad, et kuulevad ära, kui enda kabinetis vaikselt tinistan. Olete selles majas, mis varem kandis Mustamäe Kiirabihaigla ja hiljem Regionaalhaigla nime, juba alates 1980. aastast. Mis siin nii kaua kinni on hoidnud?

„Mul ei ole veel kunagi olnud niisugust päeva, et ei tahaks tööle tulla.” Ants Kass

Mul ei ole veel kunagi olnud niisugust päeva, et ma ei tahaks tööle tulla. Aga sama oluline on mulle, et ka haigele meeldiks siin. Ma ei pea silmas seda, et hea on olla, sest pererahvas annab kolm korda päevas süüa ja tuba on soe, vaid et ravi on olnud edukas ja haige jääb rahule kogu teenusega, nagu nüüd on kombeks öelda. Ja kui käib see nn indiaanlaste komme, et lõkketegemise suitsu ja trummipõrinaga antakse seda teadmist suust suhu edasi, siis ei ole televisiooni vaja minnagi. Regionaalhaiglal on traditsioon kõigist grand man’i tiitli omanikest film teha. Filmi vaadates tundus, et Teid jätkub igale poole – jõuate hämmastava produktiivsusega opisaalis opereerida, patsiente paranemisel hea sõnaga toetada ning vabal ajal ka sporti ja muusikat teha. Ega ma kogu aeg ka nii ei rabele, aga ju see aktiivne eluhoiak on vist geenides. Suguvõsa liikmed kõik on sellised aktiivsed, keegi ei istu ahju peal, just käisin tädimehe sünnipäeval, sai 90 ja kui nii edasi läheb, veab ta kindlasti 100-ni välja. Haigete silmad löövad särama, kui dr Kass astub palatisse ja nalja viskab. Kui oluline on paranemise protsessis sõnaga ravimine? Suhtlemine on ikka äärmiselt oluline ja sõna jõud väga suur. Ma ei pane kunagi käsu korras kätt ahju, peab ju patsienti ning tema muredesse süvenema. Enne operatsiooni alati räägin haigega, vaatan röntgenipildid üle ja tutvun eelneva haiguslooga. Ma ei ole kunagi läinud lõikama nii, et ei tea, mida ma teen või mis haiguse taga on. Ega siis pilti ei lõigata, lõigatakse ikka inimest. Mõni patsient helistab ja ütleb: vaata pilti. Vaatan pilti, vasak või parem puus, vasak või parem põlv. Ja mis siis? Ma tahan haiget näha. Mul oli juhus, kus sõber helistas ja palus

grand man

tuttava üle vaadata – olevat noor 37aastane mees, mitte ühtegi kaasuvat haigust, jookseb Bostoni maratoni igal aastal. Kohale tulles selgus, et mees kaalus 180 cm pikkuse juures 140 kilo ning oli suhkruhaige. Ei saa ju nii! Kas on mõned põhitõed, mida noortele kolleegidele alati edasi püüate anda? Eks üritan oskusi ja teadmisi edasi anda, iseasi, kas noored seda omandada soovivad. Kõik on suured isiksused – nii tehakse ja ma hakkan ka nii tegema. Aga iga haige ja iga haigus on erinev ning kõigile ei saa ühtmoodi läheneda. Praegu usutakse liiga palju igasugustesse masinatesse, haigega tuleb hoopis rohkem rääkida, käsi külge panna ja haiget uurida! Vana Paldrok (Aleksander Paldrok – toim) ütles juba 1920ndatel: „Täid on särgi all, mitte särgi peal, haige tuleb lahti võtta ja vaadata.” Arste koolitatakse siin Eestis ikka sama katuse all – Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Tegin intervjuu dr Ants Vaariga, kui ta sai presidendilt Punase Risti II klassi teenetemärgi, ning tema sõnul on suhtumine arstikunsti põlvkonniti muutunud, kuigi haridus on jäänud samaks. Kas olete täheldanud ka mingit muutumist suhtumises? Jaa, ei ole patsient, vaid on kunde. Ei ole enam arstikunsti niipalju, sõna kunst on jäänud tagaplaanile. Liiga palju pinnapealsust, ka elu on muidugi muutunud teistsugusemaks. Ei ole enam nii suurt austust vanemate kolleegide vastu, nooremad tahavad kohe kõike teha, aga elukogemust peab olema. Arstiks ei saada nii, et käiakse loengutes ja praktikumides, vaid see on keeruline ja aeganõudev protsess. Öeldakse, et esimesed

viis aastat peab töötama, et nimi tekiks, edasi töötab nimi juba sinu heaks. See on kutsumus, käsu korras ei saa kedagi sundida balletti tantsima või köiel kõndima, seda peab tahtma. Veri on see, mis viib oravapoja puu otsa. Sügaval nõukogude ajal oli Teil võimalus praktiseerida Soomes, mida see kogemus on juurde andnud? Jah, põhiettevalmistuse sain Tartu Ülikoolist, kogemused artroplastika alal aga Soomest. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses oli vahe Soomega väga suur, sealt sain kaasaegse tehnikaga töötamise esimesed kogemused. Meil käis sel ajal kõik käsitsi, õed tegid kipssidemeid ise, kummikindaid resteriliseeriti ja pandi lapid peale. Inimene läks Soome ja tõi ise endale proteesi, teadmata, kui suur see peab olema. Võttis kaenlasse, tuli sellega Mustamäe haiglasse ja ütles, et pandagu see talle nüüd sisse. Nii see pull käis siin algusaastatel. Kauboivärk! Õnneks hakkas haigekassa proteese finantseerima ja nüüd on meil siin ladu, kus maailmatasemel „relvastus”. Maailmas kõige laialdasemalt kasutatavad kaasaegsed vahendid on Regionaalhaiglas olemas, sellepärast patsiendid muretsema ei pea. Kuidas artroplastika viimastel aastatel muutunud on? Pean kõige võimsamaks muutuseks trabekulaarmetalli kasutusele võtmist artroplastikas. See on tantaalist e kärgmetallist ja meenutab spongioosset luud, kuhu luu sisse kasvab. Viimastel aastatel olen kasutanud nn kiire taastumise kirurgiat (fast track surgery), selle meetodiga teeb patsient juba neli tundi pärast operatsiooni esimesi samme. See on seotud kirurgi ja anestesioloogi vahelise tiheda koostööga ja eeldab veidi teistsugust valutustamist. Meil on selles vallas hea koostöö anes-

grand man

tesioloog Veiko Herodesega, kes töötab periooditi ka Oxfordis. Millises vanuses on Teie patsiendid? Patsiendid on seinast seina, vanuses 17–94. Alles möödunud nädalal käis reumatoidartriidiga 20ndates tüdruk, kellel mõlemad puusad korraga vahetatud. Tal on seitse kuud operatsioonist möödas ning tuli võtma minult paberit, et Hispaaniasse puhkama sõita. Enne ei saanud peaaegu üldse liikuma, nüüd kõndis väga kenasti. Ta on väga pisikest kasvu, umbes 140 cm. Kui proteesid said pandud, siis kasvas 4 cm pikemaks. Registratuuris veel imestati, et tohter, te ei ravi ju lapsi! Kuidagi peab seda tempot balansseerima, mis väljaspool tööaega veel rõõmu silmadesse toob? Muusikast juba rääkisime. Teen sporti ikka endiselt päris kõvasti. Meil on treener Lõoke, Pauli punt, mis on vist läbi aegade kõige kauem koos käinud kollektiiv. Mõned on juba ära surnud, ka Paul ise. Alguses tegime kohe päris tõsiselt sporti, viimased kümme aastat veeretame niisama palli, teeme sauna ja arutame elu, selline mõnus kooskäimise meetod. Siin Regionaalhaigla asemel olid liivadüünid ja lasketiir. Ma olen põline tallinlane, Liivaküla poiss. Tol ajal televiisorit ei olnud ja joosti kogu aeg välja vutti mängima. Tallinn-Väikese piirkonda võiks nimetada isegi Eesti kergejõustiku hälliks. Kas sporditegemine viis ka traumatoloogia valikuni? Selle kohta liigub legend, et hüppasin kaugust, kast oli korralikult läbi kaevamata, liiv kõva ning põlved läksid valusalt vastu rindu. Käisin Eldur Annuse juures, kes oli juba tunnustatud spordiarst, ja Manfred Mäe ning Rein Raie juures. Keegi ei osanud täpselt öelda, mis mul viga ning

„Praegu usutakse liiga palju igasugustesse masinatesse, aga haigega tuleb ka rääkida, käsi külge panna ja teda uurida!” Ants Kass

nii ma siis otsustasingi ise asja uurida ja läksin spordimeditsiini õppima. Ühendasin kaks asja – spordi ja arstikunsti. Teil on kabinetis riiulitel palju erinevaid raamatuid. Kas erialase temaatika kõrvalt jääb aega ka ilukirjandusele? Mulle väga meeldib lugemine. Valik on suur, nii erialases kui ka ilukirjanduslikus mõttes. Eriala puhul ilmub palju vastakaid teadusuurimusi, kus kolm artiklit räägivad üht keelt ja kolm väidavad vastupidist ning siis tuleb leida nende vahelt tõde. Ma olen kõigesööja, omnivoor, loen krimkasid ja elulugusid, just lõpetasin Elon Muski eluloo. Mis hetked kõige suuremat rõõmu pakuvad? Töises mõttes on kõige toredam, kui patsiendid raskest veast jagu saanud ja tulevad rahulolevana kontrolli. Naisterahvaid ei tunne sageli äragi. Enne operatsiooni on krooniline valu nad ära närtsitanud, aga aasta möödudes on ennast nii lille löönud. Taastumine on sageli kõrvade vahel kinni – kui inimene otsustab, et nüüd kõnnin, siis ka kõnnib, lippu ei tohi alla lasta. Kindlasti teeb väga palju rõõmu ka mu pere. Naine on mind juba 41 aastat välja kannatanud. Kaks poega ei valinud arstikutset, ju nägid ära, et see elu ei ole meelakkumine. Mina olen soodustanud nende huvide edasi arendamist. Ma arvan, et olen nüüd parem vanaisa oma lapselastele, kui olin isa. Lapselapsed saab alati koju vanemate juurde saata, kui jonnima hakkavad (naerab). Meil on oma traditsioonid, proovime nädalavahetuseti ikka ühise lõunalaua taga kokku saada. n

Sõbrad

dr Ants Kassist:

Raul Rebane, sõber Olen Antsu veterantuttav aastast 1969. Olime koos Eesti koolinoorte läbi aegade edukaimal NSVLi spartakiaadil Leninakanis. Ants oli juba siis staar, sai kaugushüppes hõbemedali tulemusega 7,24. Mõnevõrra vananenud koondis sai eelmisel aastal üle 45 aasta jälle kokku. Ants oli üks neist vähestest meestest, kellel on veel, mida kammida… Ta on hästi säilinud. Meil oli palju ühiseid jututeemasid, aga meditsiin mitte. Mina ei tea sellest midagi, välja arvatud juhtumid, kui Ants mu jälle kokku lappis. Ilma tema abita ma neid ridu ei kirjutaks, sest igasuguseid jamasid juhtus. Tal oli rida hulle harjumusi, neist üks õhtuste söömiste-joomiste ajal videolt operatsioone vaadata. See oli üks tema kui fanaatik‑ arsti meetodeid valmistuda lõikusteks. Olen üks neist paljudest, kes on Antsule eriti palju tänu võlgu.

Andrus Kikas, kolleeg Mees teab, mida teeb, ja teab, mida teha. Jääb iseendaks, on aus ja teeb asju suure pühendumusega. Andekas, töökas ja kirurgina mitmekülgne. Raske ja kiire töö kõrvalt leiab alati aega spordiks ja kitarrimänguks. Kõva, rõkkava ja valjuhäälse naeruga.

kardioloogia

Südamesiirdamine

aitab

uuele elule

Hea koostöö Helsingi Ülikooli haiglaga ning Eesti Haigekassa rahastus on südamesiirdamise ka eestlastele kättesaadavaks teinud ja nüüdseks on Helsingis uue südame saanud juba kaks eestlast. Suur roll kogu süsteemi ülesehitamisel on Regionaalhaigla kardiokirurgil Günter Taalil, kes peab oma südameasjaks, et eestlased saaksid õigel ajal ravi. Tekst: Stina

Eilsen

Fotod: Regionaalhaigla

õulupühade järgne Helsingi mõjub vaikse ja inimtühjana. Rahulik on ka Meilahti haiglas, kus asub Soome ainus südamesiirdamise keskus. Siinsamas, 10. korruse avara vaatega päikesepaistelises üksikpalatis

lamab eestlannast patsient – juba teine eestlane –, kellele eelmisel aastal Soomes uus doonorisüda siirati. Seni on kõik sujunud plaanipäraselt ning arstid võivad tervisenäitajatega rahul olla. Eelmine patsient, septembris uue doonori-

südame saanud Dea taastub keerulisest protseduurist Eestis. Põhjamaiselt vaoshoitud professor Karl Lemström muheleb rahulolevalt. Soome kogenuim südamesiirdaja tunnebki kõige enam rõõmu just nendest hetke-

kardioloogia

dest, kui saab patsiendi elukvaliteeti tõsta ja eluaastaid juurde anda. „See on parim tänu patsientidelt, kui neil läheb hästi, nad on õnnelikud ja oleksid vajadusel valmis siirdamisprotseduuri uuesti läbima,” ütleb dr Lemström. Muidugi esineb ka tagasilööke ja operatsiooni järel peab patsient olema väga ettevaatlik, sest infektsioonioht on suur ning võib tekkida ka äratõukereaktsioone. Statistika räägib siiski positiivset keelt ehk kümme aastat pärast südamesiirdamist on elus umbes 70 protsenti patsientidest. „Esimese südamesiirdamise tegin 2006. aastal,” meenutab Lemström. Ühes kuus saab tänu tohtrile uue südame keskmiselt üks patsient. Kokku on Helsingi viiest kirurgist koosnev südame siirdamismeeskond teinud üle 500 siirdamise. Tegemist on tõeliselt innovaatilise keskusega, kus eelmise aasta kevadel ajalugu tehti, kui dr

Günter Taal

Lemström asetas patsiendile Soome esimese kunstsüdame (TAH – total artificial heart). Kunstsüda on seade, mis paigaldatakse patsiendi enda südame asemele ehk oma süda lõigatakse välja. Sellist protseduuri viiakse läbi vaid äärmisel vajadusel, sest operatsioonijärgne infektsioonioht on väga suur ning Põhjamaades oligi seni sarnaseid operatsioone tehtud vaid Göteborgis.

„Oluline on see, et arstid teaksid selliste ravivõimaluste olemasolust, südamehaigus avastataks võimalikult vara ja patsiendid saaksid õigel ajal ravi.” Dr Günter Taal

Hea koostöö Eestiga Dr Lemström tunneb siirast rõõmu, et koostöö Eestiga on hoogustunud. Eeltöö Eesti patsientide Soome ravile saatmiseks algas juba aastaid tagasi, täpsemalt 2010. aastal. „Viis aastat tagasi alustasime koostööd Regionaalhaigla kardiokirurgi dr Günter Taaliga, kes on väga palju teinud selle heaks, et eestlastele südamesiirdamine võimalikuks teha,” räägib dr Lemström. Dr Taali on südamesiirdamise valdkond juba aastaid huvitanud. „2010. aastal pöördus minu poole ühe patsiendi abikaasa ja uuris südamesiirdamise võimaluste kohta,” meenutab dr Taal, kes võttis kohe ühendust Soome kolleegidega Helsingi Ülikooli haiglas, kuna see on Eestile kõige lähem pikkade kogemustega keskus. Südame siirdamiste korral on aeg väga oluline, kaugelt koostööpartnereid otsida ei saa. „Sellest telefonikõnest arenes koostöö, mille tulemusena läksin Soome praktiseerima. Samal 2010. aastal paigaldasime koostöös dr Lem‑ strömiga Regionaalhaiglas ka Eesti esimese südamepumba.” Südamesiirdamiseni oli sealt veel pikk tee, sest organdoonorlus on väga rangelt reguleeritud valdkond. Põhjamaades vastutab organdoonorluse toimimise eest organisatsioon nimega Scandiatransplant peakontoriga Aarhusi Ülikooli haiglas Taanis. Põhjamaad ühendasid jõud juba 1969. aastal. Nimetatud organisatsiooni on koondunud Põhjamaade – Taani, Norra, Islandi, Soome ja Rootsi – ülikoolihaiglad, kus siirdamisi läbi viiakse. Lühidalt öeldes reguleeritakse siin kogu reeglistik, mis puudutab organdoonorlust. Selleks, et siirdamisluba saada, peab haigla tegema aastas üle kümne siirdamise. „Eesti ei kuulunud nimetatud organisatsiooni, seetõttu võttis palju aega, enne kui saime koostööks Soomega rohelise tule,” meenutab Taal. Ka ei kuulu Eesti veel ametlikult Scandiatransplanti, ollakse nn katseajal, kuid mõlemapoolne koostöö toimib hästi ning Eestist

kardioloogia

on Põhjamaade abivajajateni jõudnud 17 doonorisüdant. Dr Lemströmil jagub Eesti kolleegidele vaid kiidusõnu. Ta on mitmel korral käinud Eestis südamepumpa paigaldamas ja loenguid pidamas. Viimati 2015. aasta detsembris, kui aitas Regionaalhaigla arstidel proktorina läbi viia kehasisese südame vasakut vatsakest asendava seadme ehk südamepumba paigaldamise. „Tänapäevased südamepumbad on nii palju edasi arenenud, et sageli paigaldatakse neid lõpliku lahendusena ja n-ö destination therapy näidustusel toimivad nad iseseisva vahendina ning südamesiirdamist ei olegi vaja,” selgitab dr Taal, kelle sõnul kavatsetakse südamepumpade paigaldamist Eestis jätkata, kuid südamesiirdamise puhul on algusest peale planeeritud koostöö Soomega. Haiged tuleb õigel ajal üles leida Taali sõnul on oluline, et kardioloogid üle Eesti leiaksid üles patsiendid, kellel oleks südamepumn Esimene südamesiirdamine

tehti 1967. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis Groote Schoori haiglas. n Helsingi Ülikooli haiglas toimus

esimene südamesiirdamine 1985. a veebruaris. Kokku on tehtud üle 500 siirdamise.

„Koostöö Eesti kolleegide – nii arstide kui ka õdedega on olnud suurepärane.” Dr Karl Lemström

Karl Lemström

bast või uuest südamest kasu. „Koostöö on käima saadud, nüüd tuleb seda head võimalust kasutada,” rõhutab ta. Seetõttu soovib ta kõigile kardioloogidele südamele panna, et enne patsiendi lootusetuks tunnistamist tasuks konsulteerida Regionaalhaigla või ülikooli kliinikumi kolleegidega. „Oluline on see, et arstid teaksid selliste ravivõimaluste olemasolust, südamehaigus avastataks võimalikult vara ja patsiendid saaksid õigel ajal ravi.” Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli kliinikumi kardioloogid hindavad patsiendi vajadust südamesiirdamiseks täpselt samadel alustel nagu Soome kolleegid. Seejärel saadetakse patsient Soome lisauuringutele, et vormistada lõplik konsiiliumi otsus kogenud

Regionaalhaigla ülemarstid dr Andrus Remmelgas ja dr Sergei Nazarenko ning dr Toivo Laks on andnud olulise panuse südamesiirdamisalase koostöö arengule. Foto vasakult: südamepumbaga soome patsient, dr Günter Taal, dr Toivo Laks, dr Sergei Nazarenko, tollane südamekirurgia prof Jorma Sipponen ning dr Andrus Remmelgas.

spetsialistide poolt ja välistada võimalikud vastunäidustused. Patsiendiga sõidavad kaasa Eesti kardioloogid, kes on haiguslooga tuttavad. Seejärel jääb haige sobiva südame ootele. „Ooteaeg ulatub paarist kuust kuni poole aastani,” ütleb dr Lemström. Kui sobiv doonor leitud, toimub edasine tegevus välgukiirusel. Kontakteerutakse doonorkoordinaatoriga ja patsient tuuakse helikopteriga Soome haiglasse, samal ajal sõidab teine meeskond Eestisse, kus võetakse doonorisüda sobiva doonori seest välja – doonorisüda tohib väljaspool inimkeha (ilma vereta) olla vaid maksimaalselt neli tundi – ning juba paari tunni jooksul toimubki südamesiirdamine. Operatsioon kestab 6–12 tundi, taastumine sõltub inimesest ning tema seisundist, tavaliselt lähevad patsiendid koju vähem kui kolme nädalaga. Umbes kuue kuu pärast peaks haige olema taastunud ning saab integreeruda tavaellu – nooremad patsiendid naasevad tööle, õppima jne „Kerge sporditegemine tuleb pigem kasuks kui kahjuks,” nendib dr Lemström. Kogu senist koostööd Eesti kolleegidega – nii arstide kui ka õdedega – hindab Soome arst suurepäraseks. „Keegi võib öelda, et see on meile lisakoormus, aga minu jaoks on see väga rikastav koostöökogemus, mis arendab ka mind. Eestis on ainult 1,3 miljonit inimest ning iseseisev südamesiirdamise programm ei ole vajalik, Tallinn on Helsingile lähemal kui näiteks Turu või Tampere.” n

psühhiaatria

Sõltuvus

kaaperdab inimese elu ja aju

Salakavalad sõltuvused hoiavad neurobiolooge heas vormis. Lahendamist vajavad küsimused, mil moel sõltuvus meie aju ümber programmeerib ja kuidas seda peatada. Samal ajal tegelevad psühhoterapeudid tagajärgedega. Tekst: Kaire

Talviste

Fotod: Terje

Lepp

ida me teame sõltuvustest? Seda, et need tekivad mingi aine korduval tarvitamisel, algavad salamisi ning kui need on meie elu juba

üle võtnud, on neist raske jagu saada. Kui uurida, miks tekivad üldse sellised vajadused ja harjumused, mis viivad lõpuks sõltuvuse kujunemiseni, tuleb

heita pilk minevikku. Vastused on peidus lapsepõlves, millele lisandub ka pärilikkuse märkimisväärne roll. Kui minna sügavuti, raku tasandile, läheb asi oluliselt keerulisemaks, sest sõltuvusel on komplekssed neurobioloogilised alused. Sõltuvuse kujunedes ehitub aju kivi kivi haaval ümber. Kõigepealt muutuvad aju dopamiinineuronid, seejärel paljud teised. Sõltuvusi on seinast seina. Ohtlike (narkootikumid, alkohol, suitsetamine) kõrval on ka veidi süütumaid sõltuvusi nagu seksi-, söömis-, trennisõltuvus jm. Täies-

„Uimasteid on palju ja neil kõigil omad molekulaarsed toimemehhanismid. Järjekindlalt närvirakkude keemilisi keeli moonutades hakkab ajule tunduma, et just uimastisõnumid on õiged.” Jaanus Harro

Jaanus Harro

psühhiaatria

ti sõltuvustevaba elu ei ela tegelikult ükski inimene, ent ohtlikuks muutub asi siis, kui sõltuvusest kujuneb häire. Sõltuvushäire „Häire tekib mõistagi käitumise – sõltuvuse objekti tarbimise – tulemusena ja seda osa tekkemehhanismist tunneme päris hästi,” ütleb Tartu Ülikooli psühhofüsioloogiaprofessor Jaanus Harro. „Sõltuvushäire korral on tegemist muutustega ajus, teistmoodi ajuga.” Eriti salakaval on uimastitarvitamine, mis on klassifitseeritud psühhiaatrilise häirena. Uimasteid on palju ja neil kõigil omad molekulaarsed toimemehhanismid. Järjekindlalt närvirakkude keemilisi keeli moonutades hakkab ajule tunduma, et just uimastisõnumid on õiged. Uimastid kaaperdavad aju autopiloodi, mille tulemuseks on irratsionaalne käitumine. Neurobioloogid tegid suure sammu 1988. aastal, kui USA teaduste akadeemia toimetistes avaldati, et kõik uimastid annavad ühe neurokeemilise efekti – dopamiini vabanemise suurenemise naalduvas tuumas. Dopamiin on virgatsaine, mis tugevdab ihaldatava otsimist ja vabaneb siis, kui sellele lähenetakse. Sellest tekib heaolutunne ja võib väita, et inimesed pole mitte niivõrd sõltuvuses tarvitatavast ainest, vaid sellest saadavast tundest. Teadlased on avastanud, et mehed tajuvad näiteks alkoholi tarvitamisest suuremat heaolutunnet kui naised, mistõttu tekkib neil sõltuvus kergemini. Vastukaaluks on naised aga depressioonile rohkem avatud. Lapsepõlv ja sõltuvus Kuidas on omavahel aga seotud lapsepõlv ja sõltuvuse kujunemine? Otseselt. Vastuseid on leitud Briti psühholoogi ja psühhoanalüütiku John Bowlby kiindumusteooriast. On selgunud, et sõltuvus ei teki nii kergesti neil, kel on oma emaga (või teise esmase

hooldajaga) olnud lapsena turvaline seotus. Turvaline seotus tekib siis, kui ema on usaldusväärne ja stabiilne, talub beebi negatiivseid reaktsioone ning tuleb toime beebi nutu ja ärevusega. Ema ülesanne on aidata lapsel stressiolukorras pinget reguleerida ja last rahustada. Seeläbi kasvatab ta lapse sisemist autonoomsust ja vabadust, laps õpib oma tugevate tunnetega toime tulema. Kui ema on oma reaktsioonides ebajärjekindel, ei reageeri lapsele või läheb närvi, tekib ebaturvaline kiindumussuhe – tulemuseks on raskused täiskasvanuna nii suhete loomisel kui ka hoidmisel, aga ka suurem avatus sõltuvustele. „Me oleme kõik sõltuvad, sõl-

„Me pole niivõrd sõltuvad objektist, vaid tungist turvalisuse ja mõnusate tunnete järele.” Endel Talvik

tuvus on meisse arenguliselt sisse kirjutatud,” ütleb psühholoog Endel Talvik, pidades silmas sõltuvust õhust, emast, rinnapiimast, toidust jne. „Sõltuvuse vastand on sõltumatus – illusioon, mille poole püüdleme. Meil on fantaasia, et sõltumatu olla on väga tähtis.” Tegelikult pole me kunagi täiesti sõltumatud, küll aga võime olla autonoomsed, kui tuleme toime oma tugevate tunnetega. Nimetu õud Briti psühhoanalüütik Donald Winnicott seostas sõltuvuse kujunemist aga igatsusega taasleida kaotatud lapsepõlve, taasluua tunnet, mida kogeti algsest ühendusest emaga. Ta koondas selle vajaduse objektisuhte teooria

alla, mis haakub Bowlby teooriaga, et laps areneb suhtes esmase hooldajaga. Ema ja lapse vahel on tihe side ja kui laps midagi vajab, siis ema rahuldab tema vajaduse – lapsele näib, et nad on üks. „Me pole niivõrd sõltuvad objektist, vaid tungist turvalisuse ja mõnusate tunnete järele,” selgitab Talvik. Kasvades hakkab laps taipama, et tegelikult on ema temast eraldiseisev inimene ja ta hakkab tema kaotust kartma. Näiteks kui ema korrakski lapse juurest ära läheb, elab laps seda raskelt üle. Teda on keeruline rahustada, sest ta igatseb turvatunnet ja kindlust, mida ta seostab emaga. Seda igatsust nimetas Winnicott mustaks auguks või nimetuks õuduseks, mis jääb lapse sisse. Ta ei oska veel aga sõnastada või taibata, mis see tühjus tema sees on. „Kui see must auk on inimese sees liiga suur, siis on tal liiga palju hirmu, mis läheb üle surmahirmuks. Sellest tahetakse lahti saada alkoholi või kokaiini abiga. Nimetu õud paneb inimesi hirmu ja ärevuse eest põgenema,” selgitab Endel Talvik. Mälu roll Kuidas juhtub, et nimetu õud paneb meid tegutsema veel täiskasvanuna nii, et me ise seda ei taipagi? Vastuse sellele annab implitsiitne ehk peidetud mälu. Seal on informatsioon, mida inimene ei ole tahtlikult õppinud ja mille olemasolust ta pole teadlik. Eriti aktiivne on implitsiitne mälu enne teist eluaastat, mil hipokamp (ajuosa, mis aitab salvestada uusi mälestusi) pole veel tööle hakanud. Nobeli majandusauhinna pälvinud USA psühholoog Daniel Kahneman selgitas, et kiire mõtlemine (alateadlik, intuitiivne mõtlemine) toimub just implitsiitses mälus. Sa ei pea mõtlema, kui palju on 2 x 2 või et musta vastand on valge. Implitsiitses mälus peidavad end ka psüühika alused ja sidudes selle ob-

psühhiaatria

Sõltuvus ja sõltuvushäire • Sõltuvus võib tekkida peaaegu ükskõik millest ja see ei pea olema ilmtingimata tervisele kahjulik. • Sõltuvushäire on aga ajuhaigus, mida põhjustab mingi farmakoni korduv tarvitamine. Häirel on oma ägenemis- ja vähenemisperioodid. • Sõltuvushäire areneb hiilivalt, seepärast on seda raske märgata. Kui märgatakse, on seda raske peatada. Sõltuvusest vabanemine peab toimuma sammhaaval.

Siirdeobjektid: tagasi lapsepõlve

Endel Talvik

jektisuhte teooriaga, sõltub meie käekäik suuresti sellest, kui tugeva jälje on inimese sisse jätnud must auk. „Ehk kui palju on seal õudu sees, mis kergesti käivitub. Kui palju on seal soovi millegi mõnusa ja toreda järele,” lisab Talvik. Inimese esmane reaktsioon erinevates olukordades vallandub just implitsiitse mälu pinnalt, ent teadlikkusega on võimalik oma reaktsioonid kontrolli alla saada. Sõltuvuste ravi Et sõltuvus on ajuhaigus, siis selle raviks on parim kombineerida psühhoteraapiat ja farmakoteraapiat. Endel Talviku sõnul annab kiireima efekti kognitiivkäitumuslik psühhoteraapia, millel on uusi vahendeid sõltuvuse reguleerimiseks. Kasulikud on rühma-, pere- ja teised psühhoteraapiad, mis aitavad musta auku

täita. Teraapias ravitakse lapsepõlve traumasid ja parandatakse toimetulekut igapäevase eluga. „Terapeudi roll pole pakkuda kiireid lahendusi, vaid olla olemas. Et patsient saaks rääkida oma tunnetest mõtetest ja fantaasiatest, mida ei julge hästi ka endale teinekord tunnistada,” lisab Talvik. Teraapia edukus sõltub sellest, kuidas terapeut sobitub inimese musta auku täitma. Sõltuvushäirega patsiendile sobivad Talviku meelest emalikud terapeudid, kes on kindlad ja rahulikud, ent ei hakka üle hoolitsema ja on samas ka frustreerivad, et patsient saaks kogeda teistsugust suhet emaga. Ja lõpetuseks soovitus Jaanus Harrolt: „Elu ilma sõltuvuseta pole ilmselt võimalik, seepärast valige endale võimalikult tervislik sõltuvus, siis ei jää ajus halvale sõltuvusele ruumi.” n

• Sõltuvuste tekkimist võib põhjustada raske üleelamine või must auk hinges, mis tekitab ebakindlust ja hirmu. Et sellest jagu saada, kasutatakse n-ö siirdeobjekte: alkoholi, narkootikume, toitu jne. • Juba väikesed lapsed kasutavad enda rahustamiseks siirdeobjekte (kaisukarud, lutid, tekikesed), mis esindavad lapse jaoks rahustavat ema ja alluvad samal ajal lapse kontrollile. • Hilisemas arengus kaotavad siirdeobjektid oma tähtsuse, ent varjatud kujul on need jätkuvalt olemas. • Kui laps, kelle ärevus läheb liiga suureks, vajab oma lutti või kaisukaru, siis sõltuv inimene vajab pinge korral kokaiini, alkoholi või muud. See võimaldab luua illusoorse ühenduse kaotatud turvatundega.

Kokkuvõte on tehtud Endel Talviku ja Jaanus Harro ettekannetest Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku sügiskonverentsil „Elu sõltuvushäirega: Mida on psühhiaatrial pakkuda aastal 2015”.

reportaaž

Kaks tundi õe töövarjuna EMOs Elust erakorralise meditsiini osakonnas on maailmas vändatud palju haaravaid telesarju. Mis toimub aga meie enda EMOs? Need muidu väga kinnised uksed avas meile õde Darja Bondartšuk (25), kes lubas osa saada paarist tunnist oma tavalisest tööpäevast intensiivravi palatis. Tekst: Teele

Teder

Fotod: Julia-Maria

Linna

tteruttavalt olgu öeldud, et õde Darja loeb patsientide soove otsekui nende silmadest ning tema soojus inimestega suhtlemisel on nakatav. Darja nimetab tööd EMO õena oma unistuste tööks ja ütleb end nautivat selle igapäevase action’i keskel olemist. 07:50 Saabub üks arstidest ning lisaks tervitusele märgib, et õues on paras liuväli. On üks tä-

reportaaž

navuse talve esimesi libedaid päe- padi, pane käed selle peale, siis on vi. Kohe täitubki EMO ootesaal parem olla.” Darja vaatab korraks abivajajatest, kes on suuresti just monitoril kuvatavaid tervisenäitajaid ning räägib, et hingamisapalibeduseohvrid. 08:10 Intensiivravi palatis võ- raadiga on tegelikult ebamugav tab meid vastu päikeseline Dar- hingata. „See aitab paremini hinja. „Ma mõõdan teil nüüd kõrvast gata, aga kui pole harjunud, siis temperatuuri. See võib olla natu- alguses tundub, et see pigem takistab. Proovisin ke ebameeldiv,” ütise ka seda üksleb ta pisut valjemikord, sellepärast ni 70ndates mehele. „Kriitilises teangi,” sõnab „36,8! See on väga olukorras teen ta. Lisaks on inihästi!” Mees noogumesed intensiivtab ja tunneb justkui kõik endast ravisse sattudes kergendust. Tal on oleneva, et hirmunud ning hingamisega raskusi sellepärast prooning seepärast on ta patsient jääks vib Darja nendega ellu ja saaks vastava aparaadi all. eriti toetav olla. Intensiivravisse minna oma pere 08:20 Saabub satuvad patsiendid, arst, heidab pilgu kellel on üliraske juurde.” patsiendile, moniolukord, ehk need torile ja paberitele inimesed, kes peavad kuni kuus tundi EMO ootesaalis ning jagab juhiseid. Kõik teavad järjekorras ootama, siia kindlasti oma ülesandeid. Darja lisab patsiendile tilgutisse rohtu. ei satu. 08:21 Patsient ütleb midagi 08:17 Patsient ütleb midagi läbi hingamisaparaadi ja Darja hingamisaparaadi alt. Darja reamõistab seda kohe. „Tahate is- geerib kohe ning ütleb arstile, tuda?” Mees noogutab. „Ma saan et mehel hakkas halvem. See on aru, et siin võib teil sedasi ebamu- rohust ja kohe peaks jälle parem gav olla. Laseme siis jalad natuke hakkama. 08:24 Palatisse tuuakse röntallapoole. Ettevaatlikult, vaatame, et ei kukuks. Nii, siin on sulle geniaparaat ja juba loetud sekun-

dite pärast väljuvad kõik palatist. „Kiirituse oht,” ütleb Darja. 08:26 Arst otsustab, et haige tuleb viia kompuutri alla uuringule. Seda oodates saab Darja korraks liikuda jälgimise osakonda, et vaadata, kas saab seal mõnele kolleegile abiks olla. 08:28 Jälgimise osakonnas on 17 voodikohta ning siin selgub, kas inimene lastakse koju tagasi või jäetakse haiglasse sisse. Voodid on üksteisest kardinatega eraldatud ning Darja ütleb, et intensiivis on ka kardinad olemas, aga neid pole lihtsalt aega ette tõmmata. „Intensiivis on patsientide seisund selline, et kardina peale keegi ei mõtle.” Darja näitab, kuidas kõikide haigete puhul kantakse andmed sisse nii arvutisse kui ka endiselt paberile. Kirja lähevad nii juba tehtud kui ka tulevased analüüsid ning tulemused, samuti manustatud ravimid. Darja näitab ka elustamistarvikute aparaati „Siin toas läheb seda vaja kuskil korra kuus. Tavaliselt tulevad kriitilised olukorrad ette ikka intensiivis või siis viiakse sellises seisundis patsient kiiresti intensiivi.” Darjale meeldib olla action’i keskel, aga ikka juhtub ka neid

reportaaž

Millal pöörduda EMOsse? Mitte iga tervisemure ei eelda pöördumist EMOsse, vaid kergemate tervisemurede puhul peaks kõigepealt abi otsima perearstilt või helistama perearsti nõuandetelefonile 1220. Erakorralise meditsiini osakond osutab vältimatut abi ägedate haiguste, traumade ja mürgistuste korral. Kindlasti peab EMOsse pöörduma, kui esinevad alljärgnevad kaebused: Tugevad valud ja südamehaigustele viitavad sümptomid Äkki tekkinud tugev peavalu, kõhuvalu, rindkerevalu, õhupuudus, hingeldus, südamerütmihäired. Tromboosi sümptomid Äkki tekkinud jäseme turse, äkki tekkinud jäseme jahedus ning värvumine valgeks. Insuldi sümptomid Äkki tekkinud teadvushäire, kõnehäire, kehapoole halvatus, äkki tekkinud tasakaaluhäire. Värsked traumad Värskelt juhtunud traumad, millega kaasnevad vigastatud jäseme turse, verevalumid ning liikuvuse piiratus, deformatsioon või haavad. Verine väljaheide, veriokse, veriköha; Võõrkeha hingamisteedes või seedetraktis, veriköha. Allergiline reaktsioon Allergiline reaktsioon, millega kaasneb õhupuudus, ulatuslik lööve, keeleturse, neelamistakistus.

olukordi, millest on raske üle saada. „Ma kirjutan või helistan siis oma sõbrannale, kes samuti siin tööl on, ja räägin talle kõik emotsioonid enda seest ära. Koju ma seda ei vii. Kodus ütlen lihtsalt, et täna oli raske päev. Ma olen selline inimene, et mõnda asja on mul kodustele väga raske välja öelda. Mu mees juba teab mind. Kui oli midagi väga olulist, siis kuuleb ta sellest põgusalt paari päeva pärast.” 08:48 Läheme tagasi intensiivi. Darja tänane abiline Priit soovitab meditsiinitöötajatel leida hobi, mis aitaks tööga seonduvast üle saada. „Minu hobi on magamine ja meditsiinisarjad,” naerab Darja ning mainib uut USA sarja „Code Black”. „See on Ameerika EMOst. Inimesed imestavad, kuidas seal saab kõik nii ebasteriilne olla, aga mina saan aru, et erakorralises meditsiinis mõnikord nii ongi. Meil ka teinekord verd pritsib ja mu ainus mõte on, et patsient jääks ellu. Kui siin on selline olukord, siis ma lihtsalt keskendun ja teen selle inimese jaoks kõik, mis võimalik ja vajalik, et ta jääks ellu ning saaks minna koju oma pere juurde!” 09:00 Patsient viiakse intensiivist radioloogiaosakonda kompuuteruuringusse.

09:04 Enamik juhtmeid ühendatakse mehe küljest lahti. „Kas te lamada saate?” küsib kompuuteruuringut läbiviiv arst. Mees raputab pead. Keegi asub ta vererõhku mõõtma. Õde Darja pöördub esimest korda mehe poole eesnimepidi ning palub tal rahulikult hingata. „Ma olen siin sinu juures. Me ei lase sinuga midagi juhtuda. Ära karda,” rahustab ta meest, kes rahunebki ning protseduuriga saab alustada. Arst tutvustab lühidalt protseduuri käiku: „Uuring kestab 5–10 minutit ja selle käigus võite tunda kontrastainest tingitud ebamugavustunnet.” 09:10 Kiirituseohu tõttu jälgime protseduuri vaateaknast. „Ta väga kardab,” teab Darja. 09:15 Patsient tuuakse tagasi intensiivpalatisse ning arstid otsustavad, et on vaja teha kiire pleuradreeni asetamise protseduur. „Ta kopsud ei saa piisavalt õhku kätte. Tal on õhk väljaspool kopsu, mis surub kopsu kokku ega lase sellel hingata,” selgitab Darja. Mees ei taha ning puikleb silmanähtavalt vastu. „Te surete meil muidu ära,” ütleb keegi arstidest ning mees muutub leplikumaks. 09:21 Tuba täitub arstide ja medtöötajatega. Kogu tegutsemine on nii süsteemne, et kõik sujub kui kellavärk. Vaid mõne sekundiga on operatsiooniks vajalik aparatuur paigale sätitud, mehe T-särk lõhki lõigatud ja kohalik tuimastus tehtud. 09:45 Operatsioon on edukalt lõppenud. Patsiendi näol on naeratus ja ta tahab juba koju minna. Enne tehakse aga veel üks kopsupilt. 09:50 Darja nendib, et tänane hommik on olnud suhteliselt rahulik. „Ka ööd on tavaliselt rahulikumad, aga samas mõnikord on küll nii, et ei saa aru, kas on öö või päev,” ütleb ta. 10:00 Juba paar tundi on näidanud, et esimene jää niidab inimesi jalust. Meie lahkume, kuid kiirabi toob keskealise naise, kes õnnetult otse kodutrepil kukkus. n

onkoloogia

Vähi sõeluuringud aitavad päästa paljusid elusid Eestis on käimas lisaks rinnavähi mammograafilisele sõeluuringule veel PAP-testil põhinev emakakaelavähi sõeluuring. Selle aasta teises pooles on plaanis alustada soolevähi peiteveretestil põhineva sõeluuringuga. Tekst: Helo

Talva

Fotod: Helo

Talva, Regionaalhaigla

ähi sõeluuringud on vähieelsete seisundite ja vähi varasele avastamisele suunatud uuringud, mis kasutavad selleks mingit konkreetset tõenduspõhist testi või tehnoloogiat. Sõeluuringud aitavad vähki diagnoosida varases staadiumis, kui on võimalik läbi viia tervistavat ravi.

„Sõeluuringutel on oluline roll nii vähiennetuses kui ka vähiravis. Näiteks emakakaelavähi sõel‑ uuringute käigus avastatakse väga sageli emakakaela vähieelseid seisundeid, mis on tervistavalt ravitavad ja hoiavad ära vähi tekke,” ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja Vahur Valvere.

Võiks ju läbi viia mitmeid sõel‑ uuringuid, kuid see pole tegelikult nii lihtne. Iga kavandatav uus sõeluuring peab vastama järgmistele tingimustele: • konkreetne kasvajapaige on oluline terviseprobleem; • antud vähipaikme jaoks eksisteerib efektiivne ravi; • on olemas täpne, ohutu ja odav sõeltest ning vajalikud diagnoosi ja haiguse levikut täpsustavad lisauuringud; • diagnoosile järgnev ravi on koheselt kättesaadav; • sõeluuring on kuluefektiivne. „Kuluefektiivsus seisneb lihtsustatult selles, et sõeluuringuteks kulutatav raha on oluliselt väiksem juba kaugelearenenud vähivormide ravist,” selgitab dr Vahur Valvere.

onkoloogia

Ligi 20 aastat vähi sõeluuringuid Eestis Vähi sõeluuringute tegemise traditsioon mujal maailmas ulatub juba möödunud sajandi 60ndatesse, kuid nende tõenduspõhisuse aste ja metodoloogia on aastatega oluliselt täiustunud. Eestis alustati naistel rinnavähi mammograafilise sõeluuringu pilootprojektiga Eesti Onkoloogiakeskuses aastal 1996. Aastal 2002, kui maakondades võeti kasutusele mammobuss, laienes mammograafiline sõeluuring kõigile konkreetsesse vanusegruppi kuuluvatele ravikindlustust omavatele Eesti naistele. Sellele järgnes 2003. aastal PAP-testil põhinev emakakaelavähi sõeluuringu pilootprojekt, mis aastal 2004 laienes kogu Eestile. Maailmas on veel kasutusel PSA määramisel põhinev eesnäärmevähi sõeluuring, peitveretestil või koloskoopial/sigmoidoskoopial põhinev soolevähi sõeluuring ja kompuutertomograafial põhinev kopsuvähi sõeluuring riskigruppi kuuluvatele pikaaegsetele suitsetajatele. Ka Eestis on inimesed hakanud aastatega üha enam mõtlema oma tervisele ja mõistnud ka uuringute tähtsust. Kui uuringute algaastatel oli osalus alla 40 protsendi, siis aastatega on osalus tõusnud ja jõudnud kuskil 55–60% piiridesse (mobiilses mammograafiabussis 65–70%). Emakakaelavähi puhul on osalus paraku madalam. „Võrreldes näiteks Põhjamaadega, kus osalus on ligi 80–90%, on meil veel kõvasti arenguruumi,” märgib dr Valvere. Rinnavähk ohustab eelkõige keskealisi ja vanemaid naisi Rinnavähk on naiste kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja. Euroopas on rinnavähk esimesel kohal surmapõhjusena naistel vanuses 35–59. Euroopa Liidu riikide naistel on elu jooksul risk haigestuda rinnavähki 1:8. „Rinnavähi korral on otsustavalt tähtis jõuda ravile vähi vara-

„Rinnavähi korral on otsustavalt tähtis jõuda ravile vähi varases staadiumis.” Maret Talk

ses staadiumis,” ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloogiakeskuse juhataja dr Maret Talk. Tema sõnu kinnitab ka Eesti statistika. Rinnavähi varaseks avastamiseks ellu kutsutud mammograafilised sõeluuringud aitavad märgatavalt vähendada suremust rinnavähki, erinevate maade statistika järgi 35–40%. Euroopa mammograafilise sõeluuringu juhised näevad ette skriinida naisi vähemalt vanuses 50–69. Eesti on ainus ELi riik, kus veel ei järgita üleeuroopalisi juhiseid ja sõeluuringule kutsumine lõpetatakse juba naise 62. eluaastal. Rinnahaigustega tegelevate spetsialistide-arstide seisukoht on, et ka meil tuleks uurin-

gutega jätkata vanemas elueas. „Rinnakaebustega naised, keda veel ei kutsuta sõeluuringule, ja pärilikku riskigruppi kuuluvad naised saavad uuringule tulla perearsti, naistearsti või muu eriarsti saatekirjaga,” ütleb dr Talk. Samuti on oodatud uuringule vanemad naised, kes Eesti sõeluuringu sihtgrupist välja on jäänud, sest risk haigestuda jääb kõrgeks ka hiljem. 2016. aastal saavad kutse osaleda rinnavähi sõeluuringus naised sünniaastatega 1956, 1958, 1960, 1962, 1964 ja 1966. Rinnakabinet Regionaalhaiglas Naised saavad ise aktiivsust üles näidata ja regulaarset uuringul käimist jätkata ka siis, kui neid enam sõeluuringule ei kutsuta. Regionaalhaigla radioloogiakeskuses töötab juba kolmandat aastat rinnakabinet. „Rinnakabineti loomise mõte sündis koos kolleegidega. Soov oli pakkuda rinnaprobleemidega naistele kiiremat juurdepääsu uu-

onkoloogia

ringutele ning vajadusel suunata edasi Regionaalhaigla tippkirurgide ja onkoloogide juurde just need naised, kellel sekkumist vajav haigusseisund on uuringutega avastatud,” selgitab dr Maret Talk. Rinnakabinetti on oodatud naised kõikjalt Eestist, kui neil esineb rinnaalaseid probleeme, küsimusi või kaebusi. Vajalik on perearsti või eriarsti saatekiri. Dr Riina Kütneri juhtimisel tegutseb Regionaalhaiglas rinnavähi töörühm, kus kogenud rinnakirurgid, keemia- ja kiiritusraviarstid ning patoloogid koos radioloogide ja nukleaarmeditsiini arstidega ühtse meeskonnana rinnavähi juhtusid koos arutavad ja haigetele parimat võimalikku diagnostikat ja ravi pakuvad. Aastas avastatakse üksnes Regionaalhaigla rinnakabinetis ligi sada esmast rinnavähi juhtu ehk ligi 15% kõigist Eesti esmajuhtudest. Lisaks lühikestele järjekordadele on rinnakabinetil veelgi eeliseid. Kui radioloog kontrolli käigus rinnakasvaja avastab, suunatakse patsient kiiresti edasi raviarsti vastuvõtule. Tavasituatsioonis peab patsient mammoloogi juurde pääsemiseks üsna pikalt ootama, aega võtab uuringuteni pääsemine ning siis tuleb taas oodata mammoloogi vastuvõttu. Rinnakabinet muudab selle ahela patsiendile kiiremaks ja mugavamaks ning ravi saab kiiremini alata.

teostatakse emakakaela tsütoloogilisi analüüse naistearsti juurde tehtud visiidi käigus, kui naine on pöördunud sooviga lasta ennast kontrollida (oportunistlik sõeluuring). „Emakakaelavähi sõeluuringus osalemine ei ole günekoloogi visiit. Sõeluuring seisneb emakakaela rakuproovis/tsütoloogilises analüüsis (PAP-testis), mille eesmärk on emakakaelavähi ja vähieelsete seisundite varane avastamine,” selgitab dr Eva-Maria Niine-Roolaht.

„Eesti naised osalevad emakakaela sõeluuringus halvasti – organiseeritud sõeluuringul on hõlmatus olnud vaid 20–24%.” Eva-Maria Niine-Roolaht

Emakakaelavähki põhjustab nakatumine inimese papilloomiviirusega (HPV), kuid seda on võimalik ennetada vaktsineerimisega. Emakakaelavähk on üks väheseid pahaloomulisi kasvajaid, mida on võimalik ennetada. Ennetuseks on vajalik sõeluuringus osalemine ja nüüd ka vaktsineerimine. Emakakaelavähile eelneb vähieelne seisund ehk düsplaasia, mida on võimalik avastada emakakaela tsütoloogilise analüüsiga. „Düsplaasiat ravides on võimalik vältida emakakaelavähi teket,” kinnitab dr Niine-Roolaht. Düsplaasial on mitu raskusastet. Rasket ja mõõdukat düsplaasiat ravitakse kirurgiliselt, emakakaela osalise, koonusekujulise eemaldamisega. Düsplaasiaravi järel on naisel võimalik sünnitada. Ka algavat emakakaelavähki on võimalik kaebusteta naisel avastada emakakaela tsütoloogilise analüüsiga ja teostada siis võimalusel fertiilsust säilitav ravi. n

Emakakaela sõeluuringus osalemise madal hõlmatus Kuigi Eestis on emakakaela sõel‑ uuring toiminud peaaegu kümme aastat, ei ole emakakaelavähki haigestumus vähenenud, sest sõeluuringul käiakse vähe. „Eesti naised osalevad emakakaela sõeluuringus halvasti – organiseeritud sõeluuringul on hõlmatus olnud vaid 20–24%,” tunnistab Põhja-Eesti Regionaalhaigla naistearst-onkoloog EvaMaria Niine-Roolaht. Eestis algas organiseeritud sõeluuring kümme aastat tagasi. Uuringule kutsutakse naisi sünniaastate järgi. Lisaks sellele

aasta arst

Hädaolukorras tuleb rääkida ühte keelt 2015. aastal nii aasta meditsiinimõjutaja kui ka aasta arsti tiitli pälvinud dr Peep Talving tõi Eestisse koolituse, mis aitab oluliselt vähendada traumapatsientide suremust. Tekst: Vilve

Torn

2013.

Fotod:

Regionaalhaigla, erakogu

aasta oktoobris andis Los Angelese maakonnahaigla traumakeskuse endine kirurgia ülemarst ja osakonnajuhataja dr Peep Talving Washingtoni Ronald Rea-

gani rahvusvahelises lennujaamas ära oma pagasi ning istus pärast veerand sajandi pikkust välismaal töötamist lennukisse eesmärgiga tulla jäädavalt Eestisse. Ta ei osanud veel isegi ar-

vata, et kõigest kahe järgneva aasta jooksul toob ta Eestisse maailmatasemel ATLS-koolituse (Advanced Trauma Life Support) ehk suurima arstide diplomijärgse kursuse traumahaige käsitlemisel ning paneb Põhja-Eesti Regionaalhaiglas aluse erakorralise kirurgia keskuse (EKK) loomisele. „Istusin lennukis ja panin vaimu valmis tundidepikkuseks reisiks. Just sellel lennul kirjutasin Leideni ülikooli meditsiinikeskuse professorile, Euroopa AT-

aasta arst

LSi organisatsiooni juhile Inger B. Schipperile ja avaldasin soovi ATLS-koolitus ka Eestisse tuua. Kui taas internetiühenduse sain, saatsin kirja ära,” meenutab Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse ja Eesti ATLSi juht dr Talving. Muidugi ei sündinud selline otsus tühja koha pealt. Rootsis töötades õppis dr Talving ise ATLSi instruktoriks ning tegutses aastaid Karolinska ülikooli haiglas koolituse direktorina. Loomulikult mängis suurt rolli ka traumakirurgina töötatud aeg USAs ja Lõuna-Aafrikas Groote Schuuri haiglas, kus üks kohutav trauma ajas teist taga.

se meditsiini osakonna arstid, anestesioloogid, lastekirurgid, torakaalkirurgid, neurokirurgid, uroloogid ning ka nende erialade residendid. „Tõsise trauma korral loeb ainult aeg ja esimese või paari tunni jooksul tuleb kohe rakendada elupäästvaid protseduure. Need on üsna tihti lihtsad, kuid neid tuleb teha õigel ajal ning õiges järjekorras,” rõhutab dr Talving. Teisalt toob ta näiteks tsiviilarstid, kes peavad sõjaolukorra või katastroofi puhkemisel olema valmis igakülgset ja õiget abi osutama, kuid praegu puuduvad neil selleks hästi standardiseeritud lisateadmised.

Traumakäsitluse kuldstandard Täiendkoolitusprogrammi ATLS peetakse õigustatult traumakäsitluse rahvusvaheliseks kuldstandardiks. See on kursus arstidele, kes tegelevad oma töös traumahaige raviga. Siia alla kuuluvad üldkirurgid, ortopeedid, naistearstid, erakorrali-

Lihtne ja samas raske Dr Peep Talving meenutab, et kui professor Inger B. Schipper väljendas valmidust ATLS-koolitus ka Eestisse tuua, tuli kohe tegutseda. Tuli järgida mitmeid olulisi punkte. Et Ameerika Kirurgide Liit ei anna ATLSi litsentsi kunagi ülikoolidele, haiglatele ega sõja-

ATLS muudab oluliselt arstide mõtteviisi, annab suuremat enesekindlust ja õpetab stressiolukordades paremini toime tulema. See kõik kokku aitab päästa sadade inimeste elusid. Dr Peep Talving

Mis on ATLS?

Ameerika Kirurgide Liidu 1970ndatel välja töötatud õppeprogramm meedikutele, kes tegelevad traumahaigetega. Koolituse eesmärk on vähendada patsientide suremust ja tüsistusi pärast raskeid vigastusi. Eestis on sihtrühmaks u 1000 arsti. Lähiriikidest on ATLSi koolitus veel Leedus ja Rootsis. Üle maailma on ATLSiga liitunud 60 riiki, Euroopas 22, Eestist sai 23. riik.

Kolleegid dr Talvingust: Pühendunud ja entusiastlik inspireerija

Regionaalhaigla juhatuse liige ja haigla ülemarst dr Andrus Remmelgas Esmane kokkupuude Peep Talvinguga oli mul umbes 30 aastat tagasi, kui Peebu isa kutsus kõik Haapsalu haiglas suvisel praktikal viibivad tudengid oma suvilasse Hobulaiul. Üks paadijuhtidest oli Peep ja juba siis jäi silma tema asjalik ja kiire tegutsemine ning tõsine suhtumine nii paadi juhtimisse kui ka suvilas toimetades. Vahepealsetel aastatel olin vaid kuulnud tema õpingutest, tööst ja edusammudest. Lähemalt olen õppinud teda tundma viimastel aastatel, kui ta avaldas soovi tulla tagasi Eestisse. Dr Talvingu töö intensiivsus ja produktiivsus ei ole iseloomulik Eesti arstile, see on hämmastavalt suur ja sageli tekib küsimus, kuidas ta kõike seda jõuab. Tema pühendumus ja entusiasm noorte kirurgide õpetamisel on samuti eeskujuandev. Igal sammul paistab silma tema suur lugemus ja oma eriala põhjalik tundmine. Oma sõbraliku suhtumise ja valmidusega õpetada ning aidata protsesse efektiivsemalt paremini korraldada on ta eeskujuks paljudele. Selle lühikese aja jooksul, mis ta meie haiglas töötab, on ta aidanud aktiivselt edasi arendada teadus- ja kvaliteedialast tegevust, aktiviseerinud residentide ja arstide koolitusi, käivitanud erakorralise kirurgia keskuse ning palju muud.

aasta arst

Kolleegid dr Talvingust: Pühendunud ja entusiastlik inspireerija

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse arst-resident Juhan Laos Professor Peep Talving on nii arstiteaduskonna õppejõu kui ka kirurgina olnud suureks eeskujuks ja innustajaks. Ülikooli ajal olid tema loengud ja valik‑ ained ühed vähestest, mis peaaegu alati täis auditooriumile toimusid. Hinnatud residentuurijuhendajana rõhutab ta pidevalt kliinilise ravitöö ja teadustöö seotust ning utsitab tudengeid ja residente end mõlemas paralleelselt täiendama. Vaatamata pingelisele haiglaelule, leiab prof Talving aega ka muresid kuulata ja küsimustele vastata.

väele, tuli leida partner erialaor- koolitust edaspidi ise tegema või ganisatsioon. Meil osutus selleks mitte, läks meil ajalises mõttes väga hästi. Juba augustis 2014 Eesti Kirurgide Assotsiatsioon. Teisalt tuli leida raha kursuse väisasid Eestit Ameerika Kirurläbiviimiseks − siinses kontekstis gide Liidu esindaja prof Inger B. tähendas see 100 000 eurot. Oma Schipper ja ATLSi Euroopa juht õla panid alla suurhaiglad: Tar- dr Andrew R. Baker Lõuna-Aafrikast ning tuttu Ülikooli kliinikuvusid Põhja-Eesti mi juhatuse otsusega Regionaalhaigla, eraldati kohe 20 000 Regionaalhaigla Tartu Ülikooli siireurot ja Põhja-Eesti erakorralise demeditsiinikeskuRegionaalhaigla kui kirurgia keskus se, Tartu Ülikooli Eesti suurim traumakliinikumi, Eesti keskus lisas 10 000 • Ühte keskusesse on koondatud Maaülikooli ja Kaiteurot. Ülejäänud ja traumaosakond, seväe Ühendatud suurim summa saaerakorraline üldkirurgia Õppeasutustega. di sotsiaalministeeja intensiivravi. Selline „Mõlemad eksriumilt. Dr Talving ühtne struktuur parandab perdid jäid nähtu lisab, et väga suurt oluliselt patsientide elulemust. ja kuulduga väga toetust ja abi osutas rahule ning meika Kaitseväe Ühen- • Osakonna töömahud on väga suured – ühes le anti igas mõttes datud Õppeasutused, kvartalis viibib siin roheline tuli. Likes andis koolitusteks u 450 haiget. saks meeldis neile, vajaminevad ruumid, et Eestis tehakse osa õppevahenditest ja meeskonnast. „Kaitseväe toetus koolitust mannekeenide, mitte on ülioluline, sest Eesti kuulub ju katseloomade peal,” tõdeb dr Talving. Üks õppuseks vajaminev ka NATOsse,” tõdeb dr Talving. Et Ameerika Kirurgide Liit hin- Synbone’i torsomannekeen makdab üsna pika protsessi käigus, sab 10 000 eurot ja Eestisse soekas vastuvõttev maa on suuteline tati neid õppuste tarvis kaks.

Tõsise trauma korral loeb ainult aeg ja esimese või paari tunni jooksul tuleb kohe rakendada elupäästvaid protseduure. Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse üldkirurg Karl-Gunnar Isand Professor Peep Talving andis mulle võimaluse osaleda esimesel Eestis toimuval ATLS-kursusel käesoleva aasta augustis. Kursus on kindlasti ülioluline kõigile arstidele, kes võivad oma töös kokku puutuda raske traumaga patsientidega. Põhiline eesmärk ei olegi võibolla anda uusi meditsiinilisi teadmisi, vaid õpetada neid teadmisi ja oskusi süsteemselt rakendama ja traumaga patsienti terviklikult käsitlema. Täiesti uus ja sama huvitav kogemus minu jaoks oli kursuse teine, valikuline pool, mis oli puhtalt pedagoogika koolitus uutele ATLSi instruktori kandidaatidele. Professor ise on suurepärane ja inspireeriv õpetaja, keda saab kindlasti ka selles osas eeskujuks võtta.

Dr Peep Talving

Eesti esimese ATLS-koolituse lõpetamine 19. augustil 2015 Eesti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes. Fotol on Eesti ATLS-instruktorid, Eesti ATLSkoordinaatorid, külalisinstruktorid Hollandist, Norrast, Inglismaalt ja Tšehhist koos koolitatavate Eesti arstidega.

aasta arst

Kolleegid dr Talvingust: Pühendunud ja entusiastlik inspireerija

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja Vassili Novak Tunnen dr Talvingut juba ajast, mil ta veel Rootsis töötas. Kui ta käis välja idee ATLS-koolitus Eestisse tuua, osalesin ka ise esialgsetel aruteludel. See koolitus on väga oluline kuldne standard traumahaige ravis ja iga uue asja arendamine vajab natuke aega. Koolituse tugevus on see, et kui ravimeeskond hindab ja teeb protseduure traumapatsiendi puhul kindla standardse järjekorra alusel, on ravitulemus kõige parem. Ja mida kiiremini noorem generatsioon õige käsitluse oskuse omandab ja selle ellu viib, seda rutem näeme häid tulemusi.

Ja asi õnnestus! Et ATLS-koolitusele Eestis täiskäik anda, pidid siinsetest haiglatest välja valitud 16 suure trauma huviga arsti kõigepealt läbima esmase instruktorkoolituse Nottinghamis. Lisaks hoolega valitud arstidele ja dr Talvingule sõitsid Inglismaale ka ATLSi koordinaatorid Hele-Reet Lille, Evelyn Randloo ja Riho Runnel ning ATLSi pedagoog Eestis prof Margus Pedaste. Pärast esimeste instruktorite väljaõpet oldi lõpuks valmis esimeseks koolituseks 17.−21. augustil 2015. Dr Talving lisab, et kui meil on Eestis 16 koolituskohta ja igal aastal tehakse neli koolitust, suudetakse aastaga koolitada 64 arsti. On ilmne, et sihtgrupi ehk tuhande Eesti arsti koolitamiseks kulub praeguseid ressursse silmas pidades väga kaua aega. Seega alustati ATLS-koolitust Eesti traumakeskuste erakorra-

lise meditsiini arstidega, kirurgidega, anestesioloogidega ning teiste erialade arstide ja residentidega, kes traumahaiget esimesena näevad. Seejärel kaasatakse väikehaiglate tohtrid. Tulevikku vaadates on dr Talving siiski optimistlik. „ATLS muudab oluliselt arstide mõtteviisi, annab suuremat enesekindlust ja õpetab stressiolukordades paremini toime tulema. See kõik aitab kokkuvõttes päästa sadade inimeste elusid.” n

Kuidas edasi? Järgmisena plaanib dr Talving Eestisse tuua DSTC (Definitive Surgical Trauma Care) ja ASSET (Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma) koolitused. Nädal pärast Pariisi terrorirünnakut õpetas ta Lyonis nende mõlema koolituse kursustel.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhataja Leonhard Kukk Erakorralise kirurgia keskuse loomine tuli jutuks juba 2011. aastal, kui onkokirurgia kolis Hiiu korpusest Mustamäele. Pärast seda tehti struktuuris mitmeid ümberkorraldusi. Kui dr Talving kaks aastat tagasi Regionaalhaigla meeskonnaga liitus, tõusis keskuse loomine taas päevakorda. Eks alati leidub pooltja vastuargumente ning üksnes tulevik näitab, kuidas edasi minna. Meil on suurim erakorraliste haigete osakaal Eestis ja see on võrreldes kahe möödunud aastaga kasvanud 15%. Dr Talvingu panus keskuse loomisesse ja ATLSi koolituse Eestisse toomisel on oluline, kuid selliseid samme saab astuda üksnes tugeva meeskonna toel.

uus juht

Merike Luman – sooja südamega arst

Äsja Põhja-Eesti Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhataja kohale asunud nefroloog Merike Luman on arst, kes mitte ainult ei ravi patsienti parimal võimalikul viisil, vaid tal jätkub raske diagnoosiga inimesele vajadusel ka hingelist toetust. TEKST: Kristina

Taks

FoTod: Julia-Maria

eeruhaigused kuuluvad kindlasti raskete tõbede hulka ning väga tihti ei saagi inimest enam päris terveks ravida, vaid meditsiin saab pakkuda võimalust elada normaalsemat elu. „Mulle meeldib väga, kui õnnestub mõni inimene terveks ravida. See on minu töö sisu ja mõte ning igal hommikul tulen ma tööle sooviga ravida terveks niipalju inimesi kui võimalik. Samas tean väga hästi, et tegelikkuses ei ole see alati võimalik,” räägib dr Luman. „Üks raskemaid hetki minu töös on see, kui tuleb inimesele teatada, et nüüd alustame dialüüsravi. See sõnum on patsiendile alati suur šokk, sest dialüüs seob inimest ja sunnib elu ümber korraldama. Samas ei tähenda dialüüsini jõudmine automaatselt inimese peatset hääbumist, vaid sellega võib elada ka kümme aastat.” Oma patsiente tunneb dr Luman läbi ja lõhki. „Nad on eluaegsed haiged, mõnega neist olen ma vanaks saanud ja ravinud neid juba aastakümneid. Me kasvamegi oma patsientidega kokku, elame nende haigust ja elu üle,” ütleb ta. „Meie soov on teha nende heaks parim, sest me ju teame, et varem või hiljem jõuavad paljud neist neerupuudulikkuseni ja vajavad neerusiirdamist.”

Linna

Neeruhaiguste ravi on dr Lumani sõnul viimastel aastakümnetel küll palju arenenud, kuid kõikemuutvat ja tervistavat ravi siiski avastatud pole. Endiselt siiratakse doonorineere, mitte aga pole leitud viisi, kuidas neid kasvatada. „Dialüüsravi on muutunud 30 aasta jooksul niipalju, et kui paarkümmend aastat tagasi tegime õega ise n-ö põlve otsas dialüsaatoreid ja haiged said selle abil elada ehk nädala või kuu neerusiirdamiseni, siis praeguse dialüüsiga saavad haiged elada aastaid ja elukvaliteet on täiesti normaalne,” sõnab dr Luman. „Mõnikord patsiendid küsivad, kas oleks anda neile kaasaskantavat dialüüsiaparaati. Paraku seda aga veel pole. Taolisi aparaate katsetatakse, kuid endiselt on seal palju lahendamata tehnilisi probleeme. Samas – teadus areneb kiiresti ja mõnikord on arengud lausa ettearvamatud. Nii võib ka juhtuda, et juba mõne aasta pärast näeb tänane dialüüsravi välja hoopis teistmoodi.” Arstitöö tundus põnev Merike Luman on pärit LõunaEestist Võrtsjärve äärest ning mõte saada arstiks tekkis tema pähe väikese tüdrukuna. Kuigi peres ühtegi arsti polnud ning ka kokkupuuted tohtritega olid

harvad, armastas dr Luman juba lapsena ravida oma mänguloomi ja nukke. „Mäletan, et tahtsin saada arstiks, aga samas ka kartsin pikka õppeperioodi ja seda, et äkki on töö väga raske. Keskkoolitüdrukuna sain ühelt Tartu lugupeetud doktorilt järele uurida, et kuidas siis arstitöö ikkagi on. Tema vastus oli, et on küll väga raske, aga on ka hästi huvitav. Just see viimane punkt saigi otsustavaks, sest peamurdmine ja keeruliste ülesannete lahendamine on mulle alati meeldinud,” räägib dr Luman. Talle meeldis väga ka matemaatika ning vahepeal mõlkus peas hoopis matemaatika õpetajaks õppimine, aga selle mõtte laitis matemaatika õpetaja maha. „Hea, et ta seda tegi, sest ma pole kunagi kahetsenud, et õppisin arstiks.” Regionaalhaiglasse tuli dr Luman tööle 2002. aastal, 2011. aastast alates oli ta haigla nefroloogia keskuse juhataja ning sellest aastast sisekliiniku juhataja. Mida uus töö on kaasa toonud? „Kindlasti senisest enam administreerivaid tegevusi: rohkem suhtlemist ametnikega, vähem patsientidega. Seni tegelesin põhiaja ravitööga, mis mulle ka tohutult meeldib. Ka edaspidi olen alles jätnud polikliiniku vastuvõtuajad, sest tahan vähemalt ambulatoorselt oma kroo-

uus juht

„Mulle meeldib väga, kui õnnestub mõni inimene terveks ravida. See on minu töö sisu ja mõte ning igal hommikul tulen ma tööle sooviga ravida terveks niipalju inimesi kui võimalik.” dr merike luman

uus juht

nilisi haigeid edasi ravida ja ka eriala arengutega jätkuvalt kursis olla. Samas ma tean, et mu patsiendid on heades kätes ka siis, kui nad satuvad haiglasse ja mina neid enam ravida ei saa. Me tunneme üksteise haigeid ja ma ei pea oma patsientide pärast muretsema,” räägib dr Luman. Vaba aeg looduses Kui küsin dr Lumanilt, mis on tema enda hea tervise retsept,

siis vastus on kiire ja lühike: liikumine vabas õhus. Iga päev ta küll välja liikuma ei jõua, kuid 3–4 korda nädalas leiab doktor kindlasti aega, et teha üks tiir kodulähedases Pääsküla rabas või natuke kaugemal asuvas Harku metsas. Eriti armastab ta suusatamist ning kasutab lumise talvega ära kõik võimalused suusad alla panna. Suusaarmastuses pole ka midagi kummalist, sest dr Luma-

„Kui ma sisemaa tüdrukuna esimesed korrad mere ääres käisin ja olin, tekkis äratundmine, et tahan elada kohas, kus on võimalus minna soovi korral kohe mere äärde.” Dr Merike Luman

ni keskkooliaeg möödus Elvas, kus teadupärast pole võimalik mööda vaadata Tartu Maratonist. „Meie kodu Elvas asus just seal linnaosas, kus maraton lõppeb. Ja nii oli igal aastal maratoni ajal meil saun ja söögid juba ootamas tuttavaid-sõpru, kes maratonilt tulid,” meenutab doktor Luman. Loomulikult on ta ka ise mitu korda maratoniraja läbi sõitnud, viimati neli aastat tagasi. n

Merike Lumani CV Sündinud 1957 Töökäik 2016– Põhja-Eesti Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhataja 2014– Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut; vanemteadur (0,25) 2011–2015 Põhja-Eesti Regionaalhaigla, nefroloogiakeskus, ülemarstjuhataja 2010–2011 Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut; vanemteadur (0,25) 2006–2010 Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut, meditsiinifüüsika õppetool; doktorant (1,00) 2002–2011 Põhja-Eesti Regionaalhaigla dialüüsi ja nefroloogia osakonna juhatajaülemarst Haridustee 2006–2010 Tallinna Tehnikaülikool, TTÜ tehnomeedikum, biomeditsiinitehnika instituut 1975–1981 Tartu Ülikool Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus 2010– Eesti Hüpertensiooni Ühingu juhatuse liige 2003– ERA-EDTA abstraktide hindamise komitee liige 2003– Eesti Nefroloogide Seltsi juhatuse liige 2000– sotsiaalministeeriumi nefroloogia erialakomisjoni liige

doonor

Doonorlus on osa Kalle Kase igapäevaelust Doonor ja kiirabikeskuse haldusjuht Kalle Kask ütleb, et talle on vereloovutus heas mõttes rutiin – nimelt on Kalle juba aastaid doonor. Tekst: Kristina

Kuidas Teist sai doonor? Olen töötanud kiirabi autojuhina-parameedikuna ja näinud paljusid olukordi, kus on läinud vaja doonoriverd. Mõte hakata ise doonoriks algas soovist teha midagi kasulikku. Nii ma umbes viis aastat tagasi esimest korda verd andsingi ja vahelduva eduga teen seda siiani. Ma pole küll lugenud kordi, kui palju olen käinud verd andmas, aga ilmselt on neid kümneid. Te ei ole tavaline, vaid afereesidoonor. Mis on afereesidoonori ja tavadoonori vahe? Mul pole kõige atraktiivsem veregrupp ja sellepärast ei olnud ma alguses väga aktiivne doonor. Aga mingil hetkel tekkis verekeskuse inimestel mõte, et ma võiksin olla afereesi- ehk vereplasmadoonor. Erinevus võrreldes tavadoonoriga on see, et afereesidoonoril võetakse verest vajaminevad verekomponendid ja ülejäänud komponendid kantakse doonorile tagasi. Sisuliselt on see võimalus anda ühe vereloovutusega rohkem, sest plasmaafereesil kogutakse kolm ravidoosi vereplasmat. Sellise koguse saamiseks läheks muidu vaja mitme täis‑ veredoonori abi. Kuidas afereesi protseduur välja näeb? Minule kui doonorile tähendab see natuke suuremat ajakulu ja arvestada tuleb umbes tunniga. Muus osas on protsess aga sar-

Traks

Foto: Julia-Maria

nane tavalise veredoonorlusega – „kõrs” pannakse külge ja siis tuleb lihtsalt rahulikult istuda. Protseduur ei ole kuidagi valusam ega keerulisem n-ö tavalisest vereloovutusest. Tavaliselt tegelen selle tunnikese arvutis oma tööasjadega. Millised on nõuded afereesidoonori tervisele? Afereesidoonoriks võivad olla vaid mehed, sest naistel leidub rasedustega seoses veres sagedamini antikehasid inimese leukotsüüt‑ antigeeni vastu. See aga võib vereülekandel põhjustada harvaesineva raske transfusioonireaktsiooni. Doonori tervis peab olema hea, kehakaal vähemalt 60 kilo ja veenid sobilikud vere andmiseks. Kas doonoriks olemine annab Teile midagi ka emotsionaalselt? Muidugi on kellelgi seda verd vaja, kuid ma ei mõtle selle peale iga kord, kui verd annan. Minu jaoks on doonorlus loomulik ja heas mõttes isegi rutiinne ettevõtmine. Tasub mõelda nii, et ega me ju

Linna

Soovid hakata afereesidoonoriks? Võta julgelt verekeskusega ühendust telefonil 617 3009, saada e-kiri aadressile verekeskus@regionaalhaigla.ee või tule meile külla! Afereesiks sobivus otsustatakse meditsiinilisel läbivaatusel, protseduure tehakse verekeskuse majas Ädala tn 2, Tallinn.

kunagi ei tea, kas ja millal vajame doonori abi. Kui sa aga pole ise olnud abiandja rollis, siis saad sel hetkel loota ainult teiste peale. See ongi mõttekoht – et saada abi, peaksid olema valmis ka ise aitama. Mida ütleksite inimestele, kes on küll mõelnud doonoriks hakkamisele, kuid ei ole tegudeni jõudnud? Tehke see samm lihtsalt ära, sest see on puhas kättevõtmise asi. Küsimus on ühe tunni leidmises iga kuu. Ei usu, et selle aja leidmine käiks kellelegi üle jõu, vaid tegelikult on küsimus prioriteetides ja ajaplaneerimises. n

Mis toimub plasmaafereesi protseduuril? Doonori verest eraldatakse plasma tsentrifuugimise teel spetsiaalses masinas ehk separaatoris. Selleks, et kogutud veri seadmes ei hüübiks, lisatakse sellele väike kogus antikoagulanti. Verest eraldatud plasma kogutakse steriilsesse kotti, ülejäänud vere komponendid kantakse doonorile tagasi. Ühe protseduuri käigus kogutakse 720 ml plasmat, milleks tehakse mitu verevõtmise ja tagastamise tsüklit. Minimaalne aeg kahe plasmaafereesi vahel on kaks nädalat. Allikas: www.verekeskus.ee/doonorile/aferees/

võrgustumine

Koostööst

on maakonnahaiglale palju abi

Poolteist aastat tagasi võtsid Eesti kaks suurhaiglat Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja TÜ Kliinikum haiglavõrgu arendamisel riigi initsiatiivi enda kätte üle ja asusid oma võrke looma. Uurisime, millist kasu on Regionaalhaiglaga võrgustumisest saanud SA Läänemaa Haigla. Tekst: Kristina

Traks

Fotod: Terje

Lepp

õrgustumise ja senisest palju tihedama koostöö tegemise peamiseks vajaduseks on demograafiaga seotud protsessid. „Kui inimesed liiguvad maalt ja väiksematest linnadest ära, jääb patsiente vä-

hemaks ja töömaht üldhaiglas langeb. See tähendab ka tulude kahanemist, samuti muutuvad väiksemaks võimalused arstidele ja teistele meelepärast töökeskkonda luua. Oluline on ka personalile pakutava palga suurus,”

räägib Regionaalhaigla võrgustumise projektijuht Meelis Roosimägi. „Võrgustumise eesmärk ei ole toetada maakonnahaiglaid pelgalt arstide suunamisega, vaid ka sellega, et väljaspool suuremaid linnu jääks inimestele kättesaadavaks kvaliteetne arstiabi. See aga tähendab edasiminekut töökorralduses, head majandamist ja mõistlikku tööjaotust. Regionaalhaiglal on siin oskusteavet, mida jagada.” SA Läänemaa Haigla ravijuht Kai Tennisberg ütleb, et võrgustumine ning tihe koostöö teiste haiglatega on Läänemaa haiglal käinud tegelikult juba ammu enne, kui selle ametliku vormini jõuti. „Kui me poleks aastaid tagasi alustanud koostööd teiste haiglatega, siis võib-olla poleks praegu Haapsalus haiglat olemaski,” sõnab ta. „Juba enam kui kümme aastat tagasi oli näha, et arstide põud aina suureneb ning neid keskustest eemale tööle meelitada on sisuliselt võimatu. Nii pidimegi olukorra lahendama töötajate jagamisega.” Läänemaa haigla ei tee koostööd mitte ainult Regionaalhaiglaga, mille tütarhaigla ta on, vaid paljude teiste haiglatega üle kogu Eesti. Keeruline graafikute sättimine Tennisberg räägib, et valvegraafikute koostamine on üks pidev stress ja õigupoolest ei tea kunagi, milline arst saab järgmisel kuul tulla haiglasse valvet tegema. Näiteks möödunud kuul oli Läänemaa haigla palgalehel 45

võrgustumine

vaatab üle Regionaalhaigla arst, kuid ülejäänud röntgenipiltide puhul konsulteeritakse vastavalt vajadusele.

arsti, kuid neist vaid 19 on kohalikud inimesed, ülejäänud aga käivad Haapsallu valveid tegema. „Meil on arste, kes töötavad võrdse koormusega kolmes eri linnas. Töötajate nimekiri muutub kuust kuusse, sest inimesed ei saa sugugi mitte iga kuu meil käia,” selgitab Tennisberg. „Mõnikord juhtub ka nii, et teen töögraafiku, kuid teine tööandja, kelle juures doktor töötab töölepinguga, ei aktsepteeri seda, et mina olen selle inimese oma graafikusse pannud. Tõsi, Regionaalhaiglaga meil seda muret pole, nemad on väga arvestavad.” Töötajate sujuvam jagamine Kuidas saaks töötajate jagamist sujuvamalt korraldada? Tennisberg ütleb, et Regionaalhaiglaga on see kenasti organiseeritud ja selle töötajatel pole keeldu töötada Läänemaal. „Samas on see kõik praegu inimeste vabal tahtel põhinev – ei ole mingit sundi, et nad peaksid käima tööle perifeeriasse. Tihtipeale töötavad arstid ka oma põhitöökohal enam kui täiskoormusega,” räägib Tennisberg. „Tulevikuunistus võrgustumise suhtes on see, et me ei peaks enam muretsema, kas üks või teine doktor tahab tulla meile valveid tegema. On plaan, et uute töötajate puhul paneb Regionaalhaigla nende töölepingusse sisse klausli, et osa tööajast (nt viiendik) kuulub mõnele võrgus ole-

„Oluline on, et võrgustumise mõte ja idee on viidud kõikide töötajateni.” Dr Tõnis Siir

vale tütarhaiglale. Teoreetiliselt võiks olukord meie jaoks hakata leevenema sügisel, kui tööle tulevad värskelt ülikooli lõpetanud arstid.” Ühishanked ja ühine IT-süsteem Võrgus toimetamisest pole abi mitte ainult töötajate jagamisel, vaid päris mitmes erinevas valdkonnas. Näiteks tehakse hankeid koos, sest tihtipeale on nii, et suuremas koguses hankides saab soodsamat hinda. On alustatud raamatupidamissüsteemide ühildamisega ning kavas ka IT-süsteemidega. Selles vallas on esimese pilootprojektina võimalus ravijuhil Regionaalhaigla infosüsteemi kaudu jälgida Läänemaalt Tallinna saadetud palatipatsiente. Ta lisab, et palju abi on ka Regionaalhaigla infosüsteemis leiduvatest töö- ja ravijuhenditest, millele on nüüd samuti ligipääs. Igapäevaselt kasutatakse võimalust Regionaalhaigla spetsialistidega telefonitsi konsulteerida. Näiteks kõik mammograafi pildid

Koostööd saab kindlasti veelgi lihvida Läänemaa haigla peaarst-juhataja Tõnis Siir ütleb, et võrgustumine on kindlasti ellujäämisvõimalus maakonnahaiglale, kuid koostööd saab veelgi lihvida. Mida paremini see toimib, seda rohkem on sellest kasu kõigile – nii haigla töötajatele kui ka patsientidele. „Üks asi on see, et kõrgemal tasemel on koostöö tegemine kokku lepitud. Toimima hakkab see aga alles siis, kui selle mõte ja idee on viidud kõikide töötajateni. Ehk et kui meie arst helistab Tallinna kolleegile ja palub, et ta vaataks murtud käeluu pilti, siis ta ka päriselt saaks sealtpoolt nõu ja abi,” räägib ta. „Ideaalis võiks tütarhaigla arstide konsulteerimine toimida nii, nagu Regionaalhaigla spetsialistid konsulteerivad oma EMO.” Kai Tennisberg lisab, et kindlasti tuleks lahendada telefonikonsultatsioonide rahaline küsimus, kuna praegu on telefoni teel nõustamine arstile lihtsalt üks lisatöö, mis ei kajastu kuskil koodiga. „Samas on see väga oluline töö ning aina enam levinud,” ütleb ta. Lõpetuseks kinnitavad nii Siir kui ka Tennisberg, et väga oluline on otsida võimalikult palju koostöö tegemise kohti ning nutikalt tegutsedes on täiesti reaalne säilitada maakonnahaiglad ning pakkuda kvaliteetset arstiabi ka pealinnast väljaspool. n

n SA Läänemaa Haigla asutati

13.02.2015 n Sihtasutuse üks asutajaid oli

Põhja-Eesti Regionaalhaigla. n Läänemaa haiglas on 103

voodikohta: 50 kohta aktiivravis ja 53 hooldusravikohta. n Haigla teenindab 27 000

elanikuga piirkonda ning annab tööd ligi 200 inimesele.

terviseküsimus

Mida teete teie oma tervise heaks? Küsisime meie töötajatelt, kuidas nemad oma tervise ja hea töövõime eest hoolitsevad ning saime hulgaliselt väärt soovitusi.

Ilona Muoni, nukleaarmeditsiini osakonna radioloog Paadunud optimistina üritan naerusuiselt elu nautida ja ilusaid hetki koguda. Positiivsed emotsioonid on tähtsad! Lisaks sellele liigun igapäevaselt peamiselt jalgsi ringi, nädalavahetustel harrastan pikemaid 15–20 km jalutuskäike, käin tantsutrennis, toitun tasakaalustatult ja magan öösiti 7–8 tundi. Minu retsept on seega väga lihtne – vähem istumist, rohkem naeru ja liikumist!

Anu Planken, onkoloogia arst-resident Järgin väga teadlikult tervislikke eluviise, kuna leian, et arst peab olema ka isiklikult eeskujuks. Tegelen regulaarselt spordiga – jooksu, rattasõidu ja suusatamisega – ning toitun tervislikult. Ma ei suitseta, tarbin vähe alkoholi ja hoidun teadlikult päevitamisest. Leian, et elustiilil on oluline roll mitmete haiguste, kaasa arvatud kasvajate ennetuses. Oluline on ka regulaarne töö ja puhkuse tasakaal, et hoida vaim virgena ja olla püsivalt õnnelik.

Erreth Roosimägi, vastutav klienditeenindaja Mina elan täitsa tavalist elu. Olen kõigesööja, kuid jälgin, et iga toidukorra kõrval oleks ka midagi värsket, vitamiinirohket. Ka puuvilju söön, kuigi neid võiksin isegi rohkem süüa. Olen teadlikult vähendanud valge suhkru tarbimist. Käin kaks korda nädalas trennis ja selles osas püüan olla järjekindel. Lisaks võimalikult palju õues jalutamist. Õhtul proovin võimalikult õigel ajal magama minna, et uneaeg saaks piisav.

Kristjan Kalling, anesteesiakeskuse juhataja Selle küsimuse osas olen keskmisest ebapedagoogilisem tohter, sest teadlikult oma tervise eest eriti ei hoolitse. Loomulikult mõõdukalt hügieeniprotseduure, aga isegi saunasõber ei ole. Siiani on geneetika olnud abiks ja suuremaid probleeme tervisega pole. Kuna meil on suur aed ja eramaja, siis suvel ikka aias ja maja kallal toimetamine. Suviti sõidan jalgrattaga mõned tunnid nädalas. Talvel aga kogun pekki, mida siis suvel kulutada. Ainuke kindel asi, mida ma oma tervise heaks teadlikult teen, on e-kirjade mittelugemine vabal ajal, ka on pahatihti telefon välja lülitatud. Vaba aeg on minu oma ja tööasjadega seda ei riku. Selle olen aastatega selgeks saanud.

terviseküsimus

Taavi Metsma, taastusravi keskuse füsioterapeut Teha tuleb seda, mida kõik teavad, et teha tuleb, aga paraku ikka ei tee. Liikuda, hästi magada, tervislikult toituda ja stressitaset kontrollida. Liikumisannuse saan kätte võttes arvesse, et igasugune liikumine on tervisele kasulik. See paneb mind rõõmuga naisega poodlema, kasutama lifti asemel treppe ning bussi peale jooksma, isegi siis kui sinna jõudmine näib võimatu – see kõik on osa tervislikust liikumisest. Trenniks valisin meeldiva ja kasuliku tegevuse ehk jõutreeningu. Piisav ja kvaliteetne uni on miski, mis tuleb iseenesest, kui päeval end korralikult ära on väsitatud. Üks nipp heaks uneks on oskus olla päeval tööl ja kodus täiesti ärkvel ja erk, siis vastandub see öösel sügava unega. Kui päev möödub uneledes ja pooleldi asju tehes, siis sama kehvalt möödub ka öö. Toitumisel on suur roll keskkonnal ja sotsiaalsel toel. Kõige raskem mõõdukust pidada on siis, kui maiustused otse silma all ja kõik teised neid söövad. Kodus tuleb maiustused lihtsalt ära peita ja need ära kinkida. Stress on paratamatult osa meditsiinitööst. Vältida seda ei saa. Küll on võimalik muuta ennast stressi suhtes tugevamaks. Alustan väikestest asjadest: näiteks teinekord tellin sööklas toitu, mida tavaliselt ei telliks; käin väljas söömas kohtades, kus varem käinud ei ole; räägin inimestega juttu, kellega tavaliselt võibolla ei räägiks jne.

Anu Vähi, toitlustusjuht Oluliseks eelduseks on positiivne ellusuhtumine. Et olla päeval tegus, võimaldan endale piisava arvu unetunde. Heaks motivaatoriks iga ilmaga õue minna on meie pere koer. Jalutuskäigud armsa beagle-tüdrukuga on igapäevased, nädalavahetustel teeme pikemaid tuure metsas ja mere ääres. Suvel olen hea sõber jalgrattaga. Trennikava on hõre, sinna mahub nädalas vaid korra joogat. Üritan järgida tervisliku toitumise põhireegleid, kuigi ahvatlusi on palju. Päeva alustan klaasi vee ja tassi rohelise teega ning pudrukeetmisega. Positiivseks pean oma koduse toidulaua mitmekülgsust. Ampsukliiniku smuuti ja taimetoidud teevad muidugi alati head.

Elena Mahhova, diagnostikakliiniku õendusjuht Pööran tähelepanu liikumisele, hommikuti teen võimlemisharjutusi ja peale tööpäeva kepikõndi, paar korda nädalas külastan spordisaali. Tööl kasutan iga võimalust enda liigutamiseks, näiteks lähen ise kolleegide juurde. Samuti eelistan treppidest käimist liftidele. Jälgin teadlikult, mida söön. Tervislik toitumine on minu jaoks mitmekülgne söömine – viis korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Eelistan kala ja kana, jälgin, et toit ei sisaldaks nisu, laktoosi ja suhkrut. Igapäevane juur- ja puuvilja tarbimine on lausa kohustuslik, ilma milleta ma ei kujuta oma toitumist ette. Lisaks joon palju vett. Arvan, et õige ja tasakaalus elustiil võrdsustub hea tervisega. Endast lugupidamine ja enda eest hoolitsemine tähendab samuti tervist. Mul ei ole kahjulikke harjumusi, ma ei suitseta ega tarbi ka liigselt alkoholi. Leian enda jaoks aega, et lõõgastuda oma lähedastega spaas. Võimalusel reisin nii Eestis kui ka välismaal. Välisreisiks valin sooja kliimaga maa, seal saan laadida oma päikesepatareid. Nii tööl kui ka kodus püüan alati säilitada sisemist rahu. See omakorda aitab tõsta nii füüsilist, psühholoogilist, emotsionaalset kui ka vaimset heaolu. Hoolin endast ja suhtun ümbritsevasse lugupidamisega. n

patsiendid

Patsiendid on meiega rahul

Viimasest patsientide rahulolu-uuringust selgub, et meiega ollakse rahul – väga rahule jäi 73,5 ja üldiselt rahule 25,8 protsenti haiglaravil viibinud vastanutest.

Tekst: Marina Kaarna, kvaliteediteenistuse juhataja

üsitluses osales 1416 patsienti kõikidest maakondadest. Võrreldes 2013. aastaga on väga rahulolevate patsientide osakaal 2 protsendi võrra suurenenud. Valmisolek tulla meie juurde uuesti ravile oli jätkuvalt kõrge – 85,3 protsenti küsitletutest tuleksid kindlasti just meie haiglasse tagasi ning pigem tuleksid 14,3 protsenti. Regionaalhaiglasse ei sooviks tagasi tulla 0,7 protsenti küsitletutest.

Hinnates arstide tegevust, jäid küsitletud enam rahule arstide viisakuse, usaldusväärsuse ning oskustega, mõnevõrra vähem aga suhtlemise ja teabega. Ka õdede puhul oldi enam rahul nende suhtlemisoskuse ning professionaalsusega ja vähem õdedelt saadud teabega, eriti mis puudutas uuringuid ja protseduure. Õdedelt saadud vastuseid oma küsimustele hindasid arusaadavaks peaaegu kõik küsitletud.

Väljavõtteid rahuloluankeetidest • Eriti rahule jäin arstide professionaalsuse ja suhtumisega, mis tagab usalduse ja kindlustunde ning ravi edukuse. Tuhat tänu, et te olemas olete! Meeldis kõikide õdede sõbralikkus ja heatahtlikkus. • Kõik oli korrektne, tuntav oli hea eesti töökultuur. Sellise raske töö puhul lihtsalt peaks tõstma haiglatöötajate palkasid ja pakkuma rohkem puhkamisvõimalusi. • Personali suhtumine suurepärane, hea ravi, olen selle haigla töötajatele väga tänulik, arvan, et nii Regionaalhaigla kui ka polikliinik on Eestis parimad. • Olen olnud palju erinevates haiglates, aga siin kohtasin erakordset headust. Kõik on lahked ja viisakad. • Olen kõigega väga rahul, arstide suhtumine väga professionaalne ja asjalik. Õed on väga abivalmis ja sõbralikud. Peale viibimist Itaalia haiglas 8 päeva oli tõeliselt meeldiv kogeda Eesti haigla teenindust ja professionaalset suhtumist. Aitäh kõigile! • Väga korras ja puhas haigla, operatiivne teenindus. Olen meeldivalt üllatunud, millisele tasemele on meditsiin jõudnud. Jõudu ja tervist kogu personalile!

Palatisse abi kutsumise võimalusega oli väga rahul peaaegu kolm neljandikku küsitletutest. Võimalusega olla soovi korral omaette palatis või eraldatult olid väga rahul vähem kui pooled küsitletutest (45%). 2015. aastal olid esmakordselt enam kui pooled küsitletutest (51%) väga rahul haiglas pakutava toiduga. Samuti on suurenenud ruumide puhtuse ja korrashoiuga väga rahul olevate patsientide osakaal (72%). Nagu varasemate uuringute andmetel, oldi ka käesoleval aastal vähem rahul ravimite ja nende kõrvaltoimete kohta saadud teabega. Rahulolu ravimite kohta saadud teabega on võrreldes varasemate aastatega suurenenud ning teabega väga rahul olevate patsientide osakaal oli 2015. aasta uuringu andmetel kõrgem kõigist varasemate aastate näitajatest. Enamasti selgitati patsientide arvates neile piisavalt, kuidas pärast haiglaravi oma terviseprobleemidega toime tulla, võrreldes 2013. aastaga on oluliselt suurenenud (47%-lt 62%-ni) nende patsientide osakaal, kes olid saadud selgitustega väga rahul. Kiitjaid rohkem kui kurtjaid Lisaks küsimustiku täitmisele oli ligi viiendik vastajatest märkinud ankeeti asjaolud, mis neid haiglasoleku ajal eriti segasid. Inimesi häirisid suhtlemisprobleemid, olmemured (müra, palavus, ruumide ebapiisav koristamine ja puudulik ventilatsioon) ja kaaspatsiendid, kes norskasid, olid rahutud ja raskes seisukorras. Oluliselt rohkem aga oli kiitvaid hinnanguid, koguni kaks kolmandikku küsitletutest tõi välja positiivseid asjaolusid. Kiideti arste, õdesid ja hooldajaid, saadud ravi, teenindust, ka head toitu ja puhtaid ruume. Paljudes ankeetides oli märgitud, et rahule jäädi lausa kõigega. Samuti avaldasid paljud patsiendid oma tänu personalile, sh nimelistelt nii arstidele, õdedele kui ka hooldajatele. n

personaalia

Regionaalhaigla töötajate pere

kasvas aastaga

135 inimese võrra

Eelmise aasta lõpu seisuga töötas Regionaalhaiglas 3981 inimest ning aastaga suurenes töötajate arv 135 võrra. Kasvas nii arstide, õdede, laborantide kui ka hooldustöötajate hulk.

Tekst: Viia

Miil, personalidirektor

elle aasta suuremate personalialaste ettevõtmistena jätkame juba eelmisel aastal koostöös kliinikute ja keskuste juhatajatega alustatud arstide vajaduse analüüsi ning pikaajalise planeerimise protsessiga. Oleme jõudnud ühisele arusaamale sisehaiguste kliiniku arstide standardi suhtes ning algust teinud kirurgia-, onkoloogia-, hematoloogia- ning psühhiaatriakliiniku töömahtude kaardistamisega. Ülejäänud kliinikutes alustame sama tööga tänavu. Loodavate standardite eesmärk on arstide värbamiskava loomine erialade ja subspetsialiteetide lõikes ning parem arstide tasustamise analüüs personali defitsiidi kontekstis. Suur väljakutse Endiselt on meie jaoks suur väljakutse sobiva personali värbamine, eelkõige hooldajate ja õdede puhul. Eelmisest aastast on meie personaliteenistuses tööl värbamise ja valikuga tegelev värbamisspetsialist, kellest

on juba palju abi kiirel töötajate värbamisel. Koolitustalituse eestvedamisel juurutame tänavu juhtimisalase täiendõppe kliinilistele juhtidele. Juba aastaid on toimunud Regionaalhaigla juhtidele suunatud juhtimiskoolitus, kuid nüüd on eesmärk sama koolitust edasi arendada kompetentside põhiselt ja just meie haiglas kasutatavate teadmiste-oskuste kontekstis. Arenguvestluste süsteem juhtidele Tänavu viime sisse ka iga-aastaste arenguvestluste süsteemi juhtidele, mis annab juhile võimaluse oma juhtimistegevusi mõtestada ning planeerida. Õenduspersonali arenguvestlused toimuvad regulaarselt juba aastaid. Kompetentside hindamine hakkab toimuma elektroonilises keskkonnas, mis võimaldab efektiivsemalt andmeid koguda, töödelda ja esitada. Nii peaks juhil jääma rohkem aega töötajatega vestlemiseks ja nende jaoks pari-

mate arenguvõimaluste kaardistamiseks. Koolitustalituse eestvedamisel juurutame tänavu juhtimisalase täiendõppe kliinilistele juhtidele. Juba aastaid on toimunud Regionaalhaigla juhtidele suunatud juhtimiskoolitus, kuid nüüd on eesmärk sama koolitust edasi arendada kompetentside põhiselt ja just meie haiglas kasutatavate teadmiste-oskuste kontekstis.

Veel fakte meie töötajaskonna kohta: • Regionaalhaigla on tööandjaks 3981 inimesele • Aastaga kasvas töötajate arv 135 võrra • Arste on tööl 542 (2015. aastaga +7) • Õdesid on tööl 1444 (+55) • Residente on 143 (+7) • Töötajate keskmine vanus 2015. aastal oli 44 aastat ning tööstaaž 9,2 aastat. n

„Meie opiplokis on 18 opituba. Iga päev on siin tööl üle 100 inimese. Teeme aastas ligi 22 000 lõikust.” dR SERGEI KAGALO, Regionaalhaigla operatsioonikeskuse ülemarst-juhataja