Regionaalhaigla ajakiri 2016 nr 2

AJAKIRI

2016 nr 2

Jüri Teras ja Kristjan Kalling: missiooniga missioonil Uuenenud Mustamäe meditsiinilinnak Õe mitu rolli Eesti ainus töö- ja kutsehaiguste keskus Päev sekretäri töövarjuna

kaire aadamsoo leading lady Eesti psühhiaatrias

noor arst

n

terviseküsimus

n

juhtimine

n

seltskond

n

uudised

Tule head tegema

verekeskusesse ja DoonoriFoorumisse, doonoripäevadele ning suvistesse doonoritelkidesse! n

n

VEREKESKUS (ÄdaLa 2) E, R 8–16 T–N 11–19 DOONORIFOORUM (NaRVa mNt 5)

Foorumi keskuse 4. korrusel E–N 11–19 R 9–14

Doonoritelgid 2016 n

PÄRNU maRteNsi VÄLjaKuL 24. mail kell 11-16 25. mail kell 11-16 6. septembril kell 11-16 7. septembril kell 11-16

n

TALLINNA VaBaduse

n RAPLA KuLtuuRiKesKuse

VÄLjaKuL

juuRes

6. juunil kell 12-18 7. juunil kell 12-18 8. juunil kell 11-17 24. augustil kell 12-18 25. augustil kell 11-17

20. juunil kell 12-18 21. juunil kell 11-17

n RAKVERE LiNNa

KesKVÄLjaKuL

13. juunil kell 12-18 14. juunil kell 12-18 15. juunil kell 11-17 29. augustil kell 12-18 30. augustil kell 12-18 31. augustil kell 11-17

n VILJANDI VaBaduse PLatsiL

10. augustil kell 11-17 11. augustil kell 11-17 n HAAPSALU LossiesiseL

PLatsiL

n KEILA KuLtuuRiKesKuse

15. augustil kell 12-18 16. augustil kell 11-17

juuRes

11. juulil kell 12-18 12. juulil kell 12-18 13. juulil kell 11-17

n TARTU RaeKoja PLatsiL

n PAIDE KuLtuuRiKesKuse

12. septembril kell 11-17 13. septembril kell 11-17

juuRes

25. juulil kell 12-18 26. juulil kell 12-18 27. juulil kell 11-17

Iga vereloovutus aitab päästa kellegi elu!

TULE DOONORIKS!

Täiendav info www.verekeskus.ee, www.doonoritelgid.ee • FB Doonorid ja Sõbrad • Instagram @verekeskus

rubriik

Hea lugeja!

U

ue haiglahoone avamine on rõõmupäevaks paljudele – patsientidele, töötajatele, teostajatele ja ka haigla ning riigi juhtidele. See on kõigile nähtav ja arusaadav märk, et areneme ja hoolime üksteisest ning unistustest saab lõpuks ka reaalsus, kui selle nimel pingutada ja sihipärast tööd teha. Tänan kõiki, kes julgesid unistada ja aitasid teostada!

See on kõigile nähtav ja arusaadav märk, et hoolime üksteisest ning unistustest saab lõpuks ka reaalsus.

Õnneks ei ole meie Mustamäe C-korpuse lõplik valmimine pelgalt ühe haigla edulugu. Uute haiglahoonete avamine on viimasel viiel aastal muutunud isegi tavapäraseks – meil on, mille üle ühiselt rõõmustada. Ja selle eest peame tänama ennekõike Euroopa maksumaksjat, kelle rahakott on olnud ka Eesti tervishoiule nii heldelt avatud. Regionaalhaigla sai 2007. aastal alanud ja 2015.

aastal lõppenud rahastamisperioodil endale 2010. aastal uue X-korpuse ja nüüd rekonstrueeritud C-korpuse – kokku 57 336 ruutmeetrit maksumusega 173 miljonit eurot. Riik toetas eurorahadest ligi 65 miljoni euroga ning ülejäänu investeeris haigla omavahenditest, sh laenudest juhtivatelt Põhjamaade ja Euroopa pankadelt.

Kuid mõtelgem – lisaks kõrgtehnoloogilistele hoonetele ja seadmetele oleme suutnud selle ajaga luua haiglale ka uue sisu.

Ravitulemused on võrreldavad meist edukamate riikidega, patsientide ohutus on meile tähtsaim prioriteet, nende rahulolu on aasta-aastalt aina kõrgem. Töö ja protsessid meie haiglas on korraldatud efektiivselt ja digiajastule kohaselt on arvuti muutunud meedikule abiliseks. Oleme kasvava atraktiivsusega noortele spetsialistidele, meie abile ja toe-

tusele loodavad mitmed väiksemad partnerid.

Seda kõike on tegelikult väga palju nii lühikese ajaga ja mõõtmatult rohkem, kui on olnud paljude meie töötajate otsene töökohustus. Võib öelda, et Euroopa maksumaksja investeering meie haiglasse on ennast juba tasunud.

Kas Regionaalhaigla on nüüd valmis? Kahjuks, kuid ka õnneks mitte. Paljud unistused on ikka veel unistused, mõned endiselt lubadused, kuid omandamas ka juba konkreetsemaid vorme. Nii suur ja oluline haigla ei saa kunagi valmis ja järjekorras ootamisega peame ka selles protsessis paraku harjuma. n Head jätkuvat arenemist!

Tõnis Allik juhatuse esimees

3

Kevad rõõmustab meid uuenenud majas

U

ue C-korpuse avamisega muutus meile tulnud inimese jaoks liikumine majas mugavamaks ja lihtsamaks. Aatriumist saab maja süda viisil, nagu plaanisime – ühele poole jäävad kõik erialapolikliinikud ja teisel pool asuvad radioloogiaregistratuurid. Eelmisel aastal oli meie polikliinikutes ligi 390 000 ambulatoorset vastuvõttu. Hea on teada, et käigud meie tohtrite juurde ja uuringutele on nüüd hulga sujuvamad.

Meie ajakirja seekordses numbris räägime muude teemade seas ka uue majaga kaasnevast, terviklikust südamekeskusest ja uuest päevakirurgiakeskusest. Fookuses on tohtrid, keda tunnustas president Punase Risti teenetemärgiga – dr Teras räägib missioonidest koos dr Kallinguga ja dr Tšužmarov oma teest onkokirurgias. Dr Aadamsoo kirjutab psühhiaatria arengutest Eestis, töötava inimese tervisest räägib dr Pille ja õe rollist teeme juttu Aleksei Gaidajenkoga. Vaatame sekretäri päeva haiglas ja räägime noore arstiga. Ja teemasid on veel.

Täname teid suurepärase tagasiside eest esimesele ajakirjanumbrile! Teie soovil jätsime ajakirja nime samaks – hoiate käes ikka Regionaalhaigla ajakirja. Ja rõõmustame ka edaspidi, kui jagate meiega oma mõtteid, millest ja kellest sooviksite edaspidi kuulda – tagasiside on teretulnud aadressil press@regionaalhaigla.ee.

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

5

tunnustatud arst

Valentin Tšužmarov – kirurg, kes tahtis saada piloodiks

6

missioonid

Vaadake maailmas ringi!

10 psühhiaatria Järgmised viis aastat psühhiaatrias 13 reportaaž

Olga Kozlova – suure unistusega sekretär

16 sõeluuringud

Suvel alustatakse jämesoolevähi sõeluuringuga

18 töötervishoid Töötervishoiuarst:

Eesti inimesed on tööst

väga väsinud 20 juhtimine

Tõenduspõhine meditsiin tõenduspõhise juhtimisega

22 õendus

Õde peab pidevalt arenema

24 uudised 27 noor arst

Noor arst: Katrin Lepik

28 terviseküsimus

Milliseid terviseteemalisi tehnoloogiavidinaid või rakendusi kasutate?

29 südamekeskus Uued lahendused vastavatud kardioloogiakeskuses 30 päevakirurgia

Päevakirurgia uued võimalused

33 registratuur

Selgem ja lihtsam registratuur

34 seltskond Regionaalhaigla avas kõrgtehnoloogilise meditsiinilinnaku

dr Andrus Remmelgas, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik Toimetuse kolleegium:

Nr 2 / 2016 Esikaane foto: Daisy Lappard

makett: Ajakirjade Kirjastus AS Ajakirja peatoimetaja: Teele Teder Kujundaja: Riina Lestal Keeletoimetaja: Sven Saun Trükk: Printall Tiraaž: 1500

Väljaandja

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside:

press@regionaalhaigla.ee

tunnustatud arst

Valentin Tšužmarov –

kirurg, kes tahtis saada piloodiks President Toomas Hendrik Ilves tunnustas vabariigi aastapäeva eel teenetemärkidega inimesi, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud kogu Eesti paremaks. Nende seas on neli arsti, sealhulgas Regionaalhaigla üld- ja onkokirurgia keskuse kirurg-vanemarst dr Valentin Tšužmarov, keda tunnustas president Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga.

Tekst: Kaire

Kenk

Foto: Daisy

Lappard

„M

a ei uskunud alguses seda uudist. Tean küll, et aastate jooksul on presidendilt teenetemärke pälvinud paljud lugupeetud onkoloogid, aga arvasin ikka, et tegemist on mingi eksitusega.” Dr Tšužmarov ütleb, et pole kunagi unistanud mingitest riiklikest autasudest, kuid mõistagi rõõmustas teda selline tunnustus.

44 aastat kirurgina Dr Valentin Tšužmarov alustas 1982. aastal tööd Hiiu Onkoloogiakeskuses ning jätkas seejärel juba Regionaalhaigla koosseisus, kirurgiakliiniku üld- ja onkokirurgia keskuse kirurgina. „Olen koos ülikooliaastatega töötanud meditsiinialal juba 50 aastat,” ütleb dr Tšužmarov. 44 tööaasta jooksul on ta andnud olulise panuse Eesti onkoloogilise kirurgia arengusse. „Olen terve oma elu pühendanud vähi ravimisele,” sõnab dr Tšužmarov.

Vähiravis pooldab ta vaid tõenduspõhist meditsiini. „Sest olen eelkõige kirurg. Kõikvõimalikesse imeravimitesse ma ei usu,” ütleb ta. Oma pika tööpraktika jooksul pole dr Tšužmarov näinud mitte ühtegi imelist tervenemist ega

toimivat imerohtu. „Raskelt haige inimene haarab igast õlekõrrest.

Tema usub ikka, et ise end ravides võib terveks saada, aga seisund muutub aina halvemaks,” ütleb, dr Tšužmarov.

Veel keskkooli viimases klassis polnud mehel mingit kavatsust arsti elukutset omandada. „Plaanisin astuda lennundusinstituuti. Aga isa, praktilise mõtlemisega mees, soovitas siiski meditsiiniinstituuti astuda, sest ema oli meil pidevalt haige ning teda tuli pikalt jala külast linna arsti juurde saata. Isa soovitas mul hakata perearstiks, et ei peaks enam nii palju jala käima,” meenutab ta poolnaljatades. Aga dr Tšužmarovist sai hoopis kirurg.

Hea kirurg kui hea sportlane Kirurgi võrreldakse sageli sportlasega. „Päris hea võrdlus jah,” tunnistab dr Tšužmarov. „Mulle meeldib ühe mu kolleegi ütlus, et nii nagu sportlane, peab ka kirurg võimalikult palju treenima, et tulemus oleks hea. Mida paremas vormis oled, seda parem on tulemus.” Ise hoiab dr Tšužmarov ennast vormis ujumisega. „Varem ilusate lumiste talvede ajal käisin suusatamas. Ma olen tõsine suusafänn. Olen ju pärit Komimaalt,

kuulsate suusastaaride Smetanina ja Rotševi kodumaalt.”

Venekeelne kõnekäänd ütleb ka, et kirurgile on tema käed niisama olulised kui pianistile – need peavad olema niisama tundlikud ja tugevad kui klaverimängijal. „Nooruses algaja kirurgina mul küll käed värisesid. Nüüd enam mitte. Kogemust ja enesekindlust on aastatega kõvasti juurde tulnud,” ütleb ta, kuid tunnistab, et mõne eriti vastutusrikka operatsiooni eel närveerib küll. „Mida rohkem närveerida, seda paremini operatsioon õnnestub. Arusaamatu ja täiesti loogikavaba lugu, aga nii see on.”

Ehkki dr Tšužmarovil on emotsionaalselt väga raske elukutse („Olen vist oma elus kõike näinud!”) ja tema kunagistest kursusekaaslastest töötab tänini kirurgina vaid kaks, peab ta ennast õnnelikuks inimeseks. „Mulle meeldib mu töö. Tänase päevani meeldib.” n

5

missioonid

Vaadake maailmas ringi!

Regionaalhaigla kaks kanget, dr Jüri Teras ja dr Kristjan Kalling, käivad igal aastal arengumaades meditsiinimissioonidel, et aru saada, kuidas suur osa maailmast tegelikult elab. Täpsemalt, nad aitavad inimesi, kes on ammu usu inimelu väärtusesse kaotanud.

Tekst: Stina

Eilsen

FOTO: Ilmar

Raag, Kristjan Kalling ja erakogu

Dr

Terase aastatepikkust sihikindlat tegevust tunnustati sel aastal ka Punase Risti teenetemärgiga, mida ta ise kommenteerib järgmiselt: „Autasu oli minu jaoks üllatuseks, eks see ole tunnustus ka teistele, kes minuga on missioonidel käinud, kuid võibolla teenimatult varju jäänud. Aga kindlasti ka tähelepanu pööramine humanitaartöö ning selle propageerimise vajalikkusele.”

Miks te juba kuuendat aastat lähete Regionaalhaigla ultramoodsast operatsioonikeskusest kaugele ja võõrale maale varahommikust hilisõhtuni rügama ja veel enda puhkuse ajast?

Kristjan Kalling: Tegelikult on nii, et meditsiinis räägitakse mingitest normaalsetest asjadest. Aga mis on normaalne? Ükskord togisin enda palga kalkulaatorisse, mis näitab, mitme protsendi maailma rikkama inimese hulka kuulud ja tulemusest selgus, et olen 1,8 protsendi rikkama hulgas. Järelikult kõik ülejäänu – kohad, kus

Külaskäik Choijin Lama Templisse ja kohtumine Tema Pühadusega

6

ei olegi mitte midagi ehk väljaspool meid, ongi normaalsus. Me elame liigagi hästi.

Jüri Teras: Võib-olla sellepärast me lähemegi, et siin on kõik tingimused olemas. Me ei taha kogu aeg valget kapitalistlikku maailma, tahame mugavustsoonist välja. Missioon, see on sügav ja sisemine tunne, et me peame inimesi aitama.

Dr Teras, esimesel missioonil 2010. aastal Ghanas käisid üksinda, kuidas dr Kalling õnnestus kaasa meelitada?

Jüri Teras: Rääkisin talle, et hommikuti tuuakse mangomahla voodisse ja väikesed murjamid lehvitavad kogu aeg tuult. (naerab) Kristjan Kalling: Kallingut veenda ei olnud tegelikult üldse tarvis, olen töötanud aasta aega

missioonid

Rahvaste sõprus – Inglismaal resideeriv egiptlasest muslim, mongolid ja press

Kiribati Vabariigis, mul on vist juba lapsepõlvest mingi viga küljes, et mind tõmbab nendesse kohtadesse.

Kuidas on kolleegid teie käikudesse suhtunud?

Jüri Teras: Ümarik [Regionaalhaigla kirurg dr Toomas Ümarik] oli seekord esimest korda missioonil ja tuli pärast ütlema, et „võib-olla ma olen loll, aga mulle meeldis!”.

Residentide suhtes otsustasime, et me ei kutsu kedagi kaasa, kes ise soovi ei avalda. Mis seal salata, nendest sooviavaldajatest on ka tekkinud nüüd järjekord.

Kristjan Kalling: Eks see suhtumine ole erinev, mõni ütleb, et ta ei läheks sellistesse tingimustesse ka tappes, ja teine uurib, et kas ja millistel tingimustel kaasa tulla saaks.

Kas kasinates tingimustes töötamine arendab ja lihvib oskusi?

Jüri Teras: See on vist umbes ole kindel, et käin seal halle karvu selline tunne, et aeg-ajalt tahad juurde saamas. Ega me väga rissõita autoga, mis on ront ja romu. ki peale ka välja lähe, jätame ikka Hea autoga on ju igav sõita. Aga mõne patsiendi vahele, kes silmateises mõttes, eks ta ikkagi välja- nähtavalt hingata ei jõua.

Tean, et kuskil kutse ole, et läMinu meelest Euroopas loetakhed oma mugase kursust nimega vustsoonist välja peaksid kõik primitiivanesteeja vaatad, et on arstid proovima sia, seda propavõimalik ka teisiti primitiivsetes geeritakse eelkõige eksisteerida. On sõjaväearstidele võimalik minna tingimustes ja seal õpetatakopituppa ja mõelhakkama saada. se, kuidas teha da, et kas pead anesteesiat äärevastu ilma tualetti Kristjan Kalling tult nõrkades tinjooksmata või ei gimustes. Oskus pea. Kristjanit me ikka kiusame lastega, ta ei ole ju stetoskoopi kasutada ja niisama haigele peale vaadata hakkab kalasteanestesioloog.

Kristjan Kalling: Jah, see mulle duma. Minu meelest peaksid kõik kohe üldse ei meeldi! Viimane kord arstid proovima primitiivsetes tingiEtioopias väideti, et tegu on poole‑ mustes hakkama saada.

Jüri Teras: Minu õpetaja oli dr teiseaastase lapsega, kuid tal oli ainult kaks alumist hammast lõi- Jaan Tepp, kes võib ka köögilaua kunud, mis peaks toimuma kus- nurga peal lõigata. Eks püüan kil pooleaastaselt. Samas, ma ei kogu aeg endale tõestada, et saan

7

missioonid

git väärtust. Meie üritame ka seal ehk naiivselt tõestada, et inimelul on siiski väärtus.

Moodne perekond: Jüri Teras, Mariliis Rauk ja Kristjan Kalling

samuti sellega hakkama. Tagasi tulles mõistan paremini, kui hästi meil asjad tegelikult on. Etiooplastel ei ole üldse katust pea kohal.

Seal oli lapsel suur rõõm, kui talle anti tühi pudel ja ainuke kõhutäis päeval oli koolis antav toit… Meie lapsed virisevad: mina täna kooli ei saa jala minna, liiga külm või mul on vaja paremat telefoni. Lapsed peaksid sinna kaasa tulema.

Kas mõned patsiendid ja olukorrad salvestuvad mällu rohkem kui teised?

Kristjan Kalling: Kui keegi arvab, et arstidele jäävad patsiendid meelde, siis see on küll ilmne liialdus. Teen 400 narkoosi aastas.

Ehkki kui vaatan fotosid, meenuvad mõned olukorrad küll.

Kuidas kohalike meedikutega koostöö on edenenud?

Kristjan Kalling: Nii ja naa.

Osas kohtades lihtsalt ei ole mee-

n Meditsiinimissioonid

arengumaadesse: Gambia, Ghana, India, Mongoolia, Etioopia

n Songaoperatsioonid

rahvusvahelise meditsiinimissiooni Operation Hernia raames

8

dikuid, nendega on väga head suhted.

Jüri Teras: Palju oleme olnud sellistes külades, kus ei ole kirurgi viimased viis aastat nähtud. Ghanas on piirkondi, kus inimesed ei ole üldse arsti näinud oma elu jooksul. Oleme ise kaasa võtnud kindad, niidid, maskid, võrgud…

Osa missioonide jaoks oleme ka ise raha kokku kraapinud, praegu meil on välisministeeriumi arengukoostöö raames toetus olemas.

Kas missioonidel kogetu on teid ka elule teise nurga alt vaatama pannud?

Kristjan Kalling: Kui töötasin Kiribatil, oli seal koos minuga üks populatsiooniteadlasest Austraalia professor, kes mulle lahkumisel ütles, et kohtume kunagi mõnel teisel saarel. Tema nägi mu näost ära, et küll ma jälle kuhugi jõuan. Need inimesed, kes käivad arengumaades missioonidel või elavad seal kohalikke abistades, neid kõiki ühendab sarnane maailmavaade.

Jüri Teras: Kõik on lugenud lapsepõlves dr Dolittle’i raamatuid või „Minu pere ja muud loomad”. Me ei ole oma lapsepõlvest veel välja kasvanud ja loodaks, et ei kasvagi!

Vaadates aga arengumaade elu, siis seal ei ole inimelul min-

Öeldakse, et teistsugustes ja keerulistes tingimustes pikalt koos viibimine paneb suhted proovile. Kuidas te omavahel missioonidel läbi saate?

Kristjan Kalling: Kakleme kogu aeg, kuni lõpuni. Siis aasta aega ei suhtle omavahel ja seejärel lähme jälle missioonile. Tõsiselt rääkides on meil Jüriga erinevused olemas, mina Aafrikas käies vedelen hotellis ja keeldun välja minemast, tema läheb kohe kohalikega vennastuma, osalusvaatlusele. Mina jällegi neid asju parajalt väldin, mulle ei meeldi väga, kui kohalikud mul järel käivad kogu aeg.

Moslemikultuuris on see järelkäimine justkui traditsioon, Indias oli veidi kergem, seal võis sellele väikesele poisikesele vastu pead anda ja ka midagi ei juhtunud. Aga need erinevused ei takista ju tegelikult omavahelist läbisaamist.

Jüri Teras: Meil on tulnud kitsastes tingimustes isegi ühes voodis magada. Kui Etioopias pidime ühe teki all magama, oli see natukene liig. Poole öö pealt toodi teine tekk. (mõlemad naeravad) Need maad, kus te töötate, ei ole kõige turvalisemad. Kas reiside ajal on ka mõni ohtlikum olukord tekkinud, kus olete enda elu pärast hirmu pidanud tundma?

Jüri Teras: Gambias oli enamvähem ainuke koht, kus õlut müüdi, okastraadiga ülelöödud akendega metallkuur. Siis küll Kristjan istus autos. Minu meelest oli see täitsa kena, eriti kui praegu järele mõelda.

Kristjan Kalling: Teises külas sattusime õhtul kohalikega õlut jooma, see oli mingi erabaar kinnises hoovis. Uksed pandi lukku, neli meest istusid meile vastu ja hakkasid endale õlut lahti korkima. See vist oli meie elu kiireim õlu. Põgenesime sealt ummisjalu.

Oleks mingi konflikt tekkinud, oleksime ilmselt lõpetanud kuskil Gambia jões.

missioonid

Jüri Teras: Seda küll, aga mis filmis see oli, vist „Metskannikestes”, kus Arvo Kukumägi ütles, et „kui teil on ette nähtud surra maa ja taeva vahel, siis te ei upu”.

Kui palju te enne missioonile minekut ettevalmistusi teete, loete reisikirjandust või uurite rännumeeste käest selle konkreetse maa tavasid ja kombeid?

Jüri Teras: Mina ei viitsi lugeda, ostan laisa inimese kombel Lonely Planeti kaasa ja siis lennukis tagasi lennates loen läbi. Kohapeal loeme ka mingeid raamatuid.

Kristjan Kalling: CIA World Factbooki vaatan läbi ja tutvun, milliseid ilgeid haigusi võib endale sealt külge hankida. Sageli käime kohtades, millest ei ole peaaegu ühtegi teost üllitatud, näiteks Farafenni Gambias või Dhule Indias.

Millisest missioonist on teil kõige eredamad mälestused?

Kristjan Kalling: Me oleme käinud kristlikus Ghanas, kaks korda islamistlikus Gambias, siis Mongoolias, kus on jabur segu kommunismist ja budismist, religioonirikkas Indias ja kristlikus Etioopias. Need riigid kõik on nii erinevad ja omamoodi huvitavad.

Jüri Teras: Mulle meeldis tegelikult Mongoolia. Meeldis väga, kuidas laama juures käisime, kõigepealt opereerisime, seejärel viis ta meid oma varakambritesse ning pärast õnnistas. Selle aasta novembris lähme Keeniasse.

Miks peaks minema, mis te kõhklejatele ütlete?

Kristjan Kalling: Igaühel peab olema oma põhjus, miks minna.

Jüri Teras: Peab endale selgeks tegema, kas tahetakse pidevalt elada turvalises maailmas väikekodanlikku elu või vahepeal vähemalt üritada aidata, selleks et oma karmavõlga vähendada ja egoistlikult head enesetunnet saada. Tahan eelkõige rõhutada, et ei pea ainult mõtlema parema aiatraktori või läikivama auto ostmisele, nii palju on ka väljaspool Eestit ära teha! n

Mida sa jälle kokku keerasid?

Kommentaar:

Filmitegija ja fotograaf Ilmar Raag, osales viimasel Etioopia missioonil

Mida nägid kõrvaltvaatajana?

Ootasin vist hullemaid tingimusi. Kui Kristjan leidis mingi riistapuu, mida ta viimati oli näinud ülikooliajal, sain aru, et kõige enam meenutasid selle haigla tingimused nõukaaegset maahaiglat. Inimesed ümberringi siiski üldiselt teadsid, kuidas operatsioonitoas töö käib. Neid ei saaks pidada eelajaloolisteks soolapuhujateks. Kõrvaltvaatajana tundus mulle, et tõepoolest teati, kes milliseid ülesandeid täidab jne. See, mis eelkõige eristas meie arste kohalikest, oli suhtumine distsipliini ja tööeetikasse.

Aga sellegi kohta ütles vist Jüri üsna esimesel õhtul, et tuletame meelde, millised olime ise 25 aastat tagasi. Haigla oli selgelt mõeldud vaesematele. Aeg-ajalt heitsin pilgu operatsioonilaual lebavate inimeste jalgadele ja sealt vaatasid vastu loendamatud jala käidud kilomeetrid. Operatsioonile tuldi teinekord jala päris kaugetest küladest. Huvitav oli veel seegi, et patsient pidi operatsioonile ise kaasa tooma näiteks füsioloogilise lahuse või mingeid ravimeid.

Varesele valu, harakale haigus

9

psühhiaatria

Järgmised

viis aastat psühhiaatrias

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik on Eesti suurim psühhiaatriakliinik ning vastav osa haigekassa poolt psühhiaatrilisele abile kulutatavast summast on suunatud just sinna. Seega on tegemist Eesti psühhiaatrias olulist rolli omava psühhiaatrilise abi osutajaga. Järgmise viie aasta arengusuundi nii kliinikus kui ka valdkonnas laiemalt tutvustab psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo.

Tekst: Kaire

10

Aadamsoo

FOTO: Daisy

Lappard

V

iie eelneva aastaga on Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku osakaal Eesti Haigekassa ostetavast psühhiaatrilisest abist tõusnud 33%-lt ligi‑ kaudu 40%-ni. Oleme suurim kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside teostaja Eestis. Kliinik on residentuuriõppe läbiviijaks nii psühhiaatritele kui ka teiste erialade arstidele, samuti kliiniliste psühholoogide, loov- ja tegevusterapeutide kliinilise praktika baashaiglaks ning tervishoiukõrgkoolidele ja meditsiiniõdedele psüh-

psühhiaatria

hiaatria praktikabaasiks, osaleme aktiivselt ka vaimse tervise eriõdede koolitamises. Meil on aastatepikkune koostöö Tervise Arengu Instituudi ja sotsiaalministeeriumi erinevate psühhiaatriaalaste töögruppidega.

Kliiniku arstid on osalenud uue töövõimereformi raames psüühikahäiretega isikute hindamise kriteeriumite väljatöötamises ja ekspertide koolitamises. Oleme ka Eesti psühhiaatriaalaste kliiniliste ravimiuuringute suurimaid teostajaid.

Psühhiaatria erialal nii maailmas kui ka Eestis üks kõige suuremaid väljakutseid on psühhiaatria oma erialaks valivate noorte arstide leidmine. Ülemaailmne Psühhiaatrite Assotsiatsioon tõi juba mõned aastad tagasi oma maailmakongressil välja, et psühhiaatrite arv maailmas on jätkuvas languses vaatamata riikide ja erialaorganisatsioonide pingutustele. Arstiõpe on väga pikk ja keerukas ning järjest vähem noori arste tahab valida eriala, kus tõenduspõhist on jätkuvalt vähe, samuti ei ole olemas ülitõhusaid ravimeetodeid ning spetsialistiõppe üks osa – psühhoteraapia – nõuab tohutut erialast lugemust. Tänapäeva noor arst valib pigem kiireid ja kindlamaid lahendusi pakkuvate erialade vahel. Nii et üks tänapäeva psühhiaatria väljakutseid on leida rohkem tõenduspõhisust – alates psüühikahäirete biomarkeritest kuni efektiivsemate ravimeetoditeni. Üle ega ümber ei saa erinevatest sõltuvushäiretest – nende efektiivne ravi on jätkuvalt suur väljakutse nii meil kui ka mujal.

Samuti stress meie elus ja sellega seonduv psühhopatoloogia – see on sellel aastal ka meie ühe peamise erialaürituse peateemasid.

Eelseisvate aastate suurim väljakutse Meile on jätkuvalt eesmärgiks parima patsiendikeskse psühhiaatrilise abi tagamine. Nii psühhiaatria eriala kehtiv arengukava kui ka haigekassa on eelolevate aastate prioriteediks seadnud am-

bulatoorse ja päevastatsionaarse arstiabi eelisarendamise. Nende mahu kasvatamiseks psühhiaatrias on vajalik lisavahendite leidmine teenuse ostja poolelt (haigekassa – toim) ning statsionaarse abi eelarve maht ei tohiks seejuures mingil juhul kahaneda. Samas on ambulatoorne abi kandva tähtsusega psühhiaatrilise abi korralduses, statsionaarne abi aga ikkagi ainult kriisiseisundite lahendamiseks.

Töö planeerimisel tuleb aga võrdselt tagada kõik abiliigid, kusjuures säilima peab ka ööpäevaringse erakorralise abi võimekus. Analüüsides erakorralise töö ja tahtest olenematu ravi osakaalu statsionaarses töös ning lisades siia juurde asjaolu, et Regionaalhaigla psühhiaatria‑ kliiniku teeninduspiirkonnas on üks madalamaid psühhiaatriavoodite arve elanikkonna kohta Euroopa Liidus, siis igasugune psühhiaatriliste statsionaarsete voodikohtade vähenemine seaks otsesesse ohtu patsientide tervise.

Meeskonnatöö kõige paremas tähenduses Psühhiaatrilise abi kättesaadavuse tagamise teine oluline aspekt, lisaks rahalistele vahenditele, on hästi koolitatud abiosutajate olemasolu – psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid, vaimse tervise õed ja kõik teised psühhiaatria erialal vajalikud spetsialistid.

Psühhiaatriakliiniku töökorralduse alus on meeskonnatöö selle kõige paremas tähenduses – igal meeskonnaliikmel on patsiendi raviprotsessis oma ülesanded ja vastutus. Kliiniku osakonnajuhatajatel ja õendusjuhtidel on hea meeskonna kokkupanemine, nende koostöö tagamine oma struktuuriüksuses ja teiste struktuuriüksustega peamisi väljakutseid. Erialase jätkukoolituse võimaldamine on kliinikule suur rahaline väljakutse, mida tõenduspõhise ja tänapäevase abi osutamiseks tuleb ka jätkusuutlikult finantseerida. On loomulik, et kolleegid koolitavad kolleege ja keeruliste kliiniliste juhtumite

Psühhiaatriakliinik tagab patsientidele oma 354 töötajaga lisaks statsionaarsele ravile veel ööpäevaringse psühhiaatri valve.

Väärika ajalooga kliiniku peamised teeninduspiirkonnad on Tallinn, Harjumaa, Raplamaa, Läänemaa, Hiiumaa, Lääne-Virumaa, aga aidatakse ka teistest piirkondadest pöördujaid. arutamiseks korraldatakse regulaarselt meeskonnaliikmete nõupidamisi. Hea koolitatus on erialaspetsialistidele ka üks mõjuvamatest motivatsiooniteguritest. Sinna kuulub ka spetsialistide isiklike arenguplaanide pidev ülevaatamine, et tagada kliinikule vajaliku koolituse ja oskustega erialaspetsialistide olemasolu.

Aastaks 2018 peavad kõik kliiniku õed, kes teevad patsiendiga iseseisvat tööd, olema läbinud vaimse tervise õe õppe. Meie kliiniku õendusjuht Liina Hürden on lisaks oma põhitööle kliinikus ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis vaimse tervise õenduse õppejuht ja ta on kaasanud kliiniku arstid meie tulevasi vaimse tervise õdesid koolitama. See on suur koolituskoormus lähiaastatel nii õppijatele, õpetajatele kui ka kolleegidele, kes peavad koolitusel viibijaid asendama.

Psühhiaatriakliiniku traditsioonilised koolitusüritused on kevad- ja sügiskonverentsid, millel mõlemal sellel aastal juba üheksas toimumiskord ees seisab. Kevadkonverentsid on korraldatud koostöös mõne teise erialaga, et katta ühiseid teemasid psühhiaatriaga, sügiskonverentsidel leiab käsitlemist põhjalikumalt mingi

11

psühhiaatria

konkreetne psühhiaatriateema.

Selle aasta kevadkonverents toimub koostöös onkoloogiakliinikuga ning sügiskonverentsi peateemaks on emotsioonid ja tunded.

Nende kahe konverentsi koolitusmaht on vähemalt 10 erialaseltsi akrediteeringuga pädevuspunkti.

Lisaks konverentsidele pakume eelmisest aastast ka erialaseltsi 20 pädevuspunkti mahus akrediteeritud kliiniliste seminaride sarja, mille eesmärk on katta eriala olulisi ravidiagnostilisi probleeme ja arenguid. Nii et meie suur eesmärk oma koolitusplaani läbi viies on tagada osalejatele erialase pädevuse säilitamiseks vajalik koolituse maht ja seda oleme juba 2015. aastal teinud ning tänavu jätkamas. Ja loomulikult on meie koolitused lisaks psühhiaatritele avatud ka meie õdedele, psühholoogidele, terapeutidele ja teistele huvilistele.

Uus metoodika Psühhiaatriline ravimeeskond peab oma töösituatsioonides, tulenevalt patsiendi seisundist, kokku puutuma ka patsiendi vabaduse piiramise ja patsientide kas siis teistele patsientidele, patsiendile endale või patsiendiga tegelevale personalile suunatud vägivalla ohjeldamisega. Kliinikul on plaanis eelseisvatel aastatel kõik meeskonnaliikmed, kes tegelevad

Dr Kaire Aadamsoo ja psühhiaatriakliiniku õendusjuht Liina Hürden

12

nimetatud probleemsete patsientidega, koolitada tunnustatud Verge metoodika järgi. See 20aastase kogemusega ja Norrast pärinev metoodika õpetab, kuidas tulla toime agressiivsetes olukordades inimväärikust arvestades. Metoodika õpetamine toimub kogu ravimeeskonnale samaaegselt.

Samuti on oluline, et ravimeeskonnad on teadlikud kehtivatest õigusnõuetest tahtest olenematu ravi osutamisel ja järgivad patsiendi põhiõigusi riivavate meetmete kasutamise korral kehtivat seadusandlust ning inimväärikust tagavaid käitumisnorme. Viisakusetu ja julma kohtlemise jaoks meie kliinikus ruumi ei ole ja selle vastu eksinud töötajad psühhiaatriliste patsientidega töötada ei saa.

Uue kliiniku planeerimine ja ehitus peaks algama lähiaastatel, sest mugav ja turvaline, eriala vajadustele vastav töökeskkond on oluline tegur kvaliteetse abi tagamises. Kogu meeskonnal tuleb panustada palju töötunde parimate ja turvalisemate lahenduste saamiseks. Samuti tuleb panustada oluliselt vahendeid ka olemasolevate töö- ja ravipindade säilimiseks ning parenduseks.

Lähiaastate perspektiivis on koostöös haigla kvaliteediteenistusega hinnata ja võimalusel juurutada kliiniku kvaliteedijuhtimise

süsteem, mis peaks kirjeldama kliiniku tegevused, seonduvad seadused ja osutatava teenuse standardid. Kuigi psühhiaatrias ei ole päris häid patsiendi seisundi hindamissüsteeme, kaalume ka mõne mujal maailmas kasutatavaima hindamissüsteemi – näiteks GAFi või WHODAS 2.0 kasutuselevõttu.

Psühhiaatrilise abi sisuline pool Erinevate psüühikahäirete käsitlemisel on vajalik tagada patsiendi raviprotsessis mitmete, just konkreetsele patsiendile enim vajalike teenuste kättesaadavus – ei piisa voodipäevast, vaja on ka erinevaid spetsialistide teenuseid. Ei piisa vastuvõtust, ka siin on vaja võimekust just sellele konkreetsele patsiendile sobivate teenuste pakkumiseks, et tagada parim võimalik tulemus. Igal patsiendil, kelle terviseseisund seda raviarsti hinnangul vajab, peaks olema pikaajaline raviplaan. Kliinikul on plaanis välja töötada juhised raviplaani koostamiseks, hinnates ära ka raviplaani läbiviimiseks vajalike lisaressursside – eelkõige erinevad loov-, tegevus- ja psühhoteraapiate olemasolu, kliiniku spetsialistide võimekuse nimetatud teenuseid osutada, mis tagab ka koolitusvajaduse ja vajalike spetsialistide värbamise parema planeerimise.

Kitsamad erialased arengud Eriliselt oluliseks pean koostööprogrammi Tervise Arengu Instituudi ja sotsiaalministeeriumiga „Kainem ja tervem Eesti”, mille raames luuakse alkoholitarvitamise häirega patsientidele terviklikku patsiendikäsitlust pakkuv pädevuskeskus – juhul, kui kliinik osutub korraldataval teenusepakkuja hankel valituks. Norra finantsmehhanismi toel on kliiniku laste- ja noorukite-psühhiaatria meeskond kujundamas piirkondlikku noorukitepsühhiaatria kompetentsikeskust, kuigi heas koostöös Lastehaigla kolleegidega tagame jätkuvalt ka lastepsühhiaatrilise abi pakkumise ja valvetöö nii lastele kui ka noorukitele. n

reportaaž

Olga Kozlova –

suure unistusega sekretär

Kõik arvavad teadvat, mida sekretärid teevad.

Nukleaarmeditsiini osakonna sekretär Olga Kozlova (34) on ehe näide sellest, kui erineva tööiseloomuga võib selline amet olla. Ta laseb ajakirjanikul ja fotograafil end jälgida, kuid kahjuks ei saa see päev olema just kergemate killast.

Tekst: Teele

Teder

Fotod: Daisy

Lappard

07.45 algab Olga tööpäev, aga ta on alati kohal vähemalt kümme minutit varem. „Et saaks töökaaslastega pisut suhelda. See on heaks sissejuhatuseks tööpäevale,” ütleb ta. Kui Olga ei armastaks nii väga magada, siis tuleks ta veelgi varem. Seda enam, et elukoht on Regionaalhaigla vahetus läheduses ja tee pole pikk.

Igat päeva alustatakse osakonna koosolekuga. „See on veerandtunnine kiire koosolek, kus aruta-

me, mis meid ees ootab – millised patsiendid juba tulid nädalavahetusel osakonda, millised on nende lood ja kuidas möödus öö. Samuti räägime tänaseks planeeritud uuringutest. Sisuliselt on see lühikokkuvõte eelnevast tööst, mis on stardipunktiks uuele tööpäevale.”

Koosolekule tuleb praktiliselt terve osakond ehk 18-20 inimest.

Olga kellelegi kohvi tegema ei pea, ka ülemusele mitte, sest kohvimasinat oskavad kasutada kõik.

„Kui külalised tulevad, siis loomulikult teen, või kui keegi palub, siis ka. Üldse pole probleemi sellega.”

08.00 teeb Olga rutiinset sekretäri tööd, mis tema arvates ei erine kolleegide omast. See sisaldab postiringi, vajalikke tarbevahendite tellimist ja paljude osakonda puudutavate jooksvate küsimuste lahendamist. „See on täpselt nagu tavaline sekretäri töö,” kinnitab Olga.

8.30 Saab Olga hakata teenindama osakonda saabunud patsiente. Diagnostiline töö toimub peamiselt kahe tehnoloogiaga PET/KT ja SPET/KTga. PET-uuringule tulevad patsiendid registreerib Olga haigla infosüsteemis.

Talle on abiks klienditeenindaja Helle Koppel, kes tegeleb peamiselt SPEKT-uuringutele tulevate patsientidega. Mõnikord tuleb

13

reportaaž

Olgal otsida patsiente suures Mustamäe korpuses või minna neile peaukse juurde vastu. „Paljud tulevad haiglasse esmakordselt ja nad üldse ei tea, kuhu nad peavad tulema. Ka väga vanadele inimestele katsume ikka vastu minna. Ja vastupidi ka, kui uuring on läbi, siis tuleb aidata patsiendid majast välja. Tihti tulevad uuringutele patsiendid välismaalt, nendega on ka sama moodi – võtan need vastu all ja kui uuring on läbi, siis saadan nad koju.”

08.45. Tavaliselt mööduvad järgmised neli tundi üsna rutiinselt, välja arvatud täna, kui juhtub midagi sellist, mida Olga alati kõige rohkem kardab. Nagu ikka sel kellaajal hakkab ta planeerima erinevate uuringute ajamaatriksit. Kõigepealt süstematiseerib saatekirjad, mis on tulnud nii meilitsi kui telefoni teel. „Korjan need kokku ja teen arstidele ja radioloogidele patsientide nimekirja. Nemad annavad mulle tagasisidet, kas patsient saab kontrastainet ning kui palju ja millist radiofarmatseutikumi tuleb manustada, milline salvestusprotokoll valitakse.” Seejärel helistab ta järgmiste päevade patsientidele ning räägib neile kõigile väga sõbralikul moel ühte ja sama juttu – mis kell ja kuhu tulla, kaua uuring kestab, millega arvestada ning mis saab peale uuringut. „Tavaliselt võtamegi PETis vastu iga päev kuskil kaheksa klienti.”

Peale vajalikke kõnesid hakkab Olga uuesti paberimajandusega tegelema – nõusolekud, uuringute protokollid, anamneesid. „Kui kõik on tehtud ja vajalikud materjalid arstidelt ja teistelt allikatest kokku kogutud, annan iga patsiendi kohta terve paketi dokumente meie tehnikutele, et nad teaksid, mida peavad tegema.”

Lisaks uuringupatsientidele tuleb sama läbi teha ka patsientidega, kes tulevad osakonda ravile.

10.10 saabub teade Soomest, mis ütleb, et tänaseid patsiente ei saagi uurida. Nimelt selgub, et tänasteks uuringuteks ja raviks

14

vajalikud preparaadid, mis tulevad erinevatelt Euroopa tootjatelt, ei jõuagi kohale. „Oi, täna on halb päev. See on kõige raskem asi meie töös,” ütleb Olga haarates telefoni, et ka kliente teavitada. Samuti vabandab ta kõikide arstide ees ning selgitab tekkinud olukorda. Õnneks läks hästi. Seitse patsienti said uued ajad ning kõik suhtusid rahulikult. „Aga mul on ikka häbi! Nad on niigi murest murtud ja siis veel selline jama.” Kui täna võtsid kõik asjaosalised juhtunut mõistusega, siis on Olgal ka hoopis vastupidiseid näited. „Mõnikord muutuvad patsiendid väga pahaseks. Olga loodab, et Regionaalhaigla oma radiofarmaatsia loomine, mille nimel osakond praegu pingutab, võimaldab tarneprobleemidest tingitud mured vähemalt osaliselt kõrvaldada.

11.00 Kui on emotsionaalselt raske hetk, siis leiab Olga toetust

hetkelisest lõõgastusest puhkeruumist. Nii ka täna. „Minu kolleegid toetavad mind ja mina neid.

Meie osakonnas on väga tore see, et meil on noor keskkond. Meie arstid, tehnikud ja proviisor – kõik on noored. See tähendab, et me pole veel väsinud sellest kõigest, meil on jõudu ja sellepärast me saame aru, kui patsiendil on raske periood. Me ei pea ju patsienti süüdistama selles, et ta on meiega kuri. Saame aru, miks see tekib.”

12.00. Lõunasöögi võtab Olga tavaliselt kodunt kaasa või ostab haigla poest midagi, mille järele parasjagu isu on. Aga kõht ei saagi siin osakonnas väga tühjaks minna, sest kolleegid toovad pidevalt kodunt küpsetisi ja muid hõrgutisi. „Mul ei ole sellist koormust, et ma lõunale ei jõuaks. Ma usun, et kõik on planeerimise küsimus.”

Varem ülikoolis õppeosakonna juhatajana töötanud ning psüh-

uudised

holoogia haridusega Olga töötab nukleaarmeditsiini osakonnas juba neljandat aastat ning ütleb, et alguses oli ikka väga keeruline vähihaigete inimestega igapäevaselt kokku puutuda. Nüüd suudab ta seda juba mõistusega võtta. „See on elu ja eks me aitame patsientide paranemisele kaasa,” ütleb ta. Siiani tekitab Olgale aga raskusi, kui osakonda tulevad lapsed. „Neid käib siin palju. Ma olen ka ju ema ja hakkan alati mõtlema siis, et lapsed ei peaks kunagi haigestuma. See on valus teema.” Olga ütleb, et ka need on rasked momendid, kui ta helistab patsiendile ning selgub, et teda enam pole. Seda on Olga praktika jooksul juhtunud mitu korda. „Unistan sellest, et oleks olemas kõikvõimas vähiravim ja ma väga loodan, et kümne või kahekümne aasta pärast nii saabki olema.”

13.00 alates suhtleb Olga välispatsientidega, kes tulevad peamiselt nii Lätist kui ka Venemaalt. „Läti hakkas ehitama sellist uuringukeskust nagu meil, kuid see pole veel valmis. Venemaalt saabuvad meile kliendid kilpnäärme vähki ravima ning neid on hästi palju.” Lisaks nendega suhtlemisele tuleb kokku koguda ka nende haigusloo materjalid elik Olgal tuleb küsida palju ametlikke pabereid väga erinevatest asutustest. Enne, kui patsiendid lahkuvad osakonnast, saavad nad kätte ka kõik dokumendid, sealhulgas mõõtmisprotokollid ja epikriisid, mille on Olga eelnevalt vene keelde tõlkinud. Kuna välispatsiendid saabuvad pühapäeviti (Olga tööaeg on esmaspäevast reedeni), on

Ma pole ju mingi robot, et kõik meeles seisaks. Eriti hea on tehtud asi läbi kriipsutada ning siis paberihunti lasta. See on nii mõnus tunne! neile kõigile teada ka tema mobiilinumber. „Olen nendega tihti vahetus suhtluses ka nädalavahetustel. Ikka tekib mingeid küsimusi, kasvõi transpordi osas.”

Selles osas on suureks abiks ka osakonna ekspordi mänedžer Oksana Berg.

16.00 lõppeb ametlik tööpäev, aga Olga ei lahku veel. Tavaliselt jääb ta veel kas tunnikeseks või isegi poolteiseks - olenevalt sellest, kui palju asju veel teha on. „Ei taha järgmisel päeval tulla poolikuid asju tegema.” Mõned ülesanded on Olgal peas, aga mõned märkmikus kirjas. „Ma pole ju mingi robot, et kõik meeles seisaks. Eriti hea on tehtud asi läbi kriipsutada ning siis paberihunti lasta. See on nii mõnus tunne!”

17.30 ja edasi. Koju minnes võtab Olga tihti tööd mõttes kaasa.

Ja mõnikord, kui on raske päev, siis küsib 11-aastane poeg, miks emme nii vaikne on. „Ütlen talle ikka, et las emme vaatab paar minutit telekat või loeb raamatut.

Olen pannud tähele, et see leevendab stressi ja võimaldab ümber lülituda, mille järel saan tegeleda oma perega.” n

Millega tegeleb nukleaarmeditsiini osakond?

Proviisor Maanus Raud, Eesti esimene radiofarmatseut

Me kasutame oma osakonnas radiofarmatseutikume, need on radioaktiivsed ravimid. Teeme nii diagnostilisi uuringuid kui raviprotseduure, aga selleks kasutame väga palju erinevaid radioaktiivseid isotoope. Tänu radioaktiivsete isotoopidega märgistamisele saame jälgida erinevaid molekulaarseid mehhanisme inimese organismis ning neid protsesse ka mõjutada.

Siin viibivad uuringutel ja ravil erinevate haigustega, erinevas eas ning erinevatest riikidest patsiendid. Täna on siin näiteks Alzheimeri tõvega patsient, südamelihase infarkti läbiteinud härra, aga enamik patsiente on kasvajatega. Selliseid osakondi pole igas haiglas ning meil on Põhja-Eesti suurim.

Olga on rohkem kui sekretär!

Prof Sergei Nazarenko, nukleaarmeditsiini osakonna juhataja

Osakonnasekretäride statuudi tekkimine on taasiseseisvunud Eesti tervishoiureformi märgilise tähendusega saavutusi. Eriti 1990ndatel andis see märku, et ühiskond hakkas väärtustama arsti töös eeskätt arstlikku otsust ning andis talle abijõudu selle otsuse ettevalmistamiseks ja dokumenteerimiseks. Osakonnasekretäri töö on väga osakonna spetsiifiline. Muidugi on ka üldist asjaajamist, mida selles töös tuleb ette, aga ma ei kujutaks ette, et seda tööd saaks teha roteeruvad sekretärid. Meil on niivõrd palju üksikasju, mida peab une pealt teadma ja valdama. Olga veab korraga mitut vankrit ning ta on rohkem kui sekretär. Nende ülesannetega inimest, mis Olgal on, nimetatakse muudes kohtades osakonna intendandiks ja talle on antud oma osakonnaspetsiifiline meeskond.

Sekretäride tasand, nende töötingimused ja palk on tänapäeval see koht, kus tervishoiu alarahastus väga tugevalt välja lööb. Tihti on nad ilma õhuta ja aknata ruumis. Meil õnneks pole kõige halvemad tingimused. Leian, et tervishoiuasutuste töö efektiivsemaks muutmiseks on üks võimalus efektiivistada või anda ressurssi juurde just sekretäride tasandile.

15

sõeluuringud

Suvel alustatakse

jämesoolevähi sõeluuringuga

Veel aasta tagasi oli Eesti Euroopas üks vähestest, kus puudus jämesoolevähi skriiningprogramm, nüüd oleme sellest staatusest välja rabelenud ning jämesoolevähi sõeluuring alustab haigekassa toel 2016. aasta juulis.

Tekst: Stina

16

Eilsen

Foto: PERH

sõeluuringud

R

egionaalhaigla kirurg ning uuringul osalemise toetamisel Regionaalhaiglas on vajalikud etonkoloog dr Tiit Suuroja määrava tähtsusega. tevalmistused tehtud ning persoJämesoolevähi sõeluuringu nal jämesoolevähi sõeluuringuks on jämesoolevähi sõeluuringu ettevalmistusprotsessis kutse saab sihtrühma kuuluv valmis. „Endoskoopilist uurinpikalt kaasa löönud ning nüüd inimene oma rahvastikuregistris gut ei maksa karta, teeme kõik, on põhjust rahuloluks. „Oleme olevale postiaadressile. Kutses et uuring oleks mugav ja ohutu haigekassa töögrupis ligi aas- on ka selgitus sõeluuringus osa- ning selgitame toimuvat,” julgusta ühiseid ettevalmistusi teinud lemise kohta. Esimeseks kon- tab dr Suuroja. Regionaalhaiglas ning alustame skriininguga juu- taktiks on perearstikeskus, sealt tehakse Eesti haiglatest kõige lis,” sõnab dr Suuroja. Just dr saab peitvere analüüsi tegemi- rohkem koloskoopilisi protseSuuroja on üks neist sihikind- seks testi, kasutusjuhendi ning duure. „Meil on kõige suurem kogemus laparoskoopilislatest arstidest, kes on te miniinvasiivsete protseprogrammi enda veen„Hea tervise retsept on duuride läbiviimisel. Samudumuste ning teadti võime uhkust tunda meie miste ajel kaitsnud ja järgmine – hoidke kehakaalu, patoloogiakeskuse üle, biedasi liigutanud. „Teha sööge mõõdukalt punast liha opsiate kvaliteet on haiguse on veel palju, arendada ning palju juur- ja puuvilju, ravi puhul väga oluline.” tuleb näiteks e-tervise süsteemi ja meditsiiniliikuge palju ja käige Kuidas haigust vältida? dokumentatsiooni,” ütregulaarselt skriiningus!” Üha enam näitavad uurinleb ta ise. gud, et soolevähk on seotud Dr Suuroja sõnul aitab skriining jämesooleväh- ümbriku analüüsi saatmiseks. ka tervisekäitumisega. „Umbes ki suremust vähendada, riski Testi teeb inimene ise kodus ja veerand jämesoolevähi juhtudest vähenemine on umbes 30 prot- saadab seejärel laborisse. Ana- on selgelt pärilikud, aga 75 protsenti. Samuti tõstab skriiningu- lüüsi saatmise postikulu on eel- sendi puhul on vähirisk tõusnud ga tegelemine nii ühiskonna kui makstud, inimesele sellega kulu- mõne tervisekäitumise riski tõttu,” ütleb dr Suuroja. ka arstkonna teadlikkust hai- tusi ei kaasne.

Riski tõstavad põletikulised gusest endast – haigust avastaKui testi tulemused on korras, takse kergemini, sest inimesed siis saadetakse selle kohta teade soolehaigused, ülekaal ja vähene korrigeerivad enda elustiili ning ja ta saab uue kutse jämesoole- liikumine, kõrge kalorsusega toit, käivad sagedamini uuringutel. vähi sõeluuringus osalemiseks punase liha liigne tarbimine. RisSõeluuringul osalemine aitab kahe aasta pärast. Kui aga labo- ki vähendab kaltsiumipreparaativäga edukalt avastada vähieel- ris leitakse analüüsist peitverd, de tarvitamine, NSAID-ide gruppi seid seisundeid või väga varaja- siis on vajalik edasine uuring. kuuluvate ravimite tarvitamine, ses staadiumis kasvajaid, mida Selle kohta saadetakse inimesele hormoonasendusravi. „Hea tervise retsept on järgon tunduvalt kergem ka ravida. koju teavitus ja kogu info edaProgrammi puhul on väga olu- sise toimimise kohta. Inimene mine – hoidke kehakaalu, sööline, et hõlmatus oleks piisavalt saab igas etapis küsimuste kor- ge mõõdukalt punast liha ning suur, see peaks olema vähemalt ral pöörduda nõustamiseks oma palju juur- ja puuvilju, liikuge palju ja käige regulaarselt skrii60 protsenti, seda efektiivsemalt perearstikeskusse. uuring toimib. Jämesoolevähk Nendele patsientidele, kelle ningus!” lõpetame vestluse posion aeglase ja astmelise tek- tulemus on positiivne, pakutak- tiivse noodiga. n keprotsessiga ning selle algfaasis se endoskoopilist uuringut. Muu tekkivate healoomuliste kasvaja- maailma kogemus näitab, et posite varane avastamine võimaldab tiivseid vastuseid tuleb 5–6 protära hoida jämesoolevähi tekke. senti ning nendest enamik ei ole Praegune statistika näitab, et seotud pahaloomulise kasvajaga, Jämesoolevähi Eestis haigestub jämesoolevähki sageli on põhjuseks polüübid. sõeluuring igal aastal 800–900 inimest.

• Sihtgrupp: 60–69aastased Regionaalhaigla pakub pariravikindlustatud inimesed mat ravi ja diagnostikat Kuidas sõeluuring toimub?

• 2016. aasta juulis saavad Perearstidele on dr Suurojal üks Kui osutuvad vajalikuks edasikutse 1956. aastal sündinud mehed ja naised. sõnum: „Toetage sõeluuringu sed täiendavad uuringud, siis • Skriiningmeetod: programmi ning julgustage enda saab patsient ise valida, millipeitveretest, vajadusel patsiente osalema!” Sageli on pere‑ sesse sõeluuringuga liitunud endoskoopiline uuring arsti hea sõna ja toetus sõel‑ haiglasse ta uuringutele tuleb.

17

töötervishoid

Töötervishoiuarst:

Eesti inimesed on tööst väga väsinud Väga paljudesse tõvedesse haigestumisel on suur roll väliskeskkonna mõjudel ja geneetikal, kuid kutsehaigused kuuluvad täielikult ennetatavate tervisehädade hulka. Tõsi, selleks on vaja teadlikkust ning nii töötaja kui ka tööandja tahet teha koostööd haiguste ärahoidmisel. Siin teeb suure töö ära Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskus, mis on ainuke omataoline asutus Eestis.

Tekst: Kristina Foto: PERH

Traks

K

utsehaigusi diagnoositakse Eestis üsna vähe, kuid see ei tähenda, et inimesed ennast haigeks ei töötaks. PõhjaEesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse ülemarst-juhataja Viive Pille puutub kokku töövõime kaotanud inimestega igapäevaselt. Kutsehaigusi diagnoositakse eelmainitud keskuses, mis on ainuke omataoline Eestis, vaid 60 juhtumi ringis aastas. Ravil aga on aasta jooksul keskmiselt 300 statsionaaripatsienti ning vastuvõtte (nii esmaseid kui ka korduvaid) tehakse aasta jooksul ligi 10 000. Aastas teeb keskus umbes 260 kutsehaiguse ekspertiisi ehk tuvastab, kas patsiendi haiguse on põhjustanud töö. Selleks uuritakse töötingimusi ja kõike tööga seonduvat ning tehakse vastavalt diagnoosile uuringud. Lõpliku otsuse langetab kutsehaiguste ekspertkonsiilium.

Pikad ja põhjalikud kohtuvaidlused Mitte kõik inimesed, kes võimaliku kutsehaigusega keskusesse suunatakse, ei osutu kutsehaigeteks. Dr Pille selgitab, et hoolimata suurest arvust pöördujatest jõutakse kutsehaiguse diagnoosini vaid vähestel kordadel seetõttu, et arvestada tuleb ka juriidilise poolega – inimene võib küll

18

olla haige, kuid tuleb selgelt ära tõestada, et tema terviseprobleemid on tingitud just nimelt tööst.

Väga tihti ehk peaaegu igale kolmandale kutsehaiguse diagnoosile järgneb pingeline kohtuvaidlus töötaja ja tööandja vahel, sest kui inimene on töökohustuste tõttu haigestunud kutsehaigusesse, peab tööandja talle maksma hüvitist, kuid mitte kõik tööandjad pole nõus seda tegema.

Tegelik haigete arv on palju suurem „Kutsehaigused on aladiagnoositud ja tegelikult võib kutsehaigeid olla 10 korda rohkem,” hindab dr Pille. „Jäädakse töö tõttu haigeks, kuid esimesena otsitakse muid variante eluga edasi minemiseks.

Näiteks püütakse leida teine töö,

tehakse osaajaga tööd või jäädakse töövõimetuspensioniga koju.

Kutsehaiguse diagnoosi saamine on täiesti viimane variant, sest võrreldes tööandjaga on töötaja nõrgem pool ning sellises olukorras on kohtuvaidlust väga keeruline läbida.”

Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusse pöördumiseks on vaja töötervishoiu-, pere- või eriarsti suunamist. „Paraku jõutakse Eestis kutsehaiguse diagnoosini väga hilja – inimese tervis on juba suurel määral kahjustunud ja sõna otseses mõttes ei tulda enam oma tööga toime. Teisalt – kutsehaiguse diagnoosi panemine on väga raske otsus ka arstile, sest see muudab täielikult inimese elu. Sellepärast otsime alati enne lõplikku diagnoosi alternatiivseid võimalusi: äkki on võimalik teha mingit teist tööd või töötada osalise koormusega. Töökaotus on kõige viimane variant,” selgitab dr Pille. Samas lisab ta, et kuna kutsehaigusi diagnoositakse väga hilja, siis paljudel juhtudel on haigus juba nii kaugele arenenud, et töövõimetus on püsiv. Muidugi on ka rõõmsamaid prognoose – allergeeni põhjustatud nahapõletikust või kopsuvaevustest on võimalik vabaneda, kui allergiatekitajaga enam kokku ei puutu.

Milline töö teeb haigeks?

Viimase aastakümnega on kutsehaigused palju muutunud. Sisuliselt on kadunud vibratsioon‑

töötervishoid

tõbi, mis oli veel paarkümmend kuidas oma töökohta sättida, aastat tagasi tüüpiline haigus kuidas tööd organiseerida, õpetatraktoristidel ja inimestel, kes takse harjutusi. Eesmärk on hoitöötasid ülenormatiivse vibrat- da haigused ennetusega ära. siooniga masinatel. Tänapäeval Keskuses tehakse palju tööd kohtab kõige sagedamini üle- ka tööandjatega. On neid tööandkoormushaigustega patsiente. jaid, kes siiralt huvituvad oma Peamiselt kuuluvad sinna käte töötajate heaolust ning neist igati ülekoormushaigused, nagu näi- hoolivad. Aga on ka neid, kellel teks epikondüliidid, karpaal- on inimestest üsna ükskõik. kanali sündroom ja sõrmede Ammune tootmisvõimlemise kõõluste põletikud. „Nende diag- tava on enamikust ettevõtetest nooside põhjuseks on palju ühe- kadunud, kuid just liikumine on suguseid, korduvaid liigutusi. võti näiteks ülekoormushaiguste Tihti näeme ülekoormushaigusi vältimisel ja võimlemine on ühtmonteerijatel, lüpsjatel, elekt- viisi kasulik nii elektroonikatöösroonikatööstuse töötajatel, kau- tuse töötajale kui ka kassapidajabandustöötajatel. Ka töö kassas le. „Ülekoormushaiguste peamine on väga raske, sest kassapidaja ennetamine on liikumise mitmekäed teevad tunde järjest samu kesisus. Aitab, kui töökeskkonliigutusi, puhkepause on vähe ja nas on rotatsioon ehk et inimene vahetused on pikad,” räägib dr teeb erinevaid töid, mitte sama Pille. liigutust 8 tundi järjest. Näiteks Veel esineb kutsehaigustena teeb ta paar tundi ühte asja ja mitmesuguse allergeenidega kok- siis liigub järgmise tööoperatsiookupuutest tekkinud nahapõletik- ni juurde. Ideaalis peaks tööandke, erinevaid kopsuhaigusi ja ka ja leidma võimalusi ülekoormuse kuulmiskahjustusi. vähendamiseks – teha rohkem Dr Pille on märganud, et kut- puhkepause, võimlemisharjutusehaigustesse haigestumise va- si, koolitust, et töötajad teeksid nus on aastatega vähenenud. asju õigesti, ka töö varieerimist.

On juhtumeid, kus Puhkepausid ja haigeks on jäädud tööintensiivsus oleKutsehaigusi juba mõneaastase nevad dr Pille sõnul töötamise järel. „Kui täielikult tööandjast on ennetuse töö on intensiivne, ja siin on keeruline abil võimalik puhkepausideta, tööinspektoril sekpikad vahetused, kuda. „Arstina ma täielikult ära siis piisab ka 4–5 kahjuks näen, et inihoida. aastast, et saada mesed on väsinud ja ülekoormushaigus,” tühjaks pigistatud ütleb dr Pille. „Keskmiselt on ühel ning nende tervis ei pea pensioülekoormushaigusega kutsehai- nieani vastu. Töövõimetute arv gel 3,5 haiguse diagnoosi inimese muudkui kasvab, töökäsi jääb kohta. Ühe haigusega veel saaks vähemaks ja ettevõtjad ise on hakkama ja suudetaks tööl käia, sellepärast hädas. Väga tõsiselt aga kui neid on juba mitu, siis on tuleb mõelda selle peale, kuidas väga keeruline.” inimestesse säästlikumalt suhtuda. Ja ka töötajad ise peaksid Ennetus on ülitähtis oma tervisesse vastutustundlikuSuurema osa haiguste puhul on malt suhtuma – tervist tuleb hoiennetus tähtis, kuid kutsehai- da. Kui on näha, et töö ei sobi, siis guste puhul eriti – neid on või- tuleb õppida ümber, leida uus töö malik ennetuse abil täielikult ära ja tulla arsti juurde, mitte aga loohoida. Keskuses tehakse iga päev ta, et kaebused ise mööda lähenõustamist ja õpetatakse inimes- vad. Tervena on uue töö leidmine tele, kuidas töötada nii, et see võimalik, aga juba haigena palju ei teeks haigeks. Juhendatakse, keerulisem.” n

INFOKS: n

Kutsehaiguste kliinik avati 1971. aastal Tallinnas aadressil Hiiu 42; n 2001. aastal liideti ta reorganiseerimise käigus Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ja kliiniku asemele tekkis kutsehaiguste ja töötervishoiu keskus; n Keskus tegeleb kutsehaiguste diagnoosimisega, pakume tervisekontrolli teenust asutustele ja Regionaalhaiglale.

Kuidas on Regionaalhaigla töötajate tervis?

Töötervishoiu keskus teeb tervisekontrolle ka Regionaalhaigla u 2000 töötajale aastas. „Meditsiin tervikuna on päris ohtlik valdkond. Meil on füsioloogilist ohutegurit, töö kemikaalidega, kordusliigutused nt laboritöös, nakkus- ja vigastusteoht, töö on ka intensiivne ja pingeline, tuleb teha öötööd… Selle kõige juures on meie töötajate tervis üsna hea ja kuna on suur asutus, on vajadusel võimalik leida inimesele ka teine töö. Põhiline on aga see, et inimene räägib oma muredest, siis saab aidata,” ütleb dr Pille.

19

juhtimine

Tõenduspõhine meditsiin tõenduspõhise juhtimisega Ravikvaliteet on Põhja-Eesti Regionaalhaiglas olulisim eesmärk kõikidel juhtimistasanditel, selgus hiljuti läbiviidud juhtimisuuringust.

Tekst: Hede FOTO: Terje

Ü

Kerstin Luik Lepp

ks uuringu autoreid Mairi Jüriska, doktorant Karolinska Instituudis Stockholmis, on seal töötanud, õppinud, õpetanud ja uurimistööd teinud üle nelja aasta. Mairi teeb seal doktoritööd juhtimiskompetentside arendamisest tervishoius.

Uurimisprojekt Regionaalhaigla juhtimisest on Mairit novembrist alates sagedamini Tallinna toonud. Läbi on viidud 20 intervjuud ja grupiintervjuud, kokku 30 inimesega, talle omasel kvaliteetsel viisil – ikka nii, et tehtud tööst saaks teadusartikli. Uuringu esmaste tulemustega sai haigla juhtkond tutvuda veebruaris.

20

Mairi Jüriskat intervjueeris Hede Kerstin Luik.

Kuidas tuli mõte uurida juhtimist Regionaalhaiglas?

Kolleeg, viis meid haigla juhtidega kokku. Kuna olin just lõpetanud maailma juhtivate juhtimiskompetentsimudelite analüüsi tervishoius, siis läksime teemasse süvitsi.

Rootsis on meditsiinijuhtimisest läbi käinud mitmed ärivaldkondadest pärit kvaliteedijuhtimise meetodid. Nende rakendamise tulemused on näidanud, et me ei saa niisama lihtsalt võtta juhtimismudeleid üle, ilma tervishoiu konteksti sobitamata.

Tervishoius on vaja tugevaid protsesside ja ressursijuhte, sest raviprotsess mõjutab kõige otsesemalt ravi tulemust ja ravi hinda.

Teine pool on sügavam, millised väärtused, hoiakud ja põhimõtted keskkondades peavad olema. Patsiendiohutus ja meditsiini kõrgeimad eetilised standardid eeldavad kaasavat lähenemist, samas on tervishoid hästi hierarhiline.

Tulevikule mõeldes liigume suunas, kus patsiendid on mitme diagnoosiga ja kõrgemas vanuses. Ravi integreerimine tuleb üha rohkem lauale. Süsteemi tasandil on suur muutus võrgustumine, ja seda kõikjal maailmas.

Kompetentsist rääkides oli selge, et on vaja empiirilist baasi minemaks küsimuste juurde, kuidas inimesed eri tasanditel mõtestavad juhi tööd enda jaoks.

Sellest saigi projekt, kus koos Regionaalhaigla personalispetsialisti Grete Karuga tegime süvaintervjuusid kõigil haigla juhtimistasanditel.

Mis Regionaalhaiglas üllatas ja mis Sind eriti kõnetas?

See fenomenaalne tugi, mis juhatuse esimehel Tõnis Allikul majas igal tasandil on. Hinnati tema põhjalikkust, huvi ja õppimisvõimet.

Teiseks on unikaalne, et Regionaalhaigla juhtimise ja personali teemale nii süsteemselt läheneb.

Haigla töö kompetentsimudeliga, arenguvestluste sisseviimine ja majasisese juhtimiskooli loomine on hästi tervitatav. Selles on potentsiaali, kui nii süsteemselt ja strateegiliselt juhte arendada.

Samal ajal on haigla jaoks suur teema kvaliteedijuhtimine ja muidugi võrgustumine. Juhina ja juhiks õppimine peab käima nende tegelike protsesside osana, teadvustamise kaudu. Nii muutuvad arendustegevused mõtestatuks.

Hoiakute kujundamine on aeganõudev protsess ja tuleb mõelda, kuhu tervishoid liigub, et sellest lähtudes muuta igapäevapraktikaid. Kui õppida neist intervjuudest ja sellest, mida

juhtimine

me tõesti teame tõenduspõhistest juhtimispraktikatest, saab see juhtimiskool muutuda haigla jaoks strateegiliseks tööriistaks.

Mis uuringust välja tuli?

Joonistus välja kolm põhitugevust. Esmalt, peamine eesmärk inimestel eri juhtimistasanditel on üks – ravikvaliteet. Selline organisatsioonisisene ühel lehel olemine on üks põhialuseid edasiliikumiseks.

Teiseks on inimestel, kes tahtsid juhiks saada, üks kandev motivatsioon. Nad tahavad midagi paremaks teha, neil on visioon.

Haiglal on oluline mõista, kes need inimesed on, ja toetada seda visiooni. Kolmandaks – tippjuhtkonna usaldamine ja toetus neile. Öeldi, me saame aru, et juhtkonnal on raske erinevate ootustega toime tulla, neid tasakaalu viia.

Inimesed leiavad, et juhtkond tuleb sellega väga hästi toime.

Nõrkuste poolel on personaliküsimus. Ei ole piisavalt teatud inimesi ja teatud astmetes on voolavus suur. Näiteks hooldajad ja õed, siin tuleb mõelda, mis töökeskkonnas või töökultuuris neid lahkuma paneb.

Läbipõlemine on oluline teema.

Tagajärjena tuleb sisse väsimus, küünilisus ja passiivsus, haagitakse end lahti organisatsiooni huvidest. On oht, et tehakse miinimum, et saada ühest päevast teise. Läbipõlemisel on tagajärjed meie kognitiivsele võimekusele, mis on seotud ravikvaliteedi ja patsiendi turvalisusega. See on suur pähkel, mida me ei ole suutnud ära lahendada ei Regionaalhaiglas ega kuskil mujal.

Järgmine küsimus on väga õhuke juhtimine. Kui mõtleme, millist suurt organisatsiooni me püüame liigutada ja paremaks muuta, siis hõlmab see väga vähe inimesi ja neist vähestest suur osa tegeleb juhtimisega ainult väikse osa oma ajast. Mis tähendab, et juhtimine taandub administreerimisele. Kui nähakse, et juhtimine on administreerimine, ei tahagi keegi juhtida. Reaalne

võimekus on 10% koormus, mida tuleb teha pärast tööd või nädalavahetusel, see on juba struktuurne probleem. On vaja mõelda, kas on mingid osad tööst, mis ei vaja praeguste juhtide aastatepikkust kliinilist ekspertiisi ja juhtimiskogemust. Näiteks kogu analüütiline töö nagu kvaliteediindikaatorite või finantsnäitajate analüüs – kes võiks seda rolli täita? Täna veedavad juhid lubamatult palju aega, et neid numbreid kokku saada. Nende fookus peaks tegelikult olema sellel, millised me tahame, et need numbrid oleks ja kuidas sinna jõuda.

Ühise jagatud eesmärgi omamine igal juhtimistasandil on suur väärtus. See on Regionaalhaigla unikaalne tugevus.

Finantspoolelt joonistub välja muster, et ravikvaliteedi eesmärke ja personaliteemasid nähakse eraldiseisvana ja kohati vastuolulistena. Üsna tugev on hoiak, et vähem ressurssi tähendab halvemat kvaliteeti. Asjad pole nii sirgjoonelised. Raviprotsessides on kogu maalimas palju ebaefektiivsust, kuidas töökorraldus toimib, kuidas ravi osutame.

Kui võrdled Regionaalhaiglat teiste haiglatega, keda oled uurinud, mis siis silma jääb?

Sellist tuge tippjuhtkonnale altpoolt näeb harva ja see tuleneb asjaolust, et kõige prioriteetsemad eesmärgid eri tasanditel on ühesugused. Mujal on eri tasandite vahel eesmärgid üsna vasturääkivad. Mida kõrgemale lähed,

seda rohkem on tavaliselt eesmärgiks tasakaalus eelarve. Ühise jagatud eesmärgi omamine igal juhtimistasandil on suur väärtus. Kui küsisin, kuidas te enda sõnadega mõtlete oma töö eesmärgist, siis ravikvaliteet oli selgelt oluline osa ja see on Regionaalhaigla unikaalne tugevus.

Küsimus on muidugi, kui palju inimesed ise tajuvad, et neil on see jagatud eesmärk. Siin on mõtlemiskoht. Põhjus, miks me asju teeme, aitab eri tasandeid ja huve kokku tuua.

Mis Sind ennast meditsiinijuhtimise teema juures köidab?

Arstide väljaõppes on oluline vigade mittetegemine – elud on mängus, aga see kandub juhtimispraktikasse üle ja seal tapab eksimishirm igasuguse initsiatiivikuse. Juhtimises võiks pigem eksida kiiresti ja tihti, et leida, kuidas paremini teha.

Patsienditurvalisust on eelkõige suutnud parandada need organisatsioonid, kus pole süüdistamise kultuuri ja kus kõik tunnevad end mugavalt tõstatamaks probleeme.

Antud teema nõuab palju usaldust ja turvatunnet. Usaldust soodustab vaid juhtimine, mis seab fookuseks inimeste ja organisatsiooni arengu – õppimise.

Kogu tervishoius on vaja avatumat suhtumist.

Minu missioon ongi aidata luua tõenduspõhist meditsiini tõenduspõhise juhtimise kaudu.

Juhtimine pole midagi müstilist, vaid peame olemasolevaid teadmisi internaliseerima.

Milles Su doktoritöö Karolinskas seisneb?

Uurin, kuidas saame juhtimiskomponendist teadlikuks, mida saaksime juhtimise kohta õppida meditsiinist endast, kuidas saada õppekogemust juhtimisest. Doktoritöö keskendub residentuuri lõpetanud noortele arstidele, kel on juba praktilist kogemust, julgust ja uudishimu, mille najalt juhtimisoskusi edasi arendada. n

21

õendus

Aleksei Gaidajenko kolleegidega 2015. a

Õde peab pidevalt arenema „Õde pole enam lihtsalt arsti assistent. Ta täidab mitut tähtsat rolli nüüdisaja tervishoius,” ütleb 15 aastat õendusdirektorina ametis olnud Aleksei Gaidajenko.

Tekst: Teele

R

Teder

Foto: PERH

egionaalhaiglas töötab üle 1300 õendusala töötaja ning ligi 800 hooldajat.

Siia kuulub ka muu tervishoiu valdkonna personal – bioanalüütikud, füsioterapeudid, radioloogiatehnikud ja tegevusterapeudid. Kui räägime Regionaalhaigla õendusdirektoriga õe rollist tervishoiumeeskonnas, siis peab ta siin silmas neid kõiki.

Gaidajenko sõnul on õe töös kolm võrdselt olulist dimensiooni: esiteks, õde kui tervishoiumeeskonna liige ja oma kutseala esindaja, erialaspetsialist; teiseks, õde kui arsti partner – kaasamõtlejast kuni instrumendi kätteulatamiseni; ning kolmandaks õde kui hoolitseja ja toetaja – patsiendile, tema lähedastele, kaastöötajatele.

Need dimensioonid peavad olema

22

kel on oma tööpõld,” ütleb õendusdirektor. „Me oleme võrdväärsed partnerid. Igaüks teeb oma töölõiku ja peab olema ka suuteline oma töö eest vastutama.” Õe töö on keeruline, kuna eri osapooltel on talle väga erinevad ootused.

Patsient ootab õelt inimlikkust, empaatiat ja aega, mida õde just talÕe eesmärk ongi rääkida le pühendaks. Ta patsiendiga lihtsas keeles, vajab selgitamist selgitada, vastata küsimustele. oma hirmude vähendamiseks ning ootab, et kõik, mis tasakaalus ja üksteist toetama. temaga arsti juures toimuma hakKogu rõhk ei saa olla vaid ühe di- kab, selgitatakse lahti („Tuleb õde mensiooni vaatel ja arendamisel. ja seletab kõik ära”). Samuti tahab „Tegutsedes kui ainult erialaspet- patsient õe käest kuulda, mida sialist, jääb patsient ja tema tervis edasi teha ja kelle poole pöördukui tervik tähelepanu alt välja,” da. Ideaalis tahaks patsient ka, ütleb Gaidajenko. et kõik oleks meeldiv (n-ö valutu süst), õde alati naeratav ja avatud tema muredele, kuulaja ja nõusÕenduse roll on muutunud Viimaste aastakümnetega on taja rollis. „Meil on ühe õe kohta õenduse valdkond teinud läbi 10–14 patsienti, öösel tihti kaks mitmeid olulisi muudatusi. Nõu- korda rohkem. Milline on siis tekogudeaegne tervishoiu töökor- gelikkus?” küsib õendusdirektor raldus oli seatud nii, et õde oli retooriliselt. „Hetkel ei vasta meil eelkõige arsti assistent. „Täna on patsiendi ja õe suhe kahjuks Euõde tervishoiumeeskonna liige, roopa ega maailma standardite-

õendus

le.” Võrdluseks toob Gaidajenko Paraku töökoormuse juures, kus USA näite: „California osariigis on õed on ise vahel läbipõlemiseelses reguleeritud nii, et ühe õe kohta seisundis, see alati ei õnnestu. saab olla maksimaalselt 5–6 patSee pole veel kõik. „Iga tegevus sienti.” tervishoius tuleb dokumenteeriKa patsiendi lähedastel on da,” ütleb Gaidajenko, „ja see pole õele omad ootused. Sageli tunne- midagi möödaminnes tehtavat, vad lähedased, et nad on infosu- vaid mõtestatud tegevus, kus terlus, kuna arst on kliinilise tööga vishoiutöötaja analüüsib ja kirjelväga hõivatud ja suhtlemiseks dab ära kogu patsiendi seisundi. jääv aeg on napp. Samas on oo- Ka selleks on vaja planeerida aega tus, et õde teeb kõik selgeks, kuid ja töötingimusi.” kõikide uuringute tulemusi ja ravi See kõik mõjutab osakonna valikuid ei ole õde pädev tõlgen- mikrokultuuri. Pinge on suur ning dama ja selgitama. Arst näeb õde sellest võivad tekkida konfliktsieelkõige enda abina, kõrgete meditsiiniliste Õendus on nagu arstiteadus, teadmistega võrdväärset partnerit kliinilidiplomi saamisega tõeline ses töös. Õed võtavad õppimine alles algab. täna osa arsti tööst enda peale ja see on tuatsioonid. Meie endi roll töökulaina olulisem. Õde-kolleeg ja otsene juht tuuri kujundamisel on tohutu. ootavad professionaalsust, mood- Selleks tuleb meil kõigil tulla oma said töövõtteid ja kollegiaalsust mugavustsoonist välja. „Ta peab – „me oleme meeskond, toetame enda jaoks läbi mõtlema need üksteist, astume ühte sammu”. arstide, patsientide, lähedaste ja Seegi pole alati lihtne. Eri põlv- kolleegide erinevad ootused – ja konna õdede vaated on erinevad. pidevalt töötama sellega, kuidas Vanasti oli õendus protseduuri- tulla nendega toime.” Pingelise keskne, nüüd patsiendikeskne. töö juures on probleemiks see, et Nüüdisaegse haridusega õe ja sageli näeb õde eelkõige arsti ootema kõrval oleva pika töökoge- tuseid endale ja paneb sinna kogu musega õe jaoks on roll erinev. energia ja töö. Nii jääb mujale väUus vaatab patsienti tervikuna, hem tähelepanu. „Siin on suur vana kooli haridus seda ei rõhu- arenemiskoht – mõnikord õde ei tanud. „Õendus on nagu arstitea- näegi seda, et ta pole lihtsalt arsti dus – diplomi saamisega tõeline assistent, võibolla pole see tema õppimine alles algab, iga päev süü, lihtsalt temas ei kujunenud õpid juurde uusi tegevusi ja toi- erialaidentiteet kui eriala esindaja ja arendaja.” minguid,” ütleb Gaidajenko.

Veel üks õe roll on seotud hooldajate töö korraldamise ja toeta- Uued nõudmised misega. „Õed ja hooldajad on üks Tulenevalt uutest tööpõhimõtemeeskond, kus igal töötajal on oma test on muutunud ka nõudmised oskustele vastavad töölõigud,” sel- õele. „Täna peab õde kindlasti gitab Gaidajenko. Kahjuks on Ees- olema julge inimene, sest tema tis suurem osa haiglate hoolda- põhitegevus on langetada iseseisjaid ilma erialase hariduseta ning vaid otsuseid.” Gaidajenko ütleb, kaadrivoolavus suur. Seetõttu on et paraku näeb ta vahel, et iniväga tähtis õdede roll, kus nemad mesed pelgavad seda teha, sest kui spetsialistid peavad hooldaja- tunduvalt mugavam on töötada te tööd toetama nii erialaselt kui kellegi selja taga, ning täita korka suhtlemisoskuse ja mõistmise raldusi. Lisaks peab õde olema poolelt. Hooldajad ootavad nii eri- valmis pidevaks arenguks. „Ütalast kui ka psühholoogilist tuge. len seda pidevalt ka tudengitele

loengut pidades, et hea õde on see, kes on valmis õppima. Kuna tervishoid ja meditsiin areneb nii kiiresti, ei tähenda diplomi kättesaamine veel sugugi seda, et tegemist on valmis spetsialistiga. Hea õde peab elu lõpuni oma ametit iga päev õppima. Lugema uusi teadusartikleid, tutvuma erinevate seisukohtadega nii õendusest kui ka erialaspetsiifikast.” Õendusdirektor rõhutab, et ilma empaatiavõimeta pole tervishoiusüsteemis mõtet midagi teha. „Paraku puutume igapäevaselt kokku ka sellega, kui patsiendi reaktsioon ei tundu ootuspärane. Me peame patsiente sel hetkel mõistma. Oskus võtta klienti avatud südamega peaks olema iga õe eesmärk.”

Kasvav trend on õdede iseseisev vastuvõtt Gaidajenko leiab, et õed võiksid lähiaastatel senisest veelgi enam panustada iseseisvasse vastuvõttu. „Arstide ajanappus on viinud nii kaugele, et arstid lahendavad ära peamised raviprobleemid, aga kõik, mis on seotud nõustamise, patsiendi ja tema lähedaste õpetamisega, teevad ära õed, kes on selles valdkonnas pikaajalise staažiga ning saanud erialast väljaõpet.” Praegu aitavad õed Regionaalhaiglas ära teha üle 100 000 vastuvõtu aastas. „Meil on sel alal väga tugev õdede võrgustik.

Suur iseseisva vastuvõtu osakaal on näiteks psühhiaatria, samuti endokrinoloogia, üldsisehaiguste, kirurgia, onkoloogia ning

23

õendus | uudised

pulmonoloogia polikliinikutes.

Eelmisest aastast hakkas haigekassa tasustama EMO triaaži õdede tööd – selle sammuga tunnustatakse tublide õdede tegevust ja pädevust.”

Lähikuudel kirjutatakse sotsiaalministeeriumis alla ka uutele iseseisva ambulatoorse õendusabi osutamise määrustele. „See näitab, et tegemist on kasvava trendiga ning see valdkond vajab uusi reegleid.” Enamik patsiente on õdede vastuvõtuga väga rahul. „Tänapäevase õenduse järgi on arstide põhiprobleem see, et nad unustavad vahel, et nende ees on tavaline inimene, kes ei saa teaduskeelest ja keerulisest terminoloogiast aru. Õe eesmärk ongi rääkida patsiendiga lihtsas keeles, selgitada, vastata küsimustele.”

Jätkuvalt väljakutse õdedele on iseseisva statsionaarse õendusabi korraldamine ja pidamine.

Kaugemas tulevikus näeb Gaidajenko meditsiinivaldkonnas veel võimsamat tehnoloogia pealetungi. „Meie eesmärk on mitte ära unustada patsienti ning seda, et aparaat üksi ei tee mitte midagi, kui selle taga pole inimest. Inimene ja aparatuur peavad koos arenema. Seega tuleb investeerida nii inimestesse kui ka tehnoloogiasse ühel ajal. Tasakaal nende kahe märksõna vahel loob kvaliteetse tervishoiu.” Kui elaksime ideaalses maailmas, palkaks Gaidajenko õdesid kolmandiku võrra juurde ning maksaks kaks kuni kolm korda suuremat palka. „Töö on raske ja intensiivne ning inimesed peavad saama selle väärika töö eest väärikat palka.” n

12.05 on rahvusvaheline õdede päev Rahvusvahelise Õdede Nõukogu moto 2016. aasta õdede päevaks on „Nurses: A Force for Change: Improving health systems’ resilience” ehk eesti keeles „Õde kui muudatuste juhtiv jõud: parandame tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust.”

24

Meenutus 2013. a Tartu Rattarallilt, kus Hõberatas Rattaklubi liikmetega esmakordselt osaleti.

Regionaalhaigla jalgratturid osalevad Marimetsa Kapil Uuesti tuule tiibadesse saanud jalgrattaklubi Hõberatas võttis selle aasta eesmärgiks osaleda rattavõistluste Marimetsa Kapp kõigil kaheksal etapil. Oodatud on ka uued liikmed.

R

egionaalhaigla töötajad osalevad rattavõistlustel koostöös Hõberatas Rattaklubiga, mis loodi 2013. a eesmärgiga ühendada Regionaalhaigla, ASi Silberauto ning Silwi Autoehituse ASi rattaspordihuvilisi töötajaid.

Seekordsed võistlused viivad jalgratturid Lääne-Eesti erinevatesse looduslikult kaunitesse kohtadesse. Toreda vaheldusena Mandri-Eestile toimuvad etapid ka Vormsil, Hiiumaal ja Saaremaal.

Regionaalhaigla lööb kaasa ka korralduse poolel, tagades kõikidel etappidel meditsiinilise julgestamise. Marimetsa Kapi korraldajad võimaldavad aga omakorda Regionaalhaigla

töötajatel võistlustele registreeruda oluliselt soodsama hinnaga.

Eelnevate aastate kogemuste põhjal võib kinnitada, et tegemist on väga huvitava ja hästi korraldatud rattavõistluste sarjaga. Siinkohal kutsub rattaklubi Hõberatas kõiki huvilisi rattavõistlusel osalema. Täpsemat infot saab e-posti aadressil liisa.saamot@regionaalhaigla. ee. Praeguseks on rattaklubiga liitunud juba 17 Regionaalhaigla töötajat, kes kõik väga erinevate eesmärkide ja võimekusega sõitjaid. Valdavalt on rattaklubiliste eesmärk tervislik eluviis ja nauditav päev vabas looduses koos hea seltskonnaga.

uudised

Regionaalhaigla arstid said Punase Risti teenetemärgi

Fotod:

Andres Putting

Üld- ja onkokirurgia keskuse juhataja dr Jüri Teras ja sama keskuse kirurg-vanemarst dr Valentin Tšužmarov said presidendilt Punase Risti teenetemärgi.

Dr Jüri Teras juhib Regionaalhaigla üld- ja onkokirurgia keskust. Ta on korraldanud tervishoiualaseid rahvusvahelisi konverentse ja osalenud humanitaarmissioonidel. Lisaks on ta ka Balti Kirurgide Assotsiatsiooni president. Dr Valentin Tšužmarov alustas 1982. aastal tööd

Hiiu Onkoloogiakeskuses ning jätkas seejärel juba Regionaalhaigla koosseisus, kirurgiakliiniku üld- ja onkokirurgia keskuse kirurgina. 44 tööaasta jooksul on ta andnud olulise panuse Eesti onkoloogilise kirurgia arengusse.

Mõlemast doktorist leiad pikema loo lk 5 ja 6.

Raplamaa haigla sai uue juhi Märtsi alguses otsustas SA Raplamaa Haigla nõukogu kutsuda tagasi haiglajuht Aivar Toomingu ja nimetada uueks haiglajuhiks dr Kaire Aadamsoo.

Ligi aasta on Rapla Haigla tegutsenud Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga võrgustunud haiglana, kuid 2015. aasta lõppes suure kahjumiga. Kujunenud olukord tingis nõukogu sekkumise tegevjuhtimisse.

Regionaalhaigla juhi ja Raplamaa haigla nõukogu esimehe Tõnis Alliku ettepanekul valis nõukogu haigla uueks juhatajaks pikaajalise juhtimiskogemusega Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo, kes täidab Raplamaa Haigla juhi ülesandeid saneerimisperioodil, jätkates samal ajal ka Regionaal-

haigla psühhiaatriakliiniku juhtimist. Tõnis Alliku sõnul on Regionaalhaigla võtnud selle sammuga suurema vastutuse Raplamaa haigla käekäigu eest. „Hetkel näeme, et tugevdades Raplamaa haigla juhtimist ning kahe haigla vahelist koostööd, suudame haigla välja aidata majanduslikust surutisest. Soovime seejuures säilitada ka olemasolevaid arstiabi teenuseid,” ütles Allik.

Pärast saneerimisperioodi lõppu kuulutab nõukogu Raplamaa Haigla juhi kohale välja uue konkursi.

25

uudised

Verekeskus tähistab 75. sünnipäeva Tekst: Riin

Kullaste, verekeskuse juhataja

16.

mail tähistab Regionaalhaigla verekeskus oma 75. sünni‑ päeva. Nimelt teatas Vabariikliku Vereülekande Jaama peaarst Herman Paul Rossmann 16. mail 1941. aastal haiglatele, et Vabariiklik Vereülekande Jaam on alustanud tegevust ning on võimalik saada verd transfusioonideks. Nii loemegi seda päeva vereteenistuse alguskuupäevaks.

Algdokumenti Vabariikliku Vereülekande Jaama loomise kohta ei ole meil õnnestunud küll paraku leida, kuid ilmselt tuli vastavasisuline korraldus Moskvast NSVLi Tervishoiu Rahvakomissariaadist 1941. a esimestel kuudel. Küll on aga teada fakt, et 21. märtsil 1941 saatis Vabariikliku Vereülekande Jaama peaarst Herman Paul Rossmann Tallinna I Haiglale palve eraldada loodavale asutusele ruumid.

24. mail 1941 ilmus ajalehes Rahva Hääl artikkel „Vereülekandega inimelusid päästmas”, kus oli järgmine teade: „Moskva Keskinstituudi poolt avati Tallinna I Haiglas Vabariiklik Vereülekande Jaam, mida juhatab dr Herman Paul Rossmann. Tegelik verevõtja-konserveerija on dr Bruno Habicht, kes käis selleks tutvumas Moskvas dr Bogdasarovi juures.”

Loodud Vereülekande Jaamal oli 90 doonorit. Algul oli doonorlus tasuline, sõjaolukorras tasuta. Konserveeritud verd anti esialgu samuti tasuta. Haiglatel tuli maksta vaid vere konserveerimispudeli või ampulli eest 30 rubla. Konserveeritud verd veeti natsionaliseeritud võidusõiduautoga Alfa-Romeo rindelähedastesse hospitalidesse.

Juubelisünnipäeva teeme doonoritele pidulikuks elava muusika ja tordiga, plaanime kutsuda verd loovutama doonoreid, kes on nii või teisiti ka muus vallas tuntud inimesed. Verekeskuse 75. sünnipäeva tähistamine jätkub sügisel, mil toimub konverents „Veenist veenini”, kus on oodata mitmeid huvitavaid ettekandeid nii verekeskuse töömailt kui ka vere kasutamisest haiglates. Tänavu on juubelisuvi ka meie doonoritelkidel – esimesest telgisuvest saab kümme aastat.

Tänasel päeval on Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus Eesti suurim verekomponente valmistav asutus. Meie ülesanne on koguda verd, valmistada, uurida, säilitada ja väljastada verekomponente ning tagada tervishoiuasutustele verekomponentide kättesaadavus ööpäev ringi. Regionaalhaigla verekeskus varustab verekomponentidega 14 Eesti haiglat.

Doonorite arv on võrreldes algusega enam kui kahesajakordistunud – 2015. aastal oli Regionaalhaigla verekeskusel 19 488 doonorit, kes tegid kokku 32 528 vereloovutust. Terves Eestis oli mullu 34 640 doonorit ja 59 013 vereloovutust. 2015. aastal tehti Eesti haiglates kokku 18 687 patsiendile 80 101 erineva verekomponendi ülekannet.

26

Dr Rein Viilu pälvis Tallinna Lastehaiglalt kolleegipreemia

V

eebruaris peeti Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse saalis pidulik aktus, kus autasustati Lastehaigla elutöö- ja kolleegipreemia saajaid. Head naabrid Lastehaiglast tunnustasid kolleegipreemiaga Regionaalhaigla neurokirurgi-ülemarsti, aasta arstiks 2009 valitud dr Rein Viilut.

Sel aastal esimest korda välja antav kolleegipreemia läks väljapoole Lastehaiglat, arstile, kes omab kõrget erialast kvalifikatsiooni ning on aidanud kaasa innovatiivsete diagnostika- ja ravivõtete kasutuselevõtule lastehaiglas. Regionaalhaigla neurokirurgi dr Rein Viilu kandidatuuri esitas kollektiivselt koguni kaks osakonda: vastuvõtuosakond (laste EMO) ja onkohematoloogia osakond. „Olen töötanud Mustamäe haiglas ligi 40 aastat.

Tartu ülikoolis lõpetasin küll neuroloogi eriala, kuid töö käigus on minust saanud neurokirurg. Lastehaigla kolleegidega on mul olnud väga hea ja ladus koostöö,” sõnas meeldivalt üllatunud dr Viilu.

noor arst

Noor arst:

Katrin Lepik Katrin Lepik (29) on residentuuri ajal õppinud nii PERHis, Ida-Tallinna Keskhaiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumis. Nüüd töötab ta Regionaalhaigla pataloogiakeskuses patoloogina.

Tekst: Teele

Teder

foto: Daisy

Lappard

matoksüliin-eosiiniga. Diferentsiaaldiagnostikast lähtuvalt võib vaja minna lisavärvinguid, kasvajate eristamisel on oluline roll immunohistokeemilistel värvingutel, mis aitavad näiteks kasvajaalge leidmisel ja teatud juhtudel on olulised ravi määramisel.

Kuulun ka Eesti Patoloogide Seltsi juhatusse. See on väga suur vastutus ja põnev väljakutse, kus kolleegid on toetavad. Seltsi tööks on vähiskriiningprogrammide arenduses osalemine, Eesti patoloogiaosakondade vahelise konsultantide võrgustiku arendus, onkoloogiliste kasvajate vastusprotokollide loomine ning ühtse diagnooside ja paikmete klassifikatsiooni arendamine. n

Miks valisid just PERHi? PERHi valisin seetõttu, et see on Eesti suurim patoloogiakeskus, kus on moodustatud alamerialade töögrupid. Eelkõige on siin toredad ja targad kolleegid, kellelt on väga palju õppida. Osakonnas on ka mahukas erialakirjandus.

Millised väljakutsed on Sinu töös?

Pean oluliseks tihedat koostööd kolleegide, konsultantidega ning patsiendi raviarstidega. Patoloogi ülesanne on olla eelkõige multidistsiplinaarse töögrupi liige, kes oma eriala piires saab aidata täpsemal diagnoosimisel.

Patoloogia eriala areng liigub suuremates keskustes spetsialiseerumise suunas, kus moodustuvad kitsama valdkonnaga, enamasti organpõhised töögrupid. Onkoloogiakeskusena on ka meie osakonnas selline spetsialiseerumine toimunud. Tegutsen valdavalt günekoonkoloogia ja nahakasvajate diagnostikaga, mille vastu sügavam huvi tekkis residentuuriaastate jooksul.

Töös tegelen biopsia- ja operatsioonimaterjali histoloogiliste uuringutega. Operatsioonimaterjali väljalõikes valin histoloogiliste lõikude jaoks sobivad koetükid, mis värvitakse standardselt he-

27

terviseküsimus

Milliseid

terviseteemalisi tehnoloogiavidinaid või rakendusi kasutate?

Tehnika tungib peale nii meditsiinis kui ka igapäevaelus. Küsisime meie töötajatelt, milliseid tehnoloogiavõimalusi nad oma tervise heaks kasutavad ning saime väga palju häid soovitusi.

Aleksandr Dubov, biomeditsiinitehnika insener Mulle meeldib iPhone’i rakendus RunKeeper, kasutan seda jooksmisel, jalgrattasõidul, murdmaasuusatamisel ja uisutamisel. Mul on alla laaditud ka rakendus nimega Mi Fit koos Xiaomi miBand’i käevõruga, mis registreerib kõik mu sammud ning ka magamisaja. Seda kasutan näiteks ka siis, kui mängin saalis võrkpalli.

GPS-kella Timex Ironman Triatlon koos pulsivööga kasutan ujumisel ja ka muude spordialade puhul. Olen mõelnud katsetada ka teisi kellaga seotud äppe – näiteks TrainingPeaksi ja Timex ONE GPS+-i.

Markko Pärtelpoeg, anestesioloog Olen erinevaid terviseäppe alla laadinud mitte vajadusest, vaid pigem huvist, mida pakutakse. Sageli on turundusjutt uhke, näiteks 30 päevaga sünnivad imed ilma erilise pingutuseta. See on ju lauslollus, ega siis ekraani vaatamisest midagi muutu. Ise olen kasu saanud näiteks sammulugejast, mis kinnitab, et ka haiglatöös teen iga päev vajaliku hulga samme, või Apple Watchi pulsikellast, et sporti tehes kehas toimuvat seirata. Lisaks täiesti äpivabale regulaarsele treeningule kasutan aeg-ajalt MyFitnessPal’i, mis aitab saada ülevaadet igapäevasest toidusedelist ja koostisest. Minu telefonis leidub ka ravimite andmebaas Drugs.com või aAnesthesia. Kuid ikkagi on vajalikem „äpp” taskukalkulaator.

Kätlin Tiigi, kvaliteedijuht-füüsik Tegelen põhiliselt jooksmisega ja kasutan Polar M400 pulsikella, millega saab jälgida distantsi, kiirust, pulssi, kaloraaži ja aega. Telefonis kasutan Nike+ Runningi äppi, mis samuti võimaldab distantsi ja kiirust jälgida või jooksukilomeetreid tagantjärele sisestada. Selle abil on hea ülevaade kogukilometraažist, näeb ülevaadet ka trennikaaslaste jooksudest ja iga jooksutrenni juurde saab lisada info tossude kohta, mis on vajalik, sest tossude eluiga on otseselt seotud läbitud kilomeetritega (paari eluiga 1000–1500 km).

28

Sven Nirk, hanketeenistuse juhataja Terviseteemalistest rakendustest olen kasutanud eelkõige jalgrattaga sõites pulsikella. Pean tunnistama, et viimasel kahel aastal ei ole ka seda enam järjepidevalt kasutanud. Eelnevate aastate jooksul sai pulsikellaga enda jaoks huvitavad parameetrid paika mõõdetud.

Kuna liikumisrütm on jäänud stabiilseks, siis kadus huvi pidevalt samu parameetreid jälgida, sest pulsikella, õigemini selle keha ümber paigaldatava vöö kasutamine on seotud ka mõningase ebamugavusega.

Kuigi mulle on tutvustatud mõningaid nutitelefonide äppe (nt Endomondo), ei ole ma nende teemadega veel haakunud, järelikult ei ole nende kasutamiseks veel valmis.

Ja eks nende parameetrite pideva jälgimise juures on ka see külg, et igal järgneval korral tahaks justkui paremaid näitajaid saada. Kas see aga ikka on alati vajalik?

Erve Sõõru, kopsuarstunearst Minu töö unemeditsiini vallas on kõrgtehnoloogiline, igapäevaselt kasutan aga teadlikult nuppudega mobiiltelefoni. Samas on mul korralik nuhvel, sõidan elektriautoga ja vahel harva jälgin oma tervist spordikellaga.

Unehäirete ennetamisel ja skriinimisel on tehnoloogiavidinatest palju abi, kui neid vaid õigesti kasutada. Saab teada, milline on unetundide arv ning mis toimub une ajal, une äpid analüüsivad und ja leiavad just sobiva aja äratamiseks. Näiteks soovitan Cycle Alarm Clocki (www.sleepcycle.com). Colin Espie loodud programm Sleepio (www. sleepio.com) jagab vastuseid, kuidas unehäiretega ise toime tulla ja millal pöörduda arsti vastuvõtule. Üldiselt ei soovitata nutiseadmeid kasutada tund enne magamaminekut. Näen nutiseadmetes suurt perspektiivi paljude terviseprobleemide lahendamisel ja meditsiinikulude optimeerimises.

südamekeskus

Uued lahendused

vastavatud kardioloogiakeskuses Sel kevadel avatud C-korpuses avas täies mahus uksed ka tipptehnoloogiline kardioloogiakeskus, kus tänapäevased lahendused ja tehnoloogia pakuvad paremat töökeskkonda personalile ning meeldivat interjööri patsientidele. teKst: Helme

„K

Teder

Foto: Daisy

Lappard

eskus sai logistiliselt kompaktne, kõik osakonnad paiknevad kõrvuti ühel tasandil. Liikumine on väiksema ajamahuga. Kogu keskus sai kujundatud disainerite poolt – mööbel, värvid, fotopannood, palatiosakondades suveterrassid taimedega. Ka kaasaegne ventilatsioon loob varasemaga võrreldes hea mikrokliima, olgu väljas soe või külm,” kirjeldab värsket olukorda kardioloogiakeskuse juhataja dr Jaanus Laanoja.

Uuest tehnoloogiast rääkides toob dr Laanoja välja eelkõige järgneva: „Nii kardioloogiapoli-

kliinikus kui ka funktsionaaldiagnostika osakonnas on uued ehhokardiograafid. Palatiosakondades on uued telemeetriasüsteemid ja patsiendi monitorid. Kardiointensiivravi osakonnas on uued juhitava hingamise aparaadid, jälgimismonitorid ning arvutitega varustatud õdede mobiilsed töökohad. Invasiivkardioloogia osakonnas on südame rütmihäirete raviks Eestis ainulaadne magnetnavigatsiooniseade koos 3D mäppingsüsteemiga. Lisaks kaks uut kardioangiograafi.”

Negatiivse poole pealt toob dr Laanoja välja haigekassa kardio-

loogia lepingumahu olulised kärped, mis piiravad loodud ressursi otstarbekat kasutamist ja eriarstiabi kättesaadavust käesoleval aastal. „Kuna täidame vastupidiselt loogikale ka kohaliku haigla funktsioone, siis ei ole võimalik ravita jätta kiirabiga meie haiglasse toodud haigeid, kes on sageli mitteprofiilsed ega vaja invasiivset kardioloogilist abi. Tulemusena peame piirama spetsiifilisi kõrgtehnoloogilisi tegevusi, milleks meie haigla on mõeldud ja kutsutud. Põhjuseks on siin eriarstabi korraldamatus Tallinnas ja laiemalt kogu riigis.” n

29

p채evakirurgia

Dr Leonhard Kukk

päevakirurgia

Päevakirurgia uued võimalused

Äsjavalminud C-korpuses avas uksed ka päevakirurgia osakond.

Sellega kaasnevaid muudatusi tutvustab kirurgiakliiniku juhataja ja uroloog dr Leonhard Kukk.

Tekst: Teele

V

Teder

FOTOD: PERH

iimased aastad nõudsid päevakirurgiliste operatsioonide osakonnas suuri logistilisi pingutusi, sest need toimusid majast väljas Hiiu korpuses. Uue päevakirurgia avamisega Mustamäe korpuses kasvab dr Kuke sõnul eelkõige võimekus viia läbi rohkem operatsioone. „Tohtrite töö on nüüd organiseerimise mõttes palju mugavam.

Me ei pea enam minema teise haigla korpusesse, mis on mitu kilomeetrit eemal, vaid saame operatsioone oma igapäevase töö rütmis palju sujuvamalt teha.”

Operatsioonide arv päevakirurgias kasvab ka seepärast, et kao-

vad paljud piirangud, mis Hiiu korpuses eraldatuse ja asukoha tõttu tekkisid. „Näiteks ei saanud me seal opereerida patsiente, kes operatsiooni raskusastme poolest oleks sobinud, aga vanuse, kaasuvate haiguste, suure kehamassi indeksi (KMI) või muude riskide pärast ei sobinud eraldi paiknevasse päevakirurgiasse.” Paljud päevakirurgilised operatsioonid toimusid seepärast statsionaaris. Täna saame laiendada nende patsientide hulka, sest need ei ole enam piiranguks.” Dr Kuke sõnul tehakse selliste patsientide päevakirurgilised operatsioonid nüüd päevakirurgias ning kui selgub, et

31

päevakirurgia

Tehnilise varustatuse poolest erinevusi pole,” selgitab dr Kukk.

patsienti ei saa õhtul koju lasta, siis toimetatakse ta lihtsalt statsionaarosakonda üle. „Varasemalt ei saanud me seda endale lubada, sest oleksime selleks pidanud tellima eraldi transpordi ning see oleks ka patsiendile olnud ebamugav ja seotud teatud riskiga,” ütleb dr Kukk. Ka jälgimise protsess on muutunud veelgi turvalisemaks, sest nii anestesioloog kui ka kirurg viibisid Hiiul koha peal vaid teatud ajani. „Siin on valvearstid pidevalt olemas. Nii on patsiendi jaoks palju turvalisem.”

Uued aparaadid Tehnoloogiliselt toob dr Kukk esmajärjekorras välja neerukivide kehavälise kivipurustusaparaadi, mis on esimene statsionaarne Eestis. „Siiani on Eestis kasutatud mobiilset renditavat aparaati. Uus aparatuur võimaldab meil kiiremini patsient ravile võtta.

Varasemalt tuli haigeid teatud päevadeks kokku koguda. See muudab erakorraliste neerukivide haigete käsitlust märgatavalt, sest me saame nad nüüd kiirelt valudest ja kividest vabastada.

Seda muidugi juhul kui pole juba kaasuvat neeruvaagna põletikku,” täpsustab dr Kukk. Lisaks

32

Võimekus numbrites Uutes ruumides on taastumiseks kahekümne kuue kohaline osakond, kus vastavalt operatsiooni raskusastmele ja tuimastusele on kasutada turvalisemaks patsientide jälgimiseks nii monitoriseeritud voodikohad kui ka lamamistoolid kergematest operatsioonidest taastumiseks.

Päevakirurgiliste operatsioonide kasv vähendab kindlasti ka keskmiselt haiglas viibimiste päevi. „Kui vanasti oli tavaline, et inimene viibis haiglas pärast operatsiooni kahe nädala ringis, siis tänaseks on see arv langenud juba viie päeva peale.”

Siiani on meil päevakirurgias tehtud ligi 5500 operatsiooni aastas, mis moodustab Regionaalhaigla kõikidest operatsioohakatakse nüüdsest päevakirur- nidest 20–25%. Avatud ruumid gias osaliselt läbi viima ka üle- võimaldavad aga teha kuni 10 miste kuseteede endoskoopilisi 000 operatsiooni. „Leian, et väikoperatsioone. „Hiiul meil ei olnud semate maakondade üldhaiglasellist endoskoopia varustatust tes toimuvad teatud liiki päevaja seda polnud mõtet ka ainult kirurgilised operatsioonid võiks mõne operatsiooni pärast sinna tulevikus suunata meile, sest siin majja osta. Siin aga on kõrgetasemesaame seda aparaline tehnoloogia Kui vanasti tuuri palju efektiivsening spetsialistid. malt kasutada.”

Väiksemates maaoli tavaline, et Vastavatud päekondades jääb iga inimene viibis vakirurgias on senipäevaga kirurge haiglas pärast se kolme asemel viis vähemaks ja meie tuba, kuid need ei endi kirurgid sõioperatsiooni hakka veel sel aastal davad juba praekahe nädala haigekassa lepingugu sinna. Selline ringis, siis mahu piiratuse tõttu tegevus pole pätäisvõimsusel tööle. tänaseks on see ris kuluefektiivne, Tühjalt seisma need kui me räägime arv langenud ka ei jää, sest meie tööjõu efektiivse juba viie päeva manöövervõime pakasutuse seisuraneb ja vajadusel kohalt. Siin opepeale. saame neid kasureerida on ka igati tada statsionaarseturvalisem.” Uusi te operatsioonide jaoks. „Need ruume ja nende võimalusi teiste kaks operatsiooniplokki paikne- haiglate päevakirurgiliste osakonvad ühel korrusel ning on lüüsi- dadega võrreldes ütleb dr Kukk de kaudu omavahel ühendanud. järgmist: „Kõigil suurematel haigKui meil tekib vajadus teatud latel on head tehnoloogilised võioperatsioonid viia üle päevaki- malused, kuid ma julgen öelda, et rurgia pinnale, kui statsionaar meil on hetkel parimad tingimuon ülekoormatud, siis me saame sed. Teist sellisel tasemel päevaseda pinda efektiivselt kasutada. kirurgia osakonda Eestis pole.” n

registratuur

Registratuur uuenes Nüüd on meie majas liikumine uuringutele ja vastuvõtule tulnud inimese jaoks lihtsam. Aatrium on vastuvõtule tulija jaoks maja süda, kus ühele poole jäävad erialapolikliinikud ning teisel pool asuvad radioloogiaregistratuurid.

Tekst: Helme

R

Teder

foto: Perh

egionaalhaigla ülemarst dr Andrus Remmelgas ütleb, et enne Regionaalhaigla eriarstide (v.a psühhiaatria eriala) vastuvõttude koondumist ühte polikliinikusse Mustamäe meditsiinilinnaku C-korpuses vaadati ühiselt üle, mida saaks teha uutesse ruumidesse kolimise järel veelgi paremini. „Uue süsteemi kavandamisel lähtusime kahest eesmärgist: luua lihtsam ja arusaadavam haiglasisene liikumistee patsientidele ning tagada polikliiniku kabinettide efektiivsem hõive. Selle eesmärgi saavutamiseks tegime muudatusi registratuuride töös ning täiendasime polikliiniku IT-lahendusi,” selgitab dr Remmelgas muutuste tagamaid.

sinna suunaviitade järgi liikuda.

Samuti on võimalik infot saada majas asuvast kahest infopunktist,” ütleb dr Remmelgas.

Kabinettide efektiivsemaks kasutamiseks võtavad arstid, õed ja teised spetsialistid dr Remmelga sõnul vajadusel patsiente vastu polikliiniku vabades kabinettides, mis võivad erinevatel päevadel olla erinevad. „Patsient suunatakse registraSenise keskregistratuuri asemel tuurist pärast registreerimist on nüüd 12 vastuvõtukabinettide elektrooniliselt läheduses asuvat registratuuri. vastuvõtule just sinna kabinetti, kus Senise keskregistratuuri ase- teda sel päeval oodatakse.” mel on nüüd 12 vastuvõtuKlienditeeninduse teenistuse kabinettide läheduses asuvat juhataja Annely Karjama lisab, registratuuri. „Nüüd saavad pat- et fuajees asuva registratuuri siendid suunduda otse nendes- funktsioon on muutunud. „Seal se. See vähendab registratuuri toimub info andmine, patsientide ootejärjekordi ja hajutab inimes- haiglasse vormistamine (sh püte liikumist majas. Pärast regist- hapäeviti kella 10–18), väljaspool reerimist kuvatakse vastuvõtvale tööaega voodipäevatasu maksete spetsialistile kohale saabunud vastu võtmine ja arstlike surmapatsiendi nimi ning kabinetti tunnistuste väljastamine.” Karjakutsumine toimub kutsungi- ma sõnul tekitab suur muudatus süsteemi kaudu. Patsient peab alguses pisut segadust. „Tegemist vastuvõtule minnes teadma vaid on uudse olukorraga, millega pearegistratuuri numbrit ning saab gi harjutakse.” n

33

seltskond

Regionaalhaigla

avas

kõrgtehnoloogilise meditsiinilinnaku Kõrgtehnoloogilise C-korpuse avamist tähistati märtsi lõpus piduliku vastuvõtuga.

Ajakohase ravipinna avapeo meeleolu eest hoolitses aasta ansambel Trad.Attack!.

FOTOD: PERH

seltskond

Uuenenud C-korpus on viiekorruseline, kogupindalaga 27 529 m2. Projekti kogumaksumus on ligi 73 mln eurot käibemaksuga, millest ehitusele kulus 58 mln eurot. Arhitektuurse rekonstrueerimise lahenduse töötas välja Arhitektuuribüroo Pluss OÜ, autoriks arhitekt Indrek Suigusaar.

Ehituse juhtiv töövõtja oli AS Merko Infra. C-korpus rekonstrueeriti Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasfinantseerimise toel.

Regionaalhaigla südamekeskus – suurim Põhja-Eestis • ICD ja CRT keskus Põhja-Eestis • Kateeterablatsioonide keskus Põhja-Eestis, kasutame Eestis ainulaadset magnetnavigatsiooniseadet • TAVI keskus Põhja-Eestis • Meil on tagatud 24/7 ägeda südamelihase infarkti valveteenistus, oleme suurima mahuga koronaarinterventsioonide teostamise keskus Põhja-Eestis.

• Südamepuudulikkuse korral teostame vasema südamevatsakese abistava seadme (LVAD) operatsioone.

2015. aastal sai meie keskuses abi 13 600 patsienti, kellest haiglaravi vajas üle 4700 patsiendi. Meie kardioloogiapolikliinikus toimus üle 15 800 ambulatoorse vastuvõtu.