12 salamärki

SAlamark i &

Evelin Kivimaa

KUHU VIIVAD ARVUTIMÄNGUDE TAGAUKSED

Pildid joonistanud

Liisi Lukk

Pildid: Liisi Lukk, detailid 4aastane Lotte Lukk Kujundus: Regina Lukk-Toompere ja Kalle Toompere Autoriõigus tekstile: Evelin Kivimaa Autoriõigus piltidele: Liisi Lukk Autoriõigus kujundusele: Regina Lukk-Toompere ja Kalle Toompere Autoriõigus teosele: Tammerraamat, 2019 www.tammerraamat.ee Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-616-57-2

3

E

maonA vonklev t e

+

É

Päike tegi kõik, mis oli tema võimuses: kõditas kiirtega Maarieli põske ning kuivatas tasahaaval veeloike maleruudulisel vaibal.

Ainult ühte asja päike ei suutnud, ükskõik, kuidas ta ka püüdis: okkalises tujus tüdrukut naerma ajada.

Maariel istus laua taga ja turtsus endamisi nagu pahur siil.

Ainus asi, mis teda praegu huvitas, oli arvutis mängimine. Ta pani arvuti käima, avas esimese ettejuhtuva mängu ja … „Kop-kop,ˮ kostis toaukse tagant. „Kes seal on?ˮ hõikas Maariel. Kuigi ta teadis tegelikult väga hästi, kes seal luusib. „Mina …ˮ kostis väikevend Martini arglik hääl. „Palun vabandust! Kas ma tohin sisse tulla?ˮ „Ei!ˮ nähvas vihane tüdruk. „Kas sa saad aru, millega sa just hakkama said? Lõhkusid mu akvaariumi ära! Ma ei luba sul enam mitte kunagi enda tuppa tulla!ˮ Maariel kõndis üle maleruudulise vaiba toaukse juurde ja keeras selle seestpoolt lukku. Klõps! „Nüüd on jama lahti!ˮ ohkas linnukeeles tark tuukanihärra, kes elas Maarieli toas puuris, peites värvilise noka mustade sulgede alla.

4

„Jah,ˮ nõustus nutikas tuukaniproua, kes oli härraga äärmiselt sarnane, ainult veidike pisem ja graatsilisem. „Kui perenaisel on nii kehv tuju ja uks on lukus, siis ei lase keegi meid korterisse vabalt lendama. Järelikult tuleb ennast ise lõbustada.ˮ Tuukanid vahetasid kavalaid pilke ja plagistasid nokki.

Kõrvalpuuris kuulatasid tuukaneid teraselt värvikirevad papagoipojukesed, kes vehkisid tiibadega nagu tuuleveskid. „Jama-jama-jama!ˮ sädistasid linnulapsed, justkui kuulutaks nad maailma parimat uudist. Udusulised ullikesed-rõõmupallikesed olid koorunud vaid mõne nädala eest ning kõik siin maailmas tundus neile ääretult huvitav ja järele kordamist väärt.

Seinal tiksuv kell näitas kolm minutit üle kella kuue. Alles! „See õhtu venib nagu tigu,ˮ ohkas Maariel. „Tuleks juba rutem homme, kui on minu sünnipäev!ˮ Mõnusa sünnipäevamõtte peale oleks tüdruk peaaegu naeratanud. Ent siis tuli talle meelde, millise pahandusega tema vend just hakkama oli saanud. Naeratus tõmbus ehmunult peitu.

Õhtu venis teo kombel edasi, jättes enda taha kleepjate minutite jäljerea.

Pahur Maariel sukeldus arvutis joonistamismängu. Ta sirgeldas mõned kriipsujukud ja astus siis munakividega kaetud mänguteele, mis lookles nagu madu.

Tuukanid jälgisid läbi puurivarbade, kuidas tüdruk mööda munakive kulgeb. Maarielile tundusid need kivid jala all üllatavalt soojad. Äkki astus ta kivile, mis oli tulikuum, ning tundis kummalist surinat. Jalataldadest alguse saanud surin levis ruttu üle kogu tema keha. „Salamärk! Salamärk!ˮ hõikasid tuukanid teineteise võidu, vehkides tiibu ja plagistades nokki. „Tagauks! Mine tagauksest!ˮ „Mis salamärk? Mis uks? Mida ma tegema pean?ˮ ahhetas tüdruk.

Ent tal polnud enam kelleltki küsida. Maona looklev tee tegi paar kiiremat võnget, nii et tuba koos lindudega jäi kaugele selja taha. See tee oligi tagauks, mis viis Maarieli uude arvutimängu.

+

*

õ i t Sva kleidiGa aed nik

Maariel vaatas üllatunult ringi: seda arvutimängu polnud ta iialgi näinud. Mõelda vaid, et eelmises mängus oli peidus mingi salamärk, mis andis märku tagauksest, kust ta pääses täiesti uude mängu! Ehk leidub selliseid salajasi märke ja uksi veel mujalgi? Kuid et Maarielil polnud seda küsida kelleltki peale iseenda, muutus peamurdmine ruttu igavaks.

Hoopis huvitavam oli see, et siin mängus sai Maariel luua endale uue tegelaskuju. Ta valis välja suuresilmse tüdruku, kelle uhkel kleidil oli erivõime: sellega sai lennata, kui vajutada pisikest peidetud nuppu.

Nõnda Maariel tegigi. Ta vajutas lennunuppu ja juba liugleski majakatuste kohal, kirevate lindude kõrval. Õhus hõljus veidike kummalist puru, aga lendamist see ei seganud. Maariel sirutas käe ja püüdis peo peale musta ja ümmarguse terakese.

Seni tüdruku lendamist rahulikult pealt vaadanud linnuke muutus äkki tulivihaseks sulepalliks ja virutas Maarielile nokaga vastu kätt. „Ai! Mida sa teed!ˮ protestis tüdruk. Ta surus musta tera kindlamalt pihku ja lendas eemale.

7

8

„Oota! Sa ei pääse mu käest!ˮ siutsus tige lind ja jälitas Maarieli, endal suled turris. „Anna kohe siia!ˮ „Mis asi?ˮ ei saanud tüdruk millestki aru. „Minu seeme!ˮ teatas lind, toksates nokaga tüdruku rusikat. „Anna juba!ˮ Maariel avas pihu. „Mina külvan moone! Keegi teine ei tohi mooniseemneid puutuda!ˮ teatas lind ja haaras Maarieli peopesalt musta terakese endale noka vahele.

Linnuke lendas koos mooniseemnega eemale, võimsa laia võraga puu alla. Ta poetas musta terakese maapinnale ja õõtsutas puuoksa, nii et sellelt veeres alla veepiisk ja langes seemnele. Hetk hiljem tõstis pead väike roheline võrse.

Maariel ei uskunud oma silmi: moonitaim sirgus mehekõrguseks, puhkes õide, närtsis, selle kupras valmisid taas uued mooniseemned, mis lendasid õhku.

Kõik see juhtus vaid ühe minutiga! Rahulolev lind siutsatas ja asus õhust uusi mooniseemneid püüdma.

10

Teine linnuke külvas vaarikaseemne ja kastis seda veepiiskadega nõnda usinalt, et taim kasvas puulatvadestki kõrgemaks. „Mina tahan ka aednik olla!ˮ soovis tüdruk, kelle peas hakkas idanema põnev plaan. Kõigepealt läks ta oja juurde ja astus korraks vette. Koos riietega. Kaldale tagasi jõudes sirutas Maariel niisked käed üles, püüdis õhus heljuvaid seemneid ja pühkis käed vastu kleiti. Vaid mõne hetkega puhkesid riidel värvikirevad õied.

Kadedad linnukesed tuhisesid tüdruku poole ja nokkisid tema käsi, püüdes seemneid kätte saada. „Siin jätkub ju kõigile seemneid! Rohkem, kui keegi külvata jõuaks,ˮ püüdis Maariel linde rahustada. „Appi!ˮ

Maariel vajutas kleidil lennunuppu, kuid õitest üle külvatud kleit oli nii raske, et ta ei suutnud õhku tõusta. Tüdruk peitis näo kätesse, et tigedad linnud tal silmi peast ei nokiks, ja märkas peopesas üht eriti suurt seemet.

Seemnest levis tüdruku kätesse ja sealt edasi kogu kehasse kummaline surin. Tõepoolest, salamärke on ka teistes mängudes! Aga kus on siis tagauks? Ta ei mahu ju ometi mingi seemneterakese sisse?!

Hämmastunult siutsuvate lindude silme all Maariel lihtsalt haihtus.

k u idas arenEda amööb iSt ini mesEks Läbi tagaukse minekut ei ole võimalik kirjeldada: see lihtsalt juhtub. Alles oled sa ühes mängus … ja juba maandud teise, astudes läbi ei-tea-mille ja jõudes ei-tea-kuhu. Ja pole sugugi kindel, et sa jõuad kohale iseendana.

Vees ulpiv Maariel vaatas imestunult sinna, kus ta oli harjunud nägema oma käsi. Neid lihtsalt polnud. Nagu polnud ka jalgu, nägu ega midagi muud tuttavat. Tüdrukust oli saanud lihtne üherakuline amööb. Kuidas küll uuesti inimeseks muutuda?

Maariel jälgis, mida teevad tema saatusekaaslased. Mõni amööb lihtsalt kallerdas ühe koha peal, kuni mänguaeg lõppes.

Mõni agaram aga liikus ringi, pugis tillukesi baktereid ja vetikaid ning arenes edasi keerukamaks olendiks.

Arenemiseks tuleb tegutseda, süüa ja liikuda, taipas Maariel.

Sestpeale tuuseldas ta ringi nii aktiivselt nagu amööbil vähegi võimalik. Peagi õnnestus tal areneda mitmerakuliseks, siis sai temast lill ja seejärel liblikas.

Kassi-tasemele jõudes oli Maariel unustanud, mis oli selle mängu eesmärk. Ta lebaskles mõnuga oma lemmikkohas, mis tundus maailma keskpaigana, laskis inimestel endale headparemat süüa pakkuda ja pai teha. Vastutasuks ta nurrus,

11