20 aastat uut eesit II osa by Tammerraamat

20 aastat uut Eestit 2. osa

20 aastat

Eestit uut

. osa

Pöörased 1993-1996 Estonia hukk Lindiskandaal Rublaskandaal Iisraeli relvatehing Jäägrikriis Laari kukutamine Meri tagasivalimine Koostanud Enno Tammer

Kujundus ja makett: Villu Koskaru Teostus: Raimo Reiman Kaanekujundus: Andres Tali Toimetaja: Aili Saks

Allikmaterjalid: uudisteagentuur BNS, Eesti ajakirjandus 1993–2012, kogumik „10 aastat uut Eestit”, vabariigi valimiskomisjon, riigikogu avalik teave, valitsuse avalik teave, statistikaamet, AS Andmevara, välisministeerium, kaitsepolitseiamet, politsei- ja piirivalveamet. In memoriam koostas Vello Tõnso. Fotod ja illustratsioonid: Eesti Filmiarhiiv, Rahvusraamatukogu, Peeter Langovits, Urmas Nemvalts.

Augustis 2011 ilmus kogumik „20 aastat uut Eestit. 1. osa. Valimised, valitsused, peaministrid, presidendid. Murrangulised 1991, 1992”. Selle kogumiku sissejuhatuses kuulutasin sätitud sihist, et ilmuma peaks ka teine osa tööpealkirjaga „20 aastat uut Eestit. Pöörased üheksakümnendad”. Ehk siis teine osa pidi kajastama taasiseseisvunud Eesti sündmustikku 1990ndatel pärast murrangulisi 1991. ja 1992. aastat. Miks iseloomustan taasiseseisvunud Eesti 1990ndaid pöörastena? Võib ju vastu vaielda ning leida mõne muu omadussõna, kuid mulle näis ja näib, et just märksõnana mitmetähenduslik „pöörased” sobib üldistama kõige laiemalt seda uue Eesti algusaega, 1990ndaid. 1990ndad olid pöörased sündmuste tulvalt, kui vaat et iga päev sündis midagi sellist, mille puhul annaks kasutada väljendeid nagu uus, esimene, tähenduslik, märgiline vms. Kätte saadud iseseisvus tuli täita sisuga. Ja kiiresti. „Aega on vähe,” manitses tihtilugu president Lennart Meri, pööraste 1990ndate üks pöörasemaid võtmekujusid. 1990ndad olid pöörased sündmuste tummiselt olemu-

selt. Sündmuste kiires paisuvas tulvas kohtas iga päev midagi pöörast ning seda nii heas kui ka halvas tähenduses. Pöörased otsused, ettevõtmised, teod, algatused. Samas ka pöörased skandaalid, õnnetused, kuriteod. Elu pöörane pahupool. Olime ühe uue teeotsa alguses, kogenematud ja rabedad. Kõik ju alles algas ning midagi polnud kindlat. Tagantjärele paistab lähiajalugu seiklusliku rännakuna. Pöörased 1990ndad osutusid mu enda jaoks arvatust veelgi pöörasemaks. Sukeldudes nende aastate sündmustikku, koostades ja kirjutades lahti seda aega, haaras see niivõrd, et ei vaevunud mahtu vaatama. Kui seda lõpuks tegin, taipasin teatava õudusega, et selle suureformaadilise raamatu üldmaht kisub 800 lehekülje kanti. Sestap ei jäänud muud üle, kui lüüa maht enamvähem pooleks. Nii valmis kogumik „20 aastat uut Eestit. 2. osa. Pöörased 1993–1996” ning millalgi valmib kogumik „20 aastat uut Eestit. 3. osa. Pöörased 1997–1999”.

20 AASTAT | 2 . OSA SI SSEJU H ATU S

Seiklusliku rännaku selgituseks

Enno Tammer september 2012

20 aastat uut Eestit 2. osa

Sisukord

Pöörane 1993: relvatehingust jäägrikriisi Relvatehing Iisraeli riigifirmaga. Tüli välismaalaste seadusest. Jäägrite vastuhakk. Esimesed kohalikud valimised. 1993. aasta sündmustik päevade kaupa. 1993. aasta arvud ja preemiad. 1993: in memoriam.

lk 7

Pöörane 1994: „Mayday, mayday!” lk 77 Peaminister Mart Laari kukutamine. Juulilepetega öeldi Vene vägedele „Pakaa!” Rublatehing – topeltvõimsusega poliitskandaal. Estonia uppus vähem kui tunniga. 1994. aasta sündmustik päevade kaupa. 1994. aasta arvud ja preemiad. 1994: in memoriam. Pöörane 1995: aastaga kaks valitsust lk 177 KMÜ ülikindel valimisvõit. Tiit Vähi teine valitsus. Politsei hävitas moonipõllu. Lindiskandaal purustas valitsuse. Vähi tõi „oravad” valitsema. 1995. aasta sündmustik päevade kaupa. 1995. aasta arvud ja preemiad. 1995: in memoriam. Pöörane 1996: poliitsündmuste virvarr lk 271 Edgar Savisaar kappas lavale. Lennart Meri presidendiks tagasivalimise okkaline tee. Pala bussiõnnetuses hukkus kaheksa koolilast. Kohalikud valimised viisid valitsuse lagunemiseni. Oravaministrite lahkumine, Vähi tegi vähemusvalitsuse. 1996. aasta sündmustik päevade kaupa. 1996. aasta arvud ja preemiad. 1996: in memoriam. Isikunimede register

lk 385

Pöörane 1993: relvatehingust jäägrikriisi

Relvatehingust jäägrikriisi Relvatehing Iisraeli riigifirmaga

7.01

Mart Laari valitsus sõlmis Iisraeli riigi relvafirmaga TAAS relvahankelepingu, mille koguväärtus oli 49 033 150 USA dollarit (umbes 820 miljonit krooni). Eesti kohustus summa välja maksma kahes osas ja viimane makse pidi olema tehtud 2000. aasta 1. veebruariks. Relvaostu finantseerimiseks andis valitsus välja 55,4 miljoni USA dollari väärtuses võlakirju. Riigisaladusega varjatud relvatehingu uudiselt poetati katet, kui 22. mail 1993 korraldati ostetud relvadega näidislaskmised. Skandaalsevõitu relvatehingu üksikasjade üle jätkus kirglikku vaidlust aastateks, ometigi võis seda relvaostu pidada läbimurdeliseks.

Tüli välismaalaste seadusest

21.06

Riigikogu võttis 59 poolt- ja kolme vastuhäälega vastu välismaalaste seaduse, mis juba ammu enne vastuvõtmist ajas raevukalt protestima arvukalt mittekodanikke. Kirde-Eesti suured linnad mäslesid, nende vanameelsed juhid ässitasid muukeelseid elanikke taotlema autonoomiat. Vastuvõetud seadus nimetas välismaalasteks isikud, kes ei ole Eesti kodanikud ning püüdis korraldada välismaalaste Eestisse sissesõitu, siin viibimist, elamist ja töötamist. Lisaks sisepoliitilisele tavakähmlusele küttis välismaalaste seadus Eesti-vastaseid kirgi ka rahvusvahelisel tasandil. Seaduse üle nurises CSCE rahvusvähemuste ülemkomissar Max van der Stoel. President Lennart Meri jättis välismaalaste seaduse välja kuulutamata. 8. juulil 1993 võttis riigikogu seaduse vastu uuendatud kujul, leevendades muulaste jaoks elamisloa saamist.

Jäägrite vastuhakk

6.07

Kaitsejõudude peastaap andis Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompaniile käsu asuda Pullapäält ümber Paldiskisse, et hakata vastavalt valitsuse korraldusele üle võtma Vene sõjaväeobjekte. Seda käsku võib pidada üheks võimalikuks alguspunktiks sündmuste ahelas, mida hiljem hakati kutsuma jäägrikriisiks. Jäägrikriis, mis oma olemuselt kujutas ühe relvastatud pundi vastuhakku riigi seadusandlikule võimule, kestis koos järellainetustega pikalt. Jäägrite uljaspäist vastuhakku õhutati mitmeti takka ning palju ei puudunud, et oleks läinud relvade täristamiseks ja verevalamiseks algusjärgus olnud Eesti kaitsejõudude erinevate üksuste vahel.

Esimesed kohalikud valimised

17.10

Toimusid taasiseseisvunud Eesti esimesed kohalike omavalitsuste volikogude valimised, kus üle Eesti kandideeris 254 volikogusse 844 nimekirja, sh 106 erakondlikku nimekirja. Kokku oli valijatel võimalus valida 8971 kandidaadi hulgast, kellest 807 olid üksikkandidaadid. Kohalikel valimistel võisid kandideerida ainult Eesti Vabariigi kodanikud, kuid valimisõigus oli antud ka alaliselt Eestis elavatele välismaalastele ja kodakondsuseta isikutele. Esimeste kohalike omavalitsuste valimiste üldine valimisaktiivsus oli 52,6%. Et erakonnad üldiselt osalesid valimisliitudes, oli üsna keeruline öelda, milline erakond üle Eesti kohalike omavalitsuste valimistel võidutses. Politoloogide hinnangul andis valimistulemusi tõlgendada tagasilöögina aasta otsa riiki valitsenud Isamaa, ERSP ja Mõõdukate võimuliidule. Kui löödi kokku ainult erakondadele antud hääled, selgus, et kõige rohkem toetati endise peaministri Tiit Vähi juhitavat Koonderakonda (32 273 ehk 7%). Koonderakond võidutses ka alati oluliseks näitajaks peetud Tallinna volikogu valimisel, saades 18 kohta 64-st.

1.01.93 Vene piirivalve alustas Eesti-Vene piiril totaalset dokumentide kontrolli, valmistudes peatselt rakendama tasulisi sissesõidulube. 3.01.93 Testiti uut kaugekõnejaama, mille kaudu Eesti lülitus rahvusvahelisse kaugekõnevõrku läbi Skandinaavia. Detsembris 1992 loodud Eesti-Soome-Rootsi ühisfirma AS Eesti Telefon alustas põhimõttelise tähendusega üleminekut digitaaltelefonivõrgule. Esimesed kohalikud digitaaltelefonijaamad alustasid 1993. aasta veebruaris tööd Tallinnas, Tartus ja Valgas. Digitaaltelefonivõrgu liitumismaks asutustele oli 4500 ja kuumaks 160 krooni; eraisikutele vastavalt 500 ja 35 krooni. Hinnad olid kallid, kuid tahtjaid jätkus. Välisriikidest Eestisse helistamisel oli Eestile määratud uueks koodiks 372. UUS 4.01.93 Ilmumist alustas uus üle-eestilise levikuga päevaleht Hommikuleht, mille väljaandmise taga seisis Eesti erakapital. 24-leheküljeline kuus korda nädalas ilmuv Hommikuleht oli toona kõige mahukam päevaleht ning uuendusliku lähenemisega nii sisule kui ka vormile värskendas 1990ndate alguse

ajakirjanduspilti. Kolm korda nädalas lisandus põhilehele 12-leheküljeline roosa ärilisa. Ainulaadne oli toona ka Ajakirjandusmaja saalis paiknenud Hommikulehe avatud büroosüsteem. Hommikulehe esimene peatoimetaja oli Enno Tammer, vastutava väljaandjana töötas Peeter Raidla. 9.01.93 Avalikustati, et kirjanik Jaak Jõerüüt saab uueks Eesti suursaadikuks Soome Vabariigis. Enne töötas sel ametikohal lühikest aega Lennart Meri. Jaak Jõerüüt oli selleks ajaks avaldanud kaks luule- ja viis novellikogu, ühe romaani ja kaks lasteraamatut. Jõerüüt kuulus viimase ülemnõukogu koosseisu ning oli üks Liberaaldemokraatliku Partei asutajatest. Tööd Helsingis alustas t a 20. jaanuaril 1993. 12.01.93 Valitsus otsustas, et alates 1. märtsist 1993 kaovad kõrgkoolides stipendiumid ning minnakse üle õppelaenusüsteemile. Magistrandid said õiguse võtta aastas õppelaenu 12 ja üliõpilased 10 miinimumpalga ulatuses. Laenu intress oli 5%. Õppelaen tuli tagasi maksta 18 kuud pärast kõrgkooli lõpetamist või 12 kuud pärast kõrgkoolist lahkumist. 15% laenust kustutati, kui kõrgkooli lõpetaja suundus tööle riigiasutusse.

1 993 | SÜ ND MU SED

1993. aasta sündmustik

Hommikulehe esikülg 4. jaanuaril 1993.

SÜ ND MU SE D | 1 993

22. mai 1993. Iisraeli relvatehingu näitlikustamise päev. Aegviidu polügoonil tutvustati Iisraeli riigifirmalt ostetud relvi ja korraldati näidislaskmine.

Laari valitsus ostis Iisraeli riigifirmalt relvastust TÄHTTEEMA 7.01.93 Mart Laari valitsus sõlmis Iisraeli riigi relvafirmaga TAAS (Israel Military Industries) relvahankelepingu, mille koguväärtus oli 49 033 150 USA dollarit (umbes 820 miljonit krooni). Eesti kohustus summa välja maksma kahes osas ja viimane makse pidi olema tehtud 2000. aasta 1. veebruariks. Relvaostu finantseerimiseks andis valitsus välja 55,4 miljoni USA dollari väärtuses võlakirju. Lepingu järgi kohustus TAAS varustama relvadega kaitseväeüksused ning samuti kat-

ma Eesti mobilisatsioonivajadused 12 000 mehe ulatuses. Lepingu raames osteti Iisraeli firmalt granaadiheitjaid, 106-millimeetriseid tankitõrjekahureid, 81-millimeetriseid miinipildujaid, automaate ja snaiperpüsse Galil, jalaväevarustust, raadiojaamu ja laskemoona. Avalikkus ei teadnud Iisraeli firmaga sõlmitud relvatehingust midagi, kuni see teave jõudis kolm nädalat pärast lepingu sõlmimist 28. jaanuaril ilmunud USA ajalehte The Philadelphia Inquirer. USA ajaleht kirjutas artiklis „Iisrael relvastab Eestit” viitega USA-s töötanud Eesti diplomaadile Eerik-Niiles Krossile, et Eesti riik saab Iisraelist 50 miljonit dollarit krediiti, mille eest kavatseti osta automaate Uzi ja seniitrakette Stinger.

Mai lõpus oli näidislaskmine Riiklik häma juba vormistatud relvatehingu ümber jätkus, kuigi ajakirjandus, tuginedes oma allikatele, spekuleeris samal ajal ostetud relvade margi ja koguste üle.

Relvatehingut vahendas ärimees Apananski Iisraeli relvatehing sõlmiti küll Mart Laari valitsuse ajal, ent seda valmistati ette juba 1992. aasta juulis, kui peaminister oli Tiit Vähi. Kaitseministeeriumis koostati siis mitmeid relvaostu puudutavaid dokumente, millest näiteks ühega volitas Eesti kaitseministri asetäitja Toomas Puura valitsuse nimel relvaostukõnelusi pidama Eesti kaubandusesindajat Iisraelis ärimees Leonid Apananskit. Lisaks valitsuse kirjalikule volitusele oli relvatehingu vahendajal juudi soost Apananskil

Avalikum hoiak võeti 1993. aasta mais, kui Eestisse saabusid katsetusteks esimesed Iisraeli relvad. Laupäeva, 22. mai hommikul korraldati Aegviidu polügoonil Iisraelist ostetud relvade näidislaskmised, kus käisid relvi uudistamas ka peaminister Laar, kaitseminister Rebas ja kaitseväe juhataja Aleksander Einseln. Vaatamiseks olid välja pandud eriväeosade kaitsevestid, näokaitsega kiivrid, lähivõitluse püstolkuulipilduja Mini-Uzi, dessantväe automaat Galil AR, spetsiaal- ja standardpadrunitega tulistav snaipripüss. Kaitseväe ohvitserikooli kadetid tutvustasid ka plastikkonteineris 82-millimeetrist tankitõrjegranaadiheitjat, 81-millimeetrise kaliibriga miinipildujaid ning 106-millimeetrise kaliibriga käändteleskoobiga tagasilöögita kahurit. Märklaudadeks õhupallid, maketid ja vanad autokered, näitasid kaitseväelased polügoonil, kuidas uhiuued püssid, granaadiheitjad, miinipildujad ja suurtükid tulistavad. Väiksemate kuulipritside lahinguomadust katsetasid ka Laar, Rebas ja kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots. Kaitseministeerium teatas, et Eestisse jõudnud esimene Iisraeli relvapartii on mõeldud eelkõige instruktorite väljaõpetamiseks. Saabunud relvade kogust ja Iisraeliga sõlmitud tehingu suurust kaitseministeerium ei avalikustanud. Uudisteagentuur BNS teadis siis lisada, et kinnitamata andmetel müüb Iisraeli riiklik relvatööstuskontsern Eestile relvi 50 miljoni dollari eest ning teeb seda „järelmaksuga” ehk krediidi korras. Jaanuari algul sõlmitud relvaostulepingut ei avalikustatud aga Iisraeli valitsuse palvel enne esimese relvapartii saabumist Tallinna.

Kadett sai surma Iisraelist ostetud relvade näidislaskmise päeval sai õnnetult surma Sisekaitse Akadeemia ohvitserideklassi kadett Venda Malvik, kes koos teistega näitas ja tutvustas uut relvastust. Õnnetus juhtus veidi pärast relvade avalikku näitamist. 106-millimeetrise kahuri äraviimisel tegi lasu kahuri sihtimisel kasutatav kuulipilduja, mis oli jäänud tühjaks laadimata. Lask tabas kuulipildujale väga lähedal olnud kadetti.

1 993 | SÜ ND MU SED

Kross ütles USA ajalehele, et relvaostutehing sõlmiti valitsuse tasandil Eesti ja Iisraeli ettevõtte vahel. „Me oleme otsinud võimalusi relvaostuks. Meil on väga noor ja alarelvastatud armee, kuid meie geograafiline asukoht sunnib meid oma sõjaväge täielikult relvastama,” rääkis ta. 1993. aasta 2. veebruaril toimunud valitsuse pressikonverentsil peaminister Laar ja kaitseminister Hain Rebas ei kinnitanud ega lükanud USA ajalehes ilmunud teavet ümber. Peaminister möönis, et presidendi juhitav kaitsenõukogu on relvaostukavadega kursis ning arvatavasti arutatakse relvaostuteemat ka järgmisel nädalal. Laar ütles, et enne lõplikku otsustamist on relvaostu puhul tegu „salajase küsimusega”. Ta ei kommenteerinud, miks diplomaat Kross sellest „salajasest küsimusest” USA ajakirjandusele rääkis. „Tegu ei ole krediidiga, mis peaks minema riigikokku kinnitamisele,” väitis peaminister USA ajalehes ilmunud artikli kommentaariks. Iisraeli relvafirmaga sõlmitud lepingule alla kirjutanud kaitseminister Rebas teatas 2. veebruaril, et kaitseministeerium peab relvaostukõnelusi mitme riigiga ja tegeleb nii paljude relvaeksportijatega kui võimalik. „See on igavene must bisnis, aga me peame sellega tegelema,” pajatas Rebas.

ka kinnitus, et Eesti kasutab relvi vaid oma kaitsejõudude otstarbeks, ei müü, ei rendi ega anna neid üle kolmandale poolele. Kui Eesti riik maksis Iisraeli relvafirmale viimase osa relvaostust, tunnistas Apananski, et tagantjärele oli tehing riigile kasulik ennekõike poliitiliselt. „Tehing oli noorele Eesti riigile paljude ja väga suurte võimaluste avanemiseks maailmas.” Väidetavalt teenis Apananski relvaostu vahendamiselt kopsaka summa, mida ta ise aga eitas. Ta rääkis, et tal olevat mälestuseks relvatehingust vaid jahipüss. Apananski hilisemad panga- ja kindlustusärid lõppesid pankrotiga.

SÜ ND MU SE D | 1 993

Eesti maksis miljoneid rohkem Kaitseministeeriumi revideerinud riigikontroll avastas 1999. aasta novembris, et Eesti on maksnud Iisraeli firmale relvaostu eest umbes 18 miljonit krooni rohkem valesti arvestatud intresside pärast. Iisraeli relvafirma jättis tegemata intressimäärade (libori) arvestuse ja tagasimakse, kuigi lepingu järgi oli firma selleks kohustatud. Eesti nõudis rohkem makstud raha tagasi, kuid TAAS keeldus maksmast. Kokkulepet ei saavutatud ja Eesti kaebas Iisraeli relvafirma 2001. aastal Londoni rahvusvahelise kaubanduskoja vahekohtusse. 2003. aasta juuni lõpus kohtusid Londonis poolte esindajad ning TAAS teatas, et on valmis tasuma Eestile 1,75 miljonit dollarit. Iisraeli relvafirma pakkumise kiitis heaks ka Eesti valitsus ning Londoni vahekohus kinnitas Eesti riigi ja Iisraeli firma kokkuleppe 8. juulil 2003. Kuu aega hiljem laekus rahandusministeeriumi arvele 1,75 miljonit dollarit.

22. mai 1993. Aegviidu polügoon. Peaminister Mart Laar kaeb, mis kaup raske raha eest Iisraelist kohale jõudis. Laari militaarkirg avalikustus aastaid hiljem, kui selgus, et mees põmmutas peaministrina pumppüssituld Edgar Savisaare pildi pihta.

Näidislaskmise päeval ilmunud ajalehes Postimees ütles peaminister Laari nõunik Tiit Pruuli, et tegu on „otsustava läbimurdega” ning nüüd läheb Eesti relvastuses üle NATO standarditele ja vähendab sõltuvust Venemaast. Pruuli rõhutas, et tegu oli taasiseseisvunud Eesti esimese suurema relvaostulepinguga. Enne olid Eesti kaitsejõud ostnud partii halva kvaliteediga Rumeenias toodetud Kalašnikovi automaate ning teinud ka Venemaal toodetud relvastuse „juhuoste”. Lääneriigid keeldusid Eestile relvi müümast, pidades Eestit seoses Vene vägede kohalviibimisega kriisiohtlikuks piirkonnaks.

Riigisaladusega kaetud tehing Opositsioon ärkas pikkamööda ning hakkas Laari valitsuse Iisraeli relvatehingut tõsisemalt materdama alles 1993. aasta septembris pärast jäägrikriisi raugemist. Relvaostu vastased osutasid, et relva-

ostutehinguga Iisraelist võttis valitsus parlamendi nõusolekuta varalisi kohustusi, rikkus põhiseadust ja kuritarvitas oma ametiseisundit. Nad rõhutasid, et valitsus võttis relvaostuks krediiti ning andis välja riiklikke võlakirju. Peaminister Laar vastas, et tegemist pole krediidi, vaid suure ostuga, mis saabub Eestisse erinevatel aegadel ning mille maksegraafik on jagatud mitme aasta peale. Relvade eest maksmiseks vajalikud summad tulevad Laari sõnul riigieelarvest. Relvaostu vastased pöördusid õiguskantsleri poole, et tunnistada valitsuse sõlmitud relvatehing õigustühiseks. 1993. aasta 30. septembril riigikogus esinenud õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli nõustus, et Iisraeli firmaga sõlmitud relvaostutehing tõi riigile varalisi kohustusi ning leidis, et tehing tuleb seetõttu parlamendis ratifitseerida. Laari valitsus viis lõpuks Iisraeli relvaostutehingu riigikogusse ratifitseerimisele, kuid soovis, et arutelu kuulutataks kinniseks.

Luik: „Relvad ei ole saapad.” Enne kinnist arutelu parlamendis andsid vastased Iisraeli relvaostu suunas turmtuld. Nende hinnangul oli ligi 50 miljoni dollari suuruse järelmaksuga ostetud relvade hind ülikallis ja Eestile ebasoodne. Rebase asemel kaitseministriks saanud Jüri Luik põhjendas ostu sellega, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud suuri valikuvõimalusi. Ükski teine riik ei soovinud Eestile relvi müüa, sest Vene väed viibisid endiselt Eestis. Erandiks olid vaid LAV, Hiina ja Rumeenia. Kuigi LAV-i pakkumine olnud hea, ei saanud neilt relvi osta mitmesuguste rahvusvaheliste lepete tõttu, hiinlased ja rumeenlased tahtnuks aga relvade eest kohe raha, mida Eestil maksta polnud. „Kindlasti on võimalik osta odavalt koorem relvi, millele peab järele sõitma näiteks Brasiilia metsadesse. Relvad ei ole aga paraku saapad, mida on võimalik vabalt üle piiride liigutada,” selgitas Luik relvaostu Iisraelilt. Paljud opositsioonipoliitikud eesotsas Peeter Lorentsiga süüdistasid relvatehingu sõlmijaid ja vastutajaid nii tehingu kõrges hinnas kui ka selles, et ostetud relvad ja ka laskemoon kõlbasid rohkem vanaraua kokkuostjatele kui taasiseseisvunud riigi sõduritele. Luik tunnistas, et ka rahvusvahelised eksperdid leidsid, et mõnes relvaliigis oleks võinud osta paremate lahinguomadustega relvi, kuid sellegipoolest olevat tehing ekspertide hinnangul õigustatud ja tervikuna Eestile soodne. Kaitseminister kinnitas, et Iisraelist ostetud relvad on kasutatavad ka äärmuslikes

tingimustes. „Relvad on läbi teinud rahvusvahelistele standarditele vastava katsetusteseeria, sealhulgas ka äärmuslikes oludes. Neid on katsetatud Aafrikas 40-kraadise palavusega ja Norras 40-kraadise külmaga,” väitis ta. Kaitseminister Luik rõhutas, et relvatehinguga purustas Eesti mulje, nagu oleks riik isoleeritud ega saaks kusagilt relvi osta. Luige kinnitusel olevat Iisraelist ostetud relvastusega võimalik tagasi lüüa ka siin paiknevate Vene väeosade võimalikud aktsioonid Eesti vastu. Luik leidis, et Eesti–Iisraeli relvatehing mõjutas Eesti ja Venemaa suhteid ning riikidevahelisi läbirääkimisi. „Tugevus on läbirääkimisi alati kvalitatiivselt mõjutanud ja see relvatehing aitab tugevdada Eesti kaitsevõimet,” rääkis ta riigikogus. Riigikogu ratifitseeris Eesti valitsuse ja Iisraeli relvafirma relvaostutehingu 15. detsembril 1993. Poolt hääletas 57, vastu oli 10 ja erapooletuks jäi kaks riigikogu liiget. Ostetud relvastus saabus Eestisse valdavalt mõne aasta vältel. Novembris ja detsembris 1996 saatis Iisraeli relvafirma Eestisse viimased partiid tanki- ja õhutõrjekahurite laskemoona. Pärast seda öeldi, et TAAS oli täitnud lepingulised kohustused Eesti ees.

1 993 | SÜ ND MU SED

Peaminister tunnistas küll eelnevalt, et lepingut tutvustati 1993. aasta algul riigikogu riigikaitsekomisjonile ning siis polnud ühelgi komisjoni liikmel sellele vastuväiteid. Laari sõnul volitas riigikaitsekomisjon toona esimeest lepinguga vajaduse korral lähemalt tutvuma ega teinud ettepanekut arutada seda riigikogus. Koos ratifitseerimise eelnõuga saatis valitsus riigikogule kirja, milles teatas, et lepingu mõlemad osapooled kohustusid tagama lepingut puudutatava info konfidentsiaalsuse. Valitsus rõhutas, et Iisraeli relvafirmaga sõlmitud leping ja selle lisade sisu on Eesti Vabariigi riigisaladus. Riigikogu kuulutaski 68 poolthäälega relvatehingu arutelu kinniseks.

Skandaalne kingitus Iisraeli relvatehing kerkis skandaalseks teemaks 1994. aasta algul, kui Iisraeli relvafirma tegi enda kinnitusel kingituse ning paljude jaoks ootamatult saatis 23. jaanuaril ja 4. veebruaril 1994 Eestisse 50 õhutõrjesuurtükki ZU-23-2. Lisaks oli saadetud „kingikotis” ka kuulipildujaid RPD ja PKT. Kingitud Nõukogude päritolu relvastus oli saadud omal ajal sõjasaagiks Süüriast. Paraku tuvastas kaitsejõudude peastaabi ekspertkomisjon üsna pea, et kingitud õhutõrjesuurtükid olid kasutamiskõlbmatud. Samal ajal leiti, et TAAS rikkus Eestiga sõlmitud relvamüügilepet ja saatis Eestisse puudulikult komplekteeritud varustust. Näiteks puudusid osal ostetud miinipildujatest lasketabelid, puudulikult olid komplekteeritud ka mõned ostetud kerged tulirelvad. Opositsioon seadis uuesti kogu relvatehingu kahtluse alla, süüdistades tehingu sõlmijaid korruptsioonis. Süüdistajate poolele asus ka kaitseväe juhataja Aleksander Einseln, kellele millegipärast ei sobinud suhted Iisraeliga. Enamiku leppe raames avastatud puudusi TAAS kõrvaldas ja hüvitas kiiresti. Kingitud 50 õhutõrjesuurtüki küsimust klatitas kaitseministeerium aga pikalt, kuni 1994. aasta lõpuks õnnestus Iisraeli relvafirmaga jõuda kokkuleppele, et vanade kahurite asemel saab Eesti kaasaegseid sidevahendeid.

SÜ ND MU SE D | 1 993

11. jaanuar 1993. Käreda, kontrolli alt väljunud kolmepäevase massimeeleavalduse algus. Eakad meeleavaldajad ummistasid Toompea.

Raevunud pensionärid ummistasid Toompea 11.01.93 Seitsme pensionäride organisatsiooni algatusel kogunes Toompea platsile paar tuhat pensionäri, et juhtida riigikogu ja valitsuse tähelepanu eakate inimeste probleemidele ning nõuda alates 1. veebruarist pensionide tõstmist 400 kroonini kuus. Protestijatega kohtunud peaminister Mart Laar ja sotsiaalminister Marju Lauristin pidasid sellist nõuet mõeldamatuks, sest riigil polnud nii palju raha. Valitsus nägi võimalust tõsta pensione alates 1. aprillist 1993 nii, et keskmine pension oleks 322 krooni kuus. Rahulike rahanõuetega alanud pensionäride massimeeleavaldus väljus aga korraldajate kontolli alt, paisudes hüsteerilis-stiihiliseks kolmepäevaks valitsuse sõimamise aktsiooniks. Raevukalt meelestatud eakad meeleavaldajad hakkasid sotsiaalminister Marju Lauristinile kätega selgitama oma õigusi, hoides teda kinni ja rebides puruks mantlivarruka.

Pensionärid takistasid riigikogu ja valitsuse liikmete pääsu tööle ning häiritud oli autode liikumine Toompea platsil. Agresiivsemad meeleavaldajad nõudsid valitsuse seina äärde panemist ja mahalaskmist ning ristisid valitsuse liikmed sigadeks. Piinlike ja vägivaldsetegi vahejuhtumite tõttu nõudis peaminister Mart Laar kohtumisel pensionäride esindajatega massimeeleavalduse kolmandal päeval 13. jaanuaril, et protestiaktsioonid viivitamatult lõpetataks ning lahendataks küsimused läbirääkimistelaua taga. Pärast kohtumist peaministriga teatasid kontrolli alt väljunud meeleavalduse algatajad, et katkestavad meeleavalduse ning soostusid valitsusega ühise laua taga arutama pensioniseaduse ja elatusraha tõstmise küsimusi. 16. jaanuaril leppisid peaminister Laar ja sotsiaalminister Lauristin nendega kohtunud Pensionäride Ühenduse ja Pensionäride Liidu esindajatega kokku, et töötavatelt pensionäri-

Eesti alustas Eurovisiooni teekonda 13.01.93 Eesti Televisioon kuulutas välja Eurovisiooni lauluvõistluse rahvusliku eelvooru. Esmakordselt avanes Eestil võimalus püüelda Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkontserdile. 38. Eurovisiooni lauluvõistluse finaal toimus Iirimaal Millstreetis 15. mail 1993. Et sinna pääseda, tuli eelnevalt võistelda veel Ida-Euroopa uutele osavõtjatele korraldatud eelvoorus 3. aprillil Sloveenias Ljubljanas ning laulda end kolme parema hulka. Võrreldes kõigi järgmiste Eurovisiooni kodumaiste konkurssidega seadsid korraldajad esimesel korral eraldi tingimuseks, et heliloojad kirjutavad oma lugu konkreetsele varem teada antud lauljale. ETV koostööpartner, Rock Summeri vedaja Jüri Makarovi soovitusel pidi Eesti laulu Eurovisioonil esitama Georg Otsa nimelise muusikakooli 17-aastane õpilane Janika Sillamaa, keda juhendas laulja Jaak Joala. „Leidsin värske ja rikkumatu Janika Sillamaa, kelle hääl on selge nagu allikavesi,” kiitis Makarov, kes enda sõnul on tegelnud talentide otsimisega alates 1975. aastast. Tähtajaks, 7. veebruariks, laekus eelvooru konkursile 52 laulu Eesti tuntumatelt heliloojatelt. 52 laulust valis žürii välja kaheksa lugu, mida Janika Sillamaa laulis nii linti kui ka videosse. 19. veebruaril otsustas 10-liikmeline žürii, et Eesti saadab lauluvõistlusele Andres Valkoneni viisi ja Leelo Tungla sõnadega laulu „Muretut meelt ja südametuld”.

3. aprillil Ljubljanas peetud Eurovisiooni eelvooru nägi esmakordselt ETV otseülekandes ka Eesti televaataja. 12 uue osavõtjariigi lauljate konkursil laulis 17-aastane Janika Sillamaa Eesti laulu 5. kohale. Laule hindas osavõtjariikide esindajatest koosnev žürii, kuhu Eestist kuulus Jüri Makarov. Eelvooru kolm parimat olid Sloveenia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia, mis pääsesid siis ka edasi 38. Eurovisiooni lõppvõistlusele. Jaak Joala õpilase Janika Sillamaa esitusele antud hinnangud jäid vaoshoituks. Asjatundjad pahandasid, et Sillamaa laulmise ajal jupsis võimendustehnika. Küll aga andis juba esimesel korral Eurovisiooni süsteemi kohta hävitavalt täpse ja tulevikuski kehtiva hinnangu üks ETV korraldajatest Jüri Pihel: „Ljubljana eelvoor tekitas küsimuse, kas Eestil on üldse vaja võistlusel osaleda. Ma ei pea silmas seda, et Eesti edasi ei pääsenud, vaid seda, et just need riigid võitsid. Tundub, et punktid jagati pigem poliitilistel kui kunstilistel kaalutlustel.” Piheli küsimus jäi retooriliseks. Eesti tahtis osaleda. 1993. aasta oktoobri algul anti teada, et ETV on saanud kutse osaleda 1994. aasta 30. aprillil 39. Eurovisiooni lauluvõistlusel Dublinis. 1994. aastal otsustasid Eurovisiooni korraldajad loobuda eelkonkurssidest ning 25 riiki pääsesid kohe lõppvõistlusele. ETV ja Eesti Raadio kuulutasid samas välja rahvusliku konkursi „Eurolaul 94”, millele oodati laule kuni 10. jaanuarini 1994.

1 993 | SÜ ND MU SED

delt pensioni ära ei võeta ning pensioniiga ei tõsteta. Enamik eakate esindajaid mõistis, et alates 1. veebruarist pole võimalik tõsta pensione 400 kroonini kuus. Toetati rahvapensioni sisseseadmist ning valitsuse kava tõsta keskmine pension 322 kroonini kuus alates 1. aprillist 1993. Seni oli see olnud 260 krooni kuus. Arutamisel oli ka võimalus, et erastamisest laekuvad summad võiksid osaliselt saada pensioni sihtkapitali aluseks. 12.01.93 Eesti Pank uuendas 43-st tegutsevast pangast litsentsi vaid kümnel. Tööd alustas kümne väiksema maapanga baasil moodustatud Eesti Ühispank. Hiljem ühendas Ühispank endaga Põhja-Eesti Panga ja Tallinna Panga.

Veebruar 1993. 17-aastane Janika Sillamaa, Jüri Makarovi tahtel esimene Eesti „eurolaulik”.

Tanker sõitis madalikule 17.01.93 Õhtul kella 18.23 paiku sõitis Paljassaare juures madalikule firma PKL tanker Kihnu, mille pardal oli 700 tonni masuuti ja 400 tonni diislikütust ning üheksa meeskonnaliiget. Kardeti tankeri pooleks murdumist, mis tähendanuks ajaloo suurimat naftareostust. Tanker ei murdunud ning koostöös soomlastega õnnestus tühjaks pumbatud Kihnu 20. jaanuaril madalikult välja tõmmata ja Balti laevaremonditehase dokki transportida. Madalikule sõitnud tankeri mahutitest voolas kolme päeva jooksul merre 104 tonni masuuti ja diislikütust, millega tekitati keskkonnale miljoni krooni suurune kahju. Päästetööde ja õnnetuse tagajärgede likvideerimise maksumus küündis üle 15 miljoni krooni. Kihnuga juhtunud õnnetuse põhjustas tüürimehe lohakus, kes rikkus vähemalt kaheksat laevasõidu eeskirja.

SÜ ND MU SE D | 1 993

Kolm paremat Eurovisiooni rahvusliku eelvooru kolm paremat 1993: 1. Andres Valkonen / Leelo Tungal „Muretut meelt ja südametuld” – 193 punkti. 2. Heini Vaikmaa / Kaari Sillamaa „Tuhast tõuseb päev” – 180. 3. Alo Mattiisen / Jüri Leesment „Aeg on laul” – 140. Laule hindasid Kare Kauks, Olav Ehala, Priit Kuulberg, Sven Aabreldaal, Olavi Pihlamägi, Peeter Saul, Vello Salumets, Jaak Ojakäär, Raivo Sersant, Allan Roosileht.

Laar ja Luik lubati reaktori ligi

Riigimeedia müüki

18.01.93 Peaminister Mart Laar ja minister Jüri Luik lasti Vene sõjaväelaste loal esimeste Eesti riigi esindajatena vaatama Paldiskis allveelaevnike õppekeskuses paiknevat tuumareaktorit. Luik nimetas seda „esimeseks poliitiliseks läbimurdeks reaktorini”. Alles kolm päeva enne seda oli Venemaa sõjalise töörühma juht Eestiga peetavatel läbirääkimistel admiral Gromov kinnitanud, et rahvusvahelisi aatomieksperte Paldiski tuumareaktori juurde ei lubata, sest tegu olevat Venemaa sõjasaladusega. Peaminister Laari saatnud keskkonnaspetsialistid fikseerisid, et reaktori kohal ületas radioaktiivsuse foon tavalise kiirgusfooni kuus korda. Radioaktiivsete jäätmete hoidla juures oli kiirgusfoon aga normaalne. Venelaste andmetel töötas tuumareaktor viimati 1989. aastal. Allveelaevnike õppekeskuse asekomandör 1. järgu kapten Boriss Borissov ütles Eesti valitsuse esindajatele, et reaktoris asuva aktiivse uraani vardad on võimalik Eestist ära viia 1994. aastaks. Borissov kinnitas Vene poole varasemat seisukohta, et tuumareaktorite lõplik äraviimine polevat võimalik enne 1999. aastat. Küll aga pidi lähemal ajal algama reaktori demonteerimine, misjärel oleks lahkunud ajateenijad ning kohale jäänud Vene ohvitserid ja mitšmanid. Laar lubas pärast Paldiskis käiku, et kavatsetakse teha kõik Paldiski muutmiseks avatud linnaks. Lisaks pidas ta võimalikuks, et valitsus määrab Paldiskisse oma eriesindaja.

21.01.93 Peaminister Mart Laar otsustas luua töörühma, mis pidi kahe nädala jooksul ette valmistama eelnõu riigi omanduses olevate ajalehe Rahva Hääl, ajakirja Aja Pulss ja uudisteagentuuri ETA erastamiseks. Erastamiseni jõuti 1993. aastal vaid Rahva Hääle puhul, ja seegi takerdus erastamisel osalenud firmade vahelisse kohtulahingusse. Kohtu otsusel Rahva Hääle erastamine peatati. Tõeline lahing Rahva Hääle pärast peeti aga maha 1994. aastal. 1. juulil 1993 vabastas valitsus ametist ETA direktori Aimar Jugaste ning moodustas ETA juhtimiseks kuni erastamiseni töörühma, mida juhtis ajalehe The Baltic Independent peatoimetaja ja suuromanik Tarmu Tammerk. Kahjumit tootva riikliku uudisteagentuuri erastamine jäi toppama, alles 1999. aasta lõpus õnnestus ETA müüa. 20. juulil 1993 lõpetas valitsus ajakirja Aja Pulss tegevuse. Ühiskondlik-poliitiline ajakiri pandi küll müüki, kuid ilmnes, et keegi ei tahtnud seda osta.

Rumesseni passi seadustamine 19.01.93 Riigikogu tunnistas Eesti Komitee algatusel loodud ja trükitud Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistusi kodakondsust ja isikut tõendava ametliku dokumendina. Rahvasuus ka Rumesseni passiks ristitud isikutunnistuse seadustamine ametliku dokumendina tingis ühelt poolt praktiline vajadus, sest ei suudetud inimestele punapasside asemele jagada uusi Eesti passe loodetud tempos. Teisalt oli otsuse taga ka endiste eestikomiteelaste surve, sest kümneid tuhandeid isikutunnistusi oli valmis trükitud, kuid nendega polnud midagi peale hakata. Kümned tuhanded isikutunnistused oli aga pärast kodakondsusameti peadirektori Enn Seppeli vallandamist 1993. aasta aprillis hoopis kadunud, sest ainult Seppel teadis, kus neid hoiti ja nõudis raha nende üleandmise eest. Kui tema suhtes lõpuks kriminaalasi algatati, andis Seppel isikutunnistused üle.

Tuline tüli saabunud Vene lisavägedest SKANDAALNE 22.01., 30.01. ja 31.01.93 Eestisse saabus kolmel päeval kokku 164 Vene sõjaväelast. Piirivalveamet lubas Vene sõjaväelased riiki, sest neil olnud Eestisse tulekuks ette näidata kaitseminister Hain Rebase ametlik luba. Opositsioon kiskus sellest veebruaris üles sisepoliitilise skandaali, sest peaminister Mart Laar, kaitseminister Rebas ja minister Jüri Luik olid varem väitnud, et Eestisse pole valitsuse loal ega teadmisel Vene sõjaväelasi juurde toodud. Opositsioon süüdistas peaministrit ja ministreid valetamises ning riiklust ohustava pretsedendi loomises. Nõuti kaitseministri tagasiastumist. Süüdistuste puhul tugineti ka Eestis paiknenud Vene sõjaväeüksuse juhtkonna kinnitusele, et venelaste lisaväed saabusid riiki Eesti valitsuse loal ja teadmisel. Peaminister Laar reageeris süüdistustele 12. veebruaril tehtud avaldusega, kus kinnitas, et Eesti valitsus pole Vene sõjaväelaste sissetoomiseks mingit luba andnud. Laar teatas, et pöördus piirivalveameti ja kaitseministeeriumi poole palvega kontrollida veel kord Vene sõjaväelaste võimalikku sissetoomist läbi piiripunktide.

Suri Gustav Ernesaks 24.01.93 84 aasta vanuselt suri armastatud helilooja ja dirigent maestro Gustav Ernesaks, kelle „Mu isamaa on minu arm” hoidis Nõukogude aastakümnete vältel elus eestluse ja omariikluse salaunelmat. Valitsuse korraldusega kuulutati Gustav Ernesaksa matusepäev, 31. jaanuar, üldrahvalikuks leinapäevaks. Maestro Ernesaksa matusetalitus algas 31. jaanuaril kell 10 Estonia kontserdisaalis, kus lahkunud laulutaadile võis pooleteise tunni jooksul viimset austust avaldada. Keskpäeval toimus sealsamas saalis kutsetega matuselistele leinatalitus, kus hüvastijätukõne pidas teiste hulgas ka president Lennart Meri. Pärast leinatalitust suundus matuserongkäik lauluväljakule, kus koorid laulsid teene-

1 993 | SÜ ND MU SED

Opositsioonilise Koonderakonna üks liidreid Peeter Lorents teatas Laari jutu peale, et peaminister peaks tagasi astuma, sest valetas ja eitas andmeid Vene sõjaväelaste Eestisse toomise kohta. Skandaali kerides selgus, et kaitseminister Rebas olevat küll andnud loa Vene sõjaväelaste sissetoomiseks, kuid selle loa siis 2. veebruaril tühistanud. Samas ei teadnud peaminister, kaitseminister ega teisedki valitsuse liikmed, et Vene sõjaväelased saabusid Eestisse juba enne loa tühistamist. Nad ei teadnud, sest piirivalveamet ei pidanud vajalikuks sellest teavitada. Alles 15. veebruaril 1993 täpsustanud piirivalveamet, et jaanuari lõpus toodi Eestisse 164 Vene sõjaväelast. Piirivalveameti ülema kohusetäitja Henn Karits saatis juhtumi tõttu peaministrile kirja, milles ta vabandas ja tunnistas piirivalveameti süüd. Kes kui palju teadis või ei teadnud, jäigi lõpuks üsna segaseks, kuid Laari valitsus tegi tulisest tülist kaks järeldust. Tühistati eelmise valitsuse määrus, mis ei kohustanud piirivalvet Vene sõjaväelaste piiriületamisest kohe informeerima valitsust. Lõpetati võimalus, et Vene sõjaväelaste sissetoomise loa saab anda kaitseminister ainuisikuliselt. Sellise loa andmine pidi käima läbi valitsuse. Mõnes mõttes avalikkuse rahustamisena anti 16. veebruaril teada, et peaminister Laar ei andnud luba Eestisse veel 150 Vene sõjaväelast juurde tuua.

kale koorijuhile hüvastijätuks tema tähtteose „Mu isamaa on minu arm”. Lauluväljaku tornis põles tuli. Armastatud helilooja ja dirigent Gustav Ernesaks sängitati Metsakalmistu mulda esimese abikaasa Stella kõrvale.

31. jaanuar 1993. Gustav Ernesaksa ärasaatmine, üldrahvalik leinapäev.

25.01.93 Eesti Pank lõpetas Põhja-Eesti Panga moratooriumi ja andis pangale 100 miljonit krooni sularaha, et oleks võimalik klientide soove rahuldada. 26.01.93 Presidendid Lennart Meri ja François Mitterrand kirjutasid Pariisis alla Prantsusmaa ja Eesti hea läbisaamise, koostöö ja sõpruse lepingule. 28.01.93 Valitsus kinnitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra, mis võimaldas alustada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist endistele omanikele. Vastavalt riigikogu otsusele 17. veebruarist anti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks taotluste esitamiseks aega 31. märtsini 1993. Hiljem seda aega pikendati.

SÜ ND MU SE D | 1 993

õiguse teooria ning ka ajaloo kateedri juhatajana. Avalikkusele tuntumaks sai Truuväli vabariikliku valimiskomisjoni esimehena, kes juhatas sisse taasiseseisvunud Eesti esimese riigikogu koosseisu avaistungi. Truuväli andis ametivande 17. juunil 1993. Põhiseadusliku institutsioonina on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Õiguskantsleri ametiaeg on seitse aastat.

Estonia esimene reis 1.02.93 Stockholmist väljus esimesele reisile Tallinna Eesti toonane suurim reisilaev Estonia, mille meeskond koosnes eelteadete kohaselt ainult eestlastest. Ametlikel andmetel mahtus laevale 2000 reisijat, 45 treilerit ja 370 sõiduautot. Estonial olid restoran (175 kohta), Rootsi lauaga söögisaal (332 kohta), kohvik Neptunus (402 kohta), pubi Admiral, tantsusalong (278 kohta), ööklubi (83 kohta) ning basseiniga saunad. Laev maksnud 320 miljonit Rootsi krooni ning selle ostis E-Liini AS, mille omanikud olid Rootsi Nordström Thulin Estline AB ja Eesti Merelaevandus (mõlemad 50%-ga). Estonia vahetas välja seni Eesti ja Rootsi vahel sõitnud reisilaeva Nord Estonia, mis kuulus Nordström Thulinile ja seilas Rootsi meeskonnaga. Veidi rohkem kui poolteist aastat hiljem, ööl vastu 28. septembrit 1994 vajus Estonia tormisel merel põhja, viies enesega märga hauda teadaolevalt 852 inimest. Vt ka 28.09.94. Veebruar 1993. Taasiseseisvusaja esimene õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli.

Ametisse asus esimene õiguskantsler

Rootsi kütuseabi kadus vasakule

28.01.93 Riigikogu kinnitas 41 poolt- ja 39 vastuhäälega ametisse taasiseseisvunud Eesti esimese õiguskantsleri õigusteaduse kandidaadi Eerik-Juhan Truuvälja. President Lennart Meri tegi vastavalt põhiseadusele Truuvälja õiguskantsleriks nimetamise ettepaneku pärast konsultatsioone erinevate riigikogus esindatud poliitiliste jõududega 3. detsembril 1992. Osa valitsusliitlasi väljendas avalikku pahameelt presidendi valiku üle, pidades Truuvälja tausta liialt nõukogulikuks. Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Truuväli oli töötanud Ajaloo Instituudi vanemteadurina, Tartu ülikooli riigi- ja

SKANDAALNE 2.02.93 Rootsi valitsus otsustas peatada kõik Eestile suunatud abiprogrammid, sest selgus, et Eestisse saadetud Rootsi kütuseabi suunati Tallinnast hoopis Saksamaale müüki. Rahvusvaheline uudisteagentuur AP edastas Rootsi välisabiministri Alf Svenssoni pressiesindaja Pelle Nyquisti sõnad: „See läheb üle igasuguste piiride. Eesti inimesed vajavad iga kütusetilka, mida nad võivad saada.” Kaks Rootsi tankerit Avior ja Bellona saabusid Tallinna sadamasse 21. jaanuaril 1993. Avior vedas Tallinna 3800 tonni ja Bellona ligi 700 tonni Eesti abistamiseks saadetud talvist diislikütust, mis osteti 10 miljoni Rootsi krooni eest.

4.02.93 Valitsus otsustas, et rahvakapitali obligatsioonid (RKO) antakse välja igale Eesti Vabariigi alalisele elanikule RKO arvestuskaardi alusel. RKO-de ehk nn kollaste kaartide rakendamisega taheti ergutada erastamisprotsessi, pidades võimalikuks, et korteri saab endale osta tööaastate eest. Kollasele kaardile kantava ühe tööaasta maksumuseks määrati 280 krooni.

Õiguskantslerid Taasiseseisvusaja õiguskantslerid: Eerik-Juhan Truuväli (1993–2001)

Toomas Sildmäe majandusministriks

Allar Jõks (2001–2008)

5.02.93 President Lennart Meri nimetas peaminister Mart Laari ettepanekul uueks majandusministriks parteitu uue põlvkonna ärimehe 33-aastase Toomase Sildmäe. Ühtlasi vabastas president Meri ametist senise majandusministri Ain Saarmanni, kes teatas oma tagasiastumise soovist juba 1992. aasta detsembri lõpus. Saarmann põhjendas oma tagasiastumist halva tervisega ja sellega, et ei suutnud vastu seista Rootsi kontserni IKEA Eesti mööblitööstusele avaldatud survele. Saarmann oli Mart Laari valitsuse esimene tagasiastunud minister. Aasta lõpuks selgus, et Saarmann ei jäänud ainsaks lahkujaks. Hansapanga ühe asutaja Sildmäe toomine majandusministriks oli paljude jaoks peaminister Laari üllatusvalik ning tekitas algusest peale võõristust ja pingeid. Nii näiteks ei toetanud valitsusliidu sees Sildmäe kandidatuuri ERSP. Laar aga uskus, et eduka ärimehena läbi löönud

Indrek Teder (alates 10. märtsist 2008)

1 993 | SÜ ND MU SED

Tankerit Avior Tallinnas tühjaks ei pumbatud, vaid tankerisse pumbati ümber ka Bellonal olnud kütus ning Avior suundus Saksamaale Hamburgi, kus uurimisorganite andmetel kütus maha müüdi. Rootsist toodud Statoililt ostetud kõrge kvaliteediga kütuse pähe aga pakuti nüüd Tallinnas Venemaalt tulnud kütust. 3. veebruaril vahistas politsei kütuseafääri võimalikud osalised, kütuse mahalaadimist korraldama pidanud Rootsi-Eesti ühisfirma Scantransi kommertsdirektori Aleksandr Davõdovi ja maaklerfirma Infast tegevdirektori Igor Kleineri. Kahtlustati, et kütusevahetusest võisid teada teisedki Scantransi esindajad ja ka tankeri kapten. Hiljem lisandusid kütuseafääri kahtlusaluste hulka riigiettevõtte Eesti Kütus kommertsdirektor Kaljo Aamer ja AS Pan-Bali agent-ekspediitor Sergei Mišarin. Kahtlusaluste selgumisel praalis peaminister Mart Laar, et „seekord suured sulid enam tõllas ei sõida”. Paraku jäi segasevõitu lugu segaseks kohtuski ning Tallinna linnakohus ja hiljem ka Tallinna ringkonnakohus mõistsid 1994. aastal kõik neli kahtlusalust tõendite puudumise tõttu õigeks. Küll aga andis avalikuks tulnud kütuseafäär valitsusele täiendava aluse tõsistes makseraskustes vaevleva riigiettevõtte Eesti Kütus toonase juhtkonna raputamiseks. Eesti Kütuse peadirektorit Riho Silda süüdistati korruptsioonis, mahhineerimises ja saamatuses. Tunnetades usalduse kaotamist, esitas Riho Sild lahkumisavalduse ning veebruari lõpus ta vabastati ametist. Eesti Kütuse uueks peadirektoriks kinnitati Toomas Saks, kes seisis silmitsi samade raskustega nagu tema eelkäijagi. Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjon esitas Eesti Kütuse vastu pankrotiavalduse, leides, et kütusefirma on pangale võlgu 220 miljonit krooni. Kuude viisi vaieldi selle summa üle ning lõpuks sõlmisid Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjon ja Eesti Kütus 7. mail Eesti Panga presidendi Siim Kallase ja peaminister Laari vahendusel kokkuleppe, milles kütusefirma tunnistas 125 miljoni krooni suurust võlga ja kohustus selle tagasi maksma.

Veebruar 1993. Toomas Sildmäe. Suurärimehest majandusministriks. Üksteist kuud hiljem ohverdas peaminister Mart Laar oma varasema üllatusvaliku poliitaltarile.

2.02.93 Avalikustati, et riigikogu Koonderakonna saadikurühma esimees Riivo Sinijärv määrati Eesti suursaadikuks Suurbritanniasse ja Põhja-Iirimaale. Varem oli Sinijärv töötanud ka aseministrina Vähi valitsuses ja Eesti Väikeettevõtjate Assotsiatsiooni esimehena.

SÜ ND MU SE D | 1 993

„Soovisin parema elu nimel pääseda USA-sse.” Tamerlan Mussajev 21. veebruaril 1993 kohtuistungil lennuki kaaperdamise motiivist.

Sildmäe suudab jõuliselt turgutada kiratsevat majandust ning hoogustada erastamist. Enne majandusministriks saamist oli Sildmäe viimased neli aastat juhtinud Finest Hotel Groupi, millele kuulusid Tallinna hotell Palace ning hulk teisi ettevõtteid. Sildmäe ei olnud sidunud end ühegi erakonnaga ning teatas ka majandusministriks saamisel, et ei kavatse parteistuda. Koalitsioonileppe kohaselt kuulus majandusministri koht Isamaale.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE) missioon. CSCE kuueliikmeline missioon pidi Eestis tegutsema pool aastat ning kavatses avada oma bürood Tallinnas, KohtlaJärvel ja Narvas. Velliste nimetas CSCE missiooni saabumist Eestisse ajalooliseks sammuks, sest rahvusvaheliste vaatlejate viibimine annab kogu maailmale lisateavet Eesti olude ja poliitika kohta. Euroopa organisatsioonidesse pürgivale Eestile oli oluline tõestada, et järgitakse inimõigusi.

UUS 12.02.93 Eesti riik ja Soome elektroonikafirma Elcoteq Oy sõlmisid lepingu ühisfirma Elcoteq Baltic loomiseks. Elcoteq rajas Lasnamäele tehase, kus parematel aegadel töötas ligi 3000 inimest. Nokiale ja Ericssonile alltöövõttu teinud Elcoteqist sai hilisematel aastatel üks peamisi Eesti ekspordi promootoreid. Ericssoni 2001. aasta jaanuari otsus lõpetada mobiiltelefonide tootmine mõjutas oluliselt ka Tallinna Elcoteqi tehast. 12.02.93 Alexander Kofkin avas Eesti Rahvuskultuuri Fondi raames omanimelise fondi, annetades sellele 250 000 krooni. Tegu oli suurima üksikisiku metseenlusaktiga eesti kultuuri hüvanguks. Kofkin soovis, et 250 000 kroonilt saadavad intressid eraldataks Eesti näitlejate ja lavastajate täiendõppeks välismaal. 15.02.93 Välisminister Trivimi Velliste kirjutas alla kokkuleppele, et Eestis alustab tööd

Piirikõnelused Venemaaga ummikseisus

Riigieelarve viimasel hetkel 9.02.93 Riigikogu võttis 65 poolthäälega vastu 1993. aasta 3 704 000 000 krooni suuruse eelarve, mille kavandatud tulud ja kulud olid tasakaalus. See oli esimene ja viimane kord taasiseseisvumisaja vältel, kui aasta riigieelarve kinnitati siis, kui aasta juba käis. Ühelt poolt tingis sellise tavatu seisu see, et 1992. aasta oktoobri lõpus ametisse asunud uus Mart Laari valitsus tegi kiirkorras täiesti uue eelarve. Teisalt venitas eelarve vastuvõtmist opositsiooni osav ja kiuslik venitamistaktika ja vastuseis. Opositsioon mängis teadlikult põhiseaduse sättele, et kui riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust, kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised. Püüdes vältida erakorraliste valimiste võimalust, pidi valitsusliit nõustuma mitmete opositsiooni parandusettepanekutega. Riigieelarve suurim tuluallikas oli käibemaks (1,8 miljardit krooni). „Me oleme küll vaesed, kuid nüüd peaksime kõik teadma, mida on endale võimalik lubada,” ütles 1993. aasta eelarve kohta riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni esimees Valve Kirsipuu.

19.02.93 Venemaa ülemnõukogu kehtestas ametlikuks riigipiiriks endise Vene NFSV piiri. Venemaa riigipiiri seaduse kohaselt määrati riigi piirijoon kindlaks vastavalt endise Nõukogude Liidu sõlmitud rahvusvahelistele lepingutele ja seadusandlusele ning endise Nõukogude Liidu vabariikide piiridele. Vene delegatsiooni juht Eestiga peetavatel läbirääkimistel Vassili Svirin nimetas mõni päev hiljem Venemaa ülemnõukogus vastuvõetud riigipiiri seadust „uueks tugevaks argumendiks läbirääkimistel Eestiga”. „Eesti ja Venemaa piir peab kulgema sealt, kus see oli fikseeritud endises Nõukogude Liidus kahe liiduvabariigi vahelise piirina. Eesti ja Venemaa läbirääkimiste objektiks saab olla vaid piirijoone tähistamine, mitte aga piiri kulgemine. Igasuguseid Eesti poole taotlusi kehtestada 1920. aasta Tartu rahulepingu järgset piiri võib tõlgendada kui territoriaalseid pretensioone Venemaale,” kuulutas Svirin. Ühtlasi tegi Vene NFSV ülemnõukogu valitsusele ülesandeks kiirendada läbirääkimisi riikidega, millega Venemaal puudusid kahepoolsed lepingud piirijoonest, piiri mahamärkimisest ning piirirežiimist. Ehk siis teiste hulgas ka Eestiga. Eesti ja Venemaa piiriläbirääkimistel läbimurret ei tulnud, piirilepingut ammugi mitte. Mõlemad pooled seisid jäigalt oma seisukohtadel. Eesti soovis piiriküsimuste lahendamisel aluseks võtta 1920. aasta Tartu rahulepingu. Eesti soov ärritas Venemaad. Detsembri algul 1993 tõdes Svirin Vene uudisteagentuurile, et Venemaa on ammendanud kõik oma argumendid Eesti-Vene piirivaidluse lahendamiseks. „Piirivaidluste lahendamiseks on vaja aega ja jätkata läbirääkimisi, mis aitaksid ületada

1 993 | SÜ ND MU SED

hetke poliitilisi huvisid. Hiinaga peeti piiriküsimuste läbirääkimisi kümneid aastaid, kuni mõlemal poolel võitis mõistlikkus,” rääkis Vene läbirääkimisdelegatsiooni juht. Mõistlikkus ei võitnud ka järgmisel aastal.

Tallinnas maandus kaaperdatud Vene lennuk 20.02.93 Hommikul kell 8.20 maandus Tallinna lennuväljal marsruudil Tjumen–Peterburi lennanud Vene lennuk TU-134-A, mis kaaperdati veidi enne maandumist Peterburi lennuväljal. Terrorist nõudis maandumist Helsingis, et edasi lennata USA-sse. Lennuki komandör teatas kaaperdajale, et tal jätkub kütust vaid Tallinnani. Kaaperdatud lennuki pardal arvati olevat kuni 76 inimest. Tallinnas õnnestus seitsmel neist tagaluugi kaudu vabadusse pääseda. Tallinnas saatis terrorist lennukist välja kirja, teatades, et kaaperdajaid on rohkem kui üks ning et nad on valmis vajaduse korral lennuki õhku laskma. Teadaolevalt viibisid pardal ka terroristi grusiinlannast naine ja nende väike laps. „Me kas maandume koos New Yorgis või hukkume,” kuulutas kaaperdaja kirjas. Kaaperdajatega pidasid Tallinnas läbirääkimisi kaitseminister Hain Rebas, Tallinna

politsei abiprefekt Sergei Kozlov, lennujaama ülem ning lennukis viibinud, ent sealt vabastatud USA armee erukolonel Stanley Olchovik. Kaitseminister Rebas ütles, et keelas lennuki ründamise, kuid läbirääkimiste algstaadiumis ei välistatud sedagi võimalust. Rebas tegi kaaperdajale ettepaneku end Eesti võimudele vangi anda, kuna USA-s oldaks temaga karmimad. Mees keeldunud viisakalt. Kaaperdaja vabastas Tallinnas 35 reisijat, nende hulgas oli kolm ameeriklast ja üks itaallane ning naised ja lapsed. Kell 13.32 tõusis kaaperdatud TU õhku, et lennata Helsingisse. Kuna Soome keeldus lennukile maandumisluba andmast, suundus lennuk Stockholmi. Rahvusvaheliste lendude loata Vene lennuki tüürimehe vahetas välja inglise keelt kõnelev Eesti tüürimees Jüri Pavlov. Eskordituna Rootsi õhujõudude kahe hävitaja poolt maandus kaaperdatud TU-134-A Stockholmis kell 14.27 Eesti aja järgi. Lennuk pargiti lennuvälja tagaossa, võimalikult kaugele reisijateterminalist. Lennuki piirasid ümber politsei eriüksused. Terrorist nõudis edasilendu USA-sse, kuid selleks pidi TU-134 välja vahetatama mõne teise, pikkadeks reisideks mõeldud lennuki vastu.

20. veebruar 1993. Kaaperdatud lennukist pääsenud reisijad kirjeldavad Tallinna lennujaamas ajakirjanikele oma üleelamisi.