Ära muretse mu pärast

ÄRA MURETSE MU PÄRAST

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Tekst © Kadri Hinrikus Pildid ja kujundus © Katrin Ehrlich Toimetanud Tiina Tammer © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-51-0 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

8

aa oli Lõunanõlval ülastest valge. Lõhnas niiske mulla ja värske rohu järele. Rästaste, vintide ja lehelindude vidina sekka trummeldas raugematu hooga kusagil männiladvas Rähn. Meri mõnules päikese paistel. Ja kuigi mõnes varjulises kohas laiutasid veel viimased lumeriismed, oli aeg pillavaks pillerkaariks küps. „Just täna õhtul tuleb selle kevade Suur Tants,” mõtles Murueit pööningul, otsides kokku rehasid, ämbreid, labidaid, lappe ja luudasid. Ta tundis seda oma nabaga. Ja see tunne polnud teda petnud veel kordagi. Ainult et enne oli tarvis natuke nõudlik olla ja valju häält teha.

Murueit kuhjas vajalikud tööriistad keset õue suurde hunnikusse, keerutas pika seelikusaba vöö vahele, ajas huuled torru ja tõi kuuldavale heleda pika trillerduse. Niisuguse laulu üle oleks võinud uhkust tunda iga lind. Rähn lisas selle peale veelgi tempot ning paar noorukest metsvinti võtsid kooris nii kõrge noodi, et pidid hiljem kolm päeva vait olema ja kurku tohterdama.

Murueit ootas. Tema paljad varbad muutusid kärsituks.

Murueit valmistus juba uueks trillerduseks, kui põõsastikust

3

hakkas kostma hõikeid ja kilkeid. Ning sealt nad tulidki – kõik tema seitse tütart.

Anna, Berta, Cita, Dora, Eeva, Friida ja kõige lõpus väike Gerda jooksid, veeresid ning lendlesid õuele.

Gerdal ei tulnud veel lendamine kuigi hästi välja, seepärast veeres ta nagu muna ning tema pikkades lokkis juustes leidus nii männiokkaid, rohuliblesid kui ka sipelgaid.

Eeva ja Friida olid kaksikud, nii sarnased, et vahel ei teadnud nad ise ka, kumb on Eeva, kumb Friida.

Dora oli roheliste sõrmedega – kõik taimed, mida ta puudutas, kosusid, õitsesid ja kandsid vilja.

Cita hääl oli sama hele kui emal.

Berta naer tegi rõõmsaks isegi kõige mornima vihmaussi.

Ning tütardest vanim, Anna, teadis juba kõiki ilmakaari ning oli selgeks õppinud tuule keele.

Jah, need seitse tütart olid Murueide kõige kallim varandus. Ja vaatamata sellele, et see varandus kohe sugugi ei suutnud püsida vait ega paigal, kavatses Murueit neile

4

jagada kätte tööriistad ning alustada kevadist suurpuhastust. „Oh jah, eks see näeb ju igal kevadel välja nagu üks suur lendav segadus, aga niikaua kuni mina olen siin perenaine, siis sellest ma ei tagane. Enda järelt lihtsalt peab kasima vahetevahel,” ütles Murueit ning sikutas õhus kukerpallitava Berta kleidivööd pidi enda juurde. „Läheb lahti!”

5

ügaval metsas, Põhjanõlva hämaras tihnikus, ei olnud lumi veel sugugi ära sulanud. Oksad olid raagus ja õhk jäine. Madalas, pehmeks ja soojaks vooderdatud koopas keetis Mureeit pohlavartest suppi ja küpsetas muretaignast pirukaid. Alatihti heitis ta pilgu aknapraost välja ning vangutas pead. Söök oli valmis, kuid sööjat polnud. Kui mitte arvestada Põldhiirt, kes ootas kööginurgas kannatamatult kuivikut. „See ei lõpe hästi, oi-oi, ei lõpe see hästi,” pomises Mureeit.

Ta viskas pajakindad nurka ning tatsas ukselävele. Vaikus oli väljas veel suurem kui sees. Kaugele siit lävelt ei paistnud, vaata prillidega või ilma. Kõikjal olid puud, tihe võsa, külmunud kõrred. Ja lumekoorikul olid tillukesed jäljed, mis hurtsikust eemaldusid. „Nüüd on küll midagi hirmsat juhtunud,” murdis Mureeit käsi. „Teisiti pole lihtsalt võimalik. Ei lõpe see hästi!”

Mureeide niigi kortsulisse ja kõhna näkku tuli üks korts lisaks. Enam ei jaksanud ta vaikides oodata. Ta tõstis käed suu juurde, tõmbas kopsud õhku täis ja hüüdis. See oli pikk ja südantlõhestav hõige nagu hundi ulg.

Peale selle, et Põldhiir kööginurgas ehmatusest minestas,

6

ei juhtunud jupp aega midagi. Mureeit kuulatas nii suure hoolega, et ei julgenud hingatagi. Ning viimaks ta kuulis, kuidas okste vahelt lähenesid vaiksed kriuksuvad sammud.

Need olid maailma kõige armsamad sammud. „Kulla Moon, kus kohas sa küll oled hulkunud päev läbi?

Ma olen murest halliks minemas,” tõttas Mureeit tütrele vastu.

Moon ukerdas üle lumekuhila. Suure kasuka ja karvamütsi seest paistsid välja ainult kaks pruuni silma ja ninaots.

7