Morwennale
Originaali tiitel: Chris Riddell Goth Girl and the Ghost of a Mouse Macmillian Children´s Books a division of Macmillan Publishers Limited, 2013 20 New Wharf Road, London N1 9RR Basingstoke ja Oxford www.panmacmillan.com Copyright © Chris Riddell Copyright © Macmillian Publishers Limited, 2013 Tõlge eesti keelde © Kadri Kalm ja Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-526-96-3 Trükoda Printon Kõik õigused kaitstud. Mitte ühtegi selle teose osa ei ole lubatud reprodutseerida või mis tahes vormis edastada (elektrooniliselt, mehaaniliselt, kopeerides, salvestades või muul moel) ilma kirjastaja kirjaliku loata.
Ada Goot
ja kummitushiir CHRIS RIDDELL
RAAMAT SISALDAB ÄRALÕIGATUD JALA ÄÄREMÄRKUSI. JALG KUULUS KUULSALE KIRJANIKULE, KES KAOTAS SELLE BADEN-BADEN-WÜRTTEMBERG-BADENI LAHINGUS
Esimene peatükk da Goot tõusis kaheksa sambaga voodis istukile ja vaatas otsivalt tintjasse pimedusse. Jälle see hääl. Õrn ja kurblik ohe, mis lõppes pisikese piiksatusega. Ada astus voodist välja, süütas küünla ja tõstis selle kõrgele, et näha tervet magamistuba. „Kes seal on?” sosistas ta. Ada oli lord Gooti, Tontliku Gooti Koja kuulsa jooksuratturi ja luuletaja ainuke laps. Ada ema oli olnud kaunis köielkõndija Kreekast, Thessalonikist. Lord Goot oli teda kohanud reisil ja varsti pärast seda nad abiellusid. Kui Ada oli alles beebi, sai ta ema kahjuks surma äikesetormi ajal Tontliku Gooti Koja katusel köielkõndimist harjutades. 1
Lord Goot ei rääkinud mitte kunagi sellest kohutavast ööst. Ta istus oma suures majas, sulges end kabinetti ja kirjutas väga pikki luuletusi. Kui lord parasjagu ei kirjutanud, veetis ta aega jooksuratta Pegasus seljas mööda oma valdusi ringi kihutades ning aiakaunistuste pihta tulistades. Peagi omandas ta hullu, kurja ja ohtliku inimese kuulsuse. Abikaasaga juhtunud õnnetuse järel otsustas lord Goot, et tema laps peab olema kuuldav, aga mitte nähtav. Ta nõudis, et Ada kannaks suuri ja kohmakaid saapaid, kui ta kõnnib mööda Tontliku Gooti Koja koridore ja vahekäike. Sel viisil kuulis lord Goot tütre lähenevaid samme ja sai vältida temaga kohtumist,
varjates end kabinetti, kus keegi ei tohtinud teda häirida. See tähendas, et Ada ei näinud oma isa just eriti tihti. Mõnikord tegi see teda kurvaks, kuid ta sai isast aru. Korra nädalas jõi Ada siiski koos isaga teed ja kui nende pilgud kohtusid, nägi ta lord Gooti silmades suurt kurbust. Ada sai aru, kui palju ta meenutas isale kaunist köielkõndijat ja seda kohutavat tragöödiat, mis temaga oli juhtunud. Mustade lokkis juuste ja roheliste silmadega Ada oli täpselt ema moodi. (Ada teadis seda, sest oli pärinud medaljoni, mille sees emast pisike portree.) „Kes seal on?” sosistas Ada seekord pisut kõvema häälega. „Ainult mina,” kõlas vaikne hääl kusagilt varjust. Ada libistas jalad voodi kõrval seisvate mustade nahkkingade sisse. 3
Need olid olnud tema ema köielkõndimise kingad. Kingad olid Adale küll pisut suured, kuid see-eest väga mugavad. Ja mis kõige olulisem, need olid väga vaiksed. Adale meeldis kingi kanda siis, kui ta mööda Tontliku Gooti Koda ringi hiilis. See oli Ada lemmiktegevus, eriti öösiti, kui kõik teised magasid. Kuigi Ada oli Kojas veetnud terve oma elu, leidus seal endiselt ruume, kus ta polnud varem käinud ja kõrvalhooneid, mis olid peidus umbekasvanud aias. Ada astus luitunud Türgi vaibale, hoides küünalt enda ees. Vaiba keskel paistvas pleekinud laigus ilmus nähtavale pisike kuju, üleni valge, õrnalt läbipaistev ja virvendav. Ada silmad läksid pärani. „Sa oled hiir!” hüüatas ta. Hiir virvendas nõrgalt ja lasi kuuldavale veel ühe ohke, mis lõppes vaikse piisatusega. „Kunagi olin jah,” ütles ta ning raputas pead, „aga nüüd olen ma kummitushiir.” 5
7
Kuna Tontlik Gooti Koda oli väga vana ja väga suur, oli see koduks üsna mitmele kummitusele. Üks neist oli valge nunn, kes kuuvalgetel öödel ilmus mõnikord välja pikas galeriis. Teine aga must munk, kes aeg-ajalt kummitas lühikeses galeriis. Ning kolmas beež vaimulik, kes iga kuu esimesel teisipäeval libistas end alla mööda suure trepi käsipuud. Tavaliselt kummitused kas pomisesid või ulgusid vaikselt. Või hoopis laulsid kileda häälega, nagu oli kombeks beežil vaimulikul. Kuid nad ei rääkinud mitte kunagi. „Kas sa oled juba kaua aega kummitus olnud?” küsis Ada. Ta asetas küünla põrandale ning istus rätsepaistes vaibale. „Ma ei usu,” vastas kummitushiir. „Viimane asi, mida mäletan, oli sibamine mööda tolmust ja ämblikuvõrke täis koridori, kus olin esimest korda.” Hiir virvendas küünlavalguse käes nõrgalt. „Tulin just aiast karihiirte juurest ja eksisin tagasiteel ära. Mul on hea hiireauk sinu isa kabineti põrandaliistu all – või noh, mul oli…” 8
Hiir tõi kuuldavale veel ühe vaikse ohke. „Sina oled lordi tütar,” ütles ta teemat vahetades ja vaatas üles Ada poole. „Väike gootitüdruk. See, kes trambib ringi nende suurte saabastega.” „Õige. Minu nimi on Ada,” ütles Ada viisakalt. „Mis sinu nimi on?” „Kutsu mind Ishmaeliks,” ütles kummitushiir. Ja jätkas oma kurba juttu: „Niisiis, ma hoidsin varju ja liikusin nina maas edasi, kui äkitselt korjasin üles imelise lõhna, mis hõljus mulle koridorist vastu. Ma ei suutnud sellele vastu panna ja järgnesin oma värisevale ninale, mis juhtis mu juustutükini. See oli kollane sinakate tükkidega ja lõhnas nagu mehe sokk…” 9
Ishmael sulges silmad ja kogu tema keha võbeles lugupidavalt. „Kõlab nagu Sinine Lehk*,” ütles Ada. Köögi sahvris oli mitmeid juustukange. Muidugi ei külastanud ta kööki just *Gooti Sinine Lehk on Inglismaa vähetuntud juust. väga sageli. Seda juhtis proua Klopits, Koos Somerseti Haisu, Hallitanud kes oli väga suur, ülikõva häälega ja palju Piiskopi ja hirmuäratavam kui mis tahes kummitus. Mitte-NiiSuurepäraseProua Klopits leiutas aina uusi Cheddariga on seda peetud retsepte ja kirjutas neid üles ühte üheks haisvamaks juustuks hiiglasuurde raamatusse. Samal ajal maailmas. Mulle isiklikult see lõhn röökis ta köögitüdrukute peale nii, et meeldib. need tavaliselt nutma puhkesid. Tema toidud olid äärmiselt keerulised ja sageli raskesti söödavad. Ainuüksi hommikuja lõunasöögiks läks tarvis 23 erinevat nuga, kahvlit ja lusikat. Õhtusöök nõudis veelgi rohkem söögiriistu. Ninasarviku koodi sült ja küpsetatud meresaarma pirukas koos köögitüdrukute pisarakastmega olid lord Gooti lemmiktoidud. 10
Ada eelistas pehmet keedumuna ja sõdurikujulisi röstsaiu. „Sinine Lehk?” küsis Ishmael. „Aga lõhnas imeliselt, mis iganes see oli. Ma küünitasin seda võtma, kui… PLAKS! Kõik läks mustaks.” Hiire keha läbis hirmuvärin. „Seejärel olin ma valge ja läbipaistev ning hõljusin kõrgel. Vaatasin alla ja nägin, kuidas olin kinni jäänud kohutavasse hiirelõksu.” 11
„Kui kohutav!” ahhetas Ada. „Ma ei suutnud seda kaua vaadata,” lisas Ishmael kurvalt, „seega hõljusin minema. Midagi tõmbas mind äkki sinu tuppa…” „Võib-olla saan ma aidata,” ütles Ada, ehkki ta ei teadnud, kuidas seda teha. Ishmael kehitas õlgu: „Ma ei tea küll kuidas… Kui just…” „Kui just – mida?” küsis Ada. „Kui sa just ei tule koos minuga lõkse kokku korjama,” vastas kummitushiir, vurrud värisemas. „Enne, kui veel rohkem süütuid hiiri viga saab.” „See on hea mõte,” leidis Ada. Ishmael hõljus magamistoast välja, edasi mööda koridori, seejärel läbi pika galerii suure trepi ülemise platvormi suunas. Tüdruk järgnes Ishmaelile vaikselt kikivarvul oma köielkõndimise kingades. Kuuvalgus paistis läbi kõrgete akende ja valgustas seintel olevaid portreesid. Ada pani tähele, et valgest nunnast polnud ühtegi märki, kuid portreedel 12
olevad silmapaarid paistsid teda tähelepanelikult jälgivat. Seal oli potisoengu ja pitsilise kraega lord Goot I ning näole joonistatud ilumärgiga lord Goot III. Lord Goot V paistis olevat päris pahas tujus, tal oli peas vildakas puuderdatud parukas ja ees päris suur kõht. „Siitkaudu,” juhatas Ishmael ja hõljus trepist alla. Ada vaatas ringi. Beeži vaimulikku ei paistnud mitte kusagil. Ada ronis trepikäsipuu peale ning lasi sealt suure hooga alla. Ishmael ootas teda trepi all. „See koridor oli kusagil seal,” näitas hiir suunda. Ada tundis ärevust. „Lagunenud tiib!” õhkas ta. Ada kodu oli üüratult suur. See koosnes idatiivast, peahoonest koos 13
suursuguse kupliga, läänetiivast ja peahoone taga asuvast lagunenud tiivast, mis oli Tontliku Gooti Koja vanim osa. Lagunenud tiib ei asunud just eriti nähtaval kohal ja selle ajahambast puretud tubade, hüljatud vannitubade ja hooletusse jäetud koridoride rägastiku olid kõik lordid oma valitsemisajal ära unustanud. Selle asemel olid nad keskendunud hoopis uute majaosade ehitamisele. Lord Goot IV oli lisanud Kojale kupli ja üle neljasaja ilukorstna. Lord Goot V oli ehitanud maja esiküljele suursuguse sammaskoja ja idatiiba uued köögid. Ada isa oli lord Goot VI ja tema oli keskendunud eelkõige läänetiivale. Ta laskis sinna ehitada meelelahutustoad, raamatukogu ja tallihooned oma jooksurataste tarbeks. Lord oli palganud tolle aja kõige parema maastikuarhitekti, Nõtke Smithi, et too kujundaks Tontliku Gooti Koja aiad koos mitmete huvitavate osadega, nagu näiteks kiviktaimla, mis koduks tuhandele mägipäkapikule, Ülemäära Kaunistatud purskkaev ja moekas jooksurataste võistlusrada. 14
Ada ja Ishmael läksid risti üle hiiglasliku saali, mille kohal kõrgus suursugune kuppel ja edasi läbi ühe väikese ukseavause, mis oli pooleldi peidus paksu seinavaiba taga. Koridorid olid pikad, pimedad ja ämblikuvõrkudega kaetud ning seintes asusid kümned uksed. Enamik tubadest olid tühjad, nende seintelt koorus tapeet ja laest varises krohv. Kuid mõnes toas olid kokku kuhjatud vanad ja unustatud asjad – need meeldisid Adale kõige rohkem. 15
Ühes toas oli portree lausa tontliku naeratusega leedist. Teine tuba oli täis hiina draakonitega kaunistatud vaase. Kolmas tuba varjas endas raidkuju jumalannast, kellel polnud käsi. Viimaks Ishmael peatus ja osutas kahepoolsele uksele, mille käepidemeteks olid pronksist rõngad. „Seal!” ütles ta õhinal. Ada vaatas. Ukse ees oli hiirelõks, mille külge kinnitatud tükike Sinist Lehka. Ada nihutas hiirelõksu õrnalt oma varbaotsaga. Plaks! Surmav lõks kargas kinni. Ada kummardus ja korjas selle üles. 16
Samal hetkel kuulis ta teistelt poolt ust tuttavat kähisevat häält: „Veel üks käes!” Ust hakati ettevaatlikult avama, kuid Ada pistis kiiresti jooksu.
Teine peatükk da ei olnud päris kindel, kui kaua ta oli jooksnud, aga see aeg tundus kohutavalt pikk. Kui ta lõpuks peatus ja ringi vaatas, leidis ta ennast väikesest vahekäigust, mis avanes otse hoovi. Ishmaeli ei paistnud kusagil. Ada astus õue kuuvalguse kätte. Ta oli maja taga, hooletusse jäetud metsikus aias. Seal kasvasid suured põldmurakad, kibuvitsapuhmad ja hiiglaslikud põõsad. Väike puidust silt teatas: „Metsik (lõpetamata) tagaaed”. Ada oli tahtnud juba ammu seda aeda uurida, kuid tema plaani olid seganud koduõpetajannad. See ei tähendanud, et Ada oleks koduõpetajannadega tülis olnud. Vastupidi, nad meeldisid Adale väga ja ta püüdis alati korralikult käituda ning olla nii 18
abivalmis kui võimalik. Probleem peitus hoopis koduõpetajannades. Nad olid kõik Clerkenwelli Vaimse Koduõpetajanna Agentuurist ja tundus, nagu saabuksid nad sealt nagu välk selgest taevast. Tavaliselt ilmusid nad kohale minut või kaks pärast seda, kui lord Goot oli juhuslikult maininud, et Adale oleks vaja korralikku haridust.
Esimene koduõpetajanna oli Mora MacMesilane, kes tuli Šotimaalt. Tal oli suus vaid üks hammas ja otse keset nina suur soolatüügas, mille üle ta paistis olevat väga uhke. 19
Kui selgus, et Ada ei olnud üldse keeruline laps ja sattus harva Mora MacMesilane pahandustesse, oli Mora MacMesilane nii pettunud, et tal arenes tõsine nahalööve ning ta pidi minema tagasi Invernessi paranema. Järgmine oli Hebe Poppins. Ta kõndis nagu pingviin ja purskas õige tihti laulma. Hebe meeldis Adale. Kui H ebe aga Hebe avastas, et Ada ei olnud Poppins tagasihoidlik ega õnnetu laps, hakkas tal igav ning ta jooksis koos korstnapühkijaga minema. Jane Kõrv valmistas veel rohkem pettumust. Ada kahtlustas juba alguses, et Jane ei olnud Jane Kõrv koduõpetajanna tööst üldse huvitatud. Selle asemel veetis ta aega lord Gootile teed valmistades ja ühtelugu tema kabineti uksele koputades. Lord Goot pidi ta minema saatma pärast seda, kui naine üritas läänetiiba maha põletada. 20
Seejärel ilmus välja Nana Kullake. Õigupoolest oli ta lambakoer, kes pidas ennast inimeseks. Nana Kullake haukus kogu aeg Ada Nana Kullake peale, sest oli veendunud, et Ada lendab ära. Lõpuks andis lord Goot koerale lambakondi ja ta läks minema. Becky Tömp oli veelgi hullem. Becky Tömp Tal oli kahtlane minevik ja kui ta üritas hõbenõusid varastada, ajas proua Klopits oma supikulbiga teda Tontlikus Gooti Kojas taga ning Marianne kihutas lõpuks majast minema. Delacroix Viimasena oli ühel tormisel ööl saabunud Marianne Delacroix. Ta tuli Pariisist ja nimetas end revolutsionääriks. Ada õppis tema käest palju. Delacroix õpetas talle prantsuse keeles mitmeid innustavaid laule, kudumist ja seda, kuidas ehitada tugevat barrikaadi. Kuid Marianne läks ühel päeval õhukese pluusi väel õue, külmetas ennast ära ja pidi lahkuma. 21
Alates sellest ajast paistis, nagu oleks lord Goot unustanud Ada haridustee. Kuid see polnud üldse halb, sest Ada arvates oli tal olnud juba piisavalt koduõpetajannasid. Täiskuu paistis Metsikusse (lõpetamata) tagaaeda ja Ada otsustas, et tuleb sinna kindlasti päevaajal tagasi, et aeda valguses korralikult uurida. Praegu aga kiirustas ta ümber läänetiiva, et jõuda Veneetsia terrassile ning sealt akna kaudu majja ronida. Äkki kuulis ta läbilõikavat kraaksatust. Ada vaatas üles. Öisest taevast sööstis alla hiiglasuur kõvera kollase nokaga valge lind. Linnu kõhu peal ilutses kleepplaastritest rist. Lind liugles üle Ada pea ja maandus võsastiku all peidus oleva lagunenud kivihoone katusel. Ada jälgis, kuidas lind kadus kivikatuse sees oleva augu kaudu hoonesse. „On see alles üllatus!” kõlas vaikne hääl. Kui Ada allapoole vaatas, nägi ta, et Ishmael oli ilmunud tema jalgade juurde. 22