Ada Goot ja Täiskuu pidustused

Francesele

Originaali tiitel: Chris Riddell Goth Girl and the Fete Worse Than Death Macmillian Children´s Books a division of Macmillan Publishers Limited, 2014 20 New Wharf Road, London N1 9RR Basingstoke ja Oxford www.panmacmillan.com Copyright © Chris Riddell Copyright © Macmillian Publishers Limited, 2014 Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tammerraamat, 2016 Toimetanud Kadri Põdra ISBN 978-9949-565-44-3 Trükoda Greif Kõik õigused kaitstud. Mitte ühtegi selle teose osa ei ole lubatud reprodutseerida või mistahes vormis edastada (elektrooniliselt, mehaaniliselt, kopeerides, salvestades või muul moel) ilma kirjastaja kirjaliku loata.

Ada Goot

ja Täiskuupidustused CHRIS RIDDELL

RAAMAT SISALDAB PALJURÄNNANUD MUSKUSPARDI UJULESTAGA ÄÄREMÄRKUSI

Esimene peatükk da hüppas oma elegantsetes köielkõndimise kingades kergejalgselt üle seitsme väikese korstna.

Ta viivitas hetke, et tasakaalu tagasi saada, ja hüppas siis kõrgele valgest marmorist korstnale rea lõpus. Üks hõbedane salvrätirõngas purjetas üle öise taeva, kuuvalgus läigatamas selle poleeritud pinnalt. Ühel jalal tasakaalu hoides naaldus Ada ettepoole ja püüdis salvrätirõnga osavalt oma võitlusvihmavarju otsa.

Veel kolm salvrätirõngast lendasid läbi õhu ning korstnaid mööda tantsiskledes püüdis Ada need ükshaaval kinni ja tegi siis kummarduse. „Suurepärane töö, mu armas,” ütles tema koduõpetajanna Lucy Borgia pehmel laulval häälel ja vaevuaimatava aktsendiga. „Ma näen, et sul on kodused ülesanded kenasti tehtud.”

1

Kolmesaja-aastane vampiir Lucy hõljus õhus, musta keebi serv õrnas tuulehoos laperdamas. Käes hoidis ta oma võitlusvihmavarju, mille nõelteravasse otsa oli ohutuse pärast torgatud veinikork.

Ada vaatas, kuidas koduõpetajanna alla tuhises, ja läks tema juurde kaunistatud korstna otsa, mida kutsuti

2

Lumivalgekeseks ja Seitsmeks Pöialpoisiks.

See oli ainult üks sadadest kaunistatud korstnatest, mis turritasid üles Tontliku Gooti Koja katustelt ja olid kõik erinevad.

Lucy Borgia tõstis oma vihmavarju. „Nüüd harjutame natuke vehklemist,” ütles ta oma õpilasele lähenedes. *

Ada Goot oli lord Gooti, Inglismaa kõige silmapaistvama jooksuratturist luuletaja ainuke tütar. Ta oli küll veel üsna noor (järgmisel

4

nädalal oli tulemas tema sünnipäev), aga Adat olid õpetanud juba kuus koduõpetajannat ...

Lucy oli seitsmes ja tema kõige lemmikum.

Lisaks trepikäsipuid mööda üleslibisemisele ja ainult pärast pimeduse saabumist tundide andmisele oli Lucy Borgia vihmavarjuvõitluse asjatundja ning õpetas Adale kõike, mida oskas.

5

Nende võitlusvihmavarjude otsad puutusid kokku ja Ada astus sammu ettepoole, püüdes torgata küljelt, kuid koduõpetajanna tõrjus torke. „Täpsus ...” ütles Lucy Borgia vihmavarju­ viibutusega, mis sundis Adat mööda korstnaterida tagasi astuma. „Tasakaal ...” jätkas ta, tõrjudes Ada vihmavarju­ torget ja susates õpilast enda vihmavarjuga kergelt vastu kõhtu. Ada hüppas alla katusele. „Ja ennekõike ...” ütles Lucy, keerates rannet nii, et Adal lendas vihmavari käest kõrgele üles, „elegantsus!”

Lucy sirutas käe ja püüdis Ada allakukkuva vihmavarju kinni. Ta ulatas selle tüdrukule. „Teil on siin üks äraütlemata paljulubav õpilane, preili Borgia,” ütles mahe lihvitud hääl.

See tuli jämeda telliskivikorstna tagant, mille otsas oli kuus peenikest pikendustoru.

Lucy Borgia tõmbas Ada ühe käega oma musta keebi voltide vahele ja sikutas teisega korgi vihmavarju otsast ära. Kõrge kaabuga ja tumedas saterkuues pikk kuju astus Henry VIII Kuue Korstnapikendustoru tagant välja.

6

Lucy silmad tõmbusid vidukile. „Minu meelest ei ole meid tutvustatud,” ütles ta vaikselt. „Lord Sydney Iseäralik teie teenistuses,” teatas kuju, astudes paar sammu nende poole, mille peale Lucy tõstis oma vihmavarju. „Andestage sellise sissetungi eest, mu armas daam,” ütles lord Iseäralik, võttes peast kaabu, mille alt tulid nähtavale moekalt soengusse seatud hõbeblondid juuksed.

Kui mees nende poole üles vaatas, läigatas kuuvalgus tema monoklilt vastu. „Ma olen lord Gooti vana ülikooliaegne sõber,” ütles ta. „Ta on lahkesti nõustunud lubama mul korraldada selleaastaseid Täiskuupidustusi.”

Ta võttis monokli silma eest ära ja poleeris seda mõtlikult kaelasideme servaga. Ada märkas, et tema kulmud ja vuntsid olid sama hoolikalt sätitud nagu juuksedki.

Adale tuli üllatusena, et nõnda moekas džentelmen võiks olla huvitatud Täiskuu­ pidustustest, mis oli üldiselt üks üsna igav sündmus. Igal aastal tammusid pisikese Juhmide küla elanikud salgas Tontliku Gooti Koja 8

sissesõiduteed mööda üles, hoides käes põlevaid tõrvikuid, ja seisid siis maja ette suvise pööripäeva laule laulma, ilma et keegi neist viisi oleks pidanud.

Nad värvisid oma näod siniseks, panid selga õlgedest valmistatud seelikud ja tantsisid täiskuu all mingit kummalist tantsu, mis hõlmas üksteise löömist padjapüüridega. Keegi ei olnud päris kindel, miks. „Kui tore meil omal ajal oli ... * Kõvakübara­ kriket leiutati parverallid jõe peal, kõvakübarakriket* ja ettekäändeks, et jooksurattakroket ... Goot, Simon ja mina – juua teed ja süüa ja võileibu. meid kutsuti Kaheks ja Pooleks Sõbraks ...” kooki Väljakumängijad „Kaks ja pool?” ütles Ada, piiludes meest kasutavad oma kõvakübaraid Lucy keebivoltide vahelt. kriketipallide püüdmiseks, „Simon oli väga lühike,” selgitas Lord mida löövad kurikamehed, Iseäralik. Ta asetas monokli oma kohale kellel on peas tagasi ja vaatas Ada poole. “teekannusoojen­ – kootud „Tead, Ada, ma ei ole sind näinud sellest dajad” mütsid, mis hoiavad tee­ ajast saadik, kui sa veel väike tita olid,” kannusid soojas. ütles ta naeratades. „Sellest ajast, kui ...”

Lord Iseäralik vakatas ja köhatas siis hääle puhtaks. „Sellest kohutavast ööst saadik.”

9

Ada teadis, millist ööd lord Sydney silmas pidas. Ööd, kui Ada ema, kaunis köielkõndija Parthenope, oli kukkunud surnuks äkilise äikesetormi ajal, harjutades Tontliku Gooti Koja katustel parasjagu köielkõndimist.

Alates sellest ööst oli lord Goot suurema osa Ada lapsepõlvest veetnud oma kabinetis, kirjutades seal ääretult kurbasid luuletusi.

Ent viimasel ajal, pärast Ada seiklusi kummitushiir Ishmaeliga, oli lord Goot olnud muutunud mees.

Ta ei norutanud enam oma kabinetis, vaid käis palju rohkem väljas.

10

Õigupoolest oli lord Goot parajasti sel hetkelgi Järve ringkonnas ringi reisimas, et reklaamida oma viimaseid peenekombeliste uitajate värsse pealkirjaga „Ta oma kauniduses käib kui rüütel”.

Lucy Borgia lasi Ada lahti ja vaatas lord Iseäralikule sügavalt silma. „Mu isa ei ole praegu kodus,” ütles Ada pärast üsna piinlikku vaikust.

Lord Iseäralik, kes oli sama sügavalt Lucy Borgiale silma vaadanud, suunas pilgu alla Ada poole. „Mida? Oi, jaa, muidugi mitte,” ütles ta. „Ta on raamatutuuril.”

Lord naeratas. „Praegu, kui meie siin räägime, sööb ta koos kolme karjusega õhtuks lambahautist ühes onnis Keeleoru künkal.” „Kust te seda teate?” küsis Ada, kellele lord oli sügavat muljet avaldanud.

11

12

13

„Üks väike linnuke siristas mulle,” ütles lord Iseäralik, uuesti Lucy Borgiale otsa vaadates ja naeratades. „Ja üks teine siristas, et teie, preili Borgia, olete laitmatu käitumisega kolmesaja-aastane vampiir, kelle vihmavarjuvõitluse oskused on lausa meisterlikud. Mul on väga meeldiv teiega tutvuda.”

Täpselt sel hetkel laperdas kõrgelt taevast alla valge tuvi. Ta põikas Kõverast Kuuepennisest mööda, liugles üle Thomase ja Jeremy ning lehvis allapoole, et maanduda lord Iseäraliku väljasirutatud käsivarrele.

Lord Iseäralik harutas ettevaatlikult lahti pisikese paberirulli, mis oli kinnitatud tuvi parema jala külge. „T-post,” ütles ta. „See on minu ameti moodsaim sõna.” Ta rullis paberi lahti ja luges sellele kirjutatud sõnumit.

14

Siis sirutas ta käe ülespoole, võttis kõrva tagant pliiatsijupi, kirjutas paberi teisele poolele vastuse ja sidus paberirulli jälle ümber tuvi jala. „Nii kiiresti kui suudad, Pilvevalge,” kudrutas ta tuvile kõrva, enne kui linnu taevasse lahti lasi. „Kas me saame teile kuidagi kasulikud olla, lord Iseäralik?” päris Lucy Borgia pehmel laulval häälel. „Tegelikult saate küll,” ütles lord Iseäralik, sirutades käe kuuetaskusse ja võttes sealt välja klaaspurgi. Selle kaane külge oli punase paelaga kinnitatud ümbrik, millele oli peenes kirjas kirjutatud „Mary”.

15

„Te võiksite selle edasi anda.”

Mary oli Ada toaneitsi nimi. Algselt oli ta olnud Ada ema teenijanna, kes oli leitud ühest postijaamast koos kirjaga, et ta olla tulnud lausa Boliiviast. See oli kõik, mida Ada oma toaneitsi kohta teadis, sest Ada ei olnud teda tegelikult kunagi näinud. Mary oli nii häbelik, et veetis kogu aja Ada riietusruumi kapis ja tuli sealt välja ainult öösiti, kui Ada magas, et viimase riided dalmaatsiamustriga diivanile valmis panna. „Ma hoolitsen selle eest, et ta selle kätte saaks,” ütles Ada, võttes kuldset tooni vedelikku sisaldava purgi enda kätte. „Aitäh sulle,” ütles lord Iseäralik. „Võta see,” lisas ta, sikutades kuuetaskust välja pisikese paki linnutoitu. „Kui sul peaks kunagi olema tarvis minuga ühendust võtta, puista lihtsalt natukene seda maa peale.”

Lord Iseäralik kummardas kergelt, enne kui astus uuesti Vana Suitsuse taha varjudesse.

Vaatamata nimele ei tulnud Vanast Suitsusest enam tegelikult suitsu. Selle jalg ulatus keldrisse, 16

vanasse keskkütteahju, mida enam ei kasutatud.

Aga see oli kõigist kaunistatud korstnatest kõige vanem ja vildakam ning Ada lemmik.

Ada koduõpetajanna oli kui paigale naelutatud ja vaatas lordile järele. „Lord Iseäralik meenutab mulle ühte kunstnikku, keda ma kunagi tundsin,” ütles ta unistavalt ja tema aktsent muutus tugevamaks. „Ta on kena ja andekas, täpselt nagu Leonardo, aga minu arvates ehk ...” ta näole ilmus selline naeratus, mis meenutas Adale alati ühte vana portreed Tontliku Gooti Koja katkises tiivas, „... pisut metsik.”

Koduõpetajanna naeris endamisi ja ütles siis: „Ma arvan, et tänaseks vehklemisharjutustest aitab. Kohtume * Vampiirid homme videvikuajal. Maga hästi, mu muudavad end nahkhiirteks, armas.” Ta tõmbas ürbi õlgade ümber kui neil on vaja põgeneda koomale, tõstis käed kõrgele pea kohale kiiresti või magamis­ toaaknast vaikselt ja keerutas end, muundudes suureks sisse lipsata. nahkhiireks.* Ada vaatas kõrvalt, kuidas tema koduõpetajanna mitte-päris-täiskuu eest läbi lendas, enne kui tuiskas alla 17

ja haihtus Tontliku Gooti Koja suure kupli tiputornis olevasse aknasse.

Ada seisis veel hetke ja vaatas, kuidas hõbedane kuuvalgus mängis kivisse raiutud veesülitite, karamelliste korstnapikendustorude ja kalasabamustrisse laotud telliskivide peal.

Siis keeras ta ringi ja suundus pööningule, hoides ühes käes vihmavarju ja teises purki parima Boliivia meega.

18

Teine peatükk da avas silmad ja teadis kohe, et midagi on viltu.

Tema riided olid täpselt seal, kuhu ta oli need eelmisel õhtul jätnud, kui katuselt alla tuli. Mustatriibulised sukad, valge siidkleit ja hõbedaste kantidega purpurne sametjakk vedelesid Anatoolia vaibale laiali pillutatult.

Ada tõusis oma kaheksa sambaga voodis istuma ja vaatas hiiglasuures magamistoas ringi. Läbi riietusruumi ukse nägi ta dalmaatsiamustriga diivanit. Sellele ei olnud puhtaid riideid korralikult valmis pandud ja, mis kõige ebaharilikum, suure riidekapi uks oli lahti.

Kapist kostis vaikset nuuksumist.

Ada ronis voodist välja ja hiilis kikivarvul riietusruumi. Kui ta riidekapi ukse juurde jõudis, märkas ta purki, mille lord Iseäralik oli talle andnud.

See oli kapiukse ees külili, takistades ukse sulgemist.

21