Ada Goot ja Vihuriöö

Connie’le

Chris Riddell Goth Girl and the Wuthering Fright Macmillan Children’s Books, 2015 an imprint of Pan Macmillan 20 New Wharf Road, London N1 9RR Associated companies throughout the world www.panmacmillan.com Copyright © Chris Riddell 2015 Copyright © Macmillan Children’s Books, 2015 Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tammerraamat, 2017 Toimetanud Moonika Kuusk ISBN 978-9949-616-06-0 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee Kõik õigused kaitstud. Mitte ühtegi selle teose osa ei ole lubatud reprodutseerida või mistahes vormis edastada (elektrooniliselt, mehaaniliselt, kopeerides, salvestades või muul moel) ilma kirjastaja kirjaliku loata.

Ada Goot ja Vihuriöö

CHRIS RIDDELL

RAAMAT SISALDAB HAMMASRATTA ÄÄREMÄRKUSI, MILLE ON KIRJA PANNUD CHARLES KAPSA LEIUTATUD ARVUTUSMASIN

Esimene peatükk el päeval istus Ada Goot Tontliku Gooti Koja raamatukogus tiibtugitoolis ja luges oma isa viimast raamatut. Nahkköites teosed täitsid nikerdatud mahagonist raamaturiiuleid, mis olid ehitatud toa seinte sisse, ning iga riiuli ees oli messingratastega redel, et kõrgematelt riiulitelt raamatuid kätte saada. Kõige ülemiselt riiulilt vaatasid alla huvitavate soengutega Rooma imperaatorite büstid, kaminatule valgus nende lokkidelt ja kiharatelt vastu peegeldumas. Kuid Ada seda ei märganud. Ta oli raamatusse täielikult süvenenud.

Ada oli lord Gooti, Inglismaa kõige silmapaistvama jooksuratturist luuletaja ainuke tütar. Tema isa oli praegu Londonis kõnet pidamas ning juuksuri juures kirjanduslikus juuksurisalongis Kriips ja Kruss, aga ta pidi jõuludeks koju tagasi tulema.

1

Jõulud olid Tontlikus Gooti Kojas harilikult vaiksed ja tagasihoidlikud. Juhmide küla pisikese Püha Hilda kiriku kellad helisesid ning kohalikud karjased kogunesid iidsele sokkide pesemise tseremooniale. Samal ajal vahetasid tillukese Juhmide külakese asukad omavahel kingitusi – sukki, mis sisaldasid väikeseid apelsine ja söekamakaid.

Ada tahtis isa raamatu enne läbi lugeda, kui too tagasi jõuab. See oli väga põnev värsivormis kirjutatud jutustus pealkirjaga „Tall Haroldi palveränd”, mis rääkis noore kitse rännakutest.

Ada oli just jõudnud selle kohani, kus Harold ronib Alpides, et näksida mäestikumuru, kui 4

kuulis pisikeste messingrataste kriiksatust. Tõstnud pilgu raamatult, nägi Ada, kuidas üks redel liikus Hadrianus Lokilamba juurest Augustus Suurkõrva poole.

Pisike pärdik, kellel oli peas veel pisem kaabu, liugles raamaturiiulitest mööda, hoides ühe kämblaga redelist kinni ja tõmmates end teisega edasi. Ada jälgis, kuidas pärdik peatas redeli ja valis hoolikalt välja ühe raamatu kõige ülemiselt riiulilt. Siis lükkas loomake redeli riiuli lõppu, sibas mööda pulki alla ja kiirustas uksest välja.

Kui kummaline, mõtles Ada. Ta pidi juba uuesti „Tall Haroldi palverändu” lugema hakkama, kui tabas silmanurgast mingi liikumise. Ada piilus ümber oma tiibtugitooli 6

tiiva. Täpselt tema selja taga lükkas teine pärdik teist redelit piki raamaturiiulit edasi.

Ada jälgis, kuidas pärdik, kellel oli kaenla all kolmeköiteline ülevaade Iirimaast, peatus ja asetas rasked raamatud ettevaatlikult üksteise järel riiulile, siis libistas end mööda redelit alla ja keksis raamatukogust välja.

Aina kummalisemaks läheb, mõtles Ada ja pööras silmad uuesti raamatusse.

Selles oli illustratsioon, millel Harold ajas parajasti juttu metsistunud välimuse ja krussis sarvedega lumekitsega.

Ada naeratas – see oli just sedasorti raamat, nagu talle meeldis. Lõppude lõpuks, 7

mõtles Ada, mis kasu on raamatust, milles ei ole pilte ega jutuajamisi? Üks tema koduõpetajannadest oli talle kunagi nii öelnud. Ada ei mäletanud enam, milline.* Adat olid õpetanud seitse koduõpetajannat... *Tegelikult oli Ada kolmas koduõpetajanna Jane Kõrv kuulnud üht endist õpilast, Charlie Dodgsonit, seda ütlemas, samal ajal kui too joonistas matemaatikavihiku äärele koomiksit. Jane’ile meeldis neid sõnu korrata, nagu oleks see tema enda idee.

8

Ada keeras lehte ja luges edasi.

9

Tall Haroldi palveränd

Kus kõrgus kaljutipp, kus pilvepiir, sealt sügavasse orgu viis Haroldi pööritamapanev palvetee, peatus ainult, et juua teed. „Mää!” sõnas ta ja mökitas, muid sõnu ju kits ei tarvita...

84

Täpselt sel hetkel kõndis tema toolist mööda kolmas pärdik, hoides kramplikult kinni raamatust, mis oli peaaegu sama suur nagu ta ise. „Ühiskondlike nuhtluste kataloog” oli raamatuseljale kuldsete tähtedega kirjutatud. Kui Ada pilk pärdiku omaga kohtus, jäi viimane seisma ja tal tundus olevat pisut piinlik. Siis pani ta kämbla vestitaskusse ja võttis sealt välja tillukese tassi, mille sirutas pisut väriseva liigutusega Ada poole. „Ma palun tuhandest vabandust,” lausus Ada viisakalt, „aga mul ei ole sulle midagi anda.”

Pärdik kehitas õlgu, pani tassi ära ja puudutas kergelt oma pisikest kaabut. Siis aga kõndis edasi, raamatut elegantselt pea peal tasakaalus hoides.

12

Ta jõudis põrandale ning lipsas toast välja. „Järjest kummalisemaks läheb!” hüüatas Ada ja pani raamatu käest.

Ta kõndis üle raamatukogutoa ja oli juba pärdikule läbi ukse välja järele minemas, kui sattus ühest kõrgest aknast välja vaatama.

Ada ahmis õhku. Õues oli talvine taevas sügavat tumehalli värvi ja sadas lund.

Suured lumehelbed 13

tantsisid ja keerlesid, laperdades allapoole, kattes Tontliku Gooti Koja ja selle valdused valge vaibaga. Kauguses muutusid Mõistliku Rumaluse elegantsed piirjooned pehmemaks ja hägusemaks, Äärmiselt Ujeda Karpkala järve pind oli kõvaks jäätunud. Kalli Hirve park oli üleni lumme mattunud ja Veneetsia terrassi ning Ülemäära Kaunistatud purskkaevu ei olnud enam üldse näha. Ada surus nina vastu aknaklaasi ja vaatas, kuidas talv laskub tema kodu üle.

See oli maagiline vaatepilt ja ta oleks kogu ülejäänud pärastlõunaks jäänudki lumesadu vaatama, kui üks pärdikutest ei oleks mõni minut hiljem tagasi tulnud. Kui pärdik Adat nägi, kergitas ta viisakalt kaabut. Siis ronis ta redelile, valis välja ühe raamatu salakoodide kirjutamise kohta ning lahkus raamatukogust. Seekord läks Ada talle järele. Pärdik rajas endale teed läbi mitme võõrastetoa...

14

Ada v천ttis 체les ajakirja, mille p채rdik oli kogemata 체helt kohvilaualt maha ajanud.

15

Koer ja Kihar

Kirjanduslike juuksurisalongide ja spordielu ajakiri

Rugby kool kuulutab välja uue spordiala:

mudamaamaadlus Loe edasi lk-l xxxiii

Kriips ja Kruss palkab juustekammimiskassid tööle igakuistele luuleõhtutele Loe edasi lk-l xxi

Lord Goot korraldab Tontlikus Gooti Kojas

kirjandusliku koertenäituse Sissepääs ainult kutsetega.

Loe edasi lk-l xii

Väljapaistev romaanikirjanik hr Christopher Priestley

Cambridge’i-pärase soengu ja Fenlandi šnautseri Onu Montague’iga Loe edasi lk-l viii

Selles numbris:

Puhtuseõpetus ja 16 suleteritamine

„Nii et te nägite kuulutust, noorpreili,” ütles kägisev hääl, mis oli kuiv ja tolmune nagu kriit. Ada vaatas ringi ja nägi Maltraversit teise ukse juures seismas. Tema kõrval sikutasid rihma kaks puudlit, üks must ja teine valge. „Teie isal tuli mõte korraldada kirjanduslik

17

koertenäitus, kui ma rääkisin talle, kui hästi Belle’il ja Sebastianil treenimine edeneb...”

Tubane metsavaht (kes oli ühtlasi ka õuepealne ülemteener) naeratas ja tema pikk hall nägu tõmbus kokku tuhandeks kortsuks, avanenud huulte vahelt aga paljastus terve sasipundar teekarva, hauakive meenutavaid hambaid.

Ta patsutas lopsakaid tutte koerte peade peal.

Adale Maltravers eriti ei meeldinud. Kuna tal oli komme hiirvaikselt mööda maja ringi hiilida, uste taga pealt kuulata ja läbi lukuaukude piiluda, tekitas ta Adas judinaid iga kord, kui nad kokku sattusid. Aga sellest ajast saati, kui lord Goot talle puudlid andis, oli Maltravers olnud nagu ära vahetatud. Ta nägi ikka veel kummaline välja, aga nüüd naeratas ta palju ja isegi vilistas kerget viisikest, kui viis puudleid tubastele jalutuskäikudele.

Ada vaatas teadeteveergu ajakirja kaanel. „Koertenäitus?” ütles ta. „On ju põnev, eks, noorpreili?” kägistas Maltravers rõõmsalt. Ta sikutas puudlite 18