Ahaa, kummitab!
Edgar Valter
Ahaa, kummitab!
Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Toimetanud Kadri Põdra © Edgar Valter Autoriõiguste pärija Külli Leppik © Tammerraamat, 2016
ISBN 978-9949-565-69-6 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee Esmatrükk: 1995 (Elmatar)
1 „Tänaseks aitab!” ütles kunstnik Kukkel ja vedas vooditeki lõuani. Miks ei pidanukski aitama – ta oli terve päeva usinasti maalinud ja paistis, et töö oli korda läinud. Seda ei juhtu ju iga päev. Ta libistas piibu öökapile ja jäi vaatama sealsamas põleva küünla hubisevat leeki. „Elus tuli on ilus asi,” mõtles Kukkel, „ja sobib siia vanalinna ümbritseva kindlusmüüri väravatorni.” „Aga jah, tänaseks aitab!” kinnitas kunstnik Kukkel veel kord ja tõmbas kopsud õhku täis, et tuli ära puhuda. Ja siis see algas. Leek oli puhumatagi kustunud ja Kukkel märkas oma ehmatuseks, et oli tule koos sissetõmmatud õhuga alla neelanud. Mida muud võiski ta arvata, nähes pimedas ruumis oma kõhtu läbi öösärgi helendavat. „Küll on temp – toit läheb kõigepealt makku ja sealt pikapeale kõhtu, aga tuli on kohe lupsti kõhus.” Tuli oleks nagu kuulnud seda juttu ja kolis kähku natuke kõrgemale. 5
„Kas sa arvad, et nii meeldib mulle rohkem? Mulle tundub, et sul lihtsalt ei sobi valgustada mu kõhtu!”
„Puhu ta küünla peale tagasi!” soovitas üks hääl. „Ahaa, tõepoolest!” rõõmustas Kukkel ja puhus küünla poole. Küünal süttiski rõõmsa leegiga põlema. Kukkel vilksas pilguga oma kõhtu – kõik paistis olevat korras. „Vaat kus temp!” muheles ta ja tõmbas teki uuesti lõuani. Siis jäi aga mõttesse. Mis see nüüd oli? „Kas siin rääkis keegi?” küsis ta. „Mulle tundus ka nii,” vastas kellegi hääl. 6
„Haa, siis ma ei eksinud,” ütles Kukkel rahulolevalt. Äkki nägi ta, et voodijalutsis istub üks väiksema padja suurune valge kogu. „Kuule, sa oled ju päris kummituse moodi,” ütles Kukkel. „Mitte moodi, vaid ma olengi kummitus!” teatas väikese padja suurune kogu pisut solvunult. „Ah nii! Ja praegu sa kummitad?” küsis Kukkel. „Ei, mul on puhkus.” „Tore … Ja mõtled veeta oma puhkuse siin, Väravatornis?” „Jah. Elan siin juba mitmendat päeva. Mulle sobib see torn. Allkorrusel paistab olevat mingi ladu, edasi tuled sina ja ülakorrusel on su pildid ja raamid ja muu kraam …” „Kuhugi peab need ju panema.” „Su pildid on päris toredad. Oled sa suur kunstnik?” „Mitte eriti, 166 sentimeetrit. Niisiis keskmine.” Kummitus itsitas tasakesi. „Tagasihoidlikkus kaunistab inimest,” tuli ta vanasõnaga lagedale. Nüüd itsitas ka Kukkel: „Jajah, ja mida tagasihoidlikum, seda kaunim! Oleksin pidanud viima oma kadunud vanaema iludusvõistlusele.” Nad vaikisid viivu. „Kuidas su töö muidu on? Oled rahul?” küsis siis Kukkel. „Nojah,” ohkas kummitus. „Käib kah. Viimasel ajal, see tähendab viimasel sajal aastal pole ma eriti kummitanud. On olnud rohkem niisugune juhukummitamine. Närvid hakkavad vist läbi minema.” „Närvid? Sul ka närvid sees?” usutles Kukkel. „Muidugi on. Kas tead, kummituste ametiks on ehmatamine ja see temp tuleb mul päris hästi välja, aga ma ei kannata enam kuigi hästi 7
inimeste ehmatuskisa. Eriti vanemate daamide oma. See käib mul pealaest kuni särgisabani läbi.” „See võib olla hirmus jah,” nõustus Kukkel. „Või veel! Rahumäe kalmistul varastas üks turueit haudadelt lilli ja hakkas just järjekordset vaasitäit kotti toppima, kui ma ta kukla taha hõljusin ja hambaid kiristasin. Oh sa mu meie! Ta äigas mulle vaasiga ja kiljus nii kõvasti, et mul hakkasid kõrvad pilli lööma. Isegi haige lehm ei suudaks niisugust häält teha.”
Väike valge kogu vangutas nukralt pead. „Tead, isegi paar surnut ärkasid selle peale üles. Nad ei öelnud küll midagi, aga olid äärmiselt ehmunud. Kui vanaeit surnuid nägi, jäi ta äkki vait, ahmis õhku ja kukkus potsti selili. Õnneasi, et minestas, olin peaaegu ise valmis seda tegema.” „Jube lugu,” pomises Kukkel osavõtlikult. „Jah, olen pikapeale läinud hellaks. Veel paarsada aastat tagasi oli ehmatamine kui kaunis etendus: hõljud hämaras mõnele krahvipreilile vastu, kaenlas punnsilmadega pealuu. Säärane, kes oskab üht silma kinni pigistada ja sealjuures peenelt naeratada. Näitad preilile pealuud natuke lähemalt ja sel hetkel, kui pealuu pilgutab silma, jõuab ka krahvipreilist hääl välja. Ta teeb „ii-ii-ihh”, pöörab silmad pahupidi ja minestab 9
viisakalt. Härrad tavaliselt ei häälitse, see-eest jooksevad hästi. Vahel mõni teeb ehmunud soku häält.”
Kukkel kuulas kummitust elava huviga.
„Või nii,” nentis ta, „ja kust sa siis praegu tuled?”
„Liikusin niisama siin-seal ringi. Viimati olin paiksem Tõrdu los-
sis, aga seal läks lahti remont. Päevad läbi käis üks kopsimine ja trampimine. Öösiti tulid tavaliselt vargad, kes tassisid kõik päeval ehitatu
laiali. Neid sai siis vahetevahel möödaminnes ehmatatud, aga üldiselt läks elamine rahutuks.”
Väike kummitus lõi käega.
„Nojah,” nõustus Kukkel, „eks neid sulle sobivaid kohti kipub jär-
jest vähemaks jääma. Kliendid pole ka need, mis vanasti.” „Kuule, kas sa mind ka ehmatad?” küsis ta siis. „Kas tahaksid?” uuris kummitus kahtlevalt.
„Võiks ju natuke proovida. Karjuma ma vist ei hakka, aga kui väga
jubedaks läheb, poen teki alla. Ma pole kuulnud, et ükski kummitus teki alla järele tuleb.”
„Õige küll,” naeratas kummitus lahkelt. „Proovime siis!”
Küünlaleek hakkas rahutult visklema, pannes varjud seintel ja lael
hüplema. Väike kummitus tõusis hääletult õhku ja kustus äkki lae all. Kukkel nägi enda ümber sünget võlvidega ruumi, mille ainus sisustus oli suur raiepakk. Selle taga seisis kaetud näoga timukas, kirves
käes. Tagaseinas avanes uks ja sisse lohistati hirmkõhn selja taha seotud kätega kogu. Kogu meenutas hirmsasti muumiat, aga et ta pisut
elas, siis ei saanud ta päris muumia olla. See oli küll selge, et siin läheb pea maharaiumiseks. 10
Poolmuumia suruti peadpidi vastu raiepakku, timukas tõstis kirve ja lõi kõhnukese kaela ühe hoobiga läbi. Kostis selline heli, nagu keegi oleks peotäie makarone pooleks murdnud. Ülejäänu käis sama kähku. Kõhnast kaelast purtsatas verd nagu purskkaevust, ja millegipärast sinist. Maharaiutud pea lendas Kukkeli poole, muutudes lähenedes üha suuremaks ja avades lennul hõredahambulise suu. Kukkel tahtis kõrvale põigata, ent juba käis kõva klõps ja tema pea oli kadunukese hammaste vahel. Hirmus lugu!
Kukkel istus viivu liikumatult ja ootas, mis edasi saab. Siis märkas ta valgust. Kukkel tõmbas pea valemuumia hammaste vahelt ära – see oli lihtne, sest just selle koha peal hambad puudusid – ja vaatas üle õla. Küünal põles rahulikult ja voodijalutsis kükitav kummitus itsitas hääletult. „L-lihtsalt kihvt!” kogeles Kukkel tunnustavalt. „N-nagu kinos! P-paremgi veel!” „Ma pole seda tempu kaua teinud,” vabandas kummitus, „see vajaks lihvimist … Veri sattus ka valet karva olema.” „A-aga põnev ikk-ka ka!” ei saanud Kukkel veel äsjasest elamusest üle. „Kena, kuid nüüd pean korraks ära käima,” teatas kummitus. „Loodan sind homme ateljees näha,” lausus kunstnik Kukkel. „Kuidas oleks, kui hakkaksin sind lihtsalt Kummiks kutsuma?” „Suurima heameelega,” nõustus kummitus, „kui sa mind vaid kummikuga segi ei aja.” Järgmine hetk nägi Kukkel õhus hõljumas üht kummikut, kummikusäärest aga paistis Kummi särgisaba.
2 Uus kohtumine ei lasknud end kaua oodata. Kunstnik Kukkel oli just pigistanud mitmest tuubist värskemaid värve paletile, kui kuulis selgesti vee solinat. Mis solin see küll olla võiks? Nagu keegi aerutaks läheduses. Ta jäi hämmeldunult vaatama oma järvega maastikku. Pildil olev paat liikus sujuvalt üle vee, Kummi reipalt aerudele vajutamas. Paadipäras istus rahuloleval ilmel Kukkeli must kass Truuta. Oi peeglit! „Kuule, Kummi, ära paati pildilt ära vii!” ehmus Kukkel tõsiselt. „Ei vii,” hõikas Kummi vastu. „Panen selle täpipealt samasse paika tagasi.” Kukkel vangutas pead: „Uskumatu värk. Puha petuasi, illusioon!” Aerudega solistamine lakkas äkki ja kuuldus tuttavlik pots – Truuta maandus põrandale. Samas ilmus ka Kummi nähtavale. Ei mingit potsu, lihtsalt tuli. „Truuta, ma panin sulle piima alustassile. See ootab sind ülal köögipõrandal,” teatas Kukkel. 13