Aino Kallas - Mu saatuse maa by Tammerraamat

MU SAATUSE MAA

Aino Kallas

Soome keelest t천lkinud Johannes Aavik ja Mall J천gi

Koostanud Mall Jõgi Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Kolk

Kasutatud teosed: Aino Kallas. Mu saatuse maa. Soome keelest tõlkinud Johannes Aavik. Vadstena, Orto, 1947. Aino Kallas. Kanssavaeltajia ja ohikulkijoita. Muistoja ja muotokuvia. Helsinki, Otava, 1945. Aino Kallas. Uusia kanssavaeltajia ja ohikulkijoita. Muistoja ja muotokuvia. Helsinki, Otava, 1946. Aino Kallas. Kolmas saattue kanssavaeltajia ja ohikulkijoita. Muistoja ja muotokuvia. Helsinki, Otava, 1947.

Fotod Eesti Kirjandusmuuseumist.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

© Aino Kallase pärijad Tõlge eesti keelde © Johannes Aavik, Mall Jõgi Johannes Aaviku autoriõiguste pärija Johannes Aaviku Selts Aino Kallase luuletuste tõlge eesti keelde © Mall Jõgi © Mall Jõgi ja Tammerraamat, 2012

ISBN 978-9949-482-37-5 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Sisukord

Aino Kallase saatuse maa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 KIRJANDUSLIKULT TEEKONNALT . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15

Kodu Ludvigi uulitsal (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17 Šveitsi tütarlasteinternaadis (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 25 Üks elupõline sõprus (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 Oskar Kallas (Johannes Aavik) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 36 Kolm aastat Peterburis (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42 Kasvamine ja kobamine (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 57 Kuidas ma eesti keelt õppisin (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 60 Mu kirjanduslikult teekonnalt (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 63 Pärandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 63 Mäng sõnadega . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 65 Töötoad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 66 Kaasarändajad ja üksindus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 67 Noor-Eesti . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 69 Kirjaniku teetähiseid (Mall Jõgi) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 71 Veel üks kaasarändaja (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 74 Koidula elulooainest kogumas (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 81 Koidula rediviva (Mall Jõgi) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 92 TARTU-AASTAD . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 101 Kirjanduslik parlament Tartus (Johannes Aavik) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 103 Võimumehed ja võimualused (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 106

Eesti portreesid (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 114 Mu kälimees Rudolf Kallas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 114 Jaan Tõnisson. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 117 Juhan Luiga . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 121 Siegfried Talvik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 123 Eesti kaunitarid (Johannes Aavik) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 127 Taltsutamatu veri (Mall Jõgi) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 129 Sela Wilde (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 133 Üks poolelijäänud elu (Mall Jõgi) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 139 Tantsu ja akrobaatiat (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 142 Ella Ilbaku leek (Mall Jõgi) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 148 Ida Aalberg Tartus (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 152 Kallaste (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 156 Raudne ratsanik (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 162 Soome condottiere (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 167 MERE TAGANT. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 167

Kuressaare rapsoodia (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 169 Suvitusi Saaremaal (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 175 Kaarma köstrimajas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 175 Rannaluitel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 181 Jaanitulel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 184 Psüühilisi nähtusi (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 186 Kassari väike ümmardaja (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 190 Vilsandi linnusaared ja Toomi perekond (Johannes Aavik). . . . . . . . . . 198 Reigi õpetaja jälil (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 202 Inglanna maapaos (Johannes Aavik) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 206 Audaku elavalt maetud (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 209 Üks Saaremaa kindlus (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 213 EESTI AJA ELUTUKSEID. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 215 Valvuri vahetuse ajal (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 217 Eesti esimeses Helsingi-saatkonnas 1919–1922 (Johannes Aavik). . . . . 220 Kunstnik ilma peitlita (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 231 Ühe noore eestlanna saatus (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 235 Kirjanduslik kõrvakiil Linda kohvikus (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . 238 Skandaal Estonia teatris (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 242 Tallinna elutukseid (Johannes Aavik) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 248

Vormivahetus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 248 Fassaad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 249 Ülemjuhataja. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 251 Kohvikukultuur. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 253 Teater ja näitlejaid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 255 Üks kodu (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 260 Võitlus soomlaseks olemise eest (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 275 SAATUSLIKKE HETKI . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 279 Revolutsiooni avamäng (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 281 Mu elu kõige hädaohtlikum hetk (Johannes Aavik) . . . . . . . . . . . . . . . . 283 Valepassiga (Johannes Aavik). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 287 Elu ja surma piiril (Mall Jõgi) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 289 Kohtupäeva tund (Mall Jõgi). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 294 Tallinna pommivarjendis Issanda aastal 1944 (Johannes Aavik) . . . . . 299 EPILOOG. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 305

Pagulase hingeelu (Mall Jõgi) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 307

Aino Kallase saatuse maa

Kui Oskar Kallas kohtus noore Aino Krohniga Kuorsalo saare rannas, oli nende kahe saatus otsustatud. Coup de foudre – armastus esimesest silmapilgust –, nii kirjeldab seda kohtumist Aino Kallas aastakümneid hiljem. Oma uue kodumaani hakkas Aino Krohn, üsna peatselt juba Aino Kallas, jõudma samm-sammult, esmalt häbeliku veidriku Jüri Tilga juures eesti keelt õppida üritades, seejärel juba suheldes eestlaste ja eesti seltskonnaga Peterburis, Tartus, Saaremaal. Tartus kuulusid Aino Kallase lähiringi ühelt poolt Jaan Tõnisson ja tema konservatiivsed mõttekaaslased ja teiselt poolt Noor-Eesti moodsad noored intellektuaalid, kes sageli olid Tõnissoni ringkonnaga konfliktis. Eestisse asumisel oli Aino Kallase kirjandusliku arenemise seisukohalt otsustav tähendus. Kirjutamine oli talle juba lapsepõlvest saati olnud oluline, juba enne abiellumist oli ta avaldanud mitu raamatut – “veel täiesti kobaval, jäljendaval õpilasastmel”, nagu ta ise hiljem on tunnistanud. Novellikogu “Mere tagant” saatesõnas meenutab ta üht kaunist südasuvist päeva Karja köstrimajas:

“Siis juhtusin ühel suvel Saaremaale, Karja kihelkonda, oma mehe onu, köster Carl Allase juurde võõrsile. See kuum, õhtusse kalduv päev, kui istusin ta väikeses, omakasvatatud aias, kui mesilased sumisesid ja haavad varistasid udemeid, on murrangulise tähtsusega mu kirjanduslikus

loomistöös. Olen oma jutustusse “Köster ja kirikhärra” laenanud Allase välised piirjooned. Ta oli väikesekasvuline kitsehabemega mees, kuiv-teravmeelne ja tark, soe ärkamisaja isamaalane, vaimustuses eriti ilukõneline. Võõrustades mee ja mineva aasta pähklatega, jutustas ta kogu õhtupooliku ühe loo teise järele teoorjuse ajult, mis olid tal veel värskelt meeles. Kui lahkusime tema poolt, sõites ligi kolmkümmend versta läbi kadakaväljade, kavatsesin juba palavikuliselt romaani teoorjuse ajast. See hajus hiljemini siiski lühikesteks jutustusteks. Mitmed ained kogus “Mere tagant” olen võtnud Allase lugudest. Sellevastu olen jutustuses “Ants Raudjalg” kujutanud oma mehe isa, Kaarma köstrit Mihkel Kallast, Mihkel Raudjala näol. Nii sattusin käsitlema eesti aineid. Leidsin need ebateadlikult, alguses aimamata, millise leiu olin teinud. Alles palju hiljem on minule selgunud, kui palju eest pean olema tänulik tollele õhtupoolikule Karja köstrimaja aias. Väline tõuge ei tee küll kirjanikku. Nii kulus ka õieti palju aega, enne kui võisin ligikaudu öelda, et mu sisemine ja väline aineala hakkasid olema tasakaalus. Kuid igatahes: olin leidnud oma ala. Kogu mu hilisem töö on olnud selle harimine ja täiendamine.” Aino Kallase romaan teoorjuse ajast jäi kirjutamata, ta kirjutas selle teema lahti novellikogu “Mere tagant” talupoegade elu ja sakste omavoli kujutavates lühipalades. Aga tema tulevase loomingu aine oli tol kuumal suvepäeval leitud – see oli Eesti ajalugu, Eestis elanud inimeste lugu. Hiljem, juba küpse kirjanikuna leidis Kallas mitmeid teemasid proosaballaadide jaoks vanadest kroonikatest ja pärimustest. Ja läbi kroonikate ja piiblikeele jõudis ta oma küpse kirjanikuea arhaiseeriva stiilini, mida nii kongeniaalselt vahendas eesti keelde Friedebert Tuglas. Nõukogude okupatsioon kujunes Kallaste perele traagiliseks. Poeg Sulev tegi enesetapu pärast korduvaid ülekuulamisi NKVD-s, tütar Lainet tabas Vääna-Jõesuus Vene sõduri kuul. Aino Kallase paberite hulgas on väike märkmik, kuhu ta on kirja pannud üle 300 nime – need on tapetud, küüditatud, vangistatud, enesetapu teinud sõbrad ja tuttavad. Aino Kallas lahkus lõplikult Eestist Soome 1943. aasta hilissügisel, raskelt haige Oskar Kallas koos tütar Virve ja tema lastega järgnes talle

Kirjanduslikult teekonnalt

Kodu Ludvigi uulitsal

Mu kõige varajasemas lapseeas 1880-ndate aastate Helsingis oli Erottajat ja Korkeavuori uulitsat ühendaval lühikesel Ludvigi uulitsal veel peagu maakonnalinna meenutav mõnus ilme. Ta kümmekond maja olid kõik madalad ühekordsed puuehitused. Oli rohtunud hoove; kaeve, mis talvepakases tuli katta õlgkatusega, et vesi ei jäätuks; hoovides oli koguni veel sammaldunud katustega, Rootsi punasega värvitud mustavärviliste ustega aitu ja talle. Viimaseid ei tarvitatud siiski enam nende õigel otstarbel. See aeg oli juba möödas, kui Ludvigi uulitsa elanike ammuvad karjad koos muude lähiümbruse loomadega käisid linnaäärsetel karjamaadel ja kui jõulusingid veel röhkisid tagahoovi seasulgudes. Peale loendamatu kudrutava tuviparve katustel ja klähvivate koerakrantside iga värava ees ja üle õue välkkiirelt vilksatavate rottide ei nähtud neil aegadel Ludvigi uulitsal enam Looja alamasse loomariiki kuulujaid. Seal, kus praegu mitmekordse ehitusena kerkib Helsingin Sanomate, Soome levinuima lehe kodu parempoolne tiib ja kust kostab kõrvulukustavalt moodsate trükimasinate mürin, oli veel kolmkümmend aastat tagasi üks selline Ludvigi uulitsa – ja kogu tolleaegse Helsingigi jaoks – iseloomulik maja. Ehk ma küll kunagi ei ole selles püsivalt elanud, on see siiski olnud mu kodu selle sõna otseses tähenduses. Kõik, mis sõna kodu sisemisse tähendusse mahub – soojus ja kaitstus, hariduskolle, südame ja mõistuse taimelava –, oli olemas selles vanaaegses, väliselt malbes puumajas, mille nüüdisaegse kivilinna nobe tõus juba aastakümnete eest oma teelt pühkis.

Olen oma eelmises “Kaasarändajate ja möödakõndijate” osas kujutanud oma ema ainsa õe Ida Godenhjelmi ja tema eluseltsilise B. F. Godenhjelmi suvekodu Loppi Syrjäs. Ludvigi 8 oli nende talvekodu kuni mõlema surmani. Kunagi ei olnud nad vist mõtelnud sealt ära kolida ega ka kesklinnas puhkenud ehituspalaviku mõjul kavandanud kasulikku ja kahtlemata tulutoovat äriüritust: asuda ise ehitama moodsat üürikasarmut aastate jooksul oma üha enam repetava, vana ja idüllilise puumaja asemele. Sellesuunaline plaan sai vaevalt kunagi tekkida nende meelekujutuses, ja kui asjalugu olekski nõnda olnud, oleks see juba tekkides kaaluvate põhjendustega lämmatatud, samuti kui Loppi Syrjä äraostmise mõte. Nende aeg oli nii piiratud, nende elutöö oli nii kindel ja täpselt määratud, et neil enestelgi polnud nagu õigust kõrvale põigata oma märgitud rajalt. See tuli lõpuni käia, sama paratamatult kui loov kunstnik tingimusteta andub oma tööle hoolimata kõigist kõrvalahvatlustest. Godenhjelmide abielupaari eluülesanne oli algusest peale selge ja kohustav, see ei olnud vähem ega rohkem kui soomekeelse kõrgema naishariduse loomine. Praeguseks juba kadunud maailm – Ida ja B. F. Godenhjelmi kodu Helsingis Ludvigi tänaval. Vaade õue poolt.

Ludvigi uulitsa kodu ei olnud sugugi mingi moodne, nüüdisaja mugavustega uhkeldav ja selle tubades polnud ka kuigi palju Helsingi vanaaegsete elamute avarat ruumikust. Kardan koguni väga, et mõnigi pealiskaudne vaatleja oleks olnud valmis langetama hukkamõistva otsuse selle kohta kohe esimesel pilgul, eriti kui ta ajus oleks surisenud tervishoiukärbes. Ja ometi on see kodu minule olnud armsamaist armsaim. Uulitsapoolne peaehitus oli mu emaisa, Sipoost Helsingisse asunud Abraham Lindroosi enese kirjaliku teate järgi püstitatud alles aastal 1843. Perekond elas alguses krundil asetsenud puusepp Johan Nymani päranditombu hulka kuulunud majas, kus ka mu Ida-tädi sündis. Uulitsapoolse ehituse valmides oli mu ema vaid paariaastane. Maja kõik viis tuba peale saali olid madalad ja pindalalt väiksed. Kuna nad olid mööblit täis tuubitud, siis paistsid nad veel seda kitsamad ja liikumisruumi oli vaid nime poolest. Oli päris ime, kuidas neisse sai ära mahutada kõik need tihedad külaliste hulgad, kes tähtpäevadel sinna kogunesid. Veevärk, elektrivalgus ja telefon – viimased nüüdisaja leiutistest kõige murrangulisemad – hakkasid alles aastate jooksul vähehaaval mõnusamaks muutma – või peaks vastupidi ütlema: häirima – Ludvigi uulitsa elanike elu. Ida Godenhjelmi liikuv ja praktiline mõistus taipas siiski ruttu kõigi uuenduste tähtsust ja ta võttis need oma kodus kasutusele, rikkumata oma mehe filosoofilist rahu. Sellest hoolimata, et B. F. Godenhjelm oli esteetik ja pealegi maalikunstnik B. A. Godenhjelmi poeg, ei ilmutanud kumbki abikaasadest erilist huvi oma kodu sisustamise vastu. See näiline või tõeline ükskõiksus polnud igatahes ainult neile omane, vaid samasugust nähtust võis märgata paljudes tolleaegseis soome kultuurikodudes. Stiilimeel kodusisustuskunsti alal oli 1880.–1890.-ndail aastail üldiselt halvenenud, kuid peapõhjus oli siiski sügavamal. Sugupõlv, kelle ülesandeks langes rajada tõelise soome kultuuri aluspõhi, ei jõudnud ega soovinud pöörata välisele küljele rohkem tähelepanu kui hädatarvilik. Nõnda siis asusid Ludvigi uulitsal leplikult kõrvuti eri päranditompudest, nagu Kymi Ala-Hovist ja B. A. Godenhjelmi kunstnikukodust, pärandusena sinna jõudnud ilusate ampiir- ja biedermeierstiilis mööbliesemete kõrval kõige konventsionaalsemad tosinatooted, ei tea kust tarbe korral hangitud. Ebamugavamaid esemeid kui selleaegsed

puupõhjaga, päeva ajaks kokkulükatavad sängid, kitsad kui puusärgid, võib vaevalt kujutella. Ei, eelmine põlv oli siiski mõnusamalt tundnud voodinaudinguid, seda võis näha vanade Godenhjelmide punasest puust tohutu suurest abieluvoodist, mis rottidest närituna seisis puukuuri pimedikus nagu häbenedes, laiad jalad sügaval liivas, tasapisi kõdunedes. Seintel rippus maal maali kõrval. Kõik toad kuni hoovipoolse magamistoani olid saanud oma osa. Kuidas muidu? Oldi ju maalikunstniku järeltulija kodus. Ma ei tunne ennast pädevana arvustamaks B. A. Godenhjelmi loomingut, tean vaid, et ta kuulus R. Ekmani kunstnikupõlve ja et ta harrastas Murillo, Rembrandti ja Carlo Dolci maalide kopeerimist. Ka tema oli vaimustatud Kalevala lugude ainestikust, nagu mitmed ta kaasaegsedki. Ilmarinen Sampot tagumas, nelja ilmakaare tuuled – väiksed, tiivulised käharpäised amoriinid, kui iseloomustav ajale! – pungis põskedega lõõtsa puhumas. Selle kogu kõige suurem maal oli “Väinämöise kandlemäng”, kus vaga vana Väinämöinen kivil istudes mängib oma kalaluust kannelt, kuna mets ja veehaldjad – kui kreekalikud välimuselt ongi need Tellervod ja Vellamod! – teda kuulavad. Varaküpse ja muljetele vastuvõtliku lapse hingele mõjus kogu see seinapildiraamat valdavalt ja võimsalt: mis sealt puudus, selle luuletas Ludvigi tänava kodu sõbralik pererahvas. Ida Godenhjelm ...

… ja B. G. Godenhjelm.

ta ise vaistlikult juure. Perspektiiviseadused selgusid alles hulk aega pärast seda, kui ta imestusest haaratuna oli ainiti ja kaua uurinud B. A. Godenhjelmi autoportreed, mille taustal näis avanevat üksteise taga olevate tubade rida nagu lõpmatuseni … Või see Carlo Dolci kahvatu, orelit mängiv Püha Cecilia, kelle kahvatud pikasõrmelised käed puudutasid oreliklahve. Kas see tõesti oli vaid silmapete, et klahvid ta sõrmede all paistsid hallrohelise, sabalise hiirena? 3.

Raamatud, raamatud ja jälle raamatud, kappides, riiuleil ja laudadel, muudkui aina raamatud … Nii vanemate kui ka Ludvigi uulitsa kodus olen kasvanud raamatute keskel, need ümbritsesid mind nagu müür, mida mul siiski tuli kord ületada, kui astusin üle raamatute kõige elavamasse elusse. Hingates nende tolmu, imesin enesesse nende tarkust. Sunnitud eralduse aegadel, keset üksindust, leina ja haigust on raamatud olnud mu varjupaik ja mu lohutus. Aga ma olen alati olnud valmis – vahest olen seda juba kord varem ütelnud? – panema raamatud kõrvale ja lugema inimest, kõigi raamatute algrakukest. Nõnda ei ole ma siis kunagi oma elu jooksul olnud raamatukoi selle sõna otseses tähenduses. Ludvigi uulitsa kodu oli tõeline raamatuparadiis – paradiis, kus võis vabalt noppida niihästi hea kui ka kurja tundmise puu vilju. Ühtki välkuva mõõgaga keerubit ei paistnud värava ees vahti pidavat. Kui soovisime mingit raamatut, võisime selle võtta, tõsi küll, tingimusel, et see tuli panna täpselt samasse paika tagasi. Kui me ei ulatanud, tuli ronida toolile. Tean, et paljusid kasvatajaid oleks otse kohutanud säärane laste kõigesöömine. Missugune mürgitusoht süütuile hingedele! Aga esiteks on need süütud hinged enamasti oma vanemate teadmata juba põhjalikult selgusel kõige kohta, mida nende eest eriti tahetakse varjata, ennekõike seksuaalprobleemidest. Teiseks on lapse hing varustatud otsekui filtriga, mis kaitseb seda mustuse eest. Lastest, kes juba algusest peale on suguliselt erandlikud, kasvab hiljem siiski üleaisalööjaid, ükskõik kas neid on rangelt hoitud või mitte. Ludvigi uulitsa söögitoa raamatukappi võis alati luba küsimatagi avada ja selle alumine osa oli nii madal, et sinna ulatas põrandal kükitades. Seal võis siis segamata rahus uurida Grimmi ja Topeliuse