Algaja ajaränduri seiklused by Tammerraamat

Algaja ajarĂ¤nduri seiklused

Ilmar Tomusk

Algaja ajaränduri seiklused Sarja „Ajarändurid” 1. raamat

Pildid joonistanud Hillar Mets

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Kadri Põdra © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-57-3 OÜ Greif trükikoda www.tammerraamat.ee

Suur tänu 6. ja 7. a klassi õpilastele Britile, Kristinale, Dominicile, Kelianile ja Gregorile, kes raamatu käsikirja läbi lugesid, arvamust avaldasid ja häid näpunäiteid andsid.

Ilmar Tomusk

Esimene peatükk „Heeringas on jälle täitsa lolliks läinud,” sosistas Anette pinginaabrile. Mariliis noogutas, sest ta teadis täpselt, mida sõbranna oma geniaalse lausega mõtles. Ei Anette ega Mariliis, lahutamatud juba esimesest klassist alates, polnud just „kõige teravamad pliiatsid karbis”. Ajaloo- ja geograafiatunnis võisid nad hea tahtmise korral isegi aru saada, mida õpetaja seletas, sest need õppeained erilist ajude gümnastikat ei nõudnud, kuid füüsika oli midagi sellist, mis lihtsalt ei olnud nende ajude jaoks mõeldud. Vahest oleksid nad sellest isegi aru saanud, aga nende arvates ei väärinud see pingutamist. Küsimus polnud tegelikult mitte ainult füüsikas, mis iseenesestmõistetavalt oli vastik, hale, raske, nõme, igav, jälk, mõttetu, tülgastav, masendav … Sõnu, millega seda õudset õppeainet kirjeldada, oleks kindlasti veelgi leidunud, kuid Anettele ja Mariliisile piisas nendestki. Küsimus oli peamiselt hoopis füüsikaõpetajas, kes oli tüdrukute arvates üks ilge vanamees. Just sellepärast nad teda Heeringaks nimetasidki. 7

Kui õpetaja Leho Anderson eelmisel sügisel esimest korda kaheksanda b ette astus, pani Anette esimesena tähele, et mees ei ole päris normaalne. Klassijuhataja oli neile öelnud, et füüsikat hakkab andma uus noor meesõpetaja. Seepeale läksid kõik kaheksanda b tüdrukud eesotsas Anette ja Mariliisiga elevile, sest siiani olid neil olnud ainult naisõpetajad. Tüdrukud lootsid, et klassi ette astub noor, pikka kasvu ja sportlik meesterahvas, kes tahvli ees seistes neile nii sügavalt silma vaatab, et võtab jalust nõrgaks. Kuid see isend, kes koos tunnikellaga uksest sisenes, oli tüdrukute arvates täielik katastroof. „Vaata, missugune lips tal on,” oigas Anette silmi pööritades. „Roheline ja neerumustriga. See on ju ilge! Oleks vähemalt surnupealuude või skorpionidega.” Mariliis pööras tähelepanu õpetaja kehakujule. „Ta on ju nagu kalkun,” leidis Mariliis. „Kui jalad ära võtta ja panna käte asemele tiivad, leiaks selliseid tegelasi igast kalkunifarmist. See mees on nii nõme.” Mis põhjusel õpetaja välimus tüdrukutele sedavõrd nõme näis, oli raske mõista, sest ega nad isegi teab mis supermodellid ei olnud. Pigem vastupidi – nii Anette kui ka Mariliis olid parajalt pontsakad piigad, kelle kehakuju kinnitas, et isuga neil probleeme ei olnud. Nad olid isegi kehalise kasvatuse tundidest vabastatud, kuna Mariliisi

ema tuttav arst oli kirjutanud tõendi, et mõlemal tüdrukul on astma ning nad ei tohi ennast füüsiliselt pingutada. Tegelikult polnud nad sugugi haiged, vaid lihtsalt ülekaalulised. See oli ka põhjus, miks nad juba kiirema kõnni puhul hingeldama hakkasid. Astmaga polnud seal küll tegu. Kui päris aus olla, siis polnud ka õpetaja Leho Anderson välimuse poolest mingi unistuste prints, ent tema võrdlemine kalkuniga oli ilmselge ülepakkumine. Ta oli täiesti tavaline kolmekümnendates aastates meesterahvas, keskmist kasvu, kergelt kiilaneva pealaega, kes oli kehaehituselt tõesti tavapärasest mõnevõrra tugevam. Kuid ta oli inimene, kellel ei tulnud mõttessegi, et ta peaks oma välimuse või kehakujuga kellelegi muljet avaldama. Sellised asjad jätsid ta täiesti külmaks. Anderson oli õpingute ajal aastaid raskusi tõstnud ja oma lihaseid üles pumbanud, sellest ka tema laiad õlad ja tavalisest jässakam torso. Ta teadis juba siis, et kui keha on tugev, on ka vaim vastupidav. Vaatamata pealtnäha ümarale kehakujule oli ta igati sitke vend, kes kooli võimla eesruumist möödudes mõnikord, kui kedagi silmapiiril polnud, seinale kinnitatud kangist kinni haaras ja hoogsalt lõuga tõmbama hakkas. Kakskümmend korda järjest lõug kangi kohale vinnata polnud tema

jaoks mingi kunst. Ükski kehalise kasvatuse õpetaja sellise trikiga hakkama ei saanud, sest neil polnud trenni tegemiseks lihtsalt aega. Õpetaja Anderson aga ütles alati, et aega tuleb võtta. Kui ta oleks tahtnud jõu ja osavusega muljet avaldada, oleks ta võinud justkui kogemata sattuda võimla ette näiteks sel ajal, kui vanemate klasside tüdrukud kehalise tundi läksid. Ent ta ei teinud seda. Tema jaoks olid olulised hoopis muud asjad, millest üks ja kõige tähtsam oli vaieldamatult füüsika. Seda nähtust, mida nimetati koolifüüsikaks, tuli tal igapäevase leiva teenimiseks ka lastele õpetada. Kuid suuremat osa sellest, mida ta teadis, hoidis ta kiivalt endale. Kui Mariliis ja Anette esimest korda uut füüsikaõpetajat nägid, otsustasid nad, et sellele mehele tuleb leida sobiv hüüdnimi. See pidi olema nii vastik kui võimalik, sest kui panna kokku kaks väga vastikut asja – füüsika ja selle tobeda välimusega õpetaja –, siis tavalisest hüüdnimest ju ei piisa. Tüdrukud hakkasid teineteise võidu pakkuma kõige jälgimaid sõnu, mis neile pähe tulid. Junn, kärss, sült, pekk, muna ja kalkun olid nende hulgas sellised, mis häda korral ka trükimusta kannatavad, ent oli ka selliseid, mida viisakas inimene isegi sosinal välja ei ütle. Kui Mariliis suutis lõpuks vastikusvärina saatel poetada

sõna „heeringas”, millest jälgimat asja ta ette kujutada ei osanud, lõid Anette silmad särama. „Sa oled geenius,” kiitis ta, „meie jaoks on see mees alates tänasest päevast Heeringas.” „Jeah!” nõustus Mariliis. „Mul suva, kas tal on passis kirjas Anderson, Peterson või Karlsson. Minu jaoks on ta lihtsalt üks vastik Heeringas.” Tüdrukud olid oma saavutuse üle nii uhked, et esimene füüsikatund möödus nende jaoks kui linnulennul ja nad ei mäletanud mitte silpigi sellest, mida Heeringas klassi ees oli rääkinud. Nüüd aga oli käes november ning Heeringal oli plaan hakata koduseid ülesandeid kontrollima. See rumal komme oli tal olnud algusest peale ja peaaegu kõik olid sellega harjunud. Enne vastamist oli kohaloleku kontroll. „Nii,” alustas õpetaja Anderson, „nimekirjas on teil, nagu ma näen, endiselt kakskümmend kaheksa inimest, aga kohal on …” Õpetaja lasi silmadel kiiresti üle klassi käia. „Kohal on kakskümmend seitse. Kes puudub?” „Anton Villik,” hüüdis Madis tagapingist. Anton oli Madise pinginaaber. „Jälle!” imestas õpetaja. „Mis meie Antonil siis täna viga on, et ta puudub? E-kool ütleb, et eelmistes tundides oli ta kohal.” „Kodused põhjused,” teadis Madis.

„Mida?” pahandas õpetaja. „Mis kodused põhjused need sellised on, et sa oled esimesed neli tundi koolis ja siis lihtsalt kaod ära?” „See on väga lihtne,” selgitas Madis. „Anton väsis ära ja ta läks koju magama, koolis ju magada ei lasta. See ongi kodune põhjus.” „Tal on stress ka veel,” lausus Gerli. „Loomulikult,” osatas õpetaja, „kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud. Muidugi on tal stress, sest tänaseks oli õppida Päikesesüsteemi ehitus. Igat korralikku koolipoissi tabab stress, kui ta teab, et õpetaja võib tema käest midagi jube keerulist küsida. Näiteks seda, kas maakera on ümmargune või on see hoopis lapik ja püsib kolme elevandi seljas.” „Ma ju ütlesin – täitsa loll,” sosistas Anette Mariliisile. „Mis elevantidest ta räägib, nii suuri elevante pole ju olemas. Need peavad hoopis suuremad loomad olema, mingid vaalad või saurused.” „Loogiline,” nõustus Mariliis. „Ja teie,” pöördus õpetaja Anette ja Mariliisi poole. „Kas teil on ka stress?” „Mis mõttes?” ei saanud Mariliis aru ja plaksutas oma pikki musti ripsmeid. „Otseses mõttes,” lausus õpetaja rahulikult. „Ma lihtsalt ei saa aru, miks teie veel siin olete, kui Antonil on stress ja kodused põhjused.”

Tüdrukud olid segaduses. „Kas me võime ära minna?” küsis Anette. Õpetaja vaatas kaastundlikult tüdrukute poole, pööras siis neile selja, läks klassi ette, istus oma toolile, hingas sügavalt ohates välja ja lausus ahastades: „Issand halasta, see oli iroonia.” „Ma ju ütlesin sulle, et see on usklik ka veel,” lausus Anette poolsosinal, „tule, taevas, appi!” Õpetaja vaatas altkulmu tüdrukute poole, sest Anette kommentaar oli ka tema kõrvu jõudnud. „Ei ole usklik,” ütles õpetaja Anderson ning lisas, „praegu veel ei ole. Aga ma kujutan ette, et kui tahan ka kevadel elus olla ja terve mõistuse juures püsida, siis pean küll kõrgemalt poolt abi otsima. Sest nii kõrgelaubalisi, vabandage väljendust, kui teie olete, ei ole mina veel oma ihusilmaga näinud.” Õpetaja lõpetas jutu, lasi käed lõdvalt rippu ja sulges silmad, justkui oleks kõigest surmani tüdinud ja sooviks tukastada. Ja kuigi tema silmad olid suletud vaid hetke, ilmselt mitte kahte sekunditki, tõusis ta kohe püsti ja oli nagu teine inimene. Jäi mulje, nagu oleks ta vahepeal päikeselisel Kreeta saarel puhkamas käinud. „Nii,” jätkas ta nüüd reipalt tundi, „kuhu me siis jäime?” „Päikesesüsteemi,” venitas Kert.

„Nojah, see Anton ka veel,” meenus õpetajale tunnist puuduv Anton Villik. „Tühja sellest Antonist,” lausus ta, „tal nagunii kunagi füüsikat vaja ei lähe. Teate, ma ei panegi teda täna puudujaks. Öelge talle edasi, et ta ei pea mind kartma. Las tuleb rahulikult tundi, ma ei kavatse teda kunagi suuliselt küsida.” „Kuidas te teate, et tal kunagi füüsikat vaja ei lähe?” uuris Anette. „Mul on selline tunne,” lausus õpetaja ja naeratas kergelt. „Aga sina,” pöördus ta Anette poole, „nii kergelt ei pääse. Palun tule klassi ette.”

Teine peatükk „Ma ei taha vastama tulla,” hakkas Anette vingerdama, „mul on paha olla.” „Ütle palun ausalt, kas sul on jälle õppimata?” küsis õpetaja. „Ei ole,” vastas tüdruk turtsakalt, „ma õppisin eile nagu hull, aga ma ei taha klassi ette tulla. Ma tunnen ennast seal ebamugavalt, see ahistab mind ja mul lööb seal astma kohe välja.” „Selge,” oli õpetaja näiliselt nõus, „kui astma, siis astma. Sel juhul teeme kirjalikult.” Õpetaja võttis lauasahtlist paki joonelisi pabereid ja asus neid laudadele jagama. Klassis tõusis kõva sumin. „Meile ei öeldud, et selle peale tuleb kontrolltöö,” oli kaheksas b pahane. „Ilma ette teatamata ei tohi kontrolltööd teha, see on vastuolus kooli kodukorraga.” „Tore, et teil kooli kodukord on nii selge,” kiitis õpetaja, „aga kodukorras on peale selle veel muid reegleid ka. Näiteks see, et ilma põhjuseta ei tohi tunnist puududa, ja see, et kui midagi on õppida antud, tuleb see ära 16

õppida. Ja muide – ega iga kirjalik töö pole kontrolltöö. See näiteks on hoopis tunnikontroll,” selgitas õpetaja. „Tunnikontrolli võib teha iga koduse ülesande kohta, see on kooli kodukorraga täiesti kooskõlas. Aga nagu ma teie käitumisest aru sain,” jätkas õpetaja, „ei taha te suuliselt vastata. Seetõttu ei jää meil üle muud, kui teha teadmiste kontroll kirjalikult.” Alles nüüd said kõik aru, mis oli kirjaliku töö tegelik põhjus – see oli ju nende klassi vinguviiul Anette, kes oli suulisest vastamisest keeldunud. „Ära jama seal!” üürgas Kert. „Sinu pärast peame me tunnikontrolli tegema. Mine vasta ära ja ära piparda.” Anette heitis Kerdile vihase pilgu. See pilk oli karm. Kogu kaheksas b teadis, et kui Anette on vihane, võib tema pilk tappa hobuse. Või ükskõik mis muu looma. „Ära jõllita midagi,” jätkas Kert julgelt. „Meie ei kavatse sinu lolluse pärast kannatada.” „Kuidas need musketärid ütlesidki?” poetas õpetaja vahele. „Oli vist midagi sellist, et üks kõigi ja kõik ühe eest.” „See ei ole õiglane,” protesteeris Kert. „Kui tema pidi vastama, siis las ta vastab, kirjutagu üksi. Meie ei pea tema tööd ära tegema.” Anette põrnitses vihaselt oma sõrmeküüsi, kuid ei teinud kuulmagi. Nüüd hakkasid ka teised klassikaaslased nõudma, et pirtsakas klassiõde vastama läheks.

Anette polnud klassikaaslaste hulgas just kõige populaarsem. Koos pinginaabri Mariliisiga hoidsid nad rohkem omaette ja põhjus oli väga lihtne. Kõik teised olid nende arust lihtsalt liiga nõmedad, et nendega suhelda. Seetõttu ei võtnud nad ka osa klassi üritustest ega käinud koos teistega ekskursioonidel. Nad tegid kõik selleks, et oma nõmedatest klassikaaslastest erineda. Eriti paistis see välja riietuses. Ei Anette ega Mariliis pannud selga midagi muud peale musta. Nad kandsid süsimusti sukkpükse, musta lühikest seelikut ja musta pluusi. Kaela ümber oli neil seotud must rätik ja ka oma juuksed olid nad värvinud ronkmustaks. Keegi ei mäletanudki, mis värvi nende juuksed tegelikult olid. Kummalgi tüdrukul oli vasakus kõrvas ja vasakus ninasõõrmes väike hõbedane rõngas, mis pidi näitama, et nad kuuluvad kõrgemasse klassi. Kui kõrvaltvaatajale võis paista, et Anette ja Mariliis on klassikaaslaste poolt tõrjutud ning teised ei taha nendega suhelda, siis tegelikkus oli teistsugune. Kaheksandas b-s olid tõrjutud kõik teised peale Mariliisi ja Anette. Kui nüüd oli selgeks saanud, et Anette pärast peab terve klass kirjalikku tööd tegema hakkama, olid teised põhjendatult pahased ning astusid oma õiguste eest välja.

Õpetaja Anderson jälgis toimuvat suure huviga ja lausus lõpuks: „Selle probleemi saaksime tõesti ka palju lihtsamalt lahendada. Anette tuleb klassi ette, vastab Päikesesüsteemi ära ja ongi asi korras.” Näis, et Andersonil oli Anettega oma plaan, sest mõne teise õpilase puhul oleks ta lihtsalt käega löönud ja järgmise vastaja ette võtnud. „A-net-te, vas-ta-ma, A-net-te, vas-ta-ma!” skandeeris Kert ning varsti liitus temaga peaaegu terve klass. Anette tõusis ja lohistas ennast vastu tahtmist klassi ette. Ta oli väga vihane. „Tubli tüdruk,” kiitis õpetaja. „Niisiis Päikesesüsteem, mida sa oskad selle kohta öelda?” „Päikesesüsteem on selline süsteem, kus on Päike,” ütles Anette, paisates ühekorraga välja kõik teadmised, mis ta oma lühikese elu vältel Päikesesüsteemi kohta ajusse oli talletanud. „Nii see tõesti on,” nõustus õpetaja. „Palun võta kriit ja joonista tahvlile Päikesesüsteemi mudel.” Anette võttis tahvli allservas asetsevast hoidikust kriidi, joonistas tahvlile suure ringi ning tõmbas selle ümber jooned, mis pidid tema arvates kujutama päikesekiiri. „Kas ma saan õigesti aru,” küsis õpetaja, „et see kaktuselaadne objekt on Päike?”

„Jah,” vastas Anette. „Aga mina palusin sul joonistada Päikesesüsteemi,” tuletas õpetaja meelde. Anette võttis uuesti kriidi kätte ja kirjutas okkalist õhupalli meenutava kunstiteose kõrvale suurte tähtedega: SÜSTEEM. „See on Päikesesüsteem,” teatas ta. Õpetaja kortsutas kulmu. „Kas sulle ei tundu, et midagi on puudu?” küsis ta. Tüdruk raputas pead. „Päike on olemas, süsteem ka, paremini ma joonistada ei oska. Ega ma teil siin mingi Aapo Pukk või Navitrolla ei ole, et ma mingitest nõmedatest asjadest pilte joonistada oskan.” Klass oli kogu seda teatrit vaikselt pealt vaadanud ning kõigil peale Mariliisi oli hea meel, et Anette taas oma rumalust sai demonstreerida. „Kas sa selgitaksid meile, mis ülesanne on Päikesel selles sinu joonistatud süsteemis?” uuris õpetaja. „Suvel on Päike vajalik selleks, et siis saab päevitada,” teadis Anette. „Päevitama saab tegelikult hakata juba maikuus, aga sellega ei tohi üle pingutada, sest siis võib naha ära kõrvetada.” Anette teadis, kuidas peab vastama: kui sa ei tea midagi sellest, mida sinult küsitakse, siis vähemalt räägi sellest, mida sa tead. Päikesevõtmisest teadis Anette kõike.