AJAJÕE TAGA
ARTUR ALLIKSAAR
AJAJÕE TAGA VALIK LUULET KOOSTANUD MALL JÕGI
Kujundanud Angelika Schneider Avaldatud käsikirjad ja fotod pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest. © Jürgen Alliksaar, Artur Alliksaare autoriõiguste pärija © Mall Jõgi ja Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-526-08-6 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
SISUKORD
7
Saateks (Mall Jõgi)
KAHE ÄÄRETUSE VAHEL
45 Kõik on kõige peegeldus 46 *** (Kellele küll anti pihku) 48 Sõnade sügis 49 Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga 51 Kahe ääretuse vahel 52 Õhtu rannas 53 Avastusretk 54 *** (Sina nimetu ööga ja kuuga) 55 Kahekesi 56 Liturgiline litsents 58 Lootust peab pälvima 59 Kuigi on nii palju lilli... 61 Pöördehetk 63 Kevadine kõnelus 67 Kas süvenev sügis viib sinugi?... 69 Tuulefuuga tumma suuga mõtisklusse vajund puuga... KAS LIIV ON VIIVE KAASA VIIV?
77 Tule, tule tulega! 78 Mõttejoomar 79 Kolm kunstnikku Altamira nimetu Andrei Rubljov Mikolojus Čiurlionis 84 Skulptori ateljees 88 Tuleb ingel ja puudutab vett
90 Rändur on teel 92 Oldi korralikult koos ja koogutati kaeblikult kaelu... 94 Tualettide kontsert 100 Kas liiv on viive kaasa viiv? 102 Vabadus ÄREV ON ÄRKAMINE ÄIKESESSE
107 Ei hävi mõte, varjav elu seemneid 110 Olematus võiks ju ka olemata olla 114 Alternatiive 115 Saab siis tõde lihtne olla?! 118 Ärev on ärkamine äikesesse 120 Realistlik sügismüsteerium 123 „Santa Maria“ 128 Mis kuulub kõigile, ei kuulu kellelegi 130 Hetkede surematus 138 Vastutuult ÕHTUTE KOLLANE TOLM
145 Kuskil ajajõe taga 148 Mis saab sellest loomusevalust? 151 Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab? 154 Kalli kandamiga kätel 157 Sidruniballaad 158 Ehaeelne ehalkäik 159 Vägev ja ägenev edasisööst pimedas, hüpates öösse ööst 161 Jagamatu on jagatud 162 Nostalgia 167 Veendumus 169 Õhtute kollane tolm 176 Aeg
Ainult see, kes on tugev kui öö...
17
Aruanne.
18
Eesti kirjandus 1958.
19
KAHE ÄÄRETUSE VAHEL
KÕIK ON KÕIGE PEEGELDUS
Iga hääletult hävinev silmapilk on sillalt aeglaselt pudenev tilk. Vood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu, ja kaasa peab minema veaga ja veatu; ja helisev hardus ja vabisev valu veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu. Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub ja ihalus lahtub kesk musta vahtu... Vaevalt midagi riivad ja juba see möödub, ja kõik su võidud sul peost on löödud. Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud. Neid sajab ja sajab, ja sildadelt tilgub. Ja kõik on tume ja kõik on lige. Aeg irvitab nagu hambutu ige. Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata, ja väsinult surra ja jällegi alata...
45
***
Kellele küll anti pihku otsad me elude heidest? Tunned ehk kadumiskihku? Ehmud ehk eneseleidest? Kellele, kellele marju kasvatas maitsvaks su palu? Tõmbudes rõõmude varju, vargsi sind varitseb valu... Igatsus, see on nii pinev. Iga ta tund on kui taplus. Hea on see kalliksminev elamisapluse vaprus! Nälgija kalu ei adu õhtusse uppunud noodas. Tähtki ei tähista radu lopsakalt sumedais soodes. Ei ole tuulel aru, ei ole mullal häält. Tuulest peab saama maru! Valgus variseb vete päält. Kusagil küürus on hütid. Samblasse kasvavad lõukad. Kusagil hiilivad kütid. Keegi su taaruma tõukab.
46
Pilvede pilgete alla kerkivad kivised muulid. huulilt ei pääse valla sõnade hõbekuulid. Vaibub Maarjamaa ohe. Kohiseb vesipüks. Haihtub saar ja sa kohe oled taas merega igiüks.
47
SÕNADE SÜGIS
Me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu, on lahtumatu armueliksiir ja pidulaud, kus süües kasvab isu. Kui jõuab teadvusesse tähekiir, ta läte on võib-olla kustund ammu, kuid kujutelmal puudub kehtepiir. Ta mõõdab igaviku vaikset sammu ja kasvab nagu mägede kristall, nii ööst kui päiksest võrdselt võttev rammu. Mis südasuve päeval heledal mus läitis tuhat kirgast pettevalgust, nüüd haigutab kui kuristik mu all, mil ootusesse imbub talve algust ja kõik mu rõõmud peatund tulekul, kui kardaksid nad lume laia kalgust. On raske vaikida ja laulda mul.
48
KOLM UNESOOLOT KUULDAMATU KOORIGA
Sinu andides, kirerangides, mõttetangides, vaevlevais, kaevlevais, aimlevais, raevlevais vangides elab edasi vabaduse ideaal. Olid ikka, oled ikka, jätkud ikka igal ajastul ja maal. Sügaval su sülelohus malbub iga ülekohus. Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.
Oled tulihänna raksuv rünnak, suuri varandusi varjav seek, kihutab mu kihku sinu kämmal, mis on loitev loits ja libaleek.
Vahel arvan, et ma sain su kätte ja võin lõpuks täita hingekruusi, kuid sa üha mürgitad mu lätted, et ma avastama peaksin uusi.
49
Ikka murrad sa just siis mu lille, kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu, ja ma värisedes kummargille vajun vastu sinu uhket lõõmu,
mis on 체hteaegu tee ja teetus, kramplik keeldumus ja sundiv kutse. Olen sinust n천nda v천imsaks neetud, et mus eluks saab su tappev tukse.
50
KAHE ÄÄRETUSE VAHEL...
Merel ihalen kallast ja kaldal merd. Pimedast surmavallast läbi viib mõtete lend. Tuul aina puhub ja puhub. Aiman tas iseend nägevat päevades, kuhu õisi on varisend.
51
ÕHTU RANNAS
Sihitud tõtted, kujutud hetked, vajumas tusk. Pihitud mõtted, tujutud retked, hajumas usk. Kaua ma istun, kaua ma valvan, enam ei tea. Tean vaid, et soove lendab kui parme läbi mu pea. Sügaval allpool teeseldud rahu heitlus on suur. Kuhugi kaugele, kaugele kadunud teadvuse juur. Kõik teeb nüüd nalja, kõik teeb nüüd valu, kõik on nii hell. Tunglevalt tiksudes maha peab käima mu tunnete kell. Kahju ei ole millestki enam, raskus on vaid. Deemonid täna mu südame kraatris kõik kokku vist said. Hilise linnu väsinud tiivad riivavad merd. Nii palju vett pole mingis maailmas, et päästa mu põlevat verd. Õhetab kuuma kasutut kirge pilvede vaip. Siia ja sinna sumbunud õhus võppun kui laip. Kui Sa nüüd võtaksid istet mu kõrval, ei paluks ma muud, ainult et lõhnaksid magusat närbumist nagu need puud. Mis Sulle anda? Mis Sult on võtta? Näivust ja und. Kus lõpeb peitumis-, kus algab näitumis-, täitumistund? Sisalik, samblik, männid ja tähed, kivid ja liiv. Kuskil siin algus peab olema rajal, mis otseteed põrgusse viib!
52
Koolipoisina 1935. aastal.
180
Koos 천dede Leida ja Ellaga Tartus fotograafi juures.
181