Amanda patsid by Tammerraamat

Ilmar Tomusk

Amanda patsid

Pildid joonistanud Urmas Nemvalts

7 11 15 19 23 27 31 35

Amanda ja tema sõbrad Amanda on kurb Amanda muutub väikseks Amanda patsid Amanda sööb liiga vähe Amanda vaidleb Amanda saab riielda Amanda ei taha häbeneda

39 43 47 51 55 59 63 67

Amanda sööb liiga palju Amanda ei taha magada Amanda seisab nurgas Amandal on külalised Amanda tahab rääkida Amanda on jälle kurb Amanda kasvab suureks Amanda saab endale päris sõbra

Amanda ja tema sõbrad

Tädi Amanda on kena ja matsakas tädi. Ta on kolmkümmend viis aastat vana ja töötab vabrikus, kus õmmeldakse taskurätikuid. Tema õmmeldud taskurätikud on kandilised ja nende sisse on väga vahva nuusata. Amanda elab koos isa ja emaga suures majas linna servas. Tema isa Rein on tähtis mees, taskurätikuvabriku direktor. Ka Amanda ema töötab sellessamas vabrikus. Tema nimi on Helgi. Tööpäeva alguses ütleb Helgi õmblejatele, mis värvi taskurätikuid need peavad õmblema, õhtul aga loeb kõik taskurätikud kokku ja ütleb direktorile, kui palju taskurätikuid õmmeldi. 7

Peale isa ja ema on Amandal mitu sõpra. Need on puhvetikapis klaasist ukse taga. Esiteks on seal savist elevant, kelle nimi on Helmi. Helmil on suured kõrvad ja pikk lont. Helmi kõrval on täispuhutav kass Ahto, kes oli kunagi niisama triibuline nagu päriskassid. Praegu on tema triibud ammu kulunud ja kass näeb välja nagu jalgade ja sabaga vorst.Veel on seal väike heegeldatud koer, kelle nimi on Suslik. Elevandi ja kassi kinkisid talle isa ja ema, koera aga heegeldas vanaema. Need on Amanda mänguasjad, mille ta sai siis, kui oli väike. Siis mängis ta nendega peaaegu iga päev, kuid nüüd on need lihtsalt kapis, sest suured inimesed mänguasjadega ei mängi. Mõnikord tuleb Amandale meelde aeg, kui ta väike oli. Siis võtab ta oma sõbrad kapist välja, paneb lauale ja vaatab neid. „Küll ma oleksin õnnelik, kui saaksin jälle väike olla,” ohkas Amanda ühel õhtul. „Meil emaga on küll väga hea meel, et sa suur oled,” ütles isa. „Kui sa oleksid ikka veel väike, siis peaksime sinuga arsti juurde minema ja küsima rohtu, mis sind kasvama paneks. Ja meil tuleks sind uuesti potil käima, hambaid pesema ja riidesse panema õpetada. Nüüd oled sa suur ja see on väga tore, sest sa saad kõikide nende asjadega ise hakkama.”

Isa ja ema panid tähele, et Amanda on väga nukker, ning ütlesid: „Mis sa ikka nukrutsed, mine parem sõpradega välja.” Amanda muutus seepeale veelgi nukramaks, sest peale savist Helmi, kummist Ahto ja heegeldatud Susliku polnudki tal mitte ühtegi sõpra. „Kui ma olin väike, oli mul palju sõpru,” meenutas Amanda. „Mitte selliseid, kes istuvad puhvetikapis, vaid selliseid, kes on päris elus inimesed. Kui ma oleksin väike, oleks mul kindlasti väga palju sõpru. Aga ma olen suur ja sellepärast ei meeldi ma mitte kellelegi ja mul pole mitte ühtegi õiget sõpra.” „Oh sind küll,” ohkasid isa ja ema, kuid Amandat see rõõmsamaks ei teinud.

Amanda on kurb

Kuna Amanda on tihti kurb, on ta mõnikord ka tige. Tavaliselt on ta tige enda peale, kuid aeg-ajalt hoopis teiste peale. Vabrikus, kus Amanda taskurätikuid õmbleb, töötab ka töömees Einar. Kui mõni õmblusmasin katki läheb, parandab Einar selle ära. Kui Amanda ühel hommikul tööle jõudis ja õmblema hakkas, tuli Einar tema juurde, ulatas talle punase lille ja ütles, et ta tahaks saada Amanda sõbraks. Amanda sai väga pahaseks, sest ta arvas, et mitte keegi ei taha tema sõber olla.

„Ära nori,” ütles Amanda pahaselt ning käskis Einaril ära minna. „Miks kõikidel teistel on sõbrad, aga minul ei ole?” nuuksus ta. Kuna tal oli just üks kandiline taskurätik valmis saanud, võttis ta selle, pühkis pisaraid ja nuuskas nii suure lurinaga, et kõik teised õmblejad ehmatasid.

Amanda oli terve päeva nii kurb, et ta tegi kolm korda rohkem tööd kui tavaliselt. Tema nobedad käed käisid muudkui siuh ja viuh ning õhtuks oli ta õmmelnud nii palju taskurätikuid nagu ei keegi varem. „Amanda on meie kõige tublim õmbleja,” oli vabriku direktor rõõmus. „Ta on õmmelnud nii palju taskurätikuid,

et isegi kui kõik inimesed täna nohusse jääksid, siis saaks igaüks täiesti uue rätiku ja võiks selle kohe täis nuusata.” Amandat poleks aga rõõmustanud isegi see, kui kõik maailma nohused inimesed teda kiitnud oleksid, sest sõpra tal ju ikkagi ei olnud. Amanda läks koju, võttis kapist oma lapsepõlve mänguasjad ning asetas need lauale. Siis võttis ta need kordamööda sülle ja silitas neid, kuid rõõmu see talle ei teinud. Hoopis vastupidi – ta muutus veelgi kurvemaks, sest talle tuli meelde, kui tore oli väike olla. Varsti tulid koju ka Amanda isa ja ema. Isa hakkas kohe televiisorit vaatama, ema läks kööki suppi keetma. „Mul pole täna üldse isu,” ütles Amanda emale, „ja mul on väga paha tuju. Ma lähen vist hoopis magama.” „Eks sa mine, sa oled suur inimene ja võid ise otsustada, millal sa magad,” leidis ema. Amanda läks oma tuppa, puges teki alla ning võttis heegeldatud Susliku üle pika aja endale kaissu.

Amanda muutub väikseks

„Suurte inimeste elu on nii raske,” mõtles Amanda enne uinumist. „Kui oled väike, siis on elu palju toredam. Täiskasvanud hoolitsevad sinu eest ja mängivad sinuga. Nad äratavad sind hommikul üles, panevad riidesse, annavad süüa, punuvad ilusad patsid ja viivad lasteaeda, kus on nii palju lapsi, et sul võiks olla kas või iga päev uus sõber.” Sõpradele mõteldes läks Amanda meel eriti kurvaks. Õnneks jäi ta varsti magama.

„Amandakene, aeg on ärgata!” kuulis ta järsku läbi une. Ta tegi silmad lahti. Tuba oli avar ja valge, sest päike paistis otse aknast sisse. Amanda voodi ees seisis isa. „Miks sa mind üles äratasid?” küsis Amanda tusaselt. „Ma panin eile õhtul endale äratuskella helisema, aga see pole veel helisenudki.” „Kullakene, sa oled veel unine,” ütles isa naeratades. „Tee nüüd oma silmakesed lahti ja mine pese hambakesed puhtaks.” „Ma ei kavatsegi üles tõusta, enne kui äratuskell pole helisenud,” vaidles Amanda ning tõmbas teki üle pea. „Amandake, pisikene,” lausus isa, „palun tõuse üles, aeg on lasteaeda minna.” Amanda pistis pea teki alt välja ja vaatas isale suurte silmadega otsa. „Mis lasteaeda?” ei saanud ta aru. „Ma töötan ju vabrikus. Ja mis ajast öeldakse minusuguste matsakate tädide kohta pisikene?” Isa hakkas naerma. „Sa nägid vist halba und,” ütles isa. „Sa ei tööta vabrikus, vaid käid lasteaias, Sipsiku rühmas. See ongi sinu töö. Meie emmega töötame vabrikus, aga sina, meie pisikene, käid laste aias.”

Amanda oli segaduses, sest enda teada oli ta suur inimene, isa aga oli öelnud, et ta on pisikene ja peab minema lasteaeda. Ja mispärast ütles isa ema kohta emme? Niikaua kui Amanda mäletas, oli isa teda hoopis Helgiks või lihtsalt emaks kutsunud. Amanda tõusis istukile, uuris isa pealaest jalatallani ja märkas, et isa näeb väga imelik välja. Alles eile olid tal olnud lühikesed hallid juuksed, kuid nüüd olid tema juuksed pikad ja tumepruunid. Isa oleks justkui üleöö mitukümmend aastat nooremaks muutunud. Ta hõõrus silmi ning küsis siis isalt: „Kas ema on kodus?” „On ikka,” vastas isa, kutsus ema Amanda tuppa ning ütles: „Meie tibukene nägi vist halba und.” Ema istus Amanda kõrvale voodisse ning võttis ta sülle.

Amanda patsid

„Ema,” imestas Amanda, „kuidas sa jaksad mind sülle võtta, ma olen ju nii suur? Sa lähed kohe pooleks, kui sa mind maha ei pane.” Ema ei teinud kuulmagi. „Ära muretse, sa oled emme süles, sul pole midagi karta.” Ema tõusis püsti ning kõndis Amandat süles hoides vanni tuppa peegli ette. Sellest vaatas Amandale vastu viieaastane heledajuukseline plikatirts, kes oli peenike nagu piitsavars ja nägi välja nagu tõeline Barbie nukk.

„Miks sa arvasid, et sa suur oled?” küsis ema. Amanda mõtles, miks ta niimoodi arvanud oli, kuid ei osanud midagi vastuseks kosta. „Ma vist nägin tõesti halba und,” ütles ta lõpuks. „Mida sa unes nägid?” uuris ema. „Ma nägin unes, et teie isaga olete vanad ja teil on hallid juuksed. Ja veel nägin ma, et ma olen hästi suur tädi, kes töötab taskurätikuvabrikus ja kellel ei ole mitte ühtegi sõpra,” seletas Amanda. Ema hakkas naerma. „Oh sind pisikest plikatirtsu küll! See pidi tõesti väga halb uni olema, sest sinust nääpsumat nääpsukest annab otsida. Kuidas sina küll võisid mõelda, et sa oled suur! Sina oled meie pisikene Amanda, jäta see endale eluks ajaks meelde. Ja sõpru on sul küll ja küll, neid on terve lasteaed täis.” Ema pani väikse Amanda põrandale ja ütles: „Pese nüüd oma hambad puhtaks ja tule meie juurde kööki putru sööma.” Järsku meenus Amandale unistus ilusatest patsidest. „Aga patsid, kas sa punud mulle patsid?” küsis ta. „Muidugi saad sa oma patsid, sa ju tead, et sa saad need igal hommikul. Aga neid ei punu mitte mina, vaid issi. Tema on meie pere patsipunumise meister,” vastas ema.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Kadri Põdra © Ilmar Tomusk Illustratsioonid © Urmas Nemvalts © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-52-8 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee