An ekdoodid toest isu ndinud lood suu rte st muusiku test
ja
A n e k d o od i d toest isu ndinud lood su u rtest muu siku test
ja
Killukesi Beethovenist, Mozartist, Tťaikovskist, Sibeliusest, Stravinskist, Straussist, Brittenist, Wagnerist, Carusost, Paganinist, Pavarottist, Pärdist, Järvist, Tobiasest ja teistest suurtest muusikameestest.
Koostanud Heino Rannap
Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Kolk
© Heino Rannap © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-19-2 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
Igipõlise väärtusega looming, mille on jätnud kaasaegsetele ja tulevikuinimestele loojad, keda kutsume tunnustavalt suurteks muusikameesteks, rõõmustab meid kontserdisaalides või salvestiste abil kodutugitoolis. Need heliloojad, dirigendid, pianistid, viiuldajad ja lauljad on kuulajaile sageli üpris kauged, inimestena tundmatud. Ometi on nad elanud või elavad ühiskonnas, kus murede kõrval on naerdud, tantsitud ja üksteisele anekdoote räägitud. Sageli teevad elavad, kordumatud detailid – need, mis teevad Beethovenist Beethoveni, aga meile teadmata jäävad – ajaloolise isiku mõistetavamaks, lähedasemaks, huvitavamaks. Niisugused jooned võimaldavad läheneda suurele muusikule kui inimesele, tabada geeniuse olemuses omadusi, mis on meilgi, näha suures loovas andes jumalikkuse kõrval inimlikkust. Naeruhimulised on olnud kõik need suured muusikud, kellest siin pakume lõbusaid lugusid: lookesi nende elust, loomingust, ka veidrustest ja iseloomu omapärast. Sageli on vaja killukese mõistmiseks teada ajastut, mil sündmus juhtus. Selleks on ära märgitud isiku sünni- ja surma-aasta ning vahel veel paar iseloomustavat sõna. Siinsed sõbralikud anekdoodid-jutukesed täiendavad nende isikute reaalset kuju detailidega, mis akadeemilises elus peidetuks jäävad. 5
Abt, Franz (1819–1885) Saksa helilooja ja dirigent, romantiliste laulude looja
Tuntud laulumeister Franz Abt oli suure isuga mees. Kui ta suundus jälle kodusesse restorani põldpüüpraadi sööma, nöökas sõber: «Kas sul on täna palju lauakaaslasi?» «Ei ole,» vastas Abt heatahtlikult, «meid on ainult kaks: mina ja põldpüü.»
* Franz Abt, kelle perekonnanimi langes ühte mungaordude kloostriülema ametinimetusega, õppis noormehena vaimulikuks. Juba lapsepõlves lõi ta laule ja muusika jõud eemaldas ta vaimuliku elukutsest, jättis aga alles seose kirikuga, kus ta esines organistina, koori- ja orkestrijuhina. 1852. aastal kutsuti ta Braunschweigi hertsogi hoovikapellmeistriks. Siis küsis hertsog temalt: «Olen kuulnud, et olete osav dirigent ja loonud ka ühe laulu, see oli vist «Meil tuleb abi jumalast». Laulge mulle oma laulu!» «Kõrgeausus,» ütles Abt viisakalt, ««Meil tuleb abi jumalast» on loonud Martin Luther. Aga millist minu laulu te sooviksite kuulata, ma olen loonud tuhat laulu.» 7
d’Albert, Eugen (1864–1932) Šoti helilooja ja pianist
D’Alberti Riia eluperioodil tahtis advokaat temalt kuulda tõtt seoses sellega, et muusik soovis taas abielluda, seekord noore Itaalia tütarlapsega, kes kunstniku ümber tiirles. «Härra õuenõunik,» pöördus advokaat muusiku poole, «kas olete täiesti kindel, et te oma uut valikut tõeliselt armastate?» «Kas ma olen kindel?» imestas d’Albert. «Kuidas ma võiksin mitte teada, mis on armastus, kui ma olen juba kuus korda abielus olnud?»
* D’Albert oli seltskonnas, kus teda õnnitleti kuuenda abielu puhul. Avaldati arvamust, et seltskond saab nüüd uue šarmantse perenaise ja pianist hea abikaasa. «Ei, ei, ärge mind õnnitlege!» tõrjus d’Albert. «Ehkki ma olen järele jõudnud dirigent Weingartnerile ja temast ettegi läinud – tema on viiendat korda abielus –, ei või ma millelegi kindel olla, sest oma iseloomult olen ma üleaisalööja.»
Armstrong, Louis Daniel (1900–1971) Ameerika džässmuusik
Armstrong oli nooruses nii vaene, et tal polnud isegi kella. Et teada saada õiget aega, mängis ta hilisõhtul, öösel või varahommikul natuke 8
trompetit. Ta ei saanud kuigipalju puhuda, kui naabrid juba hõikasid: «Hull inimene, kell on kaks (või kuus), kes niisugusel kellaajal pilli puhub!»
* Silmapaistva trompetistina, kes ülikõrges registris tõi kuuldavale tuliseid improvisatsioone, siirdus Armstrong oma kodulinnast New Orleansist suurde tööstus-, kaubandus- ja gangsterluse linna Chicagosse. Kuid sealse suurlinna pillimehed ei võtnud teda sugugi avasüli vastu. «Oodake, te koerapojad,» oli Armstrong öelnud, «küll te veel näete, mida ma suudan.» Ja tõepoolest, ta soolod neegerorkestris muutusid üha kuulsamaks. Kord ütles ta orkestrijuhile, et ta võiks ka laulda. «Taevas hoidku, ei! Niisuguse häälega nagu sinul hirmutame saalist välja viimasegi kuulaja.» Kuid ühel esinemisel, kui kavas tekkis auk ega teatud, millega seda täita, sai Armstrong õiguse mõni rida laulda. Ootamatult saavutas ta omalaadse tämbri ja esitusmaneeriga, kus ta end trompeti vahetaktidega saatis, hiilgava menu. Sellest ajast algas ta edu topeltmuusikuna – trompetivirtuoosina ja laulusolistina.
Auber, Daniel (1782–1871) Prantsuse helilooja
Paljud Auberi ooperid meeldisid publikule väga. Wagnerile meeldis eriti «Fra Diavolo», mida ta ei väsinud kiitmast otse autorile. Auber raputas pead ja ütles: 9
«Kolmkümmend aastat tagasi olin ma ise ka selle ooperi muusikast vaimustatud ja uskusin, et olen suur helilooja, aga nüüd arvan teisiti.» «Kas te praegu ei kirjutagi uut ooperit?» pärib Wagner. «Siiski, komponeerimisest loobuda on liiga hilja.» «Miks siis?» «Nüüd olen liiga kuulus, et järele jätta!» vastas Auber rahulikult.
* Ühel hommikul kihutas üks ratsanik galopis üle Pariisi turuplatsi. Turulised hoidusid paanikas eemale, mitu kaubaletti vajus pikali, õunad, kaalikad ja juustukerad veeresid mööda väljakut. Pahane rahvahulk hakkas ratsameest taga ajama. Lõpuks sai üks ratsapolitseinik ta kätte. «Laske mind, ma olen helilooja Auber, olen loonud mitukümmend ooperit!» «Kuid miks te üle turuväljaku kihutasite?» pärib pahane politseinik. «Jah, teate, kirjutan just parajasti uut ooperit «Portici tumm». Puudus hea teema turunaiste koori jaoks. Üle turu ratsutades tuli mulle pähe hiilgav viisilõik, millest saab suurepärase koori. Tulge kuulama peatselt teatris lavastatavat ooperit, te jääte kindlasti rahule. Au revoir, monsieur!»
* Ühel kenal õhtul astus Auber koos sõbraga mööda Pariisi ooperimaja pikka-pikka treppi üles. Sõber hädaldas: «Eh, vanaks oleme jäänud!» 10
«Seda küll,» vastas Auber, «kuid paraku on see ainus võimalus, kuidas kaua elada.»
* Keisrinna Eugenie von Frankreich meenutas peaaegu üheksakümne aastasele Auberile, et mees oli nooruses temasse armunud olnud. Auber naeris: «Taevas hoidku, madame, mida ma oleksin nüüd nii vana daamiga teinud – mu abikaasa oleks olnud nüüd vähemalt kaheksakümneaastane!»
* Auber oli veel kaheksakümneaastasena Pariisi konservatooriumi juhataja ja pidi eksamitel lugematuid kordi kuulama palu, mis teda rahutuks ja kannatamatuks tegid. Kord ütles ta eksamil kolleegile: «Üks väheseid rõõme neil eksamitel on, et need vanad teosed ei haise.»
Bach, Johann Sebastian (1685–1750) Saksa helilooja ja organist
Ühel reisil jõudis kuulus kantor Johann Sebastian Bach Altenburgi. Oli pühapäev. Ta läks kirikusse, et võimaluse korral äratundmatult oma endise oreliõpilase Johann Ludvig Krebsi mängu kuulata. Suur oli Bachi üllatus, kui ta kuulis improviseeritud fuugat tema teemal B-A-C-H, mis noore organisti poolt hiilgavalt kuuldavale toodi.
11
Hiljem oli Bach teravmeelitsenud, et ta oli leidnud oma ojast (Bach – sks k oja) ühe suurepärase vähi (Krebs – sks k vähk).
* Bach armastanud sõnamänge. Kord sattus ta vastuollu Freibergi rektori Johann Gottlieb Biedermanniga. Too koostas 1749. aasta kooli programmid, kus seletas, et liialdatud muusikaharrastus muutvat noorsoo hellikuks ja ahvatlevat pahedele. Selle muusikavaenuliku kooliprogrammi pärast kutsus Bach Biedermanni «rämpskõrvaks» (saksa k Dreckohr on kõlaliselt sarnane sõnaga rektor).
* Johann Sebastian Bachil oli 20 last. Mitu neist olid head muusikud ja silmapaistvad organistid ning komponistid. Poeg Friedemann oli organist Halle linna kirikus. Vana Bachi poegadest oli ta kõige hajameelsem. Sageli unustas ta, et peab minema kirikusse ja jumalateenistusel mängima. Korduvalt pidi majaemand talle meenutama, et organistil on vaja kirikusse minna. Mõnikord läks ta küll kirikusse, ent läks ühest uksest sisse ja teisest välja, jalutas rahulikult koju ja asus klaverit mängima. Et ta oma unustamistest aru sai, andis ta orelivõtmed lõõtsatallaja kätte, et see siis, kui tema ei ilmu, teise orelimängija muretseks. Kord suvistepühade ajal läks ta õigel kellaajal kirikusse, kuid istus hajameelselt naistepoolele. Istus ja mõtles pooleliolevale klaveripalale, kui kirikukellad vait jäid ja orelimäng pidi algama. Kirikulised vaatasid ootuärevuses ümberringi ja Bach tegi sedasama ning lausus: «Kuhu see orelimängija ometi täna peaks jääma?»
12
* Johann Sebastian Bach ei põlanud nalju, ja tema kulul naljatavad vahel ka nüüdsed üliõpilased. Kord küsis õppejõud muusikaajaloo tunnis üliõpilastelt: «Johann Sebastian Bachil oli 20 last. Kus ta veetis suurema osa oma elust?» Esimene, naeruhimuline üliõpilane, vastas: «Voodis.» Teine, ajaloohuviline, ütles: «Saksamaal.» Kolmas, leivakoorikut näriv kõhn noormees, vastas: «Võlgades.» «Vale!» hõikas õppejõud. «Kõige enam aega veetis ta oma elus orelipingil.»
* Isemeelne Johann Sebastian käitus töökohtadel üsna vabalt, sest pidas oma õiguseks käia end muusikas täiendamas vanade muusikute juures ja kuulamas silmapaistvate interpreetide kontserte. Selle tõttu tekkis tal ülemustega tihti pahandusi, mis jõudsid välja ka konsistooriumisse. Sealsed usujuhid tegid ühel kohtuistungil organist Bachile järgmisi etteheiteid: Bach taotles luba sõita Lübeckisse oma kunstis juurde õppima, ta pidi ära olema neli nädalat, aga oli ära neli korda nii kaua; koraalidesse on ta toonud veidraid variatsioone ja seganud juurde võõraid helisid; ta kaob kaugetesse helistikesse ja mängib dissonantset saateakordi; ta mängib alatasa liiga pikalt ja kui superintendent talle märkuse tegi, langes ta otsemaid teise äärmusse ja hakkas mängima liiga lühidalt.
* 13
Kord küsitud Villem Kapilt, kes on Suure-Jaani kõige populaarsem mees? «Johann Sebastian Bach,» vastanud Villem ja seletanud, et sellest muusikust oli rahvale rääkinud juba ta vanaisa Joosep ja isa Hans Kapp ning mänginud kirikuorelil Bachi teoseid. Vanade Kappide tööd olid jätkanud orelil Artur ja Villem Kapp. Suure-Jaani koorid olid laulnud Bachi teoseid, nii et Bach oli kihelkonnas täitsa oma poiss.
* Helilooja Peeter Süda oli suur klassikute austaja. Bachi kohta ütles ta: «Kes Bachi ei tunnista, seda inimest ma ei tereta ka.»
* Algajatele pianistidele on Bachi fuugad sageli arusaamatud ja liiga keerukad. Yannis Xenakis defineeris Bachile mõeldes fuugat nii: «Fuuga on abstraktne automaat, mis leiutati kaks sajandit enne, kui teadus leiutas automaadid.»
* Bachi suguvõsas oli flöödimängijaid, pasunapuhujaid, organiste ja viiuldajaid. Tõelise virtuoossuse saavutas orelil vaid Johann Sebastian. Kord rabas ta publikut sellega, et esitas soolo orelipedaalil. Küsimusele, kuidas tal küll on õnnestunud saavutada selline meisterlikkus, vastas ta: «Ma olen pidanud hoolega harjutama, ja kes viitsib sama palju vaeva näha, jõuab sama kaugele.»
* 14
Kui ta naine suri, pidi Bach tegelema matuste korraldamisega. Ta oli aga harjunud, et naine ajas kõik asjad korda. Tuli teener ja küsis raha leinaloori tarvis. Bach istus laua ääres, pea käte vahel, valas pisaraid ja ütles: «Küsige mu naise käest.»
Sir Beecham, Thomas (1879–1961) Inglise dirigent ja helilooja
Londoni kontserdimaja paljude keerdkäikudega koridoride labürindis tormas keegi noormees Sir Beechami vastu ning küsis vabandust palumata ebaviisakalt, kuidas leida tualetti? Viisakas dirigent vastas mühakale noormehele: «Niisiis, te lähete kõigepealt seda käiku mööda edasi, siis kitsast treppi mööda alla, seal pöörate paremale ja näete kaht ust. Ühel uksel on silt «For Ladies», sinna palun ärge minge. Siis tuleb teine uks, kus on silt «For Gentlemen», sinna ei või te hoopiski minna!»
* Londoni Covent Gardeni ooperi dirigendilt Sir Thomas Beechamilt küsiti, kuidas ta on rahul publiku käitumisega avamängu ajal, mil eesriie on veel suletud. Beecham vastas: «Oma kurbade kogemuste põhjal jagan kuulajad kolmeks. Esimesse liiki kuuluvad need, kes avamängu ajal oma istekohti otsivad. Teise need, kes avamängu ajal omavahel vestlevad, otsekui poleks selleks iial varem võimalusi olnud. Ja kolmandasse need, kes leiavad avamängus midagi meeldivat ja peavad õigeks vaimustunult aplodeerida.» 15
* Kord andis Beecham ühele lauljatarile Händeli «Messiase» sopranipartii, kuigi see oli öelnud, et ta ei tunne üldse seda oratooriumi. Mõne aja pärast küsis Beecham lauljatarilt, kuidas osa õppimine edeneb. «Ma töötan sellega tõsiselt,» vastas noor daam, «partituur on alati minu juures nii tööl, söömise ajal kui ka voodis magades.» «Siis,» katkestas Beecham teda, «võin ma uskuda, et me üht neitsilikku kontseptsiooni kuuleme.»
* Beechamile meeldis, kui ta esinemise algust ja lõppu saatis tugev aplaus. Kui ükskord publik täielikus vaikuses ta esinemist ootas, heitis ta orkestri ette tulles pilgu saali, tõstis avaviipeks käed ja ütles orkestrile: «Las nad magavad!»
* Helilooja Ralph Williamsi sümfoonia proovil lõi Beecham ükskõikselt takti. Äkki tajus ta, et orkester on vait. «Miks te ei mängi?» küsis ta. «Sümfoonia lõppes, härra,» vastas kontsertmeister. Beecham viskas pilgu partituurile, pööras noodilehe ümber, leidis selle tühja olevat ja ütles: «Nii ongi. Jumal olgu tänatud!»
* Sir Thomas Beecham polnud üksnes osav dirigent ja helilooja, vaid ka nupukas sõnameister. Kaasaegse muusika kohta ütles ta sententsi: 16
«Moodne muusika on oivaline. Selles on täiesti võimatu valesid noote mängida.»
* Beecham tegi Covent Gardeni orkestrile kontsertmeistri leidmiseks ühe soovijaga orkestriproovi. Rahulolematult koputas ta puldile ja sõnas: «Me ei ole koos!» Uus kontsertmeister teatas: «Me ei näe teie kepilööki!» «Mida te räägite,» karjus Beecham, «lööki? Mida te õieti mõtlete – kas ma olen neetud metronoom või? Unustage taktijooned ja jälgige muusikalisi fraase! Siis meenutage endale, et taktid on vaid sahtlid, kuhu muusika on pakitud.»
van Beethoven, Ludvig (1770–1827) Saksa helilooja, klassikalise muusika suurkuju
Beethoven mängis juba poisikesena sageli klaverit, kuid veelgi enam armastas ta viiulimängu. Oma väikses kambris mängis ta seda nii suure vaimustusega, et unustas kõik muud vajadused. Kord, kui ema läks teda mitmendat korda õhtusöögile kutsuma, nägi ta, et poeg mängib keset tuba seistes viiulit, samas ripub laest tema ees nähtamatu niidi otsas suur ämblik. Jäledusega rebis ema ämbliku maha, viskas põrandale ja tallas jalaga puruks. Beethoven oli ema teost nii kohkunud ja vihane, et viskas oma viiuli põrandale ja tallas jalgadega puruks. Vaene ämblik oli olnud ta elus ainus, kes ta muusikat kuulas.
* 17
1790. aastatel, kui Beethoven õppis Haydni juures kontrapunkti, kohtas ta Viinis tuntud Saksa laulumängude autorit Johann Schenki ja abt Gelineki. Esimesest sai Beethoveni teine teooriaõpetaja, teisest võistleja klaverimängus ja improviseerimises. Abt Gelinek öelnud: «Pean võistlema noore äsjasaabunud pianisti, kellegi Beethoveniga, ja ma tahan talle tema õige koha kätte näidata.» Pärast võistlust öelnud ta Beethoveni kohta: «See ei ole inimene, vaid kurat, ta mängib kõik surnuks, ja kuidas ta veel fantaseerib!»
* Viiuldaja Ignaz Schuppanzigh oli oma kolleegidega paljude Beethoveni kvartettide esmaesitaja. Ta oli mitte ainult suure komponisti sõber, vaid ka ta viiuliõpetaja. Ühel päeval tahtis ta autorile, oma õpilasele kätte näidata, et üks akord kvartetis ei paku mängurõõmu. Selle peale ütles Beethoven: «Mis läheb minule korda teie kuradi mängurõõm, minu asi on muusikat luua!»
* Carl Maria Weber oli lõpetanud uue ooperi «Nõidkütt» kirjutamise. Ta mõtles, kellele saata teos hindamiseks, ja saatis selle Beethovenile. Too tutvus teosega ja saatis lühivastuse: «Soovitan oopereid mitte enam kirjutada!» Muidugi oli Weber solvunud ja palus Beethovenil selgitada, miks ta nii arvab. Beethoven vastas: «Pean teie ooperit nii heaks, et kardan: teil ei õnnestu teist nii head ooperit enam kirjutada.»
18