TÜRKIISSININE
Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Lea Arme Fotod Eesti Filmiarhiivist, erakogust © Anne Velli © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-40-5 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
Saateks
Mõtet sellest raamatust kandsin endas kaua, aga mõttest tegudeni on teinekord pikk maa. Lähedased rääkisid ammu, et taevake, su ümber on olnud nii palju põnevaid ja andekaid inimesi, miks sa seda kõike kirja ei pane? Ma tahtsin panna küll, kuid kuidagi ei leidnud seda õiget “nuppu”, kuhu vajutada. Erinevalt teistest ei tahtnud ma kirjutada e n d a elulugu – soovin ise jääda igas lõigus tagaplaanile niivõrd, kui see on tõe huvides võimalik. Nii ma siis keerlesin nagu vardas ja mõtlesin, milline oleks see nurk või tahk, mis aitaks meenutada värvikaid ja andekaid inimesi nende eraelus sorkimata, aga et midagi olulist ka kaduma ei läheks.
5
Kõlab klišeena, et oh ja ah, kuidas mul on vedanud, et olen saanud selle ja sellega koostööd teha ja lavalaudadel olla, aga muudmoodi ei oska ka mina ennast väljendada. See on tõsi ja rohkemgi veel… Ka missioonitunne tõukas mind kirjutama – meenutama koloriitseid ja anderohkeid isiksusi. Ei sünni ega ela neid ju kuigi palju meie ümber. Kas võib üks verisulis artist või lauljaotsake tulevikus uhkusest peaaegu lõhki minna, et on 50 aasta jooksul tundnud pea kõiki meie kultuuri- ja kunstiinimesi? Paljudest on kirjutatud, antud välja elulooraamatuid, mälestustrükiseid, helindeid jne, aga on neidki, kellest pole kusagil sõnagi. Pealegi arvan, et küll ei tee küllale liiga, seepärast otsustasin ka mina oma muljed ja mälestused elavaks muuta. Halb ununeb aastatega, jääb vaid hea – ma ei kavatse ühtegi skandaali ega skandaalikest valguse kätte tirida. Siin on ainult parimad mälestused parimatest inimestest. Osa kõnnib tänagi kuulsuste alleel, osa on ammugi teispoolsuses, osa aga jäänud ehk tänu oma liigsele tagasihoidlikkusele unustusehõlma. Panin oma mälestuskildudele pealkirjaks “Türkiissinine” seepärast, et türkiis on mu lemmikkivi ja türkiissinine mu lemmikvärv. Inimesed, keda siin kirjeldan, ongi olnud minu lemmikinimesed ning väikesed mõnusad reisiseigad on vürtsitanud paljude mu kallite kolleegide igapäevaelu. Näen tagasi vaadates paljutki kaunina. Türkiissinisena. Anne Velli
Eesti Riiklik Filharmoonia, Estonia pst 4
Auväärsesse majja teenistusuksest – kust lauljad, pillimehed ja muud artistid sisse-välja käisid – sisenejaid võttis valvelauas vastu proua Ilvese koloratuur. Ei enne ega pärast pole ma kohanud teist nii aristokraatliku olemisega daami. Vana hea eestiaegne kasvatus ja kaunidus olid tal omal ajal lubanud suure armastusega ja soodsalt mehele minna ning pea eluaeg prouapõlve pidada. Kuid tundus, et pensionipõlves hakkas kodus igav ja kiskus kultuuritempli poole – mida Eesti Riiklik Filharmoonia kahtlemata oli. Seega – keset elu. Proua Ilves oli valvelauatädina väga kohusetruu, vastutulelik ja viisakas: ta meeldis meile kõigile väga. Ei mäletagi, kes ütles, et proua Ilvese nimi tuleks kuldtähtedega
7
filharmoonia seina sisse raiuda, sest nii koloriitset kuju enam ei ole ega tule. Ta rääkis eesti keelt omapärase aktsendiga, mistõttu läks mõnikord teineteisest arusaamine nii temale kui vestluspartnerile mõnevõrra keeruliseks. Kord tuldi valvelauda küsima, kas pillimees Kägi on juba majja tulnud. Proua Ilves tegi kangesti salapärase ja vandeseltslasliku näo pähe ja ütles: “Oi, teate, on küll tulnud, aga Keegi magab.” “Nojah,” arvas küsija, “las see keegi magab pealegi, ma küsin, kas Kägi on majas?” “Ma ju ütlesin, et Keegi magab!” kordas proua Ilves. Nii käis see jant hulk aega, kuni lõpuks selgus, et KEEGI oligi KÄGI proua Ilvese redaktsioonis. Otsitav oli tõepoolest majas ja puhkas üleval prooviruumis. Teinekord helistas Eva Klink, filharmoonia õppestuudio inspektor, kolmandalt korruselt alla valvelauda, et kui tuleb õpilane Jüri, siis saata ta kindlasti kohe üles tema juurde – üks kiireloomuline asi tuli lahendada poole tunni jooksul. Ootas ja ootas proua Klink seda noormeest, viimaks helistas valvelauda, et kas Jüri on juba tulnud. Proua Ilves vastas: “Äi-äi, äi ole tulnud!” Proua Eva ootas veel kümme minutit, aeg ammugi otsas, ja küsis uuesti, kas Jüri ei ole tõesti tulnud, ta ju pidi kindlasti tulema. Vastus ikka sama – ei ole tulnud mitte. Lõpuks läks inspektoriproua ise alla vaatama, et äkki jättis Jüri teadete tahvlile kirja või teate, miks tulla ei saanud. Ja mida ta nägi? Jüri seisis kogu oma elusuuruses valvelaua kõrval, tüdinenud ja nukker nägu ees. Proua Klink päris proua Ilvese käest aru – et kuidas asjalood nii kujunesid, ta ju ometi palus, et kui Jüri tuleb… “Nojaa, proua Klink,” vastas proua Ilves, “teie ütlesite, et kui Jüri TULEB, aga tema juba ammu SEISAB siin!”
8
Kord küsis keegi, kas Nils Petersoni on majas liikumas, ning proua Ilves vastas oma kõrge heliseva häälega: “Jaaaa!” Mees tõttas kohe Petersoni otsima, aga proua jõudis veel hüüda: “Äi, äi ole, aga otake – veibolla tuleb!” Eelnenud “Jaaa” oli käinud nimelt selle kohta, et küsimusest saadi aru. Armsaid ja lõbusaid lugusid juhtus valvelauas ühtepuhku. Valvelauast mööda minnes tuli uhke uks sildiga “Filharmoonia peaadministraator Lia Servjukova”. Seda daami annab mäletada – kõrget kasvu suursugune blondiin, kelle sõna maksis. Väga range kõiges, mis töösse puutus: absoluutne korrektsus, täpsus, rangus. Töövabal ajal sai temaga koos filharmoonia puhvetis istutud, lora aetud ja nalja visatud, aga kui jõudis kätte õhtune kontserdiaeg, astus ta oma kabinetist välja nii mõjuva ja võimukana, et su põlved tegid tahtmatult jõnks-jõnks ja tundsid ennast madalamana kui muru. Vägev naine oli, lahkus siitilmast aga ootamatult ja parimates aastates. Kõige toredam koht majas oli muidugi filharmoonia puhvet. Siin said artistid kokku, isegi need, kes filharmoonia hingekirjas ei olnud, astusid päeva jooksul kindlasti läbi, et leida, keda vaja, või jätta kirjake. Olime nagu üks suur pere – nii “estraadnikud” kui RAM, ansamblid, ERSO, solistid – kõik, kes selle maja katuse all proove tegid. Puhvet avati juba hommikul ja kui tahtsid kedagi näha, siis päeva jooksul sa teda ilmtingimata ka näha said. Polnud sel ajal ju ei mobiile ega arvuteid, paljudel polnud kodus telefonigi – nii oligi fila puhvet kohtumisteks asendamatu paik, kus räägiti tööst, lepiti kokku proovid, arutati kontserttegevustki. Laudade ümber kogunesid seltskonnad, visati nalja, kuuldi uusi anekdoote, aga räägiti ka tõsistest asjadest – loomingust, uutest lahendustest jne. Juba uksel tervitas sind selline pahvak head energiat,
9
et muutusid ka ise hetkega erksamaks, rõõmsatujulisemaks, ükskõik kui kehv sul ka enne oli… Omaette tore oli see, kui uksest astus sisse Vello Viisimaa, sättis ennast su kõrvale, võttis su käe ja deklameeris: “Mul on olnud elus palju salme, aga sina oled mu refrään!” Sama kordus umbes viie minuti pärast järgmise naise kätt hoides. Samas tuli noor helilooja, suured kõrvad õnnetult lontis, pikast pummeldamisest väsinud ja nukker – ei jäetud teda peaparanduse juurde üksi norutama, kohe oli sõprade ja kolleegide asi teda endi hulka kutsuda – lohutusel oli suur jõud. Meeskoori proovi vaheajal valgus puhvet täis mehiste meeste mühinat ja kohinat, seatud häältest kõmises kogu suur ruum. ERSO pillimehed tulid kindlasti enne proovi puhvetist läbi, et juua kiiresti tass kohvi või teed, ajada paar sõna juttu – kõigile jätkus head sõna ja kallistustega poldud kitsi. Nukra igatsusega mõtlen praegu neile ammustele aegadele. Ei tea, kas ka nüüd võiks kuskil olla selline koht, kus vaatamata sellele, oled sa sümfonist või rokkar, RAM-i laulja või naljamees, rahvakunstnik või lavatööline, on kõik sõbralikult koos nagu üks pere, hoolivad ja arvestavad? Ei tea, ei tea…
Vana Tooma moosekandid ehk estraadiorkester Vana Toomas
Vana Toomas oli filharmoonias kõige rohkearvulisem estraadikollektiiv, kes teenindas publikut ka väljaspool Eestit. Samuti nagu ansamblid Laine, Radar, Music Seif koos solistide Vello Orumetsa, Jaak Joala, Tõnis Mägiga ja paljud teised kollektiivid. Orkestrisse kuulusid väga head muusikamehed üle kogu Eesti, pillimehi valiti konkursi teel. Solistideks olid lühemat või pikemat aega Vladimir Sapožnin, Uno Loop, Kalmer Tennosaar, Jüri Pärg, Rein Tuus, Hans Kärvet, Richard Mölder, Vally Ojavere, Maie Tõnso, Anne Velli, laulutrio Merike Kutsar, Maarika Siimann, Marju Länik, tantsijad Anita Mitt, Berta Krumm, Helju Nael-Aren, akrobaadid Jüri Druus ja Sergei Fatkin,
11
Vana Tooma moosekandid Bakuus. Keskel Anu Anton.
12
T천usvad t채hed Marju Kuut ja Jaak Joala. 1970-ndad.
Laulutrio koosseisus Marika Siimann, Merike Kutsar ja Marju L채nik koos ansambli juhi Arved Haugiga. 1970-ndad.
Populaarne ja anderikas Uno Loop.
13
Orkestris Vana Toomas m채ngisid ainult v채ga head pillimehed, suurep채rased artistid ja v천luvad kaaslased.
konferansjee Ada Lundver jt. Orkestrit juhtisid läbi aegade Felix Mandre, Arved Haug, Enn Selgis, Gennadi Taniel, Redik Võrno jt. Kuna kollektiiv oli suur, siis kuulusid tehnilisse koosseisu transamehed, helirežissöör, kostümeerija, inspektor ja administraator. Orkester oli aastas väga pikalt ratastel, Kaug-Ida reis kestis näiteks peaaegu neli kuud jutti. Esinemisi oli küll parimates kontserdipaikades, mis kohalikel välja pakkuda oli, küll tehastes keset treipinke ja kõiksugu masinaid, vabas õhus improviseeritud lavadel nagu näiteks kõrvuti seisvate veoautode kastis, sõjasadamates, laevadel jne. Sõnaga – kõikvõimalikes kohtades, kus sai püsti seista, kus väga ei kõikunud ega loksunud, pillimeeste sõrmed ära ei külmunud või kuumus hinge seest ei võtnud. Palka sai vanasti nii, et kõigil oli võrdselt päevaraha 2 rubla 60 kopikat ja kui reis läbi, siis arvestati vastavalt tarifitseerimisele palk välja. Lauljatel olid tariifid järgmised: kui olid tarifitseerimata, maksti nn metsikut punkti, mis oli 4.50 esinemise pealt. Esimene tariif oli 5 rubla, mis eeldas, et pidid kõrgele komisjonile ette laulma üsna mitu eriilmelist pala. Selle tariifiga pidi töötama vahel mitu aastat. Siis tuli komisjon uuesti kokku ja järgmine aste oli 6.50 rbl, sealt edasi 8 rubla, siis 10.50 jne, ikka tõusuteel. Lootust, et ühe aasta sees tõstetakse laulja tariifi kaks korda järjest, eriti polnud. Kõrgeim tariif, mis kohalik ministeerium anda sai, oli 12 rubla kontserdi eest, edasi tõstis tariifi juba Moskva. Olid ka väikesed lisatasud, võisid töötada “punase joonega”, see oli umbes veerand tarifitseeritud tasust lisaks, kui olid järjest laval rohkem kui 15–20 minutit. Nii töötasid solistid pikki aastaid. Ilma kultuurikomisjoni otsuseta polnud lootustki, et elukutselisena iitsatada said.
16