Armastuse lugu

Erich Segal ∞

AR M A S TUS E LUG U ˜ Inglise keelest tõlkinud Katrin Kiik

ORIGINAALI TIITEL: LOVE STORY

BY ERICH SEGAL A SIGNET BOOK FROM NEW AMERICAN LIBRARY TIMES MIRROR 1970 ESMATRÜKK EESTI KEELES: LOOMINGU RAAMATUKOGU PERIOODIKA, 1972 KUJUNDANUD ANGELIKA SCHNEIDER KORREKTOR SIRJE ROOSALU TÕLGE EESTI KEELDE © KATRIN KIIK JA TAMMERRAAMAT, 2016 ISBN 978-9949-565-41-2 TRÜKIKODA GREIF WWW.TAMMERRAAMAT.EE

SYLVIA HERSCHERILE JA JOHN FLAXMANILE

… namque … solebatis Meas esse aliquid putare nugas.*

*

SEST TE OLITE HARJUNUD ARVAMA, ET MU [LOOMING] EI OLE MIDAGI TÜHIST.

SAATEKS

Erich Segal sündis 1937. aastal New Yorgis Brooklynis rabi pojana. Olles mitmekülgselt andekas ning saanud võimalikult hea baashariduse – peale riigikooli veel õhtuti juudi teoloogilises seminaris ja suviti Šveitsis kursustel –, lõpetas ta 1958 Harvardi ülikooli, kaitses juba järgmisel aastal sealsamas magistri- ning 1965 doktorikraadi.

Oma esimese romaani, „Love Story” ilmumise aegu (1970) oli Erich Segal 33-aastane klassikalise filoloogia professor, mitme teadusliku töö autor, Plautuse tõlkija ja ülimalt populaarne antiikkirjanduse lektor Yale ’i ülikoolis. Ühtlasi oli ta juba tuntud filmistsenarist (sh biitlite „Kollase allveelaeva” käsikirja autor) ja menukas teleesineja, seega üsna kogenud meelelahutustööstuse spetsialist, kes teadis täpselt, missugust lugemist keskmine ameeriklane ootab. Ta tajus selgesti keskmise maitse muutumist ja taipas, et pelgalt vanamoelise sentimentalismi taaselustamisest ei piisa – seda tuleb serveerida modernse kirjandusliku võttestiku ja keelekasutuse abil.

Segal tabas peene vaistuga vana ja uue ideaalproportsiooni ning konstrueeris traditsioonilises vaimus ja kontrastsetes toonides tundelise bestselleri, mis kirendab tudengislängist ja nõretab pisaraist.

7

„Love Story” on kahtlemata tüüpiline bestseller: oma rekordilise kogutiraažiga püsis ta 1970. aasta aprillist alates kaua aega Ameerika (ja Euroopa) raamatuturu läbimüüginimekirjade eesotsas. Romaan, mis on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde ja vändatud samanimeliseks filmiks, kujutas endast omamoodi vastukaalu aastatuhande lõpu nn moodsale kirjandusele, ravitsedes pornograafiast ja brutaalsusest väsinud publikut kahe tubli noore inimese siira armastuse magusvalusa looga. „Love Story” ülemaailmne menu aitab ehk üldisemaltki mõista bestsellerit kui psühholoogilist ja sotsioloogilist nähtust.

Vaatamata sellele, et Segal jätkas õppejõuna loenguid Harvardis, Yale’is, Princetonis, hiljem Oxfordis ning külalislektorina mitmes muuski mainekas ülikoolis, avaldas teaduslikke töid, esseid, arvustusi, oli endise maratonijooksjana ka spordikommentaator, kirjutas veel üle poole tosina romaani, millest nii mõnigi müügihitiks osutus jpm, nimetab enamik teatmeallikaid teda ikka eeskätt „Love Story” autoriks.

Erich Segal suri 72-aastaselt 2010. aastal oma kodus Londonis.

Tõlkija

8

1

Mida öelda kahekümne viie aastase tüdruku kohta, kui ta on surnud?

Seda, et ta oli ilus. Ja andekas. Seda, et ta armastas Mozartit ja Bachi. Ja biitleid. Ja mind. Kord, kui ta mind siis nende muusikutega ühte patta pani, küsisin talt, kuidas ta meid järjestab, tema naeris ja vastas: „Tähestiku järgi.” Tookord naersin ma ise ka. Aga nüüd ma istun ja murran pead, et huvitav, kas ta võttis mu eesnime – sel juhul oleksin ma Mozarti sabas – või perekonnanime, sel juhul kükitaksin kuskil Bachi ja biitlite vahepeal. Esimene ei oleks ma ei üht- ega teistpidi, ja mingil lollil põhjusel ei istu see mulle sugugi, sest et kogu elu on mind harjutatud mõttega, nagu peaksin ma ikka alati number üks olema. Ah, teate, perekonna viga. ∞

11

Prep-kooli* viimasel sügisel käisin tihti Radcliffe ’i raamatukogus õppimas. Mitte et seal plikasid vahtida, kuigi ega mul selle vastu ka midagi polnud. Lihtsalt, seal oli hea vaikne, keegi mind ei tundnud ja lugemissaali raamatutele polnud nii palju tahtjaid. Viimane päev enne üht ajalooeksamit polnud ma veel nimekirja esimesest raamatustki kaugemale jõudnud, tuntud Harvardi tõbi. Lonkisin laenutusletti, et võtta mõnd paksu teost, mis mind ainsa päevaga päästaks. Seal töötas kaks neiukest. Esimene – pikk, „ilus-ilm-täna”-tüüpi, teine prillidega, hiirekese tüüpi. Otsustasin topeltakendega Minnie-hiire kasuks. „Ega teil „Keskaja langust” ei ole?”

Ta viskas mulle kiire pilgu. „Kas teil oma raamatukogu ei ole?” küsis ta. „Kuule, Harvardil on lubatud Radcliffe’ist raamatuid võtta.” „Asi ei ole õiguses, Preppie, asi on põhimõttes. Teie omadel on viis miljonit raamatut. Meil siin ainult see närune paar tuhat.”

Issand, kus pealehüppaja tüüp! Sellised arvavad, et kui Radcliffe’i-Harvardi suhe on viis ühele, siis peavad tüdrukud viis korda targemad olema. Sedasorti tüüpidest teen ma hari* PREPARATORY SCHOOL – ANTUD JUHUL PÕHIKOOLILE JÄRGNEV 4-AASTANE KOLLEDZˇ, MIS KUULUB ÜLIKOOLI JUURDE JA ON EELASTMEKS 3-AASTASELE ERIALAKURSUSELE (MÕELDUD JÕUKAMALE KIHTKONNALE). TÕLK.

12

likult pilpad, aga tookord oli mul hädasti seda kuradi raamatut vaja. „Kuule, mul on seda kuradi raamatut vaja.” „Ole kena ja talitse oma keelt, Preppie.” „Kust sa võtad, et ma prep-koolis käin?” „Sa oled rikas ja nõme, see on juba pealt näha,” ütles tema ja võttis prillid eest. „Sa eksid,” vaidlesin mina. „Tegelikult olen ma vaene ja tark.” „Kaugel sellest, Preppie. Mina olen vaene ja tark.”

Ta vaatas mulle otsa. Tal olid pruunid silmad. No okei, ma võin ju olla pealtnäha rikas, aga seda ma juba ei jäta, et mingi clifikas – olgu või ilusate silmadega – tuleb mind siin tobuks sõimama. „Ei tea, mispärast sa ennast nii targaks pead?” küsisin mina. „Sinuga ma näiteks kohvikusse ei tuleks,” vastas tema. „Kuule – ega ma sind ei kutsuks ka.” „Sellepärast sa nõme oledki,” vastas tema. ∞ Las ma nüüd räägin, miks ma ta ikkagi kohvikusse kutsusin.

Kriitilisel hetkel andsin ma meelega alla – s.t tegin näo, nagu oleksin ma äkki ümber mõelnud, – ning sain oma raamatu kätte. Aga et ta pidi seni seal olema, kuni raamatukogu kinni pannakse, siis jõudsin veel vabalt ajada üheteistkümnenda 13

sajandi lõpust pähe mõned ilmekamad laused seadusandliku võimu kasvavast mõjust varem kirikust sõltunud kuningale.

Eksami tegin A miinusele, täpselt sama hinde panin ka Jenny jalgadele, kui ta oma leti tagant esimest korda välja astus. Tema riietele ma ausalt öelda küll eriti head hinnet ei pannud; minu maitse jaoks oli ta vähe liiga popp. Eriti käis mulle vastu see indiaani stiilis jubedus, mida ta käekotiks pidas. Hea, et ma selle kohta midagi ei öelnud, sest nagu pärast selgus, oli see ta enda vaimusünnitis.

Läksime lähimasse võileivabaari, Päkapiku restorani, mis nimest hoolimata polnud sugugi mõeldud ainult väikest kasvu inimestele. Tellisin kaks kohvi ja jäätise-šokolaadikoogi (talle). „Mina olen Jennifer Cavilleri,” ütles ta. „Itaalia päritolu ameeriklane.”

Nagu ma ise poleks taibanud. „Ja õpin muusikat,” lisas ta juurde. „Minu nimi on Oliver,” ütlesin mina. „Ees- või perekonna-?” küsis tema. „Eesnimi,” vastasin mina, ja tegin seepeale teatavaks, et mu täielik nimi (õieti peaaegu täielik) on Oliver Barrett. „Oo,” ütles ta. „Nagu luuletaja Barrett?” „Jah,” ütlesin mina. „Aga me pole sugulased.”

Seejärel tekkis paus, ja ma tänasin vaikselt jumalat, et ta polnud esitanud mulle seda tavalist jälki küsimust: „Nagu Barrett Hall?” Justkui oleksin mina süüdi, et üks jorss minu suguvõsast Harvard Yardi kõige suurema ja inetuma maja ehitas, 14

meie perekonna rikkuse, edevuse ja ülepakutud harvardluse võimsaks monumendiks.

Pärast seda istus ta üsna vagusi. Kas tõesti sai meil jutt nii kähku otsa? Või kadus tal huvi sellepärast, et ma luuletaja sugulane pole? Ah? Ta lihtsalt istus ja muigas mulle näkku.

Et midagi teha, hakkasin ta loenguid sorima. Tal oli veider käekiri – kandiline ja kribu, ja ükski sõna ei alanud tal suure tähega (mis ta õige mõtleb, ega ta e. e. cummings* ei ole?).

Aga programm oli tal üsna rabav: Võrdl kirj 105, Muusika 150, Muusika 201 ... „Muusika 201? See on vist kõrgem kursus?”

Ta noogutas ja tal õnnestus vaevu oma uhkust varjata. „Renessanss-polüfoonia.” „Mis asi on polüfoonia?” „Mitte midagi seksi, Preppie.”

Kuidas sain ma sellega leppida? Kas ta siis Crimsonit ei loe? Kas ta siis ei tea, kes ma olen? „Kuule, kas sa ka tead, kes ma olen?” „Küll,” vastas ta üsna põlglikult. „Sa oled see jorss, kelle oma on Barrett Hall.”

Ta ikka ei teadnud, kes ma olen. * EDWARD ESTLIN CUMMINGS (1894–1962) – AMEERIKA KIRJANIK (KUNI 1930-NDATE AASTATENI E. E. CUMMINGS), KASUTAS OMA TEOSTES ORTOGRAAFILISI JA TÜPOGRAAFILISI TRIKKE. TÕLK.

15

„Barrett Hall pole minu oma,” keerutasin ma. „Juhuslikult kinkis mu vanavanaisa selle Harvardile.” „Et ta pojapojapojal poleks seda kartustki, et sisse ei saa!”

See oli juba liig. „Jenny, kui sa nii kindel olid, et mina nagunii kaotan, miks oli sul vaja veel lasta endale kohvi välja teha?”

Ta vaatas mulle otse silma ja naeris. „Mulle meeldib su figuur,” ütles ta. ∞ Et olla kindel võitja, tuleb osata hästi kaotada. See pole mingi paradoks. See ongi Harvardi eripära: osata ükskõik milline kaotus võiduks muuta. „Üle noatera, Barrett. Te mängisite muidu kuradi hästi.” „Poisid, mul on väga hea meel, et teie võitsite. Üks väike võit kulus teile tõesti ära.”

Loomulikult on tõeline võit etem. Ma mõtlen, kui antaks valida, oleks isegi viimsel hetkel löödud värav hea. Ja kui ma Jennyt ühikasse saatsin, oli mul ikka veel väike lootus seda tatist Radcliffe’i plikat lõpuks võita. „Kuule sina, tatine Radcliffe’i plika, reede õhtul on hokivõistlus Dartmouthiga.” „Jah?” „Jah, tule vaatama.”

Ta vastas tuntud Radcliffe’i spordivaimustusega.

16

„Mis kuradi pärast ma peaksin tulema mingit nõmedat hokit vahtima?”

Ma vastasin ükskõikselt: „Sest et mina mängin.”

Hetkeks tekkis täielik vaikus. Ma peaaegu kuulsin, kui lumi sadas. „Kummal pool?” küsis ta.

17

2

Oliver Barrett IV Seenior* Ipswich, Mass.

Phillips Exeter Vanus – 20 5 jalga 11 tolli, 185 naela** Peaaine: ühiskonnateadused Dekaani kiitusega: 1961, 1962, 1963. a *** All-Ivy meistermeeskonnas: 1962, 1963. a Tulevane eriala: õigusteadus Mu eluloo oli Jenny nüüd kavalehelt välja lugenud. Olin mänedžer Vic Clamanile kõvasti südamele pannud peale passida, et Jennyle üks ikka näppu juhtuks. „Issand, ega see sul esimene kohting pole, Barrett?” „Sina ole vait, Vic, kui ei taha vastu hambaid saada.”

Kui me jääl soojendust tegime, ei lehvitanud ma Jennyle (uh, kui mitteükskõikne) ja isegi ei vaadanud tema poole. * MINGI KOOLIASTME (KESKKOOLI, ˇ KOLLEDZ I, ÜLIKOOLI) LÕPETAJA. TÕLK. ** 180 CM, 84 KG. TÕLK. *** IVY LEAGUE – GRUPP AMEERIKA VANIMAID ÜLIKOOLE. TÕLK.

18

Sellegipoolest on mul tunne, et talle tundus, nagu oleksin ma vähemalt korraks sinnapoole piilunud. Ega ta ometi austusest lipu vastu oma prille hümni ajal eest poleks võtnud?

Teise kolmandiku keskel juhtisime meie 0 : 0. See tähendab, Davy Johnston ja mina oleksime äärepealt värava löönud. Rohelised värdjad taipasid seda ja hakkasid jõhkramalt mängima.

Võib-olla lootsid nad mõnel veel kondid murda, enne kui me mängu enda kätte saame. Fanatid juba röökisid, haistes verd. Ja hokis tähendab see sõna otseses mõttes verd, või no hädapärast käib värav ka. Ja mingi noblesse oblige’i tõttu pole mina neid ses suhtes kunagi alt vedanud.

Dartmouthi keskmängija Al Redding tungis üle meie sinise joone, ma tormasin talle peale, napsasin litri ja punusin vastase värava poole. Fanatid lõugasid. Endast vasakul nägin Davy Johnstonit, aga ma otsustasin litriga ise edasi panna, nende väravavaht oli vähe memmeka moega ja pelgas mind juba sest ajast, kui ta veel Deerfieldis mängis. Enne kui ma jõudsin peale visata, olid mõlemad nende kaitsjad mul sabas ja mul tuli sõita ümber värava, et mitte litrit kaotada. Põrkasime kõik kolmekesi kokku ja vastu poorti. Sellises puntras on alati tark iga vastase moodi kuju niipalju nüpeldada kui vähegi annab. Litter oli kuskil meie jalge all, aga sel hetkel olime keskendunud vaid üksteise kolkimisele.

Kohtunik andis vilet. „Sina – kaheks minutiks välja.”

19

Ma tõstsin pea. See käis minu kohta. Mina? Milles mina süüdi olen? „Tere hommikut, mis ma tegin?”

Kohtunik polnud mingipärast pikemast jutust huvitatud. Ta teatas kohtunike lauda – „Number seitse, kaks minutit!” – ja andis kätega märku.

Ma püüdsin vastu toriseda, sest nii on kombeks. Publiku pärast peab alati protestima, ükskõik kui jämeda vea sa teed.

Kohtunik saatis mu välja. Turris ja vihane, sõitsin karistuspingi juurde. Kui ma uiskude klobinal pinki kobisin, kuulsin ruupori kraaksatust: „Viga. Barrett Harvardist. Kaks minutit. Vastase sidumine.”

Rahvas lõugas; muist Harvardi omi tõstis kisa eksituse ja kohtunike ebaõigluse üle. Istusin, silmad maas, ja katsusin hinge tõmmata, isegi jääle polnud isu vaadata, kus Dartmouthil nüüd arvuline ülekaal oli. „Mis sina siin istud, kui su sõbrad kõik mängivad?” See oli Jenny. Ma ei teinud tast väljagi, ja karjusin parem poistele kaasa. „Harvard, pane edasi, litter!” „Mis sa siis pahasti tegid?”

Ma pöörasin pead ja vastasin. Sest lõpuks olin ma ju ise ta siia kutsunud. „Pingutasin üle.”

20