Armuke peakontorist

Camilla Grebe

Camilla Grebe

ARMUKE PEAKONTORIST Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste

Originaali tiitel: Camilla Grebe Älskaren från huvudkontoret Wahlstöm & Widstrand Sverige © Camilla Grebe 2015 Published by agreement with Ahlander Agency Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer Tõlge rootsi keelest © Allar Sooneste ja Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-49-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Estellele ja Fredrikule

Sa ei tunne oma sõpru ega vaenlasi enne, kui jää su all praguneb.

Inuiti vanasõna

Peter

Seisan ema hauakivi ees lumes, kui telefon heliseb. See on lihtne hauakivi, vaevalt põlvekõrgune, rohmakalt tahutud graniidist. Oleme emaga veidi aega vestelnud sellest, kui raske on olla politseinik linnas, kus mitte keegi ei hooli enam mitte kellestki peale iseenda. Ja mis ehk veelgi tähtsam: sellest, kui raske on olla inimene niisuguses linnas, niisugusel ajal.

Trambin tossudelt sulalume maha ja pööran hauakivile selja.

Kuidagi vale on ema kalmul mobiiltelefoniga rääkida. Minu ees laiub Stockholmi Metsakalmistu künklik maastik. Uduviir hõljub männilatvade vahel ja neist madalamal torkavad lume taustal silma tumedad puutüved justkui hüüumärgid, mis viitavad elu mööduvusele.

Puuvõradest ja hauakividelt tilgub veepiisku. Igal pool voolab sulavesi. See pääseb ka minu kergetesse jalatsitesse ja koguneb ümber varvaste nagu märg meeldetuletus osta ära need saapad, mida ma ei ole endale tihanud lubada. Kusagil eemal näen aimamisi tumedaid männikusse eemalduvaid kujusid. Võib-olla käisid nad siin laternaid süütamas või hauale kuuseoksi laotamas.

Varsti on jõulud.

Astun mõne sammu korralikult puhtaks sahatatud jalgtee suunas ja heidan pilgu ekraanile, ehkki tean juba niigi, kes helistab. Mu sisetunne ei peta mind. See õõnes ja tuikav tunne, mis mulle nii tuttav on.

Enne kõnele vastamist pööran veel viimast korda hauakivi poole.

Viipan kohmetult ja pomisen segase lubaduse, et tulen varsti tagasi.

See on mõistagi tarbetu, sest ta teab ju, et ma tulen alati.

Tee on must ja läikiv, kui võtan suuna linna poole. Autode tagatulede punane valgus helkleb minu ees, valgustades teed. Teepervel kõrguvad paksud mustjaspruunid lumehanged ning Stockholmi 11

A R M U K E PE A KO N TO R I S T

sissesõiduteed ääristab masendavalt ühetaoline hoonestus. Akendel säravad üksikud jõulutähed nagu tõrvikud öös. On hakanud jälle lund sadama. Vihmasegune lörts koguneb esiklaasile ja muudab ümbruskonna teravad kontuurid häguseks, mahendades maastikku.

Kostab vaid klaasipuhastite heli, mis seguneb mootori maheda nurrumisega.

Mõrv.

Veel üks mõrv.

Palju aastaid tagasi, kui mind, veel suhteliselt noort politseinikku ja äsja alustanud mõrvauurijat, kuriteopaigale kutsuti, tekitas mõrvateade minus alati mõnigast elevust. Surm tähendas müsteeriumi, mis oli vaja lahendada, lahti harutada nagu sassiläinud lõng. Sest kõike oli võimalik lahti harutada, välja uurida. Kui vaid piisas energiat, vastupidavust ja oskust õiges kohas õigeid niite tõmmata. Tegelikkus ei olnud mitte midagi muud kui niisugustest niitidest põimitud kangas.

Lühidalt: kõigega oli võimalik toime tulla, kõigele oli võimalik lahendusi leida.

Nüüd ei ole ma selles enam nii kindel. Võib-olla on kustunud mu huvi kanga enda vastu, kadunud intuitsioon, milliseid niite tõmmata. Aga eks ajapikku on surmgi saanud teise tähenduse. Ema, kes on suikunud igavesele unele Metsakalmistu niiskes mullas. Annika, minu õde, kes puhkab samal surnuaial, vaid veidi maad eemal. Ja küllap jõuab isagi, kes parajasti Costa del Solis end surnuks joob, peagi samasse kohta. Minu teele sattuvad kuriteod ei tundu enam olevat nii tähtsad. Muidugi võin ma appi tulla välja selgitama, mis juhtunud on.

Panema sõnadesse mõistetamatu – kelleltki on võetud elu – ja kirjeldama sündmusi, mis selleni viisid. Võib-olla isegi välja selgitama süüdlase ja parimal juhul sundima teda vastutust kandma. Kuid surnud on ju sellegipoolest surnud, kas pole? Nii et mul on viimasel ajal raske näha oma tegevuses mingit mõtet.

Kui jõuan Roslagstulli linnaväravani, on hakanud hämarduma ja ma nendin, et täna ei ole õieti valge olnudki. Et see päev kadus sama märkamatult hallikassombusesse detsembrivinesse nagu eile ja varasemad päevadki. Liiklus tiheneb, kui mööda E18 kiirteed põhja poole suundun. Magistraalil toimuvad teetööd, konarused panevad auto 12

P eter

rappuma ja tahavaatepeegli küljes rippuva Wunderbaumi lõhnakuuse närviliselt hüplema.

Kui olen parajasti ülikoolist möödumas, helistab Manfred. Ta seletab, et on puhkenud kohutav segadus, asjasse on segatud mingi tähtis nina ja oleks tore, kui ma nii põrgulikult kaua ei kohmitseks ja ükskord juba kohale jõuaksin. Vaatan silmi kissitades tsementhalli videvikku ja palun tal veidi kannatust varuda, kuna tee on auklik nagu Šveitsi juust ja ma riskin oma munad siniseks taguda, kui kiiremini sõidan.

Manfred ruigab talle omaselt naerda, mis meenutab pisut sea röhkimist. Aga võib-olla ma olen Manfredi suhtes ebaõiglane: ta on paks, nii et ehk annab tema kehaehitus minu jaoks naerupildile tooni, pannes mind mõtlema meelast röhkimisest. Võib-olla kõlab tema naer täpselt samamoodi nagu minu oma.

Võib-olla naerame me kõik ühtmoodi.

Me oleme Manfrediga üle kümne aasta koos töötanud. Aastaid seisnud kõrvuti lahkamislaua ääres, kuulanud üle tunnistajaid ja kohtunud meeleheitel sugulastega. Aastaid mürgleid ohjeldanud ja maailma turvalisemaks muutnud. Või kas ikka oleme? Kõik need inimesed, kes magavad Solna kohtumeditsiinilabori külmkambris, on ju jätkuvalt surnud ja nii jääb see ka edaspidi. Igavesest ajast igavesti. Me ei ole mitte midagi muud kui ühiskonna koristuspatrull, mis sõlmib kokku katkisi niite, kui kangas on juba purunenud ja mõeldamatu juhtunud.

Janet ütleb, et mul on depressioon, aga ma ei võta teda tõsiselt.

Pealegi ei usu ma depressiooni. Just nii see on: ma ei usu sellesse. Minu puhul on pigem tegu sellega, et olen hakanud mõistma meie eksistentsi tõelist olemust ja vaatan elu esimest korda kainelt. Janet vaidleb vastu, et see kuulub haiguspilti ja et depressioonis inimene ei suuda kogetud armetuselt pilku lahti rebida. Tavaliselt vastan talle siis, et depressioon on farmaatsiatööstuse tõenäoliselt kõige tulusam leiutis ning et mul ei ole aega ega tahtmist teha pururikkaid ravimifirmasid veelgi rikkamaks. Ja kui Janet tahab seejärel minu enesetundest lähemalt rääkida, lõpetan kõne. Lõppude lõpuks läksime me ju viisteist aastat tagasi lahku ja ma tean, et niisuguseid asju ei ole mõtet temaga 13

A R M U K E PE A KO N TO R I S T

nämmutada. Ta on küll juhtumisi mu ainsa lapse ema, kuid see ei muuda asja.

Albin on muide laps, kes ei pidanudki üldse sündima. Mitte et Albinil midagi viga oleks – küllap on ta samasugune nagu teismelised poisid ikka: vinniline, suure tõenäosusega seksist väga huvitatud ja arvutimängude järele lausa haige –, vaid ma ise ei olnud tookord õieti valmis isaks saama. Hämaratel hetkedel (ja neid tekib ajapikku järjest rohkem) tabab mind sageli mõte, et Janet tegi seda meelega.

Viskas oma tabletid ära ja jäi meelega rasedaks, kättemaksuks selle pulmavärgi eest. See võib vabalt nii olla, aga ma ei saa seda iialgi teada ja enam ei ole see ka eriti oluline. Albin on oma ülimas täielikkuses olemas ja hea tervise juures ning elab koos emaga. Me kohtume vahel, mitte kuigi sageli: jaanipäeval, jõulude ja tema sünnipäeva ajal. Usun, et talle on parem, kui me liiga tihedalt ei suhtle. Kardan, et vastasel juhul võib ta minus pettuda.

Mõtlen vahel, et ehk peaks mul rahakoti vahel olema tema foto, nii nagu on teistel (tõelistel) vanematel. Koolifoto, pildistatud tumepruuni pannoo taustal kusagil spordisaalis, autoriks saamatu fotograaf, kelle unistused ei kandnud teda Farsta gümnaasiumist kaugemale. Kuid ma taipan peagi, et see ei petaks mitte kedagi, mind ennast veel kõige vähem. Lapsevanema tiitel on midagi sellist, mis tuleb ära teenida, mõtlen ma. Õigus, millega kaasnevad öised üleval istumised, mähkmete vahetamised ja mis kõik veel. Siin on väga vähe pistmist geneetikaga, spermaga, mida ma teadmatult nii umbes viisteist aastat tagasi loovutasin, et täituks Janeti unistus saada laps.

Märkan maja juba kaugelt. Mitte sellepärast, et valge karbitaoline ehitis eksklusiivses eramurajoonis millegi poolest silma paistaks, vaid sellepärast, et see on politseiautodest ümbritsetud. Vilkurite valgus mängib lumel ja kriminalistide eksimatult äratuntav valge kaubik on korralikult pisut eemale pargitud. Ma ise jätan auto nõlvaku alla ja kõnnin viimase osa teest villani jala. Tervitan vormiriietuses inimesi, näitan oma politseimärki ja poen läbi sinivalge piirdelindi alt, mis õrnalt nõrga tuule käes hõljub.

14

P eter

Manfred Olsson seisab välisuksel. Hiiglaslik keha varjab peaaegu kogu ukseava, kui ta tervituseks käe sirutab. Ta kannab tviidpintsakut, mille rinnataskust paistab välja väike roosa siidrätik. Tubli suurusvaruga villased püksid on korralikult sinistesse kilesussidesse topitud. „Pagan võtaks, Lindgren. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi.”

Vaatan Olssonile otsa. Väiksed vallatud pipraterasuurused silmad paiknevad sügaval punetavas näos. Tema õhukesed punakasblondid juuksed on korralikult veega kammitud, nii et ta meenutab mulle üht viiekümnendate aastate filminäitlejat. Ta ei näe välja nagu politseinik, vaid pigem nagu antiigikaupmees, ajaloolane või sommeljee. Mis iganes, päris kindlasti ei näe ta välja nagu võmm ja kahtlemata on ta sellest teadlik. Niivõrd teadlik, et ma kahtlustan, et ta on pööranud kõik naljaks ja et ta liialdab mõnuga oma ekstsentrilise riietusstiiliga, et tõsimeelseid politseinikke provotseerida. „Ma ju ütlesin ...” „Jajah. Aja muidugi liikluse kaela,” vastab Manfred. „Ma tean küll, mis tunne on hea pornofilmi peale sattuda. Kuradima raske on end sellest lahti rebida.”

Manfredi robustne kõnepruuk on teravas kontrastis tema üleslöödud ja hoolitsetud välimusega. Ta ulatab mulle paari kilesusse ja -kindaid ning sõnab vaiksemalt: „Tead. Midagi nii hullu ei ole ammu olnud ... Tule, küll sa ise näed.”

Tõmban kilesussid jalga ja -kindad kätte ning liigun edasi mööda läbipaistvast plastist astmeplaate, mille tehnikud on näiliselt huupi esikusse asetanud. Verelõhn on nii tugev ja jälk, et tekib tahtmine taganeda, ehkki see kõik on mulle teada. Tuttav tunne kõhusopis tugevneb.

Hoolimata kõigist neist kuriteopaikadest, kus ma käinud olen, ja kõigist neist laipadest, mida näinud olen, ajab ootamatu vägivaldse surma lähedus ikka veel kuklakarvad turri. Võib-olla on põhjuseks adumine, kui kähku see juhtuda võib. Kui kiiresti võib kustuda elu. Ehkki mõnikord võib muidugi näha ka vastupidist: kuidas kuriteokoht või inimkeha annab tunnistust talumatult pikaleveninud surmavõitlusest.

Noogutan valgetes kombinesoonides kriminalistidele ja vaatan esikus ringi. See on silmatorkavalt anonüümne, peaaegu askeetlik. Või 15

A R M U K E PE A KO N TO R I S T

siis lihtsalt väga mehelik, see teeb ju peaaegu sama välja? Vähemasti sisustuse osas. Valgeks värvitud seinad, hall põrand. Mitte kusagil ei ole näha isiklikke asju, mida tavaliselt esikust leida võib: ei riideid, kotte ega jalatseid. Astun järgmisele astmeplaadile ja kiikan kööki.

Mustade ustega köögikapid, kõik kõrgläikelised. Ellipsikujuline laud ja selle ümber toolid. Pilt on tuttav mingist sisustusajakirjast. Piki seina nugade rodu. Nendin, et mitte ühtki ei paista puudu olevat.

Manfred asetab käe mu küünarvarrele. „Siiapoole.”

Kõnnin mööda astmeplaate edasi. Möödun fotoaparaadi ja märkmikuga töötavatest kriminalistidest. Astmeplaatide all laiub suur vereloik. Isegi mitte loik, vaid pigem meri. Punane ja kleepuv värske vere meri, mis ulatub üle kogu esiku ühest seinast teise ja jätkub trepist alla keldri poole. Merest saab alguse terve hulk eri suurusega jalajälgi, mis viivad välisukse suunas. „Jube palju verd,” pomiseb Manfred ja astub üllatavalt paindlikult edasi, ehkki astmeplaadid nõtkuvad silmnähtavalt tema raskuse all. Verise riidepambu kõrval on numbrisilt. Näen vilksamisi jalga ja kõrge kontsaga musta saabast, seejärel naise alakeha. Ta lamab selili, pea pööratud minust eemale. Kulub mõni sekund, enne kui taipan, et tal ei olegi pead otsas ja et see, mida algul ekslikult riidepambuks pidasin, on põrandal lamav pea. Või õigemini, see seisab püsti justkui põrandast välja kasvades.

Nagu seen.

Manfred ähib ja kükitab. Kallutan end ettepoole ja jäädvustan jubedat stseeni. Seedin endamisi – see on tähtis. Loomulik reaktsioon oleks taganeda, pilk õuduselt kõrvale pöörata, aga mõrvauurijana olen juba ammu selle refleksi endast välja harjutanud.

Naise nägu ja pruunid juuksed on verised. Kui püüaksin oletada – see ei ole kuigi lihtne, arvestades keha praegust seisundit –, pakuksin talle vanuseks umbes kakskümmend viis. Naise keha on samuti verega koos ja käsivartel paistavad olevat sügavad haavad. Tal on seljas must seelik, mustad sukkpüksid ja hall kampsun. Tema alt paistab verre uppunud talvemantel. „Kurat küll.”

16

P eter

Manfred noogutab ja silitab oma habemetüügast. „Tal on pea otsast lõigatud.”

Noogutan. Siin polegi midagi lisada. Kõik on niigi ilmselge. Pea ja kaelalülide lahtimurdmine keha küljest nõuab suurt jõudu või vähemasti suurt pingutust. See ütleb kurjategija kohta midagi. Mida täpselt, seda ma veel ei tea, aga igatahes ei ole seda toime pannud mingi nõrguke. Mõrtsukas oli üpris tugev. Või väga motiveeritud. „Kas me teame, kes see naine on?”

Manfred raputab pead. „Ei. Aga me teame, kes siin elab.” „Ja see on?” „Jesper Orre.”

Nimi kõlab sama tuttavlikult nagu mõne karjääri lõpetanud sportlase või errusaadetud poliitiku nimi. Kusagil mälusopis lööb helisema kelluke, kuid ma ei suuda meenutada, kus ma olen seda nime varem kuulnud. „Jesper Orre?” „Jah, Jesper Orre. Clothes & More’i tegevdirektor.”

Nüüd tuleb mulle meelde. C & Mi, Põhjamaade kõige kiiremini kasvava rõivaketi vastuoluline tegevdirektor. Mees, keda meedia armastab vihata. Nii tema ärimeetodite, naisteafääride kui ka sama sagedaste ja poliitiliselt ebakorrektsete väljaastumiste pärast meedias.

Manfred ohkab sügavalt ja tõuseb. Järgin tema eeskuju. „Mõrvarelv?” küsin ma.

Ta osutab sõnatult esiku poole. Tagumises nurgas trepi kõrval, mis viib arvatavasti keldrisse, lamab suur nuga või võib-olla ka matšeete.

Ma ei näe hästi. Kõrvale on korralikult püsti seatud sildike numbriga viis. „Ja Jesper Orre, kas ta on meil käes?” „Ei. Keegi ei paista teadvat, kus ta on.” „Mida me veel teame?” „Surnukeha leidis mööduv naabrinaine, kes märkas avatud välis­ ust. Me kuulasime ta üle. Ta on praegu Karolinska haiglas, šokk põhjustas talle ilmselt südameprobleeme. Mis iganes, midagi muud olulist ta ei näinud. Kahjuks trampis ta esikus omajagu ringi. Eks paistab, 17

A R M U K E PE A KO N TO R I S T

kas tehnikud saavad mõne kasutuskõlbliku jalajälje. Väljas lume sees on samuti verd. Ilmselt püüdis kurjategija end pärast mõrva puhtaks pühkida.”

Vaatan ringi. Põrand välisukse juures on täis tallatud punaseid jälgi. Seintel on verepritsmeid ja veriseid käejälgi. Stseen meenutab Jackson Pollocki maali: paistab, nagu oleks keegi põrandale punast värvi valanud, end selles veeretanud ja seejärel veel igale poole värvi pritsinud. „Mõrvale paistab olevat eelnenud korralik kähmlus,” jätkab Manfred. „Naisel on käsivartel ja pihkudel vastupanule osutavad haavad. Kohtuarsti esialgse hinnangu järgi suri ta eile õhtupoole kella kolme ja kuue vahel. Ohver on umbes kahekümne viie aastane, surma otsene põhjus on tõenäoliselt hulk torke- ja lõikehaavu kaelas seoses sellega, et pea ... jah. Näed ju isegi.”

Manfred jääb vait. „Ja pea,” sõnan ma. „Kuidas see niiviisi püsti sattus? Kas see võib olla juhus?” „Kohtuarst ja tehnikud kalduvad oletama, et mõrvar paigutas selle nii.” „Paganama veider.”

Manfred noogutab ja püüab oma väikeste pruunide silmadega mu pilgu kinni. Ta madaldab häält, justkui tahtes olla kindel, et keegi teine selles ruumis tema sõnu ei kuule, ehkki vaevalt küll see oluline on. Praegu on kohale jäänud ainult tehnikud. „Tead, see on kuradima sarnane sellega, mis ...” „See oli ju kümme aastat tagasi.” „Ikkagi.”

Noogutan. Ei saa eitada, et siin esineb sarnasusi kümme aastat tagasi toimunud mõrvaga Södermalmis, mida me ei suutnud lahendada, ehkki see oli üks ulatuslikumaid juurdlusi Rootsi kriminalistika ajaloos. „Nagu öeldud, see oli kümme aastat tagasi. Pole mingit põhjust arvata, et ...”

Manfred viipab tõrjuvalt käega. „Jah. Ma tean. Sul on kahtlemata õigus.”

18

P eter

„Ja too Orre, mees, kes siin elab – mida me tema kohta teame?” „Mitte eriti palju lisaks sellele, mida kirjutavad ajalehed. Sanchez kogub praegu infot. Ta lubas õhtu jooksul uuesti ühendust võtta.” „Ja mida ajalehed kirjutavad?” „Noh, tavalist klatši. Teda nimetatakse kupjaks, tööliste kurnajaks. Ametiühing vihkab teda ja töökohtus on firma vastu mitu protsessi pooleli. Ja nähtavasti on ta veel ka tuntud naistemees. Neid on tal olnud palju.” „Abikaasat ei ole? Lapsi?” „Ei, ta elab siin üksi.”

Vaatan esikus ringi ja libistan pilgu üle avara köögi. „Kas üksinda elamiseks on vaja sellist häärberit?”

Manfred kehitab õlgu. „Kes seda teab. Naaber – see tädi, kes Karolinska haiglasse viidi – ütles, et siin on elanud küll nii-, küll naasuguseid naisi, aga tal on arvepidamine sassis, kui palju neid kokku olnud on.”

Me läheme välja, võtame kilesussid jalast ja kindad käest. Kõrval, kümmekond meetrit sissepääsust eemal seisab miski, mis näib olevat mahapõlenud kuuri moodi, poolenisti lumega kaetud.

Manfred süütab sigareti, köhatab ja pöördub minu poole. „Ma unustasin rääkida. Orre garaaž põles kolm nädalat tagasi.

Kindlustusselts uurib asja.”

Silmitsen lumest välja ulatuvaid söestunud talade jäänuseid ja mulle meenuvad uuesti männid Metsakalmistul. Samasugused lume taustal silma torkavad vaiksed ja tumedad kujud. Ning need manavad esile samasuguse rahutukstegeva elu mööduvuse ja surma tunde.

Autoga linna sõites mõtlen jälle Janetist. Kõige raskemates roimades, kõige hullemates jubedustes on midagi sellist, mis mind alati temast mõtlema sunnivad. Ilmselt on põhjus selles, et Janet viib mu rööpast välja, täpselt samamoodi nagu niisugused kuriteod. Või siis selles, et ma soovin mõnikord mingil primitiivsel alateadlikul tasandil, et temagi oleks surnud, nii nagu too naine valges majas. Enesestki mõista ei taha ma Janetilt päriselt elu võtta, ta on ju ikkagi Albini ema, aga tunne on sellegipoolest olemas.

19

A R M U K E PE A KO N TO R I S T

Mu elu oli enne temaga kohtumist palju lihtsam.

Janet töötas Kungsholmenil politseimaja lähedal kohvikus. Me teretasime alati, kui ma kohvikusse sisenesin. Mõnikord, kui kliente oli vähe, tavatses ta viivu koos minuga istuda. Ta pakkus kohvi ja me vestlesime pisut. Tal oli lühike blondeeritud pungilik soeng ja vahe esihammaste vahel – see võis olla sarmikas, võib-olla ka sobimatu, ma ei teagi täpselt, kuid igatahes püüdis see pilku, nagu pissuaari joonistatud kärbes. Pealegi olid tal fantastilised rinnad. Muidugi oli mul ka varem olnud suhteid. Isegi palju, kuid mitte ühtki tõsist. Nad tulid ja läksid, avaldamata mulle märkimisväärset muljet. Ja ma ei usu, et minagi nende naiste ellu jäädava jälje võisin jätta.

Janet aga oli teistsugune. Ta oli kangekaelne, kuradima kangekaelne. Olime vist kolm või neli korda koos õhtustamas käinud ja umbes samapalju kordi koos maganud, kui ta alustas juttu, et võiksime kokku kolida. Loomulikult ma keeldusin. Ma ei tundnud mingit tarvidust temaga koos elada ja Janeti alatine tühjast-tähjast vatramine käis mulle närvidele. Avastasin endas järjest sagedamini soovi, et ta suu kinni hoiaks. Kui aga Janet mõnikord minu kitsukeses voodis alasti magas, näis ta mulle kirjeldamatult ilusana. Rahu ja vaikus kaunistasid teda palju rohkem kui tavaline loba. Soovisin, et ta võiks olla alati selline. Aga see oli mõistagi absurdne soov. Ei saa ju ometi naist paluda, et ta oleks vait ja alasti.

Vähemasti mitte kogu aeg.

Algul lobises ta enamasti pisiasjadest, näiteks puhkusereisidest.

Ta võis tulla koju, kott reisikatalooge täis, ja terve õhtu jahvatada, milline reisisiht oleks parim. Mallorca või Ibiza. Kanaari saared või Gambia. Rhodos või Küpros. Jutt keerles selle ümber, kus on parim ilm, kus on maitsvaimad toidud või kus saab kõige põnevamaid nips­ asju osta.

Kõik lõppes loomulikult meie ühise puhkusereisiga ja ausalt öelda ei olnud see sugugi paha. Mallorca idaranniku külakeses ei olnud suurt midagi teha, Janet lesis peaaegu kogu nädala bikiinides ja luges „Koopakaru hõimu”, mis tähendas, et ta oli vähemasti vait. Ja peaaegu alasti.

Siis oli ju veel muidugi seks.

20

P eter

Seks oli fantastiline, seda ei saa eitada. Küllap aitasid ka vein ja sangria sealses leitsakus kaasa. Ta oli nagu loom, ohjeldamatu ja samas haavatav. Vahel tabasin end mõttelt, et tema voodimaneerides oli midagi lausa mehelikku. Selles nõudlikus ja talumatus ihas, mis nõudis viivitamatut ja üllatavalt egoistlikul viisil rahuldust. Ta võttis seda, mida vajas, ja tol hetkel vajas ta mind, minu keha. Ja siis võis seal ehk mõnel lämbel viivul juhtuda, et kaalusin tõsiselt temaga koos elamist. Võib-olla ütlesin selle isegi välja. Ma ei mäleta.

Seda on nii palju, mis meeles ei püsi.

Aga vaevalt olime koju jõudnud, kui ta hakkas taas korteriostust jahuma. Ütlesin talle üpris otse ja selgelt välja, et ma ei ole valmis temaga kooselu alustama, aga paistis, et ta ei pööranud mu sõnadele mingit tähelepanu. Tal olid oma kindlad eesmärgid – soetada korter ja luua perekond – ja kas mina siis ei soovinud sedasama, olin ju ikkagi kolmkümmend kolm?

Ta tätoveeris oma alaseljale ka minu nime „Peter” – lindile, mida kandsid kaks tuvi. See ärritas mind väga, ehkki ma ei taibanud õieti, mispärast. Tätoveering on ju igavene ja juba paljas mõte sellest, et pean Janetiga veetma igaviku, tekitas judinaid.

See oli ühtlasi aeg, kui asusin kriminaalpolitseis tööle uurijana, ja arusaadavalt olin ma tööga väga hõivatud. Suhtusin tol ajal igasse juurdlusse suurima tõsidusega, uskudes, et aitan maailma paremaks muuta. Uskudes, et on üldse võimalik ette kujutada, kuidas see parem maailm välja näeks.

Parem maailm?

Nüüd, viisteist aastat hiljem, tean ma, et mitte miski ei muutu.

Olen aru saanud, et aeg ei ole lineaarne, vaid pigem ringlev. See kõlab võib-olla pretensioonikalt, kuid on tegelikult üpris banaalne tõde.

Aeg on ring, nagu vorstirõngas. Siin ei ole suurt midagi, mille üle aru pidada. Kõik on nii, nagu on: uued mõrvad, uued oma ametirolli romantiliselt ette kujutavad politseinikud, kes sööstavad tööülesandeid täitma. Uued kurjategijad, kes otsekohe pärast vangistamist asenduvad veel uuematega.

See ei lõpe mitte kunagi.

Igavik on vorstirõngas. Ja Janet tahtis seda minuga jagada.

21

A R M U K E PE A KO N TO R I S T

Mõtlen sageli, et olin meie suhte alguses kindlameelsem. Siis suutsin tema hullumeelsetele ideedele vastu panna. Ajapikku õnnestus tal aga mu vastupanu murda või siis vahetasin ehk ise kaitsetaktikat.

Muutusin kõrvalepõiklevamaks. Hakkasin vastama, et võib-olla tuleval aastal, kui ta jälle kokkukolimise teema tõstatas. Ja seejärel leidsin vigu kõigis neis korterites, kuhu ta mind vedas: liiga madalal korrusel, liiga kõrgel korrusel (tuleoht!), liiga kaugel linnast, liiga linna keskel (nii palju müra!) või mis iganes.

Ja iga kord, kui me mõnda korterit vaatamast tulime, nägi ta murtud välja. Kõndis, pilk maas, ega lausunud sõnagi, pikk blond tukk kardinana silme ees. Käekotti kõvasti nagu kilpi rinna ees hoides. Suu peeneks veretuks triibuks surutud.

Janet teadis kõiki trikke. Ta teadis, et süütunne, mida ta tekitas, muudab mu veelgi nõrgemaks ja järeleandlikumaks. Mõnikord panin imeks, kus ta seda kõike õppinud on – kuidas võis üks noor naine olla nii osav manipuleerija.

Võib-olla kõige selle pärast ma Manfredist nii väga vaimustusingi, kui me paar aastat hiljem koos tööle hakkasime. Ehkki pealtnäha jättis ta lausa koomilise mulje oma välimuse ja sellele vastandliku robustse keelpruugiga, oli temas mingi sisemine jõud, mida ma otsekohe imetlema hakkasin. Juba paar päeva hiljem tõmbas ta mu kõrvale ja rääkis, et tal seisab ees lahutus ja ta annab mulle sellest igaks juhuks teada, sest see võib tema tööd mõjutada.

Manfred oli tol ajal abielus Saraga ja neil oli kolm teismeeas last.

Mäletan, et küsisin, mida Sara sellest arvab, ja Manfred vastas, et „see ei ole eriti oluline, sest mina olen otsuse langetanud”. Miski selles lauses pani mõtted mu peas sipelgatena sibama. Ta oli niisiis täiesti ise otsusele jõudnud ja kavatses lahutuse läbi suruda, mida iganes Sara ka sellest ei arvanud.

Ma ei saanud sellest päris hästi aru.

Samal ajal tegi see mind murelikuks. Järelikult oli oht, et Manfred, kes nähtavasti on nii terava pilguga ja tugev, võib mind läbi näha. Näha minu nõrkust, lõhestatust ja tahtmatust ennast siduda. Olin ju õppinud pidama neid omadusi paheliseks ja olin valmis tegema kõik, et neid varjata. Omadusi, mis pinnale tõustes haisesid, nagu haiseb jões ujuv prügi.

22

P eter

Paar aastat hiljem rääkisin Manfredile selle pulmaloo ära. Algul paistis ta olevat hämmeldunud, nagu ta ei saaks mu jutust õieti aru, siis aga pahvatas naerma. Ta naeris ja naeris, nii et pisarad mööda tema ümaraid punapõski voolasid ja lõuad vappusid. Ta naeris seni, kuni vajus peaaegu põrandale maha.

Manfredi kohta võib palju öelda, kuid igatahes on tal oskus näha elu helget külge.

Väljas on pimenenud, kui Kungsholmenile politseimajja jõuan.

Külmem on nähtavasti ka, sest lumeseguse vihma asemel hõljuvad Polhemsgatani kohal suured udusulgede sarnased helbed. Kui politseimaja ei oleks nii neetult inetu, võiks vaatepilt olla kaunis, kuid nüüd domineerivad tohutu suured hooned nagu mälestus postindustriaalsest brutaalarhitektuurist, mis kuuekümnendatel nii väga moes oli.

Akendest fassaadile langevad valgustriibud annavad tunnistust sellest, et kolleegid on usinalt ametis ja et võitluses pättide ja kaabakatega ei ole kunagi aega hinge tõmmata. Isegi mitte reede õhtul vahetult enne jõule.

Ja eriti mitte siis, kui keegi noor naine jõhkralt mõrvatud on.

Kolmanda korruse trepil jooksen otsa Sanchezele. „Sa näed väsinud välja,” ütleb naine.

Ta kannab kreemjat siidpluusi ja musti viigipükse, mis annab talle täpselt niisuguse kirjutuslauapolitseiniku välimuse, nagu ta tegelikult on. Tumedad juuksed on seotud hobusesabasse ja ma näen ta kaelal tätoveeringut. See paistab olevat madu, mis väänleb seljalt vasaku kõrvanibu suunas, justnagu tahtes seda naksata. „Sind ennast ei saa samuti eriti kiita,” vastan ma.

Ta naeratab salakavala mahedusega ja ma taipan otsekohe, et pean hiljem oma kommentaari kahetsema. „Sain Jesper Orre kohta päris palju teada. Andsin materjali Manfredile üle.” „Aitäh,” tänan ma ja astun trepist üles.

Kui ma sisenen, viipab oma arvuti juures teed joov Manfred, et ma istuksin. Kirjutuslaual on tema noore naise Afsanehi ja nende varsti aastaseks saava tütre Nadja pildid.

23