A R MUN UD JUMA LA D
KREEKA M ÜTOLOOGI A
AR M UN U D J U MA L A D PHOT I NI STEPHANIDI Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa
Originaali tiitel: Gods in Love I-II Greek Mythology Photini Stephanidi Stephanidi Publications © 2009 Oreopoulou 34, Athens 14121
Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Kadri Põdra Tõlge eesti keelde © Matti Piirimaa ja Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-78-8 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
Armastus on vallutanud minu aju nagu tuul, mis tuhiseb 체le metsaga kaetud m채e S A PPHO
SISUKORD
13 Selene ja Endymion 19 Zeus ja Hera 25 Poseidon ja Amphitrite 31 Metis ja Zeus 37 Pluton ja Persephone 43 Zeus ja Europe 51 Zeus ja Semele 57 Ares ja Aphrodite 61 Zeus, Leto ja Astraia 67 Apollon ja Daphne 73 Zeus ja Kallisto
79 Zeus ja Io 85 Aphrodite ja Adonis 91 Artemis ja Aktaion 97 Daphnis ja Lyce 107 Echo ja Narkissos 111 Poseidon ja Pasiphae 117 Zeus ja Leda 125 Orpheus ja Eurydike 133 Nephele ja Athamas 139 Keyx ja Alkyone 147 Pygmalion ja Galatea 153 Dionysos ja Ariadne 159 Hylas ja Dryope 163 Lynkeus ja Hypermestra 167 Atalante ja Melanion
175 Thetis ja Peleus 181 Zeus ja Danae 187 Boreas ja Oreithyia 195 Achilleus ja Deidamia 201 Zeus ja Alkmene 209 Odysseus ja Kalypso 215 Sireenid ja Odysseus 221 Odysseus ja Nausikaa
S E LE N E JA EN DYMIO N
10
S E LEN E JA EN DYMIO N
11
SELENE JA ENDYMI ON
Endymion oli lihtne lambakarjus, kuid nägus nagu mõni surematu jumal. Igal õhtul, kui valgus hääbus, ajas ta karja kokku ning heitis oma hüti kõrvale, et imetleda päikeseloojangu küütlevaid värvusi, puulehtede kahinat, tuulemuusikat ja lainete loksumist merekaldal veerkivide vahel. Kui pimedus laskus maa kohale ja ükshaaval süttisid taevas tähed, siis jälgis ta neid lummatult, nagu ilmuksid need esimest korda tema silme ette. Ent veelgi rohkem võlus teda tõusev Kuu, Selene, sest see äratas rinnas väljendamatuid tundeid ja tekitas temas rõõmuvärinaid. Selene liikus oma ettemääratud rajal üle Endymioni kodusaare Patmose, paisudes aegamisi haprast kuusirbist säravaks hõbedaseks kettaks, ning Endymionis sündinud tunded võtsid aegamisi tema üle võimust. Alles siis, kui Selene kahvatus koidukumas hajus, suikus kurnatud nooruk lõpuks unne. Magades ilmus Selene sageli talle kui täiuslikus ilus särav naine, juuksed pigimustad, nahk sile ja kahvatu nagu pärl, kiirtepärg mõnikord tema kauni pea varjus poolenisti nähtaval, puhuti vabalt sellest kõrgemal heljumas – nõnda valgustas ta kogu maailma.
13
Üle Endymioni hüti liikudes tundis ka Selene alati endas mingit kummalist võbinat. “Seal all toimub midagi,” ütles ta endale. Nõnda siis laskiski ta ühe öö lõpul oma kaarikut vedavatel vandlikarva sõnnidel üksinda rada jätkata ning lendas ise alla just selsamal hetkel, kui Endymion, laud väsimusest rasked, oma unelmasse triivis. Nägusa noore lambakarjuse tumedad silmad avanesid võpatades, sest tema ette olid ilmunud armsa Selene pärlina kumav nahk ja siidjad huuled, läikivmustad juuksed ning käed, mis olid nagu kahvatud liiliad. “Kas see oled tõesti sina?” hüüatas ta ja langes Selene embusse. Selene hõbedased kuukiired uurisid nooruki veatut keha ja julgustasid teda õrnalt liikuma Kuu tumeda külje poole, kus noormees koges lõpmatut imelist armastuse aega. Endymion ei näinudki teda lahkumas, sest pärast niisugust taevalikku õndsust oli uni kiiresti ta silmalaud sulgenud. Kui Selene õde, koidujumalanna Eos, lambakarjuse oma kasteniiske puudutusega äratas, elas ta ikka veel oma ulmas. Ehkki ta kartis, et see surematu armastus on lihtsalt nägemus, uskus ta siiski kindlalt, et see kõik oli tegelikult sündinud. Tema tundest sai tõelisus, kui üks armuküllane öö järgnes teisele. Nüüd virgus ta igal hommikul ärksalt ja kinkis oma armastatule pika hüvastijätusuudluse. Ühel niisugusel lahkumisel, kui nad viimases nukras kallistuses teineteisest kinni hoidsid, langes Selene kahvatu kuma nooruki näole ning ta nägi Endy-
14
mioni silmile kukkunud läikivmustades kiharates üht halli juust. Kui Selene oli lahkunud, tundis Endymion kartust rinda pugevat. “Ma muutun vanaks ja inetuks,” ütles ta endale. “Kas ta tahab siis veel mind?” Hirm ikka veel südant pitsitamas, jäi ta magama ja nägi end unes hallipäise ja abituna oma hüti juures, millest Selene külmalt ja ükskõikselt üle heljus, ükskõikne Endymioni saatuse suhtes. Kurvastusest rusutuna ärkas ta unest ja hüüdis: “Oo Zeus, jumalate isa, ma palun sind, anna mulle igavene noorus! Tahan, et Selene kuuluks igavesti mulle!” Zeus täitiski tema soovi ja käskis unejumalal jääda igaveseks nägusa noormehe juurde. Nõnda säilitas Endymion alatiseks oma nooruse ja veetleva välimuse ning ainus märk, mille vanus pöördumatult talle jättis, oli see üks hõbedane juus tema mustades kiharates. Nüüd laskub Selene igal ööl maale, et emmata oma lambakarjust ja täita tema hing naudinguga, ning igavesti noor Endymion sooritab Kuu tumedal küljel armastuse akti.