Arstile jääb valu

LE I T S R A ALU V JÄÄB

Andres Ellamaa

JÄ

E L I T S R A ALU V B Ä

usi t s e l Mä

ja

klu s i t õ m

si

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Riste Uuesoo

Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Postimees/Scanpix, erakogu

© Andres Ellamaa © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-34-4 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

d r o k Sisu

Proloog: Valve Raudnaski intervjuu Andres Ellamaaga 7 19

Saateks

Minu lähedased

21 33

Lapsepõlv ja kooliaeg Ülikool

49

Minu pere Arstitöö

67 75

Keskhaiglas kliinilise ordinaatorina Elu väljaspool tööd

129 139

Ministritöö 1990–1992

Haigekassa sünd ja hääbumine Pärast ministriametit

189

E-meditsiini võlud ja valud

209

215

Rahulolematust patsiendist Tagasivaade

221

227

Andres Ellamaa CV Register

163

169

Ravikvaliteedi komisjon Õetööst

85

229

231 5

: g o o l P reoRaudnaski Proloog: Valve Raudnaski intervjuu Valv intervjuu a Andres Ellamaaga maag a l l E s Andre

Valve Raudnask: tunnen Andres Ellamaad juba koolipõlvest peale, sest 1950. aastail elasime mõlemad Raasikul. Alevikohas, kus kõik tunnevad kõiki, ikka arutatakse, et vaat sellest lapsest saab asja, aga too võib hukka minna. Mäletan, et Andresest räägiti kui lootustandvast poisist.

Andres Ellamaast ongi saanud väga tunnustatud neurokirurg.

Selline arst, keda usaldad. Et kui doktor Ellamaa diagnoosi paneb, siis asi nii ongi ja kui tema vastuvõtult tuled, on igal juhul süda kergem.

Elulooraamatus kirjutab ta, et kirurgia ei ole nakkushaigus. Aga siis võiks teda geneetiliseks arstiks pidada. Kuidas muidu seletada, et nii tema isa kui ka poolvend ja -õde on arstid, kuigi ta pole neid isegi elus kordagi näinud. On ainult vennaga telefoni teel suhelnud.

Huvitava ja sisuka inimese käest tahad ka siis veel mõndagi küsida, kui ta ise on justkui kõik ära rääkinud. Osa alljärgnevaid küsimusi ongi sündinud pärast doktor Ellamaa raamatu käsikirja läbilugemist, osa puhtinimlikust uudishimust arstitöö vastu.

7

Kuidas te, arstid, omavahel räägite: kas pöördute üksteise poole kogu aeg “doktor see ja see” või “tere, Andres”? Ja kas “sina” või “teie”? Ja kuidas haiged teie poole pöörduvad?

Lähemate kolleegide poole pöördume ikka eesnime pidi ja sinatamine käib suhteliselt kitsas ringis. Sealjuures mõne kolleegiga töötad aastaid koos, aga ikka teietad. Mulle hakkab väga vastu, kui mõni noor sell läheb õe juurde ja ütleb talle sina.

Haiged ütlevad ikka doktor ja teie. Kuigi tuleb ette inimesi, kes kipuvad kangesti sõbraks saama. Aga mingi distants peab olema. Igapidi peab olema. Ka õdedega. Kui ollakse sina peal ja toimub suur vennastumine, siis, pole midagi parata, kaob ära tööõhkkond.

Kas lugupidamine arstide vastu on tõusnud või langenud?

Ma ei oska seda öelda. Seda ei saagi mõõta. Küsimus on selles, milline on patsient. Mõni tuleb nagu muuseas arsti juurde, astuks justkui turult või kõrtsist läbi. Teise jaoks on see suur pidulik sündmus. See pole aja jooksul eriti muutunud.

Algajal ajakirjanikul läheb esimene lugu aia taha. Mis sellest, see on vaid üks ajalehelugu. Kuidas on noore arsti suhtumine esimesse surnusse tema palatis, tema operatsiooni ajal või järel?

Kas sa mäletad oma esimest surnut?

Esimest surnut ma küll ei mäleta. Ei mäleta, et see erilist emotsiooni oleks tekitanud. Arstiteaduskonnas õppimine harjutab leppima paratamatu surmaga. Jube on siis, kui kõik hakkab viltu kiskuma ja muudkui läheb, läheb ja läheb... Igal normaalsel tohtril on siis halb tunne. Ikka mõtled, mida sa valesti tegid, kas olid liiga enesekindel, leiad enda töös apsu. See piinab tükk aega ja sa ei taha kellegagi rääkida, ka kodus Mallega mitte.

Noor ajakirjanik loodab ajakirjanduses läbi lüüa ja pisut maailma parandada. Millest noor arst unistab?

Eks ta mingil moel unista, et temast saab tark ja tunnustatud arst. Mis puutub kirurgidesse, siis neil tekib hasart teha operatsioone, mida nad pole veel teinud. Üritatakse nagu spordis senist taset ületada. Aga siis peab kõrval olema “treener”, kes ütleb, et 8

ära veel nii kõrgele hüppa, ära seda operatsiooni veel ette võta.

See kriitilise meelega tohter ei pruugi tingimata olla vanem, aga arukam küll.

Sa kirjutad oma raamatus: “Noor kirurg teab, mida peab tegema. Kogemustega kirurg teab, kuidas teha. Vana kirurg teab, mida ei tohi teha.”

Mida siis arst ei tohi teha?

Sellist asja ei tohi teha, mis on ette määratud untsuminekule. Professionaal ei looda imele, ta ei tohigi imele loota. Sa pead teadma, mida sa saad teha ja seda tegema, aga mitte rohkem. Praeguse meditsiini häda on see, et püütakse teha ilmselgelt võimatut ja see läheb ühiskonnale meeletult kalliks maksma. Näiteks kui põhihaiguse kõrval, mida ei anna enam ravida, on mõni analüüs veel viltu, otsustatakse, et ravime nüüd seda teist haigust. Justkui unustatakse, et inimene on tervik ja lõppkokkuvõttes ka surelik.

Hooldekodus lamab pea saja-aastane inimene, reieluu katki. Me veame ta haiglasse ja paneme titaanist puusaproteesi. Järgmine päev kupatame ta hooldekodusse tagasi lamama. See on ju jabur.

Kas ta selle metall-liigesega näeb kirstus parem välja?

Tekib otsekui hasart, et teeme veel üht, teist ja kolmandat. Aga ravi eesmärk peaks olema see, et inimene saaks tagasi eneseabistamisvõime. Kui see ei ole võimalik, siis milleks haiget liigselt väntsutada.

Nii on ka pahaloomuliste ajukasvajatega. Laias laastus elatakse nendega kümme kuud. Keemiaravi ja kiiritusega õnnestub mõni kuu, väga harvadel juhtudel rohkemgi, surma edasi lükata. Keegi on öelnud: “Selleks et elada kuus kuud kauem, olla kiilas ja tunda pidevalt iiveldust – mina ei ole nõus.”

Teiselt poolt: rinnakasvajate ravis on kiiritus ja keemiaravi tohutult efektiivne. Kust me oleksime seda teada saanud, kui oleksime need haiged kohe maha kandnud?

Võib-olla kuulub hasart asja juurde. Võib-olla peabki olema tasakaal, et vanem arst ütleb, et ära tee, aga noor ikka teeb oma kuraasiga ning tänu sellele areng toimubki.

9

Haige läheb arsti juurde alati hirmuga, et tont teab, mis seal selgub. Minu tähelepanekute järgi nooremad tohtrid haige hirmu vähendamisega eriti vaeva ei näe. Ometi peaks üldreeglina haigel pärast arsti juures käiku kergem olema. Kui oluliseks sa pead haige hirmu vähendamist?

Haige kardab alati operatsiooni. Kui ütled haigele, et teda pole tingimata vaja lõigata, siis on näha, kuidas haige silm läheb hetkeks särama. Kuigi muu ravi võib olla vähem efektiivne.

Aga kust arst haigega rahulikuks jutuajamiseks aja võtab? Haigekassa ja ülemused on huvitatud, et võimalikult palju haigeid saaks ambulatoorselt ravitud. Meie, arstid, läheme sellega kaasa ja kuigi palk sellest otseselt ei sõltu, on ikka kena, kui sind tubliks töötajaks peetakse. Meie maja rekord on see, et üks tohter kulutas haigele kolm minutit. Sealjuures on ta ülemuste silmis tunnustatud kuju.

Arstide liit ajab seda asja, et eriarsti vastuvõtt kestaks vähemalt 25 minutit. Pärast infarkti olengi oma režiimi nii seadnud, et võtan vastu poole tunni tagant. Siis on aega uurida ja ka rahumeeli rääkida.

Mida see tohutu visiitide arv siis annab? On tehtud uuring diabeedi tüsistuste kohta, mis seisnevad nägemishäiretes ja jalahaavandites. Leiti, et diabeedi tüsistuste hulk ei sõltu sellest, kui sageli kohatakse arsti. Põhjalik vestlus haigega kaks korda aastas annab parema tulemuse kui see, et ta käib suts ja suts iga kuu, või isegi iga nädal, ennast näitamas.

Mis puutub perearstidesse, siis nende tohutusse koormusesse ma ei usu. Tervise arengu instituudi statistika näitab, et koduvisiite on vähem, lapsi kontrollitakse vähem – kust see tohutu koormus siis tuleb. Sealjuures kogu nädalavahetuse töö teeb ära ju kiirabi.

Milline on sinu arstiaja jooksul olnud suurim murranguline edasiminek meditsiinis?

Diagnostikas on suure murrangu kaasa toonud kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia. Eriti viimane. Sa näed elava inimese sisse, näed, mis seal parajasti toimub. Vanasti ainult aimasid seda. Neurokirurgiasse on need masinad toonud 10

kardinaalsed muutused, muutnud arsti mõtteviisi. Arst näeb, mis haige peas on, tal tekib ruumiline ettekujutus. Seetõttu tänapäeval ei käidagi enam eriti lahangutel.

Küsin kiuslikult, kas siis masin ei või eksida.

Need masinad ei eksi ja küsimus polegi masinas. Asi on selles, kas sa oskad vaadata, mida masin näitab. Kui sul on tohutu kiirus taga, siis sa ise pilti ei vaata. Usud seda, mida röntgenoloog on kirjutanud. Aga röntgenoloog jälle ei tea täpselt, mida sina oled otsinud.

Ja nii sünnivad uued kallid uuringud.

Eriarst peaks ise pilti vaatama ja küsimuste tekkimisel röntgenoloogiga nõu pidama. Ei saa loota, et see, kes täna vaatab kopsu, homme pärasoolt, teab ka peaajust kõike. Koostöö on tähtis.

Raamatus sa kirjutad, et otsustab siiski arsti “hästitreenitud intuitiivne mõtlemine”.

Otsustabki. Diagnoosi paneb siiski arst. Ikka pead ise välja mõtlema, miks see kodanik lonkab. Räägin siinkohal viimasest suurest altminekust. Tuli noor mees, kes käis kohutavalt halvasti. Ma uurisin teda põhjalikult ja kahtlustasin tal kõikvõimalikke neuroloogilisi haigusi. Aga selle peale, et mehel võivad mõlemad puusaliigesed haiged olla, esialgu ei tulnud. Küll mul oli piinlik. Doktor Kass vahetas tal puusaliigesed ära ja mees kõnnib nüüd suurepäraselt.

Patsient ei looda üksi arsti mõtlemise peale, vaid sooviks, et arst arvutipildi kõrval ka haige enda peale vaataks, et ta oma käega valutavat kohta katsuks. Või on see arusaamine tarkade masinate ajastul ajast-arust?

Kui haige uksest tuleb, vaatad kohe, kuidas ta käib, mis nägu tal peas on. On asju, mis on juba eemalt näha ja sa ei hakka haiget nullist peale diagnoosima ega mittevajalikke uuringuid tegema. Paljude haiguste puhul on haigus näost näha. Esimene pilk võib ka eksitada, nagu ma just enda puhul rääkisin, aga enamasti annab see kätte õige suuna ja teeb ravimise kiiremaks ning odavamaks.

Mis puutub haige katsumisse, siis tegelikult piisab natukesestki toksimisest. Toksid siit, vajutad pöidlaga sealt, mõnikord paned käe õlale, ja sul tekib hoopis parem kontakt haigega. Muidugi, ega 11

me pole mingid Vigala Sassid, et pealevaatamisest ja katsumisest aitabki, aga haige katsumine on ka rituaali küsimus.

Seda, et arstidel pole aega rääkida ja katsuda, kasutavad ära nõiad ja imearstid. Kui neil jätkub haige jaoks aega ja tähelepanu, kui nad tunnevad oma piire, et oot-oot, siit ma enam edasi ei lähe ja saadan inimese edasi arsti juurde, pole katki midagi. Aga šarlatanid, kes ei tunne anatoomiat ja pigistavad lihtsalt inimestelt raha välja, tuleks piltlikult öeldes seina äärde panna.

Kuulus vähiarst doktor Gavrilov oli elu lõpuni veendunud, et ränka diagnoosi ei tohiks haigele näkku paisata, kuna see võtab haige vastupanujõudu vähemaks. Nüüd on vist lausa kohustuslik kogu tõde haigele teatavaks teha?

Ei, lausa kohustust väga rasket diagnoosi haigele teatavaks teha pole. Aga üldiselt peaks haige siiski teadma, mis teda ees ootab.

Vähiravi on Gavrilovi ajaga võrreldes edasi läinud. Keemiaravi ja kiiritused annavad nüüd haigele paremaid väljavaateid. Aga kuidas siis öelda inimesele, et pole teil häda midagi, aga kiiritada tuleks küll!

Teiselt poolt võttes – inimene ei ela maailmas üksi. Kui vaja, tuleb testament ära teha, sahtlid koristada, kuigi niikuinii jääb alati palju pooleli.

Niisiis on küsimus selles, kuidas tõsine jutt haige ja ta omaste teadvusse viia. Kolme minutiga seda muidugi teha ei saa.

Juhan Liivi jutus lubab Peipsi nõrgal jääl mees kirikule kroonlühtri, kui eluga pääseb. Aga kui jalge all on jälle kindel maa, arvab, et aitab küünlastki. Kuidas on haiglaga? Kas sealolek muudab kellegi eluhoiakut?

Vist ei muuda. Haiglas olemine kellegi harjumusi olulisel määral ei muuda ja elu läheb ikka samamoodi edasi. Pealegi ollakse nüüd haiglas lühikest aega, keskmiselt 5,5 päeva. Selle ajaga kellegi olemus ei muutu.

Meil Mustamäe haiglas tehti suitsetamise kamber kohe peasissekäigu ette. Lähevad seal haiged suitsu tegema, tilgutid üleval, tilgutid käes, andurid küljes. See on ju ravijatele näkku sülitamine.

Teisalt aga – ümberkasvatamiseks on jäänud vist liialt vähe aega.

12

Meile satub väga traagilisi lugusid. Just enne minu puhkusele minekut toodi haiglasse 40aastane noor mees. Korralik inimene, perekond, töö, kõik asjad korras. Aga ta tegi trennis suure pingutuse ja sai ajuverevalumi. No kuidas peab küll ühel tublil inimesel niimoodi elus viltu vedama!

Sealsamas on pätt, joob, laaberdab, saab peksa, aga elab kõrge vanuseni.

Seda võib küll soovitada, et tuleks katsuda elada normaalse inimesena. Ärgem üle jõu pinguta!

Sa kirjutad, et imedesse uskumine on patsiendi õigus. Kas sinu praktikas pole kunagi olnud imelist või vähemalt oodatust kiiremat paranemist?

Imesid ei ole. Olen arstina siis lihtsalt loll olnud, kui pole teadnud, et see haige paraneb. Nii juhtus ühe vanaprouaga. Malle kasu­ vanemad elasid siis Sakus ja nende ületeenaaber sai insuldi. Ta oli keskhaiglas meie osakonnas ja kõigi loodusseaduste järgi oleks pidanud ära surema. Ta saadeti meilt Keilasse või mõnda teise taolisesse haiglasse. Läks mööda mõni kuu. Olen jälle Sakus külas, istun akna juures ja joon teed. Järsku näen, et see vanaproua kõnnib mööda teed.

Tegelikult ei juhtu imesid. Ime tähendab seda, et arvasin ühtmoodi, aga läks teisiti.

Sinu raamatus on seisukoht: “Mitte sünnitada ei tule kodus, vaid surra.” Mindki ajavad meeleheitele üleskutsed kodus sünnitada. Nagu läheksime vabatahtlikult sajand tagasi.

Kodus surra oleks ilus, aga lähedastel tekiks vist keeruline seis.

Tasuks mõelda, et inimkonna järsk ellujäämine sündimisel, emade ellujäämine toimus siis, kui hakati sünnitama arsti kontrolli all kindlates sanitaarsetes tingimustes. See on vaieldamatu fakt. Kui kodus sünnitamisel midagi tõsist juhtub, võime kaotada nii ema kui ka lapse.

Samasse ritta läheb vaktsineerimisvastane liikumine. Täiesti jabur asi. Iga 20 000 lapse kohta, ma täpset arvu ei mäleta, võib 13

juhtuda üks mittesoovitav tulemus, aga ülejäänud on terved. Populatsioon on terve.

Difteeria, lastehalvatuse, tuberkuloosi vastu saamine – need on arstiteaduse suured võidud. Selged võidud. Ja kui mingid mammakesed vaktsineerimise vastu võitlevad, on see jabur tegevus. Sama lugu on taimetoitlaste lastega. Ema ise on valge ja kahvatu nagu lubjavilt. Laste kohta ütleb minu vanem tütar, kes on hambaarst, et nende hambad on kummist. Kelleks me miljonite aastate jooksul oleme kujunenud, selleks peame jääma.

Inimene tahaks nii elada kui ka surra kodus. Aga kui sul on pikk haigus, siis pikka aega pole tänapäeval võimalik teistel sind põetada. Haiglas tehakse suremine ka talutavamaks. Pealegi pole ühiskonnas läbi mõeldud, mis teha siis, kui keegi kodus sureb. Vanasti talus pandi surnu külmemasse ruumi laudsile. Mustamäel ja Lasnamäel sellist võimalust pole. Ja mis kõige hullem – me pole üldse surmaks valmis. Paberid peaksid korras olema, samuti soovid öeldud, et mahajääjad poleks hädas ja nõutud. Mõni aasta tagasi suri Raasiku omaaegne apteeker Valve Paris. Tal oli kirjas mitte ainult see, mida talle selga panna ja kuidas matta, vaid ka see, millist veini peiedel pakkuda.

Mäletan, kuidas ma 1950. aasta paiku koolilapsena mõtlesin, et kui mina vanemaks saan, on arstid juba nii targad ja rohud nii head, et inimesed enam ei sure. Nüüdne kooliprogramm ka väiksemaid lapsi nii lolliks ei jäta, aga terviseteadmised võiksid veel põhjalikumad olla. Seksuaalkasvatus käib küll laial rindel, aga see pole ometi kogu tervis. Mida annaks paremini teha?

Olen siin vahel mõelnud, et meil on sadu arste ja õdesid, kes on oma põhitöö juba lõpetanud. Neid võiks vabalt koolis harimistööks kasutada. Kujutan ennast kooliarstina. Jalutan mööda koridori, põrutan mõnele poisile rusikaga selga, et selg sirgeks. Võib-olla teismelisele jõuab arsti või õe jutt paremini kohale kui ainult õpikust loetu.

Kuuldavasti arstid lähisugulasi ei opereeri. Ja mis saab siis, kui haiglasse tuuakse suvilanaaber, kellega on surnud varest üle aia loobitud?

14

Lähisugulastega on nii, et kuidas keegi. Näiteks üks kolleeg opereeris oma isa ja lõikus oli väga edukas. Meile tundus see esialgu natuke imelik. Aga hiljem tegi ta meile selgeks, et esiteks ta oskab seda tööd ja teiseks, kui kellegi teise noa all oleks midagi viltu läinud, oleks sündinud lõputu konflikt nii tema hinges kui ka kolleegidega.

Kui naabrimees satub haiglasse, siis olgu meie suhted millised tahes, sel hetkel olen ma neurokirurg. Sel hetkel tüli kaob ära ega tule meeldegi.

Operatsioon tehakse arstiteaduse kõrgeimal tasemel. Mis saab edasi? Kuidas peaks käima taastusravi?

Taastusravi on eeskätt inimese ajukäärude vahel. Lõputult ei saa keegi su juures olla. Sulle antakse suund kätte, aga tegutsema pead ikka ise. Selline taastusravi on minu meelest mõttetu, kus me võtame haige siit voodist, kus ta on viis päeva lamanud ja saadame edasi taastusraviasutusse, kus ta jälle lamab ja ootab, kui võimleja üks-kaks korda päevas temaga tegeleb. Kui ta kodus oleks, peaks komberdama kööki ja kempsu, võib-olla taastuks hoopis kiiremini. Taastusravi sellisel kujul, kus me ainult taastajale loodame, pole õige.

Inimene peab ise tahtma tegutseda, aga sealjuures ei tohi ka liiga hasarti minna. Mul on üks hea sõber. Ta sai 78. Ta on suur jalgrattasõber. Tal vahetati üks puus ja andsin talle soovituse: “Sa võiksid jalgsi käies end vormis hoida. Pead sa just ratta selga ronima.”

Aga ta ikka ronis ja murdis nüüd mitte puusa, vaid proteesi. Siis läks jälle kellegi nooremaga rattaga sõitma. Noorem sõitis kahe puu vahelt läbi, tema vastu puud ja õlg katki.

Inimene peab oma võimetega mingil moel arvestama. Aga kui sa oled eluaeg olnud alfaisane, kuidas sa oskad siis ennast tagasi hoida.

Ajakirjanduses käsitletakse aeg-ajalt teemat arst ja ravimifirma. Sa märgid oma raamatus, et paljud enesetäiendamised jääksid ära, kui ravimifirmad oma õlga alla ei paneks. Ometi häirib see haiget omajagu, kui arst kirjutab mõne ravimifirma paberile oma soovitused.

15

Suurem osa koolitusi jääks ära, kui ravimifirmad neid ei korraldaks. Muidugi on ravimifirmal mängus oma ärihuvid, et patsiendid hakkaksid just tema ravimit tarvitama, aga siis peab arstil jätkuma mehisust ja kriitikameelt õiget valikut teha. Igal juhul tuleb tunnistada, et ravimifirmad on Eesti meditsiinis väga tõhusat harimistööd teinud. Iga firma räägib oma riistast või ravimist, aga ta on sunnitud rääkima ka teiste riistadest ja ravimitest, et mille poolest siis tema omad on paremad. Koolituste pärast ei saa neid kuidagi hukka mõista.

Ja miks haiget ikka nii väga peaks ravimifirma bloknoot segama.

See paber on ju tasuta.

Eestis lahvatas “pesuvalgendaja” skandaal. Selgus, et oli tekkinud sektitaoline grupp, nende hulgas ka arstid, kes usuvad uude imeravimisse kloordioksiidi. Tööstuses tselluloosi pleegitamiseks ja vee puhastamiseks kasutatav mürgine kemikaal ravivat lahusena, MMS nimeks, paljusid erinevaid haigusi. Seda hakati imikutelegi sisse jootma. Mis on selles loos valesti?

Kogu skandaal tuleks lahutada kaheks. Ühelt poolt rahamaiad petised ja teiselt poolt naiivsevõitu tohtrid. Selleks ongi ravimiamet, kes peab silma peal, et tundmatud ja kontrollimata ained ei jõuaks ravimite nime all kasutusse. Arstidega on asi karmim – registreerimata ravimeid ei tohi kasutada, ükskõik kui kauneid lubadusi nende tootja ja müüja annavad või kui suures hädas on abivajaja.

Kuid siin pean osutama ka asja teisele tahule. Meil on kasutusel ravimeid, mis on käinud läbi kliinilistest katsetustest, mille efektiivsuse kohta on tehtud sadu uuringuid ning kaitstud väitekirju.

Ravimid on reeglite järgi registreeritud ning kasutamiseks lubatud.

Ainuke häda in selles, et uuringutulemusi võib interpreteerida mitmeti ja need näitajad, mis seavad ravimi mõju kahtluse alla, jäetakse lihtsalt tähelepanuta. Nagu ka võimalikud kõrvalmõjud.

Pole vist ühtegi keskealiste seltskonda, kus varem või hiljem ei jõuta rasvase toidu ja kolesterooli probleemideni ja vere kolesteroolisisaldust alandavate ravimiteni. Kas see alandamine alati mõistlik on, kas need ravimid on igale vanusegrupile sobivad – seda 16

küsimust ei esitata. Seesama kolesterool on ju millekski ikka vajalik ning selle vägivaldne vähendamine veres peab tooma mingi soovimatu efekti. Olgu selleks lihaste valu, millele ei leita konkreetset põhjust või veel hullem, enneaegne dementsus. Arst ei pea olema vaid reklaamiusku, arstil on alati kasulik kahelda.

Relva- ja ravimitööstus pidavat olema ühtmoodi kasumit toovad.

Mõnel puhul pole ravimit vajagi. Piisab, kui hea müügitöö ja lihtsate väidetega rahvast hirmutada ja siis hakkab sisse tooma mitte ravim ise, vaid hoopis vereanalüüs, mis kokkuvõttes ei kahjusta kedagi. Äri on äri.

Kui telekanuppe klõpsutada, võib väga kergesti sattuda seriaalile, kus politseinik tulistab või kirurg opereerib. Kuuldavasti olevat “Kiirabihaigla” seriaal, kus valitseb tohutu kiirus, lisanud kiirust ka pärishaiglates.

Ma ei ole vaadanud ühtegi arstiseriaali ega tea, mis seal on. Kui kogemata olen peale juhtunud, siis olen näinud, et seal valitseb poolhüsteeriline mittesihipärane tegevus. See pole päris tõsiselt võetav asi. Ma arvan, et ka politseinikud ei vaata kriminaalfilme.

Töö on üks, seriaal teine.

17

Saateks

s k e t a Sa

Eks mul mõlkus millegi kirjutamine meeles juba ammu, kuid 2011. aasta oktoobris läbi tehtud südameoperatsioon ja sellele järgnenud veel mõned elamusrikkad juhtumid torgivad mind tagant, sest lõpuks olen hakanud mõistma, et ega minagi igavene pole. Lõpus hakatakse ju ikka mõtlema algusele.

Minu raamat ei jälgi elu selle kronoloogilises korrastatuses, vaid pigem seoste ja episoodide kaupa, mis võivad ka esmapilgul segadust tekitada. Loodan, et lugeja selle kaleidoskoopilise lähenemise mulle andestab.

Oma järgnevas jutus kasutan nimetusi, mis ei ole praegu enam ametlikud, kuid loodan, et lugeja taipab, millisest haiglast parajasti jutt on. Nii on keskhaigla praegune Ida-Tallinna Keskhaigla, ja Mustamäe haigla on eri aegadel olnud kiirabihaigla, Mustamäe haigla ja praegu Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Lääne-Tallinna haigla on mu mõtetes ikka Meremeeste haigla.

Mu silme ees on kõik need, kelle nime siit leiate. Olen neile kõigile tänulik koos käidud aastate eest ja mulle antud õpetuste eest.

Andres Ellamaa 19

lä

Minu d e s a d he

E MA

Memmepoeg, nagu olen, meenutan ma alatasa oma ema. Veel aastaid pärast ema surma pidasin temaga vestlusi, kuigi meie sisulised jutuajamised olid lõppenud seoses tema kehva tervisega juba ammu. Minu ema Anu Ellamaa sündis 1905. aasta 29. oktoobril ja kasvas Pelgulinnas.

Siis oli ta nimi Alide Ellmann. Ta lõpetas tütarlaste gümnaasiumi, õppis Punase Risti õdede kursustel ja töötas esialgu kaitseväe haiglas – majas, kus praegu asub meie kaitseväe peastaap.

1932. aastal lõpetas ta Tartus Mellini õdedekooli. See oli saksa õppekeelega kool, mis

Alide Ellmann 1920. aastal.

andis kõrgeima halastajaõe hariduse tolleaegses Eestis. Õpingud kestsid kaks aastat. Pärast kooli lõpetamist kuni 1941. aasta suveni töötas ta Tallinna keskhaiglas. Ema oli keskhaigla uue hoone käikulaskmise juures ning meenutas üsna sageli rongiõnnetust, mis juhtus Vene sõjaväge vedava rongiga ja millest sai esimene tõsine peaproov keskhaigla töövõime katsetamisel.

21

Õde Ellamaa keskhaigla naisteosakonnas 1939. aastal.

1941. aasta 14. juunil võeti ema otse töökohalt, haiglast, ning viidi alul Lasnamäe, siis Patarei vanglasse. Küsimus on, miks oli vaja vangi torgata inimene, kes pärines vaesest perekonnast, tegi lihtsat palgatööd, kel polnud ei kapitali ega poliitilisi ambitsioone. Aga nii juhtus ju sadade ning tuhandete eestlastega. 14. juunil 1941 oli üks suurimatest arreteerimislainetest, mida praegu veel aeg-ajalt isegi meenutatakse. Imelik on muidugi, et meenutamist leiavad peamiselt riigimeeste, pankurite, vahel ka kultuuritegelaste karmid saatused.

Aga need teised, need, keda kiputakse veidi üleolevalt kutsuma “teiseks Eestiks”?

Ema olevat sattunud samasse kongi, kus eelnevalt oli istunud kommunist Olga Lauristin. Kong nagu kong ikka, aga selle vahega, et venelased ja kommunistid olevat osanud sinna tuupida peaaegu kümme korda enam vange, kui seal istus Lauristini ajal. Tallinnas jäi vanglaperiood lühikeseks, sest sõda oli alanud, sakslased tulid, 22

a a m a l V l E s e C Andr Sündinud 24. septembril 1944 Haridustee Tallinna I Keskkool (1962) Tartu Ülikooli arstiteaduskond (1968) Kliiniline ordinatuur neurokirurgia alal (1970) Tartu Ülikooli aspirantuur (1974) Neurokirurgide täienduskursused (Moskva, Kiiev, Harkov, Minsk, Riia, Stockholm, Kopenhaagen, Bonn, Pariis) Tervishoiukorralduse ja arstiabi kvaliteedi täienduskursused Kvalifikatsioon 1968 – arst (MD) 1970 – eriarst, neurokirurg 1974 – arstiteaduse kandidaat (PhD) 1982 – neurokirurgi kõrgem kategooria Teenistuskäik 1962–1968 üliõpilane, töö meditsiiniõena 1969–1970 ajakirja Nõukogude Eesti Tervishoid toimetaja 1968–1970 kliiniline ordinatuur neurokirurgia alal 1970–1972 Tallinna Vabariikliku haigla neurokirurg 1971–1974 Tartu Ülikooli aspirant neurokirurgia alal 1974–1980 Tallinna Vabariikliku haigla neurokirurg 1980–1990 Mustamäe haigla II neurokirurgia osakonna juhataja 1990–1992 Eesti Vabariigi tervishoiuminister 1992–2002 Mustamäe haigla II neurokirurgia osakonna juhataja 2002–2005 Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgia keskuse juhataja 2005–2008 Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst, juhatuse liige 2008– Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgia keskuse ülemarst-konsultant Teadus- ja koolitustegevus: ultrahelidiagnostika esmarakendamine Eesti kliinilises praktikas; metallspondülodeesi mõne meetodi esmarakendamine; kokku poolsada kirjutist teadusajakirjades ja kogumikes; esinemised neurokirurgia, arstiabi korralduse ja kvaliteedi konverentsidel ja seminaridel ning arstide täienduskoolitustel; 229

Uuringud: lülisamba kaelaosa vigastuste kirurgiline ravi; ajuveresoonte haiguse kulu prognoos ja ravitulemused; nimmeradikuliidi kirurgilise ravi tulemused; tservikogeense peavalu kirurgilise ravi võimalused; mõne preparaadi mõju peaaju funktsioonidele; operatsioonijärgse valutustamise meetodid; arstiabi kvaliteet alates 1997. aastast.

Algatused: valu-uuringute algatamine ja valuhaigete ravi korraldamine Mustamäe haiglas; arstiabi kvaliteedi uuringute alustamine Eestis; aktiivne osalemine ravikindlustusele üleminekul; osalemine vööndiajale ülemineku algatuses. Ühiskondlik tegevus Eesti Arstide Liidu asutajaliige ja asepresident (1989–1990) Tallinna Arstide Liidu juhatuse esimees (1993–1998) Eesti Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi liige sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni liige (1997. aastast) Tallinna linnavolikogu liige (2002–2005) Tallinna Kesklinna halduskogu liige (2002–2012) Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi asutajaliige Tunnustus Riigivapi IV klassi teenetemärk (2002) Riigivapi III klassi teenetemärk (2006) Tallinna teenetemärk Tartu Ülikooli arstiteaduskonna tunnustusdiplom Tartu Ülikooli kliinikumi preemia Ludvig Puusepa nimelise neuroloogide ja neurokirurgide teadusliku seltsi medal Eesti Arstide Liidu kuldmärk Perekond Abielus, kaks täiskasvanud last

230

r e t s i Reg Aim, Ants 186 Ajasta, Niin 75 Allik, Tõnis 179, 181 Allikmets, Lembit 157 Allikvee, Ralf 178 Alver, Margus 211 Anderson, Ants 161 Aug, Lembi 138 Ausing, Saida 178 Bekker, Enn 144 Chevalier, Anatoli 99 Ellamaa (Kruusmann), Malle 67, 68, 69, 73 Ellamaa, Anu 22 Ellmann (Kõo), Ingrid 30 Ellmann, Alide 21 Ellmann, Artur 26, 28, 30 Ellmann, Jaan 26, 27 Ellmann, Marta 26, 28, 29 Ellmann, Oskar 31 Elštein, Natan 158 Engelbrecht, Jüri 101 Esslinger, Olga 95, 97 Feodotova, Ljubov 217 Frey, Toomas 143 Freymann, Heinrich 55 Grossberg, Peeter 77 Gulordava, Šalva 121 Ilmoja, Vello 145 Ink, Vladimir 40 Innussaar (Männiste), Elle 51 Jakobson, Jüri 34 Jõerüüt, Jaak 140 Jõeste, Enn 56 Jäätma, Ants 138 Kaaret, Rein 52, 53 Kaarna, Marina 188

Kaasik, Ain-Elmar 64 Kaasik, Tõnis 144 Kagalo, Sergei 186 Kalda, Hillar 164 Kaldaru, Ants 34 Kallau, Pärtel 37 Kalle, Jaak 48 Kallikorm, Ahti 179 Karu, Laur 136, 137 Kasmel, Anu 136 Kass, Ants 185 Kelk, Helli 136 Kelk, Jaan 136 Kirillov, Peeter 41 Kirotar, Aune 185 Kivi, Pauline 37 Kivik, Anton 58 Kivilo, Agu 112, 153 Kivistik, Janno 186 Kivistik, Ülo 156 Koha, Kalju 164 Kokk, Heino 84 Kolle, Raivo 72, 74 Koppelmaa, Uno 186 Kork, Andres 137 Kreis, Andrus 114 Kross, Enno 64 Kruup, Svem 179, 181 Kuddo, Arvo 143 Kukk, Hubert 43 Kukk, Kersti 186 Kukk, Leonhard 175 Kulikovski, Nikolai 24 Kull, Karl 189 Kuznetsov, Artur 144 Kõrge, Kuno 58 Kõrm, Juta 98 Käer-Kingisepp, Elise 56

Kärner, Mare 46 Laane, Peeter 96 Laanes, Selma 62 Lainevee, Teet 137, 156 Laks, Alar 114 Laos, Vello 90 Lauristin, Marju 164 Leesment, Ene 156 Leht, Elja 47 Lehtmets, Andres 138 Leiman, Jaak 142 Leiner, Mihkel 114 Lendre, Anita 66 Lepp, Jaan 51 Liivat, Aadu 114, 117 Lind, Vello 143 Linkberg, Artur 50, 59 Lipand, Andrus 136 Lipping, Agu 56 Lippmaa, Endel 143 Loigom, Erki 114 Lukas, Virve 95, 97 Mahlapuu, Heli 96 Majass, Mati 178 Makarova, Natalia 115 Maran, Juta 98 Marandi, Toomas 185 Mardna, Peeter 96, 97 Martin, Jüri 50 Martinson, Helle 76 Martinson, Madis 76 Meikas, Uno 76, 110 Meri, Lennart 143 Mesikepp, Arvo 52, 53 Metsmäe, Anita 108 Miller, Rein 143 Moisar, Erich 93 Mäesalu, Andrus 138

231

Mägi, Hendrik 54 Mägi, Matt 63, 64, 65 Mänd (Vint), Mare 42 Mänd, Mati 42 Männik, Georg 163, 165 Männiste, Jüri 82 Novak, Vassili 186 Nurmiste, Andres 114 Nurmiste, Enn 46 Nõukas, Katrin 156 Olveti, Juho 102 Oper, Frans 46 Oro, Indrek 138 Oviir, Siiri 144 Ozerov, Nikolai 43 Paapstel, Ants 188, 211 Paas, Mari 41 Paimre, Ruth 63, 64 Paju, Hilja 31 Pajusson, Robert 40 Pappel, Helga 37 Patsko, Jaroslav 124 Paukson (Lepp), Liia 50 Perli, Anne 114 Piel, Maria 47 Plahhova, Tatjana 72 Pokker, Helis 186 Poola, Hubert 81 Poom, Mati 46, 48 Proosa, Jüri 163 Pukk, Kaja 156 Põdder, Peep 154 Põldvere, Kalju 55, 57 Päi, Leo 60 Pürge, Aino 88 Rahu, Valev 47 Raidla, Jüri 142 Rajalo, Guido 130 Rajastu, Erich 46 Randvere, Toomas 84, 96, 97, 107 Rang, Heino 130 Raudam, Ernst 63, 65, 75, 100 Raudkepp, Felix 84, 86, 95 Raukas, Anto 134 Rein, Oivo 54 232

Riiv, Jaan 60 Rist, Ivo 81, 122 Rook, Argo 102 Roolaid (Püssim), Enna 63 Saard, Kristel 99, 115 Saarem, Ants 41 Saarma, Jüri 62 Salupere, Vello 189 Saluri, Rein 50 Sarapuu, Kaido 54 Sarrandi, Raivo 48 Sarri, Alari 51 53 Savisaar, Edgar 142 Schotter, Leo 60, 63 Seppo, Arnold 78, 79, 84 Sibul, Uno 81 Siirak, Helle 109, 116 Siirde, Elmar 60 Siirde, Toomas 51 Sikkal, Aleksander 143 Sillavee, Ralf 118, 119 Sinisalu, Väino 138 Sirelbu, Endel 48 Sirelmets, Urve 48 Solovjov, Viktor 124 Soomre (Leivo), Anne 48 Stromko, Maria 109 Sulling, Toomas-Andres 54 Sumera, Lepo 143 Sutt, Lembit 55 Sõmera, Toomas 143 Šavljukevitš, Valentina 115 Zadorožnaja, Jelena 217 Zirel, Ülo 194 Zupping, Rein 64, 126, 127 Talvik, Raul 180 Talving, Tõnu 88, 89 Tambur, Agnes 116 Tamm, Eero 30 Tamm, Jaak 143 Tamm, Juhan 30, 40 Tamm, Maret 30 Tamm, Oku 90 Tamm, Peep 30 Tamm, Sirje 30 Tarand, Andres 134

Tarum, Matti 88, 137 Tedremaa, Jüri 114 Tedremaa, Milvi 76 Teesalu, Selma 134 Tehver, Julius 55 Tepp, Jaan 140, 186 Tepper, Jaak 99 Teras, Jüri 186 Tiivel, Mati 52, 53 Tikk, Arvo 64 Truve, Rando 81 Tsahkna, Anders 154 Tulmin, Helene 62 Tuppits, Väino 107 Tälli, Jaak 179 Ugand, Uno 164 Uibu, Jaak 147, 148 Vahenõmm, Hilda 67 Vahenõmm, Karl 67 Vahula, Veiko 177 Valdes, Albert 55 Valdes, Vello 56 Varba, Ingrid 98 Vare, Raivo 144 Velliste, Eldur 149 Velliste, Kulla 149 Viilu, Rein 114 Vilosius, Toomas 137, 179 Vogelberg, Johannes 41 Vähi, Holden-Väino 211 Vähi, Tiit 143 Välba, Mati 130 Õunpuu, Enn 147