Barbara ja koerad

Leelo Tungal

Barbara ja koerad

Leelo Tungal

Barbara ja koerad Illustreerinud Edgar Valter

Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Tiina Tammer Tekst © Leelo Tungal Illustratsioonid © Edgar Valter Autoriõiguste pärija Külli Leppik © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-62-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Barbara ja suvekoerad 5

1 „Ei, me ei kohtu enam kunagi! Kunagi!” hüüdis Barbara ja jooksis aiaväravat paugutades maanteele. Ta kuulis ema ja Margitit midagi hüüdvat, kuid hüüded teda ei peatanud – vastupidi, Barbara lisas hoopis kiirust juurde. Maanteekäänakul suure männi juures pöördus ta kitsukesele rajale ning aeglustas sammu: rada viis ülesmäkke ja oli kiviselt konarlik. Tüdruk oli palavusest ja pingutusest üleni higine, kuid peatuda polnud mahti – ta pidi jõudma võimalikult kaugele sellest vastikust suvilast ja sellest reeturite kambast, keda kutsuti perekonnaks…

Korraga põntsatas jalg vastu puujuurt, Barbara komistas ja kukkus täies pikkuses teele. Hetkeks jäi ta, käed-jalad laiali, teele lamama, siis tõusis istukile, et peksta kahe väikese kurja käega kuivetunud kõverikku puujuurt, nagu oleks see just kõige kurja juur: „Igavene paha, igavene jube juurikas! Ma sulle näitan!” Kuid juurikas ei teinud kuulmagi, vaid lebas endiselt kindla ükskõiksusega risti üle tee. Juurekõveruses nägi Barbara midagi läikivat – ennäe, metallraha! Rajaäärsest rohust leidis tüdruk teisegi rahatüki. Ta kobas oma uues vöötaskus – muidugi, need olid tema enda mündid, mis kukkumisel taskust välja olid paiskunud!

Ka paar kirevapaberilist karamellkompvekki lebasid rohus…

Vöötasku koos kommide ja kolme metallrahaga oli Barbarale kinkinud vanem õde Margit, kes keset sooja varasuvist aega oli osanud angiini jääda ega pääsenud seepärast kenamat sünnipäevakinki ostma.

7

„Eks ma teinekord mõtlen midagi paremat välja!” vabandas Margit omaõmmeldud taskut Barbarale ulatades.

Midagi paremat! Justkui oleks Barbara igatsenud sünnipäevaks saada kuldkõrvarõngaid või videomakki! Mitte midagi polnud Barbara endale sünnipäevaks tahtnud. Nojah, tort, limonaad ja muud niisugused suhupistmise-toidud käisid niikuinii asja juurde, kuid muidu ei soovinud ta tõepoolest mitte midagi. Hoopis kedagi oli ta ammust ajast palunud endale kinkida, ja seda teadsid ju kõik – isa, ema ja Margit – juba peaaegu et tema sündimisest peale.

Nii kaua kui Barbara mäletas end olevat ilmas elanud, alati oli ta unistanud oma koerast. See ei pruukinudki olla mingist peenest tõust, ei nurunud ta afgaani hurta, kelle ostmiseks poleks jätkunud isa-ema kuupalkadest, ei palunud bernhardiini, kelle pidamine linnakorteris oleks raske – Barbara unistas väikesest karvasest krantsist, kellel oleks sakris pea, niiske nina ja truult liputav saba. Üsna tihti oli seda talle juba peaaegu lubatud, aga ikka ainult peaaegu… Isa vastas Barbara nurumisele paljutõotavalt: „Eks näis, missuguse tunnistuse sa kevadel koolist tood!”, ja Margit õpetas: „Enne pead põhjalikult koeratõugusid tundma õppima, siis tead täpselt, missugune koer sulle sobib!”

Ohates mõistis Barbara, et laste ja täiskasvanute vahel on ikka väga suuri ja olulisi erinevusi. Tühine erinevus on muidugi see, et täiskasvanud söövad väga kiiresti ja joovad väga aeglaselt (näiteks võib ema tillukese kohvitassi juures istuda tund aega, kogu aeg tõotades: „Joon kohvi ära, siis läheme loomaaeda!”, kuid kotleti pistab ta põske lausa mustkunstniku kiirusega, imestades: „No kui kaua üks laps võib toidu kalla sonkida!”). Lastega on lugu vastupidi: kui pole just tegemist tervisliku, kuid tapva kuuma piimaga, joovad nad oma mahla-, kakao- või limonaadiklaasi ludinal tühjaks, sellal kui supi- või eriti pudrutaldrikuga on tükk aega ausat maadlemist…

Olgu pealegi, niisugune argipäine suurte inimeste veidrus Barbarat eriti ei häirinud, ent kurvaks tegi see, et kuigi lastelt nõuti igal sammul 8

sõnapidamist ja oma lubaduste täitmist, murdsid täiskasvanud oma tõotusi rahumeeli ja kergelt ning seejuures jäi neil alati õigust ülegi.

Näiteks võis isa oma lubatud paadiretke Pirita jõel edasi lükata mitte ainult tundide ja päevade, vaid koguni nädalate ja kuude kaupa – kord polnud tal aega, kord tundus ilm kahtlasena…

Koeraostmise asjus leiti muidugi vabandusi igal ajal, iga ilmaga ja igas olukorras. Kord arvati: „Sina, Barbara, oled ju tundlik ja ülierutuv laps, võib-olla on sul allergia koerakarvade suhtes… Näe, isa ühe töökaaslase tütretütar sai tänavalt üleskorjatud kassilt sellise hirmsa nahahaiguse, et on nüüd peaaegu kiilaspäine.”

Barbara küsis õlgu kehitades: „Kas kõik maailma miljonid kiilaspead on kassipidajad?”, kuid see ei veennud kedagi.

Teinekord jutustas isa oma tuttavast, keda hulkuv koer kannast näksanud ja kes seetõttu pidanud nelikümmend päeva järjepanu käima polikliinikus marutaudivastaseid süste saamas, sest kes teab!

Barbara teatas küll, et enne kooliminekut voorisid nad emaga kindlasti rohkem kui nelikümmend korda arstide vahet, et mingile koltunud paberile igasuguseid templeid ja allkirju saada, kuid isa vangutas muiates pead: „See pole see, kulla laps! Iseasi on käia arsti juures ja saada teada, et oled terve, ja hoopis teine lugu on siis, kui tahad terveks saada!”

Jah, vaidlemise peale on täiskasvanud mihklid! Barbara ei mõistnud, kuidas isa ja ema, kes muidu paistsid igati arusaajad ja normaalsed inimesed olevat, ei taibanud, et nende nooremale tütrele lihtsalt on oma koera vaja… „Aga äkki nad ei olegi minu pärisvanemad?” mõtles Barbara jahmatusega. „Muidugi – selles asi seisabki! Miks Margit ei nuru koera?

Eks ikka seepärast, et tema on isa-ema päristütar, ja sarnaneb nendega läbi ja lõhki. Aga mina olen varastatud printsess… Ei, printsess ma vist siiski pole – neid on ju maailmas praegu nii vähe, et kohe oleks aru saada, kui mõni ära varastatakse… Aga võib-olla olen ma tegelikult mõne kuulsa koeratõugude aretaja tütar, kelle kurb saatus on paisanud Karude perekonda?”

10

Oma kurvale saatusele mõeldes hakkas Barbara tasakesi tihkuma. Ta kujutas ette, kuidas ta pärisvanemad kõnnivad praegu kusagil pisikeste, kastanimunataoliselt läikivate hagijakutsikate keskel, koeratoidukausid käes, ja tema, nende röövitud või varastatud tütar, lebab siin, võõral mägirajal õnnetuna, koeratuna, taskus vaid kolm münti ja peotäis klaaskompvekke… Perekond Karu oma päristütrega aga sööb suvilas Barbara sünnipäevatorti. „Söögu terviseks!” ütles Barbara kurjalt. „Söögu kõik need kaheksa küünalt ka ära, ja oma järjekordne koeraraamat!”

Veel eile oli Barbara uinunud peaaegu kindlas lootuses, et seekord lõpuks talle ikka kutsikas kingitakse. Margit oli talle öelnud salapäraselt naeratades: „Ma tean küll, mis sulle sünnipäevaks kingitakse, aga ei ütle! Ära parem norigi – niikuinii ei ütle! Ainult ühte asja võin saladuskatte all ennustada: see kingitus teeb sulle rõõmu!”

Barbara ei tahtnudki, et Margit oleks talle sünnipäevakingituse välja lobisenud. Barbara meelest ei tohtinud koertest üldse lobiseda, neid pidi üksnes armastama ja hoidma. Margit ju tundis Barbarat, ta pidi teadma, et maailmas on ainult üks kingitus, kelle saamine õele (jah, või võõras­ õele?) rõõmu valmistaks – see on koer.

Paks välismaine koeraraamat, mis Barbarale tegelikult kingiti, oli küll väga ilus, ja kui keelest oleks aru saanud, siis ka vajalik asi. Aga see oli ikkagi ainult raamat. Ka kõige kenamal pildikoeral polnud külma niisket nina, ka kõige karvasema tšau-tšau fotot silitades polnud käel mõnusat soojatunnet…

Niisiis järjekordne pettus! Barbara hoidis koeraraamatut lehitsedes püüdlikult nuttu tagasi. Viimasel koolipäeval, kui ta emale uhkusega esimese klassi tunnistust näitas, kus ainult laulmine oli neljaga hinnatud, kõigi teiste õppeainete nimede järel seisid prisked „viied”, oli ema talle ulatanud lillelisse paberisse pakitud eseme: „See on, Barbara, sulle väikeseks üllatuseks!”. Barbara oli kohe taibanud, et mingist koerast ei tasu kõneldagi, sest ühtki kutsikat ei saaks pakkida nii lamedaks. Pakis oli raamat „Koer”, mille keskmistel lehtedel ilutsesid küll 11

Kuidas võib inimene naerda, kui teine laulab merehädaliste kaeblikul toonil: „Hoi-hoi, hai-hai, nüüd saabus hai, pool mind ta ju-uba ära sõi…” „Barbara koerakurbuse” aas lõppes puudesaluga. Veidi aega puude vahel ringi käinud, märkas Barbara, et tegemist polegi salu, vaid metsaga, ja mis kõige veidram, nõiutud metsaga, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, olles „koerakurbuse” aasa justkui alla neelanud. „See veel puudus, et ma siin ära eksiksin!” ütles Barbara endale. Ja puud vastasid talle salaliku sahinaga: „Eksisid jah, eksisid jah!” „Vaat kus jant!” ütles Barbara. Mets ei vastanud seepeale midagi. „Ei noh, praegu on siiski vist kõige targem suvilasse tagasi minna,” otsustas Barbara. Mets ei vastanud midagi, kuid otsa ta ka ei saanud. „Marssimine läheb kohe lahti!” algas tüdruk uut laulu. Mis sest, kui mõned arvasid, et ta viisi ei pea, marssimist ei saanud talle ometi keegi keelata. Ja eespool muutuski marssimisekartlik mets hõredamaks.

Mets lõppes peatselt otsa küll, kuid hoopiski mitte nõnda, nagu Barbara oli lootnud: puude taga polnud enam „Barbara koerakurbuse” aasa, seal laius hoopis kollakashall kivine kuristik, mille järskudel seintel kasvas igerik võsa. Eemalt paistis üks haljendav sepikutaoline mägi, ja selle taga kõrgus too lumine tipp, mis enne oli asunud sootuks teises kandis. Barbaral jooksis külm hirmujudin mööda selgroogu alla, pisarad tükkisid silma. „Mingit mõtet pole nutta, kriuhh, kriuhh, kriuhh!” laulis tüdruk väriseva häälega. „Parem juba koju rutta! Kriuhh, kriuhh, kriuhh!”

Barbara teadis ju, et mingist mäekurust polnud ta üle tulnud, järelikult jäi kodutee otse vastupidisesse suunda, niisiis pidi ta sama teed mööda tagasi minema.

Seda Barbara tegigi, kuid kõndis mis ta kõndis, jooksis mis ta jooksis – tuttav aas oli justkui maa alla vajunud. Õige mitmes paigas arvas Barbara: „Ahah, selle murtud ladvaga kuuse juures olen ma juba olnud!” ja „Ohoh, need kolm kändu tulevad tuttavad ette!”, kuid pidi ikka jälle pettuma: „Ei, see on hoopis teine koht!”

16

Tüdrukule näis, et ta on ekselnud juba terve päeva, niisuguse pika päeva, nagu öeldakse olevat polaarjoone taga, ning nüüd hakkas ta pimedust kartma. Ta teadis, et lõunas ei saabu õhtu aegamisi, pika päikeseloojakuga nagu Eestimaal. Mägedes õieti õhtut nagu polnudki, oli hele päev, mis muutus mõne lühikese hetkega sügavmustaks ööks. Ja kui ta päevavalgeski koduteed üles ei leidnud, mis siis veel pimedusest kõnelda… Õhk juba tunduski niiskem ja hämaram olevat… „Kui ma kogu aeg otse lähen, siis pean ju mägirajale tagasi jõudma,” otsustas Barbara ja pistis väsimust maha surudes jooksu. Kuid seda poleks ta pidanud tegema, sest jooksul ei jõudnud ta ette vaadata ning kukkus pahemat jalga pidi mingisse poolde säärde ulatuvasse auku. „Ai!” karjatas Barbara ning tardus hirmust. Temast vaevalt kolme meetri kaugusel roomas jäme hall madu. „Mine ära! Mina ei puutu sind, ära sina mind ka…” ei jõudnud tüdruk veel lauset lõpetadagi, kui roomaja oli juba silmist kadunud. Ta oli loogelnud kiiresti ja vaikselt, nagu oleks kellegi nähtamatu käsi teda nöörist edasi sikutanud, ega pööranud Barbara hüüde peale peadki.

Madu polnud ka sisisenud, nagu seda teevad ussid multifilmides ja muinasjuttudes, ta läks lihtsalt oma teed.

Barbara teadis, et maod ei tule tavaliselt inimesele kallale, kui inimene ise neile ligi ei tüki. Jah, aga oleks Barbara komistanud sekund varem, siis oleks ta maole otsa kukkunud ja… Nüüd tundus talle, et rohi lausa kubiseb ussidest. Ettevaatlik tuli siin mägedes olla, isa-ema olid sellest ju kümneid kordi rääkinud, kuid Barbara oli seda seni pidanud tavaliseks täiskasvanute tüütuks jutuks.

Enam ei suutnud Barbara nuttu tagasi hoida. Põhjust oli tal ju küll ja küll: kodutee oli kadunud, hämarus aina tihenes, ja kõigele lisaks oli tal vasaku jala pöiale valus toetuda.

Nüüd ei jäänud tal üle muud kui otsida üks suurem puu, mille all oodata kas hommikut või isa-ema, kes varem või hiljem teda ometi ju pidid otsima hakkama.

17

„Parem juba varem!” nuutsus Barbara. Ta istus suure männi kõverale juurikale, kuulas puude salapärast sahisemist ja püüdis kleepuvat kompvekki paberist lahti harutada.

Korraga näis talle, et sahin muutus tugevamaks. „Ema!” karjatas Barbara. „Isa-ema! Appi!”

See oli ainult tuul, mis Barbarale vastas. Veel mõned korrad hüüdis tüdruk, siis tundis ta, kuidas silmad hakkasid kinni vajuma. Küllap oli ta juba tükk aega tukastanud, kui korraga talle tundus, et keegi teeb sooja käega pai – käsi oli soe ja niiske, nagu emal, kui ta pesu peseb. „Ema!” hüüdis Barbara, avas silmad ja nägi, kuidas suur karutaoline loom volksas põõsastikku. Põõsastest kostis larinat, urisemist ja kiunumist. Siis kõlas koeralik: „Ai-ai-ai!”, ja end tüve najale püsti ajanud Barbara arvas nägevat, kuidas suur hunt pages puude taha.

Tüdruk hõõrus kahe käega uniseid silmi. Oli see nüüd unes või ilmsi?

Olid need hunt ja karu, kes omavahel võitlesid? Ja mispärast nad kisklesid – ega ometi tema, Barbara pärast? Kumma saagiks ta siis jääb? Barbara püüdis puutüve ümbert kinni haarates üles ronida – nii, nagu ta oli näinud poisse tegevat, kuid käed olid nõrgad ja vasak jalg ikka veel valus. „Isa-ema!”

Barbaral oli hirm, külm, janu, nälg – kõik hädad korraga, ja isal-emal polnud sellest aimugi. Tüdruk surus käed silme ette ja tihkus nutta. Äkki tundis ta jälle sellist sooja puudutust, nagu teeks ema talle pesupesemise vahepeal pai. „Oi!” See oli hoopis karu, kes tal oma suure keelega üle näo tõmbas. „Karu!” „Ei ole karu,” naeris suur karvane olevus. „Nilpson on minu nimi!” „Koer?” „Koer jah, tõu poolest nimelt bernhardiin.” „Sa tulid mind päästma?” küsis Barbara. „Nojah,” ühmas Nilpson ebalevalt. „Valvasin siin sinu juures paar tundi, sest haistsin, et pisike tüdruk on kogemata metsas üksi magama jäänud, ja otsustasin su järele vaadata.”

18

Barbara ja sĂźgiskoerad 89

1 „Plika, kust sa selle koera varastasid?”

Barbara vaatas uudishimulikult ringi. Enda meelest jalutas ta üksipäini Tonduga järve ääres ja ühtki tüdrukut koeraga, ammugi veel varastatud koeraga, polnud ta silmanud. Ei, ka tähelepanelikul ümbruse uurimisel ei hakanud mingit tüdrukut silma. Mees, kes toetus seljaga vastu jäätiseputka suletud luuki ja suitsetas, pidi küll vaime nägema. „Ma räägin sinuga, tüdruk!” ütles võõras mees Barbara poole astudes.

Tondu tõstis lärmi ja kippus raevukalt jalutusrihma pingule kiskudes võõrale kallale. „Tasa, Tondu!”

Barbarale tundus, nagu mõistaks ta jälle koerte keelt – nii selgesti kostis Tondu häälest hoiatus: „See on paha mees! Hirmutame teda ja pistame plehku!”

Hea onu muljet see võõras muidugi ei jätnud: pilk oli tal terav ja kuri, käed sügaval taskus, nii pintsak kui püksid koledasti kortsus, nagu oleks ta siin järverannal mõne kummulipööratud paadi all pikutanud – päris paadialune, nagu Margit ütleks… Aga tema süüdistus oli sedavõrd rumal ja inetu, et Barbara tundis – ta peab sellele onklile selgitama, et Tondu on tema päris oma kutsikas. „See on minu koer!” teatas Barbara nipsakalt, nipsakamal toonil, kui üks hea kasvatusega laps täiskasvanuga kõneldes kasutada tohiks.

91

„Soo?” kehitas mees õlgu. „Võib-olla tead isegi, mis ta nimi on?” „Muidugi! Tondu!”

Kutsikas ei haukunud enam, ta istus Barbara jala kõrval ja vaatas omaette urisedes võõrast. „Vale! See pole mingi Pontu, vaid puhastverd arizona terjer Bongo, ainus seda tõugu koer meie maal!” kuulutas võõras. „Eile õhtul, kui mu vend selle peniga Lasnamäel jalutas, varastati ta ära.”

See jutt oli juba üsna tobe, nii tobe, et Barbara ei teadnud, kas nutta või naerda. Ilmselt oli võõras mees hull! Missugune täiskasvanu nimetaks segaverelist poolpuudlit mingiks arizona terjeriks? Ainult hullumeelne! Inimtühi vaikne järverand ei meeldinud Barbarale enam põrmugi – olla siin üksipäini närvihaige paadialusega – prrr! Tüdruk ei hakanud enam mehele vastamagi, vaid kiirustas kodu poole. „Ma ei ütlegi, et sa ise selle koera varastasid,” ei loobunud võõras oma haiglasest mõttest, „võib-olla sa ostsid ta pahaaimamatult varga käest!”

Mehel olid pikemad jalad kui Barbaral, juba ta kõndiski tüdruku kõrval, ajades oma rumalat joru edasi: „Ütle mulle, kellelt see terjer osteti, ja ma vannun sulle, et ei teata asjast politseile!” „Aitab, jätke juba järele!” hüüdis Barbara, solvumispisarad hääles. „Mingeid arizona terjereid pole olemas, ja minu koer on segavereline puudel! Igatahes räägin kõik isale ära, siis te alles saate!”

Tüdruku ähvardus oli hullule mehele nagu hane selga vesi. „No-noo!” muigas ta kurjalt ja tõmbas Barbara käest jalutusrihma. „Kas teil häbi pole!” nuttis Barbara. Tondu läks lausa marru ja tormas mehele kallale. Kutsika raev oli suur, kuid ramm väike – mees tõrjus ta rünnakud jalahoopidega ja astus aga rahumeeli maantee poole – oli, justkui tõrjuks ta jalutuskäigul nagu muuseas kõrvale mitte koera, vaid kärbest. „Andke kohe rihm siia!” jooksis Barbara võõrale kallale. Ta püüdis meest oma väikeste rusikatega lüüa, üritades jalutusrihma silmust oma kätte tagasi võidelda, kuid taipas, et ega tema jõud suure inimese omast üle käi.

92

„Jookseks koju ja kutsuks isa appi?” mõtles Barbara. „Aga selle ajaga on hull mees Tondu juba teab kuhu viinud, bussipeatus pole kaugel…

Võib-olla on peatuses palju rahvast ja keegi ehk ikka aitab mul Tondut tagasi võtta? Aga mis siis, kui mees ei tirigi Tondut bussipeatusse, mis siis, kui tal on kusagil tee ääres auto?” „Palun, andke mulle koer tagasi!” muutus Barbara hääl härdaks. „See on minu koer, tõin ta suvel lennukiga Armeeniast, ausõna!”

Mees ei vastanud, lohistas ükskõiksel ilmel enda järel võitlemast väsinud Tondut, kes kord niutsus, kord urises. Barbarale näis, et ta saab koera kaebusest aru: „Ära lase mind minema viia, see mees on paha, väga paha! Mu nina aimab õnnetust!” „Onu, palun andke mu koer tagasi! Palun!” nurus Barbara. „Ära lõuga!”

Juba jõudsid nad suurele teele. Aeg-ajalt vuhisesid mööda autod.

Barbara tundis alguses tahtmist kätt tõsta ja võõrastelt autojuhtidelt abi paluda, hetke pärast aga mõtles ümber, sest mis siis teha, kui võõras mees istub koos Tonduga autosse ja sõidab minema? „Tuleks ometi mõni inimene vastu! Palun, tuleks ometi keegi mulle appi!”

Oh imet – majade poolt läheneski jalgrattur. Et ta nüüd teelt kõrvale ei pööraks!

Kuid Barbara rõõm oli üürike, sest jalgrattur polnud üldse täiskasvanu. Pedaalide sõtkujas tundis Barbara ära rohelise peaga poisi, kes hiljuti oli kõrvalmajasse kolinud, punkari, kelle kohta isa ütles: „Jälle üks kriminaalne kuju.”

Mis siis, kui punkar on koeravargaga ühes mestis? Ei, poiss sõitis neist rahumeeli mööda, nii et kiivriharjataoliseks pöetud juuksetukk võbises.

Mõistes, et abi pole kusagilt loota, tormas Barbara uuesti meeleheitlikult hullule mehele kallale: „Anna mu koer kohe siia, vana varganägu!

Kurat, kurat, kurat!”

94