ADA BLACKJACK
JENNIFER NIVEN
ADA BLACKJACK Tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar
Originaali tiitel: Ada Blackjack A True Story of Survival in Arctic Hyperion 77West 66th Street New York 10023-6298 Toimetanud Katrin Ringo Kujundanud Villu Tammer Copyright © 2003 Jennifer Niven Tõlge eesti keelde © Raili Puskar ja Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-39-9 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
Pühendan selle raamatu oma isale, Jack Fain McJunkin nooremale – ja temale ka kõik järgnevad – ning Billy Blackjack Johnsonile, kes tegi kõik endast sõltuva, et tema ema ei unustataks.
Sisukord
Eessõna / 11 1921. aasta Wrangeli saare ekspeditsiooni meeskond / 14 ESIMENE OSA / VIISIK Esimene peatükk / 17 Teine peatükk / 23 Kolmas peatükk / 40 Neljas peatükk / 63 TEINE OSA / WRANGELI SAAR Viies peatükk / 81 Kuues peatükk / 102 Seitsmes peatükk / 118 Kaheksas peatükk / 140 KOLMAS OSA / ELLUJÄÄMINE Üheksas peatükk / 161 Kümnes peatükk / 174 Üheteistkümnes peatükk / 186 Kaheteistkümnes peatükk / 196 NELJAS OSA / PÄÄSEMINE Kolmeteistkümnes peatükk / 209 Neljateistkümnes peatükk / 224 Viieteistkümnes peatükk / 239
VIIES OSA / JÄRELMÕJUD Kuueteistkümnes peatükk / 259 Seitsmeteistkümnes peatükk / 279 Kaheksateistkümnes peatükk / 304 Üheksateistkümnes peatükk / 321 Kahekümnes peatükk / 335 Kahekümne esimene peatükk / 349 KUUES OSA / MÄLESTUS Kahekümne teine peatükk / 361 Epiloog / 375 Tänusõnad / 384 Märkused / 387
Tagasi vaadates näeb ta, et tee ta taga haihtub, ja ta on kõrgel õhus, tema taga pole meest, on vaid sile rada, mis viib edasi taevasse. ADA BLACKJACK “NAINE KUUL”
Eessõna
1923. A ASTA septembris sai väike ja õbluke 25-aastane eskimo Ada Blackjack kuulsaks ambitsioonika polaarekspeditsiooni kangelasena. Arktika ekspeditsioonide ajaloos on ülistatud kangelastena paljusid mehi, kuid selline kangelane nagu Ada oli tol ajal ennekuulmatu. Ta oli noor ja eriliste oskusteta naine, kes suundus Arktikasse eesmärgiga teenida raha ja leida abikaasa. See õudus, mis teda ees ootas, osutus aga hullemaks kui need hirmulood, mida ta oli lapsepõlves oma küla jutuvestjate käest kuulnud. Pärast Ada võidukat naasmist tsivilisatsiooni nimetas rahvusvaheline ajakirjandus teda naissoost Robinson Crusoeks. Kuid kõik kirjapandu oli tegelikult ajakirjanike kujutlusvõime vili. Ada Blackjack keeldus oma kahest Arktikas veedetud aastast kellelegi rääkimast. Vaid ühel korral võttis ta enda kaitseks sõna. Ada Blackjack ei pidanud end kangelaseks. Tema arvates tegi ta surmaga silmitsi seistes üksnes seda, mida oli vaja teha. Ta jäi ellu vaatamata sellisele vastutusele ja sellistele raskustele, mille olemasolust tal polnud varem aimugi olnud. Kui keegi teda hiljem vapraks nimetas, kallutas ta pea küljele ja vaatas tumepruune silmi pilgutamata kõnetajale tükk aega otsa. Ja lausus siis üksnes: “Vapper? Ei oska öelda. Aga ma ei kaotanud iial lootust.”
12 / ADA BLACKJACK
*** Mina kuulsin Adast esimest korda siis, kui kogusin materjali oma esimese raamatu “The Ice Master” kirjutamiseks. Avastasin, et üks neist meestest, kellest ma kirjutasin – Fred Maurer –, pääses sellest õnnetu lõpuga 1913.–1914. aasta Kanada Arktika ekspeditsioonist imekombel eluga, kuid naasis aastaid hiljem koos kolme mehe ja ühe naisega – Ada Blackjackiga – uuesti Wrangeli saarele. Ma ei saanud aru, miks Maurer pärast kõike saarel läbi elatut sinna tagasi läks. Kuid veelgi rohkem tekitas minus küsimusi see naine. Kes oli Ada Blackjack? Vastuseid otsides avastasin Kanada, Alaska, New Hampshire’i ja Põhja-Carolina arhiivides palju materjali. Kõigepealt muidugi Ada enda päeviku, mis oli peamine infomaterjal. Ülejäänud lugu pärineb Ada kogutud dokumentidest; teistest dokumentidest ja inimeste suulistest või kirja pandud mälestustest, kaasa arvatud Ada kaaslase Lorne Knighti põhjalik kahes köites päevik, kus Adast on palju juttu; ning Ada poja Billy Blackjack Johnsoni mälestustest, kes toetas igati minu taotlust panna kirja tema ema läbielamised Arktikas ning kes lubas mul kasutada kõiki oma materjale ja informatsiooni. Kahjuks suri Billy 2003. aasta 22. juunil ega jõudnudki raamatu ilmumist ära oodata. Lisaks eeltoodule sain terve aardelaeka ekspeditsiooni noorima liikme Milton Galle õepojalt, mis sisaldas dokumente, kirju, telegramme, fotosid ja jupikese päevikut. Selle ajani kui Milton Galle õepoeg need dokumendid suuremeelselt minu kätte usaldas, polnud neid väljaspool Galle perekonda keegi näinud – kuigi ekspeditsiooni organisaator Vilhjalmur Stefansson oli soovinud need enda valdusse saada. Nagu Rudolph Martin Andersoni abikaasa Mae Belle ekspeditsiooni juhiks määratud noore kanadalase Allan Crawfordi emale omal ajal kirjutas: “Tõeline ajalugu tuleb välja nendest dokumentidest, mille eesmärk polnud avalikkuse ette jõudmine.” Minu kõige väärtuslikum allikas on ehk just kirjavahetus, mida pidasid nelja noore ekspeditsioonil viibiva noormehe
EESSÕNA / 13
perekonnad nii omavahel kui ka Vilhjalmur Stefanssoniga. Kõigi tegelaste väljendatu ja tekstis tsiteeritud dialoog pärineb nendest kirjadest, päevikutest ja muudest otseallikatest pärinevast informatsioonist. Järgides tolle aja keelepruuki, kasutan praegu eelistatud “inuiti” asemel tol ajal käibel olnud sõna “eskimo”. Kuna neli noormeest kutsusid üksteist perekonnanimega, nimetan ka mina neid Crawfordiks, Knightiks, Maureriks ja Galleks. Ainsaks erandiks on nende lähedased, kes tundsid neid Allani, Lorne’i, Fredi ja Miltonina. Kuid Ada Blackjacki tundsid nii mehed kui Stefansson üksnes Adana ja nii nimetan teda raamatus ka mina. Selle raamatu kahe peamise teemana koorusid peagi välja kaotusvalu ja ellujäämine ning sellele aitas omalt poolt kaasa mind ennast raamatu kirjutamise ajal kummalisel ja ootamatul kombel tabanud kaotusvalu ja ellujäämise teema. Neli päeva pärast raamatu esimese versiooni valmimist lahkus mu isa pärast vaprat võitlust kasvajaga. Kirjutades skorbuudi käes vaevlava Lorne Knighti tervisliku seisundi halvenemisest ja Ada võitlustest kõigele üleelatule vaatamata ellu jääda, helisesid liigagi elavalt kaasa paralleelid isa elu viimaste päevadega. See raamat on Ada Blackjacki lugu nii tema ränkade katsumuste ajal kui ka neile järgnenud aastail. Samas on see aga ka nelja noore mehe – Lorne Knighti, Fred Maureri, Allan Crawfordi ja Milton Galle – ning nende perede lugu. Ühtlasi on see ka lugu uskumatust, kõike ületavast vaprusest. Korrates Ada ühe noore sugulase sõnu: “Mina mäletan teda väikese ja armsa naisena, kelle usk oli sama suur kui taevalaotus.”
1921. aasta Wrangeli saare ekspeditsiooni meeskond
Allan Crawford – ekspeditsiooni juht; Toronto, Kanada (20 a) Lorne Knight – ekspeditsiooni juhi abi; McMinnville, Oregon, USA (28 a) Fred Maurer – ekspeditsiooni juhi teine abi; New Philadelphia, Ohio, USA (28 a) Milton Galle – assistent; New Braunfels, Texas, USA (19 a) Ada Blackjack – õmbleja; Nome, Alaska (23 a) Victoria (Vic) – ekspeditsiooni kass
ESIMENE OSA
VIISIK
Seltsiks üksnes surnud mees, ümberringi vaid jää, kirjutas Ada Blackjack tõelist Arktika kangelaslugu. THE WORLD MAGAZINE 30. OKTOOBER 1927
Esimene peatükk
Isa oli suremas. Ta oli söönud vanaks läinud liha ja sinna otsa värsket liha, mille peale ta oli saanud mürgituse. Kaheksaaastane Ada Delutuk ja ta noorem õde panid isale püksid ja nahksaapad jalga ning selga “parkie”, nagu Ada ta jopet nimetas, ja mässisid isale nahad ümber, et tal oleks soe. Kahe peale õnnestus neil isa kuidagi kelgu peale saada ja sinna kinni siduda, koerad kelgu ette rakendada ning Nome’i poole teele asuda. Nome asus nende kõrvalisest Alaska Spruce Creeki külast kolmekümne miili kaugusel idas, kuid tüdrukukestel polnud muud valikut. Nad vajasid abi ja kuna ema oli ära, oli Ada jäetud vanimana teiste eest hoolitsema. Raske öelda, mitu miili nad olid maha käinud, enne kui Ada ja ta õde mõistsid, et isa on surnud. Nad keerasid löödute ja murest murtutena ringi ja viisid isa tagasi koju. *** Nende koduks oli tillukesest Solomoni külast kaheksa miili kaugusel idas asuv Spruce Creeki nime kandev eskimoasundus. Ada Delutuk sündis 1898. aastal, kui Alaskas valitses suur kullapalavik. 1899. ja 1900. aastal tulid tuhanded inimesed Solomoni kulda otsima. 1904. aastaks kerkis külasse kullapalaviku tagajärjel seitse kõrtsi ja postkontor ning peagi oli ka telefoni- ja postiühendus ning igapäevane laevaühendus Nome’iga. Kuid 1913.
18 / ADA BLACKJACK
aastal pühkisid ligi sajakilomeetrise tunnikiirusega marutavad tormituuled ja üle kümne meetri kõrgused murdlained raudteerööpad ja enamiku linnast ning kunagisest tuhande elanikuga jõudsalt kasvavast asundusest sai kolmesaja elanikuga vaikne eskimoküla. 1918. aastal laastas seda piirkonda gripiepideemia, mis hävitas peaaegu kogu Spruce Creeki elanikkonna. Kuid Ada Delutuk jäi ellu. Varsti pärast isa surma saatis ema ta Nome’i, kus ta asus elama metodistimisjonäride juurde, kes õpetasid ta kolmanda klassi tasemel inglise keeles lugema ja kirjutama. Misjonikoolis õppis Ada matemaatikat ja kirjatehnikat ning kirjutas harjutusi. Ühtlasi õppis ta ka “valgete inimeste sööki” tegema, pesu pesema, triikima, koristama ja õmblema. Õmblemine oli eskimotüdrukute hariduses erakordselt väärtuslik oskus, kuna külmas ja jäises põhjas oli see ellujäämiseks hädavajalik. Lisaks sellele õpetasid misjonärid talle koolis palju selliseid asju, millest tal poleks muidu aimugi olnud: kuidas laulda kirikulaule, ennast ja hambaid pesta, juukseid kammida, vältida tubakat ja alkoholi, käia ringi rahaga ja pidada au sees Ameerika lippu. Misjonikoolis käies avastas ta ka piibli. Ta omandas jumalasõna ja õppis palvetama. Kool oli Solomoni piirkonna hallusele ja masendusele meeldivaks vahelduseks. Kuigi Solomon oli nii väike, et seda võis vaid tingimisi külaks nimetada, ja Spruce Creek veelgi väiksema asustusega, kasvatati Adat põhimõtteliselt linna-eskimona. Tal polnud vaja pidada jahti või seada üles püüniseid ja ehitada onne ning seetõttu puudusid tal teadmised hõimuelu vallas. Ta oskas nahkasid kokku õmmelda ja see tuli tal nii hästi välja, et tal õnnestus lõpuks teenida raha kaevuritele riiete tegemisega. Ada oli puhastverd eskimo, tal olid peened näojooned ja vaoshoitud naeratus. Ta oli väikest kasvu – vähem kui meeter viiskümmend –, tema näost polnud võimalik midagi välja lugeda, ta oli ilus ja tagasihoidlik. Tal oli puhas oliivikarva õhetav nahk, ta juuksed olid sirged ja sinakas-mustad. Adale meeldisid ilusad riided ja kübarad ning ta riietus nii hästi kui õmblejanna ja majapidajanna tagasihoidlik sissetulek võimaldas. Eriti
VIISIK / 19
meeldisid talle tumesinised kostüümid, mida ta ostis sagedasti Nome’i äride lasteosakondadest. Ta oli väärika ja meeldiva olemisega ning võis olla vägagi võluv. Kuid ta rääkis väga vähe, sest oli äärmiselt häbelik ja hoidis omaette. Üks sõber ütles ta tumepruunide silmade kohta: “... reeglina salapärased – suletud aknad.” Ta hääl oli vaikne ja mahe ning tal oli komme istuda raidkujuna liikumatult ning kuulata teise juttu, pea ühele küljele. Ta oli harjunud pikkade vaikimistega ega usaldanud võõraid. Kuid ta oli loomu poolest rõõmsameelne ning temas oli sageli muretust ja lõbusust, mida ta ei lasknud just paljudel näha. Ta oli kasvanud üles põlvest põlve edasi räägitavate legendide keskel, mida jutuvestjad – ka Ada vanaema – rääkisid õlilampide napis valgussõõris. Vahel olid need lood poeetilised, vahel tulvil elutarkust, vahel panid vere tarretama. Ada õppis lapsena nende lugude abil taevast lugema. Ta teadis, et Linnutee on taevalaotuses kõndivate vanade naiste rivi. Ta teadis, et Suur Vanker on põhjapõder, kuna ema rääkis ikka: “Ada, kui sa seda tükk aega vaatad, näed seal põtra.” Ta teadis, et kui Suure Vankri saba on selge ja sirge, siis on õige aeg jahti pidada ning põdrasaak on hea. Samuti teadis ta, et tema rahva müütide tähtsaimat tegelast jääkaru tuli karta rohkem kui surma. Eskimolegendid olid tulvil lugusid “suurest üksildasest uitajast”, nagu kõige kurjemat karu nende keeli kutsuti. Jääkaru nanook oli tark ja võimas loom, kellel olid õudu tekitavalt inimlikud omadused. Paljudes legendides segunesid karud inimestega omamoodi karu-inimese hübriidiks, kes kõndis tagajalgadel ja elas iglus. Eskimod uskusid animismi, mille kohaselt igal elusolendil ja asjal on kas halb või hea vaim. Eskimote elu juhtisid sageli vajadused neid vaime lepitada ja neile heameelt valmistada. Nad uskusid, et nanook ajas salamisi naha seljast, et ta oli võimeline rääkima ja ta lasi end tappa selleks, et vangistada teda tapnud riistade hinged, mis koos endaga hauatagusesse ellu kaasa võtta. Nende uskumustega üles kasvanud Adat painas mõte, et mõni jääkaru võiks ta elusana ära süüa, ja siis jääks ta karu kõhtu vangi.
20 / ADA BLACKJACK
16-aastaselt abiellus Ada kurikuulsa küti ja koerarakendijuhi Jack Blackjackiga, kuid 1921. aastal, ajaks, kui ta oli 22-aastane, oli ta juba lahutatud. Ada mõistis juba abielu alguses, et sellest ei saa asja. Ta sünnitas kolm last, neist kaks surid. Mees kohtles teda julmalt, peksis ja näljutas ning jättis lõpuks üksinda maha Sewardi poolsaarele, kus nad elasid. Eskimotavade kohaselt valis enamik mehi ja naisi teineteist elukaaslaseks ametliku abielutseremooniata. Polnud kirikuõpetajat ega ametlikku paberit, paar kolis lihtsalt kokku. Selle tava tõttu oli lahutus märksa lihtsam. Kui väsisid kellestki ära või kui sulle meeldis teise mehe naine, läksid lihtsalt minema või vahetasid abikaasad ja see tähendaski, et olid lahutatud. Pärast abielu lõppemist leidis Ada end mahajäetuna, “paljas kui kirikurott, kuna tal polnud ei riideid ega raha”. Ei jäänud üle muud, kui minna ema juurde, kes elas nüüd umbes kuuekümne kilomeetri kaugusel Nome’is. Ada ja ta ainus elus laps, viieaastane poeg Bennett, pidid käima kogu maa Sewardi poolsaarelt Nome’i jala ja kui Bennett ära väsis, pidi Ada teda kandma. Nome’is oli lastekodu, kus hoolitseti nende laste eest, kel polnud vanemaid või kelle vanemad olid liiga vaesed, et nende eest hoolt kanda, ja sinna viis Ada ka Bennetti. Laps oli tuberkuloosne ja nõrk ning kuna Ada ei suutnud teda enam oma riiete õmblemisest ja majade koristamisest saadavate nappide ja juhuslike sissetulekutega üleval pidada ning kuna laps vajas pidevat arstide ja meditsiinipersonali abi, viis ta poja lastekodusse, kus teised said tema eest hoolitseda ning püüda teda ravida. 1921. aasta Nome oli vägivaldne, rahutu ja sünge. Linlased kartsid oma elu pärast, sest keset linna lasti sagedasti inimesi maha või pussitati surnuks. Kaevurid olid ehitanud selle linna ennast ja oma ahnust silmas pidades aastal 1899 – aasta pärast seda, kui Ada Spruce Creekis sündis. Sellest ajast peale oli Nome’i elanikkond sõltuvalt kullapalaviku temperatuurist kord kasvanud, kord kahanenud. 1900. aastal oli saabunud Seattle’ist ja San Franciscost laevadega linna 12 488 uusasukat, lisaks tuli
VIISIK / 21
neid veel mujalt Alaskast. Nome asus tühermaal, seal polnud puid ning seda peksid merelained. Vee ääres olid kullaotsijate telgid, kuid samal ajal hakkas ilmet võtma linn, mis koosnes küll vaid kokkuklopsitud puitehitistest ja onnidest. Ent vaatamata kuritegevusele ja poristele tänavatele oli see kõige uhkem ja peenem koht, mida Ada silmad iganes näinud. Ja kõikjal olid valged mehed, kes teenisid rannast leituga raha. Valged mehed tundusid Adale peenemad kui need eskimomehed, kellega tema oli harjunud. Valged mehed näisid parema haridusega ja targemad ning tundus, nagu oskaksid nad hoolitseda nii iseenda kui oma raha eest. Bennett turvaliselt lastekodus, püüdis Ada leida tööd õmblejana. Ta polnud kuulnud iial sõna igloo ega teadnud midagi küttimisest, kalapüügist, lõksude panemisest või loodusest toitumisest. Lõpuks leidis ta tööd linna kaevuritele rõivaste õmblemisega. Kuid tööd oli vaid hooti ja sellega teenis vähe, tema aga vajas raha nii enda kui Bennetti ülalpidamiseks. Et Bennett tagasi koju tuua, pidi ta säästma võimalikult palju raha. Ainsast lapsest eemalolek, teadmine, et sa ei suuda tema eest hoolitseda, teda ravida ega tagada talle vajalikku, pole emale kerge. Ada lootis, et ei lähe kaua aega, kuni nad saavad taas Bennettiga ühe katuse all koos elada.