Eesti eest by Tammerraamat

EESTI EEST

EESTI EEST 1. OSA

Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt Revolutsioon ja okupatsioon 1917–1918

Esmatrükk: „Mälestusi iseseisvuse võitluspäevilt. I köide. Revolutsioon ja okupatsioon 1917–1918”, Tallinn 1927. Koostanud, toimetanud, selgitavad kommentaarid ja eluloolised andmed lisanud Leino Pahtma Elulood toimetanud Mari Kolk Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Kaanefoto: Eesti Filmiarhiiv

© Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-75-7 (kogu teos) ISBN 978-9949-482-76-4 (1. osa) Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee Mälestuste autorite õiguste pärijatel (kui autori surmast on möödunud vähem kui 70 aastat) palume ühendust võtta kirjastusega.

jalooline maiuspala

Käesolev kogumik on uuendatud ja kohendatud trükk 1927. aastal ilmunud raamatust „Mälestusi iseseisvuse võitluspäevilt. I köide. Revolutsioon ja okupatsioon 1917–1918”. Seni põhjendamatult varju jäänud ajalooliselt ääretult hõrk, nõukogude ajal rangelt keelatud lugemisvara hulka kuulunud, ülipõnevaid mälestusi sisaldav raamat sündis omal ajal toonase Eesti Ajakirjanikkude Liidu algatusel koguda ja anda välja mälestusi „meie iseseisvuse võitlusest selle 10-aastaseks juubeliks”. Toonase kogumiku väljaandmise korraldamiseks moodustas Eesti Ajakirjanikkude Liit eraldi komisjoni auväärsetest ühiskonna- ja kultuuritegelastest (Jaan Hünerson, Anton Jürgenstein, Eduard Laaman, Georg Eduard Luiga, Mihkel Martna, Ants Piip ja Peeter Treiberg). „Algatus mälestusi välja anda on elavat vastukaja leidnud. Ehk küll käesolevat 1. köidet märksa suurendati, on materjale siiski palju rohkem kokku tulnud kui ära tarvitada suudeti. Juba ruumi nappus sundis mõndagi kirjatööd tublisti lühendama, kõnelemata sellest, et kordumisi tuli ära hoida, mis ometi võimata oli täielikult läbi viia, kui jutustuse sidet lõhkuda ei tahetud,” tunnistasid mälestuste väljaandmise korraldajad 1927. aastal ilmunud raamatu eessõnas. Esmatrüki eessõna on täies mahus lugemiseks lk 13–14. Ruumi nappus sundis 85 aastat hiljem uuendatud trükki ette valmistades kärpima omaaegsest kogumikust mõningaid mälestusi. Ent samaaegselt kärpimisega otsustasime lisada tänase lugeja jaoks toonase sündmuste pöörise mõistmiseks selgitavaid kommentaare ning esitada iga

A JALOOLI N E MAI U SPAL A

mälestuste kirjutaja kohta eluloolisi andmeid. Ning et tegu pole pelgalt ühe vana raamatu kordustrükiga, andsime raamatule ka uue põhipealkirja „Eesti eest”. Uuendatud ja täiendatud raamatu toimetamise põhimõtted on järgmised. Autorite kirjaviis on jäetud üldjuhul muutmata, kohati on parandatud sõnade kokku- ja lahkukirjutamist ning kaasajastatud ja ühtlustatud isiku- ja kohanimesid. Mälestustes esinevad kuupäevad on esitatud vana kalendri järgi. Seetõttu on mälestuste autorite lühielulugudes segaduste vältimiseks toodud ära nii vana kui ka uue kalendri kuupäevad (kuud), kusjuures esikohal on vana kalendri daatum, selle järel sulgudes uue kalendri oma. Kommenteerimata on jäetud hulgalised juhud, kui mälestuste autor(id) on kasutanud sõjaväelaste (nt Johan Laidoner, Ernst Põdder, Andres Larka jt) puhul nende hilisemaid auastmeid. Kommenteeritud ei ole ka kõike seda, mida isikute elulookirjeldustes on käsitletud. Kommenteeritud on vaid neid tegelasi, kelle tegevusala vms tekstist ei selgu ja kelle kohta leidub infot. Lisatud kommentaarid-viited on märgistatud numbritega. Mälestuste kirjutajate kommentaarid-viited on tähistatud tärnikestega. Kommentaarid järgivad raamatut kui tervikut – sündmusi, institutsioone vm puudutavaid kommentaare ja selgitusi antakse vaid korra. „Meie memuaaride kirjanduse uudsuse tõttu võib tihti kuulda võõrastust selle subjektiivsuse puhul. Toimetus on aga subjektiivsuse memuaarides täiesti õigustatuks pidanud ning seepärast pole autorite tehtud hinnanguid sugugi puudutatud, kui nad ka üksteisega vastolus juhtunud olema,” kirjutasid mälestuste väljaandmise korraldajad 1927. aastal ilmunud raamatu eessõnas. 85 aastat hiljem tuleb tõdeda, et neil oli õigus. Usume, et tegu on tõelise maiuspalaga ajaloohuvilistele ning mitte ainult neile. Kolm aastat hiljem, 1930. aastal ilmus järg „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide, Vabadussõda 1918–1920”. Nüüdki kavandame järge ning usume, et see ilmub kiiremini kui kolm aastat hiljem. Kirjastus Tammerraamat

älestused iseseisvuse võitluspäevilt I KÖIDE

Revolutsioon ja okupatsioon 1917–1918

isukord

Eesõna

Eesti autonoomia tuleku päevilt Jaan Tõnisson Autonoomia ja okupatsioon Otto Strandman

Mälestuste katkendid 29 Prof. Konstantin Konik Katkendid päevaraamatust Mihkel Martna

Kaks võimu 66 Eduard Kübarsepp Maapäeva seadused Prof. Ants Piip

Eesti esimene parlament 86 Nii palju, kui mul meeles on Jaan Lattik Maapäev 90 Momente 1917. aastast Karl Ast Toompea teenistuses Konstantin Lepp

104

Revolutsiooni miilitsas Aleksander Hellat

121

Eesti väeosade loomine Konrad Rotschild

156

Esimesest Eesti polgust 179 Katkendid kindral Aleksander Tõnissoni mälestustest Esimese Eesti polgukomitees Major Oskar Kurvits

197

Kaks sõitu 205 Kindral Andres Larka Eesti rahvuslised väeosad Kindral Ernst Põdder Maapäeva laialiajamine Martin Morrison Tallinna elu 1917–18 Bernhard Mäns

217

228

232

Tribunal ja sõjatsensor Eduard Hubel

247

Okupatsiooni avamäng Karl August Hindrey

264

Esimene kuu Saksa okupatsiooni Tallinnas Päevaraamatu lehed Professor Aadu Lüüs Venelased ja sakslased Anton Jürgenstein

279

Seitse Viljandi „kontrrevolutsionääri” Johan Animägi 1918 jaanuar Peterburis Julius Seljamaa

326

Eestile nime nõutamas (1918–1921) Kaarel Robert Pusta

Dokumendid

347

Kronoloogia 362 Kokku seadnud Eduard Laaman Mälestuste kirjutajatest

304

375

341

270

essõna

Eesti Ajakirjanikkude Liidu algatus meie iseseisvuse võitlusest selle 10-aastaseks juubeliks mälestusi välja anda on elavat vastukaja leidnud. Ehk küll käesolevat 1. köidet märksa suurendati, on materjale siiski palju rohkem kokku tulnud kui ära tarvitada suudeti. Juba ruumi nappus sundis mõndagi kirjatööd tublisti lühendama, kõnelemata sellest, et kordumisi tuli ära hoida, mis ometi võimata oli täielikult läbi viia, kui jutustuse sidet lõhkuda ei tahetud. Kultuurkapitalist lahket toetust saades, moodustas Ajakirjanikkude Liidu juhatus väljaandmise korraldamiseks komisjoni, kuhu kutsuti härrad Jaan Hünerson, Anton Jürgenstein, Eduard Laaman, Georg Eduard Luiga, Mihkel Martna, prof. Ants Piip ja dotsent Peeter Treiberg, liidu juhatuse esimehe eesistumisel. Komisjoni poolt valitud tegelik korraldaja Ed. Laaman volitati kontaktis tegutsema vastavate asutustega. Artiklite kronoloogiline ja ainestikuline järjekord pole tehnilistel põhjustel mitte täielikult suudetud läbi viia. Üksikud faktilised eksitused, mis kirjatöödes silma paistnud, on ära parandatud. Kuid iseenesest mõista võib põhjalikum kontroll alles tuleviku ajaloolise kriitika hooleks jääda, kelle ees iga autor oma nimega vastutab. Ka on autorite kirjaviis võimalikult muutmata. Meie memuaaride kirjanduse uudsuse tõttu võib tihti kuulda võõrastust selle subjektiivsuse puhul. Toimetus on aga subjektiivsuse memuaarides täiesti õigustatuks pidanud ning seepärast pole autorite tehtud hinnanguid sugugi puudutatud, kui nad ka üksteisega vastolus juhtunud olema.

EESSÕNA

Ruumi nappusel on kogusse õige vähe dokumente võetud, – ainult mõni põhjapanevam, mis seni salajane olnud või muidu liig raskesti kättesaadav. Ka on dokumentatsiooni artiklites võimalikult lühendatud. Käesolev 1. köide käsitab mõne erandiga 1917. a. revolutsiooni ja 1918. a. okupatsiooni ajajärkusid. Lähemas tulevikus järgneb teine köide, mis Vabadussõjale pühendatud. Eeltööde hõlbustuseks on ka selle kohta käiv kronoloogia juba käesolevasse köitesse mahutatud. Senistele kaastöölistele tänu avaldades loodab toimetus järgmise köitele sama lahket vastutulekut. Kirjastuselt: antud kogumikku uustrükiks ette valmistades pidasime õigemaks esitada vaid 1917–1918 aasta kronoloogia. Järgmiste aastate kronoloogia leiab koha järgmises köites.

esti autonoomia tuleku päevilt Jaan Tõnisson 19. aprillil 1927

igema mineviku põhivaade

Kujutus meie rahva paremast tulevikust oli juba rahvusliku ärkamise päevil ärksamate tegelaste mõttelennul üles kerkinud. Rahvuskultuurilise liikumise süvenemisega mineva aastasaja viimaseil aastail oli see ettekujutus tihenema hakanud. Lootused ja usk oma rahva tuleviku kindlustamise võimalustesse tiivustasid juhtivate meeste püüdeid. Lootuste täideminekuid ei oodatud aga mitte niipea. Taheti kõigest jõust tööd teha, et paremaid aegu ja nende tulekut ette valmistada. Ei võidud aga mitte oodata, et neid saaks oma silmaga näha. Vene ilmariiklik hiiglahoone näis liig tugev olevat, kui et ta aja vapustustele niipea järele annaks. Enne aga ei oleks lootust, et meie rahvas saaks ennast vabalt liigutama hakata. Tööd teha usus parema tuleviku peale ja loota, see näis esialgu ainsaks võimaluseks olevat. Igatahes oli esimese Vene revolutsiooni tulekul minule selge, et aeg mitte veel täis ei ole. Venemaa rahvad, eriti Suur-Vene rahvas, ei olnud oma sisemises arenemises mitte veel nii kaugele jõudnud, et põhjalik pööre Venemaa riiklikus elus revolutsiooni teel läbi tungiks. Niisama ei olnud tunnet, et meie rahvas suudaks tõusvas revolutsioonikeerises ennast maksma panna. Oli ette näha reaktsiooni ja rasket survet, mis eriti meie kui võõrasrahva peale langeks, kui meie hakkaksime lootuseta võitluses esirinda tungima. Sellepärast astusin mina 1905. aasta sündmuste keerises nii kindlasti vastu käremeelsele voolule, mis ähvardas meie rahvast asjata hädaohtu kiskuda.1

1 | Tõnisson vihjab 27. novembril (10. detsembril) Tartus Bürgermusse hoones tema enda eestvõttel kogunenud ülemaalisele rahvaasemike koosolekule, kust u 500 käremeelsemat saadikut eesotsas Jaan Teemanti, Mihkel Martna ja Hans Pöögelmanniga lahkusid ning võtsid Tartu ülikooli aulas kaks päeva hiljem vastu otsused, millega nõuti tsaarivalitsuse kukutamist, rahva relvastamist, vabariigi loomist, maaühisomandit jm. Tõnissoni ja u 300 tema poolehoidja otsused olid tagasihoidlikumad – nõuti uut põhiseadust (konstitutsioonilist monarhiat), üldist valimisõigust, Eesti ala administratiivset ühendamist, aadli eesõiguste tühistamist jm.

2 | Tõnissoni jt ajaleht Postimees ümber koondunud rahvuslikult meelestatud ühiskonnategelaste (Villem Reiman, Henrik (Heinrich) Koppel, Anton Jürgenstein jt) poolt 1905. aasta detsembris loodud liberaalne partei, mille eesmärgid kattusid suures osas Bürgermusse koosoleku otsustega (vt eelmine kommentaar).

EESTI AUTONOOM IA TU LEKU PÄEVI LT

Ometi oli selge, et revolutsioonilised vapustused ja Venemaa riikliku korra uuendus piiramata isevalitsuselt konstitutsionaalsele ainuvalitsusele seadusandliku rahvaesitusega meie rahvale sootu uued väljavaated avas. Uued võimalused kerkisid vaatepiirile. Meie rahvas sai ennast avaldama hakata. Sai oma rahvuslikkude paleuste sihis tegutsema hakata. Selles teadmises on Eesti Rahvameelse ehk Demokraatliku Eduerakonna2 juhtivad mehed peale esimest Vene revolutsiooni katsunud Eesti autonoomia mõtte ettevalmistamisele asuda. Esimest korda oli Eesti rahva asemikkude kogus novembrikuul 1905 hüüdsõna avalikult käima pandud, et meie rahvas tahab oma elu ise juhtida ja korraldada laialise omavalitsuse alusel. Kui 23. aprillil 1906 esimene Venemaa riigivolikogu3 kokku astus, siis ühinesid varsti kõikide Venemaa võõrasrahvaste esindajad pea viimseni autonomistide-föderalistide grupiks riigivolikogus. Varsti oli 510 rahvaesindajast ligi 170 rühmadevaheliseks autonomistide-föderalistide grupiks4 koondunud Minski kubermangu Poola saadiku Aleksander Lednicki juhatusel. Kandvaks jõuks oli Poola Koło, kuid tähtsat osa etendasid autonomistide-föderalistide grupi organiseerimisel ka Balti rahvaste esindajad. Iseäranis oli nende ridade kirjutajal võimalik autonomistide juhi Lednickiga kõige ligemas ühenduses töötada. Hakkasime organiseerima iseseisvat Balti gruppi autonomistide-föderalistide keskel. Organisatsiooni aluste äratähendamine ja põhikirja valmistamine jäi minu hooleks. Pühapäeval 8. juulil pidi Balti autonomistide-föderalistide grupi asutamise koosolek Tauria palees olema. Kuid hommikul kohale ilmudes leidsin Tauria palee väravalt teadaande, et esimene riigivolikogu on laiale saadetud... Autonoomia mõte leidis poolehoidu ka veel nende hulgas, kes meilt

3 | Enam tuntud (Vene) Riigiduumana, mille esimene istung toimus 27. aprilli (10. mail) 1906. Duuma loodi 1905. aasta Vene revolutsiooni mõjul kõrgemate riigivõimuorganite (valitsus, Riiginõukogu) kõrvale nõuandva organina, tema ülesandeks oli seadusandlike aktide väljatöötamine ja nende esmane arutamine. Riigiduumas vastu võetud seaduste kehtimahakkamiseks pidi Riiginõukogu need kinnitama.

4 | Kõik neli eesti saadikut liitusid 499 valitud liikmega, ent selle tegevuses osalenud 478 saadikuga Riigiduumas konstitutsioonilist monarhiat, kodanikuõigusi ja poliitilisi vabadusi pooldanud Rahva Vabaduse Partei (1906. aasta jaanuarini Konstitutsioonilise Demokraatia Partei) ehk kadettide fraktsiooniga. Riigiduuma kadettide fraktsiooni 63 saadikut kuulus omakorda ühtlasi nn autonomistide klubisse või gruppi, kus arutleti Venemaa vähemusrahvuste olukorra ning võimaliku autonoomia üle.

EESTI AUTONOOM IA TU LEKU PÄEVI LT

teise riigivolikogusse läksid, sellejärele kui mina Viiburi üleskutse5 allakirjutamise pärast ühes suurema osa autonomistide-föderalistidega olin oma poliitilised õigused kaotanud. Kuid erilist hoogu ei olnud autonoomia püüetel teises riigivolikogus mitte enam. Ja kui teise riigivolikogu laialiajamisega põhiseadust muudeti ning laiemate hulkade valimisõiguse kitsendamisega rahvaesindusele teine iseloom anti, kustus riigivolikogus võõrasrahvaste autonoomia püüe.

ute võimaluste aeg

Rahvusliku autonoomia mõte ei võinud aga meie rahva keskelt mitte kaduda. Eriti juhtivad mehed ja poliitilised tegelased, kelle hingest laialise autonoomia idee läbi käinud, ei saanud ka oma pärastises tegevuses mitte silmast kaotada rahvusliku autonoomia mõtet. Iga võimalus selles sihis tegutsemiseks pidi püüdeid elustama. Vaevalt oli ilmasõda lahti puhkenud, kui mina Liivimaa kuberneri Nikolai Zvegintsovi poole pöörasin, et selgitada, kas mitte võimalusi ei oleks Eesti rahvuslikka väeosasid kujundada kodumaa ranna kaitseks. Teadupärast maksis Vene sõjaväe korralduses põhimõte, et rannakaitse vägesid – beregovaja straša – oma asupaigast mitte välja ei viidud. Rahvuslikkude väeosade asutamisega lootsin siis kätte saada kaht sihti: võimalikult hoida oma mehi hävitamise eest hoolimata Venemaa sõjaväe juhtide käes, ühtlasi aga kindlustust muretseda, et meie rahvas sõja hädaohu pealetulekul mitte abitusse seisukorda ei satuks, vaid saaks ise ennast aidata. Kuberner lubas pinda katsuda keskvalitsuse juures, teatas aga varsti, et kavatsus ei lähe läbi. Kui 1915. aastal sakslaste edasitungimisel Kuramaale sõjapõgenejate laine Riia poolt tulles Eesti piiridesse valgus, võttis meie rahva keskel laialine ärevus maad. Kardeti sõjakeerisesse sattuda. Rahuline töömeeleolu ähvardas kaduda. Sellest ei olnud head oodata. Kui rahvas oma sisemise rahu kaotaks, oleks tulevate raskuste võitmise küsitav. Tarvis oli laialistele hulkadele rahulist enesetunnet kindlustada, ühtlasi igaks juhtumiseks valmis olla. Selles teadmises pöörasin jälle Liivimaa kuberneri poole, kes mind omal ajal küll oli otse kui revolutsionääriks nimetanud, ometi aga minu seisukorda ja mõju Eesti avalikus elus näis hindavat. Nüüd pidi kuberner minule abiks olema laialise organisatsiooni loomisel Eesti rahva eneseaitamiseks sõjahädaohu pealetuleku korral. Eesti komitee tegevus pidi ulatuma üle kogu Eestimaa. Komiteel pidi võimalus olema ühendusse

5 | 9. (22.) juulil 1906 kirjutasid 178 I Riigiduuma endist saadikut, sh Jaan Tõnisson Viiburis alla üleskutsele, millega protesteeriti Riigiduuma laialisaatmise vastu ja kutsuti üles osutama valitsusele passiivset vastupanu. Kokku liitus selle nn Viiburi üleskutsega umbes 230 endist duumasaadikut. 1907. aasta detsembris mõistis kohus selle eest Tõnissonile kolmekuulise vanglakaristuse, mille ta kandis ära Tartu vanglas 1908. aastal.

EESTI AUTONOOM IA TU LEKU PÄEVI LT

astuda kõigi Eesti asundustega Venemaal, et hädaohu puhul saadaks end vastastikku toetada. Liivimaa kuberneri võimkond ei ulatunud selleks, et sarnast üleriiklikku korraldust läbi viia, mille alla ka Eestimaa kubermang ja Eesti asundused käiksid. Eestimaa kubernerilt Izmail Korostovetsilt ei olnud aga nõusolekut loota. Et keskvalitsuselt siiski tarvilist luba saada, tuli kõik tarvilised jõud liikuma panna. Eesti komitee nimetus leidis vastuseismist. Sellepärast tuli nime muuta. Põhja-Balti komitee tungis läbi. Komitee korraldus oli nii mõeldud, et keskkomitee otsustavat ja juhtivat osa etendades ühtlasi maakonna ja linna komiteedele tarvilise algatus- ja teguvabaduse jättis. Abirakukesteks olid kohalikud komiteed, kelle kaudu maakonna ja linna komiteed keskkomitee juhatusel tarbekorral üldiseid aktsioone kindlamas ja kiiremas korras võisid läbi viia. Põhja-Balti komiteel ei olnud õnneks tarvis seks tegevusse astuda, et kogu meie rahvast sõjahädaohu pealetulekul korraldatult eneseaitamisele viia. Meie maa jäi sõjategevusest puutumata. Küll aga on Põhja-Balti komitee tekkinud olukorras võinud mõjusalt selleks tegutseda, et suuremat hädaohtu meie rahvast ära hoida. Nii oli 1916. aastal põhjaväerinna ülemjuhatajalt Aleksei Kuropatkinilt tema staabiülema ettepanekul hirmus määrus välja antud – meie maad täielikult evakueerida. Kõik hobused, kariloomad ja muud ühes viljatagavaradega pidi välja viidama, et edasitungiv vaenlane tühja maa eest leiaks. Pärnu rannas oli täielik evakuatsioon juba peale hakanud. Paarikümne versta laiuselt oli rannik juba tühjaks tehtud. Kui drakooniline määrus läbi viidaks, siis tähendas see meie rahva ja maa täielikku hävitust. Niipea, kui neist asjust teade „Postimehe” toimetusse jõudis, tõmbasin mina kui Põhja-Balti komitee juhataja ligemad tegelased kokku: Peeter Põld, Kaarel Parts, Heinrich Koppel, Heinrich Luht ja teised. Otsekohe oli palvekiri valmis ja 3-meheline delegatsioon läks veel selsamal ööl Pihkva ülemjuhataja peastaapi, et hädaohtliku maa tühjakstegemise määruse tagasivõtmist nõutada. Teine delegatsioon, Eduard Alver ja Anton Jürgenstein, sõitis Birkenruhe mõisa Riia aluse väerinna juhataja kindrali juure. Delegatsioonis olid peale minu veel Peeter Põld ja Heinrich Luht. Õnneks oli ülemjuhataja staabiülem, kindral-major Mihhail Bontš-Brujevitš, H. Luhtile juba Kauge-Idast tuttav. Meil läks korda staabiülemat, kui ka ülemjuhatajat nii kaugele saada, et hirmus evakuatsiooni käsk jalamaid tagasi võeti. Suur hädaoht oli meie maalt ja rahvalt tagasi tõrjutud. Siin ei ole koht ega aeg Põhja-Balti komitee muust tegevusest üksikasjalisemalt kõnelda. Kuid seda, mis Põhja-Balti komitee kaudu ära

EESTI AUTONOOM IA TU LEKU PÄEVI LT

saime teha üldiste sunnivõtmiste ärahoidmisel, sõjapõgenejate eest hoolitsemisel, tarvilise sideme pidamisel keskvalitsusega jne., ei ole vähe. Peaasi aga, mis Põhja-Balti komiteele üldise tähtsuse andis, oli ühest küljest see, et komitee kaudu sai kogu meie rahvast ja maad igaks juhtumiseks kindla korralduse abil valmis hoida iseenese aitamiseks. Teisest küljest saadi Põhja-Balti komitee abil kogu maa ja rahva nimel tarvilisel silmapilgul kiirelt tegutseda, nagu olukord nõudis. Siin on nüüd Põhja-Balti komiteel Eesti autonoomia mõtte teostamisel ülisuur tähendus olnud. Põhja-Balti komitee kaudu saime otsustavalt tegutseda, nagu silmapilk nõudis ja võimaldas, et kaua igatsetud Eesti rahvuslikku autonoomiat kätte saada.

evolutsiooni keerises

Veebruari viimaseil päevil 1917. a. tungis Peterburist6 ja Pihkvast ärevaid kuuldusi Tartu. Kindlamaid teateid oli võimata selle kohta saada, mis Peterburis sündinud ehk käimas. Politsei ja sõjavõimude survel ei tahtnud telegraaf teateid toimetusele edasi anda, toimetajal tuli postitelegraafi ülemaga lausa sõda pidada, enne kui agentuur-telegrammid kätte saadi. Toimetuses kõnelesime Anton Jürgensteiniga kokku, et tema peab Peterburi sõitma seisukorra kohta selgust muretsema. 1. märtsi õhtul sõitis ta välja. Vaheajal selgus, et Venemaal tsaarivalitsus kukutatud. Uus aeg oli alanud. Revolutsiooni laine veeres üle hiigla-riigi laialise pinna. Et uus kord mitte ära ei upuks korralagedusse, pidid rahvahulgad endid taltsutama. Tuli korda pidada. Selles tundes avaldasin 2. märtsil avaliku üleskutse, et suurel silmapilgul igaüks oma kohust täidaks. Ühtlasi panin liikuma organisatsiooni, kelle eesotsas mina seisin. Tartu sõjatööstuse komitee pidi tegutsema. Põhja-Balti komitee juhatus otsustab 3. märtsil minu ettepanekul kõikide Tartu seltside ja ühiskondlikkude organisatsioonide esindajad kokku kutsuda, et seisukohta võtta, kuidas Tartu Eesti ühiskonnal tuleb päevasündmuste voolus olla ja toimetada. Toimetaja Jürgenstein jõuab Peterburist tagasi ja toob hoiatava teate, et revolutsiooni algul küll võrdlemisi hea, kuid karta on korralageduse tekkimist. Laupäeval, 4. märtsil astub Põhja-Balti komitees ühiskondlikkude organisatsioonide asemikkude kogu ühiseks nõupidamiseks kokku. Osa võtmas on esindajaid 47 organisatsiooni poolt.

6 | Esimese maailmasõja puhkedes (1914) oli linna saksapärane nimi (Sankt-)Peterburg muudetud Petrogradiks.