Eesti jonn by Tammerraamat

Eesti jonn

200 tsitaati Eestlased s천nas ja pildis l채bi aegade Koostanud Evelin Kivimaa

Naised kalav천rku parandamas 1936. aastal. Foto: K. M채rska EFA 333.0-130548

Kujundanud Andres Tali

Fotod: Eesti Ajalooarhiiv (EAA) Eesti Ajaloomuuseum (AM) Eesti Filmiarhiiv ( EFA) Annela Samuel

Sisukord Eessõna 7 Muutuste lävel: maarahvast eestlasteks 10 Vabana vabal maal: Eesti Vabariik 88 Nõukogude aeg: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik 116 Eestlane jonni ei jäta: Eesti Vabariigi taassünd 146

EESSÕNA Millised me oleme, eestlased? Sellele küsimusele vastust otsides veetsin hulga aega Rahvusraamatukogu lugemissaalis, mille avaraist akendest avaneb oivaline vaade Pika Hermanni tornis lehvivale sinimustvalgele. Minu ümber sähvisid välgunooltena tsitaadid, heites valgust eesti rahva iseloomule. «Rahvad oma kultuuripärandiga on nagu rikkalikud jõed, mis voolavad läbi aegade. Sageli ei tea me, kust nad algavad ja kuhu nad suunduvad. Teame aga, et põlvest põlveni edasiantavais omadustes ja väärtustes väljendub ühe rahva arengu tõusutee,*» mõtiskles 40 aasta eest Robert Kreem, Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni esimees. Mis iseloomustab rahvaste paabelis just meid, eestlasi? Järgides eestlaste elujõe voolu läbi sajandite, vupsab üha uuesti pinnale üks järeleandmatu iseloomujoon: eesti jonn! Jah, eks läbivaid jooni on teisigi – näiteks töökus ja lauluhimu–, kuid kõige järjekindlam neist on siiski jonn. Kas me sellist jonnakat rahvust tahtsimegi? Ilmselt küll! Meie, eestlased, oleme maailma väikseim mandrirahvas, kellel on õnnestunud luua oma riik ning seda ka alal hoida. Tõenäoliselt on see võimalik just tänu tublile eesti jonnile: me oleme lihtsalt otsustanud, et siin me oleme ja siia ka jääme. Punkt. Jonn edasikaebamisele ei kuulu. * Robert Kreem: «Eestlased Kanadas» ilmumise puhul. Eestlased Kanadas, KEAK, Toronto, 1975 7

Nii tundubki ainuvõimalik, et 2009. aastal toimunud konkursil «Eetiline Eesti suveniir» vupsas esikolmikusse – klaasist sõle ja šokolaadist valmistatud Tallinna kilude kõrvale – jällegi meie Eesti Jonn, seekord rahvusliku mütsiga puupallikese kujul. Head äratundmisrõõmu! Evelin Kivimaa, koostaja

Eesti jonn

Muutus lavel: maarah eestlas 10

te hvast steks

1797–1918

Setu mehed uhmris teri purustamas 1913. aastal. Foto: Johannes Pääsuke EFA 15.0-48088

Eesti talupoeg 19. sajandi lõpul. Foto: Charles Borchardt AM 13741:342 F 11684:137

1. E e s t i j o n n. See on kuulus ammusest ajast saadik. Teda on ühtelugu laiduvääriliseks nimetatud. Alles kõige uuemal ajal on leitud, et jonn sisuliselt kõige pahem ei olegi, nimelt, kui jonn kultuurseks visaduseks kultiveeritakse. Viimasel korral võib ta koguni päris voorusena esineda. Gustav Laurentius,

juhuluuletaja ja vaimulik

Gustav Laurentius: Individualism, rahvus ja riiklus: Isamaalikkuse seisukohalt vaadatud, lk 22. – U.-ü. Sõna, 1923 (tõenäoline avaldamisaeg, raamatul puudub aastaarv)

Carl Robert Jakobson. Fotoateljee: J. & P. Parikas EAA 5147.1.46.61

2. M i s meie teame, on siis lühidalt see, et vanad Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid tõiste kuulsa rahvaga sõbrust, ja nende saadikud käisid kunni Itaalia maale. Neil oli üks korraline valitsus, sest nende vanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kelle al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa- ja rahu-aea kohta, vaid ka peenemaid eluviisisi ja harjutusi, kes kõrgema[st] vaimuharimise korrast tunnistust annavad. Nad mõistsid võeraid keelesi, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka veel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri,

sest üks imeliku runni-kirjadega kirjutud vana-aegne eesti kalender on veel alles. Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Eüroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Eüroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis p e a m e hüüdma: Tõeste, see aeg oli Eestirahva valguse aeg! Carl Robert Jakobson,

kirjanik ja ühiskonnategelane, kõne aastast 1868 Carl Robert Jakobson: Kolm isamaa kõnet, lk 23. – Eesti Raamat, 1991

3. Iseäraline kaunis karakteri omadus, mis eestlast ehitab, on tema t ö ö h i m u ja v i r k u s, h o o l s u s ja k o k k u h o i d m i n e, mida naabrirahvaste juures vähemal mõõdul leiame. Läti Hindrik jutustab Järvamaalt, et see juba aastal 1211 väga haritud kubermang olnud. Ka annavad vanad ajaloo-raamatud sellest tunnistust, et eestlastel palju laevu ja kantsisid olnud, millest Läti Hindrik suure hulga üles loeb. Et neil rikkust ei puudunud, seda tõendavad teiste seas Balthasar Russov, kes teatab, et ordovalitsejad lõpmata palju kulda ja hõbedat siit ära viinud. Seesugune rikkus oli aga selle maa rahva töö ja vaeva vili. Laiskade ja vaeste käest ei oleks võõrastel midagi võtta olnud,

poleks nad vaest maad ka sugugi nõnda ihaldanud ega sellepärast üksteisega riidu läinud. Mihkel Kampmann,

kirjandusloolane

Mihkel Kampmann (Kampmaa): Eestlase iseloom ja laad, lk 41. – Postimees, 1902

Eesti rahva mineviku varjab tume udu, nagu miski kaitsev vari. Lühike ajalugu räägib rahva viletsusest, vaesusest ja pimedusest. Aga suurem osa eestlasi ei usu seda ajalugu – ei ole ka kunagi uskunud – vaim, see sisemine hääl, räägib teisiti. Ja nendel on õigus, sest ajalugu kirjutas pahatahtlik vaenlane, kelle käes võim oli. Leidub ka siiski eestlasi, kes usuvad ja arvavad, et nende eesvanemad alg-algusest liivakünka koopas ja viletsas onnis elasid ja muud ei osanud kui «muu ja mää». Tõepoolest ei olnud see nii. Eesti rahval oli suur ja kuulus minevik, enne, kui neil võitlustes vaenlasega jalad «põlveni» alt ära löödi ja nad orjakammitsasse langesid.

Eestlased seevastu on kavalad, võltsid, riiakad (harva taluvad nad kahte või kolme naist ühe katuse all), kättemaksuhimulised, tõrksad, ninakad, rõõmustavad, võides teist, eriti sakslast, solvata, on ebaviisakad, võtavad harva mütsi peast, on halastamatud kõigi vastu, ainult mitte päris kerjuse vastu, südid, tülgastustundeta ja ilma saksa häbelikkuseta. Häbita käivad nad poolpaljalt inimeste silme all. August Wilhelm Hupel,

kodu-uurija ja keelemees

August Wilhelm Hupel, tsiteeritud järgneva artikli järgi. Liina Lukas: Võõra motiiv baltisaksa kirjanduses, lk 2327. – Akadeemia nr 11, 1997

August Laurij August Laurij: Eestlased: Inimsoo ürgisad ja ürgaja keel: Keele võti, lk V. – Autori kirjastus, 1926

Rahvause loomu ei ole sellel rahval mitte, sest et ta vilets pärisori on. Eestlastel puudub ju täieste ise omajala pääl seismine. Kui neile siis laiskust, salakavalust, kangekaelsust, tuima olekut ja palju tõisi vigadusi, mis ikka ainult orjuse läbi külgi siginevad, – süiks antakse, siis on selle põhjus see, et neil omajala pääl seismist ei ole.

Mõtlemises ja tegemises näitavad nad endid tuimad, kindluseta, pikalised ja kõvameelsed välja. Nad on suured hinge- ja ihurahu sõbrad. Tõsine ja kurblik olek, mis selle rahva näost vast siis lühikeseks ajaks lahkub, kui vaimustavate jookide tarvitamise juures oma viletsust unustab, on tema suure viletsuse ja puuduse tunnistus. [---] Et väga palju Eesti meeste- ja naesterahvaid hoolsad, auusameelised ja nõukad inimesed on, selle üle ei arvagi ma pikemat seletust tarvis olema. Aga niisuguseid on ikka säält suuremal hulgal leida, kus mõisaherrad pisutgi inimlisemaid ja paremaid

Johann Christoph Petri,

kodukoolmeistri poolt 1802. aastal saadetud kirjast Vene vürstile Kuratinile

Johann Christoph Petri: Huvitav tükike Kodumaa ajaluost: Sakslase Dr. Petri kirjeldus Eestirahva elust ja olust aastal 1802, kes Eesti- ja Liivimaal 12 aastat kodukoolmeister on olnud, lk 13. – Joh. Linnu raamatukauplus, 1903

8. tundmusi rinnus kannavad, kui tõised nende seisuse osalised. Johann Christoph Petri,

kodukoolmeistri poolt 1802. aastal saadetud kirjast Vene vürstile Kuratinile

Iseäranis halastamata ja kõvasüdamline on Eestlane oma loomade, nimelt hobuste vastu. Need vaesed loomad piavad ikka kõigi nende hoopide eest kannatama, mida talumees oma herra, tema valitseja ja kubjaste käest saanud, ja töö, mida nad hobustele peale panevad, on väga raske. Kaeru saavad nad arva, sest Eestlane tarvitab neid sagedaste iseenese toiduks. Johann Christoph Petri,

kodukoolmeistri poolt 1802. aastal saadetud kirjast Vene vürstile Kuratinile

10.

Sell põhjusel, et Eestlane iga Sakslase ja mõisaherra vastu sügavat viha ja põlgamist omandab, on tale ka iga uuendus, olgu see kes teab kui tulus ja kasulik, vastumeelt. «Minu isa-isa ja isa tegivad tõisiti ja mitte nii,» on nende alatine vastus, kui neil midagi ette pannakse, üht uut paremat tööriista soovitakse jne.

Minu peamine meelelahutus sel suvel seisneb põllukivide korjamises, mis peavad saama mu silmakliiniku vundamendiks – sealjuures on mul tunne, nagu tõmbaksin välja maa hammast. Eestlased on selliste tööde

Johann Christoph Petri,

kodukoolmeistri poolt 1802. aastal saadetud kirjast Vene vürstile Kuratinile

Juhan Pastak, Eesti esimesi raskejõustiklasi 1888. aastal. EFA 322.0-17995

11. juures imetlusväärsed; teatav metsikus tuleb sel puhul ilmsiks. Nad ei salli pikki tehiskange ja vinnavad tohutud plokid täie rinnaga üles – tõelised Sisyphosed. Sealjuures on nad ammendamatud võrdlustes: kui kaevamisel tuleb välja ümmargune kivi, hüüavad nad «kartuhvlid», suuremate puhul «kaalikad» ja veel suuremad on sead ja härjad. Kui poeesia tähendab kiiret võrdlust, on eestlased lausa luuletajad. Georg Julius von Schultz-Bertram,

arst ja kirjanik

Georg Julius von Schultz-Bertram: Kiri vennatütar Emmale, lk 2345–2346. – Akadeemia nr 11, 1997

Härra v. Liphart, meie naaber Torma mõisast, ütleb nende kohta: Kui nad poleks nii kangekaelsed, tooksin ma nendega kasvõi kuu taevast alla. Aga mina küsin: Millest see tuleb, et eestlane on nii kangekaelne? Kas pole teda niisuguseks kasvatatud? Igast rahvusest kasvatamata, kuid tugevad noorukid osutavad ülemäära range eeskoste korral tihtipeale samu omadusi, mis tulenevad jõutundest ja vabadusearmastusest. Meil peab olema nendega kannatust, meil tuleb nende umbusule ja sissejuurdunud vihale vastu panna õiglus ja headus, lisaks muidugi ka paindumatu kindlameelsus. Minu kogemused õigustavad lootust, et õige kasvatuse korral võivad eestlases areneda kõik voorused, sest eestlane on arukas, sõbralik, tänulik, kuulekas, 21