Erakuelu by Tammerraamat

Erakuelu

Eestlaste kloostrikogemusi

Koostanud Martti Kalda

ďťż

Erakuelu

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kadri Põdra

Eeslehel: Kopani gelugpa klooster Nepalis. Tagalehel: Loeng Krišna templis.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Tänusõnad

Selle raamatu koostamine ei olnud kerge. Paljud, kel palusin oma lugu rääkida, keeldusid. Oli ka neid, kes andsid lubaduse, aga taganesid sellest hiljem. Mul on kahju, et nende lugusid selles teoses ei leidu. Tänan kõiki, kes aitasid raamatu valmimisele kaasa. Eelkõige kuulub tänu neile, kes olid valmis oma kloostrikogemustest pajatama-kirjutama ning minu küsimustele suuliselt või kirja likult vastama. Tänan lahke abi eest kontaktide sõlmimisel ka Kaarle-Kullervo Klausi, Kaarel Tamret, Ringo Ringveed, Teet Toomet, Tiit Pruulit, Marju Kõivupuud ja Jaan Lahe. Samuti tänan kirjastajat, kes oli kannatlik raamatu valmimist oodates.

Sisukord

Sissejuhatus 9 Theravaada budism 14

Andrus Kahn 20 Tiibeti budism 76 Liina Jaska 82 Taavi Oolberg 100 Jooga 114 Inga Põldma 124

Hare Krišna liikumine 152

Lennart Eistre 156 Õigeusk 176 Toomas Erikson 182 Orenti Kampus 194

Sissejuhatus

Eraklik eluviis on maailma usundites niisama vana nähtus kui usundid ise. Iga usundi järgijate hulgas on alati olnud inimesi, kes soovivad maailmakärast eralduda, elada erakuna ja harrastada rohkemal või vähemal määral asketismi. Seetõttu on eraklus teistest religioossetest nähtustest lahutamatu ja neist läbi põimunud. Siinkohal tuleb eristada kloostrielu (elu munga või nunnana kogukonnas) täielikust eremiitlusest, sest seda teeb ka enamik religioone. On suur vahe, kas erak elab täielikus üksinduses metsas, mäekoopas või kõrbes või teda toetavad teised sarnaselt mõtlevad mehed ja naised, kes on talle vajaduse korral abiks. Sellesse raamatusse on kogutud üksnes lood kloostrites või kloostritaolistes asutustes olnutest, kuna maailmast täielikult eraldunud isiku leidmine oleks keerukas ja tema häirimine ebasünnis. Kloostrielu hõlmab erinevaid komponente. Näiteks võib uurida kloostrite ja eraklate ülesehitust kunstiajaloolisest vaatenurgast või siis seda, millised on hoonete funktsioonid ja kuidas need aitavad kloostrielule-tegevusele kaasa. Samuti on tähtsad kloostri päevaplaan ja kord, rääkimata inimsuhetest. Kõigest sellest tuleb

juttu ka käesolevas teoses. Samal ajal on suurem rõhk asetatud kloostrielanike vaimsele arengule. Kuidas ja misläbi nad usku pöördusid? Millised on nende tõekspidamised? Miks nad kloostrisse läksid ja mida sealt leidsid? Mida nad pidid seal üle elama? Mida nad tundsid ja kuidas arenesid? Kuidas muutus nende suhe välismaailmaga? Maailmareligioonidest vanim tänaseni kestev kloostritraditsioon on budismis. Erakuelu ja asketismi erinevad vormid levisid Indias juba vedade ajastul (u 1500–500 eKr), mille lõpul tekkisid tuhanded askeetlikud ja filosoofilised liikumised. Kuulsamad nende seas olid džainism ja budism. Esimese tinglik rajaja oli Vārdhamāna Mahāvīra Jina (u 558/557–486/485 eKr), teisele maailmavaatele pani aluse Siddhārtha Gautama Buddha (u 568/563–488/483 eKr). Budistliku koguduse (skr saṅgha) lõi Buddha ise juba oma eluajal, sinna kuulusid ilmikud ning mungad (skr bhikṣu; pli bhikkhu) ja nunnad (skr bhikṣunī; pli bhikkhunī). Algul kogudusel püsivaid kloostreid polnud, sest kloostrireeglistik nõudis pidevat ringirändamist, ning ajutised varjualused ehitati vaid vihmaperioodiks, kui elati koos ühes kohas. Hiljem kasvasid ajutistest peatuspaikadest välja kloostrid (skr vihāra). Budismi levides üle Aasia rajati budistlikke kloostreid Kesk- ja Kagu-Aasiasse, Tiibetisse, Hiinasse, Mongooliasse, Koreasse ja Jaapanisse. Käesolevas eestlaste kloostrikogemustest jutustavas raamatus on budistlikke kloostrilugusid lausa kolm: kaks Tiibeti budistlikest kloostritest (Nepal ja Austria) ja üks Kagu-Aasiast. Põhjuseid pole

vaja kaugelt otsida – budism on Eestis vaimsust otsivate inimeste seas populaarne religioon. Samuti on budistlikud kloostrid suhteliselt hõlpsasti kättesaadavad ja paljud neist pakuvad lääne inimestele mõtluslaagreid, kus saab kloostrielu «proovida». Kuigi Indias oli askeetlikke liikumisi, mis harrastasid erakuelu erinevaid vorme, olemas juba iidsel ajal, tekkis kloostritraditsioon alles keskajal. Hindu kloostrite (skr maṭha) alusepanijaks peetakse Śaṅkara-nimelist (788–820) askeeti ja õpetajat. Tänaseks on Indias kloostreid ja eraklaid arvukalt ning väga erinevate usundite ja koolkondade tarvis, sest pole ju hinduismgi päris ühtne religioon. Enamik ortodoksseid hinduismivoolusid ei pea võimalikuks, et keegi muu peale hinduks sündinute võiks kloostris elada. Samas on mitmeid õpetajaid (skr guru) ja hinduismist välja kasvanud uususundeid (Hare Krišna, transtsendentaalne meditatsioon, Osho jt), kes ei põlga oma eraklates (skr āśrāma) ära ka lääne päritolu isikuid. Raamatus leidub kaks tinglikult «hinduistlikku» kloostrilugu. Esimene pajatab jooga-aašramist, teine Hare Krišna templis elavatest askeetidest. Lugude valimise põhjus on lihtne – jooga on Eestis ülipopulaarne ning kuigi tegu pole klassikalisel kujul religiooniga, on see kindlasti religioonist välja kasvanud liikumine ja usufenomen. Hare Krišna puhul on asi veelgi lihtsam, sest krišnaiitidest erakud elavad otse Tallinna südames. Loomulikult ei saa tähelepanuta jätta ka kristlikku kloostrikultuuri. Ristiusu ajaloos omistatakse eraklusele alusepanemise au Antoniusele (251–355/56), kloostrikogukonna esmaloomine aga

Pachomiusele (292–348). Esimesed kloostrilaadsed eraklad tekkisid Lähis-Ida kõrbealadel Süürias, Egiptuses ja Pärsias. Euroopas lõi esimese kloostri Nursia Benedictus (480–547) 529. aastal Monte Cassinos. Kui katoliikluses on olemas munga- ja nunnaordud, millel kõigil oma reeglistik, siis õigeusus ordud puuduvad ning reeglid on igal kloostril isesugused. Idakristluse kuulsaimad kloostrid asuvad Egiptuses, Iisraelis, Armeenias, Kreekas, Balkani maadel ja Venemaal, kuigi moodsal ajal on neid loodud ka mujal Euroopas ja Ameerikas. Selles teoses on kaks lugu õigeusu kloostritest, kahjuks pole kumbki Eestis tegutsevatest õigeusu nunnakloostritest. Paljudes religioonides kloostritraditsioon puudub. Näiteks islam väidab, et muslimid ei harrasta kloostrielu ega soosi eraklust. Sellest hoolimata tegutseb maailmas arvukalt askeetlikke sufide ordusid, mille seas ilmselt kuulsaim on keerlevate dervišite liikumine Türgis, mille on loonud müstilise luuletaja Jalal ud-Din Rumi (1207–1273) järgijad. Samuti eitab kloostrielu judaism, kuigi 2. sajandist eKr kuni 2. sajandini pKr eksisteeris Palestiina kõrbes mitmeid esseenide kloostreid. Selgesõnaliselt on kloostri keelanud sikhism ja bahai usund, seda eitab ka zoroastrism. Samas on Tiibeti-Himaalaja regioonis olemas mitmeid böni ja Hiinas taoistlikke kloostreid. Hoolimata protestantismi üldisest vastumeelsusest kloostrite suhtes muutus olukord 20. sajandil ning tekkis mitmeid protestantlikke kloostriliikumisi. Neist kuulsaim on Šveitsi reformeeritud kirikust 1944. aastal välja kasvanud Taizé kogukond.

Martti Kalda

Mõte Eesti inimeste kloostrilood kaante vahele panna on koostajal olnud juba ammu. 1992/93. õppeaastal Helsingi ülikoolis võrdlevat usunditeadust õppides puutus mulle kätte soomlaste budistlikest kloostrikogemustest kõnelev raamat «Bodhipuun juurella» (toim Réne Gothóni ja Mikael Tenzin Dönden; Helsingi: Otava 1984), mis on jäänud tänaseni suurimaks sarnaste lugude inspiratsiooniallikaks. Samuti oli mul paar aastat tagasi võimalus osaleda raamatu «Palverändaja: eestlaste palverännakud laias maailmas» (Tammerraamat: Tallinn 2015) kirjutamises ja koostamises. Viimase teose mõjul sai tehtud ka raadiosaatesari «Palveränduri päevaraamat» (Vikerraadio 2015). Loodan, et käesolev teos aitab pisutki kergitada saladuseloori, mis ümbritseb kloostriseinte vahel toimuvat. Olgu see sissevaateks ja juhatuseks kõigile, kes huvituvad kloostrielust. Tahaksin, et siit ammutaksid julgust ja inspiratsiooni need, kes on isegi kaalunud kloostrisse või eraklasse minekut, ning et see raamat ei jääks viimaseks sääraste põnevate lugude kogumikuks eesti keeles.

T h e ra va a d a budism

15 Theravaada budism

Vana-Indias tekkis nn tuhande filosoofi ajastul (u 800–200 eKr) ohtralt askeetlikke ja filosoofilisi liikumisi, mis pürgisid muutma maailma enda muutmise teel. Mõned säilitasid sideme olemasoleva vedade religiooniga (näiteks brahmanism ja jooga), teised ütlesid varasematest autoriteetidest lahti. Viimaste seas olid kuulsaimad džainism ja budism. Esimese rajajaks peetakse Vārdhamāna Mahāvīra Jinat (u 558/557–486/485 eKr), teisele pani aluse Siddhārtha Gautama Buddha (u 568/563–488/483 eKr). Buddha õpetuse tuum sisaldub neljas üllas tões: 1) kõik olemasolev on kannatus (skr duḥkha; pli dukkha); 2) kannatuse põhjuseks on elujanu (skr tṛṣṇā; pli taṇhā); 3) kannatus lakkab elujanu lõppedes; 4) kannatuse ja eluiha kustumisele (skr nirvāṇa; pli nibbana) viib üllas kaheksaosaline tee. Kannatus tähendab selles kontekstis nii reaalseid kannatusi ja piinu, lahusolekut meeldivast kui ka õnne (skr/pli sukha) ajutist iseloomu ning ainus tõeline kannatuse lakkamine peitub nirvāṇa’s. Seega hõlmab kannatuse mõiste kogu eksistentsi (sünd, vananemine, haigused, surm). Kaheksaosaline tee, vahel tuntud ka kui keskmine tee, on Buddha õpetuse kõige praktilisem osa. Koosneb see järgmistest osadest: 1) õige vaade (skr samyag-dṛṣṭi; pli sammā-diṭṭhi); 2) õige püüdlus (skr amyak-saṃkalpa; pli sammā-sankappa); 3) õige kõne (skr samyag-vāc; pli sammā-vācā); 4) õige tegu (skr samyak-karmānta; pli sammā-kammanta); 5) õige eluviis (skr samyag-ājīva; pli sammā-ājīva); 6) õige jõupingutus (skr samyagvyāyāma; pli sammā-vāyāma); 7) õige meelsus ehk järelemõte (skr

samyak-smṛti; pli sammā-sati); 8) õige keskendumine ehk süvenemine (skr samyak-samādhi; pli sammā-samādhi). Varabudistlik õpetus tõlkis kaheksaosalise tee (eriti selle 3.–5. aste) suhteliselt konkreetseteks käitumisreegliteks (skr prātimokṣa; pli pātimokkha), mis sisalduvad Paali kaanoni «Vinaya piṭaka» osas «Suttavibhaṅga». Budistliku koguduse (skr/pli saṅgha) eri osadele – ilmikjärgijad (skr/pli (m) upāsaka; (f) upāsikā) ja mungad-nunnad (skr (m) bhikṣu; (f) bhikṣunī; pli (m) bhikkhu; (f) bhikkhuni) – kehtisid loomulikult erinevad reeglid. Viis esimest eetilist põhimõtet olid siiski kõigile samad: 1) hoiduda tarvitamast vägivalda; 2) hoiduda võtmast seda, mida pole antud; 3) hoiduda voorusetust seksuaalkäitumisest; 4) hoiduda rääkimast seda, mis pole tõde; 5) hoiduda meeli tumestavatest ainetest. Varane budism laenas ja arendas edasi upaniṣad’ide karma (skr karman; pli kamma) seadust. Sellest sai kõikehõlmav seos põhjuse ja tagajärje (skr/pli phala) vahel, mis põhjustab olenditele kannatusi ning hoiab neid ringlemas pidevate ümbersündide ahelas (skr/pli saṃsāra). Samas ei saa seda käsitada karistusena kurja eest või tasuna hea eest, vaid pigem paratamatuse või loodusseadusena. Karma seaduse toimimise tulemusena võib olend sündida ümber taevas jumala või pooljumalana, maa peal inimese või loomana või põrgus vaimu või põrguolendina. Buddha eitas hinge ja mina (skr ātman; pli atta) ning absoluudi olemasolu; budismi nägemuses on kõik tingimuslik ja ajutine. Selle arusaama kohaselt on kogu maailm ja kõik meeltega tajutav illusoorne (skr/pli māyā) ning seega ka minatu (skr an-ātman;

17 Theravaada budism

pli an-atta). Loomulikult olid kõik inimesed ja olendid seetõttu Buddha silmis võrdsed (st võimelised kirgastuma) ning budism seisis kastisüsteemi ja ka brahmanistlike rituaalide vastu. Kagu-Aasia mandriosas on valitsevaks religiooniks theravaada (skr theravāda – vanemate munkade õpetus) budism. Kui mahajaana (skr mahāyāna) budism on levinud Hiinas, Koreas, Jaapanis ja Põhja-Vietnamis, siis theravaada on kanda kinnitanud Sri Lankal, Birmas, Tais, Kambodžas, Laoses ja Lõuna-Vietnamis. Läänes on theravaada budismil oluliselt vähem järgijaid kui mahajaana või Tiibeti budismil. Eestis ei leidu ühtegi theravaada budismi ühingut. Theravaada budismi pooldab umbkaudu 36% (169 miljonit) kõigist budistidest. Vanemate munkade õpetus on valitsev religioon Sri Lankal (70% elanikkonnast), Birmas ehk Myanmaris (88%), Tais (93%), Kambodžas (97%) ja Laoses (67%). Kuigi budism jõudis Kagu-Aasiasse juba 3. sajandil eKr, kinnistus theravaada juhtiv roll alles 13.–14. sajandil Sri Lankalt pärit misjonäride abiga. Kagu-Aasias on budism alati olnud seotud riigivõimuga. Sri Lankal toetavad mungad vabaduspartei tegevust, Tais ja Kambodžas on budism ja kuningavõim ühendanud oma ideoloogia. Sotsialistliku ja militaarse diktatuuriga Birmas ja Laoses on mungad võitlemas demokraatia eest, kuigi ka sealsed sotsialistid ja sõjaväelased on üritanud mungakogudust enda poole võita. Budismi baasiks on alati olnud mungakogudus, kuhu kuulumine on Kagu-Aasias endiselt ülimalt populaarne. Birmas elab umbes 500 000, Tais 300 000 ja Kambodžas 50 000 munka, lisaks

neile nunnad ja noviitsid ehk munga- ja nunnaõpilased. Theravaada budismist on kasvanud välja lääneski ülipopulaarne vipassana (skr vipaśyanā; pli vipassanā) liikumine.

Lugemissoovitused

19 Theravaada budism

Dhammapada. Tlk Linnart Mäll. Loomingu Raamatukogu 24/1977 (uustrükk: Tartu: budismi instituut 2005). Edward Conze. Buddhismi lühike ajalugu. Tlk Meelis Põldsam. Tallinn: Buddhakirjastus 1994. Uku Masing. Budismist. Tartu: Ilmamaa 1995. Budismi pühad raamatud I. Tlk ja koost Linnart Mäll. Tartu: Lux Orientis 2004. Budismi pühad raamatud II. Tlk ja koost Linnart Mäll. Tartu: Lux Orientis 2005. Martin Hallik, Olaf-Mihkel Klaassen, Marko Kuura. Lõuna- ja Kagu-Aasia pärast II maailmasõda. Tallinn: Argo 2007. Deepak Chopra. Buddha: virgumise lugu. Tlk Marja Liidja. Tallinn: Tänapäev 2009. Andrew Skilton. Budismi lühiajalugu. Tlk Lauri Liiders. Tallinn: Koolibri 2012. Kaarle-Kullervo Klaus. Lugusid Vanast Indiast. Tallinn: Roheline Kuu 2012. Karin Dean. Kagu-Aasia riigid, rahvad ja ühiskonnad. Tallinn: Varrak 2013.

ANDRUS KAHN

(Ṭhitañāṇo Bhikkhu)

Polgasduwa erakla, Galle, Sri Lanka Wat Hatai Naresh, Phutthamonthon, Tai

Vaimsed otsingud

21 Theravaada budism

Noorena huvitusin kõigest müstilisest ja põlesin soovist saada vastuseid peas lakkamatult keerelnud miljonile küsimusele, mis tundusid toona mu väikse pea lõhki ajavat. Kui ma pole Maad kosmosest näinud, kuidas saan kindlalt teada, et see ikka on ümmargune? Mis on uskumise ja teadmise vahe? Kumb oli enne, kas muna või kana? Need ja paljud teised küsimused tekitasid igatsuse tõe, teadmiste, tarkuse ja mõistmise järele. Kuigi mu noorpõlv oli vägagi kaugel unistustest, olen otsustanud hoiduda astumast süüdistajate ritta ega osuta näpuga kellegi peale. Kes teab, võib-olla just sellepärast saigi mu soov vaimsuse järele nii küpseks, et otsustasin end täielikult pühendada kõrgemale eesmärgile kui isiklik heaolu ja mugavus. Igatsus millegi kõrgema, üllama ja puhtama järele on mind saatnud juba lapsepõlvest. Minu mäletamist mööda ei ole meie suguvõsas keegi olnud usklik. Mina olin esimene, kes lasi ennast Tartu Peetri kirikus ristida. Mäletan selgelt, kuidas vanaema ristimistunnistust nähes lausus vaikselt: «Võib-olla saab sinust

tõesti veel inimene.» Ma ei saanud toona aru, kes must siis ikka pidi saama, kuid nüüd mõistan öeldu tuuma. Olles kristlane ja palvetades siiralt, kogu südamest, sai mulle ühel hetkel täiesti selgeks, et sellist Jumalat, nagu teda on piiblis kirjeldatud, lihtsalt pole. Kui hakkasin teadlikult vaatlema ümbritsevat ja maailmas toimuvat – kuidas osa beebisid kannatab ränkade haiguste käes, kuidas paljud lapsed peavad kannatama nälga, janu, peksmist ja isegi seksuaalset väärkohtlemist ning kuidas mõned on juba sündides väärarenguga või sünnivad surnutena –, toimus minus selginemine. Mõistsin, et armastavat ja halastavat Jumalat, keda piiblis on kirjeldatud kui kõige loojat, lihtsalt ei eksisteeri. Noorukina leidsin Jumala olemasolule kinnituse esmalt piiblist. Arutledes aga piiblis toodu üle, hakkasin mõistma, et kui küsiksin hindu, moslemi, sikhi või juudi käest tõestust nende jumala olemasolule, viitaksid nemadki mõnele pühale raamatule. Kuna kõik religioonid kinnitavad, et nende jumal on ainuõige ning teisi jumalaid järgida on patt, mis viib põrgutulle (ja mitte lihtsalt pikaks ajaks, vaid igaveseks!), ei saanud ma enam kasutada piiblit ainujumala olemasolu tõestusena, kuna see väide oleks kehtinud vaid siis, kui ma juba eelnevalt nõustunuksin, et ainsana sisaldab jumalasõna just piibel. Nii nagu siis, pole mul siiani mingeid tõendeid sellise Jumala olemasolu kohta. Pigem vastupidi, piiblit lugedes sain aru, kui palju see sisaldab otseseid vastuolusid. Mõned seal toodud «õpetused» tekitasid minus ülitugeva vastuseisu, nii et lõpuks