Erootiline tarakan

Erootiline tarakan

ja teised kiiksuga lood

Valdo Jahilo

Erootiline tarakan

ja teised kiiksuga lood

Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra © Valdo Jahilo © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-616-00-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Saateks 1: maailma pikim anekdoot Olles nüüdseks juba peaaegu kolmekümne aasta jagu anekdoote kogunud ja avaldanud, satun sageli olukorda, kus inimesed tulevad ligi ja pärivad, kas olen üht või teist lugu juba kuulnud. Kuna sellise küsimuse peale ei oska ju arvata, mida jutustaja kavatseb rääkida, tuleb enamasti lugu ära kuulata. Üks markantsem mälestus pärineb aastast 1997, kui mu heale sõbrale ja toonasele esinemiskolleegile Erkki Kõlule anti Palamusel pidulikult üle Oskar Lutsu nimeline huumoripreemia. Et omajagu oli tunnustuse üle uhke tunne ka minul, sõitsin temaga sinna kaasa.

Pärast ametlikku tseremooniat ja Kõlu ülesastumist pakkusid võõrustajad tagakambris tükikest magusat ja kohvi. Olin parasjagu taldrikule rammusamat saiatükki valimas, kui minu juurde astus üks vanemapoolne habemega härrasmees. Küllap mõni kohalik huumorisõber.

Kuna Kõlu andis parasjagu intervjuud ja mina seisin niisama jõude, valis ta ohvriks minu: haaras omamehelikult mu kuuereväärist kinni, et ma kusagile ei põgeneks, ja küsis, kas ma seda lugu ka olen kuulnud.

Muidugimõista vastasin ei. Kust ma pidin teadma, mida ta plaanib jutustada? See oli minu esimene viga tol pikal katsumuste õhtul. Niipea, kui ta hakkas vähe pikemaid lauseid konstrueerima, oli selge, et tema kasinad ja puuduolevad hambad ei suuda mingilgi määral kogu väljapaiskuvat sülge suus kinni hoida.

Jälgisin hirmunult, kuidas esmalt täitus süljepritsmetega mu lips. Seejärel muutusid niiskeks mu kael ja lõug ning kui püüdsin pead eemale pöörata, siis ka põsed. Iga kord, kui proovisin tema 5

haardest vabaneda ja minema pääseda, oli ta kohe kannul ja pigistas mu kuuerevääri tugevamalt oma maamehe kämblasse.

Alguses ei saanud ma üldse aru, millest ta räägib, kuna olin liialt ametis oma kuivana püsivate kehaosade päästmisega. Kui mõistsin, et sel tegevusel pole mõtet, andsin leppides alla ja püüdsin vähemalt jutule pihta saada.

Hõreda hambumuse ja nigela artikuleerimisoskuse tõttu oli lugu raske jälgida – see oli üks paras susin segatuna arusaamatu ja vaiksevõitu pominaga, sest millegipärast arvas ta, et vaid minu kõrvad väärivad tema imetabast lugu ning tasasel poolsosinal esitatud tekst annab juurde erilise eksklusiivse maigu. Soovides veenduda, kas püsin ree peal, jättis ta oma pika ja segase jutu sagedasti katki ning küsis, kas saan ikka aru. Noogutasin viisakalt naeratades, et saan muidugi. Mida rohkem aru saan, seda kiiremini ta ehk selle lõpetab, sest kaua üht lugu ikka jutustada saab!

Tuli välja, et saab ja lausa piinavalt kaua. Minutid venisid nagu tunnid. Lõpuks leidsin enda arvates geniaalse vabanduse: pean korra tualetis ära käima. Keerasin kannapealt ümber ja astusin sisse suhteliselt kitsukesse ruumikesse.

Avasin mõnuga luku – eks selle paiga külastuseks oli ka tegelikult põhjust – ning ohkasin pikalt ja rahulolevalt. Lõpuks ometi vaikus.

Kuni selle katkestas uksekääksatus ja nägin silmanurgast, kuidas seesama härrasmees sisenes. Ei, temal polnud mingit häda õiendada! Tema häda seisnes selles, et jutt oli pooleli jäänud ja tahtis edasi rääkimist.

Tundsin, kuidas aeglaselt hakkas tema süljepritsmetest märguma ka mu kukal. Pagan küll! Olin justkui vihma käest räästa alla sattunud. Oleksin pidanud valima pissuaari asemel privaatsema istumiskabiini …

Oletasin, et ehk hakkab tal tasapisi ebamugav, kui seisan tema poole seljaga. Eksisin. Hoopis minul oli ebamugav! Olin oma asja ammuilma ära õiendanud ja seisin niisama edasi, aga tema muudkui jutustas.

6

Pesin käed, ohkasin südamest ja pressisin end temast mööda tagasi pidukambrisse. Vaatasin igatsevalt suupistete poole, sest kõht oli hakanud selle aja peale uuesti tühjaks minema, kuid kujutluspilt, kuidas pean oma taldrikut vestluspartneri süljepritsmete eest katma, ei olnud eriti ahvatlev.

Ja siis juhtus midagi jahmatavat: mees jäi ühtäkki vait! Vaatasin talle imestunult otsa, tüüp jõllitas mind vastu. Mõnesekundilise vaikusehetke katkestas tema naerulaviin.

Kui ta jutustamismaneer oli alla igasuguse piiri, siis see, mismoodi ta naerma pahvatas, oli suisa kirjeldamatult kole, meenutades veidi eesli hirnumist läbisegi kodusea röhitsustega.

Otsustasin hetke ära kasutades vabandada, et kuigi lugu oli väga huvitav ja põnev, pean nüüd küll tema unikaalsest seltskonnast lahkuma. Tühi lootus!

Ju ma polnud saabunud puändile tema arvates piisavalt reageerinud või ehk ei saanud sellest aru. Igatahes otsustas ta lõpu uuesti üle rääkida, mis võttis küll õnneks vaid mõne minuti.

Ainus, millest aru sain, oli see, et loo peategelane – mees, kes sõitis saaniga –, jäi teel tukkuma. Tema hobune lasi kärtsu kõva peeru, mille peale mees üles ehmatas, ohjadest tõmbas ja kogu kupatusega otse kraavi põrutas. „Hahahaa!” möirgas jutustaja naerda. Mina naeratasin. „Nojah, ja põrutaski kõmaki otse kraavi!” kordas ta igaks juhuks veel üle, oodates ilmselgelt mult veidi emotsionaalsemat reaktsiooni kui kasin naeratus suunurgas.

Köhisin viisakusest paar korda. Tema aga purskas uuesti naerma. Minu meelest oli nali talle isegi veidi vett silmanurka toonud. Seejärel nägin, kuidas mees fokusseeris pilgu üle mu õla, nagu jahikull oleks märganud saaki. Kiire tahavaade – appi, Kõlu oli seal üksinda jäänud! „Oot, ma räägin selle loo Kõlule ka ära. Oli ju hea lugu, mis? Ehk saate mõnel oma esinemisel kasutada.” Öeldakse, et sõpra tuntakse hädas.

7

„Ärge nähke vaeva, ma jutustan talle selle loo ise, kui me tagasi Tartusse sõidame,” lubasin pühalikult.

Nägin, et mees oli mõne hetke kahevahel, kas mind usaldada või siiski lugu ise Kõlule ette kanda. „Aga sulle see lõpp jäi ikka meelde, jah?” küsis ta igaks juhuks üle. „Jäi-jäi,” rahustasin. „Lõpp oligi kõige parem!”

Astusin sirgelt Kõlu juurde. „Kes see oli? Mõni sinu tuttav?” „Ei, ilmselt üks kohalik. Rääkis mulle maailma kõige igavama ja pikema naljaloo, mida ma eales olen kuulnud.”

Vaatasin mehe poole. Seal ta seisis ootusärevalt nagu koer, kes ootab, et peremees talle palli viskaks. Et teda rahustada, noogutasin talle julgustavalt ja käskisin Kõlul igaks juhuks temaga silmsidet vältida. Hoidku selle eest, kui ta ikkagi otsustab ise veel midagi juurde rääkida. Siis ei jõuaks me hommikuks ka koju tagasi.

Pakkisime asjad kokku ja tegime kähku minekut.

Autoistmel tagasi Tartu poole veeredes rääkisin Kõlule edasi kogu odüsseia, mille olin pidanud läbi elama, koos loo puändiga, kus peremees hobuse kärtsu peale saani kraavi ajas.

Kõlu muigas talle omasel tagasihoidlikul moel. Autojuht aga viskas pea kuklasse ja hakkas sellise laginaga naerma, et oleks äärepealt ise masina talumehe kombel kraavi juhtinud.

Vaatasime Kõluga sõnatult ja segaduses teineteisele otsa.

Tundsin, kuidas mu selg kattus külma higiga. Ega ometi … Kas tõesti oli saatus nii julm, et juht oli sama lugu kuulnud ning tahtis hakata meile seda ise uuesti ümber jutustama? Mis värk nende Palamuse inimestega küll on?!

Kui ta oli naeruhüsteeriast jagu saanud, julgesin ettevaatlikult pärida, kas lugu oli sohvri arust tõepoolest nii naljakas. „Ei, mulle tuli sellega meelde hoopis üks teine lugu hobusega,” teatas ta ja hakkas jutustama. „Läinud mees hipodroomile hobuste võiduajamist vaatama.

Raha tal väga palju polnud, vaid viimased säästud, ning ta lootis 8

heale õnnele. Võiduajamisest ta ka suurt midagi ei teadnud, jalutas niisama tallide vahel lootuses, et ehk jääb mõni hobune kuidagi silma, kelle peale raha mängu panna.

Nii ta seal longib mõttesse vajunult, kui äkki kuuleb: „Pst!” Mees vaatab ringi ja näeb, et üks hobune on lahtrist pea välja pistnud ja viipab teda kabjaga enda juurde. Mees astubki. „Kui sa tahad täna raha teenida, siis pane kogu summa, mis sul on, minu peale. Ma olen number kuus. Näed, jah? Jäta meelde: kogu raha number kuuele!” „Imelugu! Rääkiv hobune,” mõtleb mees. „Esimest korda näen, et hobune niiviisi inimesi kõnetab ja palub enda peale panustada.

Mis seal ikka – ju siis on tõsi taga.”

Mees läheb kassasse ja panebki kogu raha kuuenda hobuse peale. Seejärel võtab ta südame kloppides tribüünil istet ja hakkab silme eest läbi laskma võimalusi, mida kõike võidetud rahaga peale hakata. Võibolla väike reis soojale maale. Naisele mõni kallis kingitus. Uus televiisor …

Varsti kõlabki stardikäsklus ja pauk ning hobused tormavad rajale. Juba pärast avasirge läbimist on näha, kuidas hobune number kuus hakkab teistest vaikselt maha jääma. „Mis siis nüüd!” ahastab mees ja haarab pea käte vahele.

Hobune aga keerab pea mehe poole ja pilgutab talle paljutähenduslikult silma. „No selge, ju tal on mingi taktikaline plaan varuks,” rahustab mees ennast ja istub maha.

Hobused kappavad, muda lendab laias kaares vasemale ja paremale. Kurv läbitud, jõuavad nad uuesti sirgele. Nüüd on juba täiesti selgelt näha, et hobune number kuus ei suuda teiste tempos püsida ning on mitme kehapikkuse jagu teistest maas.

Mees kargab uuesti püsti, karjub ja lehvitab hobusele, et teda motiveerida. Hobune vaatab tähendusrikkalt mehe poole ja pilgutab jälle kavalalt silma. „Heakene küll,” mõtleb mees endamisi. „Ju tal on salajasi jõuvarusid distantsi teiseks pooleks.”

9

Hobused läbivad ka teise kurvi ja jõuavad välja lõpusirgele.

Rahvas on hullumas: ergutatakse, karjutakse, vehitakse kätega.

Mees näeb, et tema õnnetu number kuus on lausa sadakond meetrit tagapool ja vist isegi lonkab natukene. „Pane nüüd, mis sa ootad!” karjub mees hobusele. „Finiš on kohe käes!”

Hobune aga teeb vaid mehele silma.

Võistlus saab läbi. Hobune number kuus lõpetab ilmselgelt viimasena, kaotades esimestele lausa kalendriga.

Mees on muserdatud: kogu ta napp raha, kõik viimased säästud on läinud! Ta tormab alla raja äärde, ootab, millal hobune kõneulatusse jõuab, ja hakkab loomaga pragama. „Mida sa seal tegid, ma küsin?! Kõik pingutasid, punnitasid ja ületasid ennast, aga sina ju lausa lonkisid! Ise käskisid mul kogu raha sinu peale panna! Segi pöörasid või?”

Hobune number kuus laseb kurvalt kõrvad longu ja teatab mokaotsast: „Tegin, mis suutsin. Aga tead, täna lihtsalt ei olnud minu päev!””

10

Saateks 2: mis asi ja mille jaoks?

Mulle meeldib kuulata lugusid. Eriti nende esituses, kes oskavad jutustada põnevalt, värvikalt ja kaasahaaravalt.

Lugude jutustamise oskust pole kõigile ühtviisi jagatud. Mõnda võib kuulata kohe lummatult, suu ammuli. Teine seevastu kutsub esile halvasti varjatud haigutuse, isegi kui jutt võib olla täpselt sama. Huvitav ettekandmine on peen ja kiiduväärt oskus. Palju sõltub ka loost endast. Seda saab põnevamaks teha, lisades omalt poolt värvinguid ja detaile.

Et anda teilegi võimalus jutustamisoskust lihvida, olen siia kogunud mõned kiiksuga lood, mis väljuvad traditsioonilise lühikese anekdoodivormi piirest.

Need on jutud, mida võib vabalt seltskonnas isikupäraselt ette kandes ka enda omaks tunnistada.

Igal juhul soovin kõigile head katsetamist ja lugude kohandamist endale suupäraseks!

Lugupidamisega Valdo Jahilo

11

Erootiline tarakan Mees vallatleb naisega ja näeb, kuidas linade vahelt roomab välja tarakan. Mees tahab tarakani maha lüüa, aga see hakkab paluma: „Küll sa näed, sul läheb üks kord mu abi vaja.”

Mees jätabki tarakani ellu. Äkki heliseb uksekell.

Naine karjatab: „See on mu mees!”

Armukesel pole end kuhugi peita. Siis ilmub jälle välja tarakan ja lausub: „Pöörad riista üks kord – muutud tarakaniks. Pöörad kaks korda – oled jälle inimene.”

Pöörab siis mees ühe korra, muutub tarakaniks ja poeb padja alla.

Siis tuleb aeg peidust välja tulla. Mees pöörab ja pöörab, aga midagi ei juhtu. Pöörab veel kord ...

Korraga kuuldub hääl: „Härra Peterson! Vähe sellest, et te aktsiaseltsi koosolekul magate, te tegelete ka masturbatsiooniga!”

12

Kättemaksuks uus mersu Seitsmeteistaastane poeg sõitis koju uhiuue mersuga. Vanemad ei suutnud oma silmi uskuda ja kukkusid kurjustama, kust poeg sellise sai. „Ostsin,” vastab poiss rahulikult. „Mis raha eest? Kas sa oled hakanud narkotsiga hangeldama?

Või hoopis varastasid? Me ju teame, palju selline auto maksab!” „Ma ostsin selle kahekümne euro eest,” teatab poiss. „Mis sa ajad, kes sulle sellise hinnaga sellist autot müüb?!” „See tädi sealt teiselpool tänavat. Ma nime ei tea, sest ta alles kolis siia. Kui ma rattaga tema majast mööda sõitsin, pidas ta mu kinni ja küsis, kas tahan autot osta kahekümne euro eest.” „Issand jumal, kindlasti mingi lasteahistaja!” ahastavad vanemad. „Isa läheb ja lööb seal kohe korra majja!”

Poisi isa lähebki, helistab naabrinna juures kella ja nõuab aru.

Naabrinaine selgitab: „Täna hommikul helistas mu mees. Ma teadsin, et ta on ärireisil, kuid hiljem kuulsin sõbra käest, et ta oli oma sekretäriga hoopis soojale maale lennanud ega plaani sealt niipea tagasi tulla. Ta helistas mulle ja ütles, et on tööreisil ja äraelamiseks on veidi raha vaja. Tahtis, et müüksin ta auto maha ja saadaksin talle raha. Noh, ma siis müüsingi ja saatsin talle kakskümmend eurot.”

13

Koer ei valeta Mees oli just sättinud ennast lennukis akna alla istuma, kui vahekäigupoolsele istmele maandus teine mees, kes keskmisele istmele paigutas oma Labradori retriiveri.

Esimene mees vaatas kurja näoga koera poole ja küsis, miks elukas lennukisse lubati. Teine mees selgitas, et ta on politsei narkorühmast ja see on narkokoer. Koera nimi on Narkooni ja kui nad lendu tõusevad, siis ta näitab koera oskusi.

Lennuk tõusis õhku ja politseinik ütles: „ Jälgi nüüd!” ning andis Narkoonile käsu: „Otsi!”

Koer hüppas istmelt alla, kõndis natuke uurivalt ringi ja istus siis väga sihikindla näoga hetkeks ühe naisterahva kõrvale. Seejärel tõusis loom jalgele, tuli peremehe juurde ja pani ühe käpa mehe käele. „Tubli poiss!” kiitis politseinik ja seletas naabrile, et see märk tähendab, et naisel on marihuaanat. „Märgin istekoha üles ja maandumisel võetakse ta kinni.” „Tohoh, see on küll vägev!” ütles mees kõrvalistmelt.

Politseinik andis koerale uuesti käsu otsida. Labrador nuuskis ringi, istus korraks ühe mehe kõrvale, tuli siis peremehe juurde ja pani kaks käppa tema käsivarrele. „Aga see mees veab kokaiini, panen ka tema istekoha kirja ja teda ootab naisega sama saatus.” „No see on tõesti võimas!” ütles tema pinginaaber.

Narkooni sai veel kord käsu otsida. Koer hüppas istmelt maha, istus hetkeks ühe mehe kõrvale, tuli jooksuga oma koha juurde, hüppas toolile ja pasandas selle ääretasa täis.

14

Säärase käitumise peale oli esimene mees äärmiselt imestunud ja ta küsis looma peremehelt selgitust.

Politseinik vastas talle närviliselt sosistades: „Ta leidis just pommi ...”

Mis tunne on?

Raamatukogu. Inimesed on süvenenud lugemisse, kõik kohad on täis peale ühe. Mees kummardub kõrvalistuva neiu poole ja küsib häält summutades: „Kas ma võin teie kõrval istet võtta?”

Naine teatab kõva häälega, nii et kogu saal kuuleb: „Issand jumal! Ma ei taha sinuga magada!”

Kõik inimesed raamatukogus jõllitavad meest ja tal on väga piinlik. Mees otsib kõige hämarama ja üksildasema nurga ning poeb sinna.

Mõne minuti pärast kõnnib neiu mehe juurde ja ütleb: „Ma õpin psühholoogiat ja tean täpselt, mida mehed tunnevad. Sa tundsid piinlikkust, eks?”

Mees lausub kõva häälega, nii et kõik kuulevad: „Mis!? Kakssada eurot ühe öö eest? Segi oled läinud või? Seda on ilmselgelt liiga palju!”

Nüüd jõllitavad kõik pahaselt ja etteheitvalt naist. Mees sosistab talle kõrva: „Ja mina õpin advokaadiks. Ma tean täpselt, kuidas panna inimesi süüd tundma!”

16

Millist naist valida Mehel oli kolm ilusat tüdruksõpra. Ühel päeval naeratas talle õnn ja ta võitis loteriiga suure summa, aga ei suutnud kuidagi ära otsustada, keda neist valida. Et probleemi lahendada, andis ta igale tüdrukule tuhat eurot, et näha, millele nad selle kulutavad.

Esimene läks välja ja lasi endale teha väga kalli meigi ja soengu, ostis uhked riided ja selgitas: „Ma kulutasin raha oma välimuse peale, et sul oleks ilus naine, sest ma armastan sind nii väga!”

Teine naine läks ostlema ning tuli tagasi golfikeppide, iPadi ja teleriga, öeldes: „Ma ostsin need asjad sulle, kuna armastan sind nii väga!”

Kolmas naine investeeris raha. Ta teenis tehingu pealt kakssada eurot ja investeeris siis uuesti, selgitades ise: „Ma investeerisin selle raha, pidades silmas meie tulevikku, sest ma armastan sind nii väga!”

Mees mõtles pikalt selle peale, kuidas naised olid rahaga ümber käinud, ning abiellus ... naisega, kellel olid kõige suuremad tissid.

17

Taskuraha Ütlesin suvel pojale, et ta võiks veidi taskuraha teenida. Mu naaber, kes töötas politseinikuna, rääkis hiljem, kuidas ta mõõtis kõrvaltänaval puu taga salaja autode kiirust. Esimene, teine tund – ei ühtegi patustajat! Kolmas tundki – võta näpust! „Kusagil peab mingi jama olema,” mõtles ta. „Nii ei saa olla, et mitte keegi ei ületa kiirust.”

Ta hakkas mööda teed edasi jalutama ja nägi varsti üht poissi piraka sildiga, kuhu oli suurte tähtedega maalitud „JOOTRAHA”.

Tema ees oli klaaspurk, ääreni raha täis. Siin niisiis probleemi polnud.

Nüüd jalutas politseinik teises suunas ja nägi varsti kurvi taga minu poega, kes hoidis samuti suurt silti. Sellel oli kirjas „KIIRUSE MÕÕTMINE 300 M PÄRAST”.

Ja meie teenisime omal ajal taskuraha kapsapõllul kõblates ...

18

Raudne loogika Kolm blondiini, kes soovivad saada uurijateks, teevad politseikoolis eksamit.

Esimesele blondiinile näitab eksamineerija ühe indiviidi profiilis tehtud fotot ja küsib: „Kuidas te hakkate sellist tagaotsitavat kinni püüdma?” „See on lihtsamast lihtsam,” ütleb blondiin. „Tal on ju ainult üks silm ja see saabki tema otsimisel põhiliseks tunnuseks.” „Tollega on asi ühel pool,” mõtleb eksamineerija ja kutsub ruumi järgmise blondiini, kellele esitab sama küsimuse. „See ka nüüd mõni probleem!” vastab too. „Sel mehel on ju üksainus kõrv!”

Eksamineerija kutsub enda juurde kolmanda blondiini, esitades talle sama küsimuse, mis eelmistelegi, lisades ärritunult: „Mõtelge hästi järele, enne kui vastate. Ma ei tahaks kuulda järjekordset idiootset vastust.”

Kolmas blondiin uurib tükk aega tema ees olevat fotot ja ütleb siis: „See mees kannab kontaktläätsi.”

Eksamineerija lehitseb kurjategija toimikut ja oma suureks imestuseks leiab sealt, et too tõepoolest kannab kontaktläätsi.

Ta pöördub lugupidavalt kolmanda blondiini poole: „Kuidas te selle ära tabasite?” „See on ju väga lihtne,” ütleb blondiin võluvalt naeratades. „Ühe silma ja ühe kõrvaga inimene pole füüsiliselt võimeline prille kandma!”

19