Gastrollid U-duuris

Gastrollid U-duuris

Oktoobri revolutsio oni 70. a kunstime astap채ev istrite ja ale p체he noorte in Moskvas ndatud E terpreeti : Anne Ve esti NSV d e aruand ski, Ivo L ekontserd inna, Marj il u L채nik.

Ve rni Le iva k

D I L L O R T S GA S I R U U D UEesti muusikute uskumatud seiklused n천ukaajal

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Lea Arme

Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahvusarhiiv, Verner Puhm, Viktor Mendunen, erakogud

© Verni Leivak © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-40-5

Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

T Ä N U AVA L D U S

Kummardus kõigile, kes leidsid aega mälestusi heietada ning lubasid kasutada fotojäädvustusi erakogudest: Anne Veski, Benno Beltšikov, Elonna Spriit, Jaak Ahelik, Vladimir Šeripov, Heidy Tamme, Voldemar Kuslap, Heini Vaikmaa, Kalev Aas, Merle Lilje, Krista Grinbergs-Raigla, Sirje Põllu, Paap Kõlar, Ele Kõlar, Rein Laaneorg, Karl Madis, Marko Kukk, Arvo Lind, Tõnu Aare, Indrek Hiibus ja Aivar Sirelpuu.

5

S I S U KO R D

Ooper käib ka puhvetis...

Aivar Sirelpuu 12 Rahvakunstnikud ja pullimehed Arvo Lind 28 Jääb nooreks kuldaja rock’n’roll Jaak Ahelik 42 Tervitusi toome palmisaarelt Paap Kõlar, Ele Kõlar 60 Seljakotid selga, koju jäägu tsumadan Tõnu Aare, Indrek Hiibus 82 Tihti küll seda ei juhtu...

Voldemar Kuslap 128 Hoogsas rütmis, tantsu kütkes Elonna Spriit 136 Kasatšokki keerutades Heidy Tamme 150 Dinge dong laula kõikjal, kui su süda hõiskab Krista Grinbergs-Raigla, Sirje Põllu, Merle Lilje 176 Veel üks pilet viimses reas Rein Laaneorg 198 Mägede hääl Heini Vaikmaa, Kalev Aas 218 Kaugele maha jäi kodutee Karl Madis 234 Kui ilmub ohtlik naine, siis hoidku ennast mees Vladimir Šeripov 244 Kuskilt kostab lärm, põrand põrub all Marko Kukk 260 Eilne päev, petlikult hea Anne Veski, Benno Beltšikov 280 7

S A AT E K S

Igale loojale on oluline, et tema looming puudutaks võimalikult paljusid inimesi. Nii on ka heliloojate, pillimeeste ja lauljatega.

Kui praegu jääb Eestis viljeldav popmuusika suures enamuses Maarjamaale pidama, siis kolmkümmend ja rohkem aastat tagasi oli kõik sootuks teisiti – kümneid Eesti artiste teadsid ja jumaldasid miljonid inimesed vähemalt kuuendikul planeedist. Salamisi läänelikku elu imetlevatele nõukogude inimestele oli Eesti Lääne võrdkujuks. Lisaks kuudepikkustele gastrollidele Nõukogude Liidus viisid kontserttuurid nii vennalikesse sotsialismi- kui ka vaenulikesse kapitalismimaadesse, kus – enamasti teadlikult – propageeriti mitte nõukogude, vaid Eesti popkultuuri.

Hindamatu panuse meie lauljate ja ansamblite populaarsusesse andis telerežissöör Leo Karpin, tänu kellele pääsesid Eesti artistid aastaid üleliidulise Kesktelevisiooni ekraanile.

“Kuigi ümberringi valitses viletsus, olid just artistid need, kes ellu rõõmu tõid, ning neile oli lubatud praktiliselt kõik,” ütleb üks selles raamatus intervjueeritu.

“Nõukogude ajal oli ainus rõõm pidu panna ja hästi süüa.

Keegi risti ette ei löönud ja keegi kellelegi võlgu ei olnud,” lisab teine.

“Rumal olnuks kõiki võimalusi mitte kasutada ja sellest rõõmu tunda,” tähendab kolmas.

Selles kogumikus saavad sõna kakskümmend üks inimest, kes on märkimisväärse aja oma elust veetnud ratastel. Elanud tõelist rändartisti elu, kuhu kuulusid kontserdid suurtel staadionidel – või ka kultuurimajas, kus publikuks mitte inimesed, vaid lehmad –, nii luksuslikud sviidid kui tarakanidest kubisev raudvoodi, peened napsid, aga ka piirituse mekkimine kolmeliitrisest purgist, autogrammikütid, langenud naised, tükkideks saetud diivanid ning uskumatult rajud 9

peod ja esinemised, millest mõni – põhiliselt oma pöörasuse tõttu – sellest raamatust välja jäi. Ent isegi mitmete nende lugude puhul, mis trükimusta nägid, tuleb lugejat hoiatada, et need pole matkimiseks ning et alkoholi liigtarvitamine kahjustab teie tervist. Pilt toonaste miljonite lemmikute elust ja täna uskumatult absurdsena mõjuvast nõukogude ühiskonna- ja elukorraldusest joonistub aga välja siiski.

Ilmselge on, et midagi taolist – vähemasti sellise hulga Eesti artistidega – ei kordu enam kunagi.

Kas aga kuulsust ja kõike sellega kaasnevat üldse ihaldada tasub, jäägu juba lugeja enda otsustada. Selles raamatus sõna saavad inimesed ei kahetse oma värvikalt elatud elust hetkegi.

Verni Leivak

10

r e o p O b ka k 채 i etis... v h u p elpu r i S r a Aiv

u

Oli aasta 1981, kui toonase Eduard Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi (täna Tallinna Ülikool) kultuuriteaduskonna režiieriala lõpetanud ja äsja Vene kroonust naasnud Aivar Sirelpuu asus toimetajana tööle Eesti Riikliku Filharmoonia estraadiosakonnas. Osakonda juhtis Jüri Kõrgemäe, kes muuhulgas on tuntud ka paljude populaarsete laulude sõnade autorina.

Estraadiosakonna kontor asus filharmoonia maja esimesel korrusel valvelaua kõrval, ansambli Laine pilliruumi vastas.

Peatselt sai sellest pillide ja võimenduse hoidmise tuba ning helitehnika osakond, sest filharmooniasse osteti nii Jaak Joalale kui ka Anne Veskile ning asutusele endalegi valuuta eest tasemel võimendusaparatuuri. Ameerika oma, Peavey. Nõnda kolisid ametnikud kõige kõrgemale korrusele.

Mõne aja pärast sai Aivarist osakonna, mida nüüd nimetati juba mitte estraadi-, vaid levimuusikaosakonnaks, juhataja.

Ajad aga muutusid ning 1989. aastast otsustas filharmoonia popmuusika edendamise lõpetada. Toonane filharmoonia juht Oleg Sapožnin pidi uues riiklikus ja sellega seonduvalt ka majandamisolukorras hakkama asutust reformima. Eesti Riiklikust Filharmooniast sai Eesti Kontsert, bändidel lasti minna oma teed, aparatuur tassiti üleüldises segaduses laiali ja uus asutus keskendus süvamuusikale.

Aivarile pakkus elu aga jätkuvalt huvitavaid väljakutseid.

Ta töötas esimeses muusikaraadios Linnaraadio, korraldas festivali Rock Summer (Filharmoonia toetas esimest Rock Summerit 1988. aastal 500 rublaga, aga asi polnud toona rahas, vaid toetuses kui sellises), tegutses diskorina, importis Soomest Eestisse banaane, aitas korraldada mitmete super­ staaride lauluväljakukontserte, aitas kaasa Esmofon Grupi tekkele ja tõi maale mobiiltelefone, lükkas hoo sisse soikunud Saku Suurhallile. Alates 2008. aastast juhib Aivar Sirelpuu 13

Tallinna Kontserdimaja, mis täna kannab Nordea Kontserdimaja nime.

Eesti Riikliku Filharmoonia juurde kuulus mitmeid levilauljaid ja -ansambleid: Jaak Joala ja Radar, Anne Veski, Mobile, Nemo, Apelsin, Vitamiin, Tõnis Mägi ja Muusik Seif, Laine, Magnetic Band ja Gunnar Grapsi Grupp, Fix, Mahavok, hiljem Ruja. Seoses estraadikavadega said filas tööd ka ansambel Tornaado, Ants Matiiseni ansambel Tava­line, lisaks humoristid ja parodistid Lembit Sibul, Raimo Aas, Sulev Nõmmik, Ervin Abel, Ada Lundver, Viivi Dikson ja teised.

P U H V E T N AG U TÖ Ö KO H T

Nüüd juttu tuleb ooperist ja tema hüvast puhvetist.

Ma läksin sinna frakiga nii iseennast näitama.

Kuid ooper kuulmata mul veel, sest puhvet oli hiigla peen.

Seal terve aja istusin ja peeni jooke nautisin…

Nii laulis Henno Käo sõnadega ansambel Apelsin.

Filharmoonia maja puhvet asus – kui peauksest sisse astuda – kohe esimesel korrusel vasakpoolse garderoobi taga.

See oli koht, kus muusikud kokku said, kus kiruti riiki ja klatšiti kolleege ning võeti lihtsalt nina täis. Ega seal ohjeldamatuid orgiaid peetud, nagu mõni võib arvata. Ehkki – juhtus ka seda. Puhvetisse minnes teadsid alati, et kõik on seal – kõrtsis käia eriti ei armastatud ja ka rahakott ei kannatanud –, see oli nagu teine töökoht. Mõni mees istus seal kolm-neli päeva järjest, ööbis samas majas asuvas pillija prooviruumis ning probleemi polnud, sest kõik olid ju 14

omad. Võõraid sinna eriti sisse ei lastud, valvelaud oli ees.

Aga kui ikka Graps tuli ja viitas oma kaaslastele, et nemad on minuga, siis said nad ikka sisse. Iga kutsuja vastutas oma külaliste eest ise.

Samuti oli fila puhvet just see koht, kus bände kokku pandi – päris mitu muusikute kooslust loodi just seal. Palju liikus ringi ka erinevates filharmoonia estraadikavades kaasa tegevaid seltskondi.

Põhikundedeks puhvetis olid minu ülemus Jüri Kõrgemäe, kes on tolle aja populaarsetele ansamblitele ja lauljatele tohutult palju häid laulutekste kirjutanud, Grapsi-poiss, lugupeetud bändide transamehed, mitmete suurepäraste laulutekstide autor, varalahkunud Jaak Veski, estraadikavu teinud napsi- ja pullimees Ants Matiisen, legendaarsed konferansjeed Raimo Aas ja Ada Lundver, ent leidus ka vanema generatsiooni vendasid alates Orumetsast ja teistest. rmoonia liku Filha el elpuu.

Eesti Riik uhkehetk p l Aivar Sir e iv k ti s k e e k ll s o a re töökas k aris. Taga lli grillba Viru hote

15

Ning muidugi meenub kõigile daam kaadrite osakonnast.

Kutsusime teda Trapetsseelikuks, ta oli veidi keerulise mõttemaailmaga oma töös, kuid samas ka väga tegus, kes kõiki, keda vaja, vaibale kutsus. Kui ta jälle näiteks Jaak Ahelikuga asju ajas, sai ikka käidud ukse taga ilkumas ja teda õrritamas.

Toona oli kaadrite osakond oluline koht “eluahelas” – komandeeringud, päevarahad jms käis läbi sealse bürokraatiamasina. Tuli austada.

See oli äge aeg, aga võib-olla lihtsalt tundus toona elu muretum, sest kõik teadsid, kus on piirid ja raamid, ning üritasid selles liivakastis omadega võrdlemisi hästi hakkama saada. Hiljem lisandus kooskäimise kohana Viru hotellis asunud grillbaar. Pool kana, konjak – ja kõik sujus.

REPERTUAARILEHED

Estraadiosakonnas oli toimetaja ülesandeks koostada ja “korda teha” repertuaari- ja kavalehed ning anda nende suhtes aru kultuuriministeeriumile. Eeskätt selles osas, et välis- ja nõukogude autorite teoste osakaal oleks nõutaval tasemel tasakaalus.

Tihti tuli jälgede segamiseks ise lääne hittide autoritele sotsialismimaade- või slaavipäraseid nimesid välja mõelda, kuigi ega keegi neid nagunii kontrollinud. Ja kui fantaasiast puudu tuli, sai alati kõrvalasuvast ajaleheputkast osta mõne sotsialismimaa ajakirja, et seal leiduvaid suvaliste inimeste nimesid maha viksida ja laululoojatena esitada. Kirja sai pandud isegi laule, mida keegi kunagi ei esitanud.

Hoopis teine lugu oli Eesti autorite lugudega. Tsensuur ei vaadanud sellele eriti hästi, kui repertuaarilehel oli näiteks Heini Vaikmaa või Gunnar Grapsi või Tõnu Aare lugusid “liiga palju”. Siis sai alati seletada, et ega see olegi kontsert, kus neid palu esitatakse. Et ansambel Apelsin ei annagi kontserti, vaid hoopis teatraliseeritud kontsertetendust, et see on 16

Aivar Sirelp uu tööpost il. Lauatele otseühendus fon kirjaga t filharmoo “Šeff ” tähist nia direktori ab Oleg Sapožn iniga.

show. Et seal arendatakse kindlaid teemasid ja kasutatakse ka ohtrasti kostüüme. Samas oli selge, mida sel etendusel tehti – pulli, nii et rahvas saalis oli kõveras. Tõnis Mägi laul “Man’s World” (originaalesitaja James Brown) rääkis ju rõhutud mustanahaliste elust ja vabadusvõitlusest. Uskumatu, aga nii see oli. Üleliiduline kontserdiorganisatsioon Goskontsert, kelle kaudu toimusid välisreisid, nendest repertuaarilehtedest eriti ei hoolinud. Neile oli oluline, et eduka ja võimsa Nõukogude Liidu kultuur oleks välisriikides heal tasemel esindatud, meeldiks publikule ja saatkondade esindajad annaksid hiljem positiivse tagasiside. Ja nii see ju tegelikult oligi.

Toonased filharmoonia artistid, kes Venemaal käisid, olid 17

Nõukogude Liitu rokk- ja poppmuusika importijad sõna kõige paremas mõttes. Kümned, kui mitte sajad tuhanded ja miks ka mitte miljonid inimesed toonases Nõukogude Liidus joondusid just Jaagu, Marju, Anne, Tõnise, Fixi või Grapsi järgi.

P R E E M I A V Õ I PA R ATA M AT U S

Kollektiivide kontsertreisidele saatmisel välisriikidesse arvestati ikka eelkõige sellega, et nad saaksid bändiga kaasa võtta kõik neile vajalikud inimesed. Ka funktsionääridele oli see justkui preemiareis, samas mõnikord ka paratamatus, kuna nii mõnigi muusik oli väljasõidukeeluga.

Mina sattusin mõningatele reisidele kaasa lihtsalt sellepärast, et osad ei saanud Nõukogude Liidust väljasõiduluba ning mäletan, et mõnedel juhtudel võttis näiteks Anne Veski eesmärgiks, et reisile ei pandaks Moskvast kaasa pillimehi jälgivat ametnikku. Ta ütles, et vastutab oma inimeste eest ise ja pealegi on neil nagunii kaasas üks filharmoonia ametnik – see tähendab mina.

TA R I F I T S E E R I M I N E

Ma ei tea, mida poisid ja tüdrukud minu kohta räägivad, aga usun, et ma liiga küll kellelegi ei teinud. Eriti kui silmas pidada seda tarifitseerimise jama.

Nimelt hindas igal aastal loomingulise kollektiivi professionaalset taset spetsiaalne kultuuriministeeriumi tarifitseerimis- ehk hindamiskomisjon. Kehtis punktitasu süsteem – artistid said töötasu vastavalt “punktile” ehk oma kunstilisele tasemele, mille samuti määras komisjon. Olin ametikohast johtuvalt tarifitseerimiskomisjoni liige.

Eriti mäletan õnnetut Heini Vaikmaad ja Mahavokki, kuidas nad korduvalt saabusid komisjoni ette, et väljaspool 18

Elamusrikas vä lisreis viis Ee sti kunstimei Tai pealinna Ba strid isegi ngkokki.

Eestit toimuvateks esinemisteks luba saada. Oma viimase tarifitseerimiskontserdi korraldasid nad toonases ohvitseride majas, tänases Vene kultuurikeskuses, ja lõpuks nad siis tarifitseeritud ka said.

Ma ei kujuta siiani ette, milles oli probleem. Võib-olla põhjustas teatud komisjoniliikmete tõrksa suhtumise see, et neil oli liiga palju omaloomingut, liiga palju Eesti kaasaegseid autoreid. Olid äkki liiga ägedad? Kus on Arne Oit, kus Valter Ojakäär? Pidin korduvalt seletama, et ansamblil Mahavok on oma kindel muusikastiil, et see on nende nägu ja looming.

Kui raske oli näiteks ansamblit Fix filharmoonia alla saada! Kõik vaatasid, et Fix Tartust – see on ju mõttetu 19

provintsibänd. Nad nägid väga palju vaeva ja tegid kõvasti tööd selle nimel, et Venemaale esinema saada. Ja saidki – ning laulsid vaatamata kõikidele soovitustele ja märkustele ikkagi koduses eesti keeles, esinedes just nii, nagu Fix seda teeb.

Eks teisedki bändid käisid pidevalt ette mängimas ja omaloomingu mahasurumine oli alatine. Teatud juhtudel õnnestus mul ka kellegi kaitseks välja astuda ja võib-olla olid mõnedel kusagil ka kaitseinglid, kes õigel hetkel aitasid. Paljud tarifitseerimised toimusid tollases linnahalli väikeses saalis.

Aga ega see ei peatanud käima lükatud tuuritamist. Tean, et mitmel puhul tuli kõne Moskvast, et pidage nüüd selle peedistamisega hoogu – nad sõidavad kontserttuurile! Nad lähevad, nad teevad, ja kõik.

K U T S E D VA I B A L E

Gunnar Grapsist ja tema tegemistest on kirjutatud palju, aga kas tema bändi trummile oli kord teibiga moodustatud haakrist või mitte, ega seda täpselt tea. Märkidest võib alati välja lugeda mida iganes. Keegi seda aga just niimoodi tõlgendas ning järgneski käsk määrata esinemiskeeld.

Kui me olnuks käskijate ootustele vastavad üliagarad ametnikud, siis oleksime seda ka teinud, aga eks sai selgitatud, et teip on trummil vajalik heli summutamiseks ning isegi trummipulkadel peab olema mängides vastav asend...

Tagantjärele mõeldes oli see kõik suhteliselt keeruline olelusvõitlus ja aeg. Kerge küll ei olnud. Olen näiteks Gunnari eest ka käskkirja saanud, põhjuseks tema käitumine ja ühiskondlike normide eiramine. Tema saigi esinemiskeelu puhtalt tänu oma käitumisele ja mitte nii väga just laval, vaid lisaks ka otsekoheste väljaütlemiste eest, mis polnud nõukogude muusikule sobivad ja kuulajatele vastuvõetavad.

Vaibalekutsuja oli fila toonane juht Oleg Sapožnin, kes oli 20

tegelikult väga normaalne ja arusaaja inimene. Kirjutasin seletuskirja, lubasin, et rohkem see ei kordu, nahutasin (jutumärkides) Gunnarit, võtsime väikese konjaki – lemmikjook oli toona Belõi Aist – ja nii see jäigi. Meil oli kõigil ju kaks võimalust: kas ujuda vooluga kaasa või uppuda. Õigem oli õppida ujuma ja liikuda selles olukorras oma eesmärkide poole. Palju oli neidki, kes ei suutnud ja ei tahtnudki. Valikute tegemine oli paratamatus.

Andku siinkohal andeks need, kes ehk siiani veel tunnevad, et neile liiga tehti, bänd filharmooniast välja arvati vms.

Loodan, et nad on tänaseks mõistnud, miks toonases filas selline asjaajamine ja elukorraldus oli.

helitehnika a. rumendid ja st in k . 1987. aast eh ” mkastidesse iks! “Kola iu iin m u al Läheb reis esse ajees suurt pakiti fila fu

ÄGE AEG

Tagantjärele mõeldes oli see aga jumala äge aeg. Oleme meenutanud näiteks, kuidas käisime oktoobrirevolutsiooni aastapäeval rongkäigus marssimas – meie marssimine lõppes alati filharmoonia ukse ees. Siis sai puhvetisse minna.

Igal ajal on omad märgid. Ja nii palju häid koosseise, nii palju häid muusikuid ja loomingut kui siis, poleks ilma painava ühiskondliku surveta tekkinud. See aktiveeris tegutsema meidki – püüdsime ametnikena anda oma parima, pakkuda erinevaid väljundeid mitte ainult kohalikes kultuuri­ majades tantsuõhtutel, vaid ka fila poolt korraldatavatel galakontsertidel toonases linnahallis. Ja oli suur rõõm, kui pääsesime vahel ka Eestist välja.

SIHUKE ELU

Meenub, kuidas käisime Anne Veskiga Afganistanis – see oli 1980. aastate keskel – Nõukogude vapratele sõduritele, kes võitlesid imperialismi ja narkomaaniaga, kultuuri viimas.

See oli ohtlik reis. Lendasime kõigepealt Alma-Atasse, seal istusime ümber sõjaväe transpordilennukile, mis viis Kabuli. See oli meile kõigile esimene kogemus sõjaväelennukiga lennata. Lennukiga, milles puudus hermeetilisus ja kus istusime küljepinkide peal nagu kakud. Alt lasti soojusrakette välja, et meid ei saaks maapinnalt tulistada.

Kuna kaasa sai sõita väga limiteeritud hulk inimesi, siis isegi bändiliikmete arvu oli kõvasti kokku tõmmatud. Mina ja Allan Sarri, kes töötas filharmoonias helitehnika osakonnas, olime kirjas Anne helitehnikutena. Allan jagas matsu, mina mitte nii palju, ehkki seda ma ju ikka teadsin, kuskohas puldil nupud on ja mida nad teevad. Anne trummar Ivo Varts jäi veel kollatõppe ja oli pärast Moskvas päris pikalt ravil.

Parim rohi selle tõve vastu, nagu meile kohapeal selgitati ja mida kohe ka tutvustati, oli haljas nõukogude jook, ja 22