Härra viigikübar

H채rra Viigik체bar ja Thoufve loss

Annelis Johansson

H채rra Viigik체bar ja Thoufve loss Staffan Gnosspeliuse illustratsioonid

Rootsi keelest t천lkinud Allar Sooneste

Suurima tänulikkusega vanemale õele Anjale kõigi nende muinasjuttude ja lugude eest, mida lapsena temalt kuulsin.

Fantaasiamaailm sai mulle koduseks ja ma taipasin, et see ongi tõeline tegelikkus, täis helklevaid värve ja maagilisi saladusi.

Originaali tiitel: Annelis Johansson Herr Fikonhatt och slottet Thoufve Bokförlaget Opal AB, Bromma Tekst © Annelis Johansson, 2014 Illustratsioonid © Staffan Gnosspelius, 2014 Tõlge eesti keelde © Allar Sooneste ja Tammerraamat, 2015 Toimetanud Kadri Põdra ISBN 978-9949-565-11-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Esimene peatükk

P

imedus oli laskunud väikese linna kohale.

Akendes kumasid nõrgalt tulukesed. Taevas vilksatasid aeg-ajalt tähed, kuid muidu valitses täielik pimedus. Inimesed, kes elasid linnas, tõttasid õhtuti varakult koju. Kõikide majade välisuksed suleti, oli kuulda vaid vaikseid pomisevaid hääli, kui kõnniteel üksteisega kohtuti. Koer tõstis vastu laternaposti jalga, sellal kui ta peremees, vanataat, sealsamas kõrval tammus ja lõdises, sikutades ohelikku, et koer temaga kaasa tuleks. Rullkardinad lasti akende ette ning telerite ja arvutiekraanide kahvatut kuma nende taga võis üksnes aimata. Ühel niisugusel pimedal ja süngevõitu õhtul kõndis üks poisike nimega Vilhelm isa käest kinni hoides linnatänavail. Teisi inimesi ei olnud peaaegu näha, kuid sellest ei olnud suurt lugu, sest oli üks neist haruldastest õhtutest, kus Vilhelm sai isaga täiesti omaette olla. Niisugune õhtu 9

toob pähe mõtteid, mida tavaliselt kuigi sageli ei mõelda. Mõtteid asjadest, mida argielus peetakse enesestmõistetavaks, kuni neid äkitselt märgatakse.

Asjad, mis tunduvad ehk pisut iseäralikud ja mille üle tahetakse seepärast aru pidada.

Puhus külm tuul ja Vilhelm sirutas välja keele, et püüda tihedat õhku kogunenud niiskust, ehkki tõelisi vihmapiisku tegelikult ei sadanud. Ta ajas pea kuklasse ja silmitses taevast, mis oli suur ja tume ning paistis olevat kohutavalt kaugel. „Kui kaugel on tähed?” küsis Vilhelm ja silmitses taevas tähte, mis säras pisut heledamalt kui teised. „Ei tea,” vastas isa ja heitis pilgu käekellale. „Kaugel. Tohutu kaugel. Aga kui kaugel, ei oska ma arvatagi.” „Palju valgusaastaid?” „Kindlasti.”

Isa tampis jalgu ja tõmbas Vilhelmit kergelt käest, sest talle ei pakkunud tähed ja taevas nähtavasti sugugi nii palju huvi kui Vilhelmile. „Tule nüüd,” pomises isa ja sikutas poissi läbematult veel korra. „Aga kui pikk on valgusaasta?”

Vilhelm ei tahtnud seda juttu veel päriselt lõpetada.

10

„Ma ei tea,” oigas isa, kuid seisatas sellegipoolest, et vaadata tähte, mida Vilhelm nii hoolega uuris. „Võib-olla palju miljoneid biljoneid kilomeetreid.

Tõesti, mul pole õrna aimugi. Aga kas tead, mis?”

Isa pilk peatus Vilhelmil ja ta näoilme muutus veidi rangemaks. „Ma tean üht: seda, et ei ole vaja eriti muret tunda asjade pärast, mis on kaugel. Kõik, mis on kaugel, on ebahuvitav, just sellepärast, et see nii kaugel on.

Nii et tähed võivad minu poolest olla lihtsalt valgusetäpid. Sest mina hoolin rohkem sellest, mis on minu ümber siin ja praegu, sellest, mida ma siin ja praegu teha saan.”

Ta langetas pea Vilhemi poole ja vaatas talle sügavalt silma. „Ja kuna sa oled minu poeg, siis tahan ma, et sina hooliksid samuti ainult sellest, mis on siin ja praegu. Ära kuula nii palju filosoofilist jama, ära esita küsimusi ja ära mõtle nii palju.” „Mida tähendab filosoofiline?” „See on see, kui inimesed muudkui mõtlevad ja mõtlevad, aga tegelikult midagi ära ei tee. Palju kära ja vähe villa, nii lihtne see ongi. Ja niisuguste asjade vastu ei tasu huvi tunda. Tee parem midagi!

Aja midagi joonde, siin ja praegu. See on minu eluviis ja ma tahan, et sina elaksid samamoodi.”

11

„Aga mis on siin ja praegu?”

Vilhelm vaatas mõtlikult isale otsa. „Kuidas ma tean, mis on siin ja praegu?”

Isa naeratas kavalalt. „Selle kohta on mul sulle hea näide.”

Ta ilme oli võidurõõmus. „Praegu on käsil suured teod, et sa teaksid. Sven Fredrik Sivertsson on ennast ületanud. Ja sa võid olla uhke, et ta on sinu isa. Et MINA olen sinu isa.”

Isa müksas Vilhelmit sõbralikult vastu külge, sellal kui ta pilk uitas kaugustes. Koos kõndisid nad üle vaikse väljaku, millele oli parajasti külla tulnud vaid kaks autot. Vilhelm võttis sõrme suust ja vedas seda mööda ühte autot, nii et värvitud pinnale tekkis triip. Nõnda nägi sõiduk pisut lõbusam välja, otsekui oleks autol olnud fantaasiat ja tahtmist end pisut värvida.

Nad läksid ülekäigurajal üle tänava, jalutasid läbi väikese pargi ja möödusid pisut suuremast pargist, kuni seisid lõpuks veidra ja kipakavõitu valge maja ees, millel oli helendav smaragdroheline katus ja katusel torn. „Mis maja see selline on?” küsis Vilhelm. „Kas sa seda tahtsidki mulle näidata?”

Ta vaatas isale otsa ja too paistis olevat väga rahulolev. Ta naeratas sama kavalalt nagu ennist.

12

„Mitte maja, Vilhelm,” lausus isa peaaegu sosinal. „Mitte maja. Aga mõtle vaid, milline koht! See koht on parim, mis olla saab.”

Ta pöördus Vilhelmi poole ja naeratas rõõmsalt. „Vaata meie selja taha. Kas näed? Kogu seda parki, väljakut, kauplusi, poode, ärisid. See koht on geniaalne! Kinnisvaratehinguid tehes räägitakse alati, et silmas tuleb pidada kolme tähtsat asja: asukohta, asukohta ja asukohta. Ja see plats, see asukoht saab minu omaks. Sest kas tead, Vilhelm, ma võtan kätte ja lasen siia ehitada kõrghoone. Kõrghoone, mis on kõrgem kõigist teistest linna majadest. See tuleb kõrgem puulatvadest ja veetornist, kogu majas hakkavad särama suured eredalt vilkuvad lambid ja kõige kõrgemal, viimasel korrusel, hakkan istuma mina oma büroos. Ma vaatan üle linna ja olen endaga VÄGA RAHUL.” Isa ohkas õnnelikult. „See, Vilhelm, vaat see on alles midagi väärt. Sa hakkad oma issi üle suurt uhkust tundma. Vaata ainult, et sa uhkusest lõhki ei lähe.”

Isa pilk liikus unistavalt üle väljaku, justnagu ei näekski ta päriselt, et seal seisab ees naljakas lossisarnane maja, rohelise katuse ja torniga. Võib-olla oli ta oma fantaasias kõrghoone juba valmis ehitanud, panemata tähele, et sellel suurepärasel platsil 13

on midagi, mis tema plaani takistab. Vilhelm tundis, et ei saa temaga nõustuda. „Isa,” sosistas ta ebalevalt, sest ta ei tahtnud õigupoolest tema elevat tuju rikkuda. „Isa, selle koha peal on ju maja. Kõrghoonet ei saa ehitada, kui teine maja ette jääb. Või mis? Ei saa ju?”

Isa vaatas pojale pisut solvunult otsa. „Miks ei saa? Selge see, et saab. Vana maja tuleb lammutada. Maatasa lõhkuda! Niikuinii selles vanas tolmuses teatris keegi enam käi. Küllap on see praeguseks juba pehkimagi hakanud. Lauad pudenevad kindlasti otsemaid laiali.”

Isa nohises. „Mind ei saa praegu miski takistada. Ma võin lammutamise ise ka kinni maksta, kui asi juba nii kaugele läinud on. See ei ole minu jaoks probleem.

Muidugi kui just tuul katust pealt ära ei tõsta ja maja ise kokku ei varise. Aga teisalt pääsen ma siis ju lammutamisest.”

Vilhelm piidles isa, kui too rääkis. Ta hääl kõlas väga otsustavalt ja kindlalt. Ta on kindlasti arukas mees, Vilhelm ei kahelnud selles. Eks oli ta ju tähele pannud, et isa oli nende linnas mõjukas isik, sest alati oli palju neid, kes peatuda ja temaga juttu ajada tahtsid, kui nad laupäeviti üle väljaku kõndisid ja Vilhelm tegelikult kommipoodi tõtata soovis.

14

„Kas sa siis ei leia, et see maja on üpris kena?” päris poiss. „Kena?!” pahvatas isa. „Mulle ei lähe korda, et maja kena on. Tähtis on, et see oleks kõrge. See peab olema kõrge. Kõigist majadest kõrgem. Nii et me saaksime vana-aastaõhtul seista üleval parimas vaatekohas ja näha linna kõiki ilutulestikke. Siis tunned sa minu üle uhkust.”

Isa surus Vilhelmi õlga ja naeratas. Vilhelm naeratas vastu. „Kuule, isa, kas selles majas siis praegu keegi ei ela?”

Isa raputas pead. „Ei ela. Vaid mõni vana teatrikummitus ehk, aga sel juhul saab ta lammutusmasina kopaga vastu pead. Mürts ja valmis.” „Teatrikummitus? Mis teatrikummitus?”

Vilhelm paistis olevat üllatunud. „Kas selles majas elab kummitus?”

Isa raputas taas pead ja naeris. „Ah, Vilhelm, ma teen lihtsalt nalja. Kummitusi ei ole olemas. Ära usu niisugust loba. Need on kõigest fantaasiad. Kõrghoonest seevastu saab tegelikkus. Ja tegelikkus on see, milles peavad püsima sinu- ja minutaolised. Tegelikkuses on võimalik korda saata asju, millel on tähtsust, nagu näiteks 15

see kõrghoonegi. See on lapselegi selge! Arvan isegi, et ma ...”

Isa jäi äkitselt vait. „Kas nägid seda?” pomises ta. „Mida?” „Ah, ma ...”

Isa paistis olevat pisut kohmetu. „Mulle näis korraga, et miski liikus tornikambris. Tõenäoliselt sattus mulle hoopis prahti silma. Sellest ei tasu välja teha. Lihtsalt mingi idiootlik ...”

Ta astus mõne sammu tagasi, justnagu tahtes sealt lahkuda, kuid ei suutnud pilku iseäralikult majalt kuidagi eemale pöörata. „Nagu öeldud, lihtsalt mingi rumal mõte,” pomises ta taas ning sikutas jope tõmblukku lõua all pisut kõrgemale. „Lähme nüüd. Ärme enam viivitame. Neetult külm on.”

Nad pöördusid ümber ja asusid läbi pargi liikvele. Taevast tibutas jahedat vihma. „Minu meelest on see maja sellegipoolest ilus,” luristas Vilhelm nina. „Kas sa ei võiks sel juhul ehitada torniga kõrghoonet? Ja rohelise katusega.” „Eks me näe,” torises isa. „Eks me näe.”

Siis jäi ta täiesti vaikseks.

Ja tekkis pilkane pimedus.

16

Isa ja Vilhelm peatusid poolel sammul ja vaatasid pigimustas öös ringi. Kogu linnas oli voolukatkestus. Mitte kusagil ühtainustki tulukest. Üks väike aken välja arvatud. Pisitilluke aken otse rohelise tornikiivri all. Seal põles valgus. Ja tuleb tunnistada, et see oli üsna iseäralik.

Teine peatükk

J

ärgmisel hommikul torkasid ajalehes silma suured pealkirjad. „VOOLUKATKESTUS! TERVE LINN OLI ÜLE KOLME TUNNI HALVATUD!” Neile järgnes mitu lehekülge artikleid sellest, milliseid pahandusi voolukatkestus põhjustas. Kaupmehed kõnelesid sulanud jäätisest.

Raamatukogus räägiti, kuidas arvutisüsteem välja lülitus ja raamatud arvutites segamini läksid.

Vanaonu, kes tahtis helistada oma koduabilisele, sest ta ei näinud pimedas midagi, komistas telefoni juurde minnes, kukkus ja lõi pea vastu kummutit ära. Ta oli nüüd ajuvapustusega haiglas.

See oli suur õnnetus. Ajalehes kirjutas palju inimestega juhtunust ja kõik olid liigutavalt ühel meelel selles suhtes, et kogu see lugu oli kentsakas ja pisut ebameeldiv. Isegi Vilhelmi isalt võeti sündmuse kohta intervjuu.

18

Fredrik Sivertsson, te olite eile õhtul väljas jalutamas, kui linna tabas voolukatkestus.

Kuidas te kommenteerite juhtunut?

Tõesti, on põhjust väita, et see on meie väikeses linnas küllaltki tõsine sündmus. See häiris vaieldamatult paljusid. Tänu taevale on haiglates ja muudes sellistes kohtades olemas avariielektriseadmed, nii et ükski inimene loodetavasti raskelt kannatada ei saanud. Nojah, välja arvatud muidugi see vanaonu, kellest jutustasite. Oleme mõtetes mõistagi temaga ja ta perekonnaga.

19